Hirmu põhivormid: Depressiivsed isikud

HIRM ENDAKS SAAMISE EES

Johann Gottfried von Herder: "Unusta oma Mina, ära kaota end kunagi."

Hirmu teine põhivorm on hirm saada iseseisvaks Minaks, mida elatakse kõige sügavamalt läbi turvalisusest ilmajäämisena. Põhiimpulsside poolt vaadatuna on siin tegemist inimesega, kel on ülisuur "revolutsioon", impulss liikuda suurema keskme ümber ja kes "omapöörlemist" vältida tahavad. Nimetame seda andumuse aspektiks selle sõna kõige laiemas tähenduses.

 

Soov jõuda lähedase kokkupuuteni teise inimesega, igatsus ise armastada ja armastatud olla on meile olemuslik, see on üks inimlikkuse tunnuseid üldse. Armastades on meil soov teha teine inimene õnnelikuks, püüame teda täielikult mõista, tema soovid ära arvata, mõtleme rohkem temale kui iseendale, võime end unustada ning kogeda õnnestavat vastastikust andmist ja võtmist. See sulatab meid kokku, "meie" ei tunne, vähemalt mõnedel silmapilkudel, indiviidide lahusust. Sellise armastuse ürgne eeskuju on ema ja lapse suhe ja võibolla püüab kogu armastus seda suhet taastada, leida uuesti seda, mida me varases lapsepõlves kogesime: tunda, et meid tingimustega armastatakse, lihtsalt sellisena nagu oleme ja teada, et meie elu, see, mis meil anda on, teise samuti õnnelikuks teeb. Võime armastada on meile sättumusena kaasa antud, selle edasiarendamiseks tuleb see äratada. Nii laseb teise armastus tunda, et oleme midagi väärt ja võimaldab ka rakendada oma valmisolekut armastuseks, et teise armastusele vastata. Vaatame nüüd, kuidas see välja näeb, kui inimene Minaks saamist vältides püüab elada valdavalt Minast loobudes ja andudes.

 

Kõigepealt hakkab silma, et partner omandab ülisuure väärtuse. Armastamiseks ja andumuseks vajatakse ilmtingimata teist inimest, partnerit. Sellega kaasneb sõltuvus ja nüüd jõuamegi depressiivsete inimeste põhiprobleemi juurde: Nad on partnerist suuremas sõltuvuses kui teised. Nii oma võime ja valmiduse tõttu armastada kui ka vajaduse tõttu olla armastatud. Need kaks aspekti saame kokku võtta Erich Frommi sõnadega, kahe lausega tema raamatust "Armastuse kunst": "Ma vajan sind, kuna ma sind armastan"; "Ma armastan sind, kuna ma sind vajan." Seega siis vajatakse kedagi, et teda armastada, et oma armastusvõimet rakendada, teiselt poolt vajatakse teist inimest, kuna tahetakse ise armastuse osaliseks saada ja tuntakse vajadusi, millest võib arvata, et neid ise rahuldada ei saa.

 

Kui keegi teist nii tungivalt vajab, püüab ta võimalikult enam neid lahutavat distantsi kõrvaldada. Teda teisest lahutav lõhe valmistab talle piina. See on seesama distants, mida skisoidne inimene just tingimata vajab ja enesekaitseks säilitada püüab. Skisoidsele vastupidiselt tahab depressiivne inimene teisele võimalikult lähedale jõuda ja jääda. Mida nõrgem "omapöörlemine", seda intensiivsemalt tunneb ta hirmu partnerist lahutava distantsi pärast, kui partner on eemal, temast eraldi. Ta püüab selliseid olukordi vältida. Kaugus tähendab talle üksijäetust, mahajäetust. See võib esile kutsuda sügava depressiooni ja meeleheite.

 

Kuidas pääseda piinava hirmu meelevallast, mida tuntakse lahusoleku ja partneri võimaliku kaotuse ees? Ainuke võimalus abi leida oleks oma iseseisvuse ja sõltumatuse arendamine, et ei oldaks enam nii täielikult partnerist sõltuv. Aga just see on depressiivsel isikul raske, sest siis peaks ta ju oma tihedaid sidemeid partneriga lõdvendama, see omakorda vallandaks hirmu teda kaotada. Nii otsib ta muul viisil kaitset, et oma probleem lahendada, aga nagu kohe näeme, läheb probleem veelgi tõsisemaks.

 

Talle tundub, et teda kaitseks sõltuvus, nii püüab ta kas ise mõnest teisest sõltuvaks saada või kedagi teist endast sõltuvaks teha. Kes kellestki sõltub, vajab seda inimest ja kui mind vajatakse, näib see olevat teatud tagatis, garantii, et sind maha ei jäeta.

 

Üks võimalus näib seisnevat teise inimese kindlas sidumises endaga, jäädes ise võimalikult lapselikuks, abituks, ja sõltuvaks, et sellega demonstreerida: mind ei tohi maha jätta - kes võiks olla siis nii kalk ja südametu, et ta abitu olendi maha jätab. Teine võimalus näib olevat selline, et teine inimene muutub depressiivsest inimesest sõltuvaks, kes teeb temast otsekui lapse. Tekib esimesele pildile vastupidine, vastupidise tehtemärgiga pilt, motivatsioon on sama: seada jalule sõltuvus.

 

Depressiivsetel isikutel domineerib erineval kujul esinev kaotushirm: hirm isoleeriva distantsi ees, lahusoleku, turvalisusetuse ja üksinduse ees, mahajätmise ees. Kui eelnevalt kirjeldatud skisoidne vastandtüüp otsis kaitseks oma hirmu eest võimalikult suuremat distantsi ja kontaktitust, siis depressiivsed inimesed otsivad võimalikult tihedat lähedust ja seotust. Kui skisoidsetele inimestele tähendas lähedus ohustatust ja autarkia (enesega rahuldumine) piiramist, tähendab see depressiivsetele kindlust ja turvalisust: kui skisoidsetele tähendas distants kindlust ja sõltumatust, siis tähendab see depressiivsetele ohtu ja üksijäätust.

 

Kui depressiivne isik mõistab, et juba Minaks saamine, individuatsioon tähendab paratamatult teisest lahutavat teisiti-olekut, siis ta kas loobub sellest ise või ei võimalda seda partnerile, Ta kas on ise kaaslane või teeb teisest enda kaaslase. Nii elab ta otsekui kuu kombel, nagu kaja vaid tagasipeegeldavat elu või surub teisele inimesele selle elu peale. Seejuures teadvustab ta paremal juhul kaotushirmu; tegelik probleem seisneb individuatsioonis, jääb suurenisti teadvustamata. Tema hirmul, et tema enda või partneri iseseisvus neid teineteisest mingil määral ja üksteise kaotamiseni võib viia,  on ratsionaalne tuum: igasugune individuatsioon ja iseseisvus on teataval määral isoleeriv. Mida enam me iseendaks saame, seda enam erineme teistest, seda vähem on meil nendega ühist. Individuatsioon tähendab alati ka seega seost hirmuga. Seda hirmu kõrvaldab karjainstinkt, samuti sukeldumine massi. Depressiivne inimene on läbinisti selle hirmu meelevallas. Tema puhul võib kaotushirmu konstelleerida juba teisest erinemine, teisiti mõtlemine või tundmine, kuna ta kogeb seda kaugenemise ja võõrandumisena. Sellepärast püüab ta lahti saada kõigest, mille poolest ta teistest erineb.

