"Iga sinu tunne loob sind ennast"

"Kui aitad inimesel terveks saada, siis suure tõenäosusega muudad tema elu paremaks. Kui aga õpetad talle, kuidas ta iseend tervendada saab, muudad kogu maailma paremaks."

 

Kui mul mingi koht valutab, kui igatsen, klammerdun millegi külge, kahetsen minevikku, mida iganes, siis millise tundega on tegemist? Ja mida ma nende tunnetega peale hakkan? Tunded on senikaua illusioonid, kuni me nendega teadlikult ei loo. Kui hakkame tunnetega looma, siis ei ole need enam illusioonid, vaid reaalsus.

 

Kui ma kahetsen mehelemineku otsust või midagi muud. Kui tunnen seda tunnet, et kahetsen seda, mida otsustasin teha, siis on ta veel illusioon. Ta on loomejõud su käes, kuid sa ei ole temaga veel loonud. Kuna aga oled selle loomejõu, selle leinamistunde kaasa võtnud, siis on sul vaja leinamise kogemust saada. Nüüd teed sa otsuse ja hakkad leinama, ning hakkad sellega looma reaalsust. Selle tunde ajel lood endale psüühilise või füüsilise haiguse - see on juba reaalsus, mitte enam illusioon.

 

See on eluaspekti kogemus, mida on vaja hakata tähele panema. Elus on ikka nii, et mingi asja sisu võib sind häirida. Mida sel juhul teha saab? Sa võid selle tunde ära muuta või endale teadvustada, mitte suunata seda tunnet kellegi vastu. Ega iseenda vastu. See loomejõud on sinu käes. Sa ei pea sellega käituma nii, et lööd selle tundega endale pähe ja otsid vastust väljapoolt. Sa võtsid selle tunde selleks kaasa, et seda kogeda. See on suur rikkus, kui sul on palju tundeid ja sa koged neid. Kui koged leina, siis saad aru, et see on kõigest tunne, Kui koged kurbust, saad aru, et see on kõigest tunne. Ja nii edasi erinevate positiivsete ja negatiivsete tunnetega.

 

*

Me elame duaalses maailmas, kus on valguse pool ja pimeduse pool. Valguse pool on see, kes hoolitseb selle eest, et oleksime teadlikud sellest, kes me oleme. Pimeduse pool hoolitseb selle eest, et me ei oleks sellest teadlikud. Kui me ei ole teadlikud sellest, kes me oleme, ja arvame, et oleme lihatükk, siis on hea meiega manipuleerida. Siis läheme kergesti endast välja ja meid saab hirmutada. Lõksus olles toodame hirmuenergiat, sest nemad toituvad madalatest energiatest, nagu vihast, hirmust, süütundest, väärtusetundest, alaväärsustundest. Me toidame neid sellega. Peame neid, nii nagu öeldakse, leival ja seebil.

 

*

Kui teadlikult tekitad endale situatsioone, mis ei ole sulle moka järele. Kui lõpetad enda ja teiste süüdistamise ja põhjuste otsimise, sest põhjused on alati enda sees. Ei ole ühtegi põhjust väljaspool meid. Kui inimene tunneb, et ta on väärtusetu, siis ta hakkab teataval viisil käituma. Kui tema sees on väärtusetusetunne, siis ta hakkab selle tundega teisi inimesi (teist inimest) ründama. Seda tunnet, mida ta tunneb, projitseerib ta teiste peale. Tunneb hirmu, et need teda ei väärtusta teda sellisena nagu ta on. Ta kannab enda sees oleva tunde teistele.

 

Kui teist süüdistad või kui arvad, et teine ei hooli sinust, ei anna sulle küünarnukitunnet, pole käitunud sinuga viisakalt või lootusi täitnud. Me kontsentreerume asjadele, millest oleme huvitatud, me keskendume liialt, jääme liiga palju ühte asja kinni.

 

See on nagu klammerdumine ühe asja külge. Näiteks me klammerdume oma ettekujutluse külge, kuidas asjad peaksid olema, ja me ei taha kuuldagi, et asjad oleksid teisiti. Näeme seda pilti ühekülgselt, et asjad peaksid olema minu meelest niisugused. Ja keskendume liialt sellele teemale või inimesele. Liigne keskendumine on näiteks see, kui hoiad kogu aeg millelgil või kellelgil silma peal ega lase kontrolli alt välja. Sel juhul ei lase sa energiatel liikuda. Hoiad kinni.

