kes või mis on "mina"?

MINA KUI LAINETE JA VOOGUDE NAVIGAATOR

 

Kui tunnete hetkel oma mina - lihtsalt märkate, mis see on, mida te nimetate "minaks" -, võite märgata, et see "mina" koosneb kahest osast: esiteks, on olemas teatav vaatlev mina (sisemine subjekt või vaataja) ning; teiseks, on olemas vaadeldav mina (mõned objektiivsed asjad, mida te enda juures näete või enda kohta teate: ma olen isa, ema, arst, ametnik; ma kaalun nii-ja-nii-mitu kilo, mul on blondid juuksed jne). Esimene aspekt on inimese kogemuses "mina", teine aspekt aga "ise" või koguni "minu". Esimene on lähimina (sest see on "sulle" lähemal) ja teine kaugmina (sest see on objektiivne ja "kaugemal eemal"). Neid mõlemaid koos - koos kõikvõimalike muude mina allikatega - nimetame aga koguminaks.

 

Need eristused on olulised, sest psühholoogilise arengu käigus muutub ühe staadiumi "mina" järgmise staadiumi "iseks", s.t seda, millega inimene arengu ühes suhtes on samastunud või millesse kinnistunud (ja mida seepärast kogetakse väga vahetult "minana"), kaldutakse järgmises staadiumis ületama, sest sellest disidentifitseerutakse, kinnistatusest loobutakse ja seega on seda võimalik objektiivsemalt, distantsilt, teatava erapooletusega vaadata. Teisisõnu, ühe staadiumi subjekt muutub järgmise staadiumi objektiks.

 

Näiteks, väikelaps on samastunud praktiliselt oma kehaga, sest keha on lapse mina (subjekt (lähimina) ja seega ei saa väikelaps tagasi astuda ja objektiivselt oma keha vaadelda. Ta lihtsalt on kehamina ja kehana vaatab ta ka maailma. Kui aga väikelapse verbaalne ja kontseptuaalne meel hakkab esile kerkima, hakkab laps samastuma meelega - meel muutub minaks või subjektiks (lähiminaks) ja laps suudab hakata esimest korda oma keha objektiivselt nägema (kaugema objektina ehk "ise'na"), niisiis keha on muutunud objektiks uue subjekti jaoks, milleks on mentaalne mina. Seega, ühe staadiumi subjekt muutub järgmise staadiumi objektiks.

 

(Ning igavikulised filosoofid lisavad, et teadvuse kõige kõrgematel tasanditel muutub inimese individuaalne mina - eraldiseisev mina ehk sisemine subjekt - vaimse mina jaoks objektiks; see viimane mina ei ole midagi muud kui kiirgav Vaim ja sinu enda tõeline Mina. Müstikute väitel on inimene Jumala kui viimse Subjekti ehk puhta Teadvusega üks - see on puhas Tühjus, mida ennast kui absoluutset Tunnistajat, Mina-Mina ehk Nägijat ei ole kunagi võimalik näha, kuid mis paradoksaalsel moel eksisteerib Kõige nähtavana: Vaimuna, mis ületab kõike - ja mida ei ole seega võimalik näha - ja mis hõlmab kõike - ja mis on seega kõik, mida sa hetkel vaatad.)

 

Kogumina on niisiis kõigi praegusel hetkel sinus pesitsevate minade sulam, mis koosneb lähiminast (ehk "Minast", kaugminast (ehk "ise'st") ja kusagil teadveloleku kaugel tagaplaanil on ka viimane Tunnistaja (transtsendentaalne Mina, eelnev Mina ehk "Mina-Mina"). Kõik nad moodustavad ühe osa sinu praeguse hetke mina-tundest ning nad on kõik teadvuse arengu ehk evolutsiooni mõistmise jaoks olulised.

 

Just seepärast, et kogumina sisaldab mitmesuguseid voogusid (ja igasuguseid alaisiksusi) ei arene kogumina järjestikuliselt ega stadiaalselt. Kaasaja teadlased on siiski järjekindlalt näidanud, et vähemalt üks mina aspekt - lähimina - areneb suhteliselt järjestikulisel või stadiaalsel viisil. 

