Vaatemänguühiskond: eraldatuse kulminatsioon

        Prantsuse marksistliku filosoofi ja kultuuriteoreetiku Guy Debord’i http://en.wikipedia.org/wiki/Guy_Debord (1931–1994) peateose "Vaatemänguühiskond" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?208361 esmatrükk ilmus 1967. aastal, selle eestindus Anti Saare ladusas tõlkes ligi pool sajandit hiljem. Raamat mõjub peaaegu manifestina: see koosneb 221 ühiskonnakriitilisest teesist, tekst on ligipääsetav, paiguti teravmeelne, retooriliselt kaasakiskuv, suisa poeetiline. Teose aforistlikkus on justkui loodud plakatite ja loosungite jaoks. Autor kirjutab eessõnas: "Seda raamatut lugedes tuleb meeles pidada, et see on kirjutatud teadliku kavatsusega vaatemänguühiskonda kahjustada" (lk 10). Niisiis on teos kantud vaenust käibiva status quo suhtes ning janust muutuste, revolutsiooni järele.
 

Debord sai oma peaaegu-revolutsiooni. 1968. aasta maisündmuste ajal katsid majaseinu Pariisi tänavatel tsitaadid "Vaatemänguühiskonnast" - mida võib pidada irooniliseks, arvestades Debord’i väljendatud antipaatiat tsitaatide kui kontekstist välja rebitud fragmentide vastu -, kusjuures Debord’i juhitud kunsti- ja poliitilist rühmitust Situatsionistlikku Internatsionaali peetakse nende rahutuste üheks peamiseks orkestreerijaks (kuigi selle rolli ulatuse üle vaieldakse tänini).

Arvestades, et Debord’i eesmärk oli kehutada revolutsiooni oma aja kontekstis, võib tekkida küsimus teose võimaliku aegumise kohta. Debord ise ennetas seesuguseid kahtlusi: teose jätkuvale relevantsusele apelleerides keeldus ta elu lõpuni selle uustrükkides muudatusi ja täiendusi tegemast. "Vaatemänguühiskonda" on nimetatud 20. sajandi kõige olulisemaks teoreetiliseks teoseks ja 20. sajandi "Kapitaliks". Seesugused hinnangud on vahest mõnevõrra liialdatud, kui võtta arvesse, et algupärast leidub selles raamatus võrdlemisi napilt: lisaks Marxile ja Hegelile toetub Debord suurel määral ka Lukácsi ja Frankfurdi koolkonna ideedele ning laenab vaatemänguühiskonna enda mõiste Barthes’ilt. ("Ideed muutuvad paremaks. Selles paranemises osaleb sõnade tähendus. Plagiaat on vajalik. Seda eeldab progress," kirjutab Debord oma 207. teesis.) Teose peamine panus seisnebki ehk nende mõtete valamises sütitavasse, kontsentreeritud, löövasse ja loosunglikku vormi. 

Võib küsida, kas 21. sajandi algusel on tollase situatsiooniga ehk midagi ühist, mis seesuguse teose väljaandmise vajalikkust õigustaks. Vihje võib leida eestikeelse väljaande kaanepöördel toodud hinnangust, et "oma täielikus hiilguses ja viletsuses on vaatemänguühiskond tõeks saamas alles nüüd, uue meedia plahvatuslikust arengust kantud hiliskapitalistlikus kultuurilises tegelikkuses". Sellest võib välja lugeda, et Debord’i teos on päevakajalisem kui eales varem: tema kirjeldatud vaatemänguline ühiskond on võtmas üha võimsamaid tuure, samas kui sõnasse "hiliskapitalism" on kätketud ootusärev sosin: kohe-kohe … 

_______________________ 

"VAATEMÄNGUÜHISKOND"

Eraldatuse kulminatsioon 

“Aga et meie praegune aeg … eelistab tähistust tähistatavale, koopiat originaalile, representatsiooni reaalsusele ja näivust olemusele … siis peetakse tõde profaanseks ja püha on ainult illusioon. Õigupoolest usutakse pühadust suurenevat sedamööda, kuidas tõde taandub ja illusioon kasvab, nii et ülimast illusioonist saab ühtlasi ülim pühadus.” – Ludwig Feuerbach, eesõna teose The Essence of Christianity teisele väljaandele. 

1. Ühiskondades, kus domineerivad kaasaegsed tootmissuhted, esineb elu tohutu vaatemängude akumulatsioonina. Kõik, mida enne vahetult läbi elati, on nüüd taandatud representatsiooniks (mitte kohaloleva või esiloleva tegemine kohal- või esilolevaks ettekujutuses). 

2. Kõikidest elu aspektidest lahutatud kujutised sulanduvad üldisesse voolu, kus pole enam võimalik tagasi saada elu ühtsust. Killustunud arusaamad reaalsusest rühmituvad ümber uueks ühtsuseks, mis kujutab endast eraldi olevat pseudo-maailma ja mida saab ainult vaadata. Maailma-kujutiste spetsialiseerumise tulemusel tekib autonomiseerunud kujutiste maailm, kus isegi tüssajaid tüssata saavad. Vaatemäng on konkreetne elu tagurpidi pööramine, mitte-elamise autonoomne liikumine. 

3. Vaatemäng esitleb end samaaegselt ühiskonnana, ühiskonna osana ja unifitseerimise abinõuna. Ühiskonna osana on see kogu nägemise ja kogu teadvuse fookuspunkt. Aga just tänu asjaolule, et antud sektor on eraldunud, on see tegelikult meelepette ja võltsteadvuse sfäär: unifitseeritus, mille see saavutab, pole midagi muud kui üldise eraldatuse ametlik keel. 

4. Vaatemäng ei ole kujutiste kogum; see on inimeste vaheline ühiskondlik suhe, mida kujutised vahendavad. 

5. Vaatemängu ei saa mõista ainult massimeedia tehnoloogiate poolt produtseeritava visuaalse liialdusena. See on maailmavaade, mis on tegelikult materialiseerunud, nägemus maailmast, mis on objektiviseerunud. 

6. Tervikuna mõistetuna on vaatemäng nii domineeriva tootmisviisi tulemus kui ka selle eesmärk. See pole pelk dekoratsioon, mis on lisatud reaalsele maailmale. Tegemist on lausa selle reaalse ühiskonna mittetõelisuse tuumaga. Kõikides oma konkreetsetes manifestatsioonides – uudised, propaganda, reklaam ja meelelahutus – esitab vaatemäng domineerivat elu näidist. See on kõikjalolev kinnitus valikutele, mis on juba tehtud tootmissfääris ja sellest tootmisest tulenevas tarbimises. Nii vaatemängu vorm kui ka sisu toimivad mõlemad eksisteeriva süsteemi tingimuste ja eesmärkide totaalse õigustusena. Samuti esindab vaatemäng selle õigustuse pidevat kohalolu, kuna ta hõivab monopoolselt suurema osa väljaspool tootmisprotsessi veedetavast ajast. 

