ego kaitsemehhanismid

        Et paremini mõista ego kaitse olemust, läheb kindlasti vaja teoreetilisi teadmisi, aga ka oskust jälgida nii ennast kui teisi. See aitab parandada suhtlemis- ja eneseregulatsiooni oskust ning mõjutab sedakaudu ka meie stressitaset. Ego kaitsemehhanismide tähtsust ei tohiks niisiis kunagi alahinnata.

 

Ego kaitsemehhanismidega on tegelenud mitmed silmapaistvad teadlased, nagu Sigmund Freud, tema tütar Anna Freud, Ameerika psühhiaater George Vaillant ja paljud teised. Isiksust käsitledes kasutas Sigmund Freud mõistet kaitse esimest korda 1894. aastal. Freudi määratluste kohaselt on ego kaitsemehhanismid alateadlikud psühholoogilised protsessid, mis võimaldavad inimesel kohaneda ennast psüühiliselt kahjustamata. Tekib ju elus ikka stressisituatsioone - konflikte, kus enesehinnang lööb kõikuma ja inimene hakkab tundma ärevust. Kuigi kohanemisprotsessiga kaasneb mitmesuguseid emotsioone, ongi just ärevus neist üks olulisemaid, sest ärevus on seotud ebastabiilsuse tekkega egos. Et mitte tunda liigselt negatiivseid emotsioone, mis on seotud oma egoga, lülituvadki tööle ego kaitsemehhanismid.

 

Kiirelt ja märkamatult

 

Ego kaitsemehhanisme rakendatakse tugevate tundepuhangute ehk afektide ohjamiseks äkiliste elukriiside korral, nagu näiteks lähedase surm. Ent ego kaitse aitab ka taastada emotsionaalset tasakaalu bioloogiliste impulsside muutuse, olgu siis suurenemise või vähenemise korral, nagu juhtub näiteks puberteedieas või menopausi ajal. Ego kaitsemehhanismid aitavad säilitada enesekujutlust, näiteks pärast operatsiooni või kallaletungi, kui mingi kehaosa kuju on oluliselt muutunud. Ja sama mehhanism toimib ka igapäevaselt, aidates toime tulla konfliktidega, millel näib puuduvat lahendus.

 

Ego psühholoogilistes kaitseprotsessides osalevad mitmesugused psüühilised funktsioonid, nagu tähelepanu, taju, mõtlemine, emotsioonid. Ego kaitsete aktiveerumisel võib inimese juures sageli täheldada ka enesekindlusetust, umbusklikkust, kartlikkust, mitmesuguseid psühhosomaatilisi ilminguid, nagu higistamist, lihaspinget, südamerütmihäireid jms. Selle tagajärjel muutub inimese psüühiline tegevus ja käitumine. Aga mõni ego kaitse võib käivituda ka ilma nende tundemärkideta.

 

Samas tuleb rõhutada, et inimene ei hakka mitte kunagi endale teadvustama - nüüd rakendan ego kaitset, et paremini end tunda. Ego kaitsemehhanisme kasutame kiirelt ja iseendale märkamatult. Mõistagi, sest igale inimesele on väga tähtis, et ta säilitaks väärikuse nii iseenda kui kaaslaste silmis. Mida nõrgemaks muutub ego, seda intensiivsemalt ja rohkem me ego kaitseid rakendame. Psüühiline pinge ja ärevus soodustavad ka ego kaitsete arengut ja nende kasutamist. Näiteks hirm karistuse ees ("Mida nüüd minuga tehakse?"), häbi ("Mida teised inimesed minust mõtlevad?") ning süütunne ("Mida peaksin iseendast mõtlema?") käivitavad ja arendavad ego kaitseprotsesse spetsiifilisel viisil.