 

Teeme selle asja endale veel paremini selgeks. Mida vähem oleme õppinud arendama oma iseseisvust, oma ise-olemist, seda enam me teisi vajame. Nii osutub kaotushirm Mina nõrkuse negatiivseks küljeks. Seetõttu on püüd kindlustada end kaotushirmu vastu sellega, et üha enam oma Minast loobutakse, nurjumisele määratud, tulemus on vastupidine. Sest kes oma mina tugevasti ei arenda, see vajab endast väljaspool pidepunktina teist Mina, kellest ta seda rohkem sõltuma hakkab, mida nõrgemaks ta ise jääb. Kes aga nii suurde sõltuvusse satub, see peab pidevalt hirmu tundma selle pidepunkti kaotamise ees. Ta on ju teisele nii suured volitused andnud, end sedavõrd tema kätesse andnud, et ta usub, ilma temata ei ole ta eluks võimeline, kuna tema elu on täielikult teises inimeses. Nii otsivad depressiivsed inimesed võimalust sõltuda, sellest võivad nad loota kindlustunnet, sõltuvus aga suurendab kaotushirmu. Seepärast tahavad nad teisele võimalikult lähedal olla ja reageerivad juba lühiajaliselgi lahusoleku puhul paanikaga. Nii tekib tüüpiline nõiaring, millest pääsetakse vaid juhul, kui jätkub julgust saada Minaks, olla autonoomne subjekt.

 

Kui skisoidne inimene kaitseb end läheduse eest sellega, et jääb kindlaks arvamusele: inimesed on ohtlikud ja nad ei vääri usaldust, et hoiduda kõrvale hirmust andumuse ees, siis depressiivne inimene kaldub selles osas vastupidi toimima. Ta idealiseerib inimesi, eriti neid, kes talle lähedal seisavad, laseb neil paista ohutumana, kui nad tegelikult on, vabandab välja nende nõrkused, varjuküljed jäävad üldse märkamata. Ta ei taha näha neis midagi, mis võiks põhjustada hirmu või rahutust, kuna see ohustaks tema usaldavat suhtumist. Nii ei arenda ta selles osas piisavalt oma fantaasiat, mis puutub inimeses, partneris ja temas endas peituvasse kurja, sest piirituks usaldamiseks ja jäägituks armastamiseks peab ta kahtlused ja kriitika alla suruma, ta ei lase neil teadvusse jõudagi. Ta väldib pingelisi situatsioone ja vaidlusi - "rahu säilitamise nimel" - ja kuna need ähvardavad teda partnerist võõrandada. Ta idealiseerib partnerit ja näeb üldse inimesi liiga heas valguses. Sageli toob see kaasa peale ohu, et teda võidakse ära kasutada, kauakestva lapselikkuse ja naiivsuse. Nii ajab ta jaanalinnupoliitikat ja peidab pea elu ületamatute vastuolude eest liiva alla, kindlalt uskudes, et inimene on hea.

 

Harmoonia ja pilvitu läheduse nimel peab depressiivne isik ise "hea" olema, sellepärast arendab ta endas hoolikalt kõiki altruistlikke voorusi: tagasihoidlikkust, vähenõudlikkust, rahumeelsust, omakasupüüdmatust, kaastunnet, halastust - kui piirduda vaid kõige olulisemaga. Need jooned võivad olla väga tugevad: ülemäärane vähenõudlikkus - endale pole mitte midagi vaja, oma Mina ülemäärane allasurumine - äärmuslikel juhtudel viib see loomuvastase, masohhistliku ja isegi fataalselt lõppeva käitumiseni. See kõik teenib üht eesmärki: tõrjuda oma soovidest ja enda ise-olemisest loobudes hirmu partneri kaotamise ja üksinduse ees ning pääseda kardetud individuatsioonist.

 

Siin võib depressiivsel inimesel tegemist olla ohtliku enesepettusega. Ta kujundab oma käitumisest ideoloogia, kusjuures ta mitte üksnes ei peida hirmust partner kaotada enda eest selle motiveeringut, vaid ta võib ka tunduda endale neist moraalselt üle olevat, kes ei ole nii vähenõudlikud, rahumeelsed jne. Nii teeb ta tõemeeli pahest vooruse ja usub, et ta midagi ohverdab - midagi niisugust, mida ta ei olegi veel arendanud ja mida tal lihtsalt ei ole - enda Mina.

 

Kõrvalehoidmine individuatsioonist läheb aga kalliks maksma: ta ei julge oma soove, impulsse, afekte ja tunge välja elada. Ta ei luba seda endale oma hirmu või ideoloogia pärast - ta ei saa ju äkki ise midagi sellist teha, mida ta teiste puhul on hukka mõistnud. Siis hakkab aga kõik üha rohkem sellest olenema, kas teised täidavad tema soovid ja ootused, mis tal loomulikult ikka alles on. Kes võtta ei saa, see loodab saada - võibolla isegi tasuks oma vähenõudlikkuse eest, ja kui mitte siin ilmas, siis vähemalt taevas, nagu lubatakse kristlikus ideoloogias.

 

Sellest tekivad depressiivsete isikute passiivsed, äraootavad hoiakud, mis neid kummatigi pettumuste ja pettumustest tulenevate depressioonide eest ei kaitse, kuna elu neid ootusi ja lootusi ei täida. Aga teiselt poolt, kui nad tasu ei loodaks, oleks depressioon veel hoopis sügavam. Depressiivsed inimesed otsekui satuksid elus üha uuesti Tantalose olukorda: nad näevad enda ees vett ja vilju, aga need kaugenevad kohe nende käehaarde eest, kuna nad pole õppinud millestki kinni haarama või nad ei saa seda endale lubada. Nad ei saa midagi nõuda ega endale võtta, nad ei saa olla heas mõttes agressiivsed. Lisaks kõigele muule toimib see nii, et nad ei pea endast lugu - see vähendab omakorda veelgi julgust midagi nõuda või oma valdusse haarata.

 

Depressiivsete isikute konfliktid löövad kehaliselt välja eelkõige seedetrakti hädadena, on ju just seedetrakt see, mis sümboolselt ja tegelikult midagi nõuab, oma valdusse võtab, manustab ja omastab. Psühhosomaatilised reaktsioonid konfliktsituatsioonidele ärritavad kõri, kurgumandleid, söögitoru ja magu. Ka haiglane rasvumine ja kõhnumine võivad psühhosomaatiliselt konfliktidega seotud olla.

 

Raskus midagi omandada oma valdusse haarata, võib depressiivsetel inimestel väljenduda ka teatud "mälunõrkusena". Nad ei suuda midagi kergesti meelde jätta, unustavad ruttu ja arvavad, et see on orgaaniline sümptom. Lähemal vaatlusel enamasti selgub, et nad oma muljeid täielikult tõelise huvi ja tähelepanuga teadvusesse ei integreeri, kuna neil on hirm tugevate ärritajate ees, see viiks neid konflikti iseendaga, nad tahaksid intensiivselt midagi ja kummatigi ei saaks seda endale võtta, nii nad justkui panevad paljudele ärritajatele filtri ette ja resigneeruvad liiga vara. See võib põhjustada üldist väsimust ja tuimust, mil on sama kaitsefiltri funktsioon ja mis tagasiulatuvalt depressiooni süvendavad, kuna nii ei tulda millegagi toime ja pettutakse endas üha uuesti.

