"Zohar"

             Zohar ("Sära") on üks kolmest kabala tuntumast raamatust "Sefer Yetzirah" ja Johannese ilmutusraamatu kõrval. "Sära raamat" Sefer Zohar (lüh: Zohar) on kirjutatud rabi Šimon ben Johaij poolt (bar Johaij tähendab Johaj poega; rabi tuleneb sõnast rav – suur, tark), kes oli tana – rabi Akiva õpilane (tana – põlvkonna suur tark) õpilane. Rabi Šimon sai eriti lähedaseks rabi Akiva'le siis, kui viimane pandi vangi roomlaste poolt Thora levitamise eest ja seejärel, kui rabi Akiva 24 000 õpilasest jäi peale katku epideemiat ellu ainult 5 ja rabi Šimon – oli üks nendest.

Kuid selleks, et kirja panna kõik Thora saladused pidi rabi Šimon esitama neid salastatud moel. Seepärast palus ta oma õpilast rabi Aba'd esitama tema mõtteid, mis olles kooskõlas tema hinge omadustega, võiks edasi anda vaimseid teadmisi salaja – varjatud viisil. "SEST RAAMAT ZOHAR PEAB OLEMA SALASTATUD PÕLVKONNANI, MIS ON LÄHEDAL MAŠIAHA (MESSIA) TULEKUNI, ET TÄNU SELLE RAAMATU ÕPPMISELE SAAKS INIMKOND VÄLJUDA OMA HINGELISEST TAGAKIUSAMISEST". Seepärast rabi Aba  kirjutaski rabi Šimoni õpetused üles aramit'i keeles, sest see on ivriidi keel peegelpildis.

Raamat "Zohar" peideti (selline saatus on osaks saanud paljudele teistele vaimsetele kirjutistele) juba kohe peale selle kirjutamist 800-ks aastaks ühte koopasse Mironi lähedal, seni kuni selle sealt üks araablane leidis ja müüs selle juhuslikule möödakäijale kui pakkimismaterjali.

Osa väljarebitud lehti sattus ühe targa kätte, kes suutis kirjutatut hinnata ja selle tulemusena, peale otsinguid leidis üles palju lehekülgi (nii prügikastidest või ostis üles kaupmeestelt, kes tegelesid vürtside müügiga ja kasutasid raamatu "Zohar" lehekülgi kauba pakkimiseks). Leitud lehekülgedest ongi koostatud see raamat, mida me tänapäeval tunneme.

Paljude sajandite jooksul sellest ajast kuni tänaseni kestavad edasi filosoofide, õpetlaste ja  muude "tarkade" vaidlused sellest raamatust. Asi on selles, et ainult kabalist s.t. vaimselt vastava tasemeni jõudnud inimene, saab aru, millest selles raamatus räägitakse. Ülejäänutele, kõrvalseisjatele – näib see raamat just kui jutustuste, ajaloo, vanaaegse filosoofia jms. kogumik. Raamatu üle vaidlevad ainult need, kes sellest midagi aru ei saa. Kabalistide jaoks aga on selge, et raamat "Zohar" on kõige suurema mõistmise allikaks, mis on Looja poolt inimestele sellesse maailma antud.

Kuigi raamat "Zohar" on kirjutatud IV sajandil, kuid põhjalikke kommentaare sai sellele teha rabi J. Ašlag alles 30-40-l aastatel  XX sajandil. Raamatu "Zohar" varjamise põhjusest, IV kuni XI sajandini ja selle kohta kommentaaride täielik puudumine 16-ne sajandi vältel, saab seletuse raamatu "Zohar" eessõnast.

Rabi J. Ašlag andis  oma kommentaaridele nime "Sulam" (trepp) -  seepärast, et seda õppides võib inimene tõusta vaimsete astmete mööda mõistmaks kõrgeimaid maailmu, nagu meie maailmas olevast trepist. Rabi J. Ašlag sai peale kommentaaride "Sulam" ilmumist omale nimeks "Baal Sulam". Selliselt on Thora tarkade seas kombeks nimetada inimest, mitte tema nimega, vaid tema suurima saavutuse nime järgi.

Raamat "Zohar" nagu ka kogu Thora räägib ainult inimese loomisest ja tema  seosest Loojaga. Kõiki inimese seesmisi omadusi nimetab Thora meie maailma nimedega: püüdlust Looja poole – nimetatakse "Iisraeliks", enese rahulolu püüdlust nimetatakse "maailma rahvasteks". Toodud nimetustel ei ole mingisugust seost nende nimetustega Thoras juutidega ja muude rahvastega meie maailmas. Kabala on suunatud INIMESELE!

________________________________________________________________________________________________


Väljavõtted raamatust "Zohar":

Selleks, et meid ümbritsevat loodust ja iseendid veidi mõista, peab meil olema selge ettekujutus Loomise eesmärgist ja selle lõpptulemusest, sest vahepealsed seisundid võivad üsna petlikud olla.

Loomingu eesmärgiks on loodud olendid ülima naudingu juurde juhatada. Seetõttu lõi Looja hinged ehk "naudingusoovid". Kuna ta tahtis neid täielikult rahuldada, lõi ta ülisuure soovi nautida, mis sobis täpselt tema enda sooviga naudingut valmistada.

Niisiis on hing soov saada naudingut. Vastavalt sellele soovile võtab ta Loojalt naudingut vastu. Saadava naudingu hulk sõltub sellest, kui suur on soov seda saada.

Kõik olemasolev kuulub kas Looja või loodu juurde. Kuni naudingusoovi ehk hingede loomiseni oli olemas vaid Looja soov naudingut pakkuda. Seetõttu lõi ta oma soovile naudingut valmistada vastava koguse naudinguiha. Need soovid on ühesuurused, kuid erinevate omadustega.

