"Ajupesu" ei kao kuhugi!

        Riigikogu Toimetised (RiTo) http://www.riigikogu.ee/rito/?id=10194&op=archive2 on parlamendi põhiseaduslikke ja ühiskondlikke ülesandeid mõtestav perioodiline ajakiri, mis ilmub kaks korda aastas - juunis ja detsembris. RiTo on ajakiri poliitikuile, teadlastele, kõrgkoolide õppejõududele, ametnikele, äri- ja mittetulundusühingute liikmeile ning kõigile poliitikahuvilistele. RiTo missioon on edendada dialoogi teadlaste ja riigitegelaste vahel.

__________________________

 

PROPAGANDA EI KAO KUHUGI

 

Agu Uudelepp

Filosoofiadoktor riigi- ja poliitikateadustes,

Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu esimees,

propagandaekspert

 

Kuigi propagandat on sajandeid peetud ajupesu vahendiks, peavad riigiteadlased seda nüüdisaja demokraatlikes riikides sama oluliseks kui totalitaarsetes.

 

Legendi kohaselt oli Kreeka filosoof Protagoras http://et.wikipedia.org/wiki/Protagoras esimene, kelle raamatud avalikult ära põletati. 5. sajandil eKr elanud Protagoras oli sofist (vanakreeka keeles sophos '(elu)tark, laia silmaringiga, asjatundlik') - ta õpetas teistele, kuidas inimesi veenda. Ilmneb, et juba lääne tsivilisatsiooni alguspäevil peeti teiste inimeste mõjutamist veenmistehnikate abil halvaks tooniks. Selline käsitlus on aga ülimalt lihtsustatud ja tänapäeva maailmas ka tublisti ajast maha jäänud, kuigi tavateadmise järgi on propaganda siiamaani halb ja autoritaarsetele režiimidele omane.

 

Suurem osa inimesi paistab suhtuvat propagandasse samamoodi, nagu USA Ülemkohtu liige Potter Stewart kunagi pornograafiat defineeris: "Ma ei suuda seda defineerida, kuid ma tunnen selle ära, kui seda näen". Neutraalse käsitluse kohaselt on propaganda sihilik ja süstemaatiline katse kujundada arusaamu, manipuleerida teadmiste ja otsese käitumisega, et saavutada propagandisti huvidele vastavat reaktsiooni; sellest definitsioonist lähtub ka käesoleva kirjutise autor.

 

Eesti on olnud enamiku oma ajaloost autoritaarsete riikide mõju all. 2004. aasta 1. maist saab Eesti Vabariigist Euroopa Liidu liige ning see tähendab meie kinnitamist demokraatlike riikide hulka. Monarhiate ja totalitaarsete riikide mõjupiirkonnas peeti iseenesestmõistetavaks, et riiklik propaganda käib meiega iga päev kaasas. Nüüd tekib küsimus, kas järgmise aasta kevadest on propaganda Eesti jaoks minevikuline mõiste, mis pakub huvi üksnes ajaloolastele, või jääb see siiski igapäevase diskursuse osaks.

 

Propaganda maine allakäik

 

Demokraatlik mõtteviis sai alguse Antiik-Kreekas. Tollest ajast on meieni jõudnud hulk arutlusi, milline peaks olema ideaalne riigikorraldus. Püüdlus utopistlike poliitiliste süsteemide poole on aga alati tuginenud oletusele, et inimestega võib manipuleerida ja neile ajupesu teha ükskõik millises valitsevale eliidile parasjagu sobivas suunas. Valitsev eliit ei teki kunagi iseenesest, võimu rakendamiseks on kõigepealt vaja riigitüüri juurde pääseda. Oma ideede levitamiseks on mitu viisi, üks neist on toores füüsiline jõud või sellega ähvardamine.

 

Totalitaarses riigis on jõu kasutamine igati loogiline tegutsemisviis: võimu saab see, kes on oma konkurentidest tugevam. Demokraatlikul maal on jõu kasutamine välistatud, seega kerkib esile moodsa demokraatia keskne küsimus, kuidas pääseda riiki juhtima. Enne kui propaganda suutis saavutada oma praeguse tähtsuse, pidi ühiskonna poliitiliselt aktiivsetel liikmetel tekkima vajadus ühiskonna asjadesse ükskõikselt suhtuvate inimeste näiliselt vabatahtliku toetuse järele. Selline olukord tekib ainult siis, kui poliitilised juhid kas või ainult pealtnäha sõltuvad autoriteedist, mille neile annab valijate toetus. Teist tüüpi ühiskondades võib masse ignoreerida või neid kriiside korral vägivalla ja hirmuga alla suruda. Demokraatia poole pürgivate riikide poliitikud said aru, et nende õigus valitseda on mõttetu, kui poliitikast vähe huvituvad inimesed ei ole seda kindlate ajavahemike järel heaks kiitnud.

 

Bertrand Russell http://et.wikipedia.org/wiki/Bertrand_Russell ütles juba 1922. aastal peetud kõnes, et propaganda on arenenud riikides valitsuse tunnustatud tegutsemisviise ja tegemist on meetodiga, millega luuakse demokraatlikku arvamust. Mõni aasta hiljem algas aga ajajärk, mida siiamaani peetakse propaganda õitseajaks. 1920. aastate teisel poolel ja 1930. aastail oli propagandal nii Kolmandas Riigis kui ka Nõukogude Liidus keskne roll inimeste motiveerimisel toetada "õiget" parteid ja selle juhte.

 

See ei olnud propaganda maine allakäigu ainus põhjus, samal ajajärgul tulid ilmsiks ka ebaeetilised võtted, mida Esimese maailmasõja võitjad olid kasutanud. Näiteks ilmnes, et sõja-aastatel laialt levinud lugu sakslaste vabrikust, kus nood olevat oma langenud sõdurite lihast seepi keetnud ja surnute kontidest loomasööta valmistanud, oli vastaste luure väljamõeldis. Ühest küljest oli selliste lugude ilmsikstulek kasulik totalitaarsetele režiimidele, sest nendevastaseid süüdistusi ei usutud välismaal enam niisama lihtsalt. Teisest küljest kinnistus aga inimestes veendumus, et propaganda ise on halb ja propagandistid veelgi hullemad.

 

Tagasi algse käsitluse juurde

 

Tavaelust jõudis see arusaam ka teadusse, kuid ei saanud seal ainuvalitsevaks. Ajal, kui totalitaarne propaganda oli täies õitsengus, s.t 1940. aastail, toetasid demokraatlike riikide ühiskonnateadlased seisukohta, et ka õigusriigid ei tohi poliitilist propagandat eirata ega vältida. 20. sajandi keskpaiku tunnistati seega taas, et propaganda ei ole sugugi üksnes autoritaarsete režiimide relv, ning propagandat hakati tasapisi taas käsitlema kui ideede levitamise ja neile toetajate leidmise vahendit. Riigiteadlased tõdesid, et kõigile kättesaadava hariduse levimine tähendab vajadust seletada ja õigustada iga suuremat poliitilist, majanduslikku või kultuurilist muudatust järjest suuremale hulgale inimestele. Sellega tunnistati, et vastsetes riikides on demagoogia möödapääsmatu, täpselt samamoodi on see kogu aeg olnud arenenud riikides.