7. Ka eraldatus ise on lahutamatu osa selle maailma ühtsusest, sellest, kuidas ülemaailmne ühiskondlik praktika on lõhenenud reaalsuseks ja kujutiseks. Ühiskondlik praktika, mis seisab vastamisi autonoomse vaatemänguga, on samal ajal reaalne totaalsus, mis sisaldab seda vaatemängu. Kuid lõhenemine terviku sees sandistab seda niivõrd, et vaatemäng paistab olevat selle eesmärgiks. Vaatemängu keel koosneb domineeriva tootmissüsteemi märkidest – märkidest, mis on ühtlasi selle süsteemi põhilised lõpp-produktid. 

8. Vaatemängu ei saa abstraktselt vastandada konkreetsele ühiskondlikule tegevusele; sellise duaalsuse kumbki pool on ise jagunenud. Reaalsust võltsiv vaatemäng on siiski selle reaalsuse tõeline produkt. Vaatemängu vaatamine tungib omakorda materiaalselt sisse reaalsesse ellu, mis selle lõpuks neelab ja ise selle järgi joondub. Objektiivne reaalsus on kohal mõlemas pooles. Neil näiliselt püsivatel kontseptidel ei ole kummalgi mingit muud alust kui transformeerumine enda vastandiks: reaalsus kerkib esile vaatemängus ja vaatemäng on reaalne. See retsiprookne võõrandumine on eksisteeriva ühiskonna olemus ja tugi. 

9. Maailmas, mis on tõeliselt pea peale pööratud, on tõde vaid hetkeline sähvatus üldises vääruses. 

10. Vaatemängu kontsept seob kokku ja seletab ära terve rea näiliselt omavahel mitte seotud fenomene. Nende fenomenide näiv mitmekesisus ja kontrastsus tuleneb näivuste ühiskondlikust organiseeritusest, mille olemuslik loomus ise on tarvis ära tunda. Vaatemängu enda seisukohalt vaadatuna on see näivuste kinnitus ja kogu inimese ühiskondliku elu samastamine näivustega. Kuid kriitika, mis tabab ära vaatemängu olemusliku iseloomu, näitab, et tegemist on ilmselge elu negatsiooniga – elu negatsiooniga, mis on omandanud nähtava vormi. 

11. Et kirjeldada vaatemängu, selle formeerumist ja funktsioone ning selle vastu töötavaid jõudusid, on hädavajalik teha mõned kunstlikud eristused. Vaatemängu analüüsides oleme me sunnitud teatud määral kasutama vaatemängu enda keelt, selles mõttes, et me peame liikuma läbi selle ühiskonna metodoloogilise maastiku, mis ennast vaatemängus väljendab. Sest vaatemäng on meie konkreetse sotsiaal-majandusliku formatsiooni mõte ja ühtlasi ka ajakava. See on ajalooline hetk, milles me kinni oleme. 

12. Vaatemäng esitleb end määratu ja ligipääsmatu tegelikkusena, mida ei saa iial kahtluse alla seada. Selle ainus sõnum on: “Mis paistab, see on hea; hea on see, mis paistab.” Passiivne aktsepteerimine, mida vaatemäng nõuab, on juba efektiivselt peale sunnitud, tulenevalt selle monopoolsest seisundist näivuste alal ja selle avaldumise laadist, mis ei luba mingeid vastulauseid. 

13. Vaatemängu fundamentaalselt tautoloogiline iseloom tuleneb asjaolust, et selle vahendid ja eesmärgid on identsed. See on päike, mis modernse passiivsuse impeeriumi kohal kunagi ei looju. See katab kogu maakera pinna, peesitades lõputult oma enda aupaistes. 

14. Kaasaegsel tööstusel põhinev ühiskond pole vaatemänguline mitte juhuslikult ja ka mitte pindmiselt, see on fundamentaalselt spektaakelik. Vaatemängus – valitseva majandusliku korra nähtavas peegelduses – ei ole eesmärgid mitte midagi, areng on aga kõik. Vaatemängu eesmärgiks pole midagi muud kui tema ise. 

15. Nüüdisajal toodetavate objektide paratamatult tarviliku ilustusena, süsteemi põhiprintsiipide üldise väljendusena ja edenenud majandussektorina, mis otseselt loob kujutis-objektide pidevalt kasvavat massi, on vaatemäng tänapäeva ühiskonna peamine toodang. 

16. Vaatemäng suudab inimesed endale allutada seetõttu, et majandus on nad juba totaalselt alistanud. Vaatemäng pole midagi muud kui majandus, mis areneb ainult enda pärast. See peegeldab adekvaatselt nii asjade tootmist kui ka deformeerivat tootjate objektistumist. 

17. Majanduse ühiskondliku elu üle domineerimise esimene faas tõi kaasa olemise ilmselge degradeerumise omamiseks – inimese rahulolu ei olnud enam võrdsustatud sellega, kes ta oli, vaid sellega, mida ta omas. Praegune faas, kus ühiskondliku elu üle on hakanud täielikult domineerima majanduse akumuleerunud toodang, toob kaasa üldise nihke omamiselt näimisele – kogu “omamine” peab nüüd tuletama oma hetkel avalduva mõjukuse ja ka lõpliku eesmärgi näimisest. Samal ajal on kogu individuaalne reaalsus muutunud ühiskondlikuks, selles mõttes, et see on ühiskondlike jõudude poolt vormitav ja neist otseselt sõltuv. Individuaalsel reaalsusel on lubatud avalduda ainult siis, kui see ei ole tegelikult reaalne. 

18. Kui reaalne maailm transformeeritakse pelkadeks kujutisteks, siis muutuvad pelgad kujutised reaalseteks olenditeks – dünaamilisteks väljamõeldisteks, mis annavad otsest motivatsiooni hüpnootilisele käitumisele. Kuna vaatemängu ülesandeks on kasutada mitmesuguseid spetsiaalseid vahendusi, et näidata meile maailma, mida ei saa enam vahetult hoomata, siis tõstab see endastmõistetavalt nägemisaistingu sellele erilisele tähelepanuväärsele positsioonile, mille enne oli hõivanud kompimine; nägemine, see kõige abstraktsem ja kergemini tüssatav aisting on kõige hõlpsamini kohandatav tänapäeva ühiskonna üldiseks muudetud abstraktsusele. Kuid vaatemäng ei ole pelgalt kujutised ega isegi mitte kujutised pluss helid. See on kõik see, mis pageb inimeste tegevusulatusest, kõik see, mis pääseb inimeste poolse otstarbeka ümber otsustamise ja korrigeerimise eest. See on dialoogi vastand. Vaatemäng taastekitab end kõikjal, kus representatsioon muutub iseseisvaks. 

