Sinu maise elu perspektiivist liigud sa punktist A punkti B lineaarselt. Näiteks liigud sa läbi eelnevalt kirjeldatud sisemise arengu nelja etapi samm-sammu haaval. Ajatust, multidimensionaalsest perspektiivist, on sinu tegelik Sina muutumatu, ta on see, kes arengut kogeb. Ta lubab sellel arengul juhtuda oma vaba tahte alusel. See valik on motiveeritud duaalsuse väärtuslikkuse tundmisest.
Sinu ajatu, spirituaalse sina perspektiivist, oled sa vaba kogema mistahes kogemust hetkel A, B või Z. Sa võid aktiveerida teadvuse mistahes reaalsuse, mistahes ajahetkel, kuna tegelikkuses on arusaam, et sa oled teatud sisemise arengu etapil hätta jäänud, üksnes illusioon.
Soovin juhtida sinu tähelepanu sellele perspektiivile, kuna see võib aidata sul sisemisest raskustest läbi murda. See võib aidata nihutada sul illusiooni kardinat ja saavutada otsene kontakt oma Valgus Minaga: kosmilise energiaga, mis sa tegelikult oled.
Et tajuda iseennast sellest perspektiivist, peame natuke lähemalt selgitama aja mõistet.
Aeg
Ühtsuse kõrgeimal tasandil ei ole aega. See on Vaimu, puhta olemise tasand. Sellel tasandil ei ole arengut, ei ole kellekski „saamist“, on vaid „olemine“.
Ühtsuse madalaimal tasandil, kus eraldatus on kõige teravamalt tuntav, on kasutusel aja õõnes, lineaarne tähendus. „Õõnsa“ alla pean silmas aja teaduslikku, abstraktset tähendust, millest puudub täielikult subjektiivsus ja tuntav sisu. Selles tähenduses on aeg objektiivne struktuur väljaspool sind. Aeg on miski, mis on üle sinu laotunud, sa koged seda nagu välist raamistikku.
Elulookirjeldus, mida sa saadad võimalikele tööandjatele, on näide sellisest ajakäsitlusest. Sel aastal tegin ma seda, sel aastal lõpetasin kooli jne. Sa rõhutad asjade nähtavat, välist külge. Asjade seesmine külg – motivatsioon, tähendus, subjektiivsus on välja jäetud.
Energeetilisel tasandil ühtsuse ja eraldatuse vahel on aeg reaalsus, mis pulseerib koos sinu kogemustega. Aeg on kogemuslik mõiste: kogemuste kujundamise vahend. Neil tasanditel, on aeg küll olemas, aga see ei ole midagi sinu kogemustest sõltumatut või eraldiseisvat. Näiteks puudub aeg astraaltasanditel, kus sa viibid unes ja ka pärast surma, „kellaaeg“ puudub. Kellaaeg on kõige äärmuslikum püüe eraldada ajast subjektiivsus, st sinust ja sinu kogemustest. See on kõikvõimas illusioon. Astraaltasanditel on aeg sinu kogemuste rütm. Vahel sa puhkad, siis sa kohtad kedagi, siis jällegi õpid iseenda jaoks jne. Hetk, mil üks etapp lõppeb ja teine algab ei ole kellaajaga – millegi välisega – määratud. See sõltub vaid sinu sisemiste tunnete voost, sellest, mis tundub sulle loomulik.
See loomulik aja- või rütmitaju sobib ka maisesse ellu. Aja subjektiivsus, nt see, et aega võib erinevates olukordades erinevalt tajuda, on tuttav teile kõigile. Te ütlete, et aeg lendab, kui teil on lõbus, samas kui aeg näib peatuvat kui te ootate hambaarsti kabineti ukse taga või kassajärjekorras.
Nüüd võib skeptik sinus öelda: aeg näib mööduvat kiiresti kui asjaolud on positiivsed ja aeg näib mööduvat aeglaselt kui asjaolud on negatiivsed. Aga aeg oma olemuselt on alati sama, tiksudes igaveses muutumatus rütmis, sõltumata sellest, kuidas me asju kogeme.
