Hirmu põhivormide kokkuvõte

Hafiz: "Kui igaüks teisest kõike teaks, siis andestaks igaüks hõlpsasti, ei oleks enam ei uhkust, ei kõrkust."

Hirmu nelja põhivormi taga on üldinimlikud probleemid, millega meil kõigil tuleb tegeleda. Igaühel meist esineb ühes või teises vormis hirm andumuse ees, kõigile neile vormidele on ühiselt omane meie eksistentsi, meie isikliku eluruumi või meie isiksuse integreerimise ohustatuse tunne, sest igasugune usaldav avatus, tähelepanu või armastus võib meid ohtu asetada, kuna oleme siis kaitsetumad, kergemini haavatavad, peame midagi endast loovitama, mingi osa iseendast kellegi teise kätesse andma. Seetõttu on hirm andumuse ees seotud hirmuga enda "mina" kaotamise ees.

 

Igaühel meist esineb ka hirm "minaks" saamise ees, individuatsiooni ees, mille erinevate vormide ühine osa on hirm üksinduse ees. Sest iga individuatsioon tähendab eristumist kaitsvatest ühisjoontest. Mida enam me iseendaks saame, seda üksikumaks me jääme, kuna siis kogeme üha enam indiviidi isoleeritust.

 

Igaüks meist kogeb omal moel hirmu kaduvuse ees, möödapääsmatult tuleb meil ikka ja uuesti kogeda, et miski lõpeb, lakkab äkki, seda enam ei ole. Mida rohkem me midagi hoiame ja säilitada tahame, seda enam satume selle hirmu küüsi, mille erinevate vormide ühisjoonena võib täheldada hirmu muundumise ees.

 

Ja lõpuks esineb igaühel meist ka hirm paratamatuse ees, lõpliku karmuse ja ranguse ees, mille erinevate liikide ühisjoon on hirm meie möödapääsmatu kindlaksmääratuse ees. Mida enam me püüdleme mitte millekski kohustava vabaduse ja omavoli poole, seda enam peame kartma konsekventsi (järjekindluse, püsivuse) ja reaalsuse piire.

 

Kuna meie suured hirmud, mis on meie küpsusele viivaks arenguks nii olulised, pole välditavad, maksame katse eest neist kõrvale hoida paljude väikeste, banaalsete hirmudega. Need neurootilised hirmud võivad seostuda praktiliselt kõigega ja need on lõppude lõpuks vaid siis hajutatavad, kui tunneme ära nende taga peituva tõelise hirmu ja hakkame sellega tõsiselt tegelema. Kui eksistentsiaalsed hirmud paigast nihutatakse, kui lastakse neil paista ohutumatena, kui nad tegelikult on, kui neid lausa naeruvääristavalt moonutatakse, siis näivad neurootilised hirmud meile mõttetud - nad lihtsalt ainult piinavad ja koormavad. Ent me peaksime mõistma neid kui häiresignaale, nagu vihjet sellele, et meiega mingis mõttes "ei ole asjad korras", et tahame millegi olulisemaga tegelemise asemel seda vältida. Suurte hirmude nihutamisel neid asendavaile neurootilistele hirmudele on halvav ja pidurdav toime, lisaks sellele rebib see meid meile päris olulistest eluülesannetest eemale.

 

Nii saab hirm eespool kirjeldatud põhivormide kujul olulise tähenduse. See ei ole ainult mingi pahe, mida tuleks igati vältida, vaid see on varasest lapseeast peale isiksuse arengu jaoks tingimata vajalik faktor. Kui kogeme üht suurest hirmudest, siis seisame silmitsi elu ühe suure nõudega: hirmu vastuvõtmisega ja püüdega seda ületada saame juurde uue võtme - iga hirmust jagusaamine on võit, mis meid karastab, iga hirmust kõrvalepõiklemine aga kaotus, mis meid nõrgestab.

 

Nagu eluloolisest näidetest selgus, on igal hirmul eellugu, arengulugu. Täiskasvanute hirmude ulatuse, intensiivsuse ja objekti kujundamisel on oluline osa neil hirmudel, mida kogeti lapsepõlves. Põhilises osas õnnestunud lapsepõlvega inimene - kui teda just mingid eriti rängad saatuselöögid ei taba - on üldjuhul võimeline põhihirme seedima, vähemalt sellisel määral, et ta neist haigeks ei jää, kuna tal oli võimalus rajada enda isiksusele stabiilne vundament.