 

Seega on selline näiline mälunõrkus depressiivsetel inimestel sageli vaid resignatsiooni ilming: selles avaldub nende veendumus, et neil ikkagi ei õnnestu midagi oma valdusse saada. Nii ajavad nad hapude viinamarjade poliitikat, kuulutades endale, et see, mida nad tegelikult tahaksid, aga endale võtta ei saa või ei tohi, ei olegi suuremat väärt, ei olegi ihaldusväärne. Nii säästavad nad end küll võimalikust pettumusest, et tahtsid, aga ei saanud; ent samal ajal kaotab maailm nende silmis üha enam värvikust, muutub aina hallimaks ja ebameeldivamaks, sest kui elult midagi ei soovita, läheb elu ikka tühisemaks ja igavamaks. Nii nad siis otsekui istuksid elu rikkalikult kaetud peolauas, julgemata midagi ette tõsta. Kadedusega peavad nad pealt vaatama, kuidas teised reipalt taldrikuid täidavad, endale hea maitsta lasevad - ja end seejuures veel hästi ka tunnevad.

 

Korduvalt jõuab depressiivne isik oma kohanemisvõime ja loobumisvalmiduse piirini. Kui depressiivne isik jõuab äratundmisele, et ta ei saa kõrvale põigelda olemast subjekt - kui ta just ei taha oma "vooruste" nimel pidevalt pingutades hukka saada või tunda "närivat kadedust" nende suhtes, kes süütunde ja hirmuta võtavad elult kõik, mis võtta annab - siis võib alata paranemine.

 

Depressiivne inimene ja armastus

 

Armastus, soov armastada ja armastatud olla, on depressiivsele inimesele elus kõige tähtsam. Siin saab ta arendada oma paremaid jooni, samas peituvad armastuses ka kõige suuremad ohud. Eeltoodu põhjal on arusaadav, et just eelkõige suhetes partneriga võivad tekkida kriisid. Pinged, vaidlused ja konfliktid neis suhetes on talle piinavad, isegi väljakannatamatud, need on talle enamasti ülemääraseks koormaks, kuna aktiviseerivad kaotushirmu. Talle arusaamatul moel viib sageli just tema vaevanägemine partneri pärast kriisiolukordadeni, kuna partner püüab end liiga tugevast klammerdumisest päästa. Depressiivne inimene reageerib siis paanikaga, sügavate depressioonidega, mõnikord võtab ta hirmu tõttu kasutusele väljapressimismeetmed, enesetapuga ähvardades või seda üritades. Tal on raske ette kujutada, et partneril ei ole samasugust vajadust läheduse järele nagu temal, kel sellest kunagi küll ei saa. Seepärast tunnetab ta partneri distantsivajadust kohe vähese poolehoiuna või märgina sellest, et teda enam ei armastata.

 

Mõistva identifikatsiooni võime, võime tabada armastavat poolehoidu tundes teise inimese olemust ja tunnetada teda transtsendeerivas osaluses on depressiivsele inimesele eriti iseloomulik ja see on nende üks kenamaid omadusi. See võime, kui ta esineb ehedal kujul, on igasuguse armastuse, üldse inimlikkuse oluline komponent. Nende identifikatsioonivalmidus võib jõuda mediaalse mõistmiseni, mis kõrvaldab Mina teisest isikust eraldava piiri täielikult. See on kõikide armastajate ürgne igatsus ja müstikute igatsus - saada piirekaotavas transtsentsuses üheks Jumalas või tema loodud universumis, võibolla loodetakse selles leida taas, seda endale teadvustamata, varase lapsepõlve vahetu suhe emaga, nüüd kõrgemal tasemel. Edaspidi näeme, et armastusvõime arenemiseks on meie varased kogemused emaga otsustava tähtsusega. Tervel depressiivsete joontega inimesel on suur võime armastada, ta on valmis anduma ja ohverdama, ta suudab partneriga koos ka raskusi kanda: ta annab partnerile turvalisusetunde, tema enda tunded on siirad ja ta armastab midagi vastu nõudmata.

 

Suuremate isiksusehäirete korral hakkab armusuhtes domineerima kaotushirm, sellest tungituna lähevad suhted partneriga keeruliseks, depressiivseks. Järgnevalt kirjeldame nende suhte kaht kõige sagedasemat vormi. Püütakse elada justkui ainult partneri kaudu, end temaga täielikult identifitseerides. See võimaldab tõepoolest suuremat lähedust. Ollakse nagu teiseks inimeseks saanud, lakanud olemast temast eraldiseisev, oma eluga indiviid. Mõeldakse ja tuntakse nagu tema, arvatakse tema soovid ära, "loetakse need tema silmist", teatakse, mis ta tagasi lükkab ja mis teda segab, kõrvaldatakse tema teelt kõik takistused, võetakse üle tema vaated ja jagatakse tema arvamusi - lühidalt öeldes, elatakse nii, nagu oleks juba teistmoodi mõtlemine, teistsugune arvamus, teine maitse, igasugune erinemine temast üldse. Elatakse jäägitult partnerile, ennastohverdavat armastust ja ennastsalgavust teadvustades. Kas see armastus on puhtakujuline või mitte, oleneb sellest, kas tahetakse "omapöörlemisest" ja selle juurde kuuluvast kaotushirmust kõrvale hoida või kas hoolimata sellest, et ollakse teadlik igasuguse armastuse ohustatusest, suudetakse nii ennast kui teist omaette arenguks vabaks lasta ja teist sellegipoolest armastada.

 

Siin lausa absolutiseeritakse "kuhu lähed sina, sinna lähen ka mina". Partnerile on selline suhe küll mitmes mõttes üsna mugav; kes aga ootab partneritevahelistest suhetest midagi enamat, kui leida teises enda kaja või alati teenistusvalmis vaim, see pettub. Sellega kaasneb olukord, kus oma Minast kaotushirmu tõttu sel määral loobutakse, et ollakse praktiliselt jälle nagu laps. Siis lastakse teha kõik partneril, mida tegelikult ise teha võiks ja tegema peaks. Hakatakse partnerist üha enam sõltuma ja muututakse ilma temata aina abitumaks. Usutakse, et kui iseseisvam olla, siis võib partner arvata, et teda enam ei vajata, abitusega loodetakse partnerit kõige kindlamini alles hoida. Siin korratakse selgelt, seda endale teadvustamata, isa ja lapse või ema ja lapse vahelist suhet - selliseid abielusid on küllalt palju. Samasugused on lood ka nende inimestega, kes lesestunult võimalikult kiiresti uuesti abielluvad, kuigi nad lahkunud partnerit omal moel armastasid. Neil on liiga vähe oma isiklikku elu, nad lülituvad ümber uuele partnerile ja kohanevad temaga - peaasi, et nad üksi ei jääks.

 

See, mille poole niisugusel viisil püüeldakse, sarnaneb sümbioosiga, Mina ja teise isiku vaheline lahutav piir kõrvaldatakse. Taotletakse kokkusulamist, erinevuste kadumist, et oleks nii, nagu üks depressiivne isik kunagi ütles: "Ma ei tea enam, kus ise lõpped ja kus algab teine." Kõige meelsamini lahustutaks teises või "pistetaks teine armastuse pärast nahka", nii et oldaks kaotamatult teises alles või kantaks kaotamatult teist endas. Mõlemal juhul on probleem selles, et hoitakse ise individuatsioonist kõrvale või ei võimaldata seda teisele.

 

Sageli kohtab partneritevahelisi suhteid kujul "kui mina sind armastan, mis see sinu asi on". See on suurepärane katse kaotushirmu vältida. Käitugu partner kuidas tahes, armastatakse ju lõpuks rohkem oma tunnet tema vastu kui teda ennast ja sõltutakse ainult iseendast ja oma valmisolekust armastada, nii võib jõuda igavikku.