Selline tõlgendus lähtub aja mõiste „objektiivsest raamistikust“, aja lineaarsest käsitlusest. See juurdub ratsionaalsest, teaduslikust ajakäsitlusest.
Kuid kujutle, et ei oleks ühtki kella, ei oleks päeva ega ööd, ei ole looduslikke mõjusid nagu kuu ja päike, tõusud ja mõõnad, mille järgi aega mõõta. Sellisel juhul võiksid sa lähtuda vaid oma subjektiivsest ajatajust.
Sinu objektiivne ajataju – kell – ei põhine tegelikult millelgi välisel; kell on inimmeele produkt, mis soovib eraldada ja klassifitseerida. Inimmeel on loonud loomulikes nähtustes teatava korra. Kuid aeg iseenesest, ilma inimfaktori sekkumiseta, ei eksisteeri. See on illusioon, mis on teatud sorti teadvuse looming, mis on haaratud usust eraldatusse.
Aeg on oma olemuselt subjektiivne. Aeg on kogemuste kujundamise vahend, see aitab kogemusi mõista. Näiteks ütled sa kellelegi: „ta on vana hing“. Kas sa tõesti mõtled elude arvu, kui sa viitad tema vanusele? Või mõtled sa sõna „vana“ kasutades, et talle on omased teatud tunnused, nagu tarkus, tasakaalukus ja rahulikkus? Viide ajale fraasis „vana hing“, on tegelikult viide kogemusele.
Aeg selle sõna täielikus tähenduses on „olemise dünaamika“ sisemisel tasandil. Aeg võib olla kasulik mõiste seni kuni see aitab sul kirjeldada asjade loomulikku rütmi. Kui see on tajutud millegi objektiivsena, mis seisab sinu kohal, kipub see sind piirama ja eksitama. Sa ei ole piiratud teatud ajakava poolt. Sa ei ole lineaarne olend. Sinu olemuses on tasandid, mis asuvad väljaspool seda ajalist raamistikku, mida sa praegu koged. Just sellele osale sinust, st multidimensionaalsusele, soovime nüüd juhtida sinu tähelepanu.
Multidimensionaalsus
Aja lineaarse käsitluse kohaselt ei saa sa olla samaaegselt rohkem kui ühes kohas. Väljendiga „sina“ viitab aja lineaarne käsitlus sinu kehale, sinu ajule ja teadvusele, mis on mingil moel piiratud sinu keha ja ajuga. (Teadus ei suuda seletada, kuidas täpselt keha ja teadvus seotud on, kuid sellest hoolimata väidetakse enamasti, et teadvus ei saa eksisteerida ilma füüsilise kehata.)
Aja täieliku, subjektiivse definitsiooni kohaselt, viibid sa kus iganes on sinu teadvus. Kus sa oled ajas ja ruumis, on määratud sinu teadvuse tähelepanu järgi, mitte sinu keha asukoha järgi. Näiteks: sa oled rongijaamas ja ootad rongi saabumist. Veidi on veel aega ja sa lihtsalt seisad ja märkamatult on sinu teadvuses toimunud nihe. Sa mõtled nüüd kellelegi, kellega eile rääkisid. Sul meenub vestlus kergesti ja sa mäletad elavalt, kuidas see sind mõjutas. Sa elad teatud aspekte sellest vestlusest uuesti läbi, tõmmates need hetked oma praegusesse hetke. Tegelikkuses reisid sa ajas tagasi minevikku ja taaskohtud tolle hetke energiatega. Sinu Praegu energia suhtleb Mineviku energiatega, võimaldades sul muuta sinu tolle hetke kogemusi, muutes seeläbi minevikku.
