egoismist

          Kuna egoism on meie loomuses, võimutseb ta looduse kõigil tasemetel  - atomaarsel, molekulaarsel, hormonaalsel, animaalsel - ja tõuseb kuni meie mõistuse ja alateadvuse kõrgemate süsteemideni, hõlmates ka meie altruistlike soove. Inimene ei suuda sellele teadlikult vastu astuda.

Seetõttu on see, kes soovib egoismi võimu alt pääseda, kohustatud kõiges, mis on seotud vaimse arenguga, keha ja mõistuse soovidele vastanduma vaatamata sellele, et ta ei näi sellest mingit kasu saavat. Vastasel juhul ei suuda ta kunagi meie maailma raamidest väljuda.

Loomuse muutumine egoistlikust altruistlikuks toimub nii: Looja lõi omakasupüüdliku soovi, egoismi, musta punkti meie olemuses. See punkt on tume, sest valgus lahkus temast kokku tõmbudes. Egoistlikku loomust aitab altruismiks muuta ekraan.

Me ei mõista, kuidas selline ime juhtuda saab, kuni pole seda ise kogenud, sest meile tundub täiesti võimatu oma loomuse põhiolemust muuta. Me ei taipa, kuidas saame nüüd tegutseda seal, kus me varem midagi teha ei saanud.

Selle tulemusel leiab inimene, et tema teod on endiseks jäänud ja ta ei suuda Loojale midagi anda, kuna Looja on täiuslik ja soovib ainult inimest täiuslikkusega täita.

Selle lõpmatu naudingu vastu, mida inimene Loojalt saab, ei saa ta anda midagi muud peale mõtte, et ta teeb ikka neidsamu tegusid, mida varem, kuid nüüd teeb ta neid seetõttu, et see pakub Loojale rõõmu.

Seegi mõte ei ole kasulik Loojale, vaid meile, sest laseb meil häbi tundmata  piiritult tasuta nautida. Altruistideks muutudes saame Looja sarnasteks. Kui me nii teeme, võime lõputult nautida, sest altruism ei ole isekas.

Inimene võib sundida end midagi füüsiliselt tegema, kuid ta ei suuda muuta oma soove, teha midagi kellegi muu kui enda nimel. Teod kuuluvad keha juurde, mõtted aga hinge juurde. Kui inimene pole veel muutnud oma mõtteid (hinge) selleks, milleks ta muudab teod (keha), on tegu ise vaimselt surnud. Enamiku inimeste jaoks pole olemas isiklikku vaimset liikumist, sest neil pole selle järgi vajadust. On ainult üldine areng kooskõlas üldise ettehooldega. Seetõttu tajuvad massid alati, et neil on õigus ja nad on täiuslikud.

Vaimseks arenguks on vaja püüda edasi liikuda, liikumist aga võib esile kutsuda vaid see, kui millestki on puudus. Seepärast tajub inimene pidevalt oma puudusi, mis sunnivad teda otsima vaimse kasvu teed. Kui ta vaimse arengu mis tahes tasemele pidama jääb, lükkab tema taju sealt alla, et sundida teda edasi minema, mitte seisma. Kui ta taas tõuseb, jõuab ta kõrgemale tasemele kui see, kus ta varem oli.

Niisiis, inimene kas liigub üles või langeb alla, kuid paigal seista ta ei saa, kuna see seisund ei ole inimesele iseloomulik. Vaid massi hulka kuuluvad seisavad ühel kohal ega koge kunagi kukkumist.

Jagagem mõttes ruumi põikjoonega pooleks. Joone peal asub vaimne maailm, joone all egoistlik maailm. Joone peal on need, kes eelistavad tegutseda maise mõistusega vastuollu minnes, isegi kui neil oleks võimalik kõike teada ja näha. Nad liiguvad mööda usu teed ja järgivad vaimset eesmärki, vahetades egoismi altruismi vastu.

Joone peal olijad suudavad Loojat tajuda. Mida kõrgemal joone kohal inimene asub, seda tugevamaks tema taju muutub. Kõrgemal või madalamal asumist põhjustab inimese sees olev ekraan, mis peegeldab tagasi otsest egoistlikku naudingut, mida võib Looja valgusest saada. Joone või ekraani kohal olevat valgust nimetatakse tooraks.

Ekraani või joont, mis meie maailma vaimsest eraldab, nimetatakse tõkkeks. Need, kes kord tõkkest läbi pääsevad, ei lange enam iialgi vaimselt meie maailma tasemele. Joone all valitseb egoism, joone peal altruism.

Egoismi järk-järgult altruismiks muutes tõuseb inimene tasemele, kus ta saab kõik, mis on talle ette nähtud. See toimub kooskõlas tema hinge juurega, mis oli algselt Looja viimase astme osa.

Kogu valguse või naudingu hulka, mida Looja soovib loodud olenditele anda, nimetatakse kõikide olevuste ühiseks hingeks. Valgus, mis on igaühele meist ette määratud (igaühe hing) on selle ühise hinge osa. Me kõik saame sellest osa, kui oma soovid paremaks muudame.

Sellisel moel muutub inimene Looja taoliseks ja ühineb temaga täielikult. Seejuures tajub inimene kõike seda, mis on olemas teda täitvas valguses.

Meil pole sõnu, millega seda seisundit kirjeldada. Seetõttu öeldakse, et kõikide selle maailma naudingute summa on sädemeke tulest, mida hing Loojaga ühinedes kogeb.

Altruistideks muutudes saame Looja sarnasteks, mis annab võime lõputult nautida.