 

Partneritevaheliste depressiivsete suhete teine vorm, väljapressiv armastus, on raskem. Kaotushirmust tulenev võimuiha peidetakse ülisuure hoolitsuse taha. Kui sellest fassaadist oma tahtmise saamiseks ei piisa, võetakse kasutusele mõjusamad meetmed. Ähvardatakse endale ots peale teha, ennekõike püütakse partneris süütunnet äratada. Kui ka sellest jääb väheseks, langetakse sügavatesse depressioonidesse ja meeleheitesse. Formuleeringud nagu näiteks "kui sa mind enam ei armasta, siis ei taha ma enam elada" panevad partneri õlgadele vastutuse: tema käitumisest sõltub teise inimese elu. Kui partner on liiga pehme iseloomuga ja hakkabki end süüdi tundma, kui ta ei näe situatsiooni läbi, võivad tulla tragöödiad. Kui vastastikune sissemässimine on kaugele läinud, ei leita neist mingit väljapääsu. Siis säilitab partner suhted üksnes hirmust ja kaastundest ning kuna ta end süüdi tunneb olevat - sügavamal hõõgub aga viha. Sageli kasutatakse väljapressimiseks ka haigust, seegi võib taoliste tragöödiateni viia.

 

Siin võime näha, et ka depressiivsete inimeste hirmudes ja konfliktides on midagi, mis kehtib kõikide inimeste kohta. Mida sügavamalt me armastame, seda enam on meil kaotada ja inimelu ohustatuses otsime me kõik kübekest turvalisust, mida me kõige sügavamalt loodame leida armastust. Nägime ka juba eespool, et individuatsioonist kõrvalehoidmine ei anna pelgupaika kaotushirmu eest. Vastupidi, oma ülesandest kõrvalehiilimisega konstelleerime just seda, mida me tahtsime vältida. Inimsuhete juurde kuulub loominguline distants, mis võimaldab kummalgi partneril ise olla, end iseseisvalt arendada. Tõelised inimsuhted on võimalikud vaid kahe iseseisva indiviidi vahel; sõltuvussuhe, kus ühest partnerist tehakse objekt, seda ei võimalda. Kes ei julge iseseisev partner olla, just siis ähvardabki oht teist kaotada, sest kuna ta teisest sõltub ja endast liiga vähe peab, tekib oht, et ta teise lugupidamise kaotab, nii kutsub ta esile olukorra, et partner teda "täie ette" ei võta. Teiselt poolt see, kes partnerit oma külge aheldada tahab, peab arvestama sellega, et kunagi hakkab partner end vabastama, tahtma, et teda tõsiselt võetakse - või partneri taluvuspiir ületatakse ja armastusest saab vihkamine. Või olgu siis, et mõlemal on neuroos, siis on aga tegemist stagneeruva suhtega, areng puudub, peaaegu täpselt kordub lapsepõlvesuhe.

 

Suguelu on depressiivsetele inimestele vähemoluline kui armastus, sümpaatia ja õrnus. Kui need on olemas, võivad nad end ka kehaliselt kinkida, nad on ka selles osas mõistvad ja usuvad, et armastus ei tunne piire, kõik on lubatud. Suure sõltuvuse korral esineb siin igat liiki masohhismi, mis võib ulatuda tingimusteta orjamiseni. Sageli on selle taga kujutlus, et ainuke võimalus partnerit kinni hoida on täielik allumine tema tahtele.

 

Kuipalju vabadust või seotust keegi vajab, palju ta neid talub või ei talu, selle kohta üldkehtivaid reegleid ei ole, igaüks peab siin ise endale sobiva lahenduse leidma. inimesed ise, nende sättumused, elulood ja kohad ühiskonnas on selleks liiga erinevad, et partneritevaheliste suhete kohta oleks võimalik püstitada üldkehtivaid nõudeid ja neist kõrvalekalduvat suhet vääraks või halvaks pidada. Meil peab olema niipalju üksteisemõistmist, et respekteerime ka meile kaugemaid armastuse vorme, muidu mõistame liiga kergekäeliselt hukka ja karistame neid, kel oli lapsepõlves liiga vähe elamusi ja kel seetõttu oli raske leida teed küpse armastuseni.

 

Depressiivne inimene ja agressiivsus

 

Eelöeldu põhjal on mõistetav, et oma agressiivsuse ja afektide käsitamine on depressiivsele inimesele suureks probleemiks. Kuidas saab ta agressiivne olla, end maksma panna ja läbi lüüa, kui ta on täis kaotushirmu, tunnetab oma sõltuvust ja tema elu oleneb täielikult armastusest? Sõltuv ei saa rünnata, kellest ta sõltub, keda ta vajab. See tähendaks selle oksa maharaiumist, millel istutakse. Teisalt on agressiivsus ja afektid möödapääsmatud, nagu seda maailm ja inimesed ja nagu ollakse ka ise. Mida saab aga oma agressiivsusega ette võtta, kui see nii ohtlik näib olevat?

 

Üks võimalus on sellest kõrvale hoida. Selleni jõutakse võibolla rahumeelse ideoloogiaga. Siis ei tajuta enam agressiivsuse põhjusi ja agressiivsust ennast, ei endas ega endast väljaspool. Olukorras, kus peaks end maksma panema, enda kaitseks välja astuma, hakatakse hoopis nägema seda olukorda mahedamates toonides, seda ei peeta üldse kuigi oluliseks - teine ju ei mõelnudki üldse nii, ei tasu iga tühja asja pärast vihastada - nii vabandatakse end iseenese ees välja. Mida enam sellise ideoloogia raames tagasi tõmbutakse, end mingit vastupanu osutamata solvata lastakse, afektide väljaelamine endal ära keelatakse, seda enam peab selliseid hoiakuid tasakaalustamiseks moraalse üleoleku tundega kompenseerima. Seejuures aga ei anta endale aru, et ka see on agressiivsuse üks - subliimne - vorm.

 

See hoiak võib viia kannataja rolli, hingelise, moraalse või seksuaalse masohhismini. Seejuures tekib kummaline vastastikune mõju, et seda, mida ei ole ise välja elada juletud, elatakse läbi koos teisega, kellele see teatud määral end temaga identifitseerides loovutatakse. Kas end niimoodi nõudva, võtva ja agressiivse partneri objektiks teeb, elab end temaga samastades koos läbi mitte üksnes need endas allasurutud aspektid, vaid tunneb ka eriti tugevat moraalset üleolekut: tema kui kannatav pool on parem ja usub, et ta pole süüdi, kuna süü jääb teise kanda. Selles ilmneb ühepoolselt kogetud "vooruste" väärtuste küsitavus. Uskudes teadlikult, et ollakse kannataja, tehakse kannatajaks teine, sadomasohistlik suhe muutub vastupidiseks, "pühakust" saab painaja, "patusest" piinatu. - "Mitte mõrvar, vaid mõrvatu on süüdi" on ühe Franz Werfeli näidendi pealkiri, sest kui partner tehakse oma kannatava alandlikkusega agressiivseks, "kurjaks" ja seega süüdiolevaks, äratatakse temas enam süütundeid; kui tema pärast veel ka haigeks jäädakse, pole süütundest enam pääsu, ise aga ollakse süütu kannataja. Siin võivad aset leida õudused, mis annavad aimu sügavate depressioonide taga olevate afektide intensiivsusest. Inimene ise neid afekte ei teadvusta, kui talle asi ära seletada, oleks ta jahmunud.