19. Vaatemäng on pärijaks Lääne filosoofilise projekti nõrkusele, mis üritas mõista tegevust nägemise kategooriate abil ning põhines antud mõtteviisist välja kasvanud konkreetse tehnilise ratsionaalsuse lakkamatul arengul. Vaatemäng ei realiseeri filosoofiat, vaid muudab reaalsuse filosoofiaks, taandades kõikide inimeste konkreetse elu spekulatiivseks universumiks. 

20. Filosoofia – eraldunud mõtlemise võim ja eraldunud võimu mõtteviis – pole ise kunagi suutnud teoloogiat kõrvale tõrjuda. Vaatemäng on religioosse illusiooni materiaalne rekonstruktsioon. Vaatemänguline tehnoloogia ei ole hajutanud neid religioosseid udupilvi, millesse inimolendid olid projitseerinud omaenda võõrandunud võimed; see on ainult toonud need udupilved maa peale, nõnda et isegi elu kõige ilmalikumad aspektid on muutunud läbitungimatuks ja hingematvaks. Illusoorne paradiis, mis esindas maise elu totaalset eitamist, pole enam projitseeritud taevasse, vaid on sisestatud maisesse elusse endasse. Vaatemäng on tehnoloogiline versioon inimvõimete pagendamisest “teispoolsusesse”; inimkonna sisemise eraldatuse kulminatsioon. 

21. Nii kaua, kui paratamatust ühiskondlikult unes nähakse, jääb unistamine ühiskondlikuks paratamatuseks. Vaatemäng on kaasaegse ahelates ühiskonna halb unenägu ega näita lõppude lõpuks midagi muud kui soovi magada. Vaatemäng on selle une valvaja. 

22. Tõsiasja, et kaasaegse ühiskonna praktiline võim on end sellest ühiskonnast lahutanud ning rajanud iseseisva riigi vaatemängus, saab seletada üksnes täiendava tõsiasjaga, et sellel võimsal praktikal on jätkuvalt puudunud kokkukuuluvus ja see on jäänud iseendaga vastuollu. 

23. Vaatemängu aluseks on vanim kõikidest ühiskondlikest spetsialiseerumistest, võimu spetsialiseerumine. Vaatemäng etendab oma spetsiaalset rolli, milleks on rääkimine kõikide teiste tegevuste nimel. Vaatemäng on hierarhilise ühiskonna suursaadikuks sellele ühiskonnale endale, jagades oma ametlikke sõnumeid õukonnas, kus kellelgi teisel pole lubatud rääkida. Niisiis on vaatemängu kõige modernsem aspekt ühtlasi ka kõige arhailisem. 

24. Vaatemäng on valitseva korra katkematu jutustus iseendast, enesekiituse lõputu monoloog, autoportree etapil, mil see on jõudnud totalitaarse domineerimiseni elu kõikide aspektide üle. Puhta objektiivsuse fetišistlik avaldumine vaatemängulistes suhetes varjab nende tõelist iseloomu inimeste ja klasside vaheliste suhetena: see teine Loodus oma vältimatute seadustega paistab domineerivat meie keskkonna üle. Aga vaatemäng ei ole mingi eeldatavalt loomuliku tehnoloogilise arengu paratamatu tagajärg. Vastupidi, vaatemängu ühiskond on vorm, mis valib ise oma tehnoloogilise sisu. Kuigi vaatemäng, käsitletuna “massimeedia” piiratud tähenduses, mis on selle kõige räigem pindmine manifestatsioon, paistab ühiskonda tungivat pelgalt tehniliste vahendite vormis, tuleks siiski aru saada, et need vahendid ei ole mingil moel neutraalsed ning et need on arenenud kooskõlas vaatemängu sisemiste dünaamikatega. Kui niisuguseid tehnoloogiaid välja arendava ajastu ühiskondlikke vajadusi saab rahuldada ainult nende tehnoloogiate vahendusel, kui selle ühiskonna juhtimine ja kõik inimeste vahelised kontaktid on sattunud totaalsesse sõltuvusse nendest momentaalse kommunikatsiooni vahenditest, siis on see nõnda seetõttu, et niisugune “kommunikatsioon” on oma olemuselt ühepoolne. Nende meediate kontsentreerumine ulatub niisiis sinnamaani, et eksisteeriva süsteemi juhtide kätte on koondunud vahendid, mis võimaldavad neil jätkata antud konkreetse juhtimise vormiga. Vaatemängus peegelduv ühiskondlik eraldatus on lahutamatu kaasaegsest riigist – ühiskondliku tööjaotuse produktist, mis on klassivõimu peamine instrument ja kõikide ühiskondlike jaotuste kontsentreeritud väljendus. 

25. Eraldatus on vaatemängu A ja O. Ühiskondliku tööjaotuse institutsionaliseerumine ja klasside kujunemine oli tekitanud varajase sakraalse kontemplatsiooni: müütilise korra, millega iga võim on end alati maskeerinud. Sakraalsus õigustas kosmilist ja ontoloogilist korda, mis vastas isandate huvidele, seletades ja ilustades kõike, mida nende ühiskonnad ei suutnud pakkuda. Selles mõttes on kogu eraldunud võim olnud vaatemänguline. Kuid see varajane universaalne pühendumine fikseeritud sakraalsele kujutelmale oli vaid ühine kaotuse kinnitamine, kujuteldav kompensatsioon konkreetse ühiskondliku tegevuse viletsusele, mida veel üldiselt kogeti universaalse olukorrana. Seevastu kaasaegne vaatemäng kirjeldab seda, mida ühiskond saaks pakkuda, kuid seejuures eraldab rangelt selle, mis on võimalik, sellest, mis on lubatud. Vaatemäng hoiab inimesed teadvustamatuse seisundis, kui nad läbivad oma eksistentsi tingimuste praktilisi muutusi. Pseudo-sakraalsusena tekitab ta iseennast ja teeb ise oma reeglid. Vaatemäng ilmutab end sellena, mis ta on: autonoomselt areneva eraldiseisva võimuna, põhinedes kasvaval tootlikkusel, mis tuleneb üha rafineeritumast tööjaotusest ehk töö jagunemisest üha väiksemateks žestideks, mille dikteerib masinate iseseisev liikumine, ning töötamisel pidevalt laieneva turu jaoks. Niisuguse arengu käigus on lagunenud igasugune kogukondlikkus ja kriitiline teadlikkus; ning jõud, mis olid suutelised kasvama üksteisest eraldudes, ei ole veel taasühinenud. 

