meeltest

        Me oleme loodud selliste meeleelunditega, et tajume kõigest loodust vaid väikest osa, mida nimetame meie maailmaks. Kõik meie leiutatud seadmed üksnes laiendavad meie meeleelundite ulatust.

Kuna meil pole teiste maailmade meeleelundeid, ei suuda me ka neid maailmu tajuda. Niisiis, meid ümbritseb vapustavalt rikas keskkond, kuid me näeme sellest vaid tühist killukest, kusjuures see killukegi on võrdlemisi moonutatud, sest me tajume seda tükati.

Ometi teeme selle põhjal järeldusi kogu eksistentsi kohta. Me näeme universumist moonutatud pilti nagu keegi, kes vaatab röntgeniülesvõtet, millel on näha vaid röntgenikiiri kinni pidavad skeletid. 

Nii, nagu röntgenipildi järgi ei saa rääkida, milline meie maailm välja näeb, ei saa me oma piiratud meeleelunditele toetudes luua tõepärast pilti loomisest. Kujutlusvõime ei kompenseeri seda, mida me ei taju, sest fantaasia toetub tajule.

Püüdkem siiski kujutleda seda niinimetatud teist maailma, mis asub meie meeleelundite ulatusest väljapool.

Alguses kujutage ette, et seisate tühjuses. Kohast, kus te asute, algab tee, mis kulgeb pikki tühjust. Kindlate vahemaade taga seisavad teepervedel märgid, mis jagavad tee nelja ossa.

Seda teed mööda ei liiguta jalga ette tõstes, vaid järk-järgult oma soove muutes. Vaimses maailmas pole meie mõistes kohta, ruumi ega liikumist. Vaimne maailm on füüsilistest kehadest väljapoole jääv tunnete maailm. Objektid on tunded. Liikumine on tunnete muutumine. Koht on mingi omadus.

Kohta määratakse vaimses maailmas tema omaduste järgi. Seetõttu nimetatakse liikumiseks objektide omaduste muutumist. Sarnaselt sellega, kuidas me meie maailmas räägime vaimsest liikumisest, on ka see liikumine emotsionaalne, mitte kehaline. Teekond, mida püüame ette kujutada, on meie sisemiste omaduste ehk soovide järk-järguline muutumine.

Vahemaad vaimsete objektide vahel mõõdetakse nende omaduste erinevustega. Mida sarnasemad on omadused, seda lähemal objektid üksteisele on. Objektide lähenemist või eemaldumist määratletakse nende omaduste suhete muutumisega. Kui kahe vaimse objekti omadused on täiesti ühesugused, sulavad need objektid kokku. Kui nüüd ühes neist objektidest tekib midagi uut, saab selle omaduse ka teine ja sel moel sünnib uus vaimne objekt.

Tee teises osas asub Looja ise. Tema asukoha määravad omadused, mis on absoluutselt altruistlikud.

Meie, kes oleme sündinud egoistidena, asume Looja suhtes täpselt vastassuunas (umbes nagu ida lääne suhtes) ning eesmärk, mille ta meile püstitab, seisneb selles, et saaksime endale juba selles maailmas elades tema omadused ja sulaksime temaga vaimselt kokku. Meie teekond pole midagi muud, kui meie omaduste järk-järguline muutmine, kuni need sarnanevad Looja omadustega.

Looja ainus omadus on egoismi puudumine. Ta ei mõtle endast, oma seisundist ega võimust, kõigest sellest, mis on meie mõtetes ja püüdlustes nii olulisel kohal.

Kuni me aga asume selles maailmas mingis materiaalses kestas, peame selle eest minimaalselt hoolitsema, et ellu jääda. Seda ei peeta egoismiks. Kas mingi mõte või soov on egoistlik, saab lihtsalt kontrollida. Kui me sooviksime sellest mõttest vabad olla, kuid see on meile ellujäämiseks vajalik, siis pole see mõte või tegevus vabatahtlik. See pole egoism ega lahuta inimest Loojast.

Looja aitab meil eesmärgile jõuda nii, et annab meile halva soovi või kannatuse, mis paneb meid justkui vasaku jalaga astuma, ja kui me leiame endas seepeale jõudu Loojalt abi paluda, aitab Looja meid nii, et annab meile hea soovi või naudingu, mis on parema jalaga astumine. Seejärel saame ülevalt veel tugeva halva soovi või kahtluse ning palume veel tugevama tahtepingutusega Loojat meid aidata ja Looja annab meile veel tugevama hea soovi jne.

Sellisel moel liigubki inimene edasi. Tagasiteed ei ole. Mida puhtamad on inimese soovid, seda kaugemal on ta lähtepunktist ehk absoluutsest egoismist.

Kohast, kus te asute, algab tee, mis kulgeb pikki tühjust. Liikumine on tunnete muutumine.