Järelikult on naudinguiha ainus loodud asi ja üldse ainus asi, mis peale Looja veel olemas on. See on kõikide maailmade ja neis asuvate objektide materjal, mida elustab ja juhib Loojast lähtuv nauding.

Hing on pidevalt Loojast eemaldunud, kuna on vastu Looja soovile naudingut pakkuda. Selleks, et parandada see olukord, kus hinged on Loojast eemaldunud, on kõik maailmad jagatud kahe vastandliku süsteemi vahel. Neli heledat maailma vastanduvad neljale tumedale maailmale.

Erinevus nende kahe süsteemi vahel seisneb vaid selles, et heledate maailmade loomuomadus on naudingut valmistada, tumedate maailmade loomuses on aga naudingut saada. See tähendab, et algne naudingusoov jagunes kaheks. Ühe omadused jäid samaks, teine aga sai Looja omadused, lähenes talle ja ühines temaga.

Hiljem moodustusidki kõik maailmad meie materiaalse maailmani välja, luues koha, kus eksisteerib kehast ja hingest koosnev duaalne süsteem - inimene. Keha on naudinguiha, mis langes oma omadusi kaotamata läbi tumedate maailmade, mis on soov egoistlikult nautida.

Inimene sünnib egoistina ja asub selle süsteemi mõju all, kuni ta hakkab vaimseid seadusi järgima ja Loojale rõõmu valmistama. Nii talitades puhastab ta end järk-järgult egoismist (soovist vaid enda pärast nautida) ja hakkab ihaldama naudingut Looja pärast.

Sellega algab eneseparandamise periood, mis kestab seni, kuni egoism muutub altruismiks (sooviks saada naudingut vaid Looja pärast).

Nii muutub inimene omaduste poolest Looja sarnaseks, kuna naudingu vastu võtmist kellegi teise pärast ei peeta enam saamiseks, vaid andmiseks. Ning kuna omaduste samaväärsus tähendab ühinemist ja kokkusulamist, saab inimene automaatselt kõik, mis on talle loomisplaanis ette nähtud.

Jumala loodud isikliku naudingu saamise soovi kaheks osaks (kehaks ja hingeks) jagamine annab meile võimaluse muuta egoistlik naudinguiha sooviks tunda naudingut Looja pärast. Nii saame kätte kõik, mis on meile loomisplaani alusel ettenähtud, ja muutume selleks, et väärime Loojaga ühinemist. Seda peetakse loomise lõppeesmärgiks.

Kui egoism (isekas nauding) on niivõrd madal, kuidas võis see siis üldase Looja Mõtteisse ilmuda? Vastus on lihtne, vaimses maailmas pole aega, seega sündis loomise lõppseisund üheaegselt loomisplaaniga, sest vaimuilmas sulavad minevik, olevik ja tulevik kokku üheks tervikuks. Seetõttu pole vaimses maailmas egoistliku naudinguiha ja Loojast eemaldumist kunagi olnudki. 
    

________________________________________________________________________________________________

Loomingu algusest kuni lõpuni läbib hing kolme seisundit:

Esimene seisund on lõplik, see eksisteerib tänu omaduste sarnasusele Loojas eneses.

Teine seisund on meie tegelikkus, kus egoism (kehaks ja hingeks jagatult) muutub altruismiks. Selle aja jooksul muutuvad paremaks vaid hinged. Keha mõjust tulenev egoism hävitatakse ja saavutatakse loomuomane altruism. Isegi õiglaste hinged ei satu enne paradiisi (mis on üks tase heledate maailmade süsteemis), kuni kogu nende egoism pole hävitatud ja nende kehad mullas ei mädane.

Kolmas seisund on parandatud hingede seisund pärast "surnust ülestõusmist" ehk kehade parandamist. See on olukord, kus kehale omane egoism muutub altruismiks ja sellisel moel on keha väärt vastu võtma kogu loomingut, mis Looja on sellele ette näinud. Keha sulab Loojaga kokku, sest neil on nüüd ühesugused omadused. See meeldib Loojale, sest temaga ühinemine on tõeline nauding.

________________________________________________________________________________________________

Meie praeguses, teises seisundis, on meile antud madal, rikutud, paheline, täielikult egoistlik keha, mida eraldavad Loojast erinevad soovid. Saime niisuguse keha just selleks, et seda paremaks muuta ja saada kolmandas seisundis selle asemel surematu keha. Vaid praeguses seisundis võime oma töö lõpule viia.

Mõni võib öelda, et ka teises seisundis oleme absoluutselt täiuslikud, sest meie keha (naudinguiha, egoism), mis iga päevaga surmale läheneb, ei takista meid soovi seisundisse jõudmast. On vaid üks asi: aeg, mis kulub selle keha lõplikuks kadumiseks ja selle asemel igavese ja täiusliku keha saamiseks.

Muuseas, surnute ülestõusmise põhimõte töötab igal tasandil. Kui soovime parandada mõnd oma harjumust, omadust või kalduvust, peame neist kõigepealt lahti ütlema. Alles siis võime neid osaliselt õigel viisil kasutada. Seni, kuni me pole nendest täielikult vabanenud, pole neid omadusi võimalik sobival, mõistlikul, sõltumatul viisil kasutada.

     

Kabala tarkus koosneb kahest osast. Varjatud osa pole kunagi kirja pandud, seda antakse edasi vaid suuliselt. Avalikku osa selgitatakse paljudes raamatutes. Õppida tuleks just avalikku osa, sest eesmärgi saavutamine sõltub ainult sellest.

Meile on antud madal, rikutud, paheline, täielikult egoistlik keha, mida eraldavad Loojast erinevad soovid.