 

Mõte muudab emotsiooni

 

Tänapäeval defineeritakse ego kaitsemehhanisme kui automaatseid psühholoogilisi protsesse, mis kaitsevad isiksust ärevuse ning sisemiste ja väliste ohtude ehk stressorite teadvustamise eest. Ego kaitsemehhanismid kujutavad endast kognitiivseid strateegiaid konflikti või mis tahes muu stressiolukorra lahendamiseks.

 

Kognitiivses psühholoogias ja teraapias on tuntud tõde, et muutes tunnetust ja mõtlemist, muudame ka oma emotsioone. Oluline on see, millise tähenduse me stressorile omistame. Ego kaitsemehhanismid aitavad psühhotraumat ületada mitmel viisil. Näiteks vähendavad nad traumeeriva faktori tähtsust ("Ma vaatan sellele hoopis uut moodi!"); tõstavad enesehinnangut ("Minu jaoks ei oma see mingit tähendust!"); vähendavad ebaedukate tegevuste hinda ("Ega ma seda eriti ei tahtnudki!").

 

Emotsionaalse stressi vältimiseks ja vähendamiseks käivituva alateadliku ego-kaitse käigus muutub ka reaalsuse tunnetamine - inimene hakkab iseend ja ümbritsevat tajuma moonutatuna. Ja seda just selles suunas, et tema ego säilitaks oma tähtsuse või selle väärtus veelgi tõuseks. Mida küpsem on ego kaitse, seda väiksem on reaalsuse moonutus.

 

Tähtis on jälgida ka ego kaitsete kasutamise konteksti. Näiteks kui vähihaige eitab oma rasket haigust, aitab selline suhtumine tal säilitada positiivset meeleolu ja soodustab seega immuunsüsteemi tegevust. Juhul kui me aga eitame oma ebaedu tööl, ei võimalda selline käitumine meil oma vigu parandada ja võib viia töökoha kaotuseni. Seega - ühtegi ego kaitset ei ole õige hinnata arvestamata olukorda, kus seda kasutatakse.

 

Väga tähtis on veel ka tähele panna, kui kaua üht või teist ego kaitset kasutatakse. Aktiviseerides eituse vahetult pärast teadet katastroofilisest sündmusest, aitab see meil traumeeriva olukorraga alguses kergemini kohaneda ja omab positiivset tähendust. Kui aga selle negatiivse sündmuse eitus venib liiga pikaks - mitmele nädalale või isegi kuule - põhjustab selline ego kaitse juba objektiivsest reaalsusest eemaldumist. See aga takistab kohanemisprotsessi.

 

Ego ja iseloom

 

Orienteerumine ego kaitsemehhanismide valdkonnas ei ole lihtne ja vajab mõningate psühhoanalüütiliste põhitõdede tundmaõppimist. Kindlasti on aga iga keerulist nähtust võimalik ka lihtsustatult kirjeldada. Tänapäeval on uuritud seoseid iseloomu ja ego kaitsemehhanismide kasutamise vahel. Teadlased on leidnud, et projektsiooni ilmneb sageli inimestel, kes kaaslasi ja ühiskonda kergesti süüdistavad. Tugev kärsitus, impulsiivsus, kontrollimatus käitumises on seotud eelkõige regressiooni kasutamisega. Eitust esineb isiksustel, kes on vähekriitilised, usaldavad, sisendatavad, romantilised ja kergesti petetavad. Eluliste probleemide ja takistuste korral ei taju eitust eelistavad inimesed eriti ohtu ning sotsiaalsetes suhetes püüavad hoiduda konfliktidest. Vastandreaktsiooni esilekerkimisega seostuvad karakterijooned on altruism, kohusetundlikkus, täpsus, usuline ja kõlbeline karmus. Asendamise kui ego kaitsemehhanismiga seostuvad karakterijooned on aga agressiivsus, küünilisus, provokatiivsus. Järeldatakse, et hüsteerilisel inimesel esineb sageli asendamist ja dissotsiatsiooni. Kõige dramaatilisemaks ego kaitseks peetaksegi dissotsiatsiooni, mis tähendab, et stressist vabanemiseks kasutab inimene oma karakteri ja identsuse tahtlikku muutmist. Siia alla kuuluvad erinevad religioossed riitused ja ekstaasid, lühiajaline keeldumine oma tegude eest vastutada jne. Sageli eitavad dissotsiatiivsete häiretega inimesed probleeme ja raskusi, mille olemasolu on kõrvaltvaatajale ilmselge.