26. Töölise ja toote üldine eraldatus kaldub kõrvaldama kogu vahetu isikliku suhtluse tootjate vahel ja igasuguse avarama arusaamise sellest, mida nad oma tegevusega saavutavad. Eraldi olevate toodete üha kasvava akumulatsiooni ja tootmisprotsessi üha suureneva kontsentratsiooni tulemusel monopoliseeritakse avaram arusaam ja suhtlus süsteemi haldajate poolt. Selle eraldatusel-põhineva majandussüsteemi triumf proletariseerib terve maailma. 

27. Just tänu sellele eraldatuse toote eraldunud tootmise edukusele on fundamentaalne kogemus, mis varasemates ühiskondades seostus inimeste peamise tööga, nüüd protsessis, kus selle asemele tuleb (süsteemi evolutsiooni eesliinil olevates sektorites) elu samastamine mittetöise ajaga, tegevusetusega. Kuid niisugune tegevusetus ei ole mingil moel vabastatud tootlikust tegevusest: see jääb sellest sõltuvaks, murelikus ja imetlevas alistumises tootmissüsteemi nõuetele ja tagajärgedele. See on ise üks selle süsteemi tagajärgedest. Ei saa olla mingit vabadust peale tegevuse ja vaatemängus on tegevus ära nullitud – kuna kogu tõeline tegevus on sunniviisiliselt kanaliseeritud vaatemängu ülemaailmsesse üles ehitamisse. Niisiis see, millele viidatakse kui “tööst vabanemisele” ehk jõudeaja suurenemisele tänapäeval, ei ole ei vabanemine tööst endast ega ka mitte seesuguse töö poolt vormitud maailmast. Ühtegi töö poolt varastatud tegevust ei ole võimalik tagasi saada selle töö tulemusele alistudes. 

28. Isoleeritusel põhinev majandussüsteem kujutab endast ringikujulist isoleerituse tootmist. Selle tehnoloogiad põhinevad isoleeritusel ning toetavad sedasama isoleeritust. Hüved, mida vaatemänguline süsteem suvatseb toota, autodest alates ja televisiooniga lõpetades, teenivad teda ühtlasi relvadena, tugevdades pidevalt tingimusi, mis sigitavad “üksildasi rahvahulki”. Vaatemäng taastekitab oma eeldusi üha suurema konkreetsusega. 

29. Vaatemäng sündis sellest, et maailm kaotas ühtsuse ning modernse vaatemängu tohutu ekspansioon näitab selle kaotuse koletuslikkust. Kogu individuaalse töö abstraktseks muutumine ja toodetava üldine abstraktsus peegeldub perfektselt vaatemängus, mille maneer olla konkreetne on just nimelt abstraktsioon. Vaatemängus maailma osa esitleb iseennast maailmale ja on selle suhtes ülimuslik. Vaatemäng on lihtsalt selle eraldatuse igapäevane keel. Oma üksnes ühesuunalise suhtega on pealtvaatajad ühendatud just selle tsentriga, mis nad üksteisest isoleerituna hoiab. Nõnda taasühendab vaatemäng eraldatud, kuid teeb seda ainult nende eraldatuses. 

30. Pealtvaataja võõrandumine, mis tugevdab vaadatavaid objekte ning mis tuleneb tema enda teadvustamata tegevusest, töötab järgmiselt: Mida rohkem ta vaatab, seda vähem ta elab; mida rohkem ta samastub vajaduse domineerivate kujutistega, seda vähem saab ta aru omaenda elust ja omaenda soovidest. Vaatemängu eemalolekut tegutsevast subjektist väljendab fakt, et indiviidi žestid ei ole enam tema enda omad; need on kellegi teise žestid, kes neid talle esitab. Pealtvaataja ei tunne ennast kusagil kodus, sest kõikjal on vaatemäng. 

31. Töölised ei tooda iseendid, nad toodavad endast sõltumatut võimu. Selle tootmise edukust, küllust, mida see tekitab, kogetakse tootjate poolt riisumise küllusena. Kui nende võõrandunud tooted akumuleeruvad, siis muutub kogu aeg ja ruum nende jaoks võõraks. Vaatemäng on selle uue maailma kaart, mis on identne territooriumiga, mida see kujutab. Väed, mis meid maha on jätnud, ilmutavad ennast meile kogu oma vägevuses. 

32. Vaatemängu ühiskondlik funktsioon on võõrandumise konkreetne valmistamine. Majanduslik paisumine seisneb eelkõige just selle tööstusliku tootmise sektori paisumises. “Kasv”, mida tekitab iseenda pärast arenev majandus, ei saa olla midagi muud, kui just selle võõrandumise kasv, mis oli selle algallikaks. 

33. Kuigi inimolendid on enda poolt toodetavast eraldatud, toodavad nad sellest hoolimata üha kasvava jõuga kõiki oma maailma üksikasju. Nõnda siis avastavad nad ühtlasi, et on ise üha enam sellest maailmast eraldatud. Mida rohkem hakkab nende elu olema nende endi looming, seda rohkem on nad sellest elust välja arvatud. 

34. Vaatemäng on kapital, mis on akumuleerunud sinnamaani, et see muutub kujutisteks.

"Aadama itk" ("Adam’s Lament")

        Los Angeleses läbiviidud muusikaauhindade galal võitis parima kooriesituse kategoorias Grammy dirigent Tõnu Kaljuste ECMi märgi all välja antud heliplaadiga „Aadama itk" („Adam’s Lament”). Plaat on salvestatud aastatel 2009 ja 2011 Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Sinfonietta Rīga, Tallinna Kammerorkestri, Läti Raadio koori ja Vox Clamantise osalusel.

 

 

"Aadama itk" ("Adam's Lament")

https://www.youtube.com/watch?v=UCx-Meklym0

 

 

 Itku, nutulaulu ehk lamentatsiooni all mõistetakse tavapäraselt kirjandus- või muusikateost, mis väljendab leina, kahetsust või kaotusvalu. Kõik mainitud emotsioonid seostuvad intensiivse, ja mis eriti oluline, soovimatu eraldatusetundega. Sellest eraldatusetundest on proovitud üle saada leina väljendamisega, mis võimaldab kaotusevalu kui tunde erinevaid külgi kogedes ja ratsionaliseerides neist teadlikuks saada. Seetõttu võib itkemist vaadelda ka kui erilist maailmaga suhestumise viisi, omamoodi tegevust hinge ja maailma lepitamisel, mille kaudu vaim ennast kogeb.

