keelest

        Meie maailmataju on seotud aja, koha ja ruumiga. See piirab meie sõnavara ning me ei suuda selle abil vaimseid nähtusi väljendada. Meie kõne pole selleks piisav.

Vaimseid kogemusi on raske selgitada neile, kes pole iial midagi niisugust läbi elanud. Kui tahame vaimseid objekte kirjeldada, saame neid vaid maiste nimedega nimetada. Kui me ei leia kas või ühele mõistele täpset sõnalist vastet, moonutab see kogu teaduse mõtet.

Kõik meie maailma objektid ja tegevused saavad alguse vastavast vaimse maailma objektist või tegevusest. Seetõttu leidsid kabalistid usaldusväärse viisi, kuidas üksteisele informatsiooni ja teadmisi edasi anda. Nad kasutavad materiaalses maailmas esinevate esemete ja tegevuste (harude) nimetusi, kirjeldamaks vastavaid vaimumaailma objekte ja tegevusi (juuri).

Selle töötasid välja inimesed, kes tundsid vaimumaailma, kuid elasid siiski meie maailmas, ning teadsid täpselt nende maailmade vastavusi. Nad nimetasid selle harude keeleks.

Sellest lähtuvalt võime mõista, miks kabalistlikes raamatutes esineb kummalisi nimetusi ja miks neis kirjeldatakse tegevusi, mis paistavad meile naljajuttude või lastele mõeldud muinasjuttudena.

See keel on siiski väga täpne, sest iga juure ja selle haru vahel valitseb ainulaadne vastavus, kuna harude keele loojad elasid ühtaegu nii vaimses kui füüsilises maailmas. Harude keeles ei saa ühtki sõna teisega asendada, ükskõik kui absurdsena see ka ei paistaks, sest iga haru peab täpselt oma juurele vastama.

Vaimseid objekte ei eralda mitte ruum, vaid nende omavaheline vaimne sobimatus ja erinevaid omadused. Seetõttu määrab hingede ehk eraldiseisvate vaimsete objektide hulk selle, kui palju on füüsilises maailmas inimesi.

Loomise alguses oli üks ühine hing (valgus) ja sellele vastav keha (soov) ehk Aadam. Need olid Loojaga ühendatud ja said seetõttu maksimaalse naudingu.

Hinge olemus on vaid soov naudingut saada ja vastavalt oma soovile hing sellega täituski. Kuid saades kord juba naudingu osaliseks, hakkas hing häbi tundma. Meie maailmas tunnevad seda need, kes on saanud kingituse ja kogenud suurt soosingut.

Häbitunde määr sõltub inimese vaimsest arengust. Vaid see tunne hoiab meid pidevalt raamides ja sunnib ühiskonna seadusi järgima. See tunne paneb meid hariduse, rikkuse, ühiskondliku positsiooni ja lugupidamise poole püüdlema.

Saadud naudingu pärast põletavat häbi tundev hing leidis, et ainuke võimalus sellest tundest lahti saamiseks on nautimine lõpetada. Et aga Looja soovis hingele ikkagi naudingut pakkuda, nõustus hing seda vastu võtma, kuid mitte enda, vaid Looja pärast. Ta on nagu laps, kes sööb "lusikatäie emme eest", rõõmustades nii oma vanemaid.

Sellises olukorras peab hing saadava naudingu hulka pidevalt jälgima, et ta tunneks naudingut vaid Looja pärast. 

Kuna üks ühtne hing ei suutnud ületada loomulikku soovi nautida ükspäinis enda pärast (see oli ju suurepärane!), purunes see müriaadiks kildudeks ehk erinevateks hingedeks. Neil kildudel oli kergem edasi pingutada ja isekas naudingusoov tasalülitada.

Kuna vaimses maailmas puuduvad ruumilised vahemaad, määrab seal kahe objekti läheduse tegude ja mõtete sarnasus (külgetõmme või armastus). Hinged, kes võtavad vastu Looja nimel, on talle lähedased, kuna nad meeldivad Loojaga teineteisele nagu ema ja laps.

