Hirmu põhivormid: Sundustega isikud

HIRM MUUTUSTE EES

Hermann Hesse: "Kivistuda! Kestma jääda!" 

Meie sügav igatsus kestma jääda tekib juba väga varases eas. Nagu nägime, on harjumusliku ja tuttavliku kindel kordumine lapsepõlves meie arengule äärmiselt oluline. See on vältimatu eeltingimus, et saaksime arendada spetsiifiliselt inimlikke omadusi, tunde- ja hingeelu ning võimet armastada, õppida usaldama ja lootma. Skisoidse inimese puhul täheldasime, et kui varases eas lapsega tegelevad isikud sagedasti vahelduvad või kui üks kindel isik pikemat aega puudub, siis jäävad need küljed välja arenemata või känguvad. Samasuguste muljete kestmine ja kindel kordumine on sama tähtis meie mälu arenemiseks, tunnetamiseks, kogemuseks, maailmas orienteerumiseks üldse. Kaootiline, ilma kindlate ja tunnetatavate seaduspärasusteta ja korrastatuseta maailm ei laseks meil üldse neid võimeid arendama hakatagi - välisele kaosele vastaks sisemine kaos. Need kindlad teadmised ja võimalus neid juurde saada on meie maailmasüsteemi korrastatuste ja seaduspärasuste peegeldus ja vaste meie hinges. Näiteks ei oleks olnud võimalik maanduda Kuul, kui Kuu liikumisorbiit oleks suvaline ja ettearvamatu ja ei kulgeks teatud kindlate liikumisseaduste järgi.

 

Kõige selgemini on seda makro- ja mikrokosmose seost tabanud astroloogia, mis tänapäeval jõuab järjekordselt renessanssi. Immanuel Kanti tuntud ütlust, et ta tunneb kahe asja ees ikka ja jälle sügavamat aukartust, need on tähistaevas meie kohal ja moraal meie sees, käsitleb Oskar Adler http://en.wikipedia.org/wiki/Oskar_Adler oma "Astroloogia testamendis" nii, et meie moraal on kosmilise korra, "meie kohal laotuva tähistaeva" peegeldus või vaste. Kui teadvustaksime seda paremini, et kosmos hõlmab ka meid, siis leiaksime iseendast korrastamispõhimõtte, mis on kõrgem kui kõik ideoloogiad kokku, kuna see ei ole inimeste välja mõeldud, see on meie eksistentsi ja eluruumi fundamentaalne tingimus. Seda selgitab raamatu alguses toodud parabool.

 

Püüdlemine kestvuse poole on meile olemuslik. Selle igatsuse kõrval, mida tunneme armastatud ning meid armastava olevuse kaotamatuse järele, on see üks religoossete tunnete juur. Kujutlusega jumaluse ajatusest, igikestvusest ja olemisest kõikjal täidab inimene oma kestmisvajadust. Alati me ei teadvusta selle vajaduse suurust, ent me tunnetame seda otsekohe, kui midagi tuttavlikku ja harjumuslikku, mida oleme seni muutmatuks pidanud, siiski muutuma või kahanema hakkab, kui see ähvardab eksisteerimast lakata. Siis teadvustame õuduse ja hirmuga oma sõltuvust, oma ajalikkust.

 

Nüüd alustame hirmu kolmanda põhivormi kirjeldamist. See on hirm kaduvuse, ajalikkuse ees. See vallutab meid seda ägedamalt, mida enam me end tema vastu kindlustada püüame.

 

Kõigepealt loome endale jällegi ettekujutluse sellest, milliseid tagajärgi see annab, kui inimene elab läbi ülisuurt hirmu kaduvuse ees või - impulsside poolt vaadates, tunneb ülitugevat tungi kestvuse ja kindluse poole, meie parabooli keeles: rõhutab ühekülgselt raskusjõule vastavat tsentripetaaljõudu.

 

Kõige üldisemaks iseloomujooneks on kalduvus kõik vanaviisi jätta. Igasugused muutused tuletavad talle meelde kaduvust, mida ta tahab võimalust mööda vältida. Sellepärast püüab ta alati leida või taasta üht ja sedasama, mis juba teatud-tuntud. Kui miski muutub, siis häirib see teda, ta tunneb rahutust ja hirmu. Sellepärast püüab ta muutusi takistada, peatada või piirata, kui võimalik, siis üldse ära hoida või nullida. Kui tulevad uuendused, pöördub ta nende vastu, ent see osutub Sisyphuse http://en.wikipedia.org/wiki/Sisyphus tööks, sest elu voolab aina edasi, kõik on pidevas muutumises, "kõik voolab", igikestva tekkimise ja hääbumise kulgu peatada ei saa.

