meditatsioon ja mitteteadvus

        Enamik meditatsiooni ja mitteteadvuse käsitlusi kannatab arenguliste või evolutsiooniliste kaalutluste eiramise all. Need kalduvad lihtsalt eeldama, et ainult üleujutatud mitteteadvus (tajulävealune, filtreeritud, väljatõrjutud, allasurutud või automatiseeritud) moodustab mitteteadvuse. Seega peavad nad meditatsiooni vahendiks, mille abil käesoleva eluaja jooksul ebatervet olukorda ümber muuta; nad näevad meditatsiooni kui vahendit mitteteadvusesse tungimiseks. Meditatsiooni nähakse kui vahendit allasurutu kergitamiseks, filtreerimise peatamiseks, automatiseeritu deautomatiseerimiseks ning fookustatu defokuseerimiseks.

 

Eelkõige on meditatsioon pidev ületamisele kaasaaitav teekond. Ning kuna me nägime, et ületamine ja areng on sünonüümid, siis sellest lähtuvalt on meditatsioon lihtsalt pidev areng või kasvamine. Ta ei ole ennekõike millegi muutmine, vaid pigem edasiviimise vahend. Ta on loomulik ja korrapärane järjest kõrgema astme tervikluste avaldumine, kuni jääb ainult Terviklus, kuni kogu potentsiaal on teostunud, kuni kogu alus-mitteteadvus on Teadvuse kujul avaldunud. Ta on see, mida indiviid inimevolutsiooni praeguses staadiumis peab tegema, et arendada oma praegusest evolutsioonistaadiumist edasi, et liikuda selle ainsa poole, kes on kogu loomise eesmärgiks.

 

Meditatsioon toimub seega samal viisil nagu kõik teised kasvamised/esilekerkimised: üks translatsioon käib maha ning ei suuda enam muud välistavat teadvuse üle valitseda, seejärel toimub aga transformatsioon kõrgema astme translatsioonini (kõrgema astme süvastruktuur tuletatakse meelde ning süvastruktuuri loodavad uued pindstruktuurid hakkavad sellele toetuma). Toimub eristumine, disidentifitseerumine, ületamine, integratsioon. Meditatsioon on evolutsioon; ta on transformatsioon - temas ei ole tegelikult midagi erilist.

 

Ego jaoks näib meditatsioon üpris müstiline ja keeruline, sest ta on areng väljapoole ego. Meditatsioon on ego jaoks samasugune nagu ego tüfooni jaoks: kaugemale arenenud. Kuid sarnane kasvamise ja esilekerkimise protsess läbib tervet tsüklit - samamoodi, nagu me jõudsime tüfooni juurest ego juurde, jõuame me ka ego juurest Jumala juurde. Me kasvame, me ei uurista minevikku.

 

Kõigepealt soovitan ma toonitada, et enamik meditatsioonikäsitlusi eeldavad, et transpersonaalsed sfäärid - subtiilne ja kausaalne - on osa üleujutatud mitteteadvusest või allasurutud üleujutatud mitteteadvusest ning meditatsioon tähendab allasurutu kergitamist. Mina väidan, et transpersonaalsed sfäärid on tegelikult osa esilekerkivast mitteteadvusest ja meditatsioon lihtsalt kiirendab seda esilekerkimist.

 

Siiski, kui inimene - näiteks noor täiskasvanu - asub mediteerima, hakkab juhtuma igasuguseid asju ning mõned neist on ainult juhuslikult või kaudselt seotud tegeliku kasvamise ja ületamise protsessiga. See muudab üldpildi meditatsioonist kõvasti keerulisemaks. Mainitud probleemi meeles pidades tahaksin ma esmalt arutleda meditatiivse tegevuse enese iseloomu ning seejärel üldise ja täieliku meditatsiooniprotsessi üle.

