duaalsuse maised mängud

        Elud, mida te Maal kogete, on osa teie hinge suuremast tsüklist. See tsükkel on loodud selleks, et võimaldada teil täielikult kogeda duaalsust. Elu Maal pakub sulle võimalust kogeda täielikult, mida tähendab olla inimene. Võiks ju küsida, mis on inimeseks olemises nii erilist. Miks peaksin ma soovima seda kogeda?

Inimkogemus on mitmekülgne ja pingeline. Elades inimese elu, oled sa ajutiselt uppunud füüsilistesse tajudesse, mõtetesse ja tunnetesse. Selle reaalsuse kaasasündinud duaalsuse tõttu on need kogemused äärmiselt kontrastsed ja intensiivsed.

Maal on loomisprotsess sageli seotud võitlusega. Tavaliselt kohtad sa oma unistuste realiseerimises palju vastuseisu. Luua idee ja muuta see materiaalses maailmas reaalsuseks, on suur ettevõtmine. See nõuab tugevat tahet, visadust, mõtteselgust ja usaldavat südant. Maal tuleb sul hakkama saada materiaalse maailma aegluse ja jonnakusega. Sa pead tulema toime vastakate impulssidega iseendas – kahtlustega, meeleheitega, teadmiste puudusega, lootuse kaotamisega jne. Nende tegurite tõttu võib loomisprotsess olla takistatud või isegi läbi kukkuda. Ometigi on just need võimalikud probleemid, isegi läbikukkumised, just need, mis muudavad maise elu kogemuse niivõrd väärtuslikuks. Just väljakutsed, mida oma maisel teel kohtad, on sinu suurimad õpetajad. Need raskused annavad maisele kogemusele sügavuse, mis on hoopis erinev pingutust mittenõudvast loomisprotsessist astraalsfäärides.

Maa mittealluv loomus muudab sind sageli ettevaatlikuks ja viib meeleheitele. Nii tihti ei vasta reaalsus sinu soovidele ja lootustele. Nii tihti näivad sinu loovad püüdlused lõppevat valus ja lootusetuses. Kõigele vaatamata leiad sa lõpuks rahu ja õnne võtme. Sa leiad selle võtme iseenda südamest. Ja kui see juhtub, koged sa rõõmu, mis ei ole võrreldav millegagi. See on sinu ülemvõimu ja jumalikkuse sünd.

Ekstaas, mida sa koged, kui sinu jumalikkus tärkab, avab sulle võimaluse iseennast tervendada. See jumalik armastus aitab sul taastuda kõigist üleelamistest, mida sul on maises elus tulnud kogeda. Pärast seda oled sa võimeline aitama ravida teisi, kes on läbinud samad katsumused ja raskused. Sa tunned nende valu ära. Sa näed seda nende silmades. Ja sa oled võimeline juhtima neid nende teel jumalikkuse juurde.

Kuidas ületada duaalsus 

Sinu maiste elude tsükkel lõppeb kui sa väljud duaalsuse mängust. Duaalsuse mäng näeb ette, et sa positsioneerid ennast polaarsuse mänguväljal. Sa identifitseerid ennast rikka või vaesena, kuulsa või alandlikuna, mehe või naisena, kangelase või kelmina. Tegelikult pole suurt vahet, millist rolli sa mängid. Kuniks sa tunned end kokkukuuluvana näitlejaga laval, oled sa endiselt duaalsusesse kaasatud.

Loomulikult pole see mitte mingil moel vale. Teatud mõttes oli see just nõnda ette nähtud. Oli ette nähtud, et sa unustad oma tõelise mina. Et kogeda kõiki duaalsuse aspekte, pidid sa oma teadvuse taandama kindlasse rolli maises draamaetenduses.

Ja sa mängisid oma osa hästi. Sa sattusid oma rollides niivõrd hoogu, et unustasid sootuks oma maiste elude tsükli tegeliku eesmärgi. Sa olid enda unustanud nii täielikult, et sa pidasid duaalsuse mänge ja draamasid ainsaks võimalikuks reaalsuseks. Lõpuks muutusid sa väga üksikuks ja hirmunuks, mis ei ole üllatav, kuna duaalsuse mäng põhineb teadmatusel ja hirmul.

Et mõista duaalsuse mõju sinu igapäevaelus, toome järgnevalt ära mõned duaalsuse mängu iseloomulikud tunnused.

Duaalsuse mängu tunnused

1) Sinu emotsionaalne elu on oma olemuselt ebastabiilne.

Emotsionaalselt oled sa ankurdamata, kuna oled alati mingi meeleolu positiivsel või negatiivsel poolel. Sa oled kas vihane või andestav, kitsarinnaline või helde, masendunud või entusiastlik, õnnelik või kurb. Sinu emotsioonid kõiguvad pidevalt äärmusest äärmusesse.

2) Sa oled intensiivselt seotud välise maailmaga.

Sinu jaoks on väga oluline, mida teised inimesed sinust arvavad. Sinu enesehinnang sõltub sellest, mida väline maailm (ühiskond, lähedased) sulle sinu kohta tagasi peegeldavad. Sa püüad vastata nende ootustele. Sa annad oma parima.

3) Sul on tugevad arusaamad sellest, mis on hea ja mis halb.

Hinnangute andmine loob sulle kindlustunde. Elu on hästi organiseeritud kui teod, mõtted ja inimesed on jagatud õigeteks ja valedeks. Kõiki neid tunnuseid ühendab see, et ükskõik mida sa ka ei teeks või tunneks, pole sa tegelikult kunagi päriselt kohal. Sinu teadvus asub sinu olemuse välistel kihtidel ja on juhitud hirmupõhistest mõtte- ja käitumismustritest. 

Toome näite. Kui sa oled harjunud igal pool ja iga kell olema kena ja allaheitlik, ei kehasta sa käitumismustrit, mis tuleneb sinu sisemisest olemusest. Tegelikkuses surud sa alla oma sisemusest tulevaid signaale. Sa püüad vastata kellegi teise ootustele, et mitte kaotada nende armastust, imetlust ja hoolitsust. Sa reageerid kõigele hirmust lähtuvalt. Sa piirad iseennast. Ometigi elab mitteväljendunud osa sinust salajast elu, luues rahulolematust ja väsimust. Sinus võib olla viha ja ärritatust, millest mitte keegi, isegi sina, teadlik ei ole!

Sellest enese-eitamise seisundist väljumiseks on vaja astuda kontakti oma allasurutud olemusega.

Oma varjatud ja allasurutud olemusega kontakti saamiseks vajad sa teatud oskusi ja teadmisi. Enda sisse minemine ei ole keerukas protsess, mida sul tuleb teistelt õppida või teiste abiga saavutada. Motivatsioon ja kavatsus on märksa olulisemad kui oskused ja meetod. Kui sa tõesti soovid ise teada, soovid vaadata sügavale enda sisse ja muuta hirmutavaid mõtteid ja emotsioone, mis takistavad sul elamast õnnelikku ja rahuldustpakkuvat elu, suudad sa seda teha mistahes meetodiga, mis parasjagu pähe tuleb. Siinkohal soovimegi pakkuda üht lihtsat meditatsiooni, mis võib aidata sul saada kontakti oma emotsioonidega.

Võta hetk ja lõdvesta oma õlalihased ja kael, istu sirgelt ja aseta jalad otse põrandale. Hinga sügavalt sisse. Kujutle end kõndimas külateel laia sinise taeva all. Sa imed endasse looduse hääli ja tunned tuult oma juustes. Sa oled vaba ja õnnelik. Eemal märkad sinu suunas jooksvaid lapsi. Nad jõuavad üha lähemale. Kuidas sinu süda sellele reageerib? Nüüd on lapsed sinu ees. Kui palju neid on? Millised nad välja näevad? Kas nad on poisid, tüdrukud või on mõlemaid?  Ütle neile kõigile tere. Ütle neile, kui hea meel sul on neid näha. Seejärel tekib sul kontakt ühe lapsega, kes vaatab sulle otse silma. Tal on sulle sõnum. Kas see on kirjutatud lapse silmadesse? Kas sa saad seda lugeda? Mida ta soovib sulle öelda? Ta pakub sulle energiat, mida sa just praegu vajad. Nimeta see energia, mida sinu sisemine laps on sulle tooma tulnud ja ära anna sellele hinnangut. Lihtsalt täna teda ja vabasta oma kujutlus. Tunneta kindlalt maapinda oma jalge all ja hinga sügavalt. Sa olid just ühenduses oma varjatud osaga. Iga kell, kui sa soovid, võid sa minna tagasi sellesse hetke ja võib-olla rääkida ka teiste lastega.

Süüvides endasse ja ühendudes oma varjatud olemusega, muutud sa rohkem kohalolevaks. Sinu teadvus tõuseb kõrgemale hirmust juhitud mõtte- ja käitumismustritest, mida sa oled seni iseenesestmõistetavaks pidanud. Sa võtad enda eest vastutuse. Sa hoolitsed oma kurbuse, viha ja valu eest, nagu vanemad hoolitsevad oma laste tunnete eest.

Duaalsuse ületamise tunnused

1) Sa kuulad oma hinge häält, mis räägib sinuga läbi tunnete.

2) Sa tegutsed oma hinge hääle järgi ja viid ellu muudatused, mida sinu hing ihkab.

3) Sa väärtustad vaikset üksiolemist, kuna üksnes vaikuses võid sa kuulda oma hinge sosinaid.

4) Sa sead kahtluse alla mõttemustrite ja käitumispõhimõtete tõsikindluse, mis takistavad sul oma tõelisi soove ja püüdlusi saavutamast.

Pöördepunkt duaalsusest väljumisel 

Sinu maiste elude tsükkel hakkab lõpule jõudma kui su teadvus suudab jääda keskendunuks ja täielikult kohalolevaks kõigis duaalsuse väljendustes. Kuni sa identifitseerid end pigem ühe kui teise duaalsuse aspektiga (Valgusega Pimeduse asemel, rikkusega vaesuse asemel jne), istub sinu teadvus kiigul. Karma ei ole midagi muud kui kiikude harmoniseerija, millel sinu teadvus paikneb. Sa vabastad end karmilisest tsüklist kui sinu teadvus leiab liikumatu ankurdumiskoha kiigu keskel.

See koht on karma tsüklist väljumiseks. Peamised tundetoonid selles keskmes on vaikus, kaastunne ja vaikne rõõm. Kreeka filosoofid nimetasid seda seisundit ataraxia’ks – kõigutamatuse seisundiks.