 

Klammerdumine on ka see, kui arvad, et suhe peab olema selline ja mitte teistsugune. Ma tahan näha suhet ainult sellisena. Klammerdumise kohta võib öelda, et sa ei lase elul kulgeda. Sa ei võta vastu seda, mida elu sulle toob. Sa ei võta vastu ühtegi sellist asja, mis on väljapool sinu ettekujutlust. Klammerdud oma ettekujutluse külge ja hakkad süüdistama teist ega saa aru, et tegelikult pettusid iseenda kujutluses.

 

*

Südames on kaks energiat. Üks on elurõõm ja teine on muretsemine. Muretsemise kohta peab paika ütlemine: "Ta muretseb end surnuks". Samuti on levinud mõtteviis: "Mis ma ikka teisi koorman". Siis nad suruvad selle tunde eneses alla, ega lase energiatel liikuda. Muretsemine on energia, mis aeglustab vereringe liikumist. Kõik, mis on aeglasema liikumisega, tekitab takistusi. Aga veri liigub õige kiirusega siis, kui energiad meie kehas liiguvad õige kiirusega. Kui muretseme, siis aeglustame energiate liikumist. Kui aeglustame jõe voolu liikumist allapoole normaalset kiirust, siis tekib takistus. Südames on täpselt samamoodi. Nii et oluline on mitte muretseda ning tunda elust rõõmu.

 

Kui muretseme, siis läheb tuli südames väga suureks, me justkui viskame murepuid oma südame lõkkesse. Me kütame end koguaeg üles, hoiame lõkke koguaeg üleval. Südamel ei tulegi ööpäeva jooksul puhkehetke. Ega süda ei lõpeta tööd ka puhkehetkel, kuid tema režiim ja pingutatus annavad talle puhkamisaja ja töötegemisaja. Need peavad vahelduma. Aga kas me võimaldame seda oma südamele?

 

*

Armastustunnet tunneme oma südame keskusega. Aga meil on armastustundele sätitud tingimused ja omad tõekspidamised: kas sobib ja tohib armastada, ning millal jne. Kui inimene armastab kedagi ja surub selle tunde alla, mis siis juhtub, kui ütled, et ei tohi seda teist armastada ja surud seda tunnet kõikvõimalikul moel alla? Siis sured ära. Esiteks su lümfisõlmed ütlevad üles. Tunde allasurumisega seiskad energiad, mis paneb lümfi liikuma. Sa ei luba armastusetundel oma südamest välja voolata. Sa paned oma lümfi seisma ja saastud. Tulemuseks on see, kui sa veel süüdistad ennast, et oled selline kole inimene, kes vaatab ja armastab, siis ootab sind surm. Sa tapad enda ära.

 

Elu koosneb õppetsüklitest ja õppetundidest. Kui olen teisel pool olles teinud kokkuleppeid, et kõigepealt kohtun sinuga ja siis aitad mul õppida mingeid hingelisi omadusi, käivitades minus nii- ja naasuguseid tundeid, mida ma pean ümber tegema. Lubagem siis nendel kokkulepetel toimida.

 

Me võiksime olla õnnelikud, kui lõpetaksime iseenda ahistamise. Kuidas me ennast ahistame? Ahistame end kultuuri kontekstiga. Juhul kui tulid selle õppetunniga, et astuda sellest raamist välja, tuleb sul lõhkuda selle kultuuri raam ja näidata inimestele, kuivõrd on võimalik avaralt elada, tunnetada ja olla.

 

*

Miks on nii, et inimene on oma arengus jõudnud oma arengus sinnamaani, et aktsepteerib uue paradigma arusaamu, langeb ta siiski aeg-ajalt vana paradigma lõksu? Sa langed sinna tagasi seetõttu, et need tunded, mis viivad sind tagasi vana arusaama juurde, on su alateadvuses, mis pärinevad minevikust. Selleks on vaja need oma kehast välja saada sellega, et teed nad ümber. Siis võid edaspidi sellest tundest vabana edasi toimida.

 

Muutus toimib vastavalt sellele, kuidas õpime ja kohaneme maailmaga ehk keskkonnaga toime tulema, mille sees oleme. Keskkond signaliseerib pidevalt. Näiteks, kui on väga kuiv, siis saadab signaali: Joo rohkem! Siis oleme võimelised ellu jääma, kui rohkem joome. Paneb meid tegema mingisuguseid asju, mis muutub pidevalt. Sa oled kogu aeg loov isiksus.