 

Kõikjal, kus käib poliitiline võitlus häälte pärast ja sihtrühmaks on kodanikkonda hõlmav elektoraat, muutub demagoogia ülioluliseks, ning kui poliitikale lisandub tugev populistlik element, muutub demagoogia veelgi tähtsamaks. Samuti saadi aru, et ükskõik kui enesekeskne riik ka oma sisepoliitilises tegevuses ei ole, ei saa vältida suhteid teiste riikidega. Teiste maadega suhtlemine tekitab propagandistlikus plaanis kaks probleemi: esiteks on teise rahvani võimalik jõuda ainult sümbolite kaudu, kasutades selleks pressi ja raadiot, ning ka siis jääb suhe sporaadiliseks, teiseks peavad riigijuhid tihtipeale kiirustades omaks võtma poliitika, mis mõjutab nende endi järgijate huve, kusjuures üksnes poliitika omaksvõtust ei piisa, valitsejad peavad suutma seda poliitikat ka põhjendada. Kõigi nende ülesannetega ei ole võimalik hakkama saada, kui ei vallata oskuslikult veenmistehnikaid.

 

Veenmistehnikate oskuslikuks kasutamiseks on kõigepealt vaja teada, millistele tunnustele edukas propaganda vastab. Üldiselt tuuakse välja neli tunnust: propagandat nähakse, propagandast saadakse aru, propaganda jääb meelde ja propaganda järgi käitutakse. Propagandisti seisukohalt on neist kõige tähtsam viimane, mille järgi propaganda eesmärk on tegevus, mitte ideede mugandamine. See ei märgi siiski puhtalt kasuistlikku lähenemist, kus oluliseks peetakse ainult oma eesmärkide saavutamist ja sihtrühma huve ei arvestata.

 

Demokraatlikes riikides peab propaganda vastama eetilistele standarditele. Propagandistid peavad nimelt arvestama, et kuigi nad kujundavad oma sõnumeid nõnda, et inimesed oleksid valmis neid vastu võtma ja järgima, ei tohi samal ajal inimeste mõtlemisvõimet alla suruda. Kui eetikanormid kõrvale jätta, arvestab propagandist sihtrühma varasemaid hoiakuid ainult ühel põhjusel: varasemate hoiakutega vastuolus olevat infot inimesed vastu ei võta.

 

Soovimatus teavet vastu võtta ongi üks põhjus, miks propagandat üldse vaja läheb. Teine põhjus on see, et kampaania eesmärgist sõltumata kohtab propagandist alati ka vastupanu. Mida demokraatlikum on ühiskond, seda suurem on tema avatus ning laiem eri ideede ja tegevuskavade ruum. Iga mõtte või käitumisviisi pooldaja soovib leida mõttekaaslasi ning nendeni jõudmiseks on veenmiskunst kõige tõhusam viis. Propagandistlike vahenditega ei ole mingit põhjust toetada tegevust, mille inimesed nii või teisiti ette võtaksid.

 

Propaganda puhul heidetakse tavaliselt ette valetamist ja sel moel teiste mõttemaailmaga manipuleerimist. Avatud ühiskonnas on raske edukalt valetada ning tõeväänamisest sünnib tihtipeale rohkem kahju kui kasu. Propaganda kontekstis tähendab see võttestiku arenemist koos ühiskonna arenemisega: mida demokraatlikumaks muutub riik, seda vähem käib kampaaniatega kaasas otsene inimeste petmine. Viimased Eestis korraldatud kampaaniad on näidanud sedasama: kui mõni erakond või äriettevõte üritab tähtsat teavet varjata või väärinfot levitada, toovad konkurendid tõe kiiresti päevavalgele. Näiteks võib tuua 2003. aasta Riigikogu valimiskampaania aegsed loosungid, kus lubati üht kuupalka lisaks. Et see arvutuslikult kuidagi välja ei tulnud, lisati avalikkuse survel lubadusele üks sõna ja räägiti "ligi" ühe kuupalga lisandumisest.

 

Ideede ja nende levitajate paljusus tähendab ka seda, et inimene ei suuda enam ise hankida teda huvitavat teavet otseallikatest. On irooniline, et suhtlemise ja teabevoolu kiirenemisega käib kaasas poliitikast huvitatuse, sellest arusaamise ja osavõtmise vähenemine. Praegu peetakse massimeediat eduka propaganda oluliseks tingimuseks, sest ainult meediakanalite kaudu pääseb ligi kogu sihtrühmale, seejuures peetakse avatud ühiskonnas meediat üldiselt usaldusväärseks. Parimal juhul saavad kodanikud riigi igapäevasest poliitikast osa õhtul telerist uudiseid vaadates. Kodanike haaratus poliitikasse on seega nihkunud tegutsemiselt reageerimisele ja algatamiselt vastamisele.

 

Meedia on uskumuse allikas

 

Moodsa kommunikatsioonitööstuse areng on seega tekitanud probleeme traditsioonilises arusaamises demokraatiast, mille kohaselt on inimesed ise võimelised koguma teavet ühiskonnaelus kaasalöömiseks. Propagandistile paneb see kohustuse kasutada meediat oma ideoloogia huvides. Usk, mis kord oli seotud preestri või äärmisel juhul koolmeistriga, on nüüd seotud uudistesaate diktori ja ajakirjandusega. Viitamine uskumuse allikale on üldine ja automaatne: "Ma lugesin seda ajalehest" või "Ma nägin seda televiisorist". Järelikult peab inimeste mõttemaailma mõjutamiseks mõjutama esmalt ajakirjanikke, kes otsustavad, milline teaberaas inimesteni jõuab.

 

Televisiooni, raadio ja trükipressi toimetajad koguvad enda kätte peamise osa ühiskonnas levivast avalikuks kasutamiseks mõeldud teabest ja omandavad seega väga olulise rolli. Iga teabevaldaja kontrollib ja mugandab edasiantavat teavet kas teadlikult või alateadlikult. Propagandist annab edasi ainult seda teavet, mis aitab tal oma eesmärke saavutada, ajakirjanik on aga filter, mis võib propagandisti püüdlused nullida.

 

Demokraatlikes riikides, kus meedia on vaba, on seega olemas mehhanism propagandistide tegevuse kontrollimiseks. Kui rääkida puhtalt poliitikast, siis valimistevahelisel ajal on propagandistide sõnumitel ees meediafilter ning määravaks muutub ajakirjanduse sõltumatus. Valimiste ajal muutub filter veelgi tihedamaks, pealegi summutavad erakondade sõnumid vastastikku üksteist ning kampaaniate peamine eesmärk ei ole mitte uusi toetajaid võita, vaid olemasolevaid säilitada.

 

Masside puhul võib alati rääkida avaliku arvamuse inertsist või rahva konservatiivsusest, seetõttu on lihtsam tugevdada toetust juba olemasolevatele uskumustele kui uusi luua. See seaduspära tagab, et vaatamata propagandistide pingutustele ei ole mõtte- ja sõnavabadust austavates riikides lühiajaline ja kallutatud ajupesu edukas. Mõnikord tuleb propagandasse suhtuda ettevaatlikult, kuid 21. sajandi algul on siiski õigem säilitada külma närvi. Masside veenmise kunst on leidnud oma koha tänapäevastes ühiskondades, liberaalsed ja neokonservatiivsed demokraatiad kaasa arvatud. Euroopa Liitu kuuluvad demokraatlikud riigid, Eesti on üks nendest.

 

Ja kuni leidub kasvõi üks inimene, kes üritab kedagi oskuslikult veenda, ei kao propaganda kuhugi.