Hinnangulisus ja hirm on energiad, mis sind kõige enam tsentrist välja liigutada suudavad. Mida enam sa neid energiaid vabastad, seda vaiksemaks ja avatumaks sa seesmiselt muutud. Sa sisened teise maailma, teise teadvuse dimensiooni.

See avaldub ka välises maailmas. Sageli on see muutuste aeg – aeg öelda hüvasti aspektidele sinu elus, mis SIND enam ei peegelda. Suhete ja töö valdkonnas võivad ees oodata suured murrangud. Suure tõenäosusega pöördub kogu su elu peapeale. Meie vaatenurgast on see täiesti loomulik, kuna sisemised muudatused eelnevalt alati välistele. Sinu teadvus loob materiaalse reaalsuse, milles sa elad. See on alati nõnda.

Duaalsuse haardest vabanemine võtab aega. Kõigi pimeduse (alateadvuse) kihtide laialiharutamine on järk-järguline protsess. Kuid kui sa oled sellele teele astunud, teele oma sisemise mina poole, hakkad sa ennast vaikselt duaalsuse mängust distantseerima. Kui sa oled saanud tunda ataraxia tõelist olemust, on pöördumine juba toimunud. Kui sa oled tundnud vaikset ja samas kõikeläbivat rõõmu lihtsalt iseendaga olemisest, siis sa tead, et just seda sa oled alati otsinud. Aeg-ajalt pöördud sa tagasi sissepoole, et seda endas kogeda.

Sa ei lõika ennast ära maistest rõõmudest. Sa oled lihtsalt leidnud jumaliku varjupaiga iseendas ja just sellelt õndsuse positsioonilt koged sa kogu maist ilu. Õndsust ei ole võimalik leida materiaalsetest asjadest. See peitub selles, kuidas sa neid asju koged. Kui sinu südames on rahu ja rõõm, pakuvad ka inimesed ja asjad sinu elus just rahu ja rõõmu.

egost südameni neli etappi IV

Neljas etapp: vaimu avaldumine

Olles sisenenud neljandasse etappi, oled leidnud eneses rahu ja vaikuse. Sageli astud sa kontakti vaikusega oma südames, mida sa tead olevat igavene. Kõik, mida sa koged, on suhteline võrreldes selle piiramatu kõikehaarava Olemisega. Seda vaikuse ja rahu kohta sinus nimetatakse ka vaimuks.

Esoteerilistes traditsioonides on tavaks eristada vaimu, hinge ja keha. Keha on hinge elupaigaks piiratud aja vältel. Hing on mitte-füüsiline, kogemuste psühholoogiline ankur. Hing kannab paljude elude kogemusi. Hing areneb aja jooksul aeglaselt mitmetahuliseks ja ilusaks teemandiks, mille iga tahk peegeldab erinevat kogemust ja sellest ammutatud teadmist. 

Vaim ei muutu ega kasva ajas. 

Vaim on väljaspool aega ja ruumi. Vaim sinus on igavene, ajatu osa sinust. Ta on jumalik teadvus, mis on sinu ajalise ja ruumilise eksistentsi väljenduse aluseks. Sa sündisid puhta teadvuse väljas ja kandsid osakest sellest teadvusest endas läbi kõigi materiaalsete kehastuste.

Hing osaleb duaalsuses. Ta on mõjutatud ja kujundatud duaalsuse kogemustest. Vaim on väljaspool duaalsust. Ta on taust, millel kõik areneb ja avaldub. Ta on Alfa ja Omega, mida sa võid kutsuda lihtsalt Olemiseks, Allikaks või Jumalaks.

Vaikus, väline, aga eriti sisemine, on parimaks võimaluseks kogeda seda alati kohalolevat energiat, mis ongi Sina sinu sügavaimas olemuses. Vaikuses võid sa astuda kontakti kõige imelisema ja ilmsema asjaga, mis üldse olemas on: Hinge, Jumala, Allika, Olemisega. 

Hing kannab endas paljude kehastuste mälestusi. Ta teab palju rohkem kui sinu maine isiksus. Hing on ühenduses meelteväliste teadmiste allikatega, nagu sinu möödunud elu isiksused, juhid ja tuttavad astraal sfääris. Sellest ühendusest hoolimata võib hing olla segaduses, teadmatuses oma tõelisest olemusest. Hing võib teatud kogemustest traumeeritud olla ning seetõttu viibida ajutiselt Pimeduses. Hing on pidevas arengus ja avaldumises omandades üha rohkem arusaamist maise elu duaalsusest. 

Vaim on liikumatu punkt selles arengus. Hing võib olla pimeduses või valgustunud. Vaim seda ei või. Vaim on puhas Olemine, puhas teadvus. Ta eksisteerib nii Pimeduses kui Valguses. Ta ühtsus duaalsuse all. Kui sa oled jõudnud neljandasse etappi teadvuse üleminekul, oled ühendunud Vaimuga. Oma jumalikkusega.

Olles ühenduses Jumalaga iseenda sees, on nagu sa oleksid astunud välja duaalsusest, olles samal ajal täielikult kahe jalaga Maa peal. Selles seisundis on sinu teadvus täidetud sügava kuid vaikse ekstaasiga: seguga rahust ja rõõmust. Sa mõistad, et sa ei sõltu mitte millestki väljaspool iseennast. Sa oled vaba. Sa oled täielikult maises ilmas, kuid sa ise ei ole see maailm. 

Vaimuga ühendusse astumine ei ole midagi sellist mis juhtuks üks kord ja igaveseks. See on aeglane järk-järguline protsess, mille käigus sa ühendud ja katkestad ühenduse, ühendud jälle ja taaskord katkestad. Järk-järgult liigub sinu teadvuse fookus duaalsuselt ühtsusele. Teadvus suunab oma tähelepanu ümber, leides end lõpuks tõmmatuna pigem vaikuse kui mõtete ja emotsioonide poole. Vaikuse all peame silmas täielikku kohalolu, täilikku mitte-hinnangulise teadvuse seisundit. 

Ei ole olemas kindlaid meetodeid või vahendeid selle saavutamiseks. Võti oma Hingega ühendumiseks ei seisne mõne õpetuse järgimises (nagu mediteerimine või paastumine), vaid mõistmises – mõistmises, et see on vaikus, mis juhatab su Koju, mitte sinu mõtted ja emotsioonid. 

See mõistmine kasvab aeglaselt kui sa saad üha enam oma mõtetest ja emotsioonidest teadlikuks. Sa lased lahti oma vanadest harjumusest ja avaned uuele südamepõhisele teadvusele. Egopõhine teadvus sinus närbub ja sureb aeglaselt. 

Suremine ei ole midagi, mida sa teed; see on miski, millel sa lased juhtuda. Sa alistud suremise protsessile. Surm tähendab muutust, üleminekut ühest seisundist teise. See on alati nii. Surm on alati vana vabanemine ja uue vastuvõtmine. Selles protsessis pole üht ainsamatki hetke, millal "sind ei ole", st hetke, mil sa oleksid päriselt surnud. Surm selles tähenduses, nagu teie seda kasutate, on illusioon. See on ainult teie hirm muutuse ees, mis paneb teid surma kartma. 

Elu jooksul ei karda te mitte ainult füüsilist, vaid ka mentaalset ja emotsionaalset surma. Kuid ilma surmata muutuksid asjad staatiliseks. Sinust saaks vanade vormide vang: kulunud keha, aegunud mõttemustrid, piiravad emotsionaalsed reaktsioonid. Lämmatav, kas pole? Surm on vabastaja. Surm on justkui puhas vesi, mis murrab läbi vanadest roostes väravatest ja paiskab sind uute kogemuste väljale.

Üleminek egopõhiselt südamepõhisele elule on nii mõneski mõttes surma kogemus. Mida enam sa identifitseerid ennast oma Vaimuga, jumalaga ise endas, seda enam vabaned sa asjadest, mille pärast varem muretsesid ja millele kulutasid palju energiat. Sa mõistad üha sügavamalt, et tegelikult ei ole midagi, mida teha, on vaid olla. Kui sa samastad end oma olemisega, mitte põgusate mõtete ja emotsioonidega, mis sinust voogavad, muudab see koheselt sinu elu. Vaim ei ole midagi abstraktset. Ta on reaalsus, mille sa saad tuua koheselt oma ellu. Selle puhtaima allikaga ühenduses olemine muudab lõpuks kogu sinu elu. Jumal või Allikas või Hing on oma olemuselt loov, kuid sellisel moel, mis on sinu jaoks peaaegu hoomamatu. 

Vaim on vaikne ja igavene, ometigi loov. Jumalikku reaalsust ei saa täielikult meelega hoomata. Seda võib vaid tunnetada. Kui sa lubad selle oma ellu ja tunned ta ära oma südame sosinates, hakkab kõik vaikselt oma kohale liikuma. Kui sa oled häälestatud vaimu reaalsusele, vaiksele teadlikkusele, mis on kõigi sinu kogemuste taustaks, lakkad sa reaalsusele oma tahtmisi peale surumast. Sa lubad asjadel tagasi oma loomulikku olekusse liikuda. Sinust saab see, kes sa päriselt oled. See kõik avaldub harmoonilisel, tähendusrikkal viisil. Sa koged, et asjad liiguvad loomulikus rütmis. Kõik, mida sa pead tegema on jääda häälestatuks sellele Jumalikule rütmile ja vabastama hirmud ja vääritimõistmised, mis tekitavad sinus soovi sekkuda. 

Teiste aitamine Vaimu tasandilt

Olles läbinud ülemineku egopõhiselt südamepõhisele teadvusele, oled sa rohkem või vähem pidevalt ühenduses jumalikkuse olemise vooga oma sisemuses. Selles olemise seisundis ei ole vajadust ega soovi teisi aidata – see on sinu jaoks lihtsalt loomulik. Sa tõmbad abivajajaid enda poole, kuid mitte läbi tahte. Energeetiliselt kiirgad sa nüüd teatud vibratsioone. Sinu energiaväljas on midagi, mis tõmbab inimesi sinu poole. See ei ole miski, mida sa teed, vaid see, kes sa oled. Sinu energiaväljas on vibratsioon, mis võib aidata teistel nende enda jumalikkusega ühendust saada. 

Sa võid olla neile peegliks, milles nad näevad keerulist probleemi või olukorda, mille vabastamisel saab energia muutuda lahenduseks. Nad tajuvad sinus lahenduse energiat, mis seisneb ühenduse loomises jumalikkusega inimese enda olemuses. 

