Mina ja mina patoloogiad

        Viimaste aastakümnete süvapsühholoogia üheks peamiseks läbimurdeks on äratundmine, et kõnelda ei tule mitte ainult psühhopatoloogia eri tüüpidest (nt obsessiiv-kompulsiivsed häired, foobiad, ärevus, depressioon), vaid ka psühhopatoloogia eri tasanditest (nt neurootiline, piirialane ja psühhootiline). Need erinevad patoloogia tasandid korreleeruvad osalt varase mina-arengu kolme põhistaadiumiga (sellele viitavad eriti Rene Spitzi, Edith Jakobsoni, Margaret Mahleri ja teiste teedrajavad tööd). Igas staadiumis võib arengu käigus tekkiv tõrge tuua kaasa vastava tasandi patoloogia. Loomulikult ei ole need hoone korrustele sarnanevad jäigad ja selgelt eristuvad tasandid, vaid pigem omavahel osaliselt kattuvad mina-arengu lained ja asjad, mis igas laines võivad viltu minna.

Iga mina-staadium (või tugipunkt) hõlmab ideaaljuhul nii eristumist kui ka ühendumist (ületamist ja endassehaaramist). Mina eristub madalamast (nt kehast), samastub järgmise kõrgema tasandiga (nt meelega) ja ühendab seejärel kontseptuaalse meele kehaliste tunnetega. Kõigis neis punktides kaasneb tõrkega patoloogia - mina väärareng, vigastumine või kitsenemine oma muidu üha laieneval teekonnal. 

Juhul, kui meel kehalistest tunnetest ei eristu, võivad valuliselt tugevad emotsioonid ta üle ujutada (mitte lihtsalt tugevad, vaid lausa halvavad emotsioonid), ka histroonilised (liigne emotsionaalsus) meeleolu kõikumised on tavalised, impulsside kontrollimisega esineb suuri raskusi ja sageli toimub selles punktis arengupeetus. Teisest küljest, kui meel ja keha eristatakse, kuid ei toimu integreerimist, on tulemuseks klassikaline neuroos ehk kehaliste tunnete allasurumine mentaalsete struktuuride (ego, superego, range südametunnistus) poolt. 

Seega, eristamise ja ühendamise protsess võib nurjuda igas mina-staadiumis (ehk tugipunktis) ja tugipunkti tasand aitab määrata patoloogia tasandit. Kui esimeses tugipunktis mina ei eristu korralikult füüsilisest keskkonnast ega integreeri korralikult füüsilise keskkonna kujundeid, võib tulemuseks olla psühhoos (indiviid ei suuda mõista, kus lõpeb tema keha ja kus algab keskkond, ta kannatab ebataju häire tajumises jne).

Kui teises tugipunktis tekib emotsionaalsel keha-minal raskusi enda eristamisega teistest, võivad tulemuseks olla nartsissism (teisi koheldakse mina pikendustena) või piirialased häired (teised häirivad mina hapraid piire ja murravad nendest sisse). Nagu me just nägime, kui tugipunktis 3 eristumine ei õnnestu, on tulemuseks sulandumine labiilse emotsionaalse minaga, integreerimise ebaõnnestumine viib aga emotsionaalse mina allasurumiseni just üles kerkima hakkava mentaalse-egolise mina poolt (klassikaline psühhoneuroos).

Öeldes sama asja teisiti: igal mina arengutasandil on eri tüüpi kaitsemehhanismid. Mina püüab ennast igal tasandil kaitsta valu, moonutuste ja viimaks ka surma eest ning ta kasutab selleks kõiki sellel tasandil tema käsutuses olevaid vahendeid. Kui minal on olemas mõisted, kasutab ta mõisteid; kui minal on reeglid, kasutab ta reegleid; kui tal on visioonloogika, kasutab ta visioonloogikat. 

Tugipunktis 1 on mina käsutuses lisaks varasematele impulssidele ja kujunditele ainult aistingud, tajud ja sensomotoorse tunnetuse varased vormid, seega saab mina end kaitsta vaid kõige algelisemate kaitsemeetodite abil, nagu näiteks sulandumine füüsilisse keskkonda, hallutsinatoorne soovide täitumine (kujundite vormis) ja taju moonutused. 