Mineviku muutmise all ei pea ma silmas, et sa mingil moel muudaksid füüsilisi fakte, vaid seda, et sa asetad nad teise perspektiivi. Muutes minevikusündmuse kogemuslikke aspekte, muudad sa teatud mõttes kogu sündmust.
Lihtsalt mõtle sellele näitele.
Sul oli vestlus kellegagi, kes sinu täiesti pahaaimamatult tehtud märkuse peale tõsiselt solvus. Inimene hakkas sinuga tõrelema ja lihtsalt kõndis minema. Seejärel tundsid sina ennast solvatuna, valesti mõistetu, vihase ja šokeerituna samal ajal. Pärast seda kui sa koju jõudsid, tundsid end mõnda aega murelikult, kuid seejärel lasid sa sel minna ja magasid kogu öö rahulikult. Järgmisel hommikul rongijaamas rongi oodates meenus sulle see vahejuhtum, kus asjade käik oli nii ootamatult valele teele pöördunud. Sa vaatad sellele nüüd teisiti ja mõistad, miks teine inimene end nõnda haavatuna tundis. Sul meenuvad mõned faktid tema minevikust, mille sa olid unustanud. Nüüd näed sa tema emotsionaalset reaktsiooni hoopis teises valguses, eriti seda, et sel polnud midagi pistmist sinuga. See ei olnud sina, kes valu põhjustas; sa vaid äratasid selle ellu. See perspektiiv liigutab sinu emotsionaalse reaktsiooni teise suunda. Sa tunned kergendust, selgust ja ... andeksandmist. „Ah... nüüd ma taipan.. nüüd ma mõistan... vaene inimene.“
Sel hetkel sa taaslood minevikku. Sa katad selle teistsuguse faktide tõlgendusega, mis asendab sinu esialgset reaktsiooni. Et asi oleks selge – see ei tähenda, et esialgset reaktsiooni ei toimunud, vaid seda, et viha, šoki ja mittemõistmise energiad on muudetud mõistmiseks ja andestuseks. „Spirituaalne alkeemia“ on leidnud aset mineviku ja oleviku vahel.
Füüsilised faktid tõepoolest pole nii olulised. Oluline on situatsiooni tunnetuslik pool, sinu energeetiline reaktsioon sellele on see, mis kujundab sinu elu ja reaalsust. Seega võime me õigustatult öelda, et sa saad minevikku muuta, reisides ajas tagasi ning muutes lahenduseta jäänud energiaid.
Rongijaamas istudes on osa sinu teadvusest endiselt sinu kehas. Kuskil mõtete tagaplaanil võid sa tajuda, et su käed muutuvad külmaks või et keegi sinu selja taga räägib valju häälega.
Teadvus on võimeline ennast jagama. Ta võib olla samaaegselt mitmes kohas, mis tähendab, et teadvus saab elada erinevates energeetilistes reaalsustes. See on multidimensionaalsuse tähendus. Sinu teadvus ei ole piiratud aja ja ruumiga. Kuigi üldiselt on kokku lepitud, et maise elu jooksul on osa sinu teadvusest alati kehaga seotud, ei tähenda see seda, et teadvus oleks limiteeritud kindla hetkega ajas. Sa ei ole piiratud mineviku ja tulevikuga, kuna need ei ole fikseeritud. Tulevik ja minevik on voolavad kogemuste väljad. Nad on muudetavad ja sa saad nendega suhelda Praeguses hetkes.
Sinu teadvus on multidimensionaalne ka siis kui sa arvad, et oled vangistatud oma füüsilisse kehasse. Kas sa tead väljendit „ta on mineviku vangistuses“? Keegi ei suuda minevikku minna lasta ja tema teadvus on täidetud mineviku kogemuste ja emotsioonidega nagu kahetsus, süümepiinad ja lein. See inimene ei ole „siin“. Ta on piltlikult öeldes minevikus.