Läheduse määrab see, kui palju naudingut hing Looja nimel vastu võtab. Saamahimu tärkab meis instinktiivselt, aga meis tekib ka soov häbist vabaneda ja tunda naudingut vaid Looja nimel. See nõuab pidevaid jõupingutusi.

Hing, mis ainult isekalt naudingut vastu võtab, on oma kavatsuste ja vaimse tegevuse poolest Loojale vastandlik. Mida suurem on isekas nauding, seda suurem on ka vastuolu Loojaga.

Erinevad soovid viisid Loojast eemale, selle käigus tekkisid erinevad maailmad, kuni lõpus sündis meie maailm. See on igale ühishinge osale enda parandamiseks antud kindel aeg (elu) ja korduvad võimalused (hingede rändamine).

Inimene sünnib sooviga vaid ise nautida. Kõik meie "isiklikud" soovid lähtuvad ebapuhaste jõudude süsteemist. Teisisõnu, me eemaldume pidevalt Loojast, ei suuda teda tajuda ja oleme seetõttu vaimselt surnud.

Kuid kui inimene hakkab endaga võideldes soovima seda, mõelda ja tegutseda vaid Looja ja teiste inimeste hüvanguks, siis puhastab ta sellisel moel hinge, läheneb järkjärgult Loojale, kuni ta temaga täielikult ühineb. Loojale lähemale jõudes tunneb ta aina suuremat naudingut.

Meie maailm ongi just sellise hinge ümberkujunemise jaoks loodud. Kõik vaimsed maailmad on vaid astmed teel Looja juurde. Kusjuures ühinemine on ülesanne, mille kõik peavad selles maailmas elades täitma.

Ümberkujunenud hinged ühinevad taas üheksainsaks hingeks, nagu see alguses oli. Seetõttu ei saa iga hing mitte ainult õnnelikuks, nautides seda, mida Looja pakub, ja samas talle rõõmu valmistades, vaid kogeb korraga kõigi Loojaga ühinevate hingede rõõme.

Seni aga avanevad inimestel (kes endaga tööd teevad ja vaimselt kõrgemale tõusevad) silmad ja nad hakkavad teisi maailmu nägema. Nii kogevad nad selles maailmas elades kõiki maailmu. Raskestimõistetav harude keel saab nende tegevuste, mõtete ja tunnete väljendamise keeleks. Mõisted, mis on meie maailmas vastandlikud ühinevad siis ainsas taevalikus juures. 

Häbitunde määr sõltub inimese vaimsest arengust.

naudingust

          Loomise eesmärk on loodud olenditele rõõmu ja naudingut pakkuda. Naudingusoov (anum või hing) täitub vastavalt oma suurusele.

Seega on kõik, mis on eri maailmades loodud, vaid muutuv naudinguiha ning Looja rahuldab seda. See soov saada naudingut ongi kogu loomise, nii vaimase kui füüsilise, alus. See hõlmab olemasolevat ja ilmneb ka tulevikus.

Mateeria mitmesugused ilmingud (mineraalid, taimed, inimene, värvid, helid jms) on eri suurusega naudingusoovid. Loojast lähtuv valgus elustab mateeriat ja täidab selle. Algselt olid soov naudingut saada (anum) ja soov naudingut pakkuda (valgus) ühesuurused. See tähendab, et anum (naudingusoov) võttis vastu maksimaalse koguse naudingut.

Soovi vähenedes kahanesid mõlemad, nii anum kui valgus, mis seda täitis, järk-järgult ja eemaldusid Loojast, kuni jõudsid madalaimale tasemele, kus naudinguiha materialiseerus.

Ainus vahe kõrgemate maailmade ja meie maailma vahel on see, et meie maailmas esineb anum (soov naudingut saada) kõige madalamal tasemel, mida nimetatakse materiaalseks kehaks.