 

Ka Arvo Pärdi 2009. aastal valminud teost „Aadama itk” võib vaadelda omamoodi hinge enesest teadlikuks saamise loona. Eelkõige väljendub see teose range struktuuri järkjärgulises ilmsikstulekus, mida teose üllatavalt ekspressiivne väljenduslaad ja kohati lausa oratoriaalne retoorika alguses pigem takistab. Ei ole võib-olla ka ülearune öelda, et just teose retoorika võimaldab heliloojal suhestada oma teos (muusika)ajalooga. Seetõttu võib teose retoorilist aspekti seostada ajalikuga, selle taga asuvat ja üldisemalt muutmatutel printsiipidel põhinevat ja kuulajale oluliselt varjatumaks jäävat kompositsioonitehnikat aga ajatuga. 

 

Teose välisilme on tõesti rikkalik. Juba selle algust artikuleerib kontsertlikus (kiriku)muusikas sageli kasutatav võte, kus vastandatakse kaks muusikalist žesti: jõuline, tõusvasuunalisel liikumisel põhinev forte ning lüüriline, intiimne ja laskuvasuunalisel liikumisel põhinev piano. Pole ilmselt juhus, et esimene põhineb vanale prantsuse avamängule omasel punkteeritud rütmil ja hõlmab pigem madalamaid registreid; sellele järgneb rütmiliselt artikuleerimata ja kõrges registris teine kujund. On samuti tähelepanuväärne, et mainitud forte ilmub koos teose algussõnadega „Aadam, kõikide isa” ning sellele vastanduv piano omakorda tekstiga „...sai paradiisis tunda Jumala armastuse sulnidust”. Seega seostatakse sõna Aadam (inimene) pingutuse (tõusvasuunaline liikumine) ja raskepärasusega, paradiis (armastus) aga loomuliku, pingevaba ja lahenenud seisundiga. Teksti ja muusika suhetest rääkimisel on sümptomaatiline ka kohe järgmise lause algus, „Seepärast kannatas ta kibedat valu...”, mis muusikas on artikuleeritud kahest helist koosnevate laskuvasuunaliste, n-ö klassikaliste ohkemotiividega.

 

Samal teemal jätkates võib mainida, et teose esimene olulisem harmooniline murrang leiab aset Aadama äratundmisel (mõttel), et ta on solvanud Jumalat, kusjuures tähelepanuväärne on see, et harmoonia muutub just sõnal „mõte”. Siin viidatakse ilmselt sellele, et sageli on just mõte subjekti-objekti suhte looja ning seega terviku osadeks lammutaja, eraldaja ja eristaja. Ka teose teine analoogiline järsk harmoonia muutus on seotud mõttega, Aadama isikliku äratundmisega sellest, kuidas temast tulevad rahvad saavad paljuks (mõte, mis viis pärispatuni, sünnitab mõtete paljususe), kannatavad (selline paljusus eraldab, põhjustades paratamatult kannatusi) ning elavad vihavaenus (viha, kui mõttest tekkinud, s.o inimlik jõud, millele inimene loodab oma fragmentaarsuse ületamisel). Peatumata teose teksti ja muusika seoste kõigil aspektidel, tuleks aga kindlasti mainida, kuidas on artikuleeritud teose kõige tähtsam sõna - armastus. Viimane on alati seotud dünaamilise vaibumise (piano) ja liikumisega püsivale helile või helidele, s.o sisuliselt kadentsiga. Sellisena on sõna „armastus” ainsana võimeline vaigistama teose retoorilist „tormi” ja muutma nähtavaks teost konstitueeriva struktuuri.

 

Hoolimata rikkalikust kõlapildist oleks ilmselt vale väita, et teose suhe ajalooga väljendub vaid eespool mainitud retoorilistes võtetes. Sellest suhtest rääkides pakub erinevaid tõlgendusvõimalusi ka teose vorm. Ühelt poolt võib teose vormi retooriliselt seostada isegi klassikalise sonaaditsükliga. Aadama esimesele valupurskele, mis sellisel puhul esindaks tinglikult nn peapartiid kogu selle konfliktsuses, järgneb kommentaar: „Tal ei olnudki niivõrd kahju paradiisi [- - -] kaotamsest...”, mis oma distantseerituma ja neutraalsema karakteriga võiks tinglikult esindada kõrvalpartiid. Mõlemad „partiid” kokkuvõetuna esindaksid aga sonaaditsükli esimese osa retoorilist reaalsust. Mainitud „osale” järgnevat alalõiku („Siin maa peal tundis Aadam vaid igatsust...”), mis suuresti põhineb Aadama monoloogil („Mu hing igatseb...”), saaks aga seostada sonaaditsükli teise, aeglase osaga, sest selle sisemine konfliktsus on sellele eelneva lõigu konfliktsusest oluliselt väiksem. Sellele omakorda järgnev lõik („Suur oli Aadama kurbus...”) põhineb instrumentaalpartiides kiirel ja rahutul rütmijoonisel, mis viib mõtted sonaaditsükli kolmandale osale - scherzo’le. „Scherzo” kasvab omakorda üle lõpulõiguks (viimase „osa” saabumine leiab aset hiljemalt Aadama repliigis „Rahvad tulevad minust...”), mis järgib võrdlemisi täpselt esimese lõigu narratiivset loogikat ja toob selle tõttu taas esile teose „põhiprobleemi”. Erinevalt teose alguslõigust leiab see siin aga vähemalt puhtmuusikaliselt mõistetuna teatava lahenduse (teost lõpetav kadents). Seega võib kirjeldatud lõiku retoorilisest seisukohast päris hõlpsasti seostada sonaaditsükli finaaliga. 

 

Teiselt poolt võib „Aadama itku” puhul rääkida ka iseloomulikust sümmeetrilisest vormist, mida on kasutanud näiteks Bach mõnes oma kantaadis. Sellise nurga alt vaadelduna moodustaks teose sümmeetriatelje juba mainitud Aadama monoloog. Sellega piirnevad mõlemalt poolt mõnevõrra liikuvamad lõigud, millest esimene on eespool mainitud „kõrvalpartii” ja teine „scherzo”. Teost raamivaid lõike (st kõrvalpartiile” eelnevat ja „scherzo’le” järgnevat lõiku) ühendavad aga mõlemas sisalduvad ja analoogiliselt artikuleeritud Aadama repliigid.

 

Selline mitmekülgsus pakub teose tõlgendamiseks palju võimalusi, mida Tõnu Kaljuste, praeguseks hetkeks ainuke teost esitanud dirigent, on osanud ka arvestada. 

