mõistmisest

        Me ei saa vastata küsimusele, miks Looja soovis meid luua ja meile naudingut pakkuda, kuna see puudutab protsessi enne loomise algust. Me saame mõista vaid neid asju, mida meile ilmutatakse, st seda, mis on pärast loomist aset leidnud.

Esimene olukord, kus me loomist mõistma hakkame, on Loojast tuleneva naudingu tajumine. Seetõttu nimetame loomise eesmärki Looja sooviks pakkuda naudingut loodutele, kes teda mõistavad.

Kõik sellest astmest kõrgemale jäävad küsimused on meie mõistmisvõimest väljaspool. Inimene peab kogu aeg meeles pidama, et kõik meie mõisted ja teadmised tulenevad vaid isiklikust mõistmisest.

Meis on vaid soov saada naudingut. Kõik meie vaimsed ja kehalised võimed, kogu meie areng on suunatud sellele, et rahuldada meie ainsat soovi saada naudingut mitmesugustest asjadest, mida me leiutame ja leiame ning mida me peame vajalikeks, moodasteks või prestiižikateks. Teeme kõik selleks, et kogu aeg nautida, kus me ka ei asuks või mis tahes maitse ja iseloom meil ka poleks.

Me ei saa naudinguiha eri vormide vähesuse üle kaevata. Loojale aga olnuks küllalt, kui ta loonuks vaid ühe soovi, iha võimalikult suurt naudingut kogeda, mis paneks meid end eraldiseisvate isiksustena tundma ja iseseisvalt tegutsema.

Maksimaalse naudingu taotlemine hõlmab kõiki meie omadusi, see kaasab meie mõistuse, alateadvuse, füüsilised võimed ja eetika ning hõlmab kõiki tasemeid molekulidest ja aatomitest kõrgema intellektini.

Toome lihtsa näite. Inimene armastab raha, kuid on surma ähvardusel valmis kogu oma vara vargale andma. Sellisel moel vahetab ta ühe naudingu ehk rikkuse teise, veel suurema naudingu vastu, milleks on ellu jäämine.

Ei ole võimalik tegutseda, kui inimene ei ole veendunud, et ta selle tulemusel midagi võidab. Võit võib ilmneda mis tahes kujul või kestas, peaasi, et lõpuks saavutatav nauding oleks suurem kui praegune.

Mis vahe on siis sellel, kas inimene saab naudingu egoismist ehk saamisest või altruismist ehk loovutamisest?

Keeld egoistlik olla on tingitud häbitundest, mida naudingu saaja kindlasti kogeb. Kui ta võtab midagi vastu andja meeleheaks, et tunne ta häbi ja tema nauding on täiuslik.

Kuna esimene vaimne olend, keda nimetatakse "ühiseks hingeks" või "esimeseks inimeseks" polnud võimeline Looja pakutavat naudingut kogedes oma kavatsusi sel viisil muutma, jagunes see paljudeks osadeks. Iga osa, iga hing on koormatud egoismiga ja peab end parandama. Kui kõik osad saavad parandatud, ühinevad nad uuesti "ühiseks parandatud hingeks". Seda ühise hinge seisundit nimetatakse parandamise lõpuks.

Meie maailmas suudab inimene näiteks hoiduda väikese raha vargusest, sest see tõotab vähest naudingut ning karistuse hirm või häbi takistab inimest varastamast. Kui aga saadav nauding on suur, ei ole inimene võimeline end tagasi hoidma.

Seetõttu jagas Looja selleks, et luua meile tingimused vabatahtlikult egoismist vabanemiseks, ühise hinge paljudeks osadeks ja iga osa omakorda paljudeks korrigeerimist nõudvateks osadeks ning inimese elu tõusudeks ja langusteks.

See, kes püüdleb vaimse mõistmise poole, kuid ei tunneta veel Loojat, on vaimselt segaduses. Kõrgemalt on talle küll antud püüdlus Loojat tunnetada, kuid ta pole siiski võimeline seda sammu astuma. Ta ootab, et ülevalt antaks talle tugev soov, mis teda tagant tõukab ja võimaldab mõista, et kõiki tema tajusid ja elusündmusi läbib Looja Soov, et ta pööraks Loojale tähelepanu ja läheneks talle.

Me kõik näeme maailma omamoodi. Tõdemus, et nii palju, kui on maailmas inimesi, on ka arvamusi, rõhutabki igaühe unikaalsust. Oma tundeid kuulates võib inimene Loojaga dialoogi alustada, sest iga inimene on Loooja vari. Inimese vari liigub vastavalt sellele, kuidas liigub inimene ise, kõik varju liigutused vaid kordavad inimese liigutusi. Niisamuti matkivad meie sisemine liikumine, soovid, püüdlused, tajud ja maailmavaade Looja liigutusi ehk soove.

Kui inimene hakkab järsku tundma soovi Loojat tajuda, peab ta mõistma, et see pole tema tegude tulemus, vaid Looja lihtsalt astus talle sammukese lähemale ja tahab, et inimene tema külgetõmmet mõistaks.

Teekonna alguses inimene ei tunne ega mõista Loojat ning pärast mitut viljatut katset Loojale läheneda hakkab talle tunduma, et seda soovib vaid tema, Looja aga lükkab ta eemale. Nii hakkab inimene selle asemel, et oma püüdlusi vajalikul määral arendada ja Loojaga ühineda, südames Loojat hoopis süüdistama. Inimene peab mõistma, et Looja soovib tema lähenemist niisama palju ja seetõttu ongi inimesele see soov antud.

Kui inimene ei usu Looja ühtsusesse, jääb ta paratamatult oma vigu kordama, kuni Looja annab talle teadmise, et kõik tuleb temalt, ja aitab maailma mõista.

Kui inimene on võimeline kõik egoistlikud soovid täiesti maha suruma, tundes seejuures südames rõõmu, loob ta kõik tingimused selleks, et Looja valgus saaks tema südame täita.

Kõige tähtsam on õppida nautima seda, et teeme midagi meeldivat Looja (Enda) jaoks, sest kõik mida me teeme ainult enda (ego) huvides, eemaldab meid Loojast.

Kui inimene tunneb ennast absoluutselt tühjana, ongi aeg otsida Looja suurust ja tema tuge. Mida tühjemana ja abitumana inimene end tunneb, seda suursugusemana suudab ta kujutleda Loojat, seda kõrgemale ta suudab tõusta.

Tühjuse tajumine ongi antud inimesele selleks, et ta täidaks selle Loojast tuleva valgusega, mida nimetatakse usuks. 

Kõik meie mõisted ja teadmised tulenevad vaid isiklikust mõtlemisest.