tüfoonne mina

        Paralleelselt imiku mina nihkumisega prepersonaalse uroboorose juurest individuaalse organismi poole näeme me orgaanilise ehk kehalis-egolise mina sündi ja arengut. Kehamina ehk kehaego on teatud mõttes üleminekufaas uroboorse staadiumi ja tõeliselt inimliku vaimse ego vahel. Seega viidatakse sellele sfäärile (ja selle kõikidele astmetele ja alaastmetele) sageli kui "tüfooni" sfäärile - mütoloogiline tüfoon on poolinimene, poolmadu.

 

Ma jagan tüfoonse arengufaasi kolmeks peamiseks alastaadiumiks: telgkeha, praaniline keha ja kujundkeha; mitmel puhul on need alastaadiumid suuresti kattuvad.

 

TELGKEHA JA PRAANILINE KEHA

 

Mõistega "telgkeha" viitan ma peaasjalikult sellele, et füüsilist keha tunnetatakse füüsilisest keskkonnast lahusseisvana. Imikul on füüsiline keha sünnihetkest alates, kuid ta ei tunneta telgkeha enne neljandat kuni kuuendat elukuud (ja ei erista mina lõplikult mitteminast enne kui umbes 15-18 kuu vanuselt). "Telgkujund" on lihtsalt üldine mõiste taoliste esimeste püsivate kujundite jaoks, mis aitavad eristada tajuvat subjekti tajutavast ehk tunnetatavast objektist. Telgkujundid osalevad oleviku tunnetamise ja tajumise protsessides. Kõik objektid, mis asuvad olevikus sinu teadveloleku väljas, on telgobjektid ehk telgkujundid: objektid "seal väljas" (samuti nagu ka tunded, mis on "siin sees"). Seega tunnevad telgkujundid ära objekte (ühikuid, mis on mingil moel minast erinevad), kuid ainult oleviku (olemasolevaid) objekte.

 

Kuna kindlapiiriline orgaaniline mina on arenemas, hakkavad arenema ka selle mina põhilised emotsioonid. Seda emotsionaalset baaskomponenti (mis vastandub uroboorose jämedamatele refleksidele-instinktidele) kutsume me hindude ja budistide järgi) praaniliseks tasandiks ehk praaniliseks kehaks. Selle staadiumi emotsioonid on aga ikka veel üsna primitiivsed ja elementaarsed. Selle staadiumi algeliste emotsioonide ehk "protoemotsioonide" hulka kuuluvad näiteks raev, hirm, pinge, isu ning rahuldus ehk lihtne mõnutunne.

 

Nagu me nägime, ei ole teljelisele tasemele iseloomulik ajakomponent mitte midagi muud kui vahetu olevik. Ehk - lühiühenduses olevad emotsioonid on ainsad emotsioonid, mida telgkujund suudab kiires vahetus olevikus kand ja üleval hoida; see lihtne ajavorm ei suuda teistsuguseid emotsioone toetada, seega ei tõuse need ka esile. Enne kui saavad tekkida keerukamad ja püsivamad emotsioonid, peavad esile kerkima telgkujundist keerukamad kognitiivsed konstruktid. Kokkuvõtvalt on sellele varasele staadiumile iseloomulikud emotsioonid väga kiired ja lühiühenduslikud (nii väidab ka üldine psühhoanalüütiline mõtteviis), seetõttu kalduvad nad ka koheselt toorel kujul vallanduma, sest miski ajas ei suuda neid takistada.

 

Võib mainida, et psühhoanalüüsi, eriti kleiniaanide (Melanie Klein http://en.wikipedia.org/wiki/Melanie_Klein ) järgi on kõige olulisemateks telgkujunditeks rinnakujundid ning "ema käsitletakse kui osalist objekti". Rinnakujund kaldub välja kasvama "projektiivsest samastumisest", kus ema, mina ja rind on algselt ühtsed ja eristumata. Sellele vastav hirm on "rinna kaotamine". Väidetavalt viib see hirm rinnakujundi lõhestumiseni "heaks rinnaks" ja "halvaks rinnaks", esimene tõotab elu (Eros), teine ähvardab surmaga (Thanados).