 

Keda seevastu on liiga vara tabanud mitte-eakohased hirmud ja saatuselöögid ja kes ümbruskonnast abi ei leidnud, see kogeb hirmu ka hiljem palju ähvardavama ja rõhuvana, sest uued hirmud aktiviseerivad tema varasest lapsepõlvest pärit vanu, seedimata hirme. Sellistest hirmudest võib aidata üle saada üks psühhoteraapia liike. Raskesti talutavate hirmude korral, mille suurus reaalsuse poolt vaadatuna jääb ehk arusaamatuks, võib abi tulla juba sellestki lapsepõlve hirmude taaselustumisega, lapsena oli ta nende hirmude küüsis abitu, vahepeal on aga tulnud hirmude ohjeldamiseks uued jõud, mis tal tookord puudusid: usaldus, lootus, arusaamine ja julgus.

 

Meie sättumus, kokkusaamine keskkonnaga, kuhu me sünnime - keskkonda mõtleme siin võimalikult avaras mõttes - toob selle, mida me nimetame saatuseks. Selle saatuse algust kujundab meie lapsepõlv, see algabki lapsepõlvega - see saatus on "elades arenev vermitud vorm". Just psühhoteraapia annab meile võimaluse tunnetada midagi sellist, millest varem uskusime, et peame sellega kui saatusega lihtsalt leppima, varaste keskkonnakahjustuste tagajärjena, mida saab tagantjärele heastada.

 

Hirmu nelja põhivormi või põhiimpulsi või põhinõude all on mõeldud midagi üldinimlikku ja põhimõttelist, mis kuulub vahetult meie eksistentsi juurde. Nähtavasti selgub ka sellest, et meil on alati mingile elus ettetulevale olukorrale reageerimiseks põhimõtteliselt neli võimalust. Igasse inimestevahelisse suhtesse, igasse ülesandesse või nõudesse saame suhtuda neljal erineval moel: me võime seda tunnetades sellest distantseeruda või sellega identifitseeruda; võime selle seadusena enda õlgadele võtta või püüda seda soovikohaselt muuta. Igas olukorras ja ülesandes, igas otsustuses, igas olulises inimestevahelises kokkusaamises, igas saatuslikus sündmuses - neis kõigis peituvad potentsiaalselt need neli vastusevõimalust. See on elu märk, et need neli vastusevõimalust meie käsutuses on ja me neid vastavalt situatsiooniga seotud asjaoludele ja meie endi sättumusele rakendame või vähemalt neid oma otsuste tegemisel arvesse võtame. Aga mitte ainult seda, sageli nõuab näiteks inimlik suhe, et peame kõiki nelja impulssi üksteisega tihedalt läbipõimunult praktiliselt läbi elama. Selline "täiuslikkus" on aga üksikisiku puhul võimalik ainult teatud piirides, kuna oleme inimestena ebatäiuslikud. Täius ja täiuslikkus on need kaks inimese ideaali, millest kumbagi ei saavutata, millele me aga enda võimaluste piires läheneda püüame.

 

Nelja põhipüüdluse kohta rakendatult tähendab see, et me võime alati proovida iseendale truuks jääda, oma individuaalsust säilitada, sõltuvust vältida ja tunnetuse kaudu maailma mõista ning kartmatult enda iseolemist läbi elada.

 

Osutame ka sellele, et sageli on kahel teineteist täiendaval isiksusestruktuuril üksteise suhtes instinktiivne külgetõmbe- ja võlujõud, sest mitte miski ei lumma neid rohkem kui see, kui keegi teine elab veenvalt läbi seda, mille võimalust me ka iseendas adume, aga võibolla allasurutuna või me pole seda välja elama õppinud või välja elada tohtinud. Tundub nii, et tahame vastava vastandtüübi kaudu jõuda "täiuseni", täielikkuseni, mis peaks meid individuaalsest piiratusest ja ühekülgsusest vabastama, see on ka seksapiili oluline osa.