Sa oled võimeline neile midagi õpetama ja õpetamine toimub läbi selle, et sa oled sina ise. See ei seisne teadmiste edasiandmises või teatud meetodite kasutamises, mis õpetatavad ja tervendavad. Abi seisneb oma olemuse vabas väljendamises, milles sa tunned kõige enam rõõmu. Ennast jagades lood sa tervendava ruumi, mida teised võivad valida kasutada või mitte. See sõltub juba neist. Tervendaja või terapeudina pead sa tõepoolest vaid püsima kontaktis jumalikkuse vooga iseendas, vaikse teadlikkusega, mis on Vaim. Just see ühendus mõjutab teisi, tõstes nad kõrgemale, vabamale teadvuse tasandile, kui nad ise seda soovivad. Kui nad soovivad, avaldub see neile sobivas rütmis ja ajastuses. 

Teiste jaoks sel moel olemas olemisega kaasnevad väga neutraalsed tunded. See esindab loobumise tasandit, kus sul puudub vajadus teisi "muuta" või "ravida". Taoline vajadus, mida kogevad mingil eluetapil kõik valgustunud, ei lähtu tõelisest mõistmisest, et inimesed valivad alati ise tee jõudmaks oma isikliku tõeni. Enamus inimesi peab enamuse probleemide korral langema kõige sügavamasse auku, enne kui nad suudavad lahendust näha ja ellu viia. Kui nad sinna on jõudnud, tajuvad nad selgesti, et on sinna ise jõudnud ja see pakub neile sügavat rahuldust. Võib-olla on sinu enda elus selliseid olukordi ette tulnud. Palun ole sellest teadlik ja ära püüa kedagi päästa ka kõige raskemast allakäigust. Kui nad on otsustanud sinna minna, siis nad seda ka teevad, vaatamata kõigele, mida sa võid öelda või teha. 

On parem kui sa ei ole inimestega, keda sa aitad, emotsionaalselt seotud. Emotsionaalne seotus kutsub esile isikliku tahte ravida ja muuta. See isiklik soov ei aita teisi; see võib hoopiski nende paranemisprotsessi pidurdada. Millal iganes sa soovid, et inimesed muutuksid, ei ole sa armastavas ja toetavas seisundis. Nad tajuvad seda. Sa võid arvata, et sina oled see, kes neid jälgib ja mõistab, kuid võid kindel olla, et ka nemad jälgivad sind! 

Ülemineku neljandas etapis väljutakse hinge tasandilt ja jõutakse Vaimu tasandile. Ma ei taha öelda, et hing on mingil moel "vähem" kui Vaim. Mõte on selles, et sa oled võimsam ja suurem kui sinu hing. Hing on kogemuste omandamise vahend. Samastudes Vaimuga, oma jumaliku minaga, langevad omale kohale kõik kogemused, mida oled oma paljude elude jooksul läbinud. Samastudes mitte ühegagi oma kogemustest, tõused sa neist kõrgemale. Sellel protsessil on hingele tervendav mõju. 

egost südameni neli etappi III

Kolmas etapp: oma Vanast Minast lahtilaskmine

Kõigepealt tuleb vastu võtta teadmine, et üleminek ei pruugi toimuda lineaarselt ühest etapist teise. Võib olla hetki, mil sa langed tagasi etappidesse, mille oled juba läbinud. Aga iga selline tagasilangus võib aidata sind hiljem suure sammu edasi. Seega tagasilangustest võib saada otsetee. Samuti on iga hinge spirituaalne teekond unikaalne ja individuaalne. Seega tuleks neid nelja etappi, millest räägime, käsitleda lihtsalt kui protsessi olulisemaid pöördepunkte. Skeemid ja kategooriad on vaid vahendid, selleks et teha nähtavaks reaalsust, mida mõistus, sinu mentaalne osa, haarata ei suuda.

Pärast seda, kui oled oma sisemised haavad omaks võtnud ja tervendanud oma hinge teadvuse traumeeritud osad nagu kirjeldasin eelmises peatükis, sinu energia tase tõuseb. Sa lased oma vanal minal minna. Sa teed ruumi täielikult teistsugusele olemisele ja kogemisele. Selles peatükis selgitan, mis toimub energeetiliselt, kui sa lased lahti egopõhise teadvuse. Energeetiliselt toimub ego domineerimiselt südamepõhisele teadvusele üleminekul südametšakra muutumine tugevamaks kolmandast, tahtejõu tšakrast.

Tšakrad on energiapöörised, mis asuvad ühel joonel sinu selgrooga. Need energiakeskused on seotud teatud eluvaldkondadega, näiteks "spirituaalsus" (kroontšakra), "suhtlemine" (kõritšakra) või emotsioonid (sakraaltšakra). Teatud osas on tšakrad materiaalse maailma osa, kuna nad on seotud konkreetsete piirkondadega sinu kehas. Aga nad ei ole silmaga nähtavad, seega võib öelda, et nad paiknevad kuskil vaimu ja mateeria vahel; nad on sillaks nende kahe vahel. Nad moodustavad sissekäigu sinu vaimule (hinge teadvusele), võimaldades sel võtta füüsilist kuju ja luua sündmusi, mis sinu elus aset leiavad.

Südametšakra, mis asub sinu rinnaku keskel, on suuresti armastuse ja üksolemise energia paiknemiskoht. Kui sa suunad oma tähelepanu mõneks ajaks sellele keskusele, võid sa tunda soojust või midagi avanemas. Kui sa ei tunne midagi, lihtsalt lõpeta ja proovi teine kord uuesti.

Südame all asuvat tšakrat nimetatakse solar plexuseks ja see paikneb sinu kõhu piirkonnas. See on tahtejõu paiknemiskoht. See on keskus, mis suunab energia füüsilisse maailma. Seetõttu on see tšakra seotud loovuse, elujõu, ambitsioonide ja isikliku jõuga.

Ego ja tahtejõud on teineteisega lähedalt seotud. Sinu reaalsustaju, nii enda kui teiste suhtes, on tugevalt mõjutatud sellest, mida sa tahad, mis on sinu soovid. Sinu soovid on tihti põimunud hirmudega. Tihti tahad sa midagi just seetõttu, et sa tunned, et vajad seda; selle taga on puuduse tunne. Hirmu tõttu, mis on olemas paljudes sinu soovides, juhib solar plexust sageli ego. Ego väljendab end eriti tugevalt läbi solar plexuse.

Läbi tahtejõu keskuse avaldab ego reaalsusele survet. Reaalsus peab olema surutud nendesse raamidesse, mida ego soovib, et sa usuksid. Ego lähtub komplektist eeldustest selle kohta, kuidas reaalsus toimib, mis on kõik hirmupõhised. Ego esitab sulle väga täpselt ja selektiivselt loodud pildi reaalsusest, kuna tema vaade on tugevalt piiratud tema enda vajaduste ja hirmude poolt. Ja loomulikult peab ta andma hinnangu kõigele, mida märkab. Ei ole võimalust lihtsalt asju tajuda. Kõik peab olema jaotatud kategooriatesse, olema sildistatud heaks või halvaks.

Kui sa elad südamest, puudub kindel uskumuste kooslus läbi mille sa fakte hindad või tõlgendad. Sul ei ole enam mitte millegi suhtes kindlaid seisukohti. Sinust on saanud pigem vaatleja. Sa heidad kõrvale moraalsed hinnangud kõigis küsimustes, kuna sa tead, et sa ei pruugi olla mõistnud kõiki aspekte, mis selles olukorras võivad peituda. Hinnangutes on alati midagi lõplikku, aga südant ei huvita definitsioonid. Süda püüab alati minna kaugemale kindlast ja defineeritust. Süda on avatud, uudishimulik ja alati valmis uuesti proovima ja andestama.
   
Kui sa kasutad egokeskset tahtejõudu, võid sa tajuda, et miski tõmbab sinu solar plexuse tšakrat. Oma tahet sel moel kasutades võid sellest olla teadlik, kui soovid.

Millal iganes sa tajud seda tõmmet ja sellega kaasnevat vajadust, et asjad oleksid sulle meelepäraselt, püüad sa reaalsust oma soovide järgi painutada. Sa surud oma uskumusi reaalsusele peale.

Kui sa tegutsed südamest lähtuvalt, lähed sa asjade vooluga loomulikult kaasa; sa ei suru ega sunni.

Kui sa näed palju vaeva, et oma eesmärke saavutada ja sa ebaõnnestud korduvalt, siis palun küsi endalt, mis tšakrast, millisest energeetilisest keskusest see tegevus lähtub. Sa võid häälestuda ka oma südamele ja küsida, miks see asi ei õnnestu või miks pead sa sellesse nii palju energiat panema.

Tihti püüad sa oma eesmärke saavutada ilma, et sa oleksid tõeliselt enda poole pöördunud ja küsinud oma südamelt, kas see on tõesti see, mis teenib sinu sisemist teed tarkuse ja loovuse poole. Ja isegi kui sinu eesmärgid lähtuvalt sinu südame soovidest, võivad sul olla ebareaalsed ootused näiteks selle suhtes, millal sa oma eesmärgi saavutad. Sa võid olla oma ajalise raamistiku seadnud mitte südamest vaid isiklikust tahtejõust lähtuvalt.

Kõigil asjadel on loomulik rütm ja see ei lange tingimata ühte sellega, mida sina soovid. Oma eesmärkide täitmine nõuab energia muutmist, see aga võib sageli võtta rohkem aega kui sa ette kujutad või soovid. Energia muutused ei ole midagi muud kui sinu enese muutumine. 

Kui sa oled oma eesmärgid saavutanud, ei ole sa enam sina ise. Sinust on saanud sinu praeguse sina laiendatud versioon, arukam, armastavam ja jõulisem. Sinu eesmärkide saavutamiseks kulub just nii palju aega kui kulub sinu teadvusel muutumiseks sellisel moel, mis võimaldaks sinu soovitud reaalsusel sinu ellu siseneda. Nii et kui sa soovid asjade käiku kiirendada, keskendu pigem endale ja vähem välisele maailmale.

