mälu ja mälestused

        Mälestus on ebatäielik kogemus. Mis mõttes on mälestused ebatäielikud kogemused? Mida me mõtleme mälu all? Te käite koolis ja olete täis fakte, tehnilisi teadmisi. Kui olete insener, kasutate mällu talletatud tehnilisi teadmisi millegi ehitamiseks. See on faktiline mälu. On olemas ka psühholoogiline mälu. Te olete mulle midagi öelnud, olgu meeldivat või ebameeldivat, ja mina pean selle meeles; kui ma teiega järgmine kord kohtun, kohtan teid mälestusega sellest, mis ütlesite või jätsite ütlemata. Mälul on kaks tahku, psühholoogiline ja faktiline. Need on alati omavahel seotud, seetõttu pole neil selget eristusjoont. Me teame, et faktiline mälu on oluline elatise hankimise vahendina, aga kas ka psühholoogiline mälu on oluline? 

Mis on see tegur, mis säilitab psühholoogilise mälu? Mis paneb inimese psühholoogiliselt meeles pidama solvangut või kiitust? Mispärast teatavaid mälestusi hoitakse alles ja teisi tõrjutakse tagasi? Kahtlemata hoitakse alles meeldivad mälestused ning välditakse ebameeldivaid. Kui te jälgite, siis näete, et valusad mälestused lükatakse kõrvale kiiremini kui meeldivad. Meel on mälu mis iganes tasandil, ükskõik kuidas te seda ka ei nimeta; meel on mineviku saadus, see põhineb minevikul, mis on mälu, tingitud seisund. Niisiis tajume elu, uusi väljakutseid, lähtudes mälust. 

Meie ellu tulevad väljakutsed on alati uued ja meie reageering neile alati vana, sest see põhineb minevikul. Meie mälestustevaba kogemine on üks seisund ja mälestuste põhjal kogemine teine. Väljakutse on alati uus. Ma vaatan sellele vanast tingitud reageeringuga. Mis siis toimub? Ma neelan uue alla, ma ei mõista seda; ja uue kogemine on tingitud minevikust. Seetõttu mõistetakse uut osaliselt, mitte kunagi ei mõisteta seda täielikult. Ainult siis, kui midagi mõistetakse täielikult, ei jäta mälestus armi.

Kui on väljakutse, mis on alati uus, siis vaatate sellele vana reageeringuga. Vana reageering mõjutab uut ja seetõttu moonutab seda, annab värvingu, mistõttu uut ei mõisteta täielikult, nii et uus neelatakse vanasse ja vana saab jõudu juurde. See võib tunduda raskesti mõistetav, aga selles pole midagi keerulist, kui süvenete sellesse pisut lähemalt ja tähelepanelikumalt. Näiteks meie tänapäeva kiiresti muutuv maailm nõuab uut lähenemist, üha uute probleemide uut viisi käsitlemist. Me pole võimelised neile uudselt lähenema, sest me läheneme neile oma tingitud meeltega, rahvuslike, kohalike, perekondlike ja religioossete eelarvamustega. Meie eelnevad kogemused takistavad uue väljakutse mõistmist. Me jätkame mälestuste kultiveerimist ja tugevdamist ega mõista kunagi uut, ei võta väljakutset mitte kunagi vastu täielikult, terviklikult. Ainult siis, kui ollakse võimeline vaatama väljakutsele uudsena, värskena, ilma minevikuta, ainult siis kannab see vilja, jagab oma rikkusi.

Kui teil on mälestused ja eredad muljed minu eelmisest vestlusest. Ilmselgelt on see ebatäielik kogemus, kui see on jäänud pelgalt muljeks, mälestuseks. Kui te aga mõistate, mida ma rääkisin, näete selles tõde, siis see tõde pole enam mälestus. Tõde pole mälestus, sest see on alati uus, see muundab ennast lakkamatult. Teil on mälestus eelmisest kõnelusest. Mispärast? Kuna te kasutate eelmist kõnelust teejuhina, pole te seda täielikult mõistnud. Te tahate seda läbi mõelda ja alateadlikult või teadlikult hoiate selle alles. Kui te midagi täielikult mõistate, see tähendab, et näete tõde millegi kohta täielikult, siis leiate, et selles pole mingisuguseid mälestusi, kuna olete selle omastanud. Meie haridus on mälestuste kultiveerimine, mälu tugevdamine. Teie religioossed tavad, teie lugemine ja teadmised on kõik mälu tugevdamine. 

Mida me selle all mõtleme? Mispärast me mälestustest kinni hoiame? Kas te olete märganud, et vanemaks saades vaatate tagasi minevikku, selle muredele ja rõõmudele, selle valudele ja naudingutele; kui ollakse noor, siis vaadatakse tulevikku. Mispärast me seda teeme? Mispärast on mälu nii tähtsaks muutunud? Sel lihtsal ja ilmselgel põhjusel, et me ei oska elada tervenisti, täielikult olevikus. Me kasutame olevikku tuleviku abivahendina ja seetõttu pole olevikul mitte mingit tähendust. Me ei saa elada olevikus, sest kasutame olevikku üleminekuna tulevikku. Kuna ma kavatsen millekski saada, ei mõista ma ennast kunagi täielikult, ja et mõista iseennast, mis ma täpselt praegu olen, ei ole vaja mälu. Vastupidi, mälu takistab selle mõistmist, mis o n. 

Uus mõte, uus tunne saab meis tekkida, avalduda, ainult siis, kui meel ei ole kinni mäluvõrgus. Kui kahe mõtte, kahe mälestuse vahel tekib paus, kui seda pausi õnnestub säilitada, siis selles pausis ilmneb uus seisund, mis pole mälestus. Meil on mälestusi, ja me kasutame mälestusi edasikestmise vahendina. "Mina" ja "minu" on väga tähtis senikaua, kuni toimub mälu kasutamine, ja kuna enamik meist on valdavas osas "mina" ja "minu", mängib mälu meie elus väga tähtsat rolli. Kui teil poleks mälu, poleks teie vara, teie perekond, teie ideed kui sellised niivõrd olulised; niisiis kasutate te mälu selleks, et tugevdada "mina" ja "minu oma". Kui te jälgite, siis näete, et kahe mõtte, kahe emotsiooni vahel on paus. Selle pausi ajal, mis ei ole mälu saadus, on erakordne vabadus "minast" ja "minust", ning see paus on ajatu.