Tugipunktis 2 on mina käsutusse lisandunud intensiivsemad tunded, emotsioonid ja esile kerkima hakkavad sümbolid, seega saab ta kasutada enda kaitseks keerukamaid viise, nagu näiteks lahkulöömine (mina ja maailma jagamine ainult headeks ja ainult halbadeks representatsioonideks), oma tunnete ja emotsioonide teistele projitseerimine ning enda sulandamine teiste emotsionaalsesse maailma. 

Tugipunktis 3 on mina käsutuses juba keerukamad mõisted ja esimesed reeglid ning neid väga võimsaid mentaalseid tööriistu saab kasutada keha ja tema tunnete jõuliseks allasurumiseks, tema soovide asendamiseks, reaktsioonivormide loomiseks jne.

Lühidalt, kaitsemehhanismide tasand, mina arengutasand ja patoloogia tasand on kõik Olemise Suure Ahela sama järk-järgulise kvalitatiivselt selgelt eristuvate lainete lahtirullumise aspektid.

Samamoodi on leitud, et kõigil neil juhtudel on sobivaimad ravimeetodid pisut erinevad. Alustades tugipunktist 3 ja liikudes spektrit mööda allapoole: tüüpilise neuroosi puhul seisneb ravi repressioonibarjääri lõdvendamises ja kaotamises, allasurutud ehk varitunnetega uuesti kontakti saavutamises ja nende reintegreerimises psühhega, aidates nii teadvuse lahtirullumisel sujuvalt jätkuda.

Neid terapeutilisi lähenemisi tuntakse üldnimetuse väljakaevamistehnikad all, sest nad üritavad varju välja kaevata ja reintegreerida. Selline "regressioon ego huvides" viib teadvuse ajutiselt tagasi varase trauma juurde (või lubab tal lihtsalt võõrandunud tunnete, ajejõudude või impulssidega kontakti saavutada), aitab võõrandunud tunnetega sõbruneda ja neid reintegreerida ning seeläbi taastada psühhe suhtelist harmooniat. Niisugusteks lähenemisteks on muuhulgas klassikaline  psühhoanalüüs, geštaltteraapia mõned aspektid, jungiaanliku teraapia varjule keskenduv osa, Gendlini fokusseerimine ning egopsühholoogia ja mina-psühholoogia aspektid.

(Teraapiates, mis tunnistavad kõrgemate ehk transpersonaalsete tasandite olemasolu, kasutatakse seda regressiivset tervenemisspiraali sageli evolutsioonilise ja progressiivse kõrgematele tasanditele viiva arengu sissejuhatusena. See tervenemisspiraal ei ole mitte regressioon kõrgemale, vaid hoopis madalamale tasandile, et korrastada kindlamaks transtsendeerumiseks vajalikku vundamenti.) 

Liikudes allapoole, piirialase patoloogia juurde - siin ei ole probleemiks mitte see, et tugev mina surub keha alla, vaid hoopis asjaolu, et piisavalt tugevat mina ei ole olemas. Seepärast nimetatakse siinjuures kasutatavaid tehnikaid struktuuri ehitamiseks: nad on suunatud mina piiride ülesehitamisele ja ego tugevdamisele. 

Allasurutud materjali, mida "üles kaevata", on vähe, sest mina on olnud seniajani millegi allasurumiseks liiga jõuetu. Pigem püüab teraapia siinkohal aidata inimesel eraldumise-individuatsiooni staadium lõpule viia, et tal tekiksid tugev mina ja selgelt eristunud-integreeritud emotsionaalsed piirid. Selliste küsimustega tegelevad mitmed objektisuhete teraapia (Winnicott, Faairbairn, Guntrip) psühhoanalüütiliste egopsühholoogia (Mahler, Blanck ja Blanck, Kernberg) ja mina-psühholoogia (Kohut) osad ning mainitud suundade arvukad kombinatsioonid (nagu näiteks John Gedo ja James Mastersoni lähenemine).

Kõige varasemad tugipunktid ei ole kuni viimase ajani ravile (välja arvatud ravimid/rahustamine) hästi allunud just seetõttu, et nad on nii primitiivsed ja raskesti ligipääsetavad. Viimase aja avangardsed (ja äärmiselt vastakaid arvamusi tekitavad) teraapiad Janovi ürgkarje psühhoteraapiast Grofi holotroopilise hingamiseni on aga väidetavalt mitmel viisil edu saavutanud ning jällegi tänu sellele, et "regresseerutakse ajutiselt" sügavate haavadeni ja kogetakse neid täie teadvuse juures uuesti - tänu sellele saab teadvus ühtsemal viisil edasi areneda.