 

Me juba mainisime, et ka depressiivsete inimeste ülihoolitseva armastuse taga peitub teadvustamata agressiivsus. Sellise ülepingutatud hoolitsemisega võib ta partneri lausa lämmatada, ta "õrnalt vägistada".

 

Teadvustamata jääb agressiivsus ka depressiivse agressiivsuse võibolla kõige sagedasema vormi - virisemise, halamise ja hädaldamise puhul. Ei teadvustata, et see partnerile närvidele käib. Nad hädaldavad, et neil on kõigest kõrini, et inimesed on halvad, nii halastamatud. Nende näoilme on kaeblik ka siis, kui nad parajasti ei lamenteeri. Mitmel moel äratavad nad partneris süütundeid, nii et partner on üha enam sunnitud neid arvestama ja ilmutama nendega lävides aina rohkem osavõtlikkust. Või juhtub nii, et partneril saab mõõt täis, ta näeb olukorra läbi ja vabastab end nendest süütunnetest, mida depressiivne inimene talle kaela toob.

 

Kui agressiivsus ei avaldu ühegi senikirjeldatud moel, võib see väljenduda ka esialgu enesehaletsemises ja lõpuks enda vastu pöörata, nagu seda kõige intensiivsemal kujul tuleb ette melanhoolikutel. Lahendamatu konflikti tõttu agressiivsuse, süütunde ja armastuse kaotamise vahel peavad nad algselt teisele mõeldud süüdistused, etteheited ja viha iseenese vastu pöörama, jõudes enesevihkamise ja teadvustatud või teadvustamata enesehävitamiseni. Selline enesehävitamine on ju tõepoolest traagiline, kui see tuleneb lapsepõlve, tookord õigustatud viha- ja kadedustundest, mida ealeski välja näidata ei tohtinud, kuna siis oleks olukord veelgi hullemaks läinud ja oleks end kurjana tunnetatud. Kuna ei leitud oma afektidest vabanemiseks mingit võimalust, mingit ventiili ja kuna neid kogeti süütundena, tuli need enda vastu suunata, ka enda karistamiseks. Suurimad tragöödiad leiavad aset lapsepõlves. Need seisnevad selles, et laps peab enda eemaletõugatuse enesevihkamisena endasse sulgema ning kaotushirmu ja turvalisusetuse tõttu kogema agressiivsust oma niigi ohustatud olukorra raskendamisena. Nii õpib hiljem depressiivseks kujunev isik varasest lapsepõlvest peale oma agressiivsust käsitama. Reeglina on sel edaspidi veel niisugune tagajärg, et ta hakkab liiga hilja või ei hakka üldse mõistma, kus ja kunas ta oleks võinud olla või pidanud olema agressiivne; tal on väärad ettekujutused sellest, mil määral ta peaks agressiivsust rakendama, et midagi saada, end maksma panna või oma tahet läbi suruda - ta resigneerub, kujutledes, et selleks oleks käinud vaja tohutuid kvantumeid agressiivsust, mida tal ei ole; ja lõpuks - ka tema kujutlused väljendatud agressiivsuse võimalikest tagajärgedest on kõvasti liialdatud. Liialdus tuleneb hirmust ja valmisolekust end süüdi tunda - tal on lakkamatu hirm bumerangi ees, mis tabab teda tagasi pöördudes kaks korda suurema hooga, kui see, millega ta visati.

 

Millest peaks depressiivne isik alustama, kui ta tahab omandada uusi kogemusi oma agressiivsuse käsitamisel? Ta peaks mõistma, et sageli piisab teiste lugupidamise võitmiseks üksnes kindlameelsest pilgust, kindlast hoiakust, ta peaks aru saama ka sellest, et ta oma agressiivsuse võimalikke tagajärgi üle hindab.

 

Võib väita, et depressiivsete isikute allasurutud agressiivsus kulgeb tõusva joonena: tohutu muretsemine, tagasihoidlikkuse, rahumeelsuse ja alandlikkuse ideologiseerimine; hädaldamine, virisemine ja kannataja - hoiak; pöördumine iseenda vastu: etteheited, süüdistused, mis viivad iseenda nuhtlemiseni, millega võib jõuda iseenda hävitamiseni. Agressiivsuse enda vastu pööramise juurde kuulub ka somatiseerumine, mida me juba eespool mainisime. Sellisel pinnasel võivad tekkida mitmesugused raskesti ravitavad või ravimatud haigused, mis on justnagu viimane teadvustamata enesekaristamine ja enesehävitamises seisnev kättemaks.

 

Afektid ja agressiivsus, mida väljendada ei saa või ei tohi, mis niisiis mingit ventiili ei leia, muutuvad äärmiselt painajalikuks. Peale selle toovad need kaasa üldise algatusvõime languse, passiivsuse ja loiduse. Need pärsitud agressiivsuse tagajärjed põhjustavad omakorda sekundaarselt uuesti agressiivsuse pärssimist. Vihkamist, raevu ja kadedust esineb paratamatult ka lapse elus, ohtlikuks saavad need aga alles siis, kui nad hakkavad kuhjuma ja nende taustal tekivad depressioonid. Allasurutud jõuetu raev, frustreeritud agressiivsus, vihkamine ja kadedus tekitavad meis ka hilisemas elus depressiooni, "alla-surutust" - veel palju enamgi kui lapsena, kui me oma sõltuvuse ja abituse tõttu ei tohtinud neid endale lubada, ainult siis, kui lapsele afektide ja agressiivsuse väljaelamist ei keelata, saab ta hakata nende käsitamist õppima, agressiivsust olukorrast sõltuvalt rakendama või mitte. Kui laps on silmatorkavalt vaikne ja kuulekas, kui igavleb ja maailmaga midagi peale ei mõista hakata, kui ta ei ilmuta mingit enesealgatust ja tead tuleb aktiivseks tegutsemiseks alati tagant tõugata, kui tal on lastele üldiselt mitte omane kalduvus loidusele, kui ta üksi olles endale mingit tegevust ei leia ja üksijäämist ei talu - siis on need algava depressiivsuse tunnused, mida ei tohiks tähelepanuta jätta.

 

Agressiivsuse seedimisel võib jõuda küpsuseni vaid siis, kui kogutakse oma agressiivsuse varal kogemusi. Õige ja talitsetud agressiivsus on meie eneseväärikustunde oluline komponent. Agressiivsuse arg ja oskamatu rakendamine on depressiivsete isikute madala enesehinnangu oluliseks põhjuseks. Goethe sõnad "Südamesugulastest": "Teise inimese suurte eeliste eest pole muud pääsu kui armastus" on kadeduse sublimatsioon, ent - laps ei oska veel sublimeerida.

 

Depressiivse isiku elulooline taust 

 

Nüüd esitame endale küsimuse, kuidas võib saada alguse isiksuse depressiivne areng, kuidas see kujuneb, et kaotushirm ja hirm Minaks saamise ees hakkavad nii tugevasti domineerima.

