redelist

        Inimese suhet Loojaga võib võrrelda vaimsest redelist üles ronimisega, mis algab kõige madalamalt pulgalt, kus elame meie, ja lõpeb kõige kõrgemal, kus asub Looja ise.

 

Kõik vaimse redeli pulgad asuvad vaimsetes maailmades. Selle kõrgemail astmel asub Looja ise, madalam aste aga puudutab meie maailma. 

 

Inimene asub alguses vaimse redeli madalama astme all, kuna tema algne egoistlik tase ei ole ühendatud redeli viimase astmega, mis on täiesti altruistlik.

 

Kõrgeimat vaimset astet saab tajuda siis, kui inimese ja selle astme omadused kokku langevad.

 

Kõrgeimat astet saab tajuda seetõttu, et redelipulgad on omavahel seotud ja osalt ka läbivad üksteist. Kõrgeima pulga alumine osa asub madalaima pulga ülemise osa sees. Seetõttu asub osa madalaimast, redelipulgast ka meie sees, kuid tavaliselt me seda ei taju.

 

Kõrgeimat astet nimetatakse Loojaks, sest see sünnitab, elustab ja juhib meid. Kuna me seda astet ei taju, väidame, et Loojat pole olemas.

 

Kui inimene on seisundis, kus ta näeb selgelt, kuidas Looja kõrgemalt kõiki maailmu ja looduid juhib, pole tal enam vaba tahet ega võimalust uskuda või valida, sest ta teab, et on vaid üks tõde, üks jõud, üks soov, mis kõikjal tegutseb.

 

Kuna Looja soovib inimesele vaba tahte anda, peab ta end oma loodute eest varjama.

 

Ainult siis, kui Looja on meie eest varjatud, võib väita, et inimene ise püüdleb omakasupüüdmatult Loojaga ühinemise poole.

 

Suudame end parandada vaid siis, kui Looja on meie eest varjatud, sest kui ta end meile ilmutaks, muutuksime kohe tema orjadeks. Oleksime täielikult tema suursugususe ja jõu võimuses ja oleks võimatu öelda, millised on inimese tõelised kavatsused.

 

Looja peab end varjama, et anda inimesele võimalus vabalt tegutseda. Kuid selleks, et anda inimesele võimalus pimedast egoismi orjamisest välja rabeleda, peab Looja end ilmutama, sest inimene allub kahele jõule - egoismile ehk keha võimule või Looja ehk altruismi võimule.

 

Niisiis on vaja kaht olukorda. Üht, kus Looja on inimese eest varjul ja inimene tajub vaid iseend ja egoistlikke jõude, mis temas võimutsevad, ning teist, kus Looja end ilmutab ja inimene tajub vaimsete jõudude mõju.

 

Selleks, et inimene, kes on egoismi võimu all, suudaks Loojat tajuda, võtab Looja endale mõned inimese omadused. Ta justkui laskub inimese vaimsele tasemele, muutes enda ja tema omadused võrdseks.

 

Inimene, kes pole senini kõrgeimat astet tajunud, võib seda tajuda, kui see oma altruistlikud omadused uuesti egoismi taha varjab.

 

Kuna inimene tajub ka kõrgeimaid omadusi egoistlikena, tundub talle, et ka vaimsetes asjades pole midagi külgetõmbavat, mis lubaks naudingut, innustust, kindlustunnet ja rahu.

 

Siinkohal tekibki inimesel võimalus vaba tahet ilmutada ja uskuda, et ta ei koge vaimset naudingut seepärast, et Looja varjab end tema eest, kuna temal pole veel vajalikke vaimseid omadusi, millega kõrgemaid naudinguid kogeda, sest kõikide tema soovide üle võimutseb egoism.

 

Algaja jaoks on kõige tähtsam languse ja tühjuse seisundit kogedes leida endas jõudu väita, et see olukord on talle nimme antud, et ta sellega toime tuleks. See, et ta ei suuda vaimsetest püüdlustest naudingut saada, on selleks, et tal oleks võimalus ise öelda, et ta ei tunne vaimsetest asjadest naudingut, kuna tal ei ole vajalikke altruistlike omadusi, mistõttu peab ülim tema eest oma tõelisi omadusi varjama.

 

Inimene peab meenutama, et kõrgema tajumine algab just vaimse tühjuse kogemisest.

 

Kui inimene mõistab, et kõrgeim varjab end tema eest seepärast, et nende omadused ei lange kokku. Kui abi paludes kõrgeim objekt end ilmutab ja näitab oma tõelisi omadusi, mida ta varem egoismi all varjas, ja pakub neile vastavaid naudinguid. Inimene hakkab tajuma sama ülimuslikkust ja vaimset naudingut, mida ülim objekt tunneb endas sisalduvate altruistlike omaduste tõttu.

 

Sellega, et Looja ilmutab inimesele oma altruistlike omadusi, tõstab ta inimese vaimselt oma taseme poolele kõrgusele. Sellist inimese vaimset seisundit nimetatakse madalaimaks vaimseks tasemeks.

 

Looja tõstab inimese enda juurde sellega, et laseb tal kõrgemaid altruistlike omadusi näha. Inimene, kes kogeb vaimsete asjade ülimuslikkust, võrreldes materiaalsetega, tõuseb vaimselt meie maailma kohale. Vaimse tajumine asendab tema egoistlikud omadused altruistlikega, tahab ta seda või mitte.

 

Usu ja teadmise õiget suhet nimetatakse vaimseks tasakaaluks ehk keskteeks. Inimene üksnes ise määrab selle seisundi, milles ta tahab viibida.

 

Pärast seda, kui inimene jõuab täielikult esimesele vaimsele tasemele, muutub ta omaduste poolest vaimse redeli kõige alumise pulga sarnaseks.

 

Kuna kõik redeli pulgad üksteist läbivad, võib esimesele astmele jõudnu avastada, et temas on juba osa kõrgemast tasemest. Nii astume me samm-sammult loomise eesmärgi ehk Loojaga ühinemise poole, mis toimub kõrgeimal tasemel.

 

Vaimne areng seisneb selles, et iga kord, kui inimene leiab endast üha suuremat kurjust, palub ta Loojalt jõudu sellega toime tulla. Iga kord saab ta seda jõudu üha suurema valguse näol.

 

Vaimse tajumine asendab inimese egoistlikud omadused altruistlikega, tahab ta seda või mitte.