Vaadelgem seda probleemi teise nurga alt. Kahtlemata on mälu aeg. Mälu loob eilse, tänase ja homse. Mälestus eilsest tingib tänase ja seetõttu kujundab homset. See tähendab, et minevik loob oleviku kaudu tuleviku. Toimub kestev ajaprotsess, mis on tahtmine millekski saada. Mälu on aeg ja aja kaudu me loodame saavutada tulemust. Ma olen täna ametnik ja kui mulle antakse aega ja võimalust, siis saab minust juhataja või omanik. Seetõttu on mul vaja aega, ja sama meelsusega me ütleme: "Ma saavutan tõeluse, ma lähenen Jumalale". Seetõttu on mul vaja aega, et ennast teostada, mis tähendab, et ma pean kasutama mälu, harjutamise ja distsipliiniga mälu arendama, selleks et saada millekski, et saavutada, omandada, mis tähendab kestvust ajas. 

Aja kaudu me loodame saavutada ajatut, aja kaudu me loodame saavutada igavikulist. Kas seda on võimalik teha? Kas igavikulist on võimalik püüda ajavõrku mälu kaudu, mis on ajalik? Ajatu on võimalik ainult siis, kui lakkab mälu, mis on "mina" ja "minu". Kui te mõistate selles peituvat tõde - et aja kaudu pole võimalik mõista või saavutada ajatut -, siis me võime minna edasi mälu probleemi juurde. Tehniliste asjade mälu on tähtis; aga psühholoogiline mälu, mis hoiab ülal ego, "mina" ja "minu", mis annab identiteedi ja annab Mina edasi, on elu ja tõeluse seisukohalt täiesti kahjulik. Kui seda tõde mõista, siis langeb võlts ära; seetõttu ei hoita enam kinni eilset kogemust psühholoogilises mõttes alles.

Te näete kaunist päikeseloojangut, ilusat puud aasal, ja kui te seda esimest korda vaatate, tunnete täielikku, jäägitut rõõmu; ja te naasete selle juurde sooviga seda uuesti nautida. Mis juhtub, kui te naasete sooviga seda nautida? Selles puudub nauding, sest see on eilse päikeseloojangu mälestus, mis nüüd paneb teid tagasi tulema, mis tõukab, innustab teid nautima. Eile mälestus puudus, oli spontaanne imetlemine, vahetu reageering; täna te soovite eilset kogemust taaselustada. See tähendab, et mälestus sekkub teie ja päikeseloojangu vahele, seetõttu puudub selles nauding, selles pole ilu rikkust ja täiust. Samamoodi, üks teie sõber ütles teile eile midagi - solvangu või komplimendi - ja teie hoiate seda mälestust alles, selle mälestusega te suhtute oma sõpra täna. Te ei võta oma sõpra täielikult omaks - te kannate endaga kaasas eilset mälestust, mis sekkub. 

Nii toimime kogu aeg, ümbritsedes ennast ja oma tegevust mälestustega, ja seetõttu puudub uudsus, värskus. Seepärast muudabki mälu elu väsitavaks, tuimaks ja tühjaks. Me elame üksteisega vaenujalal, sest mälu tugevdab "mina" ja "minu oma". Mälestus ärkab ellu oleviku tegemistes; me anname mälestustele elu oleviku kaudu, aga kui me mälestustele elu ei anna, siis need hääbuvad. Faktide, tehniliste asjade mälu on kahtlemata vajalik, ent mälu kui psühholoogiline meelespidamine pärsib elu mõistmist, osadust üksteisega. 

Meel on mineviku saadus, see põhineb minevikul, mis on mälu tingitud seisund.

aeg ja analüüs

          Me oleme mineviku tagajärg. Meie mõte põhineb eilsel ja paljudel tuhandetel eilsetel. Me oleme aja tagajärg ja meie reageeringud, meie praegused hoiakud, on paljude tuhandete hetkede, intsidentide ja kogemuste kumulatiivne tulemus. Niisiis on minevik meist enamiku jaoks olevik, ja see on vaieldamatu tõsiasi. Teie, teie mõtted, teod ja reageeringud on mineviku tulemus. Kas meie minevikku on võimalik kustutada silmapilkselt? Kas minevik saab haihtuda hetkega, või on selleks vaja aega? Kas meie kumulatiivne minevik vajab aega, et meel suudaks olevikus vabaneda? Kas on võimalik kustutada seda tausta ilma ajaprotsessi läbi tegemata?

Alateadvusesse kuhu on kokkukuhjatud ja talletatud lugematuid mõtteid, tundeid, mõjutusi, reageeringuid, mälestusi, traditsioone. Kas on sellise taustaga võimalik mõista tõelust, sest tõelus peab olema mitteajalik: see on ajatu. Niisiis pole võimalik mõista ajatut meele kaudu, mis on aja saadus. Meel on taust; meel on aja tulemus; meel on minevik, meel ei ole tulevik. Meel võib ennast projitseerida tulevikku ja kasutada olevikku üleminekuna tulevikku, niisiis, mida iganes meel ka teeb, mis iganes on selle tegevus - selle tulevane, praegune või möödunud tegevus - on see ikkagi aja kütkeis. 

Kas meel saab täielikult lakata, mõtteprotsess lõppeda? Meelel on endastmõistetavalt palju kihistusi; sellel, mida me nimetame teadvuseks, on palju kihte, iga kiht on omavahel seotud teiste kihtidega, iga kiht sõltub teisest, on vastasmõjus; kogu meie teadvus mitte ainult ei koge, vaid ka nimetab ja määratleb ja talletab kui mälu. See on kogu teadvuse protsess.

Kui me räägime teadvusest, kas me ei mõtle siis kogemist ja kogemuse talletamist mälus selle nimetamise või määratlemise kaudu? See kõik - erinevatel tasanditel - on teadvus. Kas meel, mis on aja tagajärg, võib taustast vabanemiseks läbi teha analüüsi järkjärgulise protsessi, või on võimalik olla ajast täiesti vaba ja vaadata tõelust vahetult?