 

Kasutatud kirjandus

 

Bartlett, F. C (1940). Political Propaganda. Cambridge: University Press.
Benton, R. E. Jr. (2000). Dangers of "Teledemocracy": How the Medium of Television Undermines American Democracy. - Political Communication Ethics. Ed by R. E. Denton. Westport: Praeger Publishers.
Bernays, E. L. (1972). Propaganda. Port Washington, N. Y., London: Kennikat Press.
Bytwerk, R. L. (1989). Western and Totalitarian Views of Propaganda. - Propaganda. A Pluralistic Perspective. Ed by T. J. Smith. New York: Praeger Publishers.
Conserva, H. T. (2003). Propaganda Techniques. 1st Books Library, United States.
Doob, L. W. (1949). Public Opinion and Propaganda. London: Cresset Press.
Ellul, J. (1973). Propaganda. New York: Vintage Books.
Galbraith, J. K. (1984). The Anatomy of Power. London: Hamish Hamilton.
Graber, D. A. (1976). Verbal Behavior and Politics. Chicago: University of Illinois Press.
Harvey, I. (1947). Talk of Propaganda. London: Falcon Press.
Jowett, G. S., O´Donnell, V. (1999). Propaganda and Persuasion. California: Sage Publications.
Lukes, I. (1988). Radio Moscow´s North American Service: A Study in Radio Propaganda. - Why the Soviets Violate Arms Control Treaties. Washington, DC: Pergamont Brassey´s.
Lumley, F. E. (1933). The Propaganda Menace. London: Century Co.
Marlin, R. (2003). Propaganda and Ethics of Persuasion. Toronto: Broadview Press.
McQuail, D. (2003). McQuaili massikommunikatsiooni teooria. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Pratkanis, A., Aronson, E. (2001). Age of Propaganda. New York: W. H. Freeman and Co.
Qualter, T. H. (1962). Propaganda and Psychological Warfare. New York: Random House.
Russell, B. (1922). Free Thought and Official Propaganda. London: Watts & Co.
Shils, E. (1972). Demagogues and Cadres in the Political Development of the New States. New York: Harper & Row Publishers.
Sproule M. J. (1989). Social Responses to Twentieth-Century Propaganda. - Propaganda. A Pluralistic Perspective. Ed by T. J. Smith. New York: Praeger Publishers.
Uudelepp, A. (2001). Riigikogu kõnepult kui propagandaplatvorm. - Riigikogu Toimetised 4.

 

 

"Ajupesu" ajalugu ja tänapäev

        Riigikogu Toimetised (RiTo) http://www.riigikogu.ee/rito/?id=10194&op=archive2 on parlamendi põhiseaduslikke ja ühiskondlikke ülesandeid mõtestav perioodiline ajakiri, mis ilmub kaks korda aastas - juunis ja detsembris. RiTo on ajakiri poliitikuile, teadlastele, kõrgkoolide õppejõududele, ametnikele, äri- ja mittetulundusühingute liikmeile ning kõigile poliitikahuvilistele. RiTo missioon on edendada dialoogi teadlaste ja riigitegelaste vahel.

 

________________________________________

 

PROPAGANDA ARISTOTELESEST TÄNAPÄEVANI

 

Agu Uudelepp

Filosoofiadoktor riigi- ja poliitikateadustes,

Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu esimees,

propagandaekspert

 

Et inimesed propagandisti sõnumit toetaksid, peavad tema argumendid olema ratsionaalsed ja nende mõju emotsionaalne.

 

Propagandat seostatakse tavakohaselt möödunud sajandi kahekümnendate ja kolmekümnendate aastate ning totalitaarsete riikidega. Tegelikkus on sellest erinev. Propaganda kui teabevoo juhtimine, avaliku arvamuse mõjutamine ja masside käitumise suunamine on vähemalt sama vana kui inimkultuur. Paljud eelajaloolisest ajast säilinud esemed tunnistavad, et nüüdisaegsete propagandavõtetega võrreldavaid võtteid kasutati selleks, et omistada juhtidele ja jumalameestele üleloomulikke võimeid ning majesteetlikkust. Ka varajased hieroglüüfides kirjapandud tekstid kannavad sümboleid, mis kujutavad ajalugu valitsejatele meelepärasel viisil. Näiteks on seostatud parasjagu võimul oleva valitseja sünniaega ajaloost tuntud tugeva liidri sünniajaga, et näidata kunagise valitseja taassündi.

 

Teadaolevalt on propaganda ajaloos esimene märkimisväärne inimene Aristoteles (384-322 eKr). Tema jaoks oli veenmise eesmärk arusaamade ja seisukohtade edasiandmine. Aristotelese "Retoorika" on veenmiskunsti klassikaline teos. Selles väidetakse, et veenmine tugineb kolmele sambale:

 

         ethos ehk kõneleja isikuomadused;
         pathos ehk auditooriumi viimine sobivasse emotsionaalsesse seisundisse;
         logos ehk argumendid ja nendest tuletatud järeldused.

 

Kõige enam rõhutas Aristoteles ethos't, sest see kannab endas kõneleja usaldusväärsust. Aristoteles nentis, et inimesed peaksid pöörama senisest rohkem tähelepanu argumentidele, kuid auditooriumi tuleb võtta sellisena, nagu ta on, ja kõneleja olemus mõjutab tema usaldusväärsust. Sihtrühma veenmiseks tuleb kasutada kõnelejat, keda inimesed usaldavad ja kellega nad suudavad samastuda. Ethos't rakendatakse ka tänapäeva reklaamitööstuses, kui kõikvõimalikke tooteid pannakse reklaamima tuntud inimesed.

 

Kontroll mõttemaailma üle

 

Propaganda ajalugu - nagu inimkonna ajalugu üldse - on tihedalt seotud sõdade, täpsemalt väejuhtidega. Nimelt on suured väejuhid olnud ka suured propagandistid. Näiteks Aristotelese kasvandik Aleksander Suur (356-323 eKr) laskis end 324. aastal eKr kuulutada Zeusi pojaks. Varsti pärast seda ilmus tema nägu müntidele, seni oli seal olnud Heraklese, mütoloogilise Zeusi poja nägu. Aleksander käskis ja lubas ehitada enda auks kujusid ja monumente, tema portreed ilmusid kõikjale. "Jumala poja" nägu ehtis keraamikat, münte, ehitisi ja kunstiteoseid. Aleksander Suur oli esimene, kes mõistis, et sellised propagandistlikud sümbolid aitavad impeeriumi elanikel pidevalt meeles hoida, kus asub uus võimukeskus. Sama strateegiat kasutatakse ka tänapäeval laialdaselt.

 

Teine väejuht, kes andis oma panuse propaganda arengusse, oli Julius Caesar (100-44 eKr). Tema oli meisterlik propagandist, kes mõistis tähenduslike sümbolite tähtsust ja seda, et sõnumid tuleb auditooriumile täpselt sobivaks kohandada. Caesar sai aru, et võimusümbolid aitavad kallutada alistatud rahvaid Rooma elulaadi omaks võtma. Ta korraldas suuri vaatemänge, tema võitudele järgnesid triumfid, kodusõja ajal isegi kuni neli korda kuus. Selline sündmuste kuhjamine aitas tugevdada Caesari mõju ning õigustada jutte, nagu oleks ta Venuse järeltulija. Caesarilt pärineb väljend "Tulin, nägin, võitsin", ladina keeles rütmiline alliteratsioon veni, vidi, vici. Tema loodud sümbolid olid nii tugevad, et neid on läbi ajaloo kasutatud. Kotkas, turviseplaat, jumal-inimene valgel hobusel ja sädelev oraator on Rooma impeeriumi propagandistlik pärand, mis on siiani kasutusel.