 

Kuidas selline püüdlus välja näeb? Raudselt hoitakse kinni oma arvamustest, kogemustest, hinnangutest, põhimõtetest ja harjumustest, neist tahetakse teha üldkehtiv printsiip, ümberlükkamatu reegel, "igavene seadus". Mingeid uusi kogemusi ei taheta omaks võtta, kui kuidagi ei õnnestu neist kõrvale hoida, siis püütakse neid ümber mõtestada ja vana ning harjumuspärasega kohandada. Nii võib - teadvustatult või teadvustamatult - jõuda ebaõigetele järeldustele. Näiteks uued detailid jäetakse tähele panemata, seletatakse neid tendentslikult ja vääralt või nad lükatakse lihtsalt tagasi. Põhjendustest on selgelt näha, et seda ei tehta mitte objektiivsuse, vaid omaenda seisukoha päästmise huvides, kujunenud arusaama ei tohi keegi kõigutada.

 

Kui niimoodi kõigest vanast kramplikult kinni hoitakse ja igasugustesse uuendustesse eelarvamustega suhtutakse, siis loodetakse sellega ennetada ebameeldivaid üllatusi, mida uus, tundmatu ja harjumatu võiks endaga kaasa tuua. Nii kindlustatakse end küll selle ohu eest, mida võiks põhjustada naiivne usk progressi ja uute asjade kontrollimatu omaksvõtmine, samas aga satutakse teise ohtu - ohtu olla uuele liiga vähe avatud ja pidurdada, takistada sellega arenguprotsesse, ka iseenda arengut.

 

Sundustega inimese põhiprobleem on seega nende ülemäära suur vajadus end kindlustada. Sellega seonduvad ettevaatlikus, ettenägelikkus, sihikindel pikaajaline etteplaneerimine, üldine häälestatus kestvusele. Hirmu seisukohalt esineb siis hirm riski, muundumise ka kaduvuse ees. Nad sarnanevad mehega, kes alles siis riskis vette minna, kui ujumine oli selge, nad on niiöelda elu kuivamaakursuslased. Ka selline käitumine ja suhtumine võib ette tulla nõrgemal või tugevamal kujul ning avalduda ka õige kummalises vormis.

 

Kolmekümnendates aastates mehel oli rikkalik raamatukogu. Oma raamatuid ta aga ei kasutanud, vaid laenutas neid raamatukogust. "Põhjendus" oli selline: võis juhtuda, et ta viiakse üle mõnda sellisesse kohta, kus raamatuid laenutada ei saa - mis ta siis peale hakkaks, kui oma raamatud juba enne läbi loetud? Siin avalduvad lausa grotesksel moel ettenägelikkus ja hirm selle ees, et miski võib kunagi lõppeda.

 

Mõnedel sundustega inimesel on riidekapis uusi rõivaid, aga nad kannavad ikka ainult vanu riideid, et oleks "tagavara". Süda tilgub verd, kui peavad mõne uue riideeseme kasutusele võtma - parema meelega riskivad nad sellega, et riided lähevad moest või koitama ja neid ei saagi kanda. Uue eseme kasutuselevõtt tähendab ju, et lastakse ajahambal seda pureda. Ese hakkab kuluma ja kaugel see lõpp siis enam on. Kõik, mis otsa saab, meenutab kaduvust, lõppkokkuvõttes surma.

 

See hirm ning kestvuse ja surematuse soov on meil kõigil olemas. Me kõik otsime midagi lõpmatut ja tunneme sügavat rahuldust, kui leiame, et asjad on meie naastes täpselt samamoodi, nagu me nad minnes harjumuspäraselt jätsime. See annab seletuse ka kollektsioneerimiskirele. Mida kõike ei koguta - marke, münte, portselani - selle kire enamasti teadvustamata motiiv on saada endale veidike igavikku, saada lõpmatuse garantii, sest ükski kogu ei saa kunagi lõplikult valmis, ikka jääb mõni ese veel puudu. Mõni teine otsib kestvust ja igavikku leiutistest, mis peaksid elu pikendama, või perpetuum mobilest või ülendab omaenda vaateid ja teooriaid üldkehtivaks ja aegumatuks ning saab nende taotletavast igikestvusest midagi ajast aega kestvat. See kestvuse soov on nähtav juba sellestki, kuidas me oma vanadest harjumustest kinni hoiame ja kui tundlikult reageerime, kui oleme sunnitud midagi muutma.