 

Psühholoogias on teada, et ego kaitsemehhanismid arenevad aastate jooksul. Järk-järgult kujunevad lapsel psühholoogilised kaitsed, mis võimaldavad tal psühhotraumeerivate olukordadega paremini kohaneda. On ju selge, et juba väikelapsel tuleb kogeda, et kõiki tema soove ei rahuldata. See tekitab temas ärevust, aga soodustab ühtlasi ego kaitsete arengut ja nende kasutamist. Uuringud on näidanud, et isegi juba esimesel eluaastal ilmneb väikesel lapsel eitamist, mis kõige algsemas ja lihtsamas vormis seisneb silmade sulgemises - eesmärgiga, et väline maailm lakkaks eksisteerimast. Eitamine võib esineda ka protesti, äraütlemise või opositsioonina, mis on seotud eneseteadvuse arenguga. Mõistagi, kõik see toimub alateadlikult. Ka regressioon kui tagasilangus varasemale arenguetapile võimaldab väikelapsel saada oma vanematelt suuremat hoolitsust ja tähelepanu. Väiksemat last hellitatakse ju tunduvalt rohkem kui suuremat. Sirgudes hakkavad lapsel arenema mälu, mõtlemise ja kujutlusega seotud kaitsemehhanismid. Samas ei tohiks kunagi alahinnata lähedaste inimeste ja kogu sotsiaalse keskkonna mõju lapse iseloomu ja tema ego kaitsemehhanismide kujunemisele. Mida vanemaks saab laps, seda keerulisemaid ego kaitsemehhanisme ta kasutama hakkab. Näiteks nooremas koolieas kasutatakse sageli identifikatsiooni, mis tähendab, et matkitakse kuulsaid inimesi (filminäitlejaid, lauljaid), püütakse olla nende sarnane. Mõistagi tõstab see kõik noore inimese enesehinnangut.

 

Ego kaitsete tasandid

 

Ego kaitsemehhanisme on küpsuse poolest jaotatud väga mitmeti. Tabelis toodud põhjalik ja ülevaatlik jaotus, kus on tegemist seitsme tasandiga, on vaid üks võimalikke. Tuleb märkida, et kõige patoloogilisem neist on esimene ehk düsregulatiivne tasand, kus eitatakse ja moonutatakse tugevalt välist reaalsust. Nii kaitsevad oma ego tavaliselt lapsed, aga ka inimesed, kes kalduvad elama illusoorsetes unistustes või kellel esineb psühhoose. Ka teise, kolmanda ja neljanda ehk tegutsemise, kujutluse olulise moonutamise ning mittetunnistamise tasandil rakenduvad ebaküpsed kaitsemehhanismid, mida kasutavad enamasti noorukid ja isiksushäiretega inimesed. Viienda ja kuuenda ehk kujutluse kerge moonutatuse ja kompromissi tasandi kaitsemehhanisme eelistavad ärevushäirete all kannatavad inimesed. Ka mitmesuguste argielu psühhopatoloogiate, näiteks hüsteeriliste reaktsioonide korral kasutatakse sageli viimati mainitud kaitseid. Tuleb märkida, et need psühholoogilised kaitsed tekitavad kannatusi rohkem inimesele endale kui kaaslastele.

Kõige küpsemad on seitsmenda ehk kõrge adaptiivsuse tasandi kaitsemehhanismid. Nende rakendamisel on inimene ise kõige teadlikum, tunnetades adekvaatselt nii ennast kui ümbritsevat. Kuna selle tasandi kaitsed on enam teadvustatud, on nad ka kõige lähedasemad toimetulekumehhanismidele.