 

Termini "propaganda" juured on religioossed. 22. juunil 1622 andis paavst Gregorius XV välja bulla, millega asutas Sacra Congregatio de Propaganda Fide (Püha Vennaskond Usu Levitamiseks). Selle vennaskonna ülesanne oli tuua katoliku kiriku rüppe tagasi reformatsioonis kaotatud hinged. Eesmärgi saavutamiseks kasutati edaspidigi laia rakendust leidnud võtteid, näiteks tugineti kohalikele tavadele ja uskumustele. Gregorius XV otsusel oli kaks tagajärge, mida paavst silmas ei olnud pidanud: ta lõi tulevastele põlvedele pretsedendi, mida kasutada inimeste mõttemaailma kontrollimisel, ning soovitas sellele tegevusele ka nime. Uut vennaskonda hakati peagi kutsuma propagandaks ning see muutus katoliku kiriku tugevaks institutsionaalseks haruks. 1627. aastal asutas paavst Urban VIII noorte preestrite väljaõpetamiseks rahvusvahelise seminari Collegium Urbanum, selle vilistlasi hakati kutsuma propagandistideks ja nad asusid tööle usulevitamise vennaskonda.

 

Enne 20. sajandit oli veel kaks sündmust, mida propaganda ajaloo põgusa käsitlemise puhul on vaja mainida. 15. sajandi keskel leiutas Johann Gutenberg trükipressi. Sellele järgnes trükikunsti plahvatuslik areng, aastail 1455-1500 trükiti 8-10 miljonit eksemplari, ühest teosest keskmiselt 100 eksemplari. Teine sündmus ei ole seotud mitte tehnika, vaid äritegevusega: 1843. aastal avas Volney Palmer Philadelphias esimese reklaamibüroo. Veidi enam kui poolesaja aasta pärast algas 20. sajand ning koos sellega tänapäevase propaganda ajastu.

 

Propaganda kuldaeg

 

Propaganda uusaeg algas pärast Esimest maailmasõda, enne seda propagandat teaduslikult ei käsitletud. Oxfordi ülikooli raamatukogus töötades õnnestus käesoleva artikli autoril leida Esimese maailmasõja eelsest ajast ainult kaks trükist, mille pealkirjas või lühikeses sisukirjelduses sisaldub sõna propaganda. Need on paari-kolmekümne lehekülje pikkused brošüürid, üks pärit 1901, teine 1904. aastast. Kummaski ei käsitleta propagandateooriat ega -metoodikat, vaid selgitatakse vastavalt positivismi ja ratsionalismi tugevaid külgi. Kuni Esimese maailmasõjani peeti propagandat terminina nii tähtsusetuks, et 1911. aasta Encyclopedia Britannica's ei ole seda defineeritud, kuigi sõnale "propageerima" on lühike selgitus antud. Esmakordselt nähti laiaulatuslikku, kogu rahva veenmist Esimese maailmasõja ajal, selle aluseks oli massimeedia oskuslik ja koordineeritud kasutamine.

 

Enne Esimest maailmasõda usuti, et inimeste mõjutamiseks piisab neis tingitud refleksi kujundamisest: kui mingit seisukohta palju korrata, hakkavad inimesed seda õigeks pidama. Esimese maailmasõja aegsed tegevpropagandistid teadvustasid pärast sõda kirjutatud teostes, et ainult kordamisest ei piisa, kui kordaja ei ole autoriteet. Kasulikum on luua tingimused, kus inimesel endal tekib ümbritsevast keskkonnast tingitud tarve üht- või teistmoodi käituda. Seega ei arvestanud propagandist enam üksiku inimese ega isegi mitte massi mõtlemisega, vaid ühiskonna ülesehituse ja selle läbipõimunud rühmadega. Propaganda eesmärkide analüüs näitab, et käsitlused tegid läbi suure arengu: kui propaganda teoreetilise käsitluse ühe looja Walter Lippmanni http://en.wikipedia.org/wiki/Walter_Lippmann hinnangul piisas inimeste maailmapildi kujundamisest, siis kolmekümnendate aastate keskpaigaks oli jõutud arusaamani, et propaganda eesmärk on mõjutada mitte ainult inimeste mõtteviisi, vaid ka käitumist. Esimese maailmasõja aegsete edukate propagandakampaaniate ning uute massipsühholoogiaalaste teadmiste mõjul hakkasid propagandistid uskuma, et peaaegu alati on võimalik panna inimesi mõtlema ja käituma propagandistile sobival viisil. Sellest tulenevalt võib kahe maailmasõja vahelist perioodi pidada nn propaganda kuldajaks.

 

Kahe maailmasõja vahelise aja propagandamudeli kohaselt tegutseb propagandist sotsiaal-kultuurilisel taustal. Nimetatud tausta moodustavad ühiskonnas üldlevinud stereotüübid ja sümbolid ning inimeste tähelepanuvälja jõudvad sündmused ja argumendid. Propagandist peab oma sõnumi koostamisel seda tausta arvestama, sest vastasel korral ei saa üldsus temast aru. Vajalikud teadmised tausta kohta tuleb hankida teaduslike uuringute abil, üksnes propagandisti sisetundest ei piisa. Pärast Esimest maailmasõda oli levinud seisukoht, et taust mõjutab nii institutsiooni, propagandisti, massimeediat kui ka üldsust, kuid ta ise jääb nende mõjupiirkonnast välja.

 

Totaalsuse nõudest tagasisideni

 

Propagandaprotsess käivitub, kui mõnel institutsioonil tekib tarvidus üldsuse poolehoidu saavutada. Siis rakendatakse tööle propagandist ja antakse tema käsutusse vajalik teave. Kahe maailmasõja vahelisel ajal peeti möödapääsmatuks tsensuuri rakendamist. Analüüsitud allikate autorid arvasid ühtemoodi, et tsensuurita ei saa olla edukat propagandat, sest arvamuste ja hinnangute paljusus juhib inimeste tähelepanu propagandisti sõnumilt kõrvale ja tekitab segadust. Täiendava võimaluse infot ja selle liikumist kontrollida annab propagandistile institutsiooni juhtkonnas või selle lähedal olemine.

 

Propagandisti eesmärk on kujundada tema käsutuses olevast teabest üldsusele võimalikult mõjus sõnum. Selle saavutamiseks tuleb kasutada sotsiaal-kultuuriliselt taustalt saadavaid sümboleid, stereotüüpe, sündmusi ja argumente. Oluliseks peeti, et sõnum mugandataks sobivaks igale sihtrühmale, s.t inimestega tuleb rääkida neile mõistetavas keeles, kasutades selles kontekstis kõige mõjusamaid sümboleid. Kahe maailmasõja vahelise aja propagandateoreetikud olid üksmeelel, et sõnum peab mõjuma emotsionaalselt, sest inimene on pigem emotsionaalne kui ratsionaalne olend. Ka emotsioonide käsitlus oli lihtsustatud: tunded jagati must-valgel skaalal. Kõik nähtused ja objektid soovitati jagada heaks ja halvaks, tõeks ja valeks, õigeks ja vääraks, armastus- ja vihkamisväärseks.

 

Pärast Esimest maailmasõda arenesid kiiresti filmikunst ja raadio. Sõnastati propaganda totaalsuse nõue, mille kohaselt tuleb kasutada kõiki kättesaadavaid massimeediakanaleid. Seega alati, kui võimalik, edastatakse sõnum massimeedia vahendusel, sest viimase kaudu jõuab sõnum tavaliselt üldsuse kui tervikuni.