 

Näiteks on Jane Loevinger http://en.wikipedia.org/wiki/Loevinger%27s_stages_of_ego_development oma väga tunnustatud ja laialdaselt korratud uuringutes (mis hõlmavad ka mitte-Lääneriike) leidnud hulgaliselt tõendeid selle kohta, et "ego areng" kulgeb läbi peaaegu tosina selgelt äratuntava kasvamise staadiumi (kuni tasandini, mida ma nimetan kentauriks). See, mida Loevinger nimetab "ego arenguks", on üsna sarnane sellega, mida mina nimetan lähimina arenguks ja lähimina areng on minu arvates väga lähedalt seotud teadvuse evolutsiooniga.

 

Põhistruktuurides ehk põhilainetes enestes ei leidu mingisugust minatunnet. Sellele faktile on juhtinud tähelepanu igavikulised filosoofid Plotinosest, Vasubandhu, Padmasambhava ja Püha Theresani. Põhistruktuurid on lihtsalt olemise ja teadmise lained, mis on mööda neid laineid oma kõrgeimate potentsiaalide poole areneva mina jaoks kättesaadavad. Iga kord kui mina (lähimina) kohtab uut kõrgemat tasandit, ta esmalt samastub sellega ja konsolideerib selle; seejärel disidentifitseerub sellest (ületab selle, võtab kinnistatuse sellesse) ning seejärel integreerib ja haarab selle järgmiselt, kõrgemalt tasandilt enesesse. Teisisõnu, mina läbib omaenese arengu tugipunkti (ehk verstaposti). Mina arengu põhilisi verstaposte on uurinud näiteks James Mark Baldwin http://en.wikipedia.org/wiki/James_Mark_Baldwin , Clare W. Graves http://en.wikipedia.org/wiki/Clare_W._Graves , Jane Loevinger, John Broughton, Erik Erikson, Susanne Cook-Greuter, Don Beck ja Robert Kegan - kui mainida mõningaid silmapaistvamaid. (Jällegi, need teadlased ei uuri identseid voogusid, vaid lihtsalt hoovusi, mis voolavad Suures Jões lähestikku ja on seetõttu teataval määral sarnased - sarnased lähimina-tunde loomuse poolest.)

 

Väide, et mina on Suure Vikerkaare teatud lainetega samastunud, ei tähenda, nagu oleks mina sellele tasandile jäigalt aheldatud. Vastupidi, mina võib olla vahel "üle terve koha". Mina võib teatavate piirangutega liikuda ajutiselt üle terve teadvusespektri: ta võib regresseeruda ehk liikuda olemise ja teadmise holarhias allapoole, ta võib tagasi üles keerelda, rekonsolideeruda, naasta oma kohale. Veelgi enam, kuna minal on igas arengustaadiumis katkendlik ligipääs suurele loomulikele teadvuse seisunditele (psüühiline, subtiilne, kausaalne ja mitteduaalne), siis võib ta kogeda ajutise süvakogemuse vormis kõiki mainitud transpersonaalseid sfääre, hüpata momendiks laiemasse reaalsusesse.

 

Sellele vaatamata näitavad empiirilised tõendid järjekindlalt, et mina nii-öelda raskuskese kaldub hõljuma ühel ajajärgul ühe kindla teadvuse põhitasandi ümber. See tähendab, et kui te teete inimesele näiteks ego arengu testi, siis pärineb umbes 50% tema vastustest ühelt tasandilt ja ligikaudu 25% sellest nii astme võrra kõrgemalt kui madalamalt tasandilt. Selle põhjuseks on asjaolu, et iga kord kui mina samastub teatud teadvusetasandiga, kogeb ta selle tasandi kaotust surmana, sõna otseses mõttes teatava surmahaardena, sest see, mis on tasandiga samastunud, ei ole midagi muud kui mina elu.