Paljud analüütikud väidavad, et taustast vabanemiseks peate te uurima iga reageeringut, kompleksi, tõket, blokeeringut - mis ilmselgelt viitab ajaprotsessile. See tähendab, et analüüsija peab aru saama, et ta analüüsib, ja ta ei tohi seda, mida ta analüüsib, vääriti tõlgendada. Kui ta tõlgendab analüüsitavat vääriti, viib see valejäreldusteni ja seetõttu loob ta nii veel ühe tausta. Analüüsija peab olema võimeline analüüsima oma mõtteid ja tundeid ilma vähimagi kõrvalekaldumisteta; ja ta ei tohi analüüsis vahele jätta mitte ühtegi sammu, sest vale sammu, vale järelduse tegemine tähendab tausta taaskinnitamist erinevas liinis, erineval tasandil. 

Kerkib veel üks probleem: kas analüüsija on eraldiseisev sellest, mida ta analüüsib? Kas ei ole analüüsija ja see, mida ta analüüsib ühisnähtus?

Kahtlemata on kogeja ja kogemus ühisnähtused, need pole kaks eraldi protsessi. Sellepärast on meie teadvuse sisu analüüsimine ja sellest protsessist vabanemine peaaegu võimatu, sest analüüsija ei ole erinev sellest, mida ta analüüsib, ehkki ta võib vastupidiselt arvata. Ta võib ennast eristada sellest, mida ta analüüsib, ent ta on siiski osa sellest, mida analüüsib. Mul on mõte, mul on tunne - ütleme näiteks, et ma olen vihane. Inimene, kes viha analüüsib, on ikkagi viha osa ja seetõttu on nii analüüsija kui analüüsitav ühisnähtus, nad ei ole kaks eraldi jõudu või protsessi. 

Niisiis on iseenda analüüsimine, avamine, iseenda vaatlemine lehekülg lehekülje järel, iga reaktsiooni, iga reageeringu jälgimine äraarvamatult raske ja pikk. Seetõttu pole sel viisil võimalik ennast taustast vabastada. Peab olema lihtsam, otsem tee. Selle väljaselgitamiseks on vaja kõrvale heita kõik, mis on võlts, sellesse mitte klammerduda. Niisiis pole analüüs see tee, ja me peame olema analüüsiprotsessist vabad.

Mis teil siis üle jääb? Te olete harjunud ainult analüüsiga, kus jälgiv on jälgija - kusjuures jälgija ja jälgitav on ühisnähtus -, jälgija, kes püüab analüüsida seda, mida ta jälgib, ei vabane oma taustast. Kui nii - ja nii on -, siis te hülgate selle protsessi. Kui te näete, et see on väär tee, kui te mõistate mitte ainult sõnade tasandil, vaid tõeliselt, et see on väär protsess, siis mis teie analüüsiga juhtub? Te lõpetate analüüsimise. Mis teil siis üle jääb? Seda vaadata ja järgida ning te näete, kui kiiresti ja sujuvalt on võimalik taustast vabaneda. Kui see pole see tee, siis mis muud teil üle jääb? Milline meeleseisund on harjunud analüüsima, katsetama, sisemusse vaatama, lahkama, järeldusi tegema ja nii edasi? Milline on teie meeleseisund siis, kui see protsess on lakanud?

Te väidate, et teie meel on tühi. Süüvige sellesse tühja meelde. Teiste sõnadega, kui te heidate kõrvale selle, mis on teadupärast väär, siis mis teie meelega juhtus? Mis te lõppude lõpuks kõrvale heitsite? Te heitsite kõrvale väära protsessi, mis on tausta tagajärg. Te olete nii-öelda ühe hoobiga kõik kõrvale heitnud. Seetõttu, kui te heidate kõrvale analüütilise protsessi kõige sellega kaasnevaga ja te näete seda väärana, vabaneb teie meel eilsest ja seetõttu on võimeline vaatama vahetult, ilma ajaprotsessi läbi tegemata, ja seega hülgama silmapilkselt tausta.

Kogu küsimust teise nurga alt vaadates: mõte on aja tulemus, mõte on keskkonna, sotsiaalsete ja religioossete mõjutuste tulemus, mis kõik on ajalikud. Niisiis, kuidas saab mõte olla vaba ajast? See tähendab, kas mõte, mis on aja tulemus, võib peatuda ja vabaneda ajaprotsessist? Mõtet on võimalik valitseda, kujundada; aga mõtte kontrollimine jääb ikkagi aja valdkonda ja nii seisneb meie raskus järgmises: kuidas saab meel, mis on aja, paljude tuhandete eilsete tulemus, vabaneda silmapilkselt oma keerukast taustast? 

Te võite ajas kogutud mõtete taustast vabaneda mitte homme, - vaid olevikus -, praegu. Seda on võimalik teha ainult siis, kui mõistate, mis on väär; ja ilmselgelt on väär analüütiline protsess, ja see on ainus asi, mis meil on. Kui analüütiline protsess lakkab täielikult, mitte sunniviisiliselt, vaid selle protsessi vältimatu vääruse mõistmise läbi, siis te leiate, et teie meel on täielikult minevikust lahutatud - mis ei tähenda, et te ei tunne minevikku ära, vaid et teie meelel pole vahetut osadust minevikuga. Niisiis saab see ennast minevikust vabastada otsekohe, nüüdsama, ja minevikust lahknemine, täielik vabadus mitte kronoloogilises, vaid psühholoogilises mõttes, on võimalik; ja see on ainus viis mõista tõelust.

Asja väga lihtsalt väljendades: kui te soovite midagi mõista, siis milline on teie meeleseisund? Kui te tahate mõista oma last, kui te tahate mõista teist inimest, seda, mida teine ütleb, siis milline on teie meeleseisund? Te ei analüüsi, kritiseeri ega arvusta teise sõnu; te kuulate teda. Teie meel on seisundis, kus mõtteprotsess pole aktiivne, vaid ärgas. Ärksus ei tulene ajast. Te lihtsalt olete ärgas, passiivset vastuvõtlik ja ometi täielikult teadvel; ja ainult selles seisundis on võimalik mõistmine. Kui meel on ärritunud, kahtlev, muretsev, lahkav, analüüsiv, siis mõistmine puudub. Kui on olemas intensiivne valmidus mõista, siis on meel endastmõistetavalt rahulik. 