 

Teater. Muusika. Kino
Oktoober 2010 (№10)

Kerri Kotta

 

 

"Meelerahu hääl" 10. peatükk

KANNATUSED JA KANNATUSTE LÕPP

 

Kõik on omavahel seotud: budistid on seda alati teadnud ja tänapäeval kinnitavad seda ka füüsikud. Mitte ükski sündmus pole eraldiseisev; see ainult näib nii. Mida enam sündmustele hinnanguid anname ja silte külge kleebime, seda enam me seda eraldame. Meie mõtlemine killustab elu terviklikkuse. Ometi on selle sündmuse põhjustanud elu kõikehõlmavus. See on osa omavaheliste seoste võrgustikust, mis on kosmos.

 

Tähendab: mis tahes aset leiab, ei saa olla teisiti.

 

Enamikul juhtudel ei suuda me sugugi hoomata, millist rolli võib kosmose kõikehõlmavuses mängida mingi näiliselt mõttetu sündmus, aga kui tunnistame selle vajalikkust tohutus tervikus, võime niiviisi hakata sisemiselt leppima sellega, mis on, ning seostama elu terviklikkusega.

 

*  *  *

 

Tõeline vabadus ja kannatuste lõpp on elada nii, nagu oleksid täielikult teinud valiku, mida sa olevikuhetkel tunned või koged.

 

Selline sisemine haakumine Praegusega on kannatuste lõpp.

 

*  *  *

 

Kas kannatused on tõesti vajalikud? Jah ja ei.

 

Ilma oma kannatusi läbi elamata puuduks sinus inimlik sügavus, alandlikkus ja kaastunne. Sa ei loeks praegu neid ridu. Kannatused purustavad ego koore ning seejärel saabub hetk, mil nad on oma eesmärgi täitnud. Kannatused on vajalikud seni, kuni sa mõistad nende ebavajalikkust.

 

*  *  *

 

Õnnetu-olemise eelduseks on mõttemeele loodud "mina", koos oma looga, oma minapildiga. Eelduseks on aeg - minevik ja tulevik. Kui eemaldad õnnetu-olemisest aja, mis jääb siis järele? Olevikuhetke üldine ja põhiline olemus.

 

Võib-olla tunned sa raskust, ärevust, pingulolekut, viha või isegi iiveldust. See pole õnnetu-olemine ja see pole isiklik probleem. Inimlikus valus ei ole midagi isiklikku. Kusagil oma kehas tunned sa vaid tugevat pinget või tugevat energiat. Kui sellele tähelepanu pöörad, ei muutu see tunne mõtlemiseks ega käivita seeläbi õnnetut "mina".

 

Vaata, mis juhtub, kui sa tundel lihtsalt olla lased.

 

*  *  *

 

Suur osa kannatustest, õnnetu-olemisest tuleneb sellest, et kui võtad iga pähe tulnud mõtet tõena. Sind ei tee õnnetuks olukorrad. Nad võivad põhjustada sulle küll füüsilist valu, kuid ei tee sind õnnetuks. Sinu mõtted teevad sind õnnetuks. Sinu tõlgendused, lood, mida endale räägid, teevad sind õnnetuks.

 

"Mõtted, mida praegu mõtlen, teevad mind õnnetuks." Selle mõistmine murrab sinu alateadliku samastumise mõtetega.

 

*  *  *

 

Milline masendav päev.

 

Tal ei jätkunud isegi viisakust mulle tagasi helistada.

 

Ta vedas mind alt.

 

Väikesed lood, mida räägime iseendale ja teistele, sageli kaebuste vormis. Nende alateadlikuks eesmärgiks on edendada "õige" olemise ja kellegi teise "valeks" tunnistamise kaudu meie alalõpmata puudulikku enesetaju. "Õige" olemine annab meile kujuteldava üleoleku ning tugevdab niiviisi meie enesetaju, ego. Samuti loob see teatud vastasseise: jah, oma piiride määratlemiseks vajab ego vaenlasi, ning sel eesmärgil sobib isegi ilm.

Harjumuspäraste mõtteliste hinnangute ja emotsionaalse kootumise tõttu on sinu suhted inimeste ja sündmustega elus isikustatud ja vastutoimelised. Kõik need on iseenese tekitatud kannatuste vormid, kuid me ei näe neid sellistena, sest egole pakuvad nad rahuldust. Ego edendab end vastutoime ja konfliktide kaudu.

 

Kui lihtne oleks elu nende lugudeta.

 

Sajab vihma.

 

Ta ei helistanud.

 

Mina olin seal. Teda ei olnud.

 

*  *  *

 

Kui kannatad, kui oled õnnetu, püsi täielikult selle juures, mis on Praegu. Õnnetu-olek ja probleemid ei saa püsida Praeguses.

 

*  *  *

 

Kannatused algavad sealtpeale, kui mõttes nimetad või hindad olukorra mingil moel ebasoovitavaks ja halvaks. Sa paned mingit olukorda pahaks, misjärel pahameel isikustab olukorra ning kutsub esile vastutoimiva "mina".

 

Nimetamine ja liigitamine on harjumused, kuid neid on võimalik muuta. Tee harjutamisega algust, püüdes pisiasjad "jätta nimetamata". Kui jääd lennukist maha, pillad puruks tassi või libised ja kukud mudasse, kas suudad hoiduda selle kogemuse nimetamisest halvaks või valulikuks? Kas suudad kohe leppida hetke "olemisega"?

 

Millegi halvaks nimetamine kutsub sinus esile emotsionaalse kootumise. Kui lased asjal olla ilma sellele nime andmata, on ühtäkki sinu käsutuses tohutu jõud.

 

Kootumine muudab selle jõu, elu enese jõu sulle kättesaamatuks.

 

*  *  *

Nad sõid hea ja kurja puust.

 

Mine heast ja halvast kaugemale, hoidudes mõttes ükskõik mille liigitamisest heaks või halvaks. Kui liigud kaugemale harjumuspärasest asjadele nimede andmisest, liigub universumi jõud läbi sinu. Kui sinu suhe kogemustesse ei ole vastutoimeline, võib see, mida oleksid varem "halvaks" nimetanud, elu enese jõul kiiresti, kui mitte kohe, pöörduda.

 

Jälgi, mis juhtub, kui sa ei nimeta kogemust "halvaks" ja lähened sellele sisemise leppimisega, sisemise jaatusega, ning lased sel olla, nagu on.

 

*  *  *

 

Ükskõik millises olukorras sa elus ka poleks - mis tunne oleks võtta seda täielikult sellisena, nagu on, kohe Praegu?

 

*  *  *

 

On vaevu märgatavaid ja nähtamatuid kannatuse vorme, mis tunduvad nii "normaalsed", et neid tavaliselt kannatusteks ei peetagi, ning mis võivad isegi egole rahuldust pakkuda - ärrituvus, kannatamatus, viha, kellegagi või millegagi seotud probleem, halvakspanu, kurtmine.

 

Võid õppida kõiki neid kannatuse vorme elus ära tundma ning teada: sel hetkel põhjustan ma ise endale kannatusi.