 

Propagandisti eesmärgist ja tegevusplaanist tulenevalt võidakse edastada sõnum ka arvamusliidrile või väikesele üldsuse sees olevale rühmale. Arvamusliidri mõjutamist peetakse eriti tähtsaks seetõttu, et tema kaudu on võimalik pääseda kogu rühma või üldsuseni, samal ajal kui propagandist ise jääb varjatuks ja kasutab ära arvamusliidri autoriteeti. Selline lähenemine muudab propaganda tõhusamaks, sest tõstab sümbolite ja sõnumite usaldusväärsust ning vähendab kampaania kulusid. Siiski on oluline luua ka ülejäänud rühma jaoks propagandistile sobiv infoväli, sest sõnumi tõele vastavuse üle otsustatakse sotsiaalses rühmas, s.t otsustavad inimesed, kellega iga päev suheldakse ja kelle arvamust arvestatakse. Rühma kaaslastelt kuuldu kohta kinnituse saamine tõstab sõnumi usaldusväärsust ja aitab propagandistil oma eesmärke saavutada.

 

Esimese maailmasõja eelse ja järgse aja propagandat võrreldes tuleb märkida ka tagasiside mõiste kasutuselevõtmist. Kolmekümnendate aastate keskpaigaks jõuti arusaamale, et propaganda saab olla tõhus ainult siis, kui tegevusest ja selle mõjust on pidev ülevaade. Nii saab propagandist oma sõnumi mõju pidevalt analüüsida ning vajaduse korral sõnumit kiiresti täpsustada ja ajakohastada.

 

Propaganda uusaeg

 

Kui propaganda kuldaeg koos Teise maailmasõjaga läbi sai, oldi sunnitud tunnistama, et hoolimata üha kasvavast oskusest veenmisvahendeid kasutada ei ole võimalik inimeste mõttemaailma täielikult kontrollida. Sellest järeldati, et tegelikult ei ole propagandaga võimalik inimeses eriti midagi muuta ega luua. Selle asemel tuleb tugineda varasematele hoiakutele ja suunata juba olemasolevaid tunge. 20. sajandi II poole klassikud on üksmeelel, et propaganda eesmärk on inimeste käitumise mõjutamine, ja leiavad, et olemasolevatele hoiakutele tuginemine ei ole takistus, sest hoiakute ja käitumise vahel ei ole tugevat seost.

 

Propaganda aluseks peetakse praegu niisamuti kui Teise maailmasõja eel sotsiaal-kultuurilist tausta. Kahe maailmasõja vahelise ajaga võrreldes on sotsiaal-kultuurilise tausta käsitluses toimunud põhimõtteline muutus: enne Teist maailmasõda arvati, et taust mõjutab nii institutsiooni, propagandisti, massimeediat kui ka üldsust ning taust ise jääb samal ajal neist puutumata, pärast Teist maailmasõda jõuti järeldusele, et mõju on mõlemasuunaline. Seega kõik, mida propagandaprotsessis tehakse, mõjutab sotsiaal-kultuurilist tausta ning seda tuleb edasistes kampaaniates arvestada. Tausta mõjutamist käsitletakse kui sotsiaalset eelpropagandat, mille eesmärk ei ole vahetu käitumismuutuse esilekutsumine, vaid selleks pinnase ettevalmistamine, samuti propagandistile soodsate hoiakute tugevdamine ja ebasoodsate uskumuste nõrgendamine ühiskonnas.

 

20. sajandi II poolel arenes ka ühiskond. Läänemaailmas kujunesid avatud ühiskonnad, mis tõi kaasa üha vabama teabe leviku. See omakorda muutis aina raskemaks tsensuuri rakendamise, kuni massiline info tsenseerimine muutus mõttetuks ja tsensuuri osa propagandas tähtsusetuks. Praeguses avatud ühiskonnas asendab tsensuuri faktide tõlgendustega manipuleerimine: propagandist tõlgendab sündmusi, nähtusi, objekte ja argumente endale sobival viisil, lisaks üritab tõsta endale sobivate allikate usaldusväärsust ja jätab ebasoovitavad tõlgendused tähelepanuta, vähendades sellega nende tähtsust ja sobimatute seisukohtade esitaja usaldusväärsust.

 

Propaganda puhul peetakse oluliseks, et alati on kasulik rääkida tõtt, kuid mitte kogu tõtt. Faktide tõlgendamist ei peeta patuks, sest maailm ei ole must-valge ning teemasid saab alati käsitleda propagandistile sobival viisil, sealjuures tõega vastuollu minemata. Selline käsitlus tähendab, et rääkida ei saa mitte propaganda, vaid propagandisti eetikast. Propaganda on vahend, millele ei saa eetikakategooriaid laiendada, sest hästi või halvasti, eetiliselt või ebaeetiliselt käitub propagandist.

 

Argumentide osatähtsus kasvanud

 

Teise maailmasõja eelse ajaga võrreldes on muutunud ka sümbolite, sündmuste ja argumentide kasutamine. Nad on propagandateoorias endiselt kesksel kohal, kuid argumentide osatähtsus on suurenenud ning enam ei peeta nii oluliseks emotsioonide tekitamist. Samal ajal tunnistatakse, et inimene ei suuda meeles pidada suurt kogust arve ja seoseid. Seetõttu seab propagandist eesmärgi, et pärast ratsionaalse propagandaga kokkupuutumist jääks inimesele meelde propagandistile sobiv irratsionaalne pilt, emotsioon või müüt.

 

Samamoodi nagu kahe maailmasõja vahelisel ajal ollakse ka praegu veendunud, et inimene ei hakka tegutsema pelgalt faktide mõjul, talle on vaja avaldada emotsionaalset survet. Seega on propaganda sisu ratsionaalne, kuid mõju emotsionaalne. Propagandisti ülesanne on ratsionaalsetele ja faktilistele argumentidele tuginedes esile kutsuda irratsionaalne reageering, mis paneb inimese soovitud viisil käituma.

 

Kahe maailmasõja vahelise ajaga võrreldes on propaganda totaalsuse nõuet täiendatud sellega, et propaganda peab katma kõiki inimese intellektuaalseid ja emotsionaalseid eluvaldkondi, üldsuseni jõudmise kõige tõhusamaks vahendiks peetakse endiselt massimeediat. Sellest hoolimata väärtustatakse silmast silma suhtlemist ja leitakse, et arvamusliidritega peab propagandist suhtlema ka otse.

 

Selle propagandamudeli kohaselt saab propagandat defineerida kui inimese ja ka massi integreeritud osa hoiakute ja käitumise mõjutamist propagandistile vajalikul viisil, kasutades selleks sotsiaal-kultuurilisest taustast tulenevaid emotsioonidele suunatud argumente.

 

Niisuguse määratluse järgi on propaganda eesmärk hoiakute ja käitumise mõjutamine. Siinkirjutaja hinnangul on mõlemad komponendid võrdselt olulised. Eelpropagandaga mõjutatakse hoiakuid propagandistile sobivas suunas ja luuakse valmisolek vastu võtta tegevusele kutsuvaid sõnumeid. Seejärel juhitakse inimest käituma viisil, mis aitab propagandistil tema eesmärke saavutada. Iga inimest võetakse kui üldsuse tegusat osa, kes suhtleb teiste inimestega nii oma sotsiaalse rühma sees kui ka väljaspool seda, töödeldes sel viisil saadud infot.