Tihti tuleb sul isegi oma eesmärgist lahti lasta selleks, et avaneda ja olla võimeline seda vastu võtma. See kõlab paradoksaalselt. Tegelikult ütleme me vaid seda, et sul tuleb täielikult aktsepteerida oma hetke reaalsust, enne kui sa saad liikuda edasi uude. Kui sa oma hetke reaalsust ei aktsepteeri ja hoiad oma eesmärkidest kramplikult kinni, ei saa sa edasi liikuda. Mitte miski sinu reaalsuses ei saa muutuda kui sa seda ei armasta. Selle armastamine on võrdne selle "vabastamisega".

Kui sa tõeliselt ei armasta oma reaalsust ja ei aktsepteeri seda kui iseenda loomingut, ei saa see sind jätta, kuna sa eitad osakest iseendast. Sa ütled "ei" sellele osale endast, kes on sulle selle reaalsuse loonud.

Kuid sa ei saa luua rohkem armastavat reaalsust enesevihkamisest lähtudes. Sa ei saa ennast uude reaalsusesse soovida tõugates kõrvale soovimatu. Tahtejõud ei teeni sind selles. Mida sa vajad, on astuda ühendusse oma südamega. Mõistmise ja aktsepteerimise energiad on tõelised uued ja rohkem rahuldustpakkuva reaalsuse ehituskivid.

Kui sa suhtled reaalsusega südamest, lubad sa sel olla. Sa ei püüa seda muuta; lihtsalt ja hoolikalt paned sa tähele, mis on.

Kui südamest saab sinu teejuht, liigub tahte keskus (solar plexus) sellega kaasa. Ego, tahtejõu lähtekoht, ei hävine, kuna see loomulikult täidab oma rolli teadvuse tasandi energia füüsilisele tasandile toomises. Kui seda tõlkimise või avaldumise protsessi juhib süda, loob ja liigub tahejõud sundimatult. Tõukamist või sundimist ei ole enam tarvis.

Just siis ilmub sünkroonsus: märkimisväärne asjade kokkulangemine, mis soodustab sinu eesmärkide täitmist. Sulle näib selline koostöö justkui imena. Tegelikkuses on see vaid see, mis juhtub alati, kui sa lood midagi südamest. Sundimatus on südamest loomise tähiseks.

 Luues oma reaalsust südamest

Tõeline loovus ei baseeru sihikindlusel ja tahtejõul, vaid avatud südamel. Olla vastuvõtlik uue ja tundmatu suhtes on määrava tähtsusega tõelises loomises. Üks võti tõelise loovuse juurde on võime teha mitte midagi: hoida end tagasi tegutsemast, määratlemast ja keskendumast. See on võime panna oma teadvus täielikult vastuvõtlikku seisundisse. Üksnes läbi teadmatuse, asjade avatuna hoidmise, võid sa luua ruumi, kuhu saab siseneda midagi uut.

See on vastukäiv sellega, mida suur osa new age kirjandusest väidab "oma reaalsuse loomise kohta". On tõsi, et sa lood oma reaalsust kogu aeg. Sinu teadvus on loov, kas sa oled sellest teadlik või mitte. Aga kui sa soovid teadlikult oma reaalsust luua, nagu paljud raamatud ja teraapiad sind õpetavad, on äärmiselt oluline teada, et kõige võimsam loomine ei põhine tahtejõul (aktiivne olemisel), vaid eneseteadlikkusel (vastuvõtlik olemisel).

Kõik muutused materiaalses maailmas, näiteks töö valdkonnas, isiklikud suhted või sind ümbritsevad asjad, on sisemiste muudatuste peegeldus. Vaid siis, kui sisemised üleminekuprotsessid on lõpetatud, saab materiaalne maailm sulle peegelduda läbi elumuutuste. Püüdes luua tahtejõu abil, näiteks läbi pideva keskendumise või visualiseerimise, ignoreerid sa sisemisi protsesse, mis on tõelise muutuse eelduseks. Sa lood kunstlikul moel ja sa saad vaid pettuda. Sa ei loo oma hinge sügavustest.

Sinu hing räägib sinuga vaikuse hetkedel. Alles siis kui sa enam ei tea, oled sa valmis tõeliselt kuulma. Tihti räägib hing kõige valjemalt just siis, kui sa annad alla ja viskad tööriistad nurka. See mis juhtub siis, kui sa annad alla ja langed meeleheitesse, on avanemine uuele. Sa lased vabaks kõik oma ootused ja oled tõeliselt vastuvõtlik sellele, mis on.

Meeleheidet põhjustavad tugevad uskumused selle kohta, mida arvasid, et peaks sinu elus juhtuma. Kui reaalsus ei vasta sinu ootustele, oled sa pettunud ja isegi meeleheitel. Ometigi, kui sa loobud tugevatest ootustest ja oled piisavalt avatud uuele, võid sa oma hingega kontakti saada ka ilma meeleheitesse langemata. Sa võid ka sel juhul olla vaikne, vastuvõtlik ja avatud sellele, mida hing sulle ütleb, ilma et peaksid enne pettuma.
 
Seni kuni sa tead täpselt, mida sa tahad, piirad sa energeetiliselt sulle antud võimalusi. See uus reaalsus, mida sa otsid, olgu selleks siis parem töö, suhe või tervis, sisaldab sulle tundmatuid elemente. Tihti sa mõtled, et see, mida sa soovid, on midagi, mida sa juba tead (hea töö, armastav partner), projetseeritud tulevikku. Aga see ei ole nii. Uut reaalsust luues tuleb sul minna kaugemale oma psühholoogilistest barjääridest. Ja sa ei saa praegu teada, mis asub nende barjääride taga. Sa võid selgelt tunda, et seal on midagi sinu jaoks ihaldusväärset, aga sa ei pea seda piirama oma kujutluste ja visualiseerimisega. Sa võid ka lihtsalt seda avatuna ja uudishimulikuna oodata. Sinu kõige ihaldusväärsema reaalsuse loomisel on märksa olulisem eneseaktsepteerimine kui oma mõtete ja tahte fokuseerimine. Sa ei saa luua midagi, mis sa ei ole. Sa võid korrata mantraid tuhandeid kordi ja luua palju positiivseid kujundeid oma meeles, aga kuni need ei peegelda seda, mida sa tunned (nt viha, depressioon, rahutus), ei loo nad midagi muud kui segadust ja kõhklusi ("ma teen palju tööd, aga midagi ei juhtu"). Eneseaktsepteerimine on armastuse vorm. Armastus on sinu elus positiivsete muutuste suurim magnet. Kui sa armastad ja aktsepteerid ennast sellisena nagu oled, tõmbad sa ligi olukordi ja inimesi, kes sulle sinu enesearmastust peegeldavad. Nii lihtne see ongi.

Tunneta oma enda energiat, kõiki oma tundeid. Tunne kui ilus ja siiras sa just praegu oled, kõigis oma raskustes ja kurbuses. Sa oled ilus kõigi oma "ebatäiuste" ja "vigadega". Ja see on ainus mõistmine, mis loeb. Võta ennast vastu sellena, kes sa oled. Lase ennast lõdvaks, vaata oma "vigadele" huumoriga. Täiuslikkus ei ole võimalik. See on vaid illusioon. Luua oma reaalsust südamest, on tunda ära iseenda Valgus siin ja praegu. Seda ära tundes, sellest teadlikuks saades, istutad sa seemne, mis hakkab kasvama ja võtab kuju füüsilisel tasandil.

Kui Jumal lõi teid individuaalsete hingedena, ei kasutanud ta oma tahet. Ta oli vaid tema ise ja ühel hetkel ta tajus, et seal väljas on midagi avastamist väärivat. Ta ei teadnud täpselt, mis see oli, kuid see pani teda end pisut armununa tundma. Ja ilma pikema jututa oli ta otsustanud, et ta on väärt seda uut ja kutsuvad reaalsust kogema. Ta oli pisut armunud ka iseendasse! Ja nõnda tekkisite teie individuaalsete hingedena ja Jumal hakkas läbi teie elu kogema. Kuidas kõik detailid said korraldatud, Jumalale see liiga palju peavalu ei põhjustanud. Ta vaid armastas end ja oli avatud uuele. Ja need on tõepoolest ainsad asjad, mida te vajate, loomaks endale oma ideaalset reaalsust – enesearmastus ja tahe sukelduda uude.

Südamepõhise eluga kohanemine

Loomine südamest on mõjusam ja nõuab vähem pingutust kui loomine ego kaudu. Sa ei pea muretsema detailide pärast; sa pead vaid olema avatud kõigele, mis on, nii sees kui väljas. Selles avatuses võid sa aeg-ajalt tunda teatud tõmmet. Sa võid tunda end kistuna millegi poole. See tõmme on tegelikult sinu südame sosin; sinu intuitsioon. Kui sa tegutsed intuitsioonist lähtuvalt, sind tõmmatakse, mitte ei tõugata. Sa ei tegutse enne kui sa oled sisemiselt tundnud, et on õige aeg.

Kuna sa oled väga harjunud tõukamise ehk oma tahte rakendamisega asjade loomisel, on energeetiline üleminek egolt südamele sinu jaoks väljakutseterohke. Üleminek eeldab enneolematut "aeglustumist". Et tõeliselt oma intuitsiooniga kontakti saada, pead sa teadlikult pingutama "mitte midagi teha", lasta asjadel olla. See on vastukäiv paljuga, mida sulle on õpetatud ja millega sa harjunud oled. Sa oled väga harjunud tegutsema oma mõtetest ja tahtejõust lähtuvalt. Sa lased oma mõtlemisel määrata eesmärgid ja kasutad oma tahet nende saavutamiseks. See on küllaltki vastupidine südamepõhisele loomisele.

Kui sa elad oma südamest lähtuvalt, kuulad sa oma südame häält ja tegutsed sellele vastavalt. Sa ei mõtle, sa kuulad tundliku ja avatud teadvusega, mida sinu süda sulle ütleb. Süda räägib läbi sinu tunnete, mitte läbi mõtlemise. Südame hääl kostab kõige paremini kui sa tunned eneses vaikust, oled lõõgastanud ja maandatud.

Süda näitab sulle teed kõige armastavama ja rõõmuküllasema reaalsuse juurde just praegu. Tema sosistused ja ettepanekud ei põhine ratsionaalsel mõtlemisel. Oma südame hääle tunned ära selles peituva kerguse ja rõõmunoodi järgi. Kergus on seal seetõttu, et süda ei kohusta; tema soovitused ei ole käsud. Sinu "Südame Sina" ei ole seotud sinu otsustega ja ta armastab sind ükskõik, mida sa ka ei teeks.