 

Kui sul on kalduvus ise endale kannatusi põhjustada, siis põhjustad sa neid ka teistele. Näib, et need alateadlikud mõttemudelid lõpevad lihtsalt, kui nad teadvustada, olla nende toimimisest teadlik.

 

Sa ei saa olla teadlik ja samal ajal põhjustada endale kannatusi.

 

*  *  *

 

See on ime: iga "halva" või "paha" olukorra, isiku või tingimuse taga on peidus sügavam hea. See sügavam hea avaldab end sulle - nii sisemiselt kui väliselt -. kui lepid sellega, mis on.

 

Inimkonna üks kõrgemaid tõdesid on: "Ära seisa kurjale vastu!"

 

*  *  *

 

Kahekõne:

 

- Lepi sellega, mis on.

 

- Ma tõesti ei suuda. Ma olen erutunud ja vihane.

 

- Lepi sellega, mis on.

 

- Lepin sellega, et olen erutunud ja vihane? Lepin, et ei suuda leppida?

 

- Jah. Too leppimine oma leppimatusesse. Too alistumine oma alistumatusesse. Seejärel vaata, mis juhtub.

 

*  *  *

 

Krooniline füüsiline valu on sinu võimalikest õpetajaist üks karmimaid. Ta õpetab, et "vastupanu on kasutu".

 

Pole midagi loomulikumat kui soovimatus kannatada. Kui aga suudad sellest soovimatusest vabaneda ning lased valul olla, võid täheldada vaevumärgatavat sisemist eraldumist valust, ruumi sinu ja valu vahel. See tähendab teadlikku, nõusolevat kannatamist. Kui kannatad teadlikult, põletab füüsiline valu kiiresti läbi sinu ego, sest ego koosneb peamiselt vastupanust. Sama kehtib ka sügava füüsilise puude korral.

 

Sa "ohverdad oma kannatused Jumalale", võib selle kohta öelda.

 

*  *  *

 

Pole vaja olla kristlane, et mõista ristimärgi sümboolses kujus sisalduvat üleilmset tõde.

 

Rist on piinariist. See sümboliseerib ülimat kannatust, piiratust ja abitust, mis võib inimolendit tabada. Siis ühtäkki inimene alistub, kannatab nõusolevalt, teadlikult. Seda väljendavad sõnad: "Ärgu saagu mitte minu, vaid Sinu tahtmine." Sel hetkel paljastab rist, see piinariist, oma varjatud pale: rist on ka püha sümbol, jumalikkuse võrdkuju.

 

See, mis näis eitavat igasuguse piireületava mõõtme olemasolu elus, muutub alistumise kaudu juurdepääsuks sellele mõõtmele.

 

 

"Meelerahu hääl" 9. peatükk

SURM JA IGAVIK

 

Jalutades läbi metsa, mida pole puutunud inimese käsi, ei märka sa enese ümber mitte ainult külluslikku elu, vaid kohtad igal sammul ka langenud puid ning kõdunevaid ronte ja lehti, lagunevat ainest. Ükskõik kuhu sa ka ei vaataks, näed sa lisaks elule surma.

 

Lähemal uurimisel avastad siiski, et lagunev puuront ja kõdunevad lehed ei tekita mitte ainult uut elu, vaid on ka ise elu täis. Mikroorganismid tegutsevad. Molekulid paiknevad ümber. Nii ei leia surma kusagilt. On vaid eluvormide metamorfoos. Mida võib sellest õppida?

 

Surm pole elu vastand. Elul pole vastandit. Surma vastand on sünd. Elu on igavene.

 

*  *  *

 

Läbi aegade on targad ja poeedid tunnistanud inimeksistentsi unenäolist loomust - näiliselt nii tugev ja tõeline, kuid siiski kaduv, et võib igal hetkel koost laguneda.

 

Surmatunnil võib su elu lugu sulle tõepoolest näida lõppema hakkava unenäona. Kuid isegi unenäos peab leiduma mingi olemus, mis on tõeline. Peab olema teadvus, milles unenägu aset leiab, muidu seda poleks.

 

See teadvus - kas keha loob selle või loob teadvus kujutluse kehast, kujutluse kellestki?

 

*  *  *

 

Muidugi tead sa, et sured, kuid see teadmine jääb vaid vaimseks mõisteks, kuni sa esimest korda kohtud surmaga "isiklikult": koos raske haigusega või õnnetusega, mis tabab sind või kedagi su lähedastest, või ühes armastatud inimese lahkumisega tuleb surm sinu ellu teadlikkusena sinu oma surelikkusest.

 

Enamik inimesi pöördub hirmunult eemale, ent kui sa ei kohku ning vaatad näkku tõsiasjale, et su keha on kaduv ning võib iga hetk laguneda, siis loobud seeläbi kas või veelgi samastumast oma füüsilise ja vaimse kujuga, "minaga". Kui lepid kõigi eluvormide ebapüsiva loomusega, võtab sinu üle võimust kummaline rahutunne.

 

Surmale näkku vaadates vabaneb su teadvus mingil määral samastumisest vormiga. Sel põhjusel käivad mõnedes budistlikes traditsioonides mungad regulaarselt surnukuuris istumas ja surnukehade keskel mediteerimas.

 

Lääne kultuuris on surma eitamine ikka veel laialt levinud. Isegi eakad inimesed püüavad seda teemat vestlustes ja mõtetes vältida, ning surnukehad peidetakse ära. Kultuur, mis eitab surma, muutub aga paratamatult õõnsaks ja pealiskaudseks, tegeledes vaid asjade välise küljega. Kui surma eitatakse, kaotab elu oma sügavuse. Meie eludest kaob piireületav mõõde, võimalus teada, kes peitub meie nime ja vormi taga, sest see mõõde avaneb surma kaudu.

 

*  *  *

 

Lõpetamised tekitavad inimestes üldiselt ebamugavustunnet, sest iga lõpp on väike surm. Seepärast tähendab "head aega" paljudes keeltes "nägemiseni".

 

Alati kui jõuab lõpule mingi kogemus - sõprade koosviibimine, puhkus, lapsed lahkuvad kodust - teed sa läbi väikese surma. "Vorm", mille see kogemus oli sinu teadvus võtnud, laguneb. Sageli jääb sellest tühjusetunne, mida enamik inimesi püüab pingsalt eitada, mitte sellele näkku vaadata.

 

Kui õpid lõppemisi oma elus tunnistama ja isegi tervitama, võid avastada, et esialgne ebameeldiv tühjusetunne muutub sügavalt rahulikuks sisemise avaruse tundeks.

 

Õppides igapäevaelus niimoodi surema, avad sa end Elule.