Loomulikult peate te seda katsetama, mitte minu sõnu uskuma, aga te võite veenduda, et mida rohkem ja rohkem te analüüsite, seda vähem te mõistate. Te võite mõista teatavaid sündmusi, teatavaid kogemusi, aga kogu teadvuse sisu ei ole võimalik tühjendada analüütilise protsessi kaudu. Seda on võimalik tühjendada ainult seeläbi, et te näete analüüsi kaudu lähenemise väärust. Kui te näete väärust väärusena, siis te hakkate nägema, mis on tõsi; ja taustast vabastab teid tõde.

Mida rohkem te analüüsite, seda vähem te mõistate.

sõnad ja sildid

          Kas me võime olla emotsioonist teadlik ilma seda nimetamata või sildistamata? Mispärast me paneme sildi lillele, inimesele, tundele? Kas selleks, et oma tundeid edasi anda, lille kirjeldada ja nii edasi; või selleks, et samastada iseennast selle tundega. Kas see pole nii? Ma annan nime millelegi, näiteks tundele, et seda edasi anda. "Ma olen vihane". Või ma samastan ennast tundega, et seda tugevdada, see lahustada või selle suhtes midagi ette võtta. Me nimetame midagi, näiteks roosi, et seda teistele edastada, või arvame asja nimetades, et oleme seda mõistnud. Me ütleme: "See on roos", heidame sellele kiire pilgu ja läheme edasi. Seda nimetades me arvame, et oleme seda mõistnud; me oleme selle liigitanud ja arvame, et sellega oleme mõistnud kogu lille ilu ja olemust.

Midagi nimetades oleme selle lihtsalt paigutanud mingisse kategooriasse ja me arvame, et oleme seda mõistnud; me ei vaata seda lähemalt. Ent kui me ei nimeta seda, siis koondame oma tähelepanu seda vaatama. See tähendab, et me läheneme lillele või mis iganes see on, uudsusega, uue uurimise kvaliteediga; me vaatame seda, nagu me poleks seda mitte kunagi varem vaadanud. Nimetamine on väga mugav viis inimestest ja asjadest lahti saada - öeldes, et nad on sakslased, jaapanlased, ameeriklased, hindud, võite nad sildistada ja selle sildi hävitada. Kui te ei pane silti, siis olete sunnitud neid vaatama ja siis on palju raskem kedagi tappa. Te võite sildi hävitada pommiga ja tunda end õiglasena, aga kui te ei pane silti ja peate seetõttu vaatama konkreetset asja - olgu see inimene, lill, juhtum või emotsioon -, siis te olete sunnitud vaagima oma suhet sellega ja sellele järgneva tegevusega. Niisiis on nimetamine või sildistamine väga mugav viis millestki lahtisaamiseks, millegi salgamiseks, hukkamõistmiseks või õigustamiseks. See on küsimuse üks külg.

Millisest tuumast lähtudes te nimetate, milline on see kese, mis alati nimetab, valib, sildistab? Me kõik tunneme, et on olemas kese, tuum, kust me toimime, hindame, nimetame. Mis on see kese, see tuum? Mõnele meeldib arvata, et see on vaimne olemus, Jumal, või mida iganes soovite. Niisiis, mis on see tuum, see kese, mis nimetab, määratleb, hindab. Kahtlemata on see tuum mälu. Rida identifitseeritud ja pitseeritud tundmusi - minevik, millele on oleviku kaudu elu sisse antud. See tuum, see kese toitub olevikust nimetamise, sildistamise, mäletamise kaudu.

Senikaua, kuni on olemas kese, tuum, pole võimalik mõista. Ainult tuuma lahustamine teeb mõistmise võimalikuks, sest lõppude lõpuks on see tuum mälu; mitmesuguste kogemuste mälu, millele on antud nimed, sildid, identiteedid. Nendest nimetatud ja sildistatud kogemustest, sellest keskmest lähtub omaksvõtmine ja kõrvaleheitmine, otsus olla või mitte olla, vastavalt kogemustemälus olevatele tundmustele, naudingutele ja valudele. Niisiis, too kese on sõna. Kui te keset ei nimeta, kas siis on see olemas? See tähendab, kui te ei mõtle sõnade raames, kui te ei kasuta sõnu, kas te siis saate mõelda? Mõtlemine saab teoks sõnastamise kaudu; või hakkab sõnastamine reageerima mõtlemisele. Kese, tuum on lugematute naudingu- ja valukogemuste sõnastatud mälu. Palun jälgige seda ise ja te näete, et sõnad on muutunud palju tähtsamaks, sildid on muutunud palju tähtsamaks kui sisu; ja me elame sõnadest.

Meie jaoks on saanud väga tähtsaks sellised sõnad nagu tõde, Jumal - või tunne, mida need sõnad esindavad. Kui me ütleme sõna "ameeriklane", "kristlane", "moslem" või "viha" -, siis me oleme seda tunnet esindav sõna. Aga me ei tea, mis tunne see on, sest tähtsaks on muutunud sõna. Kui te nimetate ennast budistiks, kristlaseks, siis mida see sõna tähendab, milline on tähendus selle sõna taga, mida te pole mitte kunagi uurinud? Meie kese, tuum on sõna, silt. Kui sildil pole tähtsust, kui tähtis on see, mis on sildi taga, siis olete võimeline uurima, aga kui te olete samastunud sildiga ja selles kinni, siis ei saa te edasi minna. Ja me oleme samastunud sildiga: majaga, kujuga, nimega, pangaarvega, oma arvamusega, oma stiimulitega ja nii edasi. Me oleme kõik need asjad - neid asju esindavad nimed. Tähtsaks on muutunud asjad - nimed, sildid; ja seetõttu on sõna kese, tuum.