 

Selles mõttes võluvad üksteist ühelt poolt skisoidsed ja depressiivsed, teiselt poolt sundustega ja hüsteerilised isikud. Kas selles väljendub meie teadvustamata soov täienduste järele, soov leida partneris seda, mis meil endal puudub; kas aimame selles võimalust oma saatusliku struktuurimääratuse köidikust vabaneda? Kindel on niipalju, et vastandtüüpide antinoomses külgetõmbes võib sellise täienduse šanss peituda. Ent ainult sel juhul, kui oleme valmis seda aktsepteerima, et teine on teistsugune kui meie, kui me teist tõsiselt võtame ja mõista soovime, võime loota, et avastame ka endas teistmoodi-olemise ja saame seda arendama hakata. Tuleb tõdeda, et reaalses elus on asjad tavaliselt vastupidi.

 

Sundustega inimest fastsineerib (haarab, kisub kaasa) tema hüsteerilise vastandtüübi värvikas ja kirev elu, tema elavus, riskirõõm ja avatus kõigele uuele, kuna ta ise nii kramplikult kõigest harjumuspärasest kümne küünega kinni hoiab, alati ainult kindla peale välja läheb ja sel moel - nagu ta ise tunneb - oma elu mõttetult kitsendab. Ja nagu juba osutasime, hüsteeriliste isiksusestruktuuri elementidega inimene on võlutud oma vastandtüübist, kuna sel on püsivust ja järjekindlust, ta on stabiilne ja usaldusväärne ning elab kindla korra järgi - tema tugevad küljed on hüsteeriku nõrgad kohad. Aga ka siis võivad tekkida traagilised ja komplitseeritud suhted ning arusaamatused, kuna kumbki püüab oma spetsiifilise hirmu tõttu teisele enda õigsust tõestada.

 

Nendest aspektidest võivad teadmised neljast põhihoiakust ja põhihirmust ka partneritevahelistes suhetes nagu igasugustes inimestevahelistes suhetes üldse kasuks tulla. Tänapäeval kohtame nii sageli tendentsi kohe esimeste pettumuste korral suhted partneriga katkestada, sageli jäetakse sellega iseennast ilma võimalusest end teise mõistmise kaudu edasi arendada.

 

Kuna nende nelja maailmas oleku vormi puhul on põhimõtteliselt tegemist meie olemuse juurde kuuluvate võimalustega, siis on nad alati olemas olnud ja nad jäävad alles ka tulevikus. Erinevad ajad, kultuurid, sotsiaalsed struktuurid ja kollektiivsed elutingimused; ajaga seotud ideoloogiad ja väärtushinnangus, eetilised ja usulised, poliitilised ja majanduslikud suhted tingivad seda, et nelja põhihirmu kogetakse erineva rõhuasetusega ja struktuuritüüpe hinnatakse erinevalt. Nii võib tervete etappide vältel üks struktuuritüüp olla dominantne, nii et neil etappidel on vastaval tüübil paremad arenguvõimalused, kuna lapsi kasvatatakse algusest peale vastava suunitlusega, vastandtüüpi aga surutakse kollektiivselt kõrvale või sellesse suhtutakse prejoratiivselt (halvustavalt, laitvalt).

 

Võibolla on lugeja päris pettunud, et ta enda isiksusestruktuuri määratleda püüdes ei jõua selgusele, millise tüübi hulka tema kuulub. Tõenäoliselt avastab ta endal kõigi nelja tüübi jooni, samuti nagu osa kõigist neljast põhihirmust. Mulle näib, et see kõik räägib just kirjeldatud põhihirmude ja isiksuse struktuuritüüpide eluläheduse ja reaalsuse kasuks, et nad nii-öelda "puhtal kujul" ei esine, sest selline "puhtakujulisus" vastaks küll meie ratsionaalsele vajadusele täpsete määratluste ja selgepiiriliste süsteemide järele, ent nende rakendamine reaalse elu suhtes oleks vägivaldne. Kuna põhiimpulsside ja nende juurde kuuluvate hirmude puhul on pealegi tegemist üldinimlike asjadega ja kuna nende kujunemine on seotud meie kõigi varase lapseea arengufaaside läbimisega, peame enda vastavate algete ja võimaluste olemasolust teadlikud olema. Võime isegi nii öelda, et oleme seda elujõulisemad, mida enam kõik neli valdkonda meisse puutuvad, see tähendab, et ükski põhiimpulss ei ole täielikult esindamata. Selline olukord tähendab, et oleme lapsepõlve faasid, mil impulsid ja hirmud oma esialgse kuju omandavad, läbinud suhteliselt tervena. Ühekülgsete isiksusestruktuuride korral on haigestumisoht suurem ja siit selgub eriti reljeefselt varase lapsepõlve tähtsus meie tervislikule arengule. 