Nagu eelmises näites kirjeldatud, on ta aktiivses suhestumises minevikuga, kuid mitte vabastaval, alkeemilisel moel. Tema keha on siin ja praegu, kuid ta ise on minevikku kinni jäänud. Tema seiskohalt seisab aeg paigal, samal ajal kui kell tiksub ja mõõdab nädalate ja kuude möödumist. See on seetõttu, et ta ei liigu kogemuslikult. Ta ei liigu kaasa elu loomulike protsesside ja kogemustega. See on näide multidimensionaalsusest. Isegi kui sa kahandad end niivõrd kitsasse teadvusse, oled sa multidimensionaalne. Seeläbi soovin öelda, et multidimensionaalsus ei ole midagi, mida sa võiksid saavutada – sa juba oledki multidimensionaalne. See on sinu loomus; see on sinu olemuse loomulik seisund.
Tõeline küsimus on: kuidas sa saad olla multidimensionaalne vabastaval ja arendaval viisil? Kuidas saad sa kasutada oma multidimensionaalsust nii, et sa liigud dimensioonide vahel vabalt ja ei kaota sidet oma jumaliku vaimuga? Olles multidimensionaalne tarkususes ja teadlikkuses: see on sinu spirituaalne saatus. Sinu saatus on saada täielikult teadlikuks multidimensionaalseks loojaks.
Teadlikult multidimensionaalne olla tähendab vabastada lineaarse aja illusioon, mis tähendab ka vabanemist arvamusest, et sina oled üksnes sinu keha. Olla multidimensionaalselt teadlik on samastada ennast oma Vaimuga (Jumalaga) sinu sisemuses, mis on täielikult vaba sisenema mistahes kogemuste sfääri, st dimensiooni. Olla teadlikult multidimensionaalne on reaalsuse oluline osa.
Põhjuseks, miks multidimensionaalsus tekitab raskusi, on arusaam, et ei ole võimalik olla samal ajal mitmes kohas. Sinu füüsiline keha ei saa olla samal ajal mitmes kohas. Ometigi ei ole dimensioonid füüsilised paigad, nö mateeria kogumid. Dimensioonid on teadvuse sfäärid, mis lähtuvad teatavatest energeetilistest seadustest.
Sinu teadvus saab osaleda samaaegselt mitmetes dimensioonides. See juhtub Praegu. On mineviku ja tuleviku reaalsused, astraalsfäärid, möödunud elud, ingli tasand sinu sees ja veelgi rohkem tasandeid, mis kõik nüüd ja praegu sinus kohtuvad ja lõikuvad. Sa oled multidimensionaalne praegu, aga kas sa oled multidimensionaalne teadlikul viisil? Kas sa lubad dimensioonidel voolata enesesse ja endast välja, kas sa aktsepteerid energiaid, mis sellega kaasnevad ja kas sa tunned nad ära kui omad?
Sa suhtled pidevalt teiste dimensioonidega, mille osa sa oled, aga kui sa teed seda teadlikul ja vastuvõtlikul moel, muudad sa neid. Võttes vastu allasurutud väljapääsu otsivad energiad nendest dimensioonidest ja lastes oma teadvuse valgusel nende peale paista, vabastad ja ühendad sa osakesed Endast, misläbi muudad oma olevikku.
Paljud teadvuse sfäärid kohtuvad sinu sees ja sina oled valitseja, kes valib neid kogeda või mitte. Sa oled vaba liikuma neist läbi, kiiresti või aeglaselt, lähedalt või kaugelt. Kuni sa samastud Vaimuga, säilib sinus teadlikkus, et sa oled vaba. Kuid kui sa jääd kinni piiratuse mõtetesse, säilitades uskumusi nagu „see ei ole võimalik“, „see ei ole lubatud“, „see ei õnnestu“ jne, upud sa eraldatuse illusiooni. Sa oled haaratud lineaarse aja illusioonist. Illusioonist, et sa oled keha, illusioonist, et sa oled Jumalast eraldatud. Sel moel saab hing ajutiselt teatud kogemuste sfääriga seotuks. Hing unustab oma tõelise päritolu, oma jumalikkuse ja vabaduse.