 

Samasugust tendentsi hirmu vältimiseks muutuste ja kaduvuse ees näeme kramplikus traditsioonide säilitamises mis tahes alal. Perekondlikud, seltskondlikud, moraalsed, poliitilised, teaduslikud ja religioossed traditsioonid viivad dogmatismi, konservatismi, kivinenud põhimõtete ja eelarvamusteni. Mida kindlamini ise nende kütkeis ollakse, seda suuremat sallimatust näidatakse üles nende suhtes, kes on otseselt vastu või peavad traditsioonide väärtust küsitavaks. Selle taga on alati hirm, et kõik harjumuspärane, mida on õpitud, usutud ja kogetud ning mis kindlust annab, võidakse uute arusaamade ja arenguprotsessidega kahtlaseks tunnistada, et see võib osutuda eksimuseks või veaks - ja et siis tuleb ümber orienteeruda, ennast muuta. Mida piiratum on inimese silmaring ja mida kitsam on tema eluruum, mida enam ta neid muutumatul kujul säilitada tahab, seda enam tuleb karta, et ta uute arenguprotsesside tõttu oma kindlustunde minetab. 

 

Seega siis, mida enam me püüame vanast kinni hoida, seda suuremat hirmu peame paratamatult kaduvuse ees tundma. Ja teisalt, mida enam me uute arenguprotsesside vastu mässu tõstame, seda kindlam on, et konstelleerime seda kategoorilisemalt vastasjõude, nagu see erilise reljeefsusega ilmneb põlvkondade vahelises võitluses.

 

Loomulikult on traditsioonide järgimisel ning väljakujunenud väärtussüsteemidest kinnipidamisel esmajoones täiesti positiivne tähendus. Peame otsima ka püsivat, sellist, mis on põhimõtteline ja absoluutne - ainult nii suudame avastada üldisi, ajast aega kehtivaid seaduspärasusi. Aga käesoleval juhul on küsimus ülemäärasuses, puuduvas võimes või valmisolekus uuele orienteeruda, vastuhakuks käimasolevatele arenguprotsessidele, juurdeõppimisele ja seniste kogemuste korrigeerimisele, milleks elu meid korduvalt sunnib. Vana tõde "tempera mutantur et nos mutamur in ilis" (ajad muutuvad ja meie muutume ühes nendega) sundustega inimeste kohta ei kehti, ent neil tuleb maksta selle eest, et nad püüdlevad jäiga muutumatuse poole - hirmuga muutumise ees. Nad püüavad suruda elu rangetesse skeemidesse, lasta elul kulgeda kindlate reeglite järgi. Kuna kõik uus neid ärritab, on nad selle suhtes sallimatud ja lükkavad kõik põikpäiselt tagasi, ent sellest, mida niiväga tahad sundustele alistada, kujuneb sundus sulle endale.

 

Nii on iga harjumuse, iga dogma ja igasuguse fanatismi taga alati ka hirm, hirm muundumise ja kaduvuse, lõppkokkuvõttes surma ees. Sellepärast on sundustega inimesel sellega raske leppida, kui keegi nende võimust taganeb ja nende tahtele ei allu. Nad tahaksid sundida kõiki ja kõike olema niisugused, nagu nemad arvavad. Aga just sellepärast lähebki neil inimsuhetes kõik nurja, bumerangiga tuleb kõik sunnitu neile endale tagasi. Kui elusolendit tahetakse sundida, kui välistatakse, et midagi võib toimuda juhuslikult, kuna kõik tahetakse ise ette ära määrata, siis ollakse üha enam sunnitud kogu tähelepanu sellele koondama, et miski muutuks ja isiku tahtest ei pääseks. Nii saab sundijast kõrvalekaldumatu järjekindlusega sunnitu, selles võime usutavasti jällegi näha üht elu ühekülgsusi tasakaalustavat jõudu.

 

Sundustega inimesel on raske omaks võtta, et elusa looduse vallas ei ole mitte midagi absoluutset, ei ole muutumatuid printsiipe, et kõike elusat ei saa täiesti ettearvamatult kindlaks määrata. Nad usuvad, et kõike saab süsteemselt haarata, et oleks võimalik sellest täielikult ülevaadet saada ja seda valitseda. Nii vägistaksid nad looduse - Nietzsche on öelnud, et tahtmises kõik süsteemi viia on alati mingil määral ebaausust - nimelt sellepärast, et sellega lihtsustatakse kõike elavat kogu oma mitmekesisuses.