Enne lõplikku materialiseerumist läbib anum neli seisundit, mis omakorda jagunevad kümneks tasandiks (Sefirot). Need tasandid kujutavad endast filtreid, mis peavad kinni valgust, mida Looja loodud olenditele kiirgab. Nende filtrite ülesanne on nõrgendada valgust sellisel määral, et meie maailma asukad suudaksid seda tajuda.

Need tasandid moodustavad kogu maailma, ja maailma, mille viimane aste on meie universum. Seda maailma tajuvad need, kes seal elavad. Anumat ehk naudinguiha kutsutakse siin kehaks. Valgust ehk naudingut tajutakse elujõuna.

Ehkki kehas asuv valgus on niivõrd vähendatud, et me ei tunne selle allikat, võime kindlaid Looja kehtestatud reegleid järgides puhastuda ja järk järgult läbi kõikide maailmade tagasi valgusallika juurde tõusta.

Kõrgematele vaimsetele tasemele jõudes kogeme aina suuremaid valguse koguseid, kuni saavutame taseme, kus võime osa saada kogu valgusest (absoluutsest, lõpmatust naudingust), mis on meile loomise algusest saati ette määratud.

Iga hinge ümbritseb vaimne kiirgus. Algaja õppija ei taipa veel, mida ta autentsetest allikatest teada saab, kuid jõuline soov seda mõista äratab kõrgema jõu, mis teda ümbritseb, ning selle mõju puhastab ja ülendab teda.

Iga inimene jõuab käesolevas või mõnes järgnevas elus selleni, et on vaja õppida, et Loojast teadmisi saada. Valgus ümbritseb inimhinge väljapoolt, kuni inimene saavutab niisuguse vaimse taseme, kus ta valgusest läbi imbub. Valguse pääsemine hinge sisemusse sõltub vaid inimese enda soovist ja valmidusest ning tema hinge puhtusest.

Õppides nimetab inimene eri tasandite ehk maailmade nimesid ja vaimseid tegevusi, mis on seotud tema hingega. Nõnda võtab hing väljapoolt vastu mikrokogustes valgust, mis hinge puhastab ja vaimse energia naudingu vastuvõtmiseks ette valmistab.

Kehas asuv valgus on niivõrd vähendatud, et me ei tunne selle allikat.

"Kabala alused"

        Kabala on salajane õpetus. Selle varjatus, saladuslikkus saigi ajendiks, mis tekitas Kabala ümber hulgaliselt legende, labastamisi, tühje jutte, kuulujutte, võhiklikke arutlusi ja järeldusi. Alles XX sajandi lõpus saadi luba Kabala õpetuse avamiseks kõikidele ja isegi selle levitamiseks terves maailmas.

Kabala teadus ei ole kuidagi seotud religiooniga. Õigemini, see on seotud religiooniga samal määral kui näiteks füüsika, keemia, matemaatika, kuid mitte rohkem. Kabala ei ole religioon. Maailma loomise aluste sügavaid teadmisi, selle saladusi, maailma tunnetamise metoodikat varjas Kabala eelkõige religioossete masside eest, oodates aega, mil inimkonna põhiosa areneb niisuguse tasemeni, et on võimeline omaks võtma kabalistlike teadmisi ja neid õigesti kasutama. Kabala on saatuse juhtimise teadus, see on Teadmine, mis on üle antud kogu inimkonnale, maailma kõikidele rahvastele.

Kabala on inimese viie tajumisorgani eest varjatud teadus. See opereerib vaid vaimsete mõistetega, sellega, mis toimub Kõrgeimas Maailmas. Kabalistlike terminite nimetused on aga võetud maisest keelest. See tähendab, et kuigi Kabala teaduse õppimise aineks on kõrgemad, vaimsed maailmad, väljendab kabalist-uurija neist tulenevaid järeldusi meie maailma sõnadega. Tuttavad sõnad petavad inimesi, esitledes justkui ilmaliku pilti, kuigi Kabala kirjeldab Kõrgemas Maailmas toimuvat. Tuttavate sõnade-mõistete kasutamine toob endaga kaasa arusaamatusi, petlike ettekujutlusi, fantaasiaid. Seetõttu keelab Kabala mis tahes meie maailmast võetud nimetuste ja nende vaimsete juurte vaheliste seoste ette kujutamise. See on Kabala kohaselt kõige jämedam viga.