Südamest elamine ei tähenda, et sa muutud passiivseks ja letargiliseks. Lasta asjadel olla ilma neid headeks ja halbadeks sildistamata, ilma neid ühes või teises suunas mõjutamata, nõuab palju tugevust. See on tugevus olla täielikult kohal, seista silmitsi kõigega, mis on, ja seda kõike lihtsalt vaadelda. Sa võid tunda tühjust, depressiooni või närvilisust, kuid sa ei püüa neist vabaneda. Sa vaid ümbritsed nad oma teadvusega. 

Sa ei mõista oma teadvuse tegelikku väge. Sinu teadvus on tehtud Valgusest. Hoides midagi oma teadvuses, see muutub. Sinu teadvus on tervendav vägi, kui sa ei seo seda oma mõtlemisega ja oma "tegutsemissõltuvusega".

Teie elud on täidetud mõttemeele ja tahte, mõtlemise ja tegutsemise, ülemvõimuga.

Pane tähele, et mõttemeel ja tahe töötavad läbi universaalsete reeglite. On olemas loogikareeglid. On olemas üldised strateegiad mõtete ellurakendamisel; need on "projektijuhtimise" põhimõtted.

Aga need kõik on üldised lähtekohad. Üldistes juhistes on alati mehhaaniline komponent. Nad on rakendatavad kõigile või peaaegu kõigile individuaalsetele juhtudele. Vastasel juhul oleksid nad kasutud.

Intuitsioon töötab teisiti. Intuitsioon on alati kujundatud ühe inimese jaoks ühel konkreetsel hetkel. See on ülimalt individualistlik. Seetõttu ei allu intuitsioon ratsionaalsele arutlusele või üldistele reeglitele.

Just seepärast nõuab oma intuitsiooni järgi elamine suurt usaldust, kuna sinu otsused lähtuvad siis ainuüksi sellest, mida sa tunned, selle asemel, mida teiste inimeste loodud reeglid õigeks peavad.

Seetõttu nõuab südamest elamine mõttemeele ja tahtejõu ülekasutamise lõpetamist; samuti esitatakse sulle suur väljakutse täielikult iseennast usaldada.

Oma südame hääle kuulmaõppimine, saadud sõnumite usaldamine ja nende järgi tegutsemine, võtab aega. Kuid, mida enam seda teed, seda enam mõistad, et vaid oma kõhklusi ja muresid oma südame tarkusega haarates, leiad sa sisemise rahu.  

Seda teed käies ja egolt südamesse ülemineku kolmandasse etappi sisenedes, leiad sa esimest korda sisemise rahu. Sa mõistad, et just tung reaalsust oma tahte ja mõtte abil kontrollida, muudab sind rahutuks ja närviliseks.

Vabastades kontrolli lubad sa elu maagial avalduda. Nüüd tuleb sul vaid kuulata. Ole ergas selle suhtes, mis sinu elus toimub, oma tunnete suhtes teiste inimeste vastu, oma unistuste ja püüdluste suhtes. Olles ergas enda sees toimuva suhtes, pakutakse sulle kogu informatsioon, mida sa vajad õigesti tegutsemiseks.
 
Näiteks võid sa oma südames kanda soovi armastava suhte järele, milles te saaksite tõeliselt suhelda. Kui sa lihtsalt märkad ja aktsepteerid seda igatsust, ilma midagi ette võtmata, võid olla valmis suureks üllatuseks, kui universum sellele vastab. Hoides seda igatsust oma teadvuse valguses ilma järeldusi tegemata, saab sinu palve kuuldud ja vastatud.

See võib võtta kauem aega kui sa loodad, kuna eelnevalt peavad toimuvad muutused energiates. Aga sina oled oma energeetilise reaalsuse looja ja valitseja. Kui sa lood selle hirmust, vastab reaalsus samamoodi. Kui sa lood selle usaldusest ja alistumisest, saad sa kõik, mida soovid ja enamgi veel.

egost südameni neli etappi II

Teine etapp: avastamas oma sisemisi haavu

Lõpetades enda egopõhise määratlemise, satud sa esmalt suurde segadusse, kuna ei tea enam, kes sa oled. See segadus võib olla väga sügav ja oma olemuselt filosoofiline. Sul tekivad küsimused elu ja surma, hea ja halva kohta, sa hakkad tajuma, mida sa ise tunned ja arvad, selle asemel, mida teised on sulle õpetanud tundma ja arvama. Ühtäkki on need küsimused sulle väga olulised ja nad mõjutavad otseselt valikuid, mida sa elus teed. Sa vaatad ennast ja küsid – kas see olen mina? Kas see on see, mida mina tahan? Nüüd on sul raske otsuseid langetada, kuna miski ei ole enam enesestmõistetav.

Tegelikkuses astud sa isegi sammu tagasi, sammu sügavamale, sissepoole. Sa saad teadlikuks enda sügavamatest aspektidest, nendest, mis on vähem mõjutatud kasvatusest ja ühiskonnast. Aeg-ajalt tajud sa, kes sa päriselt oled – tajud oma individuaalsust, unikaalsust. Sulle meenub, et sinus on miski, mis ei sõltu sind ümbritsevast, sinu vanematest, tööst, suhetest, isegi mitte sinu kehast. Neil hetkedel tajud sa ähmaselt oma jumalikkust, seda osa endast, mis on täielikult vaba ja igavene. Te kõik olete multidimensionaalsed olendid; te suudate ja ka avaldate ennast samaaegselt mitmes dimensioonis. Te ei ole seotud lineaarse ajaga. Teie käesolev isiksus on vaid üks aspekt teie tegelikust multidimensionaalsest olemusest. Iga kord kui sa mõistad, et sinu käesolev väljendus füüsilises kehas inimolendina on vaid üks sinu paljudest aspektidest, suudad sa selle ületada ja astud kontakti oma tõelise Minaga.

Aga enne kui sa saad seda teha, pead sa tervendama oma haavad. Ego diktatuuri ja nõudmiste all elades on sinu psühholoogia palju viga saanud. Egopõhisest teadvusest loobumine tekitab alguses segadust, kahtlusi ja ärakadumisetunnet. Pärast seda esimest etappi liigud sa edasi järgmisse faasi: see on vaatlemise, mõistmise ja oma sisemiste haavade tervendamise aeg. Nüüd räägime sellest lähemalt.

Ego kontrolli all on sinu teod ja mõtted olnud pikka aega juhitud hirmust. See tähendab, et sa oled halastamatult rakendanud oma võimu tunnustuse ja kontrolli saavutamiseks. Sellega oled sa oma enda olemuse vastu tegutsenud. Sinu käitumine on lähtunud välistest standarditest selle asemel, et lähtuda sinu enda sisemistest vajadustest. Sa pole ka olnud võimeline kedagi teist tõeliselt armastama, kuna armastus on täielikult vastandlik vajadusele kontrollida või allutada. See teadvuse seisund ründas sinu hinge terviklikkust. Hing kannatas ego hirmuvalitsuse all.

Kui sa end ego haardest vabastad, muutub see valu sulle nähtavaks. See paljastatakse sulle sellisena nagu ta on – ilma maskideta. Ja sa ei tea veel kuidas selle valuga toime tulla, kuna sa oled endiselt segaduses ja eksinud. Enamus teist mõistab mingil hetkel need haavad hukka, kuna nad näivad sind halvale käitumisele juhtivat: sõltuvused, depressioon, kontrollile allumatud meeleolukõikumised, suhtlemisprobleemid, probleemid intiimsuhetes.

Selline enese hukkamõist kutsub hinges, mis on just Valguse poole pöördunud, esile veelgi rohkem valu. Hing on vabanemas kontrolli- ja võimujanust, ta muutub tundlikumaks... ja siis hakkab ta ennast ise hukka mõistma.

Paljud ekslevad sellel eikellegimaal ego ja südame vahel. Nad otsivad armastavamat reaalsust, aga on endiselt ego haardes. Tegelikult ei ole see sinu sisemine valu, mis sunnib sind alluma oma "halbadele kommetele". See on sinu hinnang sellele valule, mida sa koged, mis põhjustab selle negatiivsuse. Kui sa vaatad ennast toetavalt, ei näe sa sõltuvuses, depressioonis või põhjakäivat inimesest. Sa näed ainult sisemist valu, mida on tarvis vastu võtta kõige õrnemal ja hellemal viisil. 

Teises etapis üleminekul egost südamesse on kõige olulisem tahe mõista oma sisemist valu: seda aktsepteerida, mõista selle päritolu ja lasta sel olla. Kui sa suudad vaadelda hirmu, mis on kõigi egopõhise teadvuse avaldumisvormide aluseks, oled sa sisenenud südamepõhisesse teadvusse. Ükskõik kui taunitavat käitumist sa ka ei kohtaks, siis tajudes hirmu, üksindust ja enesekaitse vajadust selle taga, saad sa ühendust hingega, kes negatiivset käitumist väljendab. Niipea kui sa koged, et hinges on hirm, oled sa võimeline andestama. Seda ennekõike iseendale. Võita midagi eneses, mida sa tõeliselt põlgad, midagi, mis sind tõeliselt häirib ja millest sa arvad, et oleksid pidanud juba ammu vabanema. See võib olla ebakindlus, laiskus või kannatamatus, või sõltuvus: mis iganes mille suhtes sa tunned, et seda ei tohiks olla. 

Nüüd püüa mõista selle taga olevat motiivi. Mis sunnib sind üha uuesti ja uuesti nõnda käituma või tundma? Kas märkad, et niipea kui sa tajud hirmu, miski sinu sees sulab ja sa tunned justkui – "oh issake, ma ei teadnud, et sa nii väga kartsid! Ma aitan sind." Nüüd on sinu suhtumises sallivus. Seal on armastus ja andestus.

Seni kuni sa mõistad hukka hirmupõhise käitumise nagu viha, sõltuvus, alistuvus, edevus jne nagu need oleksid "halvad", "patused" või "rumalad", oled sa ego haardes. Hukkamõistmine ise on hirmupõhine tegevus. Kas sa oled märganud, et hukka mõistes muutub miski sinu sisemuses karmiks. Miski tõmbab kokku, justkui oleksid huuled tihedalt teineteise vastu surutud ja silmad muutuksid külmaks. Miks on meil vaja anda hinnanguid? Miks on meil vaja liigitada asju headeks ja halbadeks? Mis hirm on meie hinnangute taga? See on hirm seista silmitsi meis endis peituv Pimedusega. Oma põhiolemuselt on see hirm elamise ees.