 

Propagandist tahab, et rühm toetaks propagandistile sobivat sõnumit ning vähendaks ebasoodsate sõnumite mõju. Argumendid peavad olema ratsionaalsed, kuid nende mõju peab olema emotsionaalne, propagandisti eesmärk on tekitada inimeses vajaliku tegevuse esilekutsumiseks sobiv emotsioon. Selle saavutamiseks tuginevad argumendid sotsiaal-kultuurilisele taustale ning propagandist kasutab enda hüvanguks ühiskonnas levinud üldtunnustatud müüte ja sümboleid.

 

Massimeedia osa propagandas

 

Enne 20. sajandit tuginesid propagandistid suuliselt levitatavale ja käsitsi või trükis paljundatud sõnale. Plakatite abil on võimalik inimestele üksnes midagi meenutada või nende tähelepanu äratada, raamatud olid kallid ja vähe levinud, ajalehed samuti kallid ja haruldased. Algelise trükisõna abil oli seega raske emotsioone edastada, järelikult pidi propagandisti sõnumit vahetult levitama tõhus organisatsioon.

 

Möödunud sajandi algul said nad enda käsutusse kanalid, mis võimaldasid oma sõnumiga jõuda üldsuse kui massini. Enne Teist maailmasõda arenesid kiiresti raadio ja filmikunst ning nende abil sai propagandist panna ühiskonna rühma koos sõnumit vastu võtma ja sellele ka ühiselt reageerima. Varasemast palju tõhusamalt oli võimalik sõnumeid levitada ning inimesteni jõudev sõnum oli varasemaga võrreldes märgatavalt emotsionaalsem.

Pärast Teist maailmasõda on massimeediakanalite hulka lisandunud televisioon ja Internet. Kinodes filmide näitamisega võrreldes on televisioon propagandistlikus plaanis pikk samm edasi: propagandistid on saanud ligipääsu massilise levikuga meediakanalile, mis annab võimaluse mõjutada nii nägemis- kui ka kuulmismeelt. Juba enne Teist maailmasõda kasutati propagandas massiliselt raadiot, kuid selle vahendusel sai mõjutada ainult kuulmismeelt, nägemine jäi propagandisti mõju alt välja. Filmide abil on võimalik mõjutada ka nägemist, kuid filmi vaatamiseks peab inimene kodust välja tulema, kinno minema ja iga filmi vaatamise eest raha maksma. Televisiooni puhul neid raskusi ei ole, inimesel on vaja ainult puldil nuppu vajutada. 21. sajandi algul on televisioon niivõrd laialt levinud ja sedavõrd mõjuvõimsaks muutunud, et temast on saanud masside mõjutamise tunnustatuim propagandakanal.

 

Kui televisiooni osa propagandas ei tekita vaidlusi, siis Interneti tähtsuses ja rakendatavuses ei ole veel üksmeelele jõutud. Mõnes propagandakäsitluses väidetakse, et nii nagu omal ajal raadio ja televisiooni tuleku, nii on ka Interneti puhul tegemist uuele tasemele jõudmisega. Konkureerivad seisukohad argumenteerivad, et arvestades Interneti ebaühtlast levikut ühiskonnas ja paljude ühiskonnarühmade äralõigatust sellest meediumist, veebilehtede suurt hulka ning inimeste soovimatust rämpsposti saada, ei ole Internet kuigi mõjus propagandakanal.

 

Arvestada tuleb ka sellega, et televisioon ja filmid on vahetumad ning seega emotsionaalsemad kui veebilehed. Sellest tulenevalt jagab käesoleva artikli autor seisukohta, et praegu ei saa Interneti tähtsust võrrelda televisiooniga. Interneti abil saab teavet koguda, elektroonilisi kuulujutte levitada ja blog´ide abil sotsiaalsete rühmadega manipuleerida, kuid veel ei ole tegemist tõhusa masside mõjutamise kanaliga.

 

Propagandatehnikad 20. sajandil

 

Nagu juba sissejuhatuses viidatud, on suur osa propagandavõtteist iidsed. Teise maailmasõja alguseks oli kindlaks määratud seitse peamist propagandatehnika alaliiki, neid on varem ka Riigikogu Toimetistes kirjeldatud. Need seitse võtet on:

 

         siltide kleepimine;
         säravad üldistused;
         tähenduste ülekandmine;
         tunnustuse ülekandmine;
         "oma poiss" olemine;
         kaartide segamine;
         karjamentaliteedile rõhumine.

 

Propagandisti eesmärk on suunata inimene langetama emotsionaalseid, mitte ratsionaalseid otsuseid. Kõigi nende võtetega juhitakse inimese tähelepanu tegelikkuselt kõrvale, toimuvat tõlgendatakse propagandistile sobival viisil ning inimene pannakse otsustama stereotüüpidest, müütidest ja sümbolitest lähtudes.

 

Käesoleva artikli autor on oma doktoritöös välja toonud 64 pärast Teist maailmasõda sõnastatud propagandatehnikat, artikli maht ei võimalda siin neid kõiki käsitleda. Ükski neist ei ole põhimõtteliselt uus, kõiki saab pidada varasemate tehnikate täpsustatud ja eri olukordadele kohandatud variantideks.

 

Avatud ühiskonnas suurenenud vajadus faktimanipulatsioonide järele on kaasa toonud selle jaotuse tehnikate täpsustamise ja täiustamise. Autorile teadaolevast 64 tehnikast 45 on suunatud faktide ja nende esitamisviisidega manipuleerimisele. Teise maailmasõja eelse ja 20. sajandi lõpu propagandakäsitluse võrdluse põhjal võib järeldada, et põhimõtteliselt uusi tehnikaid ei olnudki vaja luua. Peamised teoreetilised uuendused - eelpropaganda ja tsensuurist loobumine faktimanipulatsioonide kasuks - ei nõua uusi tehnikaid. Nii võibki kokkuvõtlikult järeldada: kuigi 20. sajand oli propagandateooria kiire arengu ajastu, jäid inimeste mõjutamise võtted oma põhiolemuses samaks. Endistviisi on peaeesmärk suunata inimese tähelepanu eemale ratsionaalsetelt argumentidelt, kanaliseerida tema arusaamad emotsionaalsesse voolusängi ning panna ta selle abil propagandistile sobivalt käituma.

 

Kasutatud kirjandus

 

Bernays, E. (2004). Propaganda. New York: Ig Publishing.
DeFleur, M., Ball-Rokeach, S. (1989). Theories of Mass Communication. 5th ed. New York: Longman.
Gerard, J. (1904). The Rationalist Propaganda and How It Must Be Met. London: Catholic Truth Society.
Hutton, H. D. (1901). The Positivist Propaganda : It´s Difficulties and Dangers; It´s Resources. Liverpool: Donald Fraser.
Jackall, R. (ed) (1995). Propaganda. New York: New York University Press.
Jowett, G. S., O´Donnell, V. (1999). Propaganda and Persuasion. Thousand Oaks, CA: Sage Publications.
Lippmann, W. (1997). Public Opinion. New York: Free Press Paperbacks.
Marlin, R. (2003). Propaganda and the Ethics of Persuasion. Peterborough: Broadview Press.
Palmaru, R. (2003). Juhatus kommunikatsiooniteooriasse. Tallinn: Akadeemia Nord.
Pratkanis, A., Aronson, E. (2000). Age of Propaganda. New York: W. H. Freeman & Co.
Qualter, T. H. (1962). Propaganda and Psychological Warfare. New York: Random House.
Raudla, H. (2001). Heast ja halvast propagandast. - Riigikogu Toimetised 4.

