alaisiksused

        Inimese mina sisaldab arvukalt alaisiksusi ning kusagil ei ole see ilmsem ega olulisem kui patoloogia, diagnoosi ja ravi puhul. Alaisiksuste spetsialistid osundavad, et keskmisel inimesel on sageli tosinkond või rohkem alaisiksust, nagu näiteks vanema ego seisund, lapse ego seisund, täiskasvanu ego seisund, rõhuja, rõhutu, südametunnistus, egoideaal, idealiseeritud ego, vale-mina, autentne mina, tõeline mina, karm kriitik, superego, libiidne mina ja nii edasi.

 

Paljusid neist kogeb inimene kui erinevaid kuuldavaid või kuuldamatuid hääli oma sisedialoogis. Vahel üks või mõned alaisiksused peaaegu täielikult dissotsieeruvad ja äärmuslikul juhul võib tulemuseks olla mitmene isiksusehäire. Enamiku inimeste puhul nõuavad need mitmesugused alaisiksused lihtsalt pidevalt tähelepanu ja püüavad domineerida, luues teatava alateadvusliku minade ühiskonna, kusjuures igas staadiumis täidab lepitaja rolli lähimina.

 

Iga alaisiksus võib arenguliinide osas olla erineval arengutasandil. Teisisõnu, alaisiksused võivad moodustada praktiliselt kõigis tugipunktides: võib esineda arhailisi alaisiksusi, maagilisi alaisiksusi, müütilisi alaisiksusi, ratsionaalseid alaisiksusi ja isegi hingelisi alaisiksusi.

 

Niisiis, päris paljud uuringud viitavad sellele, et mitte ainult mitmesugused arenguliinid, vaid ka mitmesugused alaisiksused võivad suhteliselt sõltumatult lahti rulluda. Mõlemal mainitud põhjusel võib inimesel olla seega teadvuse tahke paljudel erinevatel moraali, maailmavaadete, kaitsemehhanismide, patoloogiate, vajaduste jne tasanditel.

 

Näiteks, lapse ego seisund tekib tavaliselt koos prekonventsionaalse moraali, maagilise maailmavaate, hoituse- ja turvalisusevajadustega. See seisund ilmneb selgesti siis, kui inimest tabab lapseliku ego seisund (nt plahvatuslik turtsakuse hoog koos minakesksete nõudmiste ja nartsissistliku maailmavaatega), mis võib tormata nagu tuuleiil läbi isiksuse, võtta selle minutiteks või tundideks oma kontrolli alla ja mööduda sama kiiresti kui saabus, lastes inimesel pöörduda tagasi oma tüüpilise, keskmise mina juurde (mis võib muidu olla üpris kõrgelt arenenud).

 

Siin kirjeldatud üheksa või kümme teadvuse, maailmavaadete, patoloogia, ravi jne üldist tasandit, siis ei tähenda see mingil juhul, nagu oleks inimene lihtsalt ühelainsal tasandil, ühte tüüpi kaitsemehhanismide, ühte tüüpi patoloogia, ühte tüüpi vajaduste ja ühte tüüpi teraapiaga. Tosin või enam alaisiksust võivad olla eri tasanditel, seega on indiviidil arvukalt vajaduste, kaitsete ja patoloogiate tüüpe ning tasandeid (nt piirialasest neurootilise, eksistentsiaalse ja spirituaalsuseni) ja seetõttu reageerib ta tervele reale terapeutilistele võtetele.

 

Oma positiivse külje pealt on alaisiksused lihtsalt funktsionaalsed minavormid, mis juhivad teatud psühhosotsiaalseid situatsioone (isaroll, naiseroll, libiidne mina, saavutaja-mina jne). Alaisiksused muutuvad problemaatilisteks ainult ainult sel määral, mil nad dissotsieeruvad - see võib ulatuda kergest mõõduka ja raskeni. Raskused tekivad, kui mõni neist funktsionaalsetest isiksustest tugevalt dissotsieerub või teadvuslikust minast ära lõigatakse - see võib toimuda korduvate traumade, arengu käigus esinevate häirete, pideva stressi või selektiivse tähelepanematuse tõttu.

 

Need allasurutud isikurollid koos oma dissotsieerunud ja fikseerunud moraali, vajaduste, maailmavaadete ning muuga rajavad keldrisse poe, kust hakkavad edasist kasvamist ja arengut saboteerima. Nad jäävad "peidetud subjektideks", teadvuse tahkudeks, millest mina ei suuda enam disidentifitseeruda, mida mina ei suuda enam ületada, sest nad on pitseeritud psühhe mitteteadvuslikesse kambritesse ja läkitavad sealt üles sümboolseid tuletisi, mis omandavad valuliste sümptomite vormi.

 

Jällegi on tervendavaks katalüsaatoriks nende alaisiksuste teadvustamine, nende objektifitseerimine, nende kaasamine osavõtlikumal viisil. Üldjoontes võib inimese juures täheldada harilikult ühele või kahele alaisiksusele omaseid sümptomeid ja seetõttu nende patoloogiad domineerivad (karm sisemine kriitik, ebaõnnele aldis rõhutu, madala enesehinnanguga ego seisund jne); seepärast kaldub ka teraapia keskenduma just neile nähtavamatele küsimustele. Kui dominantsemad patoloogiad järele annavad (ja nende alaisiksused integreeritakse), kipuvad sageli ning mõnikord jõuliselt esile kerkima seni vähem näha olnud patoloogiad ja loomulikult pöördub ka teraapia tähelepanu sujuvalt nendele. Need alaisiksused võivad hõlmata nii primitiivsemaid minasid (arhailine, maagiline) kui ka esile kerkima hakkavaid transpersonaalseid minasid (hing, vaim).

 

Samuti vallanduvad mitmesugused alaisiksused sageli kontekstist sõltuvalt: ühes olukorras tuleb inimene hästi toime, kuid teine olukord vallandab paanika, depressiooni, ärevuse jne. Ühe valdkonna domineeriva probleemi leevendamine võimaldab sageli esile kerkida vähem märgatavatel patoloogiatel, mille saab seejärel läbi töötada. Terapeutiline faktor - teadvelolekusse toomime - aitab inimesel oma alaisiksusi paremini teadvustada ning muuta peidetud subjektid teadvustatud objektideks. Seejärel saab need objektid minaga taasühendada ning nad saavad ühineda teadvuse evolutsiooni vooga, selle asemel et jääda fikseerunuks madalamatele tasanditele, kus nad algselt dissotsieerusid.

 

Olenemata sellest, kui palju alaisiksusi inimesel on, on just lähimina ülesandeks luua häälte kooris mingisugune liitumine või harmoonia ja võimaldada neil liikuda kindlamalt selle Allika poole, kust nad kõik pärinevad.

 

_____________

 

Dissotsiatsioon - häirub inimese tavapärane integratsioon teadvuse, mälu, enesetaju või keskkonna ja sensoorse või motoorse käitumise vahel. Stressist vabanemiseks kasutab inimene sel juhul enda karakteri ja identsuse tahtlikku muutmist. Siia alla kuuluvad näiteks läbi pisarate naermine, ebaadekvaatne üleolekutunne, psühhoaktiivsete ainete tarvitamine jms, kus inimene vastavalt oma soovile muudab oma psüühilist seisundit.