Egopõhisest teadvusest loobudes soovid sa leida täiesti uut vaatenurka. Seda perspektiivi saab kõige paremini kirjeldada kui neutraalset, selles tähenduses, et see lihtsalt jälgib seda, mis on, ja puudub igasugune huvi selle vastu kuidas asjad peaksid olema. Egopõhise käitumise põhjused ja tagajärjed on paljastatud, kõige sügavamad hirmud on vabaks lastud ja sel moel on ego tervikuna nähtavaks saanud. Kõigest, mis on sulle nähtav, on võimalik vabaneda. Iga inimene tunneb hirmu. Igaüks meist teab Pimedust ja üksindustunnet, mida hirm endaga kaasa toob. Kui nähakse hirmu lapse näos, sirutavad peaaegu kõik automaatselt oma käed lapse poole. Aga kui hirmu väljendatakse kaudselt, läbi vägivalla ja jõhkruse maskide, näib, et seda pole võimalik andeks anda. Mida hävitavam ja julmem on käitumine, seda raskem on näha hirmu ja kõledust selle taga.

Ometigi oled sa võimeline seda tegema. Oma enese hirmukogemuse sügavust kogenuna, oled sa võimeline tajuma hirmu mõrtsukate, vägistajate ja kurjategijate hingedes.

Sul on võimalik nende tegusid mõista. Ja kui sa teed seda tuginedes oma enda pimedusekogemusele, saad sa sellest üle. Sa suudad olla ilma neid hukkamõistmata. Kui sa tõeliselt mõistad hirmu kui jõudu, millega sa oled tuttav omaenese kogemuse kaudu, saad sa loobuda hinnangute andmisest. Hirm ei ole hea ega halb. Hirm lihtsalt ON ja tal on oma eesmärk.

Omal moel, mida on väga raske kirjeldada, on hirm nii needus kui ka õnnistus. Igal juhul ei teinud keegi sinu eest otsust lubada hirm sinu ellu. Teie ise olite need, kes lubasid hirmul teie reaalsuses alustpanevat rolli mängida. Te ei teinud seda selleks, et ennast piinata. Te tegite seda selleks, et luua. Luua reaalsus, milles on rohkem sisu, rohkem täiust kui maailmas, mis põhineb vaid armastusel. Ma mõistan, et see võib kõlada uskumatult. Ma vaid loodan, et te suudate kasvõi intuitiivselt mõista, mida ma püüan öelda.

Hirm on loomingu elujõuline osa. Kus on hirm, seal pole armastust. Kus pole armastust, seal võib armastuse leida uutel ja ootamatutel viisidel. Armastuse puudumisel on võimalik luua ja kogeda hulganisti uusi emotsioone. Armastuse puudumist võib kogeda väga paljudel erinevatel viisidel. Armastuse olemasolu on võimalik tunda vaid hirmu taustal. Vastasel juhul oleks see kõikehaarav ja sa ei suudaks seda sellisel moel eristada. 

Seega luues hirmu ja paisates ennast välja armastuse ookeanist, mis sind ümbritses, lubasid sa endal esimest korda kogeda armastust.

Kas sa mõistad?

Sa ei loonud armastust, aga sa lõid armastuse kogemuse. Sa vajasid vastandit, midagi armastusest erinevat, et seda teha ja sa kasutasid hirmu selle eesmärgi saavutamiseks. Püüdke mõista hirmu ja näha kui suurt spirituaalset rolli ta teie reaalsuses mängib. Ma ei väsi kordamast, et ärge mõistke seda hukka. Palun ärge mõistke hukka hirmu ja Pimedust, mis see endaga kaasa toob, teis või kelleski teises. Te olete kõik armastusest loodud ja armastusse peaksite te ka tagasi pöörduma.

Sisenedes egopõhiselt teadvuselt südamepõhisele teadvusele ülemineku teise etappi seisad sa silmitsi oma sisemise valuga, oma hirmuga, ja me palume sind suhtuda temasse mõistvalt ja aktsepteerivalt.

Oma sisemise hirmu ja valuga kohtudes võid sa esmalt langeda enesesüüdistustesse, mis võib tõugata sind ennasthävitavale käitumisele. Võib näida, et sa liigud tagasi, mitte edasi. Sel hetkel oled sa ohutsoonis – eikellegimaal ego ja südame vahel. Sa tead, et soovid vanast vabaneda, kuid ei suuda veel uut vastu võtta. Nõnda satud sa kahtluste ja enesesüüdistuse küüsi. Pöördepunktiks saab hetk, mil sa lõpetad enese süüdistamise – vähemalt korraks. Vaid siis, kui sa vaatad enesesse huvi ja avatusega, võid sa siseneda südamepõhisesse teadvusse. Enne seda võrdled sa ennast üksnes kunstliku standardi või ideaaliga, millele sa iial vastata ei suuda. Sa karistad end selle eest ja püüad uuesti mahtuda vormi, mille sa ise enda peas oled loonud.

Selline perfektsionism on hävitav relv. See on armastuse vastand. Armastus ei võrdle sind mitte kunagi mitte kellegi ega millegagi, veelgi enam, see ei soovi sind mitte kunagi mitte mingil moel muuta. Armastus ei näe seda mis "peaks olema". Südames puudub mõiste "peaks". Südame poolelt vaadatuna on moraalikategooriad vaid viis maailma mõistmiseks või selle "jagamiseks". Need on vaid idee teie peades ja nagu te teate, võivad nad sõltuvalt peast oluliselt erineda. Vajadus kehtestada standardeid ja defineerida "head" on konfliktide ja sõdade eelkäija. See ei sõltugi niiväga ideedest kuivõrd vajadusest kontrollida ja fikseerida, mis põhjustab viha ja konflikte. 
 
Poliitilised, isiklikud või spirituaalsed ideaalid, tervise, ilu või tervemõistuslikkuse standardid, nad kõik pakuvad sulle ideid selle kohta, kuidas asjad peaksid olema või kuidas sa peaksid käituma. Nad kõik püüavad fikseerida või defineerida, mis on Hea. Aga armastus ei ole huvitatud Headuse defineerimisest. Ta ei ole huvitatud mitte ideedest, vaid reaalsusest. Armastus pöördub sinnapoole, kus on tõelisus. Süda on huvitatud kõigest, mis on, kogu selle väljenduse mitmekesisuses, nii purustavates kui loovates aspektides. See lihtsalt näeb; see lihtsalt on olemas, ümbritsedes sind oma kohaloluga, kui sa vaid lased.

Kui sa avad ennast armastuse reaalsusele, südame reaalsusele, loobud sa ka hinnangutest. Sel hetkel aktsepteerid sa seda, kes sa oled. Sa avastad, et sa oled just see kes sa oled, mitmetel põhjustel, mida sa nüüd uurima ja avastama asud.

Kui saabub see hetk, on see hingele suureks õnnistuseks. Nüüd oled sa võimeline iseennast tervendama. Aeg-ajalt langed sa endiselt tagasi enesesüüdistustesse, kuid nüüd on sul teadlik mälestus armastusest. Ja niipea kui sa oled seda kogenud, pöördud sa ikka ja jälle tagasi selle juurde, kuna sa oled taaskord tundnud Kodu lõhna.

Ülemineku teises etapis saad sa parema kontakti iseendaga. Sa vaatad lähemalt järgi, mis sinuga minevikust kaasa on tulnud. Sa vabastad valulikke mälestusi, nii sellest elust, aga ka eelmistest. Psühholoogiline pagas kõigist sinu eludest, mida sa eneses kannad, on moodustanud sinu praeguse identiteedi. Sa võid vaadata seda pagasit kui riideid täis kohvrit. Sa oled mänginud palju erinevaid rolle, omanud palju identiteete, justnagu riideidki. Osa rolle olid sulle nii hingelähedased, et need muutusid osaks sinu identiteedist. "See olen mina" mõtled sa neist rollidest või "riietest".

Uurides lähemalt neid rolle ja sinu seost nendega, avastad, et sa ei ole nemad. Sa ei ole psühholoogilised rollid või identiteedid, kelleks sa end pidasid. Sa ei ole sinu riided. Sa oled kasutanud neid rolle selleks, et saada kogemusi, mida sinu hing vajas.

Hing naudib kõiki kogemusi, kuna need on osa õppimisprotsessist, millele ta end pühendanud on. Selles valguses on kõik kogemused kasulikud ja väärtuslikud. Kui sa vaatad oma rolle ja identiteete lähemalt, märkad peagi, et neis on valulikke ja traumaatilisi kogemusi minevikust, mis endiselt sind mõjutavad. Näib, et neist on võimatu vabaneda. Neist on saanud justkui teine nahk, selle asemel, et olla lihtsalt keha katvad riided.

Need on keerulised aspektid sinu minevikust, mis takistavad sul praeguses hetkes täiel rinnal elamast ja elu nautimast. Sa oled nende osadega enesest nii tugevalt samastunud, et usud, et sina oled nemad. Seetõttu tunned end ohvrina ja teed elu kohta negatiivseid järeldusi. Aga need järeldused ei kehti tegelikult kogu elu kohta – nad kehtivad vaid traumeeritud aspektide kohta sinu hinge teadvuses.

Just need osad vajavad nüüd tervendamist. Sa teed seda minevikku tagasi rännates, kuid seekord rohkem armastava ja targema teadvusega kui varem. Egost südamele ülemineku protsessi teises etapis tervendad sa oma minevikku haarates neid sündmusi oma praeguse teadvusega. Taaskogedes neid sündmusi südamest lähtuvalt, suudad sa mineviku traumadest paraneda.

Trauma tekib kui sa koged suurt kaotust, valu või kurjust ja ei suuda selle põhjust mõista. Te kõik olete oma eludes traumasid kogenud. Tegelikkuses on hinge teadvus ego etapis juba oma olemuselt traumeeritud – temas on üksolemise ja Kodu kaotuse tunne, mida ta ei suuda mõista. Kui sa lähed oma kujutluses tagasi traumaatilise sündmuse juurde ja haarad seda oma südame teadvusega, muudad sa oma algset reaktsiooni sellele sündmusele. Sa muudad selle õudusest ja uskumatusest lihtsalt teadmiseks selle kohta, mis juhtus. 