 

Seega on tasandist loobumine seotud suurte raskustega. Ma usun, et tegelikult tähistab iga mina-arengu  põhilist verstaposti ränk võitlus elu ja surma peale, mis hõlmab selle tasandi surma (ehk sellest disidentifitseerumist, selle ületamist) ja see on sageli üsna traumaatiline. Ainus põhjus, miks mina lõpuks antud tasandi surma aktsepteerib, seisneb selles, et järgmise kõrgema tasandi elu on veelgi ahvatlevam ja rahuldustpakkuvam. Seetõttu mina disidentifitreerub oma käesolevast tasandist (ehk ületab kinnistatuse), "sureb" selle tasandi muud välistava identiteedi suhtes ja identifitseerub järgmise kõrgema tasandi eluga (haarab enesesse, kinnistub sellesse), kuni lõpuks aktsepteerib ta ka selle tasandi surma. (Igavikuline filosoofia väidab, et kui kõik surmad on surdud, on tulemuseks Jumal ehk see, mida sufid nimetavad mina ja vaimu Ülimaks Identiteediks.)

 

Lähimina on seega suure Elujõe lainete (ja voogude) navigaator, keskne identiteediallikas. Sel ajal kui mina liigub egokeskselt lainelt ühiskonnakeskse, maailmakeskse ja lõpuks jumalakeskse laineni, see identiteet - identiteet, mis ulatub mateeriast, ego ja lõpuks Jumalani - üha laieneb ja süveneb.

 

(Muide, kui ütleme, et identiteet laieneb näiteks egokeskselt ühiskonnakeskse ja maailmakeskseni, ei tähenda see, et maailmakesksel tasandil oleval inimesel ego puuduks; vastupidi, maailmakeskse tasandi inimesel on väga küps ego. See tähendab lihtsalt seda, et inimene saab võtta mitmeid vaatepunkte, mis ei piirdu enam ainult tema enda egoga, ning teha seetõttu aususel, õiglusel ja hoolivusel põhinevaid otsustusi, mis ei sõltu rassist, nahavärvist, soost või usutunnistusest. Ta tegutseb vajadusel ikkagi omaenese huvidest lähtuvalt, kuid tema hoolivuse sfäär on mõõtmatult laienenud ja tema enesehuvi hõlmab üha enam ka teiste huvisid, sest teised langevad nüüd tema enda laienenud identiteedi raamidesse.)

 

Mina kui Kosmilise Eluookeani lainete keskne navigaator hõlmab endas ka taolisi olulisi funktsioone, nagu samastumine (mida nimetada "minaks"), tahe (ehk valikud, mis on vaadeldava tasandi piirangute ja piiride raames vabad), kaitsemehhanismid (mis paiknevad hierarhiliselt), metabolism (mis muudab seisundid püsijoonteks), ja mis kõik  tähtsam, integratsioon (mina vastutab kõigi olemasolevate elementide tasakaalustamise ja integreerimise eest).

 

KOKKUVÕTE

 

See, mida kõik kutsuvad "minaks" (lähiminaks) on ühtaegu nii pidev funktsioon kui ka arenguvoog. See tähendab, et minal on rida funktsionaalseid invariante, mis määravad ära tema keskse tegevuse - teisisõnu, mina on koht, kus paiknevad identiteet, tahe, metabolism ning navigatsiooni- ja kaitsemehhanismid (kui nimetada mõningaid olulisemaid). See mina (koos oma funktsioonidega areneb ka ise läbi Teadvuse põhilainete: materiaalsest minast kehamina, mentaalse mina, hingemina ja lõpuks minatu Minani). Eriti oluline on fakt, et mina kui integratsioonimehhanismi kandja, hoolitseb indiviidi kõigi tasandite, liinide ja seisundite tasakaalustamise ja integreerimise eest.

 

Lühidalt, mina kui navigaator žongleerib kõigi nende elementidega, mida ta oma erakordsel teekonnal alateadvuslikust minateadvusliku ja lõpuks üliteadvuslikuni kohtab.