 

 

Kuidas pääseda "Ajupesu" demagoogia orjusest?

        Pilgrimi kirjastuselt "Psühholoogiasarjas" ilmunud tähelepanuväärne ja intrigeeriva pealkirjaga Kathleen Taylori http://en.wikipedia.org/wiki/Kathleen_Taylor_%28biologist%29 raamat "Ajupesu" http://www.pilgrimbooks.ee/product/8215/ on paeluv sissejuhatus inimkäitumise tumeda poole mõistmiseks, mille lugemine ei vaja eriteadmisi psühholoogiast ja sotsioloogiast. 

 

Kathleen Taylor on Oxfordi Üli­kooli füsioloogia-, anatoomia-­­ ja geneetika­osakonna teadur, kes on spetsialisee­runud kognitiivse neuroteaduse ja ­psühholoogia valdkonnale. Käesolev raamat tõi autorile rahvusvahelise tunnustuse. Taylori teos on esimene tõestuspõhisel psühholoogial ja sotsioloogial põhinev "ajupesu" käsitlus eesti keeles.

 

_________________________________________________________

 

"AJUPESU" DEMAGOOGIA JA INIMESTE MÕJUTAMINE EILE JA TÄNA

 

Kuna üsna palju on raamatupoelettidel ka populaarseid raamatuid mõjutamise ja demagoogia teemal, siis tuleks rõhutada, et erinevalt paljudest teistest üldhuviraamatutest, mis on kirjutatud intellektuaalsematel teemadel ja sealjuures fantaasiale ja spekulatsioonidele vaba voli andes, on Kahtleen Taylori raamatus esitatud vaid teaduslikult põhjendatud teadmisi ja tähelepanekuid. Seda on võimalik teha sel lihtsal põhjusel, et mõjutamist ja "ajupesu" kui nähtust on teaduslaborites ja -keskustes tulemuslikult uuritud juba päris kaua aega. Neid uurimusi on tehtud eelkõige psühholoogia, psühhofüsioloogia, suhtlemispsühholoogia ja kognitiivse psühholoogia raames. Nendele faktidele, käitumisreeglitele ja teoreetilistele üldistustele see raamat tuginebki.

 

Kuid kes võiksid sellest raamatust kasu saada? Kõigepealt, olles raamatu läbi lugenud, on inimene paremini ette valmistatud tähele panema märke, mis võivad viidata demagoogiale või otsesele "ajupesule". Seega avaneb lugejale terve maailm, mida mõistes suureneb lugeja autonoomia ise otsuseid teha. Samas annab Taylori teos usaldusväärse ja kergesti loetava ülevaate ajupesu olulisematest tehnikatest ning inimmõtete kontrollimise ajaloost, kuhu alla mahuvad nii klassikaline demagoogia, ajalooliselt väga vana retoorikakunst kui ka inimeste poliitiline mõjutamine.

 

Samaaegselt tutvustab teos silmapaistvate psühholoogide, filosoofide ja neuroteadlaste arvamusi ning eksperimente, mida on tehtud selle salapärase nähtuse paremaks mõistmiseks. Väga laiahaardelise materjali põhjal on autoril õnnestunud seda kõike edasi anda lihtsal ja usaldusväärsel moel, tutvustades kaasaja ajupesukäsitlusi tõestuspõhise psühholoogia kontekstis ning andes põhjaliku ülevaate neuro-teaduslikest tagamaadest.

 

Käesolevas teoses "Ajupesu" pöörab Kathleen Taylor erilist tähelepanu ajupesu praktilisele poolele meie igapäevaelus, sõlmides osavalt kokku kaasaja aju-uuringud, närviteaduse huvitavamad leiud ning sotsiaalpsühholoogia praktilised katsed ja avastused. Salapärast manipuleerimist, mõjutamist vaetakse raamatus põnevate näidete ning ajaloos tõestisündinud päriselu-lugude kaudu. Taylor kirjeldab oma teoses üsna ilmekalt, kuidas neutraalseks peetud koolisüsteemi, psühhoteraapia, reklaami, religiooni ning poliitika abil piiratakse inimeste mõtlemis- ja tegutsemisvabadust, luues väärkujutlusi ning käitumiseelistusi, mida inimesed tihti ei teadvusta.

 

Ajupesu mõjustamise ajaloos

 

Ajupesu kui mõjustamismeetodi vastu on taas huvi äratanud meediaühiskond ning inimeste reaalse suhtluse uurimine. Trend pärineb, nagu enamik meie tänapäeva trende, anglosaksi maadest. Lühidalt öeldes on "ajupesu" ja igasugune "manipuleeriv" kommunikatsioon võtete kogum inimeste teadlikuks eksitamiseks. Osaliselt on see samastatav demagoogiaga, mis on tõe väänamine ehk selliste meetodite süsteem (meetod – teadaolev, äraproovitud tee sihile jõudmiseks), mille abil saab peita tegutseja ja tegutsemise tegelikud motiivid, keerata vahendid eesmärkideks, kutsuda esile absurdisituatsioon, milles lakkaks teiste usk ja lootus, kustuks armastus ja kindlusetunne asenduks hirmu ja kahtlustega, nii on seda nii ilmekalt defineerinud mõjukas sotsioloog Ülo Vooglaid.

 

Ometi on mõjutamine ja demagoogia antiikajal leiutatud teadus sellest, kuidas sõnadega mõju avaldada. Kuna kogu tolleaegne massikommunikatsioon toimus suusõnaliselt, toimubki mõjutamine põhiliselt kommunikatsiooni teel. Siiski räägitakse mõnikord ka kirjanduse retoorikast, pildikeele retoorikast või isegi reklaami, filmi või meedia retoorikast. Sõltumatus ja vabadus on olnud läbi aegade inimeste erilise tähelepanu objekt, seda ka nendes süsteemides ja inimeste jaoks, kes teostavad "ajupesu" või mõjutavad teisi negatiivselt iga päev.

 

Neid "kes tahaksid asjadest õigesti aru saada ja tõtt teada" on olnud igal ajal palju, aga neid, kes suudavad ja soovivad analüüsida iseenda vabadust, otsustamisi ja valikuid, on olnud läbi aegade siiski üsna vähe. Vähe on neid praegugi. Tore lugu on George Orwelli "Loomade farmis", kus ainuke, kes käis farmist väljaspool hulkumas, sõltumatut informatsiooni saamas, oli kass. Kass teadis, et väljaspool farmi on veel midagi, mis hoidis tema meeled puhtamad, aga ta, sinder, ei rääkinud teistele, oli vait ja lõpuks kadus ära - ühesõnaga, lasi jalga vabasse Läände, kus loomadele otsest ajupesu ei tehtud.

 

Oxfordi Ülikooli uurija Kahtleen Taylori huvitav teos tõestab, et "ajupesust" puhtaid inimesi on väga vähe, kui üldse. Seega võiks ju eeldada, et sellesse suhtutakse soosivalt, sest seda on viljelenud kõik süsteemid - kes rohkem, kes vähem. Ometi, hoolimata negatiivse mõjutamise ja demagoogia universaalsusest, ei pea avalik arvamus seda kiiduväärseks nähtuseks; samas on seda salapärast nähtust väga keeruline mõista, kuna me ise ei taju tihti piire, kust läheb meie endi ja teiste vabaduse piir.