Seetõttu oligi Kabala nii palju aastaid, kuni meie ajani, keelatud: inimese areng ei olnud selleks küllaldane, et ta lõpetaks kõiksuguste vaimude, nõidade, inglite ja muu taolise ette kujutamise seal, kus kõneldakse hoopis muust.

Kabala teadust lubati levitama hakata alles XX sajandi 90-ndatel aastatel. Miks? Sest inimesed ei olnud enam religiooniga seotud ega kujutlenud loodusjõude primitiivselt inimesesarnaste olendite, näkineidude, kentauridena jne. Inimesed on nüüdseks valmis kujutlema Kõrgeimat Maailma jõuväljade maailmana, mateeriast kõrgema maailmana. Just nende jõudude maailmaga tegelebki Kabala teadus.

    

Kabala õpetab, et vaimsete allikate vahel on põhjuslikud seosed ning need allikad ühinevad absoluutsete seaduste mõjul, saavutamaks kõrgeimat eesmärki  - et loodud olendid suudaksid Loojat mõista.

Kabala järgi peab kogu inimkond ja ka iga üksikisik jõudma punkti, kus eesmärk saavutatakse ja loomisprogramm täitub. Igas põlvkonnas leidub inimesi, kes on isiklike jõupingutuste varal teatavale vaimsele tasemele jõudnud. Need isikud, keda nimetatakse kabalistideks, on tõusnud vaimse redeli tippu.

Iga materiaalne objekt ja selle väikseimgi toime allub mõnele neist vaimsetest jõududest, mis meie maailmaruumi täidavad. Maailm justkui lebab neist jõududest kootud võrgul.

Vaimseid jõude võib kujutleda kahe omavahel ühendatud võrdväärse süsteemina. Need erinevad vaid selle poolest, et üks algab Loojast ja suundub kõiki maailmu läbides alla meie maailma. Teine algab meie maailmast ja liigub ülespoole vastavalt neile seadustele, mis on esimesena nimetatud süsteemis välja kujunenud ja nüüd ka teises süsteemis kehtivad. Need süsteemid on "Maailmade loomise kord ja Sefirot".

Materiaalne maailm kubiseb jõududest ja nähtustest, mida me otse ei aisti, näiteks elekter ja magnetlained, kuid isegi lapsed teavad, kuidas neid nimetatakse ja kuidas nad toimivad. Tegelikkuses on meie teadmised elektrist küll piiratud, kuid me oleme õppinud seda nähtust enda huvides ära kasutama ja räägime sellest niisama loomulikult kui leivast ja suhkrust. Umbkaudu samuti on lugu Kabalas, kus kõik nimetused annavad meile vaimsetest asjadest realistliku ja objektiivse ettekujutuse. Teisalt, kuni ei tea midagi vaimsetest asjadest ega Loojast endast, ei taipa me tegelikult midagi nendest asjadest, mida võime pihku võtta. See tuleneb sellest, et me ei taju mitte objekti ennast, vaid seda, kuidas me reageerime mõjule, mida see meie meeltele annab.

Reaktsioonid annavad meile näiva teadmise, ehki objekti olemus ise jääb meie eest täiesti varjatuks. Enamgi veel, me ei suuda iseennastki mõista. Meie teadmised endist piirduvad vaid tegevuse ja reaktsioonidega.

Teadus kui maailma uurimise vahend jaguneb kahte ossa, aine ja selle vormi tundmaõppimiseks. Teisisõnu pole maailmas midagi, mis ei koosneks ainest ja vormist. Näiteks on laud aine ja vormi ühend, kus puu ehk aine on baas, mis kannab laua kuju. Või võtke mõiste "petis", kus aine (inimkeha) kannab pettuse vormi.