 

Eelsoodumuseks võib olla rõhutatult hingeline ja tundesoe sättumus, valmidus ja võime armastada ja mõista. Sageli on need jooned seotud teatud melanhoolia ja kiindumusega, mis põhjustavad depressiivsele inimesele raskusi, kui ta peab millestki niisugusest lahti ütlema, mis on tema tunnetele oluline ja millesse on ta palju investeerinud. Seega on tegemist melanhoolsete joontega inimestel sageli esineva tundestruktuuriga, mis soosib truudust, tunnete püsivust, armastust ja mõistmist. Jääb siiski lahtiseks, mil määral on need jooned selle tagajärjeks, et tunnetatakse: oma kalduvusele ja soovile vastav elu on kas päris võimatu või pidevalt ohustatud. Nende inimeste agressiivne läbilöögivõime jääb enamasti - samuti sättumuse kohaselt - tagaplaanile, neil on liiga vähe "küünarnukke", nad on loomult rahumeelsed ja head ning neil ei ole kuigi palju võitlusvaimu. Teiseks konstitutsionaalseks komponendiks võib olla ülitundlikkus, võetakse kõik südamesse. "Paksu naha" puudumise tõttu vajavad need inimesed tuge ja kaitset. Tõenäoliselt võib depressiivsust soodustavate sättumuslike faktorite hulka lugeda ka kaasasündinud kalduvuse flegmaatilisusele ja mugavusele.

 

Paljude depressiivsete inimeste elutunnetuse - peaaegu täielik lootusetus - tuleneb sellest, et nad ei saa uskuda tulevikku, ka mitte iseendasse ja oma võimetesse, nad on õppinud üksnes kohanema. Neid valdab tunne, et igasugune perspektiiv puudub, tugevad on nad ainult talumises ja loobumises. Selle asemel, et olla maailmas ootus- ja lootusrikkalt, ootavad nad alati kõige hullemat. Nad on täielikud pessimistid, neil on raske uskuda, et elu võiks ka neile kunagi midagi rõõmustavat, kerget ja õnnelikku tuua. Ja kui see kord ikkagi juhtub, tunnevad nad end süüdi ja küsivad endalt, millega nad selle ära on teeninud. Nad ei oskagi õieti rõõmustada ja teevad nii mõnegi võimaluse õnnelik olla oma pettumusprofülaktikaga olematuks. Kuna nad arvavad, et neil ükski asi õnnestuda ei saa, siis ei püüdlegi nad selle poole tarviliku intensiivsusega, sest sellisel juhul oleks viltuvedamine veelgi valusam.

 

Küllap on juba selge, et depressiivsete inimeste põhiprobleem on ebaõnnestunud subjektiks olemise puudulik areng. Kuna neil on maailmale vastu panna vaid nii nõrguke "mina", tõlgendavad nad kõike nõudena, nad näevad igal pool üksnes hunnikute kaupa nõudmisi, mille ees nad lõpuks meeleheites resigneeruvad. Sellesama Mina nõrkuse tõttu ei saa neil olla tugevaid soove ega eesmärke, samuti ei õnnestu neil piisava küpsuse puudumise pärast ülejõukäivaid nõudmisi tagasi lükata ega neid täies ulatuses tunnetadagi: depressiivsetel inimestel on raske "ei" öelda, see tuleb nende kaotushirmust ja sellest, et "ei" öeldes tunneksid nad end süüdi olevat. Neile jääb vaid depressioon või siis teadvustamata "streik", kui nende taluvuspiir ületatakse; süütundest see neid aga ei vabasta. Sügaval hingepõhjas kuhjunud vihkamine ja kadedus, mida neil polnud julgust väljendada, võivad kogu nende elutunnetuse mürgitada või need tuleb lõputute enesesüüdistuste ja -nuhtlustega lunastada. Kuna nad püüavad vältida hirmu Minaks saamise ees sellega, et nad aina enam oma ise-olemisest loobuvad, ei ole neil sellest olukorrast mingit väljapääsu. Abi võib siin tulla ainult siis, kui juletakse saada iseseisvaks indiviidiks.

 

Täiendavad tähelepanekud

 

Püüame nüüd isiku depressiivsest ilmingust kokkuvõtet teha. Kui indiviidi subjektiks kujunemist välditakse ja andumuse aspekti üle tähtsustatakse, siis selle kõige üldisemaks tagajärjeks, nagu eespool nägime, on teise isiku ületähtsustamine, kusjuures isik ise minetab samavõrra omaenda tähtsust. Oma Mina tahaplaanile jätmisega kaasneb positiivses mõttes eelkõige teise mõistmine, talle kaasaelamine, kaastunne. Alati mõeldakse kõigepealt teisele, tema olukorrale ja huvidele, püütakse ennast tema olukorda asetada, jõutakse identifikatsioonini. Esialgu on see kõik väga hea, ent depressiivne isik jääb nagu sellese samastumisse toppama, ta ei leia tagasiteed oma "mina" juurde. Nii minetab ta liiga palju enese Minast ja temast võib saada üksnes teise kaja. Võiks ka nii öelda, et ta mõistab vääriti kristlikku nõuet "armasta oma ligimest nagu iseennast", tähendab talle see "armasta oma ligimest rohkem kui iseennast".

 

Ilm ja inimesed on juba kord, nagu nad on ja neid, kes nii arvavad, hakatakse enamasti pikemalt mõtlemata ära kasutama. Kui oodatakse teistelt samasugust põhihoiakut ja loodetakse, et nad on sama hoolitsevad ja mõistvad ning teistega arvestavad - siis need ootused ja lootused lähevad vaid haruharva täide. Vastupidi, depressiivsed isikud on sunnitud kogema, et teised on pahatihti hoopis egoistlikumad, ei tee sellest mingit probleemi ja jõuavad elus kaugemale. Et sellest kogemusest üle saada, tuleb oma puudustest teha voorus. Siis tuleb käitumisest teha ideoloogia, et seedida kadedust ja leida tröösti sellest tekkivast üleolekutundest.

 

Nagu üldse kõik ideoloogiad, nii on ka depressiivsete isikute ideoloogia raskesti korrigeeritav. Nad ei taha juba sellegi pärast millestki lahti öelda, et ideoloogia nimel on tulnud nii paljust loobuda, tohutult kadedust alla neelata, samuti sellest saadud moraalse rahulduse pärast - ja lõppude lõpuks ei tohi ju ometi ise midagi teha, mida teiste juures on nördimusega taunitud. Kuna nende elutehnika on puudulik, jäävad nad ikka vanadesse rööbastesse. Aja jooksul mässib nende ideoloogia neid üha enam ja enam sisse, kusjuures see ideoloogia ei ole mingi lahendus, kuna see peab nõrkuse, hirmu üksnes kinni hoidma. Võimet tõeliselt sublimeerida esineb harva, nagu seda väljendab ka eeltoodud tsitaat Goethelt. See, kes on küll oma ideoloogia kohaselt vähenõudlik ja alandlik, ei pääse ikkagi kadedusest, kibestumisest, mida ta tunneb "elu ebaõigluse" pärast.

 

Asjaolu, et ei elata subjektina, viib seega peaaegu paratamatult kadeduseni, jõuetusest ja enda ära kasutada laskmise pärast tuntavast kibestumisest tuleneva vihkamiseni. Siis näib olevat üheks võimaluseks pääseda neist piina ja süüga kogetavatest tunnetest tagasihoidlikkust, alandlikkust, rahumeelsust ja vähenõudlikkust ülistava ideoloogia rajamine. Võibolla saab siis loota, et leitakse sisemine rahu - ent see rahu on pidevas ohus, sügavamal hingepõhjas hõõguvad varjatud afektid. Vääriks eraldi uurimistööd, et selgitada, kuidas on võimalik, et end armastuse usuks tituleeriva ristiusu ajaloos on nii palju vihkamist, julmust ja sõdu. Kas see on seotud kristliku, alandlikkust jutlustava ideoloogiaga, mida kiriku võimupoliitikas usklike kuulekuses hoidmiseks ära kasutatakse, lubades neile nende kuulekuse eest teises ilmas tasuda.

