egost südameni neli etappi I

Teadvuse ülemineku neli etappi

1.	Rahulolematus sellega, mis egopõhisel teadvusel pakkuda on, igatsus "millegi muu" järgi: lõpu algus.
2.	Oma egoga seotuse teadvustamine, sellega seotud emotsioonide ja tunnete omaksvõtmine ja vabastamine: lõpu keskpaik.
3.	Vanade egopõhiste energiate surra laskmine iseendas, kookoni hülgamine, uueks Endaks saamine: lõpu lõpp.
4.	Südamepõhise teadvuse ärkamine iseendas, motiveeritus armastusest ja vabadusest; teiste aitamine üleminekuprotsessis.

Esimene etapp: ego ei rahulda sind enam

Üleminek egopõhisest teadvusest südamepõhisesse teadvusse algab sisemise tühjuse kogemusest. Asjad, mis varem kogu sinu tähelepanu haarasid ja situatsioonid, mis sind täielikult kaasa tõmbasid, jätavad sind nüüd ükskõikseks ja tekitavad tühjuse tunde. Näib justkui oleksid asjad kaotanud oma tavapärase tähenduse ja eesmärgi. Enne selle tühjuse kogemist on teadvus alaliselt hirmu haardes ja vajab pidevalt enese kinnitamist. Ta otsib pidevalt välist kinnitust, kuna ta ei ole valmis tunnistama oma hirmu  hülgamise ja üksinduse ees. See sügav hirm ja vajadus välise tunnustuse järgi, võis olla pikalt varjatud, olles samas paljude sinu tegude peamiseks motiiviks. Kogu sinu elu võib olla neile rajatud ilma, et sa sellest teadlik oleksid olnud. Ehk oled sa teadlik ebamäärasest rahutusest või pingest enda sees. Enamasti peab selleks, et sa neile tunnetele tähelepanu pööraksid, juhtuma midagi löövat – lahkuminek, lähedase või töö kaotus. 

Kui sinu olemuse kese on ego, on sinu teadvus ja emotsionaalne elu krambi seisundis. Sa roomad valust ja selles seisundis oled sa pidevalt kaitsepositsioonil. Ego seisundis koged sa pidevat puudust ja vajadust enama järgi. Sinu mõtted, tunded ja teod lähtuvalt mustast august, tühjusest, mida ei ole iial võimalik täielikult täita. See on hirmu auk, varjudega kaetud koht, kuna sa pöörad oma teadvuse sellelt ära. Seal varjude all on tühjus, mille olemasolu sa ebamääraselt tajud, aga sa ei taha sinna minna.

Selles seisundis on sinu suhe Jumala või Kõigega-Mis-On seotud eraldatuse tundega. Sügaval sisimas tunned sa end üksiku ja hüljatuna. Sa tunned end katkise ja tühise killuna, mille pole mingit eesmärki. Selle tunde katmine varjuga, muudab tunded ähmasemaks – sa koged neid kaudselt, varjuna. 

Inimesed on surmahirmul oma sisemisele tühjusele täie teadlikkusega otsa vaatamise ees. Nad kardavad oma sisemise pimedusega kohtuda ja teda tundma õppida. Isegi kui sa talle otsa ei vaata, on ta ikka seal, ja sa pead jätkuvalt toimetulekustrateegiaid välja töötama selleks, et muuta elu talutavaks. Ego strateegia on tegeleda probleemidega alati äärealadel, aga mitte nende keskmes. Ego püüab probleemi lahendada sinu teadvust väljapoole suunates. Ta püüab sisemist valu leevendada sind väliste energiatega toites. Ta on eriti vastuvõtlik järgmistele energiatele: tunnustus, imetlus, võim, tähelepanu, jne. Sel moel loob ego näilise vastuse hinge sügavale igatsusele ühtsuse, turvalisuse ja armastuse järgi. 