 

Inimestevahelistes suhetes jätab sundustega inimeste käitumine samasuguse mulje. Teadvustatult või teadvustamatult tehakse teisele inimesele liiga palju ettekirjutusi, milline too peaks olema. Tavaliselt ilmneb see eriti selgesti suhtumises partnerisse, lastesse, isikutesse, kes temast sõltuvad. Nendes inimestes konstelleerub eriti teravalt põlvkondade probleem, erinevate põlvkondade vaheline konflikt. Sellega, et nad kõike uut, harjumatut ja ebatavalist tagasi lükkavad või seda alla suruda tahavad, viivad nad oma suhtumise sageli ad absurdum ja kutsuvad võitlustandrile kardetavad vastasjõud. Need omakorda arvavad, et sundustega inimesed tuleb alistada samuti äärmuslike meetmetega, kusjuures sageli visatakse laps koos pesuveega välja. Siin on paratamatult inimlikku tragöödiat, mida ei saa küll kunagi vältida, ent kui ilmutatakse valmidust uut mõista ja soovi seda omaks võtta, siis võib sellest tragöödiast üle saada.

 

Neil inimestel on pidevalt hirm, et kõik võib iga silmapilk muutuda ebakindlaks, kaootiliseks, kui nad end veidikenegi lõdvemaks lasevad, kõige erineva suhtes avatumad oleksid ja ainult vähekenegi järele annaksid või korraks enese ja teiste kontrollimisest loobudes spontaansed oleksid. Nad tunnevad kogu aeg hirmu, et see, mis on neis enestes alla surutud, tõrjutud või midagi niisugust nendest väljaspool, mida olla ei tohi, mataks kõik enda alla, kui nemad sel vaid sündida laseksid, kasvõi üksainuski kord. Nad on nagu Herakles, kes usub juba ette teadvat, et hüdral kasvab vähemalt kaks pead asemele, kui ta ühe maha raiub. Neil on hirm teha "esimene samm", selle sooritamisel oleksid nende kujutluse järgi ettearvamatud tagajärjed. Nad on selle peal väljas, et aina suurema võimu, teadmiste ja harjutamisega nii kaugele jõuda, et mitte midagi tahtmatut ja ettearvamatut ei "juhtu" ja nende elu motoks on "what-if", millised tagajärjed võivad olla, kui ma seda või teist teen: nii võivad nendest saada nood "kuivamaakursuslased", kes end kogu aeg kõige eest kindlustades ja kõigeks ette valmistudes õige elu ja armastuse juurde ei jõuagi.

 

Psüühikas kehtib selline seadus, et kõik, mis me alla surume, moodustab paisu, siis siserõhk tõuseb ja sundustega inimesed vajavad allasurutu vaoshoidmiseks üha rohkem jõudu. Tekib nõiaring, sellest pääsetakse üksnes siis, kui "teine pool", allasurutud pool, käsile võetakse. Ainult nii saab integreerida seda, mida seni välditi ja kardeti. Seejuures kogetakse, võibolla imestusega, et allasurutus on isegi häid jõude ja et "mõttetutel" unenägudel on vägagi oluline tähendus.

 

Võime endale ette kujutada, kui kitsapiiriliseks ja põikpäiseks, kui põhimõtteliseks ja sallimatuks, kui "raudselt järjekindlaks" taolise hoiakuga inimesed lähevad, kui ilmetuks jääb nende elu, kui nad selle absoluutsust ja oma tingimusi tahavad peale suruda. Seejuures teadvustavad sundustega inimesed vaid seda, et nad tahavad teha kõik "õigesti", selle taustaks olevat hirmu riski ees nad ei teadvusta.

 

Kui kõike nii põhimõtteliselt võtta, siis saab korralikkusest jäik pedantsus, vajalikust järjekindlusest halastamatu kõrvalekaldumatus, mõistlikust kokkuhoiust ihnus, normaalsest tahtmisest trotslik põikpäisus, despootia. Kui sellest kõigest hirmust jagusaamiseks ei piisa, kuna mitmepalgeline elu elu ei lase end mingitesse kindlatesse raamidesse suruda, siis tekivad sunduste sümptomid ja sundteod. Nende esimene funktsioon on hirmu sidumine, ent ajapikku nad kujunevad täiesti iseseisvateks nähtusteks, tekib sisemine sundus. Sundteod surutakse inimesele peale, need võivad küll tegijale täiesti mõttetud tunduda, ent ometi ei saa neid sooritamata jätta. Niisugused sundtegevused on sundpesemine, sundmõtlemine, sundloendamine ja sundmeenutamine. Iga kord, kui püütakse sundtegu mitte sooritada või sundusest lahti lasta, vabanevad sundustega kinni hoitud hirmud.