Ego ja toimetulek

 

Niisiis eristatakse lisaks ego kaitsemehhanismidele tänapäeval veel adaptatsiooni- ja toimetulekumehhanisme, sest ego funktsioneerimise eesmärgiks ongi ju paremini kohaneda ümbritsevaga. Toimetulekuprobleemidega on hakatud tegelema üha intensiivsemalt ning on leitud, et toimetulekumehhanismidele on eelkõige iseloomulik teadvustatus, kuigi sedagi ei saa väita absoluutselt. Tuleb ka rõhutada, et toimetulekumehhanismide tundmaõppimisele eelnesid just ego kaitsemehhanismide uuringud.

Toimetulekut on defineeritud kui isiksuse kognitiivset, afektiivset ja käitumuslikku püüet ületada vastuolu olukorra nõuete ja isiksuse võimete, kompetentsuse vahel. Kõige üldisemalt võib toimetulekuprotsessid jagada emotsioonile ja probleemile suunatuks. Toimetulekuviisidena nimetatakse sagedamini vältimist (hoidumine probleemi tekitavast inimesest või situatsioonist), minimiseerimist (püüd lahendada probleem eeldusel, et see ei olegi nii tähtis, kui seda teised arvavad), asendust (probleemi lahendades püütakse kasutada psüühilisi pingeid vähendavaid, lõõgastavaid tegevusi, nagu meditatsioon, võimlemine, alkohol), abi ootust (juhendamise ja abi palumine kaaslastelt), korvamist (jõu ja oskuste arendamine ühes valdkonnas, et tasakaalustada reaalset või kujutletavat defitsiiti teises valdkonnas), planeerimist (enne otsustamist või tegutsemist kogutakse maksimaalselt informatsiooni), süüdistamist (probleemi korral teiste inimeste ja "süsteemi" süüdistamine), tegutsemist vastupidiselt sellele, mida tuntakse (näiteks naeratatakse, kui teine inimene on väga vihane). 

Ego kaitsete ja toimetulekuprotsesside selge piiritlemine on üldiselt siiski väga raske, sest näiteks allasurumine kui ego kaitse ei ole ainult alateadlik protsess, vaid sisaldab ka teadlikkust. Ja kui ego kaitsed võivad moonutada reaalsust, siis ka teatud toimetulekuprotsesside, näiteks kas või süüdistamise rakendamine võib tekitada probleeme.

Isiksused, kellel toimetulekuprotsessid domineerivad psühholoogiliste kaitsemehhanismide üle, on uurijate arvates üldiselt paindlikud, avatud muutustele, orienteeritud olevikule. Sellise inimese soovide ning afektide vahel leiab tavaliselt aset realistlik kompromiss.

Ego kaitsemehhanismide tundmisest oleneb inimese elukvaliteet - mida enam on meil teadmisi selles sfääris, seda vähem on ka vääritimõistmist sotsiaalses keskkonnas ja meie tervist ei koorma liigne stress. Iseenese tundmine ei ole sugugi lihtne. Lisaks teadmistele läheb vaja head tahet ja julgust, et analüüsida süvitsi ja kriitiliselt oma psühholoogilist palet.

Ego kaitsemehhanismid ja toimetulekuprotsessid

 

Psühholoogilised kaitsemehhanismid	Toimetulekuprotsessid
Alateadlikud Kasutatakse mittetahtlikult Rõhutatakse eelsoodumust Hierarhilised Seostuvad enam patoloogia kui normaalsusega	Teadlikud Kasutatakse tahtlikult Ei rõhutata eelsoodumust Mittehierarhilised Seostuvad enam normaalsuse kui patoloogiaga

 

 