Kui sõna, silti ei ole, siis pole ka keset. On lahustumine, on tühjus - mitte hirmuga seotud tühjus, mis on sootuks teine asi. Mõtte midagi olemises on mõte; kuni te olete kõrvaldanud kõik sildid või pigem kui olete mõistnud, mispärast te panete tunnetele ja ideedele silte, olete te täiesti uus. Pole keset, kust te toimiksite. Kese, mis on sõna, on lahustunud. Silt on ära võetud, ja kus olete teie kui kese? Kese on olemas, aga on toimunud muutus. See muutus on pisut hirmutav; seetõttu ei lähe te sellega edasi; juba hakkate seda hindama, otsustama, kas see teile meeldib või ei meeldi. Te ei jõua välja mõistmiseni, mis on tulemas, vaid juba hindate, mis tähendab, et teil on kese, kust te toimite. Seetõttu te püsite fikseerituna hetkes, te hindate; sõnad "meeldib", "ei meeldi" muutuvad tähtsaks. Aga, mis juhtub, kui te jätate nimetamata? Te vaatate emotsiooni, tundmust vahetumalt ja seetõttu on teil sellega hoopis teine suhe, nii nagu teil on lillesse, kui te seda ei nimeta. Te olete sunnitud seda uudsena vaatama. Kui te ei anna inimrühmale nime, siis olete sunnitud vaatama igale üksikisikule näkku ja mitte kohtlema neid massina. Seetõttu te olete palju ärksamad, palju tähelepanelikumad, palju mõistvamad; teil on sügavam kaastunne, armastus; aga kui te kohtlete neid kui massi, siis on kõik läbi.

Kui te ei sildista, siis peate vaatlema igat tärkavat tunnet. Kui te sildistate, kas siis tunne erineb sildist? Või kas silt äratab tunde? Palun mõelge selle üle. Kui me sildistame, siis enamik meist intensiivistab tunnet. Tunne ja nimetamine on silmapilksed. Kui nimetamise ja tunde vahel oleks tühik, siis te võiksite välja selgitada, kuivõrd tunne erineb nimetamisest ja siis te saaksite tegeleda tundega ilma seda nimetamata.

Kas ei seisne probleem selles, kuidas vabaneda tundest, mida me nimetame, nagu näiteks vihast? Mitte kuidas tunnet allutada, vaos hoida, maha suruda, mis kõik on idiootlik ja ebaküps, vaid kuidas sellest tõeliselt vabaneda? Et olla sellest tõeliselt vaba, peame kindlaks tegema, kuivõrd sõna on tähtsam kui tunne. Sõnal "viha" on suurem tähendus kui tundel endal. Selleks et tõepoolest välja selgitada, peab tunde ja nimetamise vahel olema tühik. Kui ma tunnet ei nimeta, see tähendab, kui mõte ei toimi pelgalt sõnade pärast või kui ma ei mõtle sõnade, kujutiste või sümbolite raames, nii nagu enamik meist teeb - siis mis juhtub? Kahtlemata pole meel siis pelgalt jälgija.

Kui meel ei mõtle sõnade, sümbolite, kujutiste raames, siis ei lahkne mõtleja mõttest, mis on sõna. Siis on meel vaikne - mitte vaikseks sunnitud, vaid see on vaikne. Kui meel on tõeliselt vaikne, siis on võimalik tegeleda tärkavate tunnetega otsekohe. Ainult kui me anname tunnetele nimesid ja sellega tugevdame neid, on tunnetel jätkuvus; nad talletatakse keskmesse, millest lähtudes me paneme silte edasi, kas nende tugevdamiseks või edasiandmiseks.

Kui meel ei ole enam kese, mõtleja, mis on moodustunud sõnadest, minevikukogemustest - mis on kõik talletatud, liigitatud ja lahterdatud mälestused, sildid -, kui meel ei tegele ühegagi neist nimetamisviisidest, siis on meel kahtlemata vaikne. See pole enam seotud, sellel pole enam keset mina näol - minu maja, minu saavutused, minu töö - mis on pelgalt sõnad, mis annavad tõuke tundele ja sellega tugevdavad mälestust. Kui ühtegi neist asjadest ei toimu, on meel väga vaikne. See seisund pole eitamine. Vastupidi, sinnamaani jõudmiseks peate selle kõik läbi tegema, mis on tohutu ettevõtmine; see pole pelgalt mõne fraasi päheõppimine ja koolilapsena kordamine - "mitte nimetada", "mitte nimetada". Kogu protsess läbi teha, seda kogeda ja näha, kuidas meel töötab ning seeläbi jõuda sinnamaani, kus te enam ei nimeta, mis tähendab, et enam ei ole mõttest eraldiseisvat keset - kogu see protsess on kahtlemata tõeline meditatsioon.

Kui meel on tõeliselt vaikne, siis saab võimaluse ilmneda see, mis on mõõtmatu. Igasugune muu protsess, igasugune tõeluseotsing on pelgalt iseenda projitseeritud, kodukootud ja seetõttu mittetõene. Aga see protsess on vaevarikas ja see tähendab, et meel peab olema lakkamatult teadlik kõigest, mis temaga seesmiselt toimub. Selleks et sinnamaani jõuda, peab igasugune hindamine ja õigustamine olema välistatud algusest lõpuni - mitte et see oleks lõpp. Lõppu pole, sest toimub midagi erakordset. See pole postulaat. 

Katsetage seda ise, minnes üha sügavamale ja sügavamale, nii et keskme kõik mitmesugused kihistud lahustuvad; ning te võite seda teha kiiresti või laisalt. On erakordselt huvitav jälgida meele toimimise protsessi, kuidas see sõltub sõnadest, kuidas sõnad stimuleerivad mälu või elustavad surnud kogemuse ja annavad sellele elu. Selles protsessis meel elab kas tulevikus või minevikus. Seetõttu on sõnadel erakordselt suur tähendus nii neuroloogiliselt kui psühholoogiliselt. Ja palun ärge õppige seda minult või raamatust. Te ei saa seda õppida kellegi teise käest ega leida raamatust. See, mis te õpite või leiate raamatust, ei ole tõeline. Aga te võite seda kogeda, te võite jälgida ennast tegevuses, jälgida ennast mõtlemas, te võite näha, kuidas te mõtlete, kui kiiresti te tärkava tunde nimetate - ja kogu selle protsessi jälgimine vabastab meele keskmest. Siis saab meel, olles vaikne, vastu võtta seda, mis on igavikuline.