 

Teadmiste suurenemine, koolihariduse suurem kättesaadavus, ei ole teinud meid mõjutamise ja demagoogia suhtes immuunseks. Negatiivse mõjutamise, demagoogia ja otsese "ajupesu" märkamisel ja äratundmisel saab lisaks inimese enda elu-kogemusele (mis sageli kalli hinnaga kätte tuleb) abiks olla ka sellealane kirjandus, loengud ja arutlused. Maailmas on suur hulk teadustekste, mis on pühendatud "ajupesu" ja muude manipuleerivate kommunikatsiooninähtuste uurimisele.

 

Antiikajal kutsuti demagoogideks vaid erilist au ja usaldust väärivaid isikuid. Nagu ka nüüd, ei saanud siis keegi ise nimetada end rahva õpetajaks. Tänapäeval nimetatakse demagoogiks, ehk "ajupesu tegijaks" inimest võis süsteemi, keda ei või üldse uskuda, kes omakasu nimel on valmis musta valgeks keerama ja vähimagi süümepiinata ka vastupidi toimima. Ajupesuks nimetatakse tänapäeval tõe või objektiivsuse teadliku väänamise tehnikaid ja demagoogiks isikut, kes seada tehnikat mõnevõrra valdab ning alailma rakendab.

 

Demagoogia ja teiste kahjustav mõjutamine on omane peamiselt vääritutele inimestele. Seejuures ei ole ju väga tähtis, kas ajendiks on omakasu, võimujanu, käsk, viha, lollus, või midagi muud. Võib tekkida küsimus, kas seoses mõjutamisega on mõistlik käsitleda mõistet "ajupesu". Arvan, et on, sest demagoogidest jagu saamise ainsaks tõhusaks meetmeks võib olla just see, et inimene teab ja tunneb demagoogia- ja mõjutamisevõtteid küllalt hästi ega lase ennast päev päeva kõrval lollitada.

 

"Ajupesu" ja demagoogia on kunst, eriti võimas jõud araks kasvatatud tohmanite maal. Inimesed, kes on viletsa haridusega ja puuduliku infoga, kes ei oska oma peaga mõelda, ei näe ega tunne oma tundeid, keelt ja oma meelt, milles kujunevad tähendused. Inimesed, kes ei suuda näha seoseid ja sõltuvusi, põhjuseid ja tagajärgi, kes ei erista endi ja teiste reaalseid vajadusi, olulist ja ebaolulist, osa ja tervikut ... ei saa tegelikult aru oma vabadusest ja võimalustest, piirangutest ega ohtudest.

 

Negatiivne mõjutamine inimeste puhul on võimalik siis, kui inimesed:

• ei julge välja näidata, et nad saavad aru, mida nendega tehakse ja tahetakse edaspidi teha;
• on harjunud (on maast-madalast harjutatud) olema manipuleerimise objektid, ning manipuleeriksid meelsasti ka teiste inimestega;
• on nii "puuga löödud", et usuvad pimesi, mida räägitakse ja kirjutatakse, st võtavad igasuguseid tekste tõe pähe;
• ei oska, ei suuda ega taha analüüsida neid ideoloogiad, tekste, mida levitatakse; on tüdinenud ja väsinud, teevad näo, et neid ei huvita;
• loodavad ka kuuluda kuidagi võimu juurde ja olla selle võrra tähtsamad, mida enam neid võimul olijatega seostatakse;
• ei tunne ära ei demagoogiat, demagooge ega nende tegevuse tagajärgi.

 

Teadaolevalt on esimene märkimisväärne inimene propaganda ehk mõjutamise ajaloos Aristoteles (384–322 eKr). Tema jaoks oli veenmise eesmärk arusaamade ja seisukohtade edasiandmine, mis ei põhinenud teiste inimeste hüvede vähendamisel. Aristotelese "Retoorika" on veenmiskunsti klassikaline ja kuulsaim teos. Selles määratletakse, et veenmine tugineb kahele sambale: ethos ehk kõneleja isikuomadused; pathos ehk auditooriumi viimine sobivasse emotsionaalsesse seisundisse. Kõige enam rõhutas Aristoteles ethost, sest see kannab endas kõneleja usaldusväärsust. Aristoteles nentis, et ehk peaksid inimesed argumentidele senisest enam tähelepanu pöörama, kui nad ei soovi olla kellegi mõjuvõimu all.

 

Walter Lippmann http://en.wikipedia.org/wiki/Walter_Lippmann on üks mõjukamaid mõtlejaid, suhtekorralduse kui teaduse loojaid. Walter Lippmanni mõtlemist mõjutasid Sigmund Freudi, Gustave LeBon‘, Graham Wallasi ning John Dewey kirjutised, milles oli mõjutamisele ja masside "ajupesule" suurt tähelepanu pööratud. LeBon väitis, et me ei tohi unustada tõsiasja, et sõnade jõuga pandi rahvad üksteist tapma ning just sõnade ja meedia jõuga peetakse maha huvirühmade sõjad tänapäeval. Lippmann oli esimene, kes jõudis järeldusele, et kehvasti informeeritud ja erapoolik, tuim inimene ja inimkond käitub lähtuvalt irratsionaalsetest soovidest, mis teeb nende negatiivse mõjutamise võimalikuks. Lippmanni mõjutamispsühholoogia ja varajane ajupesukäsitlus tugineb sellele, kuidas inimesed maailma reaalselt tajuvad.

 

Tema teooria lähtus eeldusest, et inimeste käitumine ei põhine mitte otsesel ja kindlal teadmisel, vaid inimese enda loodud või talle etteantud kujutluspildil. Seega määrab inimeste käitumist ja soove igal ajahetkel see, kuidas maailma endale kujutatakse või lastakse endale kujutada. 

 

Eks otsene ja varjatud ajupesu ning propaganda ongi oskus ja püüe muuta pilti, millele inimesed reageerivad, ehk ühe sotsiaalse nägemuse asendamine teisega. Võimaluse selliseks piltide muutmiseks annab asjaolu, et inimene ise ei suuda maailma haarata ja näha. Ümbritsevat tuleb uurida, sellest tuleb teistele rääkida ja selle kohta on vaja luua kujutlusi. Demagoogid, mis tahes mõjutajad, saavad enam-vähem karistamatult tegutseda just seetõttu, et rahvas ei tunne neid ära ning laseb endaga pahaaimamatult manipuleerida. Ülevaade "ajupesust" ja demagoogiast võib olla vajalik ka selleks, et minevikus toimunust paremini aru saada, mõista eri aegadel ja eri oludes elanud-tegutsenud inimesi ning aimata tulevikku.

 

Tuleb teha üks põhimõtteline ja pragmaatiline, oluline mööndus: hoolimata suurest hulgast maailmas tehtud uurimustest demagoogia, poliitilise kommunikatsiooni ja "ajupesu" tunnustest ja avastamise võimalustest, tuleb jätkuvalt tõdeda, et nende nähtuste edukas avastamine on sageli äärmiselt keeruline, seda nii inimese kui ka teaduse tasandil. Demagoogia ja negatiivne mõjutamine on mitmes mõttes ohtlik, ent elus ja juhtimises on demagoogia sageli ka vajalik. Paadunud demagoogi vastu saab vaid demagoogiaga. Vähe sellest, et demagoogiliste võtetega manipuleeritakse inimeste igapäevaselt, on vaja seda ka teadvustada, ehk siis lugeda häid raamatuid, mis kujundavad meis asjatundlikumad iseenda käitumise vaatlejad.

 

Allikas: Alkeemia