 

Igasugune ideoloogia saab ohtlikuks, kui ta lihtsustades üht põhiimpulssi absolutiseerib või püüab mõnd impulssi kõrvale jätta - seda kindlamini konstelleerib ideoloogia sellega just seda, mida ta vältida püüdis. Meie hingel, meie alateadvusel on eriline võime teritada meie tähelepanu sellise ühekülgsuse suhtes, mis tähendaks eluks nimetatud antinoomsete (fundamentaalne vastuolu) jõudude vahelise pinge ohustamist; see toimub unenägude, vigade, partneriga kokkusaamise ja - hirmu kaudu, seda kõike peame oskama ära seletada. Nii näiteks näeb tagasihoidlik ja rahumeelne inimene unenägusid, kus ilmub, enamasti teise inimesega seotuna, äärmuslikul kujul see, mis temas on alla surutud. See on vihje sellele, mida ta endasse integreerima peaks. Samasugune üleskutse enda täiendamiseks võib end ilmutada partneri valikul. Sageli paelub ja kütkestab just vastandtüüp, kuna teadvustamatult aimatakse, et temalt saab õppida seda, mida ise välja elada ei juleta; vähemalt on olemas võimalus õppida.

 

Põhiimpulsside juures täheldame tihti sellist nähtust, et allasurutud, mitte välja elatud impulsid sisemiselt või väliselt konstelleeritakse. Juhtub nii, et satutakse sellistesse olukordadesse või kohatakse niisugust partnerit, et - kui ei juleta olla subjekt -, tekivad lahendamatud konfliktid või teine võimalus: jõutakse oma taluvuspiirini ja ollakse siis sunnitud teisiti käituma. Siis võib see, mis seni oli alla surutud, jõuda läbimurdeni: allasurutu omandab purustusjõu. Kõik isiksusse integreerimata tundeosalused otsekui iseseisvuvad ja löövad siis välja kehalises vormis.

 

Depressiivsete inimeste hulgas on palju usklikke. Usu juures neid kõige enam lunastusidee, kannatustest vabanemine ja süü andeksandmine. Sageli nad igatsevad tõdeda absoluutselt kõige seostatust ja ühtsust müstilisel teel ning loodavad jõuda selle tõdemuseni meditatsiooni abil. Peale ristiusu, kus neile imponeerib alandlikkuse ja õilistava kannatuse idee, pooldavad nad tihtipeale ka budismi, budistlikku lahtiütlemist maisest maailmast. Lapsemeelselt usuvad nad, kes nad oma elu siin ilmas täiuslikult elada ei saa, teispoolsesse, paremasse maailma. Siin maailmas saavad neile osaks alandused, nad alandavad end ise või teised alandavad neid, teises ilmas neid ülendatakse. Võibolla just depressiivsetel isikutel on kõige raskem taluda oma usu vankumalöömist, mida võivad põhjustada kaasaja teaduste edusammud. Depressiivsetel inimestel jääb sageli kahe silma vahele, et need teadused saavad oma kvantitatiivsete ja kausaalsete meetoditega uurida üksnes elu ja maailma üht piiratud osaaspekti.

 

Ent teisalt kalduvad depressiivsed inimesed liiga sageli paljusid asju Jumala ja kuradi hooleks jätma. Kanname põues nii taevast kui põrgut ja ka vastutust nende eest. Nii nagu peame kurja õppima ära tundma, vastu võtma ja alistama ja seda mitte kuradile või kujutletavale vaenlasele projitseerima, täpselt samuti peaksime ka iseendas head, jumalikku tuuma otsima ja püüdma seda ellu viia, selle tuuma ja meie endi, mitte teises ilmas tuleva tasu pärast. Depressiivsed inimesed kipuvad nägema kõiges liiga palju "Jumala tahet" ja soodsat juhust, nii pääsevad nad oma vääriti mõistetud alandlikkuses vastutusest. Haiged depressiivsed isikud võivad jõuda usuhulluseni, hakata end pidama lunastajaks, Kristuseks jne.

 

Terved inimesed, kel on depressiivse varjundiga jooni, võivad jõuda oma usklikkuses sellise tundesügavuseni, et neil sageli esinevad müstilised elamused. Nad tunnevad surma lunastusena, just nende puhul täheldame kõige sagedamini surmale alistumist. "Sinu tahtmine sündigu" võib viia täielikule alistumisele saatuse ees, sel on tugev jõud. Tihti võtavad nad saatust täieliku paratamatusena, sellise suhtumise ülim vorm on amor fati. Nad kalduvad erandlikult kõiki oma saatuselööke seostama oma süüga, on valmis süüd heastama ning neist võivad kergesti saada selliste inimeste ohvrid, kes oskavad teisi ära kasutada. Eetikas võtavad nad käske ja keelde tihtipeale liiga tähenärijalikult.

 

Depressiivsete joontega tervele inimesele on iseloomulik võime teist inimest tema olukorras mõista, valmidus teisi inimesi "vastu võtta", neile tähelepanu osutada. Tema oskab andestada, kannatlikult oodata, kuni asjad "küpseks saavad", temas on vähe egoismi. Tunnetes on ta ustav, tema vajadused on lihtsad ja tagasihoidlikud, tal pole raske vajadusel millestki ära öelda. Elu seevastu tundub talle emamasti raske, mõnikord otsib ta vastukaaluks eluraskustele kergendust süütust huumorist. Talle on omane sügav vagadus. See ei seondu tingimata kirikuga, pigem on see seotud eluga: sõltuvustest ja ohtudest hoolimata jaatab ja armastab ta elu. Tema põhilised voorused on visadus ja võime raskusi taluda.

 

Nende kõige kenamate omaduste hulka kuuluvad hingehellus, tundesügavus ja südamesoojus. Südamepõhjas on nad selle kõige eest tänulikud, mis neil on. Oma õnnestumisi ei pane nad kuigivõrd iseenda ja oma võimete arvele, tõeliselt alandlikuna peavad nad õnnestumisi pigemini kingituseks või armuanniks.