Seda seotust või haaratust nimetatakse ka karmaks.
Vabanemine järgneb sageli paljudele sammudele, mida sa nimetad sisemiseks kasvamiseks. Inimese lineaarsest vaatepunktist sa vabastad karma ja aeglaselt liigud läbi nelja sisemise arengu etapi. Vaimu vaatenurgast liigud sa üksnes tagasi oma loomulikku olekusse jumaliku teadlikkusena. Sellest seisukohast ei ole karma vabastamine midagi muud kui oma jumalikkuse taasavastamine.
Sinu Valgus Sina
Sinus kohtuvad paljud dimensioonid, teadvuse sfäärid. Ja sina oled kõigi nende dimensioonide valitseja ja looja. Sina oled täht koos oma paljude kiirtega, hinge teadvus kõigis oma väljendustes. Sa oled vaba aktiveerima mistahes reaalsust. Kui sa hülgad lineaarse aja või kronoloogia mõiste, lubad sa endal uskuda, et minevik ja tulevik ei määratle sind. Nõnda võid sa tajuda iseennast vibreerivate dimensioonide keskpunktis, mis kõik lähtuvad ühest jumalikust ajatust allikast – Sinust.
On oluline, et sa mõistaksid, et sul ei ole vaja vaadata vaimsete juhtide poole, otsida juhendajaid. Pole olemas sinust ülemat autoriteeti. Sina ise oled esmasündinute seas, istudes Jumala trooni kõrval. Sina ise oled Jumal.
Lihtsaim viis oma Valgus Minaga ühenduse saamiseks on ühendudes puhta teadvuse kihiga, puhta Vaimuga sinus eneses. Sa teed seda läbi vaikuse nii sisemiselt kui väliselt. Vaikus, mida sa siis koged, on tõeliselt sinus olemas; sa pead vaid sellest teadlikuks saama.
Kui sa oled ühenduses vaikusega, igaviku dimensiooniga sinus eneses, võid sa tunda Vaimu soovi kogeda. Sellest soovist sündis sinu Valgus Sina.
Hing kogeb suurimat rõõmu Vaimu ja kogemuse koosmõjus, inimlikkuse ja jumalikkuse koosmõjus. See on universumi saladus.
Kui sa oled üksnes Vaim, on sinu reaalsus staatiline. Kogemus ja liikumine tekivad vaid siis, kui on olemas suhe millegi välisega, millegagi, mis ei ole sina/Vaim. Kui sa tajud midagi, mis ei ole sina ise, tunned sa kutset avastada, tunnetada, saada teada. Aga selleks, et kogeda midagi enesest erinevat, pead sa end absoluutsest ühtsusest eraldama, väljuma Jumalast/Vaimust. Kui sa seda teed, saab sinust individuaalne hing.
Sa oled ainulaadne hing: ühe jalaga Absoluudis, teisega suhtelisuses (ehk duaalsuses).
Oma teekonnal suhtelisuses (duaalsuses) võid sa Kodust nii kaugele liikuda, et sa kaotad kontakti Vaimuga eneses. Nõnda kaob sinu hing hirmu ja eraldatuse illusiooni.
Suurim mõeldav rõõm on osalemine kogemustes, jäädes samal ajal ühendusse Vaimuga, Koduga. Tasakaalustatud koosmõju Vaimu ja Hinge vahel on suurima loovuse ja armastuse allikas.
Selles perspektiivis vaadatuna olete te kõik otsimas tasakaalu täieliku Üksolemise ja individuaalsuse vahel. Need teist, kes on valgustunud, on praegu liikumas avardunud üksolemise ja Vaimu tunnetamise poole. Siiski mitte staatilisse puhtasse Üksolemisse, aga dünaamilisse, loovasse jumalikkuse reaalsusesse, saamaks multidimensionaalseteks inimesteks, kelle kogemused on täidetud rõõmu ja valgusega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.