Ego kaitsemehhanismide seitse tasandit

Ego-kaitse tasand	Kaitsemehhanism ja iseloomulik käitumine
1. Düsregulatiivne tasand	välise reaalsuse psühhootiline eitus, psühhootiline moonutus, luulud, hallutsinatsioonid, meelepetteline projektsioon
2. Tegutsemise tasand	passiivne agressioon, väljareageerimine, apaatne eemalehoidmine, enesehaletsus
3. Kujutluse olulise moonutatuse tasand	autistlik fantaasia ja lõhestumine
4. Mittetunnistamise tasand	eitus, projektsioon, ratsionaliseerimine
5. Kujutluse kerge moonutatuse tasand	idealiseerimine, omnipotentsus, alahindamine
6. Vaimse pidurdatuse (kompromissi) tasand	asendamine, vastandreaktsioon, dissotsiatsioon, intellektualiseerimine, afekti isolatsioon, väljatõrjumine, tühistamine
7. Kõrge adaptiivsuse tasand	ettearvamine, afiliatsioon, altruism, huumor, enesekehtestamine, enesejälgimine, sublimatsioon, allasurumine

 

Ego kaitsemehhanismid

 

Järgnevalt on toodud ülevaade tänapäeval enam esiletoodavaist ego kaitsemehhanismidest. 

Allasurumine - inimene hoidub tahtlikult mõtlemast häirivatele soovidele, tunnetele ja kogemustele ning suunab oma tähelepanu mõneks ajaks millelegi, mis ei ole seotud emotsionaalset konflikti tekitava probleemiga. Seda nimetatakse ka edasilükatud mõtlemiseks. Näiteks häirivad inimest tööl üles kerkinud probleemid, kuid neile mõtlemise asemel läheb ta hoopiski õue jalutama. 

Altruism - kaaslastele pühendumine või nende vajaduste rahuldamine emotsionaalse konflikti vähendamise eesmärgil. Näiteks hakkab inimene stressi vähendamiseks abistama teisi. See aitab tal tunnetada oma ego tugevust. 

Asendamine - inimene kannab sisemistest või välistest stressoritest tekitatud tunde üle teisele, enamasti vähem ohtlikule objektile. Selle teguviisi alateadlik eesmärk on vähendada emotsionaalset konflikti.

Autistlik fantaasia - selle asemel, et efektiivselt tegutseda ja probleeme lahendada, hakkab inimene emotsionaalse konflikti korral ülemääraselt unelema. See on sulgumine iseendasse sel määral, et kaaslastega suhtlemine väheneb märgatavalt ja inimene ei arvesta enam reaalsusega.

Devalveerimine - liialdatud negatiivsete omaduste omistamine kaaslastele või iseendale. Näiteks oma vihavaenlase mustamise, see tähendab tema omaduste, oskuste ja võimete liigse ja ebaadekvaatse kritiseerimise käigus tunnetab inimene oma ego otsekui kõrgemas staatuses. 

Dissotsiatsioon - häirub inimese tavapärane integratsioon teadvuse, mälu, enesetaju või keskkonna ja sensoorse või motoorse käitumise vahel. Stressist vabanemiseks kasutab inimene sel juhul enda karakteri ja identsuse tahtlikku muutmist. Siia alla kuuluvad näiteks läbi pisarate naermine, ebaadekvaatne üleolekutunne, psühhoaktiivsete ainete tarvitamine jms, kus inimene vastavalt oma soovile muudab oma psüühilist seisundit.

Eitamine - inimene ei tunnista emotsionaalset konflikti tekitavaid reaalseid fakte ja subjektiivseid kogemusi. Näiteks halba uudist: "Ei, see ei saa võimalik olla!" Nõnda ei teki emotsionaalset reageeringut ja ego ebastabiilsust. 

Ettearvamine - ettearvestamine tulevikusündmustega, emotsionaalses konfliktis tekkivate võimalike reageeringute ja lahenduste realistlik ettenägemine. Reaalelu psühhotraumade, nagu näiteks surm, operatsioon, lahutamine, ning nendega kaasnevate afektide ettenägemine ja tunnetamine vähendab teatud määral stressi, kui sündmus tõesti aset leiab. 