_____________________________ 

1. Hirm saada iseseisvaks minaks.
2. Kardab turvalisusest ilmajäämisest.
3. Nimetasime seda andumuse aspektiks.
4. Soov jõuda lähedase kokkupuuteni teise inimesega, igatsus ise armastada ja armastatud olla.
5. Armastades on soov teha teine inimene õnnelikuks.
6. Depressiivne isik püüab mõista, teiste soovid ära arvata, mõtleb rohkem temale kui iseendale, võime end unustada ning kogeda õnnestavat vastastikust andmist ja võtmist.
7. Leida uuesti seda, mida me varases lapsepõlves kogesime.
8. Tunda, et meid tingimusteta armastatakse.
9. Võime armastada on meile sättumusena kaasa antud.
10. Partner omandab ülisuure väärtuse.
11. Vajatakse ilmtingimata teist inimest.
12. Nad on partnerist sõltuvad.
13. Ma vajan sind, kuna ma sind armastan.
14. Ma armastan sind, kuna ma sind vajan.
15. Vajatakse teist inimest, kuna tahetakse ise armastuse osaliseks saada.
16. Ta püüab lahutavat distantsi kõrvaldada.
17. Teda teisest lahutav lõhe valmistab talle piina.
18. Kaugus tähendab talle üksijäetust ja mahajäetust (see võib esile kutsuda sügava depressiooni ja meeleheite).
19. Võimalus abi saada oleks oma iseseisvuse ja sõltumatuse arendamine.
20. Jäädes ise võimalikult lapselikuks, abituks ja sõltuvaks (näidata, et mind ei tohi maha jätta).
21. Kaotuse hirm.
22. Lähedus tähendab kindlust ja turvalisust.
23. Alati püüab teistega samastuda.
24. See, kellel endal Mina puudub, siis ta vajab seda väljastpoolt.
25. Tema idealiseerib inimesi, eriti neid, kes talle lähedal seisavad, laseb neil paista ohutumana, kui nad tegelikult on.
26. Kahtlused ja kriitika surub alla.
27. Väldib pingelisi situatsioone ja vaidlusi.
28. Näeb inimest liiga heas valguses, kindlalt uskudes, et inimene on hea.
29. Ta tahab ise olla hea inimene: tagasihoidlikkus, vähenõudlikkus, rahumeelsus, omakasupüüdmatus, kaastunne, halastus.
30. Ta ei julge oma soove, impulsse, afekte ja tunge välja elada.
31. Passiivsed, äraootavad hoiakud.
32. Nad ei pea endast lugu, kuna ei julge midagi endale võtta.
33. Ta ei ütle oma arvamust välja, ei räägi oma taluvuspiirist.
34. Nad võivad teha selliseid asju, mida nad tegelikult teha ei taha.
35. Ei väljenda oma soove küllaldase selgusega.
36. Probleeme seedetrakti, kõri, kurgumandlite, söögitoru, maoga.
37. Mälu nõrkus.
38. Kui elult midagi ei soovita, läheb see tühisemaks ja igavamaks.
39. Paranemine hakkab siis, kui nad julgevad elult endale midagi võtta.
40. Armastus, soov armastada ja armastatud olla - siin saab arendada oma parimaid jooni.
41. Pinged, vaidlused ja konfliktid - need suhted on talle piinavad, isegi väljakannatamatud.
42. Distantsi suurenemist tundes, võib mõelda, et teda enam ei armastata.
43. Tervel depressiivsete joontega inimesel on suur võime armastada, ta on valmis anduma ja ohverdama, ta suudab partneriga koos ka raskusi kanda; ta annab partnerile turvalisustunde, tema enda tunded on siirad ja ta armastab midagi vastu nõudmata.
44. Häirete korral hakkab domineerima kaotuse hirm.
45. Depressiivsed isikud loevad partneri soovid ära silmadest. Kõrvaldatakse ta teelt kõik takistused, võetakse üle tema vaated ja jagatakse tema arvamusi. Elatakse jäägitult partnerile, ennastohverdavat armastust.
46. Kuhu lähed sina, sinna lähen ka mina.
47. Peaasi, et nad üksi ei jää.
48. Väljapressi armastuses kasutab võttena, et partneris süütunnet tekitada.
49. Partneri käitumisest sõltub depressiivse inimese elu.
50. Liiga kergekäeliselt mõistame hukka ja karistame neid, kel oli lapsepõlves liiga vähe elamusi ja kel seetõttu oli raske leida teed küpse armastuseni.
51. Depressiivne isik ei saa rünnata seda, kellest ta sõltub, keda ta vajab.
52. Teine ju ei mõelnudki üldse nii, ei tasu iga tühja asja pärast vihastada - nii vabandatakse end iseenese ees välja.
53. Sellise ülepingutatud hoolitsemisega võib ta partneri lausa lämmatada, ta õrnalt vägistada.
54. Virisemine, halamine, ja hädaldamine - äratada süütunnet partneris.
55. Võivad jõuda ka enesevihkamiseni, enesehävitamiseni (kui minnakse lahku).
56. Teiste lugupidamise võitmiseks üksnes kindlameelsest pilgust, kindlast hoiakust.
57. Allasurutud agressiivsus kulgeb tõusva joonena.
58. Allasurutud jõuetu raev, frustreeritud agressiivsus, vihkamine ja kadedus tekitavad meis ka hilisemas elus depressiooni.
59. Õige ja talitsetud agressiivsus on meie eneseväärikustunde oluline komponent.
60. Ei julgeta, ei öelda.
61. Kohusetundlikud.
62. Pahameelele reageeris organism peavaluga, võimetusega ka endale midagi nõuda valuga maos.
63. Nad ei julge end maksma panna, elus läbi lüüa.
64. Arstid kirjutavad neile tavaliselt depressiooni vastaseid ravimeid.
65. Teda kasutatakse teiste inimeste poolt ära.
66. Vihast tugevam oli hirm sõpra kaotada.
67. Teise mõistmine, talle kaasaelamine, ja kaastunne - depressiivsete tugevad küljed.
68. Ta tunneb alati liiga suurt vastutust.
69. Ta tunneb end kõige eest vastutavana.
70. Sageli paelub ja kütkestab just vastandtüüp, kuna teadvustamatult aimatakse, et temalt saab õppida seda, mida ise välja elada ei julgeta (vähemalt on olemas võimalus õppida).
71. Allasurutu omandab purustusjõu.
72. Siin maailmas saavad neile osaks alandused, nad alandavad end ise või teised alandavad neid.
73. Sobivad mitmed hooldusega elukutsed.
74. Samuti peaksime ka iseendas head, jumalikku tuuma otsima ja püüdma seda ellu viia.
75. Tihti võtavad nad saatust täieliku paratamatusena.
76. Eetikast võtavad nad käske ja keelde tihtipeale liiga tähenärijalikult.
77. Nad püüavad lapse rolli sisse elada, teda mõista (võivad lapse endaga liiga tihedalt siduda).
78. Neile valmistab raskusi olla järjekindel ja vajadusel ka karm.
79. Kutsetööks valivad tegevusalad, kus tuleb emalikult hoolitseda, abistada, teenida, hooldada.
80. Neile sobivad üldkasulikud tegevused sotsiaalabis, meditsiinis, psühhoteraapias, samuti aiandus, mesindus, metsandus, hotellimajandus, toiduainetetööstus.
81. Nad oskavad oodata ehk kannatlikkus (ise midagi võtta ei tohi, jääb ootama - ehk teised täidavad tema soovid).
82. Ta oskab andestada, kannatlikult oodata, omab selles vähe egoismi.
83. Tunnetes on ta ustav, pole raske vajadusel millestki ära öelda.
84. Talle on omane sügav vagadus (raskustest hoolimata jaatab ja armastab elu).
85. Ta peamiseks plussiks on visadus ja võime raskusi taluda.
86. Oma väärtusi mitte kahe silma vahele jätta.
87. Nende kõige kenamad omadused on hingehellus, tundesügavus ja südamesoojus.
88. Tõeliselt alandlikuna peavad nad õnnestumisi pigem kingitusteks või armuanniks.
89. Kardab valesti öelda.
90. Muretsemine.
91. Anda endast kõik, lojaalne.
92. Annab turvatunnet.
93. Visadus - pean toime tulema.
94. Empaatia - parim kaaslane.
95. Läbi ja lõhki hea inimene.
96. Kannatlikkus - hea kuulaja.
97. Ei soovi teistele halba.
98. Depressiivseid inimesi tuleb kaitsta liigse töö eest.
99. Tal tuleb õppida ennast kiitma (teised võiksid depressiivset isikut kiita).
100. Tahab avalikkust.
101. Ei meeldi üksi olla.
102. Teda motiveerib inimestega kontaktis olemine.
103. Soovib saada palju tähelepanu ning positiivset tagasisidet.