 

Telgkujund ja selle taseme ajavormi kiirus on tihedalt seotud selle taseme kahe laia motivatsioonilise aspektiga, mõnu-ebameeldivuse printsiibi ning vahetu ellujäämise tungiga. Vaatleme esmalt ellujäämistungi: mida enam imiku minatunne on hakanud keskenduma ja fookustuma omaenese organismile, seda teravamalt tajub ta - võrreldes uroboorse seisundiga - ka ebamäärast ning seni veel artikuleerimata surmaähvardust. Kuna imik teadvustab oma eraldiseisvat minatunnet telgkeha tasandil üha rohkem, siis tunnetab ta teravamalt ka selle võimalikku hävingut. Seega muutub sel tasemel kõige olulisemaks lihtne "kiire" ellujäämine ehk täpsemini - hetkest hetke kanduva minatunde säilimine.

 

Teine selle taseme kahest laiast motivatsioonilisest atmosfäärist on mõnu-ebameeldivuse printsiip. See hõlmab nii kehalise mõnu ja rahulduse otsimist kui ka pinge, ebameeldivuse ja ebamugavuse vältimist, sest kirjeldatud teljelis-praanilises ehk füüsilis-emotsionaalses staadiumis "muutub motivatsioon kui tendents otsida mõnu ja hoiduda ebameeldivustest peamiseks psühholoogiliseks jõuks. Arengufaas, kus imiku tärkav ego hakkab teadvustama mõnu-valu kvaliteete ning kogeb selle põhjal omaenese mõnu ja valu. Selle tulemusena muutub maailm ambivalentseks. Seega, kui pleromaatilise ja uroboorse seisundi üle valitseb "ookeaniline õndsus", siis kehalist seisundit valitseb mõnuprintsiip. Nagu edaspidi näeme, on viimane esimese transformatsioon.

 

Lõpetuseks, sarnaneb kogu tüfoonne staadium (või tüfoonsed staadiumid - teljeline, praaniline ja kujundiline) teatud viisil psühhoanalüüsi kirjeldatud oraalsele (eriti oraalsele- sadistlikule) perioodile. Tüfoonne sfäär ise ulatub aga tagasi toituandva urobooroseni ning ettepoole anaalse ja fallilise arengustaadiumi aspektideni.

 

        TELJELINE JA PRAANILINE MINA

 

        kognitiivne laad -            tunne, sensoorne-motoorne, akausaalsus,

                                               telgkujundid, eksotseptuaalne

 

        afektiivsed elemendid -   algelised emotsioonid (hirm, isu, raev, mõnu),

                                               praaniline tasand

 

        motivatsioonilised/          vahetu ellujäämine, mõnu-ebameeldivuse

        tungilised faktorid -        printsiip

 

        ajavorm -                        konkreetne, momentaalne, mööduv olevik

 

        mina-vorm -                    telgkeha, praaniline, sensoorne-motoorne,

                                               nartsissistlik

 

KUJUNDKEHA MINA

 

Kujutluse laialdasema kasutamise võime arenemine mängib lapse arengus otsustavat punkti. Kõige olulisem on see, et kujund võimaldab lapsel konstrueerida avaramat objektide maailma ja avaramat ajavormi ning need mõlemad aitavad kaasa "objekti konstantsuse" tekkele. Konkreetse kujundi abil, mis algul on ebatäpne, laialivalguv ja mitteduaalne, kuid hiljem muutub kindlapiirilisemaks. alustab laps uut tüüpi keskkonna ja uue minatunde konstrueerimist - konstrueerimist, mis Piaget süsteemis viib sensoorse-motoorse sfääri väljaarenemiseni ning alustab samal ajal arenemist sensoorsest-motoorsest süsteemist kaugele edasi.