 

Alustuseks märkigem, et iga arengu käigus toimuv transformatsioon nõuab vastavast tolle hetke translatsioonist loobumist (või õigemini, selle translatsiooni muud välistavusest loobumist). Keskmise inimese jaoks nõuab transformatsioon subtiilsetesse ja kausaalsetesse sfääridesse egolise translatsiooni vaibumist ning sellest loobumist (aga mitte hävitamist). Need egolised translatsioonid koosnevad harilikult verbaalsetest mõtetest ja mõistetest (ja emotsionaalsetest reaktsioonidest nendele mõtetele). Seetõttu on meditatsioon alguses viis purustada mõistelist translatsiooni, et avada tee subtiilse tasandi transformatsioonile.

 

Põhimõtteliselt tähendab see praeguse translatsiooni nurjamist ja uue transformatsiooni innustamist. Selline nurjamine/innustamine kutsutakse esile eritingimuste abil - nendeks võivad olla moraalieeskirjad, dieedi reguleerimine, tõotused , samuti sellised rohkem sisemised tingimused nagu palve, laulmine või meditatsioon.

 

Nende eritingimuste tuumaks on mingi tegevus, mis hõlmab püüeldava sfääri peamisi omadusi. See tähendab , et isikule antakse juhised hakata transleerima oma reaalsust soovitud kõrgema sfääri ühe peamise omaduse järgi. Ta kasutab seega sümboleid, mitte märke ning on seega lihtsa translatsiooni asemel avatud transformatsioonile. Näiteks yidam (meditatsiooni jumalus): indiviidile näidatakse yidam-jumaluse sümbolit - sümbolit, mis - selle tõttu, et ta on sümbol - ei vasta tema praeguses reaalsuses mitte millelegi. Ta konstrueerib seda sümbolit oma teadvusse nii kaua, kuni see subtiilne yidam tegelikult alus-mitteteadvusest täielikku teadvelolekusse kerkib. Inimene samastub (nagu ma seletasin, toimub see kogu arenemise puhul) selle kõrgema struktuuriga, see teeb lõpu tema madalamale egolisele translatsioonile ning tõstab ta kõrgemasse struktuuri. Seejärel näeb (transleerib) ta reaalsust kõrgemast, Jumaluse vaatepunktist: antud juhtumil on kõrgem subtiilne üles kerkinud, sest isik on selle kasvamise ja ületamise protsessi oma alus-mitteteadvusest esile kutsunud.

 

Meister (guru, roši jne) lihtsalt jätkab eritingimuste pealesurumise teel vanade translatsioonide nurjamist, et vanu vastupanusid nõrgendada ja uut transformatsiooni tagant tõugata. See on nii kõigi meditatsioonivormide puhul - nii kontsentreeritud kui ka hajuva, nii mantralise kui ka vaikse meditatsiooni puhul. Kontsentreeritud meditatsioonis on eritingimusel kindlaksmääratud vorm; hajuva meditatsiooni puhul on see "vormitu" - mõlemad on aga ikkagi pealesurutud eritingimused ning inimest, kes loobub oma vormitust või defokuseeritud teadvelolekust, nuheldakse täpselt sama rangelt kui inimest, kes loobub oma koanist.

 

Põhimõtteliselt on see täpselt sama, kui lasta lapsel väljendada sõnaliselt midagi sellist, mida ta ta parema meelega väljendaks tüfooniliselt kehalise eneseväljenduse teel. Me laseme egol ühe sammu edasi astuda ning panna subtiilsetesse vormidesse selle, millest parema meelega mõtleks kontseptuaalselt. Kasvamine toimub kõrgemate translatsioonide omandamise teel, kuni lõpuks on võimalik sellele kõrgemale tasemele transformeeruda. Kuna mõnedeks kõrgemate sfääride peamisteks omadusteks on transtemporaalne ajatus, armastus, vältimise ja kiindumise puudumine, täielik aktsepteerimine, ning subjekti-objekti terviklus, on need ka kõige sagedamini meditatsiooni eritingimusteks ("Viibi alati Praeguses hetkes; tunne oma vältimisi: ole tingimusteta armastus; saa oma meditatsioon ja maailmaga üheks; aktsepteeri kõike, sest kõik on Buddha" jne). Meie vanemad aitasid meil liikuda esimeselt korruselt viiendale korrusele, surudes meile peale keele ja egolise enesekontrolli eritingimusi. Täpselt samamoodi aitab Meister meil liikuda viiendalt korruselt kümnendale korrusele, surudes meile praktika huvides peale kümnenda korruse tingimusi.