See igatsus iseenesest on täiesti adekvaatne ja reaalne. See on jumaliku energia kutse, sinu enda loomus, mis sind kutsub, sest sa oled ühtsuse, turvalisuse ja armastuse energia. Igaüks igatseb tingimusteta armastust ja selle energia puudutust, mida te nimetate Jumalaks. Oma olemuselt on see tunne igatsus täieliku teadlikkuse ja seega sinu enda jumaliku mina järgi. 

Sinu enda jumalikkus ongi ligipääs tingimusteta armastusele. Sa võid selle leida vaid minnes läbi hirmu ja Pimeduse, mis seda ümbritseb, ja seda saad sa teha sissepoole, mitte väljapoole, pöördudes. Sa teed seda kasutades oma teadvust valgusena, mis hajutab varjud. Teadvus on Valgus. Seetõttu ei ole teadvusel vaja Pimedusega võidelda; ainuüksi tema kohalolu lahustab Pimeduse. Pöörates oma teadvuse sissepoole saavad imed sulle osaks.

Ego samas tegutseb vastassuunas. Ta tajub vajadust armastuse ja turvalisuse järgi, kuid püüdleb nende poole ilma sisemise Pimeduse ja hirmuga silmitsi seismata. Selline teguviis eeldab teatud trikki: ego muundab armastusevajaduse vajaduseks teistelt saadava tunnustuse ja heakskiidu järgi. Ta moondab igatsuse üksolemise ja harmoonia järgi täiuslikkuse ja teistest parem olemise ihaluseks. Kui sa usud, et olla armastatud tähendab olla oma saavutuste eest imetletud, ei pea sa enam sissepoole pöörduma; sa pead lihtsalt rohkem tööd tegema! Sel moel püüab ego vältida oma sisemise hirmuga kohtumist. 

Sinu loomuomane igatsus armastuse ja rahumeelse ühtsustunde järgi moondub sel moel võitluseks tunnustuse nimel. Sa vajad pidevat välist kinnitust, mis annaks sulle ajutise kindlustunde. Sinu teadvus on suunatud eelkõige välisele maailmale. Sa sõltud teiste arvamusest ja see läheb sulle sügavalt korda. Teiste hinnangud on sulle väga olulised, kuna sinu enesehinnang sõltub nendest. Tegelikkuses langeb sinu enesehinnang aina madalamale, kuna sa annad oma jõu endast välja neile, kes hindavad sind sinu väliste saavutuste järgi, mitte sinu tegeliku olemuse põhjal. 

Sisemine hüljatuse ja üksindustunne jääb aga tegelikult välisest tunnustusest hoolimata oma kohale. Need tunded muutuvad isegi valusamaks, kuna sa keeldud neile tähelepanu pööramast. See, mida sa ei soovi näha, saab sinu varjuküljeks. Hirm, viha ja negatiivsus tegutsevad seal omapäi, saades sinu ükskõiksusest vaid jõudu juurde. Teatud mõtete, aimduste ja tunnete allasurumisel võib ego käituda väga järjekindlalt; ta ei loobu oma kontrollpositsioonist kergesti. 

See, mida sa oma maailmas tajud "kurjusena" on alati isikliku võimu külge klammerdumise tulemus. See on keeldumine kontrolli käestandmisest ja oma sisemise hirmu ja Pimeduse aktsepteerimisest. Esimene samm valgustumisel on alistumine selle ees "mis on". Valgustumine tähendab, et sa lubad oma teadvuse valgusel paista kõigile oma olemuse tahkudele. Valgustumine ei tähenda, et sa oled täielikult teadvel kõigest, mis sinus on, see tähendab vaid valmisolekut võtta teadlikult vastu kõik, mis sinus on. 

Valgustumine on armastus. Armastus tähendab, et sa aktsepteerid ennast sellisena nagu sa oled. See sisemine Pimedus, sügav hüljatusetunne sinu hinge sügavustes, mida te kõik nii väga kardate, on ajutine. Ego etapp on vaid üks suures arengus ja teadvuse lahtirullumises. Selles etapis tehakse esimene hüpe individualiseerunud jumaliku teadvuse suunas. 

