keelest

        Meie maailmataju on seotud aja, koha ja ruumiga. See piirab meie sõnavara ning me ei suuda selle abil vaimseid nähtusi väljendada. Meie kõne pole selleks piisav.

Vaimseid kogemusi on raske selgitada neile, kes pole iial midagi niisugust läbi elanud. Kui tahame vaimseid objekte kirjeldada, saame neid vaid maiste nimedega nimetada. Kui me ei leia kas või ühele mõistele täpset sõnalist vastet, moonutab see kogu teaduse mõtet.

Kõik meie maailma objektid ja tegevused saavad alguse vastavast vaimse maailma objektist või tegevusest. Seetõttu leidsid kabalistid usaldusväärse viisi, kuidas üksteisele informatsiooni ja teadmisi edasi anda. Nad kasutavad materiaalses maailmas esinevate esemete ja tegevuste (harude) nimetusi, kirjeldamaks vastavaid vaimumaailma objekte ja tegevusi (juuri).

Selle töötasid välja inimesed, kes tundsid vaimumaailma, kuid elasid siiski meie maailmas, ning teadsid täpselt nende maailmade vastavusi. Nad nimetasid selle harude keeleks.

Sellest lähtuvalt võime mõista, miks kabalistlikes raamatutes esineb kummalisi nimetusi ja miks neis kirjeldatakse tegevusi, mis paistavad meile naljajuttude või lastele mõeldud muinasjuttudena.

See keel on siiski väga täpne, sest iga juure ja selle haru vahel valitseb ainulaadne vastavus, kuna harude keele loojad elasid ühtaegu nii vaimses kui füüsilises maailmas. Harude keeles ei saa ühtki sõna teisega asendada, ükskõik kui absurdsena see ka ei paistaks, sest iga haru peab täpselt oma juurele vastama.

Vaimseid objekte ei eralda mitte ruum, vaid nende omavaheline vaimne sobimatus ja erinevaid omadused. Seetõttu määrab hingede ehk eraldiseisvate vaimsete objektide hulk selle, kui palju on füüsilises maailmas inimesi.

Loomise alguses oli üks ühine hing (valgus) ja sellele vastav keha (soov) ehk Aadam. Need olid Loojaga ühendatud ja said seetõttu maksimaalse naudingu.

Hinge olemus on vaid soov naudingut saada ja vastavalt oma soovile hing sellega täituski. Kuid saades kord juba naudingu osaliseks, hakkas hing häbi tundma. Meie maailmas tunnevad seda need, kes on saanud kingituse ja kogenud suurt soosingut.

Häbitunde määr sõltub inimese vaimsest arengust. Vaid see tunne hoiab meid pidevalt raamides ja sunnib ühiskonna seadusi järgima. See tunne paneb meid hariduse, rikkuse, ühiskondliku positsiooni ja lugupidamise poole püüdlema.

Saadud naudingu pärast põletavat häbi tundev hing leidis, et ainuke võimalus sellest tundest lahti saamiseks on nautimine lõpetada. Et aga Looja soovis hingele ikkagi naudingut pakkuda, nõustus hing seda vastu võtma, kuid mitte enda, vaid Looja pärast. Ta on nagu laps, kes sööb "lusikatäie emme eest", rõõmustades nii oma vanemaid.

Sellises olukorras peab hing saadava naudingu hulka pidevalt jälgima, et ta tunneks naudingut vaid Looja pärast. 

Kuna üks ühtne hing ei suutnud ületada loomulikku soovi nautida ükspäinis enda pärast (see oli ju suurepärane!), purunes see müriaadiks kildudeks ehk erinevateks hingedeks. Neil kildudel oli kergem edasi pingutada ja isekas naudingusoov tasalülitada.

Kuna vaimses maailmas puuduvad ruumilised vahemaad, määrab seal kahe objekti läheduse tegude ja mõtete sarnasus (külgetõmme või armastus). Hinged, kes võtavad vastu Looja nimel, on talle lähedased, kuna nad meeldivad Loojaga teineteisele nagu ema ja laps.

Läheduse määrab see, kui palju naudingut hing Looja nimel vastu võtab. Saamahimu tärkab meis instinktiivselt, aga meis tekib ka soov häbist vabaneda ja tunda naudingut vaid Looja nimel. See nõuab pidevaid jõupingutusi.

Hing, mis ainult isekalt naudingut vastu võtab, on oma kavatsuste ja vaimse tegevuse poolest Loojale vastandlik. Mida suurem on isekas nauding, seda suurem on ka vastuolu Loojaga.

Erinevad soovid viisid Loojast eemale, selle käigus tekkisid erinevad maailmad, kuni lõpus sündis meie maailm. See on igale ühishinge osale enda parandamiseks antud kindel aeg (elu) ja korduvad võimalused (hingede rändamine).

Inimene sünnib sooviga vaid ise nautida. Kõik meie "isiklikud" soovid lähtuvad ebapuhaste jõudude süsteemist. Teisisõnu, me eemaldume pidevalt Loojast, ei suuda teda tajuda ja oleme seetõttu vaimselt surnud.

Kuid kui inimene hakkab endaga võideldes soovima seda, mõelda ja tegutseda vaid Looja ja teiste inimeste hüvanguks, siis puhastab ta sellisel moel hinge, läheneb järkjärgult Loojale, kuni ta temaga täielikult ühineb. Loojale lähemale jõudes tunneb ta aina suuremat naudingut.

Meie maailm ongi just sellise hinge ümberkujunemise jaoks loodud. Kõik vaimsed maailmad on vaid astmed teel Looja juurde. Kusjuures ühinemine on ülesanne, mille kõik peavad selles maailmas elades täitma.

Ümberkujunenud hinged ühinevad taas üheksainsaks hingeks, nagu see alguses oli. Seetõttu ei saa iga hing mitte ainult õnnelikuks, nautides seda, mida Looja pakub, ja samas talle rõõmu valmistades, vaid kogeb korraga kõigi Loojaga ühinevate hingede rõõme.

Seni aga avanevad inimestel (kes endaga tööd teevad ja vaimselt kõrgemale tõusevad) silmad ja nad hakkavad teisi maailmu nägema. Nii kogevad nad selles maailmas elades kõiki maailmu. Raskestimõistetav harude keel saab nende tegevuste, mõtete ja tunnete väljendamise keeleks. Mõisted, mis on meie maailmas vastandlikud ühinevad siis ainsas taevalikus juures. 

Häbitunde määr sõltub inimese vaimsest arengust.