Ainult mälu lahustamine teeb mõistmise võimalikuks.

seks ja probleemid

        Millest see tuleb, et me muudame probleemiks kõik, millega kokku puutume? Me oleme muutnud probleemiks armastuse, me oleme muutnud probleemiks suhted ja elamise ning me oleme muutnud probleemiks seksi. Me oleme probleem iseendale. Mispärast? Mispärast on kõik, mida teeme, ainult üks suur probleem? Mispärast me oleme nõus probleemidega elama, mispärast me neile lõppu ei tee? Mispärast me pole surnud oma probleemide jaoks ja kanname neid päevast päeva, aastast aastasse kaasas? Mispärast me muudame oma elu probleemiks? Töö, seks, raha teenimine, mõtlemine, tundmine, kogemine - mispärast see on probleem? 

Kas pole asi selles, et me mõtleme alati teatavast vaatenurgast, kinnistunud vaatenurgast lähtudes? Meie mõtlemine on alati suunatud keskusest perifeeria poole, ent meist enamiku jaoks ongi keskmeks perifeeria ja seetõttu on kõik, mida me puudutame, pinnapealne. Ent elu pole pinnapealne, see nõuab täielikku elamist, ja kuna me elame ainult pinnapealselt, siis me tunneme ainult pinnapealseid reaktsioone. Mida iganes me perifeerias ka teeme, tekitab vältimatult probleemi, ja see on meie elu: me elame pinnapealselt ja me rahuldume elama seal kõigi pealiskaudsuse probleemidega. Probleemid eksisteerivad senikaua, kuni elame pinnapeal, perifeerias, kusjuures perifeeria on Mina ja selle tundmused, mida võib väljendada vormiliselt või muuta subjektiivseks, mida võib samastada universumi, riigi või mõne muu asjaga, mille meel on välja mõelnud.

Senikaua, kuni me elame meeleväljas, on komplikatsioonid ja probleemid vältimatud; teisiti me ei oska. Meel on tundmus, meel on akumuleeritud tunnete ja reageeringute tulemus ning kõik, mida see puudutab, peab paratamatult tooma häda, segadust, lõputuid probleeme. Meel on kõige pinnapealsem asi ja me oleme tervete põlvkondade, tervete elude vältel meelt arendanud, muutes seda üha kavalamaks, peenemaks, riukalikumaks, üha ebaausamaks ja petlikumaks, mis kõik on silmnähtavad meie elu igas tegemises. Meie meele loomuseks on olla autu, petlik, võimetu seisma silmitsi tõsiasjadega, ja just see tekitabki probleemid; selles probleem seisnebki.

Kui meie probleemiks on seks, siis kas probleemiks on tegu või mõte teost? Kahtlemata pole probleemiks tegu. Suguakt on meie jaoks sama vähe probleemiks nagu söömine, aga kui te mõtlete söömisest või millestki muust kogu päeva, sest teil pole millestki muust mõelda, siis see muutub teie jaoks probleemiks. Kas teie jaoks on probleemiks suguakt või mõte sellest? Mispärast te sellest mõtlete? Mispärast te seda üles puhute? Filmid, ajakirjad, jutud, riietus, kõik kütab üles mõtteid seksist. Mispärast meel neid üles puhub, mispärast meel üleüldse seksist mõtleb? Mispärast on teie meeled sellest niivõrd hõivatud? Sest see on ülim põgenemistee, see on täieliku eneseunustuse tee. Selleks korraks, vähemalt selleks momendiks te unustate enda - ja pole mingit muud viisi iseennast unustada. 

Kõik muu, mida te elus teete, paneb rõhuasetuse "minale", "minu omale". Teie äri, teie usundid, teie jumalad, teie juhid, teie poliitilised ja majanduslikud tegevused, teie põgenemisteed, teie ühiskondlikud tegevused, teie liitumine ühe parteiga ja teise hülgamine - see kõik rõhutab ja annab jõudu "minale". See tähendab, et on ainult üks tegevus, kus pole rõhuasetus "minal". Kui teie elus on ainult üks asi, mis viib ülima põgenemiseni, täieliku eneseunustuseni kas või mõneks hetkeks, klammerdute te sellesse, sest see on ainus hetk, kus te olete õnnelikus äraolekus. Kõik muud küsimused, mida te puudutate, muutuvad kannatuste ja painajate allikaks. Sellepärast klammerdute selle ühe asja külge, mis annab teile eneseunustuse, hetkelise õnne- ja õndsustunde. Aga kui te sellesse klammerdute, muutub ka see painajaks, sest siis tahate sellest vabaneda, te ei taha olla selle ori. Siis te leiutate - jällegi meele vahendusel - karskuse, tsölibaadi, ja te püüate elada tsölibaadis, olla karske allasurumise abil, mis kõik on meele toimingud, et lõigata ennast ära tõsiasjadest. See omakorda paneb erilise rõhu "minale", kes püüab saada millekski, niisiis olete te jällegi kinni vaevanägemises, hädas, pingutuses, valus.

Seks on erakordselt raske ja keerukas probleem senikaua, kuni te ei mõista meelt, mis probleemidest mõtleb. Tegevus ise ei saa kunagi olla probleemiks, aga mõte tegevusest tekitab probleemi. Seda probleemi on võimalik lahendada ainult siis, kui te mõistate "mina" ja "minu" kogu toimimisviisi ja struktuuri: minu naine, minu mees, minu lapsed, minu vara, minu auto, minu saavutus, minu edu; kuni te pole mõistnud ja lahendanud kõike seda, jääb seks probleemina püsima. Senikaua, kuni te olete ambitsioonikas poliitika, religiooni või mis tahes muus valdkonnas; senikaua te rõhutate Mina, mõtlejat, kogejat, toites teda ambitsioonidega, ükskõik kas iseenda kui üksikisiku nimel või riigi, partei või religiooniks nimetatava idee nimel - senikaua, kuni see tegevus on suunatud mina piiride laiendamisele, on teil seks probleemiks. Ühelt poolt te loote, toidate, tugevdate ennast, ja teisalt te püüate ennast kas või üheks hetkeks unustada, kaotada. Kuidas saavad need koos eksisteerida? Teie elu on vastuoluline; te panete rõhku nii "minale" kui "mina" unustamisele. Probleem ei ole seksis, probleem seisneb vastuolus; ja vastuolu ei ole võimalik ületada meele abil, sest meel ise ongi vastuoluline. Vastuolu on võimalik mõista ainult siis, kui te mõistate kogu oma igapäevaelu toimimisprotsesse täielikult.