Teadus, mis uurib mateeriat, põhineb katse-eksituse meetodil, mille põhjal tehakse järeldusi. Kui teadus, mis on mateeriast sõltumatu ning eraldab abstraktselt vormi ainest, ei saa eksperimentidele toetuda. Veel enam kehtib see vormide kohta, millel pole kunagi materiaalset kuju olnud, sest meie maailmas pole ainest sõltumatuid vorme olemas.

Vormi saab ainest lahutada vaid kujutlustes. Sellisel juhul tulenevad kõik järeldused puhtteoreetilistest eeldustest. Vaimset maailma uurides avastame, et meie taju põhjustab kõrgem tahe, mis soovib, et tunneksime end eraldiseisvate isikutena, mitte osana Loojast. Kogu meid ümbritsev maailm sünnib tegelikult vaid meid mõjutavate jõudude tahtel.

Siit järeldame, et kõigile materiaalse maailma nähtusele ja selle tegevusele vastab vaimne jõud, mis meid alati kontrollib, valitseb ainelisest maailmast võetud nime ja selle vaimse juure või allika vaheline täielik kooskõla.

Pelk keelekasutus pole meile siiski piisav, sest kui teame vaid materiaalse objekti nimetust, ei anna see meile teadmisi selle vaimse vormi kohta. Ainult vaimse vormi tundmine annab võimaluse mõista selle materiaalset tulemust ehk haru. Selleks tuleb meil esmalt mõista vaimset juurt, selle loomust ja omadusi. Alles siis saab sellele harule nime anda ning vaimse juure ja materiaalse haru suhteid õppida. Ainult nii saab mõista "harude keelt" ja hõlpsamini vaimset informatsiooni vahetada.

Kabala teadus ei ole kuidagi seotud religiooniga. Kabala on saatuse juhtimise teadus.

"Seltsiv Jumal"

        Teadvuse muudetud seisund on "mittenormaalne" ehk "ebatavaline" teadvuse seisund, mis hõlmab kõike, alates narkootiliste ainete poolt tekitatud seisunditest ning lõpetades surmalähedaste kogemuste ja meditatiivsete seisunditega. Süvakogemuse (ajutise muutunud seisundi) ajal võib inimene ärkveloleku seisundis lühiajaliselt kogeda kõiki psüühilise, subtiilse, kausaalse või mitteduaalse teadveloleku loomulikke seisundeid ning sageli on selle tagajärjeks otsesed vaimsed kogemused (nagu näiteks loodusmüstitsism, jumalik müstitsism ja vormitu müstitsism). Süvakogemusi võib inimene kogeda peaaegu kõigis arengustaadiumides. Seega on väide, nagu oleksid vaimsed ja transpersonaalsed seisundid kättesaadavad ainult kõrgemates arengustaadiumites, üpris väär.

Ometi, kuigi põhiseisundid (jäme, subtiilne, kausaalne ja mitteduaalne) on inimestele kättesaadavad praktiliselt kõigis kasvamise staadiumides, sõltub viis, kuidas neid seisundeid või sfääre kogetakse ja tõlgendatakse, mõnel määral ka süvakogemust läbi elava inimese arengustaadiumist. Nagu ma raamatus "Seltsiv Jumal" (A Sociable God)  http://www.kenwilber.com/professional/books/index.html  väitsin, võime koostada vaimse kogemuse tüüpidest tabeli, kust nähtub, millised kogemused on vastavas arengustaadiumis inimesele üldiselt kättesaadavad.

Näiteks, jagagem varasemad staadiumid lihtsalt arhailiseks, maagiliseks, müütiliseks ja ratsionaalseks. Igas mainitud staadiumis võib inimene kogeda ajutuse süvakosmose vormis nii psüühilist, subtiilset, kausaalset kui ka mitteduaalset. See annab meile tabeli, mis sisaldab ligikaudu kuutteist tüüpi vaimseid kogemusi!