Huumor - emotsionaalset konflikti tekitanud stressori ja olukorra üle naljatlemine. Inimene naljatleb alati temale oluliste sündmuste korral, et kaitsta oma ego. Koomilisuse tajumine stressi tekitavas olukorras tõstab enesehinnangut ja vähendab psüühilist ebastabiilsust.

Idealiseerimine - liialdatud, positiivsete joonte omistamine kaaslastele ja iseendale. Näiteks inimene, keda me armastame, võib muutuda idealiseerimise tagajärjel veelgi targemaks, paremaks, ilusamaks. Mõistagi on ju siis ka meie rõõm suurem, kui oleme koos ideaalse inimesega. 

Identifikatsioon - matkimine ehk imitatsioon tõstavad ego tugevust ja määratletust. Näiteks kaunist filminäitlejat matkides tunnetab inimene ennastki ilusamana ja tähelepanuväärsemana.

Intellektualiseerimine - inimene kontrollib abstraktse mõtlemise ja üldistuste tegemise abil häirivaid tundeid ja vähendab nii nende rolli emotsionaalses konfliktis. 

Introjektsioon - tähelepanu suunamine välisobjektidele, mille käigus toimub maailma "endasse võtmine" ning sageli kogetakse selle käigus ka naudingut. Introjektsioon on välismaailma - teatud inimeste, objektide, arvamuste jms - vastuvõtt iseendasse n-ö töötlemata, seedimata kujul. Näiteks armumine kujutab endast teise inimese "võtmist" iseendasse ja seda idealiseeritud kujul.

Isolatsioon - kaob ühendus emotsionaalse konfliktiga seotud mõtete ja tunnete vahel, kusjuures teadvusse jäävad vaid kognitiivsed elemendid, nagu faktid, teadmine psühhotraumast. Näiteks: "Ma mõtlen, kuidas ta pettis mind, kuid ei tunne seejuures sugugi viha." 

Lõhestumine - võimetus näha nii endas kui ka kaaslastes koos häid ja halbu omadusi, mistõttu inimesi ja olukordi tajutakse väga positiivsetena või väga negatiivsetena. Lõhestumise korral, kus inimene hoiab lahus vastandlikud tunded, ei koge ta ambivalentsust, s.o kaheliväärtust, kus ühte ja samasse objekti suhtutakse vastandlike tunnetega. 

Vältimaks realistliku tajuga sageli kaasnevat ebamäärasust (sõber võib paljudes asjades olla hea, kuid mõnes olukorras ka ootustele mittevastav), saavutab inimene seda kaitset kasutades suhtumise, kus ta tajub sõpra täiesti positiivsena, mittesõpra aga absoluutselt negatiivsena. Nõnda vabanetakse psüühilisest pingest, mida tekitab ebamäärasus.

Meelepetteline projektsioon, psühhootiline eitamine ja psühhootilised moonutused - ümbritseva tajumine ja mõtlemine on tugevalt häirunud, inimene ei suuda arvestada objektiivse reaalsusega, kuid saab samas kujutlustest ja mõtetest jõudu oma nõrgenenud ego-tundele. Näiteks võib inimesele anda enesekindlust ja lohutust väärarvamus, et teine inimene teda armastab. 

Passiivne agressioon - kaudne agressiooni väljendus teiste inimeste suhtes. Passiivne agressioon on maskeerunud vastupanu, pahameel ja vaenulikkus, mida esineb sageli reaktsioonina ebameeldivate nõudmiste suhtes eriti alluval positsioonil olevate inimeste hulgas, kellel ei ole võimalik enesekehtestamist teostada otseselt. Passiivse agressiooni olemasolu näitavad kaaslaste soovide täitmise edasilükkamine, klouni mängiv käitumine, lapse kodust ära jooksmine räbaldunud riietes, et karistada sellega vanemaid, oma haiguse esiletoomine, eesmärgiga piinata lähedasi, ja muud seesugused asjaolud.