 

Ei ole põhimõtteliselt vahet, kas eritingimustena kasutatakse konstentreeritud-absorbeerivat või hajuv-defokuseeritud meditatsiooni. Esimene murrab madalama egolise translatsiooni peatamise, teine vaatlemise abil. Mis on aga nende mõlema ühine omadus ning milles seisneb nende mõlema põhiolemus ning efektiivsus: translatsiooni on võimalik kontsentreerumise teel kinni kiiluda ja defokuseerimise teel vaadelda ainult järgmiselt, kõrgemalt tasandilt. Mõlemad saavutavad oma eesmärgi - madalama astme translatsiooni lõhkumise. Samuti on mõlemad äärmiselt aktiivsed protsessid. Isegi "passiivne vastuvõtlikkus" on kõrgema taseme aktiivsus. (See ei tähenda aga, et hajuv-defokuseeritud ja kontsentreeritud-absorbeeriv viis on identsed või kutsuvad esile sarnaseid sekundaarseid mõjusid. See saab selgeks siis, kui me hakkame visandama tüüpilist meditatsiooniprotsessi.)

 

Enne kui hakkame arutama, mis meditatsiooni ajal juhtub, on oluline tähele panna aga seda, et mitte kõik meditatsiooni koolkonnad ei püüdle sama teadvuse sfääri poole. Nagu ma eelnevates peatükkides juba väitsin, jagunevad transpersonaalsed ja üliteadvuslikud sfäärid pigem mitmeteks eritasanditeks (madalam ja kõrgem subtiilne, madalam ja kõrgem kausaalne jne). Väga vähesed religioonid teadvustavad kõiki neid erinevusi, seetõttu on paljud rohkemal või vähemal määral "spetsialiseerunud" mõnele kindlale tasandile. Siit tulenevalt jagunevad meditatiivsed praktikad kolme põhilisse klassi.

 

Esimene on nirmanakaya klass, mis tegeleb kehalise või tüfoonsete energiatega ning nende muundamisega madalamasse subtiilsesse regiooni, kulmineerudes sahasraras. See hõlmab harta-joogat, kundalini-joogat, kriya-joogat, pranajaamat ning eriti kõiki tantristliku jooga liike. Nirmanakaya klassi tehnikate eesmärgiks on, nagu ma juba mainisin sahasrara, kroontšakra, ning selle tüüpiliseks esindajaks on Patandžali http://en.wikipedia.org/wiki/Patanjali .

 

Teine on sambhogakaya klass, mis tegeleb kõrgemate subtiilsete tasanditega ning mille eesmärgiks on seitse (või kümme) sahasraras ja sellest väljaspool paiknevat sisemist õndsuse ja kuuldava (kanaldamise) teostumise sfääri. See hõlmab nada-joogat ja šabdi-joogat ning selle tüüpiliseks esindajaks on Kirpal Singh http://en.wikipedia.org/wiki/Kirpal_Singh .

 

Kolmas on dharmakaya klass, mis tegeleb kausaalsete tasanditega. Ta ei toimi tantristliku energiaga manipuleerimise või subtiilse valguse ja heli absorbeerimise abil, vaid pigem kausaalse teadvusevälja enese otsese uurimise, Ise-suse või eraldiseisva minatunde otsese uurimise kaudu. Ta võib toimida isegi kausaalse tasandi Transtsendentseks Tunnistajaks kehastumise abil või tema kaudu - kuni kogu subjekti-objekti dualism on välja juuritud. Selle klassi tüüpilisteks esindajateks on teiste hulgas Sri Ramana Maharshi  http://en.wikipedia.org/wiki/Ramana_Maharshi , Da Free John http://en.wikipedia.org/wiki/Adi_Da , zen-budism ning vedanta hinduism. Iga mainitud tee lõpus võib isik laskuda kõikidele sfääridele eelnevasse Taolisusse ehk Svabhavikakayasse, kuigi - mida kõrgem tee algul valitakse, seda kergem ja tõenäolisem on selle eesmärgi saavutamine.