Toogem mõned näited. Inimene, kes on maagilises arengustaadiumis (kus võime asetada end teise inimese rolli on piiratud), võib kogeda subtiilse tasandi süvakogemust (ütleme, ühendust kiirgava Jumalaga). Taolisel juhul kaldub inimene kogema ühendust Jumalaga kui midagi, mis kehtib ainult tema kohta (kuna ta ei suuda võtta teise inimese rolli ja seega mõista, et kõik inimesed - tegelikult kõik haistmisvõimelised olendid - on Jumalaga võrdses ühenduses). Seetõttu kipub teda tabama tohutu ego inflatsioon, mis võib paisuda oma mõõtmetelt koguni psühhootiliseks. Seevastu müütilise tasandi inimene (kelle egokeskne identiteet on laienenud rahvuskeskseks, kuid on siiski väga sõnade otsesest tähendusest lähtuv ja fundamentalistlik) kogev subtiilset ühendust Jumalaga kui lunastust, mis langeb osaks mitte ainult temale (see on egokeskne nägemus), vaid neile ja ainult neile, kes võtavad omaks teatava müüdi ("Kui tahad saada päästetud, siis pead sa uskuma minu Jumal(ann)asse, kes on ainus ja kelle kõrval pole ühtegi teist."); seega võib taoline inimene muutuda uuestisündinud fundamentalistiks ja seada eesmärgiks panna kogu maailm uskuma oma versiooni Jumalast, kes talle end ilmutas. Subtiilse tasandi kogemus on vägagi tegelik ja tõeline, kuid see tuleb kuhugi üle kanda ning antud juhul kantakse see üle rahvusekesksele, fundamentalistlikule, müütilis-kuuluvuslikule meelele, mis piirab järsult - ja lõpuks ka moonutab - subtiilse domääni kontuure (sama juhtus ka eelmises ehk egokeskses staadiumis, ja isegi hullemini). Formaal-reflektiivsel tasandil olev inimene kalduks kogema ühtsust subtiilse Jumalaga rohkem mõistuse baasil, võib-olla näiteks ratsionaalse deismi või demütologiseeritud Olemuse Aluse kujul jne.

Teisisõnu, antud süvakogemust (või teadvuse ajutist seisundit) tõlgendatakse harilikult vastavalt kogeva indiviidi üldisele arengustaadiumile. See annab meile tabeli, kus on ligikaudu kuusteist väga üldist spirituaalse kogemuse tüüpi: psüühiline, subtiilne, kausaalne ja mitteduaalne seisund vaadelduna läbi arhailise, maagilise, müütilise ja ratsionaalse struktuuri.

Kuid kõik need süvakogemused - ükskõik kui sügavad nad ka ei oleks - on kõigest ajutised, mööduvad ja haihtuvad seisundid. Kõrgemale tasandile arenemiseks peavad need ajutised seisundid muutuma püsivateks joonteks. Kõrgema arengu üheks osaks on muutunud seisundite transformeerimine püsivaks reaalsuseks. Teisisõnu, evolutsiooni kõrgematel tasanditel muudetakse transpersonaalsed potentsiaalid, mis olid kättesaadavad sinult teadvuseseisundite vormis, üha kindlamalt püsivateks teadvuse struktuurideks (seisund muudetakse püsivateks joonteks) -, valgustunud meele püsivateks kontuurideks.

P.S. Subtiilsed seisundid jagunevad omakorda madalamaks ehk "psüühiliseks" sfääriks ja tõeliseks "subtiilseks" sfääriks, sest madalam subtiilne ehk psüühiline, mis paikneb jämeda sfääri kõrval, pakub sageli loodusmüstitsismile omast intensiivset tunnet, nagu haarataks kogu jämedat sfääri või oldaks sellega üks; tõeline subtiilne ületab aga jämedat sfääri sedavõrd, et sisaldab tavaliselt jumaliku müstitsismi puhtalt transtsendentaalseid seisundeid. Kausaalne on muidugi mittemanifestse lakkamise sfäär ja on koduks vormitule müstitsismile. Kõigi nende integratsioon on mitteduaalne müstitsism.

