õiglasest

Õiglaseks nimetatakse seda, kes:

 

1) Kõiges, mida ta kogeb, olgu see hea või halb, peab Looja tegusid õigeks, vaatamata sellele, mida ta südame, keha või mõistusega tajub. Õigustades mis tahes kogemusi, mida Looja talle saadab, astub ta sammukese Looja poole. See on nn samm parempoolsel teel.

 

2) Ta ei sulge silmi oma tõelise olukorra ja tunnete ees, kui ebameeldivad need ka poleks. Isegi kui ta ei mõista, milleks niisugused olukorrad vajalikud on, ei püüa ta neid salata. See on samm vasakpoolsel teel.

 

Täiuslik vaimne areng seisneb selles, et inimene liigub edasi, vahetades pidevalt neid kahte teed. 

 

Absoluutselt õiglaseks nimetatakse seda, kes peab õigeks iga Looja tegu. Selline inimene on oma egoistlikest soovidest loobunud ja soovib vaid Loojat rõõmustada.

 

Sellises seisundis ei saa inimene langeda, sest ta ei hinda seda, mis temaga toimub, omakasu vaatepunktist ning seetõttu saab ainult kõik paremaks minna.

 

Õiglase taseme saavutamine ei ole siiski veel inimese lõplik seisund. Kui inimene sellele astmele jõuab, peab ta hakkama järk-järgult taastama oma egoismi, mis oli õiglase taseme saavutamise ajal alla surutud.

 

Õiglane lisab ka selle taasleitud egoismi soovile Loojat rõõmustada.

 

See sarnaneb sellega, kuidas meie maailma altruist püüab teha head, kuna ta on selliste kalduvustega sündinud. Ta ei taha midagi endale, vaid tegutseb ainult teiste nimel, sest tema egoism on nii loodud.

 

See sarnaneb olukorraga, kus inimene on külas oma sõbral. Mida suurema isuga ta sööb, seda rohkem ta oma sõpra rõõmustab.

 

Kuid ta võib hakata oma naudingu pärast häbi tundma ja pakutud roa tagasi lükata. Kui ta on seda mitu korda teinud, tekib tal tunne, et rooga maitstes osutab ta lahkust hoopis peremehele. Siis häbitunne kaob ja inimene naudib täiel määral.

 

Ei tasu end petta mõttega, justkui õiglased ei soovikski nautida. Vallutades õigluse astmeid, keeldub ta egoistlikest naudingutest vaid Looja abil, kes vahetab oma egoistliku loomuse altruistliku vastu, ja seetõttu püüab ta ainult Loojale rõõmu pakkuda.

 

Õiglane kasutab oma egoismi uuel eesmärgil - selleks, et Loojale rõõmu valmistada.

 

Lõpptulemusena muutuvad inimese ja Looja kavatsused ja teod ühesuguseks. Mõlemad naudivad seda, et pakuvad teisele naudingut. Selline nauding on piiritu.

 

Seetõttu ei piisa loomise eesmärgi saavutamiseks õiglase tasemest. See on vaid meie kavatsuste muutmiseks vajalik aste, millele jõudes võime vabaneda Looja nautimisega kaasnevast häbitundest.

 

Inimene peab mõistma, et kui patuse teele ilmub egoism kui juuksekarvake, õiglasele aga kui kõrge mägi. Ja seda, et patuste ja pühakute all mõeldakse ühe ja sama inimese erinevaid seisundeid. 

 

Õiglane ei taha midagi endale, vaid tegutseb ainult teiste nimel, sest tema egoism on nii loodud.