Regressioonis sa lihtsalt teadvustad, mis juhtus ja selle käigus lood sa ruumi mõistmiseks, ruumi spirituaalseks mõistmiseks selle kohta, mis tegelikult oli juhtunud. Olles loonud selle ruumi, saab sinust uuesti oma enda reaalsuse valitseja. Sa oled nüüd võimeline haarama kogu juhtunut, kuna oma südames sa mõistad, et kõigel on oma eesmärk ja tähendus. Oma südames sa tead, et kõiges, mis juhtub, on vaba valiku element, ja nõnda suudad sa üha enam tajuda oma enda vastutust toimunus. Kui sa mõistad enda vastutust, oled sa vaba edasi liikuma.

Alles siis, kui sa mõistad oma mineviku identiteete kui näitlejaid oma rolle täitmas, oled sa vaba minema kuhu iganes soovid. Siis oled sa vaba sisenema südamepõhisesse teadvusse. Sa ei hoia enam kinni ühestki aspektist, millega sa end minevikus seostasid: ohver või ründaja, mees või naine, valge või must, vaene või rikas jne. Kui sa saad duaalsusesse mänguliselt suhtuda ja neid lihtsalt kasutada endale rõõmu ja loovuse toomiseks, oled sa mõistnud elu mõtet maal. Sa koged suurt õnne ja teatud mõttes kojupöördumist. See juhtub seetõttu, et sa saavutad kontakti teadvusega, mis seisab sinu erinevate rollide ja identiteetide taga. Sa puudutad oma jumaliku teadvusega kõige suuremat tõde – teadmist, et kõik on üks, armastuse reaalsus.

egost südameni neli etappi I

Teadvuse ülemineku neli etappi

1.	Rahulolematus sellega, mis egopõhisel teadvusel pakkuda on, igatsus "millegi muu" järgi: lõpu algus.
2.	Oma egoga seotuse teadvustamine, sellega seotud emotsioonide ja tunnete omaksvõtmine ja vabastamine: lõpu keskpaik.
3.	Vanade egopõhiste energiate surra laskmine iseendas, kookoni hülgamine, uueks Endaks saamine: lõpu lõpp.
4.	Südamepõhise teadvuse ärkamine iseendas, motiveeritus armastusest ja vabadusest; teiste aitamine üleminekuprotsessis.

Esimene etapp: ego ei rahulda sind enam

Üleminek egopõhisest teadvusest südamepõhisesse teadvusse algab sisemise tühjuse kogemusest. Asjad, mis varem kogu sinu tähelepanu haarasid ja situatsioonid, mis sind täielikult kaasa tõmbasid, jätavad sind nüüd ükskõikseks ja tekitavad tühjuse tunde. Näib justkui oleksid asjad kaotanud oma tavapärase tähenduse ja eesmärgi. Enne selle tühjuse kogemist on teadvus alaliselt hirmu haardes ja vajab pidevalt enese kinnitamist. Ta otsib pidevalt välist kinnitust, kuna ta ei ole valmis tunnistama oma hirmu  hülgamise ja üksinduse ees. See sügav hirm ja vajadus välise tunnustuse järgi, võis olla pikalt varjatud, olles samas paljude sinu tegude peamiseks motiiviks. Kogu sinu elu võib olla neile rajatud ilma, et sa sellest teadlik oleksid olnud. Ehk oled sa teadlik ebamäärasest rahutusest või pingest enda sees. Enamasti peab selleks, et sa neile tunnetele tähelepanu pööraksid, juhtuma midagi löövat – lahkuminek, lähedase või töö kaotus. 

Kui sinu olemuse kese on ego, on sinu teadvus ja emotsionaalne elu krambi seisundis. Sa roomad valust ja selles seisundis oled sa pidevalt kaitsepositsioonil. Ego seisundis koged sa pidevat puudust ja vajadust enama järgi. Sinu mõtted, tunded ja teod lähtuvalt mustast august, tühjusest, mida ei ole iial võimalik täielikult täita. See on hirmu auk, varjudega kaetud koht, kuna sa pöörad oma teadvuse sellelt ära. Seal varjude all on tühjus, mille olemasolu sa ebamääraselt tajud, aga sa ei taha sinna minna.

Selles seisundis on sinu suhe Jumala või Kõigega-Mis-On seotud eraldatuse tundega. Sügaval sisimas tunned sa end üksiku ja hüljatuna. Sa tunned end katkise ja tühise killuna, mille pole mingit eesmärki. Selle tunde katmine varjuga, muudab tunded ähmasemaks – sa koged neid kaudselt, varjuna. 

Inimesed on surmahirmul oma sisemisele tühjusele täie teadlikkusega otsa vaatamise ees. Nad kardavad oma sisemise pimedusega kohtuda ja teda tundma õppida. Isegi kui sa talle otsa ei vaata, on ta ikka seal, ja sa pead jätkuvalt toimetulekustrateegiaid välja töötama selleks, et muuta elu talutavaks. Ego strateegia on tegeleda probleemidega alati äärealadel, aga mitte nende keskmes. Ego püüab probleemi lahendada sinu teadvust väljapoole suunates. Ta püüab sisemist valu leevendada sind väliste energiatega toites. Ta on eriti vastuvõtlik järgmistele energiatele: tunnustus, imetlus, võim, tähelepanu, jne. Sel moel loob ego näilise vastuse hinge sügavale igatsusele ühtsuse, turvalisuse ja armastuse järgi. 

See igatsus iseenesest on täiesti adekvaatne ja reaalne. See on jumaliku energia kutse, sinu enda loomus, mis sind kutsub, sest sa oled ühtsuse, turvalisuse ja armastuse energia. Igaüks igatseb tingimusteta armastust ja selle energia puudutust, mida te nimetate Jumalaks. Oma olemuselt on see tunne igatsus täieliku teadlikkuse ja seega sinu enda jumaliku mina järgi. 

Sinu enda jumalikkus ongi ligipääs tingimusteta armastusele. Sa võid selle leida vaid minnes läbi hirmu ja Pimeduse, mis seda ümbritseb, ja seda saad sa teha sissepoole, mitte väljapoole, pöördudes. Sa teed seda kasutades oma teadvust valgusena, mis hajutab varjud. Teadvus on Valgus. Seetõttu ei ole teadvusel vaja Pimedusega võidelda; ainuüksi tema kohalolu lahustab Pimeduse. Pöörates oma teadvuse sissepoole saavad imed sulle osaks.

Ego samas tegutseb vastassuunas. Ta tajub vajadust armastuse ja turvalisuse järgi, kuid püüdleb nende poole ilma sisemise Pimeduse ja hirmuga silmitsi seismata. Selline teguviis eeldab teatud trikki: ego muundab armastusevajaduse vajaduseks teistelt saadava tunnustuse ja heakskiidu järgi. Ta moondab igatsuse üksolemise ja harmoonia järgi täiuslikkuse ja teistest parem olemise ihaluseks. Kui sa usud, et olla armastatud tähendab olla oma saavutuste eest imetletud, ei pea sa enam sissepoole pöörduma; sa pead lihtsalt rohkem tööd tegema! Sel moel püüab ego vältida oma sisemise hirmuga kohtumist. 

Sinu loomuomane igatsus armastuse ja rahumeelse ühtsustunde järgi moondub sel moel võitluseks tunnustuse nimel. Sa vajad pidevat välist kinnitust, mis annaks sulle ajutise kindlustunde. Sinu teadvus on suunatud eelkõige välisele maailmale. Sa sõltud teiste arvamusest ja see läheb sulle sügavalt korda. Teiste hinnangud on sulle väga olulised, kuna sinu enesehinnang sõltub nendest. Tegelikkuses langeb sinu enesehinnang aina madalamale, kuna sa annad oma jõu endast välja neile, kes hindavad sind sinu väliste saavutuste järgi, mitte sinu tegeliku olemuse põhjal. 

Sisemine hüljatuse ja üksindustunne jääb aga tegelikult välisest tunnustusest hoolimata oma kohale. Need tunded muutuvad isegi valusamaks, kuna sa keeldud neile tähelepanu pööramast. See, mida sa ei soovi näha, saab sinu varjuküljeks. Hirm, viha ja negatiivsus tegutsevad seal omapäi, saades sinu ükskõiksusest vaid jõudu juurde. Teatud mõtete, aimduste ja tunnete allasurumisel võib ego käituda väga järjekindlalt; ta ei loobu oma kontrollpositsioonist kergesti. 

See, mida sa oma maailmas tajud "kurjusena" on alati isikliku võimu külge klammerdumise tulemus. See on keeldumine kontrolli käestandmisest ja oma sisemise hirmu ja Pimeduse aktsepteerimisest. Esimene samm valgustumisel on alistumine selle ees "mis on". Valgustumine tähendab, et sa lubad oma teadvuse valgusel paista kõigile oma olemuse tahkudele. Valgustumine ei tähenda, et sa oled täielikult teadvel kõigest, mis sinus on, see tähendab vaid valmisolekut võtta teadlikult vastu kõik, mis sinus on. 

Valgustumine on armastus. Armastus tähendab, et sa aktsepteerid ennast sellisena nagu sa oled. See sisemine Pimedus, sügav hüljatusetunne sinu hinge sügavustes, mida te kõik nii väga kardate, on ajutine. Ego etapp on vaid üks suures arengus ja teadvuse lahtirullumises. Selles etapis tehakse esimene hüpe individualiseerunud jumaliku teadvuse suunas. 

Sinu sünniga individuaalse teadvusena, eraldatud hingena, käib kaasas üksijäetuse ja Emast/Isast eraldatuse tunne. See on võrreldav sünnitraumaga sinu füüsilises maailmas. Emaüsas kogeb laps ookeanilaadset üksolemist emaga. Sündides saab temast eraldi olevus. 

Selle sünnitrauma tõttu – rääkides nüüd hinge sünnist – jääb hinge valus mälestus eraldatusest; ta pidi loobuma kõigest, mida pidas talle kuuluvaks. 

Vastsündinud hing igatseb tagasi pool-teadlikku ühtsuse seisundisse, millest ta pärineb ja mida peab oma Koduks. Kuna tagasipöördumine on võimatu, kogeb hing hirmu, kõledust ja ebakindlust. Sellest sisemisest valust ja segadusest saab kasvulävi ego püüdlustele võimu poole. Hing peab saama hakkama hirmu ja valuga ning ego pakub talle lahendust. 

Ego hoiab võimu ja kontrolli võimalust hinge vaateväljas. Hing, tundes end nõrga ja abituna, annab alla ja annab otsustusõiguse egole üle.