Gustav Fechner

        Kunagi ma hakkasin koguma märkmeid psühholoogia ja filosoofia ajaloost. See huvi tekkis mul põhjusel, et enamikku saadaolevaid psühholoogia ajaloo õpikuid vaadates sattusin vastamisi veidra ja imekspandava faktiga. Nimelt jutustasid kõik nad meile, et psühholoogia lugu - ja psüühe lugu - sai otsekui ei-tea-kust alguse 1879 paiku Leipzigi Ülikooli laboratooriumis, mida juhatas Wilhelm Wundt http://en.wikipedia.org/wiki/Wilhelm_Wundt . Wundt on tõepoolest introspektsioonil ja strukturalismil põhineva teatud tüüpi psühholoogia isa, aga ikkagi, kas psyche (vaim või hing) ise lihtsalt tekkis järsku just 1879. aastal? 

Mõned õpikud läksid natuke kaugemale, Wundti teadusliku psühholoogia eelkäijateni, kelle hulka kuuluvad Sir Francis Galton, Hermann von Helmholtz ja eriti jõuline Gustav Fechner http://en.wikipedia.org/wiki/Gustav_Fechner . Nagu üks õpik teatab, "taipas" Fechner 1850. aasta 22. oktoobri hommikul - psühholoogia ajaloo jaoks tähtsal päeval -, et meele ja keha vahelise ühenduse seadus peitub väites, mis puudutab mentaalse aistingu ja materiaalse stiimuli kvantitatiivsest seost. Fechneri seadus, millena see väide peagi tuntuks sai, väljendub valemis S = K log I (vaimse aistingu muutust väljendab materiaalse stiimuli logaritm). Tänu Fechneri tööle suutsid teadlased esimest korda meelt mõõta; 19. sajandi keskpaigast alates hakati vaimsete nähtuste uurimisel rakendama teaduslikke meetodeid. Wilhelm Wundt organiseeris ja ühendas need originaalsed ning loomingulised saavutused ja "lõi" seeläbi psühholoogia.

Kõik õpikud näivad olevat ühel meelel selles osas, et Gustav Fechner oli kaasaegse psühholoogia loomisel üks murdelisemaid figuure; tekst teksti järel jagub kiitust mehele, kes leiutas viisi, kuidas rakendada meele mõõtmisel kvantitatiivseid meetodeid, muutes psühholoogia seeläbi "teaduslikuks". Fechneri meetodi peamine eelis peitub järgnevas: see ei sõltu filosoofiliste süsteemide muutlikkusest. Kaasaja psühholoogia on tõepoolest omandanud tõeliselt teadusliku iseloomu ja võib hoida ennast eemal igasugustest metafüüsilistest vaidlustest. 

See oli kõik, mis ma Gustav Fechnerist kuulsin, kuni seitse aastat hiljem, tuhnides ühes antikvariaadis, mis oli täis imelisi vanu filosoofiaraamatuid, sattus mulle jahmatusega kätte rabava pealkirjaga raamat "Elu pärast surma" (Life after Death), mis oli kirjutatud aastal 1835 ja mille autoriks ei olnud keegi muu kui Gustav Fechner. Teos algas kõige kütkestavamate ridadega: "Inimene ei ela maa peal mitte üks kord, vaid kolm korda: esimene staadium tema elust on pidev uni, teises staadiumis vaheldub uni kordamööda ärkvelolekuga, kolmandas ärkab ta alatiseks."

Nii jätkub traktaat alatiseks ärkamisega. "Esimeses staadiumis elab inimene pimeduses, üksinda; teises staadiumis elab ta asjade pinnalt peegelduvas valguses koos oma kaasinimestega, kuid on neist ometi eraldatud; kolmandas on ta elu ... universaalsest vaimust ... läbi põimunud - kõrgem elu.

Esimeses staadiumis areneb oma idust välja tema keha, mis arendab välja organid teise staadiumi jaoks; teises staadiumis areneb idust välja tema meel, mis arendab välja kolmanda staadiumi jaoks vajalikud organid; kolmandas staadiumis arendab end välja jumalik idu, mis peitub igas inimmeeles.