 

Kuna esimene oluline telgkujund on väidetavalt rind, siis esimene oluline kujund on "emaliku hoolitseja" kujund (Harry Stack Sullivan http://en.wikipedia.org/wiki/Harry_Stack_Sullivan ), sest "iga indiviidi jaoks on esimeseks objektiks ema". Sullivani järgi on "see [hoolitseja] väga ebamäärane kujund, mis aegamööda eristub osana mitte-enesest". Veelgi enam, olles teatud sorti jätk ja transformatsioon hea ja halva rinna vahelise lõhe vahel, "võib hoolitsejat, kes aitab kaasa heaolu- ja eufooriatunde tekkele, iseloomustada kui 'Head Ema'. Kui ta last mingil moel pahandab, muutub teine 'muljete kogum' 'Halvaks Emaks' ". Laps siseneb seega otsustavasse, kuid üpris pikka suhtesse Suure Emaga; suhtesse, mis mängitakse kehalisel tasandil välja individuaalse organismi ja emalikult hoolitseva keskkonna vahelise eksistentsiaalse (elu ja surma) draamana. See võitlus on nii oluline, sest mängus pole midagi vähemat kui konflikt usalduse ja usaldamatuse vahel.

 

Nagu laps loob ja organiseerib hoolitsejast ning teistest olulistest ümbritsevatest objektidest saadud muljete ja kujundite vahelise seose, nii alustab ta ka mittereflektiivsete minakujundite korrelatiivset konstrueerimist, selles staadiumis nimetatakse neid harilikult "kehakujunditeks". Kehakujundid on lihtsalt "kujundpildid füüsilisest ehk telgkehast ning mida "lähemal" on kehakujund füüsilisele ehk telgkehale, seda "täpsemaks" võib seda lugeda. "Kuna väline ja sisemine info on samaaegsed, muutub lapse enese keha [telgkeha] millekski, mis seisab ülejäänust maailmast lahus, seega muutub võimalikuks mina ja mitte-mina eristamine. [Telg]keha ja selle organite vaimsete representatsioonide summa, niinimetatud kehakujund [kujundkeha], moodustab [selles staadiumis] arusaama iseendast ja on ego edasise formeerumise seisukohalt põhjapaneva tähtsusega.

 

Sullivani järgi on algsed minakujundid lihtsalt "hea mina", "halb mina" ja "mitte-mina" - mis, nagu võime lisada, vastavad tavaliselt Heale Emale, Halvale Emale ja Hävitavale Emale, kuna seda olemise-mitteolemise võitlust, mida sellel kehamina tasemel nii teravalt tunnetatakse, iseloomustab terve "muljete võrgustik". Seoses põhiliselt osadeks eristumata organismina võime veel märkida, et see staadium on biseksuaalne ning meeleorganid kattuvad paljuski üksteisega, mis pole sugugi üllatav.

 

Kuid siirdugem nüüd kujundi enese juurde, sest selle arengustaadiumi puhul on väga oluline see, et objekte, mida parasjagu läheduses ei ole, saab kujundi abil kujutleda. Teisisõnu, laps saab hakata kujutama ehk piltlikult kujutlema taoliste objektide olemasolu, mis ei ole hetkel läheduses (see eristab tõelisi kujundeid telgkujunditest, telgkujundi abil saab kujutleda ainult antud hetkel olemasolevaid objekte, kuna tõelise kujundi abil saab ette kujutleda objekte, mis ei ole hetkel läheduses). Laps hakkab sisenema laienenud ajahetkede jada maailma, esialgu küll juhuslikult. Ta liigub läbi laienenud praegu, kus mineviku sündmuste kujundid ning tuleviku võimaluste juhuslikud kujundid hõljuvad organiseerimatult.

 

Laienenud praegu, kus lapse kogemuste tervik ei oma veel mingit omavahelist loogilist seost. Need lihtsalt 'toimuvad või ei toimu üheaegselt',olenevalt asjaoludest. See protsess on analoogiline grammatilise mõistega 'parataksiline' (Sullivan), mis tähistab osaluste reastamist, kasutamata osalustevahelisi loogilisi seoseid näitavaid sidesõnu ('ja', 'või', 'kuna' jne). Laps kogeb kõhklematult, ilma järele mõtlemata, võttes toimuvat loomulikult. Astmelist sümboolse aktiivsuse protsessi ei eksisteeri, järeldusi pole võimalik teha. Kogemus leiab aset momentaalselt organismi (kehamina) seisunditena, mis ei ole omavahel seotud. (Parataksiline olek vastab üldjoontes Freudi preloogilisele "primaarsele protsessile".)