 

Võtkem järgmise näite - noor täiskasvanu on alustanud zeni praktikaga tegelemist, olgu kontsentreeritud koani või hajuva šikan-taza vormis. Mõlemad kuuluvad - kui neid õigesti kasutada - dharmakaya praktikate hulka. Seega võib loota, et vahepealsetes staadiumides kerkib esile igat sorti madalamate astmete nähtusi.

 

Esmalt hakkab meditatsioonipraktika lõhkuma käimasolevat egolist translatsiooni, kas seda peatades (koan) või vaadeldes (šikan). Kui käimasolev egoline translatsioon hakkab nõrgenema, satub isik kontakti tajulävealuse üleujutatud mitteteadvusega (mitteallasurutud üleujutatud mitteteadvusega üldiselt), mis sisaldab muuhulgas lugematul arvul seni märkamatuks jäänud kogemuslikke aspekte, mis on harjumuste, tingimise või situatsiooni nõudmiste tõttu olnud kõrvale tõrjutud. Pinnale ujub igat sorti veidraid mälestusi, mis ei ole alla surutud, vaid lihtsalt unustatud või eelteadvuslikud. Selles "kinos" võib veeta kuid, vaadates, kuidas tajulävealune üleujutatud materjal uuesti teadvelolekusse kerkib ning sisemise silma ees tantsu lööb.

 

Mediteerimist jätkates hakkavad aga egolise translatsiooni mõningad resistentsemad aspektid aegamööda oma muud välistavuses järgi andma ja lagunema. See tähendab, et kinnistatud mitteteadvus raputatakse lahti oma mitteteadvuslikust samastumisest minaga. Seeläbi kaldub kinnistatud mitteteadvus esile kerkima kui tegelik teadveloleku objekt või vähemalt ei suuda ta teadvelolekut enam oma kontrolli all hoida. Selline psüühiline immobiliseerimine (egolise translatsiooni peatamine) "toob mitteteadvuslikud psüühilised talitused teadvelolekusse seeläbi, et häirib nende normaalset funktsioneerimist," nii et "isik saab hakata neid talitusi vaatlema; senini oli ta saanud vaadelda ainult nende kaudu". Lisan veel, et see kehtib põhiliselt kinnistatud mitteteadvuse kohta; me ei saa näiteks tuua kausaalset esilekerkivat mitteteadvust teadvelolekusse "seda häirides", vaid pigem lihtsalt lubades tal üldse üles kerkida. Täpselt samamoodi ei too me matemaatikat teadvelolekusse matemaatikat häirides, vaid me peame ta alustuseks selgeks õppima.

 

Igatahes hakkab kinnistatud mitteteadvus "häirimise tagajärjel" oma harjumuslikku positsiooni kaotama. Meenutagem siinkohal, et kinnistatud mitteteadvuse translatsioonid olid iga vastava tasandi mina-süsteemi mitteallasurutud, kuid allasuruvad aspektid. Loomulikult kaldub siis, kui allasuruja positsioon nõrgeneb, allasurutu esile kerkima. Inimene kohtab oma "varju". Ta võib veeta kuid või aastaid oma varjuga maadeldes ning see on kindlasti üks koht, kus ortodoksne teraapia saab meditatsiooni edukalt täiendada. (Muide, pange tähele, et see, mis siin vabaneb on allasurutud üleujutatud mitteteadvus; samas ei pruugi ta ilmtingimata olla subtiilne või kausaalne esilekerkiv mitteteadvus, välja arvatud juhul, kui tegu on esilekerkiva allasurutud mitteteadvuse osaga, mille on välja tõrjunud samad kaitsemehhanismid, mida kasutati varju vastu. Eelnev on küll võimalik ja isegi teataval määral tõenäoline, kuid üldjuhul on allasurutud varju ja esilekerkiva Jumala vastu kasutatavad kaitsemehhanismid siiski erineva iseloomuga.)