 

Saatus, mis neljale põhiimpulsile meie arengu vältel osaks langeb, sõltub järgnevate faktorite kokkusattumisest. Me toome kaasa oma "esimese natuuri", mille kohta teab meie horoskoobi kaudu midagi öelda astroloogia; sellega lisandub pärilik sättumus, mida me aga alles oma arengu käigus tundma õpime ning kokkupuutest ja lävimisest oma varase ja hilisema elukeskkonnaga omandame "teise natuuri" ähmastunud, võõraste mõjudega vormi. Kui need võõrad mõjutused on liiga suured, kui meie primaarse natuuri ja sättumuse ning kasvatusega kujundatud teise natuuri vahel on liiga suur diskrepants (lahknevus), siis jäämegi haigeks.

 

Küllap demonstreerisid esitatud näited täiesti selgelt, kui suur patogeneetiline mõju võib olla eriti varasel, aga ka hilisemal keskkonnal. Eelkõige meie varasel perekondlikul ümbrusel, millesse teatud määral kuulub juba ka laiem ühiskondlik ja kultuuriline keskkond, kuna meie vanemad esindavad kasvatuses - teadvustatult või teadvustamata - poolt või vastu olles valitsevaid kollektiivseid mastaape; vanemate kaudu võtab laps juba need kollektiivsed väärtushinnangud üle või hakkab neisse vanematega samamoodi negatiivselt suhtuma. Kui laste täielikku hooletussejätmist või kahjustamist mitte arvestada - need on märk vanemate haigestumisest - siis võime öelda, et mitte ainult vanemad lastele, vaid ka lapsed vanemaile saatuseks saavad.

 

Ja veelkord hirmu teemal. Kui mõistame meid piinavaid hirme ka vihjena sellele, et meil on mingisugune väärhoiak või et me elu ühe suure nõude eest pelglikult kõrvale hoiame, üht arengusammu teha ei julge, siis võib see meil aidata hirmu tegutsemisele õhutavat iseloomu ära tunda, meie vastavast arengusammust uude vabadusse välja kasvada, uue korra ja vastutuse juurde jõuda. Siis ilmutab hirm meile oma positiivset, loomingulist aspekti ja annab tõuke muundumiseks.

 

Ja võibolla saab raamatu alguses kasutatud parabool aidata meil teadvustada meie osalust dünaamilistes jõududes, mida kogu nende vastuolulisuse ja vastandlikkuse juures hoitakse siiski vääramatu korraga elavas tasakaalus, mis ei tähenda kunagi paigalseisu või staatilist rahu, ent millest kunagi ei tule ka kaost.

 

Kui oleks olemas keegi, kes oleks hirmu andumuse ees seedinud, samas võiks end armastava usaldusega elule ja teistele inimestele avada, kes ka oma individuaalsust vabal, suveräänsel viisil välja elada julgeks, tundmata hirmu kaitsva turvalisuse kaotamise ees, kes oleks vastu võtnud hirmu kaduvuse ees ja kummatigi oma eluteed viljakalt ja mõttekalt kujundaks ja kes lõpuks võtaks meie maailma ja elu korrad ja seadused nende paratamatust ja möödapääsmatust tunnetades enda õlgadele, tundmata seejuures hirmu oma vabaduse liigse piiramise ees - kui selline inimene oleks olemas, siis tunnistaksime, et ta on jõudnud ülima küpsuse ja inimlikkuseni. Aga kui me sellise ka ainult teatud piires lahendada suudame, näib meile siiski oluline, et meie kujutletav eesmärk oleks pilt täiuslikkusest ja küpsusest; see ei ole inimeste poolt väljamõeldud ideoloogia, vaid maailmasüsteemi suure korrastatuse vaste meie inimtasandil.