Kõik inimese raskused tulevad Looja varjatusest, sest ta suudab nautida vaid seda, kui tema soovid täituvad. Inimene ei mõista, miks, sest ta ei saa ju kannatustest mingit naudingut, vaid peab üksnes mõistma ja uskuma, et need teevad talle head.
Varjamine ei tähenda mitte ainult Looja varjamist, vaid ka inimese olemuse varjamist tema enda eest. Me ei tunne iseendid ega oma tõelisi omadusi. Need avanevad meile vaid sellel määral, mil suudame neid muuta. Ses mõttes sarnaneb inimene prügikastiga: mida rohkem ta endas kaevab, seda rohkem mustust ja haisu sealt välja tuleb.
Seetõttu näitab Looja meile patustele, kes on veel teekonna alguses, et nende egoism pole sugugi nii ületamatu, et inimene üle jõu käivat tööd tehes käsi rüppe ei laseks. Mõistaks, et egoism on meie maailma inimese loomuses, aga altruism pole ka meile mingi utoopiline kategooria.
Neile aga, kes on juba kaugemale jõudnud, ilmutab Looja nendes leiduvat kurja sel määral, mil nad õpivad egoismile vastu panema ja enda parandamise tähtsust mõistma.
Niisiis näeb inimene arenedes üha enam iseenda kurjust, puudusi ja vigu. Ta avastab seda sel määral, mil ta on suuteline seda parandama. Kui inimene avastab endas järsku mingi uue negatiivse omaduse, peab ta meeles pidama, et selle märkamine tähendab, et ta võib sellest jagu saada. Ta ei tohi kurvameelseks muutuda, vaid peab paluma Loojat seda kurjust parandada.
See, kes soovib tunda tõelist elu maitset, peab pöörama tähelepanu vaimsele punktikesele, mis asub tema südames.
Igal inimesel on südames see punktike, kuid tavaliselt ei anna see elumärki, ei valgusta inimest ja seetõttu inimene ei taju seda. Sellisel juhul nimetatakse seda mustaks punktiks. See punkt on inimese hinge seeme.
Selle punkti omadus on altruism, kuna see on osa Loojast. Algselt on see punkt igas inimeses varjatud, kuna inimene ei hinda seda. Seetõttu nimetatakse niisugust seisundit pagenduseks...
Kui tõstame selle punktikese oma minast kõrgemeale, selle kohale nagu täpi i peale, saab sellest, mis oli põrm meie jalge ees, kroon meie peas. Siis kallab see punktike valguse meie kehasse ja see saab meie vaimse ülenemise jõuallikas.
Võime sooritada altruistlikke tegusid ei ole mitte vahend, vaid tasu sellele, kes soovib Looja sarnane olla. Altruistlikud soovid tähendavad, et inimene eelistab minna PIGEM usu kui teadmise teed. Siis teeb Looja imet. Ta annab meile teadmise valguse.
Selle valguse abil ületab inimene piiri. Hiljem, kui ime kaob, ei pöördu see, kes on kord vaimsesse maailma sisenenud, enam tagasi meie maailma tasemele.
Me ei tunne iseendid ega oma tõelisi omadusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.