 

Mis on kirjeldatud meditatsioonistaadiumini jõudmisel toimunud? Inimene on - egolise translatsiooni ja kinnistatud mitteteadvuse lõdvenemise tõttu - oma senise elu kuni käesoleva hetkeni "uuesti läbi elanud". Ta on avanud ennast kõigi oma senise elu staadiumite - pleromaatilise, uroboorse, tüfoonse, verbaalse ja vaimse egolise - kõikidele traumadele, fiksatsioonidele, kompleksidele, kujunditele ja varjudele. Kõik see on teatud mõttes uuesti läbivaatamiseks esile kerkinud; eriliseks läbivaatluse objektideks on "valukohad" ehk esimesel viiel olemise korrusel toimunud fiksatsioonid ja allasurumised. Meditatsiooni senise protsessi käigus on isik näinud oma minevikku ning võib-olla ka inimkonna minevikku. Käesolevast punktist alates näeb ta oma tulevikku - ning samuti inimkonna tulevikku.

 

Muide, Michael Washburn http://www.personaltransformation.com/Washburn.html on väitnud, et ainult hajuv meditatsioon viib otseselt ja vahetult mitteteadvusse, samal ajal kui absorbeeriv meditatsioon "on niivõrd oma objekti sulandunud, et kõik muu, kaasa arvatud mitteteadvusest tulevad sõnumid, ei jõua teadvelolekusse; sel põhjusel saab kohtumine mitteteadvusega toimuda ainult pärast seda, kui objektist on loobutud või kui praktika on lõpule viidud." Minu arvates on see üpris tõene, kuid kehtib ainult mõningate arenguliste mitteteadvuse aspektide kohta, eriti arhailise, üleujutatud ning kinnistatud mitteteadvuse kohta. Sel ajal kui konservatiivne praktika on maksimaalselt aktiivne, ei suuda ükski mainitud mitteteadvuse aspekt ennast "sisse pressida". See ei kehti aga näiteks subtiilse esilekerkiva mitteteadvuse kohta, sest subtiilse yidamisse, mantrasse või nadasse absorbeerituse seisundis on isik otseses kontaktis tolle eelnevalt mitteteadvusliku seisundiga. Isegi kui isik ei tunneta seda objektina - ning ta ei tunnetagi -, on ta intuitiivselt avatud subtiilse kui subtiilse suhtes. Kontsentreeriv meetod avas selle esilekerkiva mitteteadvuse subtiilse aspekti otsesel ja vahetul viisil praktika enese käigus.

 

On aga tõsi, et subtiilses kontsentreeritud absorbeerituses viibimise ajal ei kipu ükski teine objekt teadvelolekusse kerkima; see kehtib ka näiteks varju kohta: Subtiilne meditatsioon aitab aga egolist translatsiooni lõhkuda, nii et kui isik väljub subtiilse absorbeerituse seisundist, on ta avatud varju sissetungile - täpselt nii nagu Washburn seda kirjeldab. Hajuva meditatsiooni puhul on inimene avatud kõigele, ükskõik mis hetkel see esile kerkib; seetõttu "näeb" ta varju koheselt, kui see allasurutud seisundist esile tõstetakse. Minu arvates kehtib Washburni väide seega suurel määral varju kohta, mitte aga esilekerkiva mitteteadvuse kohta.