Inimene, kes on ambitsioonikas, olgu vaimses või muus mõttes, ei saa kunagi olla probleemideta, sest probleemid lakkavad ainult siis, kui Mina unustatakse, kui Mina ei eksisteeri, ja see ilma Minata olemise seisund pole tahteakt, see pole pelk reageering. Seks muudetakse reageeringuks; kui meel püüab probleemi lahendada, muudab see probleemi ainult segasemaks, tülikamaks, valulikumaks. Probleemi ei tekita mitte tegevus, vaid meel, mis ütleb, et peab olema karske. Karskus ei tule meelest. Meel saab ainult omaenda tegevused alla suruda, ent allasurumine pole karskus. Karskus ei ole voorus, karskust ei saa arendada. Endas alandlikkust arendav inimene ei ole kahtlemata alandlik; ta võib nimetada oma uhkust alandlikkuseks, aga ta on uhke inimene ja sellepärast ta püüab saada alandlikuks. Uhkus ei saa iialgi muutuda alandlikkuseks ning karskus ei ole meelega seotud asi - te ei saa muutuda karskeks. Te olete karske ainult siis, kui on olemas armastus, ja armastus ei tulene meelest ega ole meelega seotud.

Seksiprobleemi, mis piinab nii paljusid inimesi üle kogu maailma, pole võimalik lahendada enne, kui mõistetakse meelt. Me ei saa teha lõppu mõtlemisele, vaid mõte lõpeb, kui mõtleja kaob, ja mõtleja kaob ainult siis, kui mõistetakse kogu protsessi. Hirm tekib siis, kui mõtleja ja tema mõte vahel on lahknemine; mõtete konflikti ei ole siis, kui puudub mõtleja. Endastmõistetava mõistmiseks pole pingutust vaja. Mõtleja tekib mõtte kaudu; seejärel ta pingutab, et oma mõtteid vormida, kontrollida või nendele lõpp teha. Mõtleja on väljamõeldud ilming, meele illusioon. 

Kui mõistate mõtet kui tõsiasja, siis pole vajadust selle tõsiasja üle mõelda. Kui on tegemist lihtsa, mittevaliva teadlikkusega, siis hakkavad ilmnema silmnähtavad tõsiasjad. Seetõttu mõte kui tõsiasi lõpeb. Siis te näete, et probleeme, mis närivad teie südant ja meelt, meie sotsiaalse struktuuri probleeme on võimalik lahendada. Siis pole seks enam probleem, sellel on oma õige koht, see pole ei ebapuhas ega puhas asi. Seksil on oma koht, aga kui meel annab sellele valitseva koha, siis see muutub probleemiks. Meel annab seksile valitseva koha sellepärast, et ei suuda elada ilma mõningase õnneta, ja nii muutub seks probleemiks; kui meel mõistab oma toimimisprotsessi tervikuna ja jõuab nõnda lõpule, siis lakkab samas ka mõtlemine ja siis ilmneb loovus, mis on õndsus, sest see on eneseunustus, milles puudub "minast" lähtuv reageering. See pole abstraktne vastus igapäevasele seksiprobleemile - see on ainus vastus. Meel salgab armastust ja ilma armastuseta pole karskust; kuna armastust ei ole, teete sellest probleemi.

Meel on kõige pinnapealsem asi, mida me oleme tervete põlvkondade, tervete elude vältel endis arendanud.

enesepettus ja koostöö

        Mis on enesepettus? Mis on selle põhjus, selle alus? Kui paljud meist on tegelikult teadlikud, et me petame endid? Enne kui me saame vastata küsimusele: "Mis on enesepettus ja kuidas see tekib?", kas ei pea me olema teadlikud, et petame ennast? Kas teame, et petame ennast? Mida me enesepettuse all mõtleme? Selle teadmine on eluliselt väga tähtis, sest mida rohkem me ennast petame, seda suurem on pettuse jõud; sest see annab meile teatava elujõu, teatava energia, teatava võime, me hakkame enesepettusega mõjutama mitte ainult ennast, vaid järk-järgult ka teisi. See on enesepettuse vastastikmõju protsess. Kas me oleme sellest protsessist teadlikud? Me arvame, et me oleme võimelised mõtlema väga selgelt, sihikindlalt ja otseselt; aga kas me oleme teadlikud, et selles mõtlemisprotsessis on tegemist enesepettusega?

Kas mõte ise pole otsinguprotsess: õigustuste, kindlustunde, enesekaitse otsing, soov pälvida teiste head arvamust, positsiooni, prestiiži ja võimu? Kas soov olla keegi, olgu poliitilises või usulis-ühiskondlikus kontekstis, polegi enesepettuse tõeline põhjus? Niipea kui ma tahan midagi muud peale hädavajalike materiaalsete asjade, kas ma ei kutsu sellega esile, kas ma ei tekita seisundit, mis pettusi kergesti omaks võtab?

Me hakkame ennast petma niipea, kui tekib kihk keegi olla, kellekski saada või midagi saavutada. Sellest on meelel äärmiselt raske vabaneda. See on üks meie elu põhiprobleeme. Kas on võimalik elada selles maailmas ja olla eikeegi? Ainult siis oleme vabad kõigist pettustest, sest ainult siis ei otsi meel tulemust, rahuldavat vastust, mingit laadi õigustust või kindlust mitte mingiteski suhtes. See toimub ainult siis, kui meel mõistab pettuse võimalusi ja keerdkäike ning seeläbi - mõistmisega - hülgab igat liiki õigustuse, kindlustamise, mis tähendab, et meel on siis võimeline olema absoluutselt mitte midagi. 