Ego on see osa hingest, mis on orienteeritud materiaalsele, välisele maailmale. Oma olemuselt on ego hinge tööriist enda väljendamiseks füüsilise olendina ajas ja ruumis. Ego pakub fokuseeritud teadvust. Ego muudab teadvuse konkreetseks, mitte ookeanilaadseks, ego on "siin ja praegu", mitte "alati ja kõikjal". Ego annab sisemistele impulssidele konkreetse materiaalse kuju. Ego on lüli, mis ühendab sinu füüsilist ja spirituaalset aspekti. 

Hingele, kui mitte-füüsilisele spirituaalsele olendile on üsna loomuvastane olla piiratud aja ja ruumiga. Oma olemuselt on hing sõltumatu mistahes materiaalsest vormist. Lendamise unenägudes oled sa kontaktis selle vaba ja sõltumatu osaga enesest. Ego seevastu, seob ja fikseerib. Ta võimaldab sul tegutseda füüsilises reaalsuses. Sel moel mängib ego väga olulist rolli, millel pole midagi pistmist "hea" või "halvaga". Tasakaalustatud olukorras on ego neutraalne ja asendamatu vahend hingele, kes on asunud elama maisesse kehasse. 

Samas, kui ego hakkab hinge teadvust juhtima, selle asemel, et olla viimase tööriistaks, kaotab hing tasakaalu. Kui ego juhib hinge (mis on egopõhise teadvuse tunnuseks), ta mitte ei anna sisemistele impulssidele materiaalset kuju, vaid ta ka kontrollib neid ja valikuliselt surub alla. Sel moel tekitab ego sulle reaalsusest moonutatud pildi. Tasakaalutu ego püüdleb pidevalt võimu ja kontrolli poole ja seetõttu näeb kõiki fakte kas positiivsete või negatiivsetena. 

On küllaltki õpetlik märgata oma enda võimu- ja kontrollipõhiseid motiive. Püüa märgata, kui tihti sa püüad olukordi või inimesi oma tahtele allutada, isegi siis kui teed seda õilsatel eesmärkidel. Kui tihti tunned end häirituna, kui asjad ei suju nii nagu sulle meeldiks? On oluline teada, et kontrollivajaduse taga on alati hirm kontroll kaotada. Nii et küsi eneselt: mis juhtub kui ma loobun kontrollist, loobun vajadusest teada? Mis on minu sügavaim hirm?

Hind mida sa praegu maksad asjade "kontrolli all" hoidmise eest on sinu pinges ja piiratud suhtumine elusse. Kui sa julged elada sisemisest inspiratsioonist lähtuvalt ja teha vaid neid asju, mis toovad sulle rõõmu, tekib sinu elus loomulik ja tõeline kord. Sa tunned end vaba ja õnnelikuna ilma, et peaksid pidevalt elu voolu juhtima. See on elu ilma hirmuta – elu täielikus usalduses selle vastu, mida elu sulle toob. Kas sa suudad seda? Noorele hingele on egopõhisesse teadvusse langemine praktiliselt vältimatu. Ego pakub lahendust hirmule ja hüljatusele; ta suunab tähelepanu "sellelt, mis on sees", sellele "mida, on võimalik saada väljast". See ei ole tõeline lahendus, kuid ometigi pakub mõneks ajaks leevendust. Oma välise keskkonna kontrollimine võib tuua ajutise rahuldustunde. Vaid viivuks saad sa end tunda armastatu, imetletu ja auväärsena. See leevendab mõneks ajaks sinu valu. Kuid see abi on lühiajaline ja sul tuleb jälle ennast tõestama asuda – olla veelgi parem, kenam ja abivalmim.

Palun ole teadlik, et ego lipu all võib tegutseda nii kenad kui ebameeldivad, lahked ja ihned, domineerivad ja alluvad inimesed. See, mis on näiliselt isetu tegu, võib olla alateadlik püüe tähelepanu, armastuse ja tunnustuse saamiseks. Kui sa oled alati hooliv ja lahke, siis sa varjad ennast iseenda eest. Seega ei ole ego olemuse mõistmiseks vaja tuua näiteks jõhkraid türanne nagu Hitler või Saddam Hussein. Asi on märksa lihtsam; jälgi ennast oma igapäevases elus. Ego saab nähtavaks vajaduses olukordi kontrollida. Näiteks sa soovid, et teatud inimesed käituksid teatud viisil. Sa tegutsed teatud viisil, et oma tahtmist saavutada. 

Näiteks oled sa vastutulelik ja kena, püüad teise tundeid mitte riivata. Selle käitumise taga on kontrollivajadus. "Kuna ma tahan, et sa mind armastaksid, ei hakka ma sulle kunagi vastu." See mõte lähtub hirmust. See on hirm iseolemise ja hülgamise ees. Mis näib kena ja hoolivana on tegelikkuses hoopiski enese-eitus. Selle taga on ego.

Seni kuni sinu hinge juhib ego, tuleb sul ennast teiste energiaga toita, selleks, et võiksid end hästi tunda. Sa tunned, et vajad välist tunnustust teistelt inimestelt, kelleltki autoriteetselt, kes asub väljaspool. Paraku pole miski sind ümbritsevas maailmas püsiv. Kes iganes see ka ei oleks – abikaasa, sõber, ülemus või vanemad – kellele sa loodad, sa ei saa igavesti nendele lootma jääda. Just seetõttu pead sa pidevalt "tööd tegema", olema pildil, et tunnustus välja teenida. See ongi pinges ja närvilise enesetunde põhjuseks, mis on paratamatu egoseisundi osa.

Ego ei suuda pakkuda sulle tõelist armastust ja enesekindlust. Lahendus, mida ta pakub hüljatuse traumale on tegelikult põhjatu auk. Noore hinge tegelik missioon on saada vanemaks, kelle ta on kaotanud.

Elu Maal, alates abitu beebi sünnist kuni iseseisvaks täiskasvanuks saamiseni, kutsub sind tegema just seda sama. Kui tihti peitub õnneliku elu võti just selles, et sa oleksid iseendale ema ja isa, pakuksid endale armastust ja mõistmist, millest puudust tunned. Laiemas metafüüsilises tähenduses on see mõistmine, et sina oled Jumal, mitte üks tema väikestest kadunud lammastest. Selle tõsiasja mõistmine toob sind Koju. See mõistmine toob sind sinu olemuse keskmesse, milleks on armastus ja jumalik jõud.

Ego etapp hakkab lõppema kui hing mõistab, et ta kordab üha uuesti ja uuesti samade tegude ja mõtete tsüklit. Ego kaotab oma jõu kui hing tüdineb ja väsib võitlemast ikka ja jälle kaduva nimel. Hing hakkab kahtlustama, et mängureeglid on eksitavad ja et tegelikult ei olegi võimalik midagi võita. Tasahaaval hakkab ta kontrollist loobuma. 

Oma mõtteid ja tegusid vähem kontrollides suunab hing vähem energiat väljapoole, mis loob energeetilise ruumi, mis võimaldab kogeda uusi ja erinevaid asju. Esmalt sellesse etappi sisenedes võid sa end väga väsinu ja tühjana tunda. Asjad, mida pidasid väärtuslikuks võivad nüüd sulle täiesti tühistena näida. Pinnale võivad kerkida hirmud, millel pole selget põhjust. See võib olla ebamäärane surmahirm või hirm kaotada oma lähedased. Töö või perekondlikes suhetes võib avalduda viha. Kõik, mis varem näis iseenesestmõistetav, on nüüd kahtluse alla seatud. Kõik, mille vältimiseks egoteadvus tegutses, saab lõpuks teoks. 

Järk-järgult nihutatakse kaas anumalt ja kõikvõimalikud kontrollimatud emotsioonid ja hirmud tungivad sinu teadvusse, külvates sinu elus kõhklusi ja segadust. Kuni selle hetkeni tegutsesid sa suures osas autopiloodil. Paljud mõtte ja tundemustrid tegutsesid sinus automaatselt; sa lasid nad läbi ilma igasuguste küsimusteta. See andis sinu teadvusele ühtsuse ja stabiilsuse. Kuid kui sinu teadvus kasvab ja avardub, rebeneb sinu isiksus kaheks. Osa sinust soovib jääda kõige vana juurde; teine osa sinust seab esimese kahtluse alla ja paneb sind proovile ebamugavate tunnetega nagu viha, hirm ja ebakindlus. 

Seetõttu kogetakse teadvuse avardumist egoetapi lõppedes häiriva sissetungina. See uus teadvus nihutab paigast kõik, mis oli kindel ja äratab sinus emotsioonid, millega sa ei oska hakkama saada. Kui sa hakkad kahtlema egopõhistes mõtte- ja tegutsemismustrites, siseneb sinusse teadvuse uus mõõde. See on see osa sinust, kes armastab tõde, mitte võimu. Ego diktatuuri all elamine on väga rusuv. Sa teenid väikest hirmunud diktaatorit, kes ei soovi kontrollida mitte ainult sinu keskkonda, vaid ka sind ennast. Sinu spontaanne tunnete ja intuitsioonivoog on pidevalt häiritud. Egole ei meeldi spontaansus. See hoiab sind tagasi vabalt oma tundeid väljendamast, kuna tunded ja emotsioonid on kontrollimatud ja etteaimamatud, mis on egole ohtlik. Ego kannab alati maski. 

Kui ego sunnib sind olema "kena ja kaastundlik, võitmaks inimeste poolehoidu", sunnib ta sind süstemaatiliselt oma vastumeelsust ja viha alla suruma. Kui sa hakkad sellise juhtimise õigsuses kahtlema, pääsevad need allasurutud emotsioonid valla. Tundeid ei saa kõrvaldada neid allasurudes. Nad elavad edasi ja koguvad jõudu niikaua kuni sa neid varjad. Kui hinge on tekkinud tühjus ja kahtlused, mis on iseloomulikud ego etapi lõpule, on võimalik kõiki neid tundeid ja emotsioone kohata, mis olid varem Pimedusse surutud. Need meeletu surve all elanud emotsioonid ja tunded on värav sinu tõelise Mina juurde. Saades teada, mida sa tõeliselt tunned, mitte mida peaksid tundma, taastad sa oma spontaansuse ja ühtsuse, osakese iseendast, mida nimetatakse ka "sisemiseks lapseks". Oma tõeliste tunnete ja emotsioonidega kontakti astumine juhatab sind teele vabaduse poole. Üleminek südamepõhisele teadvusele on alanud.