 

Kui subtiilne hakkab alus-mitteteadvusest teadvelolekusse kerkima, tõuseb esile mitmeid arhetüüpseid visioone, helisid ja ilmutusi. Ma kirjeldasin seda subtiilset sfääri juba varem, seega pole mul vaja seda siinkohal kordama hakata. Asja tuum seisneb selles, et üha subtiilsemad ja subtiilsemad translatsioonid kerkivad esile ning kaotavad viimaks oma jõu, millele järgneb transformatsioon uute, veel subtiilsemate translatsioonideni. See ei ole midagi muud kui arenemine subtiilsesse sfääri. Ühte versiooni sellest on kirjeldatud järgnevalt.

 

        Kõige esmalt  mõjutatakse kõige tugevamaid impulsse.  Kui need on hääbumas,

        hakkab mediteerija eristama subtiilsemaid impulsse - täpselt nii nagu päikese-

        loojangu järel ilmuvad nähtavale tähed. Kui ka need  - subtiilsemad -  impulsid

        hääbuvad  ning  see  lubab  eristada  veelgi subtiilsemaid.  Huvitaval kombel ei

        ole see täiesti pidev protsess,  sest istuva meditatsiooni keskel  tekib peaaegu

        täieliku  vaikuse  perioode,  mil  inimene  justkui  läbistaks  teatava psüühilise

        "membraani",  mis   eraldab   käesolevat   tasandit  järgmisest,   subtiilsemast

        tasandist.  Kui see  eraldatus  ületatakse,  siis   psühhomomentaalne aktiivsus

        taastub ... kuid selle iseloom on nüüd palju peenekoelisem ja puhtam.

 

Need "membraanid" on lihtsalt iga tasandi translatsiooniprotsessid, mis tõrjuvad teised tasandid välja ning eraldavad käesoleva tasandi kõigist teistest; see "eraldatuse ületamine" on lihtsalt transformatsioon kõrgema, subtiilsema ning "peenekoelisema" translatsioonini. "Uus lävi [uus translatsioon], mis sel viisil loodi, võib ise meditatsiooni jätkudes taanduda [transformeeruda], samuti võib taanduda järgmine ja nõnda edasi. Igal taolisel juhul avaneb mediteerija sisekaemusele uus järjest madalama intensiivsusega ning suurema subtiilsusega objektide spekter.

 

Kuigi need subtiilsed helid ja ilmutused on sambhogakaya-praktikate eesmärgiks, peavad dharmakaya-praktikad neid makyodeks (madalamateks ilminguteks). Seega, kui meditatsioon jõuab kausaalsesse sfääri, siis kõik eelnevad objektid - subtiilsed või jämedad - taanduvad Teadvuse kui Sellise žestideks. Viimaks murdub isegi kausaalse sfääri transtsendentne Tunnistaja ehk Ise-sus Tühjuse Suurde Surma ning taaselustub võrratu, kuid äärmiselt loomulik sahaj-i seisund. Seda kutsutakse anuttara samyak sambodhi'ks. Sellel seisundil ei ole varjupaika. Selle viimse transformatsiooni järel lõpeb igasugune muud välistav transleerimine, sest transleerija on surnud. Peegel ning tema peegeldused on üks ja seesama.

 

Selliselt kulgeb meditatsioon, olles lihtsalt kõrgem areng, kõrgem evolutsioon - transformatsioon terviklusest tervikluseni, kuni jääb alles ainult Terviklus, mille peale Brahman muigab vaikselt ning märkamatult omaette viimse äratundmise ja meenumise hetke puhul, suleb silmad, hingab sügavalt sisse ning viskub ja lahustab ennast taas - nagu miljon korda varem - nähtavate ilmingute rüppe, et meelt lahutada ja mängida. Evolutsioon kulgeb transformatsioonist transformatsioonini, meenutades üha enamat ja enamat, kuni iga üksik hing mäletab Buddhat, olles buda, olles Buddhas - mille järel ei ole enam Buddhat ega hinge. See on viimne transformatsioon. Kui zeni meister Fa-ch'ang http://en.wikipedia.org/wiki/Fa-ch%27ang oli suremas, kostus katuselt orava kiunatus. "See on täpselt see," ütles ta, "ei midagi muud."