Sinu sünniga individuaalse teadvusena, eraldatud hingena, käib kaasas üksijäetuse ja Emast/Isast eraldatuse tunne. See on võrreldav sünnitraumaga sinu füüsilises maailmas. Emaüsas kogeb laps ookeanilaadset üksolemist emaga. Sündides saab temast eraldi olevus. 

Selle sünnitrauma tõttu – rääkides nüüd hinge sünnist – jääb hinge valus mälestus eraldatusest; ta pidi loobuma kõigest, mida pidas talle kuuluvaks. 

Vastsündinud hing igatseb tagasi pool-teadlikku ühtsuse seisundisse, millest ta pärineb ja mida peab oma Koduks. Kuna tagasipöördumine on võimatu, kogeb hing hirmu, kõledust ja ebakindlust. Sellest sisemisest valust ja segadusest saab kasvulävi ego püüdlustele võimu poole. Hing peab saama hakkama hirmu ja valuga ning ego pakub talle lahendust. 

Ego hoiab võimu ja kontrolli võimalust hinge vaateväljas. Hing, tundes end nõrga ja abituna, annab alla ja annab otsustusõiguse egole üle.

Ego on see osa hingest, mis on orienteeritud materiaalsele, välisele maailmale. Oma olemuselt on ego hinge tööriist enda väljendamiseks füüsilise olendina ajas ja ruumis. Ego pakub fokuseeritud teadvust. Ego muudab teadvuse konkreetseks, mitte ookeanilaadseks, ego on "siin ja praegu", mitte "alati ja kõikjal". Ego annab sisemistele impulssidele konkreetse materiaalse kuju. Ego on lüli, mis ühendab sinu füüsilist ja spirituaalset aspekti. 

Hingele, kui mitte-füüsilisele spirituaalsele olendile on üsna loomuvastane olla piiratud aja ja ruumiga. Oma olemuselt on hing sõltumatu mistahes materiaalsest vormist. Lendamise unenägudes oled sa kontaktis selle vaba ja sõltumatu osaga enesest. Ego seevastu, seob ja fikseerib. Ta võimaldab sul tegutseda füüsilises reaalsuses. Sel moel mängib ego väga olulist rolli, millel pole midagi pistmist "hea" või "halvaga". Tasakaalustatud olukorras on ego neutraalne ja asendamatu vahend hingele, kes on asunud elama maisesse kehasse. 

Samas, kui ego hakkab hinge teadvust juhtima, selle asemel, et olla viimase tööriistaks, kaotab hing tasakaalu. Kui ego juhib hinge (mis on egopõhise teadvuse tunnuseks), ta mitte ei anna sisemistele impulssidele materiaalset kuju, vaid ta ka kontrollib neid ja valikuliselt surub alla. Sel moel tekitab ego sulle reaalsusest moonutatud pildi. Tasakaalutu ego püüdleb pidevalt võimu ja kontrolli poole ja seetõttu näeb kõiki fakte kas positiivsete või negatiivsetena. 

On küllaltki õpetlik märgata oma enda võimu- ja kontrollipõhiseid motiive. Püüa märgata, kui tihti sa püüad olukordi või inimesi oma tahtele allutada, isegi siis kui teed seda õilsatel eesmärkidel. Kui tihti tunned end häirituna, kui asjad ei suju nii nagu sulle meeldiks? On oluline teada, et kontrollivajaduse taga on alati hirm kontroll kaotada. Nii et küsi eneselt: mis juhtub kui ma loobun kontrollist, loobun vajadusest teada? Mis on minu sügavaim hirm?