 

Alles seitsmenda elukuu paiku hakkab imik kogema kujundeid. Näiteks, kui ta suudab otsida padja alla peidetud kõristit, siis suudab ta eeldatavasti hoida kõristi kujundit oma kujutluses. Sellest perioodist alates hakkavad kujundid otsustavalt teadvelolekusse tungima ning teise eluaasta lõpupoole suudab laps puuduvaid objekte niivõrd täpselt ette kujutada, et võib moodustada objekti püsivusel põhinevaid "pilte", tal on "teadmine, et maailm koosneb ainelistest püsivalt eksisteerivatest objektidest, mida saab mitmel moel manipuleerida ja transformeerida, ilma et need oma identiteeti kaotaksid". Ta suudab seda teha põhiliselt tänu oma võimele puuduvaid objekte "ette kujutada" - kui nõrk selle staadiumi kujutlusprotsess muidu ka poleks.

 

Kujundi olemasolu laiendab tunduvalt ka lapse emotsionaalset ja motivatsioonilist elu, sest nüüd suudab ta reageerida mitte ainult käesolevatele sündmustele, isikutele ja objektidele, vaid ka nende kujunditele; sündmused, isikud ja objektid ise võivad, aga ei pruugi hetkel toimuda või kohal olla. Kujund võib esile kutsuda sama tüüpi emotsioone ja tundeid kui tegelik objekt või isik. Veelgi enam, laps suudab esimest korda kogeda pikemaajalisi emotsioone, sest kujund ei suuda mitte ainult tundeid ette kutsuda, vaid ka neid toetada ja pikendada. Seega suudab laps kogeda ärevust, mis pole midagi muud kui kujutletud ning seega ka toetatud hirm. Lisaks suudab ta soovida, sest soov on lihtsalt ettekujutav mõnu. Mitte enam ainult käesolev hirm, vaid ka ettekujutatud hirm: mitte enam ainult käesolev kehaline  mõnutunne, vaid ka mõnu, mida soovitakse. Kujund toob seega kaasa soovide täitmise ning seega ärevuse vähendamise, need on laienenud transformatsioonid eelneva taseme lihtsamast mõnu-ebameeldivuse printsiibist. Seega muutuvad soovide täitmine ja ärevusest hoidumine sellel tasemel olulisteks motiivideks - mõlemad lähevad kaugemale käesolevast ehk teljelisest momendist ning ulatuvad tulevikuvõimalusteni. Kuna tugevad ja efektiivsed pidurdavad faktorid puuduvad veel, siis kalduvad need emotsioonid ikkagi vallanduma koheselt. Selle "taltsutamatu" otsekohesuse tõttu viidatakse sellele sageli kui "impulsside ülemvõimu" staadiumile.

 

Olgu sellega kuidas on, laps on nüüdseks astunud välja oma algsest materiaalsest ja pleromaatilisest keskkonnast ning leidnud enese jaoks maailma, mis on lahus temast enesest - maailma, mida ei liiguta enam ainuisikuliselt. Pleromaatiline paradiis on jäädavalt kadunud.