Esimesest staadiumist teise lahkumise akti nimetame me Sünniks, teisest staadiumist kolmandasse siirdumist Surmaks. Meie tee teisest kolmandasse ei ole pimedam kui tee esimesest teise: üks tee avab meile maailma väljapoolt, teine seestpoolt."

Kehast meeleni ja meelest vaimuni, teadvuse kasvu kolm staadiumi; alles siis, kui inimesed lasevad oma eraldioleval minal surra, avaneb neile universaalne Vaim kogu oma avaruses. See oli Fechneri tõeline filosoofia, meel, hing ja teadvus. Miks ükski õpik meile seda ei vaevunud mainima? Just sel hetkel otsustasin, et pean kirjutama raamatu psühholoogia ajaloost, lihtsalt sellepärast, et "keegi peab sellest kõnelema".

(Kõnelemata sellest, et mitteteadvuse (unconscious) mõiste muutis populaarseks Karl Eduard von Hartmanni http://en.wikipedia.org/wiki/Karl_Robert_Eduard_von_Hartmann  "Mitteteadvuse filosoofia" (Philosophy of the Unconscious), mis ilmus aastal 1869 - kolmkümmend aastat enne Freudi - ja jõudis kümne aasta jooksul trükki tervelt kaheksa korda, ning et von Hartmann väljendas Schopenhaueri filosoofiat, mille Schopenhauer oli oma sõnul võtnud otse Ida müstitsismist, eriti budismist ja upanišadidest: individuaalse teadvuse all peitub kosmiline teadvus, mis on enamiku inimeste jaoks "mitteteadvuslik", kuid mille saab üles äratada ja täielikult realiseerida, selle mitteteadvuse teadvuslikuks tegemine on parim, mis inimesega saab üldse juhtuda).

Fechner andis empiirilisse ja mõõdetavasse psühholoogiasse tõepoolest erakordse panuse: tema raamatut "Psühhofüüsika  elemendid" (Elements of Psychophysics) http://psychclassics.yorku.ca/Fechner/
loetakse õigustatult psühhomeetria esimeseks tähtteoseks. Fechneri psühhofüüsika tõeline mõte peitus aga siiski selles, et vaim ja mateeria on lahutamatud - nad on ühe suure reaalsuse kaks külge. Fechner väitis, et kogu universum on oma tõdemuselt spirituaalne ja füüsikaline nähtuste maailm on üksnes selle spirituaalse reaalsuse väline manifestatsioon. Aatomid on üksnes kõige lihtsamad elemendid spirituaalses hierarhias, mis viib Jumalani. Iga selle hierarhia tasand hõlmab kõiki endast madalamale jäävaid, nii et Jumal sisaldab kogu vaimude totaalsust. Teadvus on kogu olemasoleva eluliselt oluline omadus... Tõenditeks hinge kohta on orgaaniliste tervikute süstemaatiline koherentsus (seostatus) ja nende käitumises ilmnev seaduste vastavus. Fechner pidas maakera orgaaniliseks hingestatud tervikuks.

Fechner selgitas, et "nii nagu meie kehad kuuluvad maakera suuremasse ja kõrgemasse individuaalsesse kehasse, nii kuuluvad ka meie vaimud maakera suuremasse ja kõrgemasse vaimu; viimane hõlmab kõigi maiste olendite vaimusid üsna samal viisil, nagu maakera keha hõlmab nende kehi. Samal ajal ei ole maakera vaim pelgalt kõigi maakera vaimude kogum, vaid nende kõrgem, individuaalselt teadvuslik ühendus. Ja maakera vaim on lihtsalt ise osake jumalikust vaimust ning jumalik vaim on üks, kõiketeadev ja kõike tõeliselt teadvustav, mis hõlmab universumi kogu teadvust ning hõlmab seega ka iga individuaalset teadvust ... kõrgemas ja kõrgeimas ühenduses."