kehast

        Loojast räägitakse, et ta asub absoluutses rahus. Sellisesse seisundisse jõuab ka inimene, kes saavutab loomise eesmärgi. On selge, et rahuseisundit võib hinnata vaid siis, kui selle ajani on olnud liikumine, jõupingutused ja töö. Kuna aga peetakse silmas vaimset rahu, siis on selge, et ka tööd mõistetakse vaimsena.

Vaimne töö seisneb püüdluses teistele rõõmu valmistada. Meie töö kestab vaid seni, kuni meie keha, mis ei mõista altruismi mõtet ega taipa, mis kasu sellest on, meile vastu hakkab.

Inimene peab pingutama, et seista vastu keha põhimõtteliselt õiglasele kaebusele: "Juba pikka aega piinad sa end, katsudes midagi vaimset mõista, mis kasu sa sellest saad? Tunned sa kedagi, kes on sel teel arenenud? Kas tõesti Looja soovib, et sa nii palju kannataksid? Õpi oma kogemustest, no mida sa saavutasid?" 

Kõik sellised keha kaebused, mida tihti kuuldakse lähedastelt, sest nemadki kuuluvad keha juurde, on absoluutselt õiglased. Neile pole midagi vastu väita. Ja ei ole vajagi! Kuna inimene soovib oma keha soovide raamidest väljuda, ei tohi ta neid tähele panna ja peab endale ütlema, et kehal on õigus, tema järeldused on loogilised, kaebused tõesed, kuid ta tahab ju tema soovidest vabaneda, seetõttu tegutseb usu, mitte aga terve mõistuse alusel. Mõistust peetakse loogiliseks meie maailmas, kuid vaimses maailmas on teised seadused, mis meile imelikud tunduvad.

Kui inimene püüab nii käituda, siis Looja ilmutab end talle ning inimene tajub Looja lõputut suurust ja kõikvõimsust. Usk annab teed teadmistele, keha hakkab tundma Looja tähtsust ja on valmis tema nimel kõike tegema, kuna ülima nõusolekut inimeselt midagi vastu võtta tajutakse naudinguna.

Kuid sellisel juhul allub inimene taas kehale. Tema tegude taga pole enam mitte Looja ülimuslikkus, vaid isiklik nauding. See tähendab, et ta langeb taas egoismi küüsi. Ainult ajal mil ta Loojat ei tajunud, sai ta väita, et teeb kõike Looja nimel, altruistlikult.

Seetõttu tuleb usku ja teadmisi rangelt tasakaalustada. Kõige õigem viis kontrollida, kas tegu on altruistlik või egoistlik, on vaadata, kas oleme nõus selle tulemustest loobuma.

Vaimse arengu tee on järkjärguline keeldumine üha suurematest naudingutest, algul meie maailma naudingutest, seejärel tõelistest vaimsetest naudingutest ehk Looja tunnetamisest.

Selleks, et anda inimesele võimalus nii toimida, varjas Looja ennast tema eest.

Kui inimene oleks nautinud Looja tajumist alguses, egoistlikus seisundis, poleks tal kunagi jätkunud jõudu egoismist lahti öelda. Ta olnuks nagu ööliblikas, kes lendab otse valgusesse, mis ta hävitab. Ta oleks naudingutules ära põlenud, kuid ei oleks saanud sellest lahkuda. Igaüks on kas või kord elus tundnud oma jõuetust suure naudingu ees, iseend häbenedes tundnud, et ei suuda vastu seista, sest nauding on tahtejõust suurem.

Nauding ei hävita meid vaid siis, kui Looja on meie eest varjatud.

Meie keha küsib alguses, miks me peame sellega tegelema. Seda nimetatakse kurjaks sooviks. Seejärel takistab ta meid oma plaane täitmast. Selle kohta öeldakse satan (saatan), kuna keha soovib meid teelt kõrvale juhtida. Seejärel tapab ta meie vaimsuse sellega, et võtab ära kõik vaimsed hüved ja muudab nauditavaks just meie maailma objektid. Sellisel juhul nimetatakse seda surmaingliks.

Kõikidele keha nõudmistele võib olla vaid üks vastus - minna edasi, enese kiuste, usu jõuga.

Inimene ei ole võimeline egoistlikust naudingust kunagi loobuma, kui ta ei usu, et see on talle kahjulik. Iga kord, kui ta naudingust keeldub, peab ta oma kehale täpselt selgitama, miks ei maksa seda, mis hõlpsalt kätte tuleb, nautida.

Seetõttu võib inimene vastata kehale keeles, mida see mõistab, nimelt naudingute keeles. Võib öelda, et praegu tasub keelduda tühistest naudingutest paradiisi naudingute nimel. Või siis võib kõnelda kannatuste keeles, et ei tasu nautida, kui seejärel tuleb igavesti põrgupiinu kannatada. Sel moel kaitseme end keha eest. Kuid naudinguiha võib seejuures ikkagi petta ja maalida naudingute ja kannatuste vahekorrast väära pildi.

Kindlaks lahenduseks võib olla vaid öelda kehale, et inimene otsustas töötada vaimsuse pärast, ilma mingi isikliku kasuta, kuna sellisel juhul katkeb igasugune side tema tegevuse ja keha vahel ning keha ei saa enam arvestada, kas töötada kasuga või ilma. Seda vastust nimetatakse tööks südamega, kuna süda otsib naudinguid.

Mõistusele peab aga vastama, et usud sellesse, Looja jõusse. Kui inimene on võimeline endale kindlaks jääma, ilmutab Looja end.

Kõik keha kaebused on absoluutselt õiglased.