 

*

Depressiivne seisund tekib siis, kui sa ei väljenda oma tundeid, mida tahaksid väljendada. Tavaliselt on selleks inimesed, kes on õrnakesed ja allaheitlikud. Nemad kukuvad depressiooni, kuna nad ei väljenda ennast. Kuid kõik tunded on ju energiaväljad. Asi pole selles, et teised ei lubaks, vaid sa lihtsalt ei julge oma soove välja öelda. Mis siis juhtub? Kui sa nii palju energiaid tagasi lükkad ja ennast ei avalda, siis lõpuks kaotad enda üle kontrolli. Siis sinu sees olevad energiad teevad seda, mida tahavad. Sa ei ole enam oma elu peremees, vaid nagu kalts nurgas, kes ei suuda end liigutada  ega oma elu juhtida - oled depressiivses seisundis.

 

Depressiivsuse punkt on pealael lõgeme juures. Kui see punkt läheb kinni, siis energiad ei liigu enam. Kui sa end ei väljenda, siis milleks see avatud punkt - paneme selle kinni! Teine depressiivsuse punkt on keskjoonel rinna piirkonnas. See on seotud südamekeskusega. Kui sa ei avalda  end ega luba energial läbi südame voolata, siis milleks sulle seda avatud punkti vaja on - paneme selle kinni! Kui need kaks punkti on kinni, siis oledki depressioonis, sööd tablette ega pruugi midagi mõista ega teha. Milleks sulle siis see keha, kui sa ei kasuta seda, kui sa ei naudi oma tundeid ning ei ütle seda välja, mida soovid? Põe siis depressiooni.

 

Miks on praegu depressiivsus nii esile tõusnud? Ühiskond ja korporatsioonid teevad veel viimaseid ellujäämispüüdlusi, et vana paradigma veel töötaks, kõik põhineks hirmul ja et nad saaks inimesele selgeks teha: "Kui sul on selline haigus ja kuna kõik on geeni sisse kirjutatud, siis ei ole mitte mingit muud võimalust tervenemiseks kui tablettide sissesöömine." Kui inimene sellesse usub, siis las nii olla kui ta seda soovib.

 

Inimesi on vaja hoida pimeduses ja teadmatuses, et nad tunneksid hirmu. Kui saad teadlikuks ning tead, kes sa oled ja kuidas on lood, siis ei saa sind mingilgi moel hirmutada. Sel juhul sa ei kuuletu.

 

Kuni inimene iseendasse veel ei usu, kuni ta ei mõista, et tema ise ongi see kõrgelt arenenud tegelane, seni loob ta endast väljapoole jumala, keda kummardada. Kuid inimene teab kõike, kuna kogu informatsioon on olemas tema raku mälus ja nullpunkti kvantväljas, tal puudub oskus seda lugeda. Igaüks võib seda oskust eneses arendada ja lugeda kõike, mida soovib. Ega ülikoolis päheõpitu pole mingi teadmine. Need on vaid tehnilised-mehaanilised teadmised, nagu mõne riistapuu tundmaõppimine.

 

*

Immuunsussüsteem on väga tugevalt mõjutatud mõtlemisest. Kui mõtled negatiivseid asju, siis immuunsussüsteem ründab sind, sest ta on sinu sees. Ida meditsiinis on mõtlemine ja mõtisklemine kaks erinevat energiat. Kaks erinevat asja. Mõlemad on vajalikud, kuigi üks on negatiivne ja teine positiivne. Mitte aga halb ja hea. Kui mõtiskled enda üle, otsid seoseid, siis sa ei mõista ennast hukka, vaid vaatled ja paned tähele: tegin nii ja nüüd on sellel selline tagajärg. Võid mõtiskleda ja maailma ja elufilosoofia üle. Mõtiskled nende ideede ja motiivide üle, mis inimest nö käima tõmbavad. Aga mõtlemine on ühesuunaline, pidevalt keerutamine ühe asja ümber: miks ta nii tegi, miks ta nii ütles, millised on tema motiivid jne. Mõtisklemine on nagu erapooletu vaatlemine, asjadesse süvenemine sügavuti. See ei tee keha haigeks, sest sa lihtsalt jälgid. Kuid liigne mõtlemine on vastupidise toimega.