Hind mida sa praegu maksad asjade "kontrolli all" hoidmise eest on sinu pinges ja piiratud suhtumine elusse. Kui sa julged elada sisemisest inspiratsioonist lähtuvalt ja teha vaid neid asju, mis toovad sulle rõõmu, tekib sinu elus loomulik ja tõeline kord. Sa tunned end vaba ja õnnelikuna ilma, et peaksid pidevalt elu voolu juhtima. See on elu ilma hirmuta – elu täielikus usalduses selle vastu, mida elu sulle toob. Kas sa suudad seda? Noorele hingele on egopõhisesse teadvusse langemine praktiliselt vältimatu. Ego pakub lahendust hirmule ja hüljatusele; ta suunab tähelepanu "sellelt, mis on sees", sellele "mida, on võimalik saada väljast". See ei ole tõeline lahendus, kuid ometigi pakub mõneks ajaks leevendust. Oma välise keskkonna kontrollimine võib tuua ajutise rahuldustunde. Vaid viivuks saad sa end tunda armastatu, imetletu ja auväärsena. See leevendab mõneks ajaks sinu valu. Kuid see abi on lühiajaline ja sul tuleb jälle ennast tõestama asuda – olla veelgi parem, kenam ja abivalmim.

Palun ole teadlik, et ego lipu all võib tegutseda nii kenad kui ebameeldivad, lahked ja ihned, domineerivad ja alluvad inimesed. See, mis on näiliselt isetu tegu, võib olla alateadlik püüe tähelepanu, armastuse ja tunnustuse saamiseks. Kui sa oled alati hooliv ja lahke, siis sa varjad ennast iseenda eest. Seega ei ole ego olemuse mõistmiseks vaja tuua näiteks jõhkraid türanne nagu Hitler või Saddam Hussein. Asi on märksa lihtsam; jälgi ennast oma igapäevases elus. Ego saab nähtavaks vajaduses olukordi kontrollida. Näiteks sa soovid, et teatud inimesed käituksid teatud viisil. Sa tegutsed teatud viisil, et oma tahtmist saavutada. 

Näiteks oled sa vastutulelik ja kena, püüad teise tundeid mitte riivata. Selle käitumise taga on kontrollivajadus. "Kuna ma tahan, et sa mind armastaksid, ei hakka ma sulle kunagi vastu." See mõte lähtub hirmust. See on hirm iseolemise ja hülgamise ees. Mis näib kena ja hoolivana on tegelikkuses hoopiski enese-eitus. Selle taga on ego.

Seni kuni sinu hinge juhib ego, tuleb sul ennast teiste energiaga toita, selleks, et võiksid end hästi tunda. Sa tunned, et vajad välist tunnustust teistelt inimestelt, kelleltki autoriteetselt, kes asub väljaspool. Paraku pole miski sind ümbritsevas maailmas püsiv. Kes iganes see ka ei oleks – abikaasa, sõber, ülemus või vanemad – kellele sa loodad, sa ei saa igavesti nendele lootma jääda. Just seetõttu pead sa pidevalt "tööd tegema", olema pildil, et tunnustus välja teenida. See ongi pinges ja närvilise enesetunde põhjuseks, mis on paratamatu egoseisundi osa.

Ego ei suuda pakkuda sulle tõelist armastust ja enesekindlust. Lahendus, mida ta pakub hüljatuse traumale on tegelikult põhjatu auk. Noore hinge tegelik missioon on saada vanemaks, kelle ta on kaotanud.

Elu Maal, alates abitu beebi sünnist kuni iseseisvaks täiskasvanuks saamiseni, kutsub sind tegema just seda sama. Kui tihti peitub õnneliku elu võti just selles, et sa oleksid iseendale ema ja isa, pakuksid endale armastust ja mõistmist, millest puudust tunned. Laiemas metafüüsilises tähenduses on see mõistmine, et sina oled Jumal, mitte üks tema väikestest kadunud lammastest. Selle tõsiasja mõistmine toob sind Koju. See mõistmine toob sind sinu olemuse keskmesse, milleks on armastus ja jumalik jõud.