Projektiivne identifikatsioon - inimene kannab oma vastuvõetamatud tunded ja mõtted õigustamatult üle teisele inimesele. Projektiivses identifikatsioonis ei salga inimene oma emotsioone ega mõtteid ning püüab ülekantud tundeid esile kutsuda kaaslases. See on ego kaitse, mis ei ole ainult oma "halbade" joonte projitseerimine teisele, vaid ühtlasi tähendab see ka tundmust, nagu asuks inimene teises inimeses ja kontrolliks, juhiks teda seestpoolt. 

Projektsioon - isiklike ebameeldivate tundmuste, soovide ja püüete ülekandmine kaaslasele, kusjuures blokeerub enesevaatlus ja oma viga tavaliselt ei tunnistata. Näiteks, mida nõrgemaks muutub inimese minatunne, seda tõenäolisem on, et ta hakkab projitseerima oma kahtlusi kaaslastele. Projektsioonides väljenduvad ka meie huvid, kalduvused ja soovid. Nii võib öösel taevas kuud vaadates maadeuurija näha seal mägesid, pastor kellatorne.

Ratsionaliseerimine - õigustuse leidmine oma mõtetele, tunnetele ja käitumisele. Näiteks inimene, kelle toodangus esineb lohakuse tõttu praaki, püüab seda õigustada ja toob esile mitmesuguseid töötingimusi, kaaslasi, mitte ei süüdista iseennast. 

Regressioon - käitumise langus, tagasiminek madalamale arenguastmele nii mõtlemises, suhtlemises kui ka käitumises, mis võimaldab tunda end vabamalt. Näiteks inimene võib psüühilises pinges hakata käituma nagu laps: lalisema, siplema, väljendama oma abitust. Selle eesmärk on alateadlikult minna tagasi lapsepõlve, kus polnud ebameeldivaid sündmusi ja inimene tunnetas vanemate kaitset. Seegi annab tuge egole. 

Sublimatsioon - kohanemine oma tunnetega ja energia suunamine sotsiaalselt tunnustatud käitumiseks. Näiteks inimene, kelle suhtlemissfäär jääb konfliktide tõttu piiratuks, võib energia suunata erialasesse töösse ja loomingusse. Loomingulise andekuse puudumise korral esineb ka antisublimatsiooni, mis tähendab, et analoogse konflikti korral muutub inimene agressiivseks, hakkab tarvitama alkoholi või narkootikume.

Tühistamine - püüe sümboolselt parandada juba toimunut situatsioonis, mis on emotsionaalset konflikti tekitav. See on maagiline mõtlemine, kus rituaalide abil püütakse "parandada" juba toimunut. Näiteks sülitamine üle õla, et kõige halvemat ei juhtuks. 

Vastandreaktsioon - vastupidiste mõtete, tunnete ja käitumise teke oma aktsepteerimatute, emotsionaalset stressi põhjustavate mõtete või tunnete osas. See tähendab, et üks äärmuslik emotsioon või käitumine asendub teisega. Näiteks kui kallis inimene on meid maha jätnud, võib armastus muutuda vihkamiseks, ja nõnda väheneb ka hingevalu.

Väljareageerimine - alateadlike tunnete ja soovide impulsiivne väljendumine käitumises. Näiteks taldrikute puruks loopimine sõnavahetuses, karjumine teineteise peale jms.

Väljatõrjumine - häirivate soovide, mõtete ja kogemuste väljaheitmine teadvusest, kusjuures soovimatutest mõtetest jääb selle tagajärjel teadvusse ainult tundmuslik komponent. Väljatõrjumisega on seotud ka psühhosomaatilised häired. Näiteks tööline, kes peab ülemuse käsul toimima ebaeetiliselt ja see tegevus on vastuolus tema põhimõtetega, hakkab kannatama kõrgvererõhu all ning pikapeale tekkivad tal sellest psüühilisest pingest maohaavad.