 

*  *  *

 

Enamik inimesi adub oma minapilti, enesetaju, millegi uskumatult väärtuslikuna, mida ei taheta kaotada. Seetõttu tunnevadki nad surma ees niisugust hirmu.

 

Tundub kujuteldamatu ja hirmutav, et "mina" võiks lakata olemast. Kuid sa ajad selle väärtusliku "mina" segamini nime ja kujuga ning sellega seotud looga. See "mina" pole enamat kui ajutine moodustis teadvusväljas.

 

Kuid vorm on kõik, mida sa tunned, ei teadvusta sa, et väärtuslik on sinu enda olemus, sinu kõige sisemisem "mina olen"-taju, teadvus ise. See on see, mis on sinus igavest - ning see on ainus, mida sa ei saa kaotada.

 

*  *  *

 

Iga kord, kui sind tabab elus mõni suur kaotus - omandi kaotus, kodu kaotus, lähisuhte kaotus: või maine, töö, füüsiliste võimete kaotus - sureb sinus miski. Tunned, et see, kes sa oled, on vähenenud. Võid isegi olla teatud määral segaduses. "Ilma selleta ... kes ma olen?"

 

Võib olla väga valuline, kui kaob vorm, millega sa olid alateadlikult samastunud kui osaga endast. Sinu olemisse jääb nii-öelda tühi koht.

 

Kui nii juhtub, ära eita ega ignoreeri valu või kurbust, mida tunned. Tunnista selle olemasolu. Ole ettevaatlik, kui mõttemeel kipub kaotuse ümber põimima lugu, milles sina esined ohvri rollis. Hirm, viha, halvakspanu või enesehaletsus on selle rolliga kaasnevad tunded. Teadvusta, mis on nende tunnete ning selle mõttes loodud loo taga: milline tühimik, milline tühi koht. Kas suudad vaadata näkku sellele kummalisele tühjusetundele ja sellega leppida? Kui suudad, või avastada, et see koht polegi enam nii hirmutav. Võid üllatusega avastada sellest kiirgava rahu.

 

Millal tahes leiab aset surm, millal tahes laguneb üks eluvorm, kiirgab läbi laguneva vormi paistva avause Jumal, vormitu ja nähtamatu. Seepärast ongi surm elus kõige puhtam. Seepärast võibki Jumala rahu sinu juurde jõuda surma üle mõtisklemise ja sellega leppimise kaudu.

 

*  *  *

 

Kui lühiajaline on igasugune inimkogemus, kui mööduvad on meie elud. Kas on midagi, mis ei allu sünnile ja surmale, midagi, mis on igavene?

 

Kaalutle: kui oleks olemas vaid üks värav, näiteks sinine, ning kogu maailm ja kõik selle sees oleks sinine, siis poleks sinist. Selleks et sinist ära tunda, peab olema midagi, mis pole sinine; muul juhul ei tuleks see esile, seda poleks.

 

Kas pole ühtlasi vaja midagi, mis poleks mööduv ja ebapüsiv, et kõigi asjade mööduvust mõista? Teisisõnu: kui kõik, kaasa arvatud sina ise, oleks ebapüsiv, kas sa siis üldse teaks seda? Kas ei tähenda tõsiasi, et näed ja teadvustad endale kõigi vormide, ka oma enese lühiajalist iseloomu, et sinus on midagi, mis ei allu lagunemisele?

 

Kahekümneselt tajud oma keha tugeva ja elujõulisena; kuuskümmend aastat hiljem tajud oma keha nõrga ja vanana. Ka sinu mõtlemine võib olla muutunud võrreldes ajaga, kui olid kahekümnene, kuid teadlikkus, mis teab, et sinu keha on kas noor või vana, või et sinu mõtlemine on muutunud, on jäänud samaks. See teadlikkus on igavene osa sinust - teadvus ise. See on vormitu Üks Elu. Kas võid selle kaotada? Ei, sest sina oledki See.

 

*  *  *

 

Mõned inimesed muutuvad vahetult enne surma sügavalt rahulikuks ning peaaegu helendavaks, just nagu kiirgaks miski läbi laguneva vormi.

 

Vahel juhtub, et väga haiged või vanad inimesed muutuvad oma elu viimastel nädalatel, kuudel või isegi aastatel peaaegu nii-öelda läbipaistvaks. Kui nad sulle otsa vaatavad, võid näha valgust säramas nende silmist. Nende hingelised kannatused on kadunud. Nad on alistunud ja nii on isik, mõttemeele loodud egol põhinev "mina" juba lagunenud. Nad on "surnud enne surma" ja leidnud sügava sisemise rahu, milles realiseerub nende sisemine surematus.

 

*  *  *

 

Iga õnnetuse ja katastroofiga käib kaasas võimaliku lunastuse mõõde, millest me pole tavaliselt teadlikud.

 

Väga ootamatu, lähedalseisva surmaga kaasneva tohutu šoki mõju võib sundida sinu teadvust täielikult loobuma vormiga samastumisest. Viimastel vähestel hetkedel enne füüsilist surma ning suremise ajal koged sa ennast vormist vaba teadvusena. Äkitselt pole hirmust jälgegi, on vaid rahu ja teadmine, et "kõik on hästi", et suremine on vaid vormi lagunemine. Siis saadakse aru surma lõplikust näilisusest - nagu oli näiline ka kuju, millega end samastasid.

 

*  *  *

 

Surm pole ei anomaalia ega ka kõige kohutavam kõigist sündmustest, nagu tänapäeva kultuur tahab sind uskuma panna, vaid kõige loomulikum asi maailmas, lahutamatu oma vastaspoolsusest - sünnist, ning täpselt sama loomulik. Tuleta seda endale meelde, kui istud sureva inimese kõrval.

 

On suur privileeg ja püha tegu viibida tunnistajana ja kaaslasena sureva inimese juures.

 

Istudes surija kõrval ära eita selle kogemuse ühtki külge. Ära eita seda, mis toimub, ega seda, mida tunned. Mõistmine, et sa ei saa midagi teha, võib tekitada sinus abitus-, kurbus-, või vihatunde. Lepi selle tundega. Siis astu sammuke kaugemale: lepi sellega, et sa ei saa midagi teha, ning lepi sellega täielikult. Sa ei kontrolli olukorda. Alistu sügavalt ja igakülgselt sellele kogemusele, nii oma tunnetele kui ka igasugusele valule ja ebameeldivustele, mida võib tunda surija. Sinu teadvuse alistunud olek ning sellega kaasnev meelerahu on surijale suureks abiks ning kergenduseks tema üleminekul. Tarvilikud sõnad tulevad sinu sisemisest meelerahust. Kuid need on teisejärgulised.

 

Koos meelerahuga saabub õnnistus - rahu.