 

        KUJUNDKEHA MINA

 

        kognitiivne laad -           parataksiline, maagiline primaarne

                                              protsess, multivalentsed kujundid,

                                              sensoorne-motoorne väljaarenemine

 

        afektiivsed elemendid -  püsivad emotsioonid, soovid, ärevus,

                                              algelised ihalused

 

        motivatsioonilised/         soovide täitumine, ärevuse

        tungilised elemendid -   vähenemine, pikemaajaline

                                              ellujäämine ja turvalisus

 

        ajavorm -                       pikenenud olevik

 

        mina-vorm -                   mittereflektiivne keha-kujund            

 

TÜFOONI ISELOOM: KOKKUVÕTE

 

Nii Ida kui ka Lääne psühholoogia nõustuvad üldjoones faktiga, et arengu madalamad tasemed hõlmavad lihtsaid bioloogilisi funktsioone ning protsesse. Teisisõnu, madalaimad tasemed hõlmavad somaatilisi protsesse, instinkte, lihtsaid aistinguid ja tajusid ning emotsionaalseid-seksuaalseid impulsse. Me oleme vaadelnud tõendeid Lääne süsteemist: Piaget' süsteemis on see sensoorne-motoorne sfäär; Loevinger kutsub neid presotsiaalseteks, inpulsiivseteks ning sümbiootiliseks; need võrduvad Freudi id'i sfääride ja Neumanni uroboorsete sfääridega; need on Maslow' kaks kõige madalamat vajadust, füsioloogilised ja turvalisuse vajadused.

 

Ida psühholoogia on taolise hinnanguga täiesti nõus. Vedanta hinduismis vastab see anna- ja prana-mayakosa sfäärile, nälja ja emotsionaal-seksuaalsuse tasemele. Budistid kutsuvad neid viieks madalamaks vidžaana'ks ehk viie meele sfääriks. (Jooga) tšakrapsühholoogia viitab neile kui kolmele madalamale tšakrale: muladhara'le ehk põhilisele pleromaatilisele ja materiaalsele tasemele ja svadhisthana'le ehk emotsionaalsele-seksuaalsele tasemele ja manipura'le ehk agressiivsele võimu tasemele. Ka hinajaana budismi psühholoogiasüsteemis on need kolm madalamat skandhat: füüsiline keha, taju-tunne ning emotsioon-impulss. Kabala ehk heebrea müstilise koolkonna järgi on tegu malkuth'iga (füüsiline tasand) ja yesod'iga (vitaalne-emotsionaalne). Lõppkokkuvõttes osutab see lihtsalt ühele Freudi peamisele ideele: "Ego on esmalt ja ennekõike kehaego."

 

Me nägime, et kehaego - tüfoon ehk kehamina - kaldub arenema järgmiselt: Enamasti ollakse nõus, et imik ei suuda algul eristada mina mitte-minast, subjektist, keha keskkonnast. Teisisõnu, mina on alles selles varases staadiumis sõna otseses mõttes füüsilise maailmaga ühtne. "Varastes staadiumides," on Peaget öelnud, "maailm ja mina on üks - mina on veel nii-öelda materiaalne." Seda algset materiaalse ühtsuse staadiumit, mida Piaget kutsub "protoplasmiliseks", oleme meie kutsunud pleromaatiliseks ja uroboorseks (kui ma tohin kokkuvõtte tegemiseks need kaks kokku panna). "Pleromaatiline" on vana gnostiline mõiste, mis tähendab materiaalset universumit - materia primat ja virgo materit. "Urobooros" on müütiline madu, kes sööb omaenese saba ning tähistab "täielikult ennast sisaldavat" (autistlikku) ning "teise äratundmisvõimetut" (nartsissistlikku).

 

Sellest ürgalgsest sulandumusseisundist (või pigem - sellest, mida me hiljem hakkame nimetama "alus-mitteteadvuseks) kasvab välja eraldiseisev mina ning Freudi sõnul kasvab mina välja esmalt ja ennekõike kehana, kehaminana. Teisisõnu, meel - mis on ise väga arenemata ja kogemusteta - on peaaegu täielikult kehast eristumata; seepärast toimub mina lähenemine maailmale peaaegu täielikult kehaliste kategooriate ja skeemide kaudu (hammustamine, imemine, närimine, löömine, tõukamine, tõmbamine, mõnu, aisting, tunne, oraalne, anaalne, falliline jne). Minal on seega meel välja arenemata - meel opereerib ainult kujunditega ja ei ole kehast eristunud, ta on seega kehamina.