valgusest

        Looja valgus läbib kõiki olevusi, ka neid, kes meie maailma asuvad, kuigi meie seda ei tunne. See valgus elustab loodut. Tänu sellele on olemas olendid ja maailmad. Ilma selle valguseta ei jääks mitte ainult elu seisma, vaid kaoks materjal, millest elu koosneb. See elustav valgus ilmutab oma mõju kõikvõimalikes meie maailma materiaalsetes nähtustes.

 

Enamik inimesi ei taju Looja valgust, vaid selle valguse välist kesta. On inimesi, kes tajuvad Looja valgust kõiges. Nad tunnevad, et kõik, mis neid ümbritseb, on Loojalt tulev ja kõike täitev valgus.

 

Looja otsustas luua inimese, et see saaks kõige madalamalt tasemelt Looja vaimsele tasemele jõuda ja tema sarnaseks muutuda. Seetõttu lõi Looja egoismi.

 

Kuna Looja on valgus, siis on loomulik, et esimene loodu oli täidetud valguse ehk naudinguga. Valgus ehk nauding täitis loomise alguses kogu loodud ruumi ehk egoismi. Ta täitis iga viimase kui naudingusoovi.

 

Seejärel tõmbas Looja valguse kokku ja peitis meie eest ära. Selle asemele tulid valu, tühjus, pimedus ja kurbus - kõik, mida mis tahes naudingu puudumise põhjustada võib.

 

Selleks, et jätta inimesele minimaalne eluisu, et ta end naudingute puudumiste pärast ära ei tapaks, annab Looja meile soovi saada naudingut väikesest valgusekogusest. See peitub mitmesuguste meie maailma esemete kestas ja meie pürgime selle valguse tõttu nende esemete poole.

 

Nõnda ihaldame me alateadlikult kogu aeg Looja valgust ning oleme loomu poolest selle soovi orjad.

 

Inimene peab uskuma, et Looja varjab end tema eest ja tekitab temas naudingute puudumiste pärast lootusetunde vaid tema kasu silmas pidades. Kui Looja valgus täidab egoismi, kaob inimese vaba tahe ja võime iseseisvalt tegutseda, sest ta muutub teda täitva naudingu orjaks.

 

Inimene suudab iseseisvalt otsustada ja tegutseda vaid siis, kui ta on Looja valgusest eemal ja tajub end eraldi olendina.

 

Siiski on inimene iseseisev vaid teatud tingimusel, sest Looja küll varjab end meie eest, kuid jättis meisse egoismi, millele kõik meie kavatsused ja tunded alluvad.

 

 

Seetõttu ilmneb vaba tahe tõeliselt vaid siis, kui:

 

    1) inimene ei taju Looja mõju,

    2) ta võib tegutseda keha soovidest sõltumata.

 

 

Vaba tahet saab kasutada vaid meie maises elus, siin, kus me praegu oleme. Kõik inimesed peavad uskuma, et maailmas pole peale Looja kedagi ega midagi.

 

Ta ise tunneb end eraldi indiviidina vaid sellepärast, et Looja andis talle egoismi. Kui see omadus kaoks, muutuks ta taas osaks Loojast.

 

Me peame uskuma, et Looja paistab varjus olevat vaid seetõttu, et me ei suuda teda tajuda ning see on meile kasulik.

 

Kuni inimene pole tõe teada saamiseks valmis, peab ta uskuma, et tõde erineb suurel määral sellest, mida me tajume. Inimene võib seda mõista vaid järk-järgult, lähtuvalt sellest, kui lähedal ta täiuslikkusele on.

 

Inimene saab areneda vaid siis, kui vaimsed naudingud on tema eest varjatud. Alles siis taipame, et vastikustunde vaimsete asjade vastu saatis Looja ise ja tegelikult on vaimsed asjad täiuslikud. Kui otsime võimalust Looja tunnetamiseks ja talle lähenemiseks vaatamata rõhutuse- ja tühjusetundele, usku mõistusest kõrgemale tõstes, ilmutab Looja end meile, sest inimene ootab mis tahes olukorras vaid seda.

 

Nii sünnib meis tõeline soov Loojat tunnetada, mis on ilmutuse vältimatu tingimus.

 

Seda, kui tugev on usk sellesse, et suudame Loojat tajuda, saab mõõta selle järgi, kui sügava vaimse kuristiku põhjast me Looja poole kisendame.

 

Kuid inimene peab mõistma, et kui ta ei ole veel valmis Loojat tunnetama, ta naudib seda kogemust egoistlikult.

 

Enamik inimesi ei taju Looja valgust, vaid selle valguse välist kesta.