 

*

Kui aktsepteerime end täpselt sellisena, nagu oleme. Sest sa ju ise enne seda, kui Maa peale tuled, paned maha oma maagilise maatriksi, kuidas su keha välja näeb. Peale selle reguleerid oma sünniaega, oma sünnikohta, oma vanemaid, keda valid. Valid ka oma kehatüübi, milline on parim, et oma elu väljakutset läbi teha. Kui sa ei lepi oma kehaga ja tema kallal alalõpmata irised, siis seda, mida sa ei taha tema peal näha, saad kohe päris kindlasti.

 

*

Iga negatiivne tunne teenib oma eesmärki. Vihatunne, kadedustunne, süütunne, kõik nad teenivad oma eesmärki. Kui käituksime nende tunnetega samamoodi nagu positiivsetega, siis poleks midagi hullu. Siis oleks kõik suurepärane. Aga negatiivse tunde ümber hakkame jahuma: "Vaata, mis ta mulle ütles! Vaata, kuidas ta minuga käitus! Kas ta ikka tohtis mulle teha sedasi. Muudkui kütame ja kütame. Võimendame veel seda negatiivset tunnet. Võiksime negatiivsete tunnetega käituda samamoodi nagu naljatuju või mõne hetkelise eufoorilise tundega. Me elame läbi selle tunde ja laseme sellel minna. Ma ei seosta seda kellegagi ega suuna seda ka endale. Kuid sinnamaani, et me nii tegema hakkaksime, on veel tükk tühja maad.

 

*

Kui inimene on jõudnud sellisele vaimsele tasemele, et enam oma partneri ütlemisi isiklikult ei võta, siis ühepoolselt ei saa konflikt paisuda. Konflikt saab paisuda ainult kahepoolselt. Kaklema saate minna ainult sel juhul, kui te haakute. Aga kui te ei haaku ja üks partneritest meeleheitlikult üritab konflikti õhutada, siis on ta oma tundega hädas. Ta tahab oma tunnet sinu peal välja elada. Aga kui sa oled vaimselt nii kaugele jõudnud ja saad aru, et see on tema probleem, ja jääd rahulikuks, siis aitad ka temal sellest programmist vabaneda.

 

*

Mõnel inimesel on süütunne näiteks sellepärast, et ta ei oska oma partneris välja tuua tema parimaid omadusi ega aktiviseerida tema täit potentsiaali. Need inimesed langevad vana paradigma lõksu, arvates, et sina oled teise inimese kvaliteedi põhjus. Sa ei ole seda! Sa ei saagi olla! Keegi ei saa kedagi teist teha õnnelikuks - see sõltub sellest, kuidas ta ise sisemiselt muutub ja asjast aru saab. Sind ei saa ju keegi peale sinu enda õnnelikuks teha. Kui sinu sees on kurbusetunne või rahulolematusetunne, siis ega teised ei saa neid muuta. Ainult sina ise.

 

*

Millal me hakkame õgima, alkoholi jooma, suitsu tõmbama, narkootikume tarbima? Teeme seda siis, kui meie sees on mingi ebameeldiv tunne. See võib olla hirmutunne, näiteks üksinduse või hakkamasaamise ees. See võib olla tugev süütunne või tasemel mitteolemise tunne või muu negatiivne tunne. See tunne on nii tugev, et sa ei talu seda. Siis lähed ja sööd või jood alkoholi või suitsetad. Nii kaua kui suitsetad, sa seda tunnet ei tunne. Kõikide sõltuvuste puhul on tegu erinevate tunnetega. Pead aru saama, milline ebameeldiv tunne sinu sees on.

 

Seal kus puudub armastus on alati hirmutunne kohal.

 

*

Kõik rakud sinu kehas on kogu inimkonna üksikud indiviidid, kellel on ühtne valitsus. Inimese sees on ka riik. Kuid inimese kehas on see vähem energiat kulutav, kuna rakud on tuhat korda targemad kui meie. Kui minna raku tasandile, siis nad kõik toimivad riigina, kus kõik vajalikud töökohad on täidetud - töötab majandus, energia loomine, toitumine, kasvamine, uutesse asjadesse panustamine jne. Kui rakkudel energiat üle jääb, siis saadavad selle kehapanka, ja kui mõni rakk tunneb, et tal on energiat puudu, siis saadetakse vajalik kogus energiat. Kuid oluline on see, milline on meie valitsus, st. milline on meie uskumustesüsteem. Kui valitsus ei oska piisavalt targalt käituda, võib keha kokku variseda. Selles me oleme meistrid.