Senikaua, kuni me ennast mingilgi moel petame, pole armastus võimalik. Senikaua, kuni meel on võimeline looma ja endale kaela määrima pettust, eraldab see ennast ilmselgelt kollektiivist või terviklikust mõistmisest. Selles seisneb üks meie raskusi: me ei tea, kuidas teha koostööd. Me teame ainult seda, et me püüame töötada koos eesmärgi nimel, mille me mõlemad tekitame. Koostööd tehakse ainult siis, kui teil ja minul on ühine eesmärk, mille on loonud mõtlemine. On oluline mõista, et koostöö on aga võimalik ainult siis, kui teie ja mina ei taha olla mitte midagi. Kui teie ja mina tahame olla midagi, siis muutuvad vajalikuks usk ja kõik ülejäänu, muutub vajalikuks enda projitseeritud utoopia. Aga kui teie ja mina loome anonüümselt, ilma mingisuguste enesepettuseta, ilma ühegi usu või teadmiste barjäärita, ilma soovita kindlustunde järele, siis on tegemist koostööga.

Kas meil on võimalik teha koostööd, olla koos, ilma et meil oleks silme ees eesmärki? Kas teie ja mina saame töötada koos ilma tulemust taotlemata? Kahtlemata on see tõeline koostöö! Kui teie ja mina mõtleme välja, töötame välja, plaanime tulemust ja me töötame koos selle tulemuse nimel, siis millise protsessiga on meil sel juhul tegemist? Meie mõtted, meie mõisteline meel saavad muidugi kokku; ent emotsionaalselt võib kogu meie olemus selle vastu olla, mis tekitabki pettuse, teie ja minu vahelise konflikti. See on ilmselge ja silmnähtav tõsiasi meie igapäevaelus. Teie ja mina lepime intellektuaalsel pinnal kokku teatava töö tegemises, ent alateadlikult, sügavamal tasandil, käib teie ja minu vahel lahing. Mina tahan mind rahuldavat tulemust, ma tahan domineerida, ma tahan rohkem raha, ma tahan, et minu nimi oleks teie omast eespool, ehkki teadupärast töötan ma koos teiega. Me mõlemad oleme selle plaani loojad, aga tegelikult oleme vastasseisus, ehkki väliselt meie vahel valitseb üksmeel.

Pole tähtis välja selgitada, kuivõrd teie ja mina suudame koostööd teha, läbi käia, elada koos maailmas, kus teie ja mina pole mitte midagi; kas me oleme võimelised tegelikult ja tõeliselt koostööd tegema - mitte pinnapealsel, vaid olemuslikul tasandil? See on üks meie kõige suuremaid probleeme, võib-olla kõige suurem. Mina samastan ennast objektiga ja teie samastate ennast sama objektiga, me mõlemad oleme sellest huvitatud, me mõlemad kavatseme seda esile kutsuda. Kahtlemata on selline mõtlemisprotsess väga pinnapealne, sest samastamise kaudu me tekitame eraldumise - mis on meie igapäevaelus nii selgelt näha. Teie olete kristlane ja mina olen moslem, me mõlemad kuulutame vendlust ja me mõlemad oleme teineteise kõri kallal. Mispärast? See on üks meie probleeme? Alateadlikult ja sügavalt on teil oma uskumused ja minul omad. Vendlusest rääkides pole me lahendanud kogu uskumuste probleemi, vaid oleme ainult teoreetiliselt ja intellektuaalselt kokku leppinud, et see peaks nii olema; sügavamal sisimas oleme üksteise vastu.

Kuni me pole lammutanud neid barjääre, mis on enesepettus, mis annavad meile teatava elujõu, energia, pole koostöö teie ja minu vahel võimalik. Grupiga, teatava ideega, teatava riigiga samastudes ei saa me mitte kunagi teha tõelist koostööd. On ainult vastastikused huvid.

Usk ei too kaasa koostööd, vastupidi, see lahutab. Me näeme kuidas üks poliitiline partei on teise vastu, igaüks uskudes teatavasse majandusprobleemide lahendamise viisi, ja nii on nad kõik üksteisega vaenujalal. Nad ei ole võtnud nõuks lahendada näiteks näljahäda probleemi maailmas. Nad on huvitatud teooriatest, mis probleemi lahendaksid. Nad pole huvitatud probleemist endast, vaid üksnes meetodist. Seetõttu on nende vahel võitlus vältimatu, sest nad on huvitatud ainult oma ideest, mitte probleemist endast. Samamoodi on üksteise vastu usuinimesed, ehkki sõnades nad ütlevad, et kõigil on üks Jumal; see kõik on teile teada. Sisemiselt nende uskumused, nende arvamused, nende kogemused hävitavad neid ning hoiavad neid jäädavalt lahus.

Meie raskus seisneb selles, et igaüks meist on samastunud teatava uskumusega, teatava viisi või meetodiga saavutada õnne või mingit majanduslikku korraldust, et meie meel on sellest vallatud ja me oleme võimetud probleemi rohkem süvenema; seetõttu me tahame oma konkreetsetes harjumustes, uskumustes ja kogemustes jääda isiksusena eraldiseisvaks. Kuni me need mõistmisega hajutame - mitte ainult pinnapealsel tasandil, vaid ka sügavamal tasandil - ei ole rahu meie vahel maailmas võimalik.

Tõde pole midagi sellist, mida on võimalik saavutada. Armastus ei saa ilmneda neile, kes tahavad sellest kinni hoida või kes sooviksid sellega samastuda. Kahtlemata ilmnevad sellised asjad siis, kui meel ei otsi, kui meel on täiesti vakka, ei tekita enam liikumisi ja uskumusi, millest see võiks sõltuda või ammutada teatavat jõudu, mis on märk enesepettusest. Ainult siis, kui meel mõistab kogu tahtmise protsessi, on see võimeline vaikseks muutuma. Siis ei ole meel enam liikumises, selleks et olla või mitte olla; ainult siis on võimalik seisund, kus puudub igasugunegi pettus.

Senikaua, kuni me ennast mingilgi moel petame, pole armastus võimalik.