Ego etapp hakkab lõppema kui hing mõistab, et ta kordab üha uuesti ja uuesti samade tegude ja mõtete tsüklit. Ego kaotab oma jõu kui hing tüdineb ja väsib võitlemast ikka ja jälle kaduva nimel. Hing hakkab kahtlustama, et mängureeglid on eksitavad ja et tegelikult ei olegi võimalik midagi võita. Tasahaaval hakkab ta kontrollist loobuma. 

Oma mõtteid ja tegusid vähem kontrollides suunab hing vähem energiat väljapoole, mis loob energeetilise ruumi, mis võimaldab kogeda uusi ja erinevaid asju. Esmalt sellesse etappi sisenedes võid sa end väga väsinu ja tühjana tunda. Asjad, mida pidasid väärtuslikuks võivad nüüd sulle täiesti tühistena näida. Pinnale võivad kerkida hirmud, millel pole selget põhjust. See võib olla ebamäärane surmahirm või hirm kaotada oma lähedased. Töö või perekondlikes suhetes võib avalduda viha. Kõik, mis varem näis iseenesestmõistetav, on nüüd kahtluse alla seatud. Kõik, mille vältimiseks egoteadvus tegutses, saab lõpuks teoks. 

Järk-järgult nihutatakse kaas anumalt ja kõikvõimalikud kontrollimatud emotsioonid ja hirmud tungivad sinu teadvusse, külvates sinu elus kõhklusi ja segadust. Kuni selle hetkeni tegutsesid sa suures osas autopiloodil. Paljud mõtte ja tundemustrid tegutsesid sinus automaatselt; sa lasid nad läbi ilma igasuguste küsimusteta. See andis sinu teadvusele ühtsuse ja stabiilsuse. Kuid kui sinu teadvus kasvab ja avardub, rebeneb sinu isiksus kaheks. Osa sinust soovib jääda kõige vana juurde; teine osa sinust seab esimese kahtluse alla ja paneb sind proovile ebamugavate tunnetega nagu viha, hirm ja ebakindlus. 

Seetõttu kogetakse teadvuse avardumist egoetapi lõppedes häiriva sissetungina. See uus teadvus nihutab paigast kõik, mis oli kindel ja äratab sinus emotsioonid, millega sa ei oska hakkama saada. Kui sa hakkad kahtlema egopõhistes mõtte- ja tegutsemismustrites, siseneb sinusse teadvuse uus mõõde. See on see osa sinust, kes armastab tõde, mitte võimu. Ego diktatuuri all elamine on väga rusuv. Sa teenid väikest hirmunud diktaatorit, kes ei soovi kontrollida mitte ainult sinu keskkonda, vaid ka sind ennast. Sinu spontaanne tunnete ja intuitsioonivoog on pidevalt häiritud. Egole ei meeldi spontaansus. See hoiab sind tagasi vabalt oma tundeid väljendamast, kuna tunded ja emotsioonid on kontrollimatud ja etteaimamatud, mis on egole ohtlik. Ego kannab alati maski. 

Kui ego sunnib sind olema "kena ja kaastundlik, võitmaks inimeste poolehoidu", sunnib ta sind süstemaatiliselt oma vastumeelsust ja viha alla suruma. Kui sa hakkad sellise juhtimise õigsuses kahtlema, pääsevad need allasurutud emotsioonid valla. Tundeid ei saa kõrvaldada neid allasurudes. Nad elavad edasi ja koguvad jõudu niikaua kuni sa neid varjad. Kui hinge on tekkinud tühjus ja kahtlused, mis on iseloomulikud ego etapi lõpule, on võimalik kõiki neid tundeid ja emotsioone kohata, mis olid varem Pimedusse surutud. Need meeletu surve all elanud emotsioonid ja tunded on värav sinu tõelise Mina juurde. Saades teada, mida sa tõeliselt tunned, mitte mida peaksid tundma, taastad sa oma spontaansuse ja ühtsuse, osakese iseendast, mida nimetatakse ka "sisemiseks lapseks". Oma tõeliste tunnete ja emotsioonidega kontakti astumine juhatab sind teele vabaduse poole. Üleminek südamepõhisele teadvusele on alanud.