Kui erinevad sundused ka ei oleks, alati on lõppkokkuvõttes tegemist hirmuga riski ja spontaansuse ees. Sunduste tekke algstaadiumis on küsimus vältimises, olgu see siis millegi uue, tundmatu, ebakindla, keelatu vältimine või kiusatuse, harjumuspärasest kõrvalehoidmise vältimine. Kui kõik jääb vanaviisi: arvamus millegi kohta vankumatult kehtivaks, moraalne hinnang kõigutamatuks nagu paragrahv, teooria ümberlükkamatuks, usk absoluutselt kõigutamatuks - siis tundub küll, et kõik on korras. Siis on kõik etteaimatav, maailm enam ei muutu ja elu toob ainult okka ühe ja sellesama tuntu-teatu kordumist; siis saab elu vilkalt pulseerivast rütmist monotoonne ja stereotüüpne takt. Sellistes hoiakutes võib mõnikord olla ka teatud ülevust, aga see on lõppkokkuvõttes traagiline ülevus, kuna ebaõnnestumise alged peituvad juba tahtes elu visalt kindlatesse piiridesse suruda, tahtmises elu jõudusid kammitseda, paindlikkuse puudumises, ettevõetu elluviimise võimatuses endas. Absoluutsust tuntakse tõepoolest või näiliselt möödapääsmatu impulsina, mis tuleb realiseerida - selle absoluutsuse üritamisel äpardutakse ja ka selles on traagika.

 

Selgitame sundkäitumise tragikoomilist olemust lihtsa näitega. Nagu elus sageli ette tuleb, nii põimub ka siin traagiline koomilisega. Oletame, et keegi üritab tuba tolmust absoluutselt puhta hoida. Siis kogeb ta täienisti sellise käitumise tragikoomilisust, millega püütakse sündmuste peatamatut kulgu ja aja voolu peatada. Ta teeks kilplaste tööd, kannaks sõelaga vett tünni, mille põhi on auklik. Kuna tolmu käsitletakse millegi selle asemel, mida tegelikult puhastada tahetakse, siis jääb tolmupühkimise sundus seni alles, kuni tolmule üle kantud probleemile ei ole lahendust leitud. Sest absoluutne tolmuvabadus on tegelikult seotud millegi tähtsamaga, mida tahetakse puhtana hoida, näiteks moraalse puhtusega, mille puhul kogetakse kiusatustest tulenevat ohtu. Just tegeliku probleemi ülekandmisega banaalsetele asjadele kaasneb probleemi teisenemine sunduseks, probleemide eneste lahkamisest seevastu sundust ei kujune. Alati, kui tunneme lõppkokkuvõttes ebaoluliste tegevuste juures irratsionaalselt, et me tingimata peame need sooritama, peaksime endalt küsima, millise olulise probleemi käsitlemisest või millise otsuse langetamisest loodame sel kombel pääseda.

 

Tõsiselt haigete inimeste sundused võivad minna ülimalt õudseks, kohtutavad sundused täidavad kogu nende elu, nagu mingi deemonliku jõuga elavad sundused omaette elu. On täiesti mõistetav, et varasematel aegadel, kui psühholoogilisi seoseid veel ei tuntud, kujutati neid õudseid sundusi, mida isik ilmtingimata - ka siis, kui ta nende mõttetust tunnetab - peab täitma, selliselt, et inimesele on kurat või kuri vaim sisse läinud. Ja sundustega haige ise tunnetab sageli, kuna sundused on talle võõrad, pealesunnitud, et ta on mingi võõra võimu meelevallas. Kui võrrelda sundust somaatiliste haigustega, siis võib öelda, et sageli kipub sundus moodustama metastaase, see tähendab, et ta hakkab vohama ja üha uutes piirkondades levima. Nad võivad enda alla haarata aina suurema osa haige elust.

 

Kirjeldatud protsessid võivad toimuda ka üksnes hingesiseselt, näiteks rahu röövitakse, "halbade" mõtete, soovide ja impulsside tõrjumise kujul - muidu tuleks need alla suruda. Võitluseks nendega kulutatakse sel juhul palju aega ja jõudu. Edu saavutamiseks kasutatakse vastandlikke maagilisi vahendeid. Kui näiteks tahetakse kaitsta end kurjade, patuste ning räpaste mõtete ja tegude eest, tuleb iga kord, kui need ähvardavad tulla, tingimata otsekohe hakata kasutama vastumeetmeis. Võibolla piisab üksnes maagilise vormeli (Jeesus - Maria - Joosep) ütlemisest või tuleb teha midagi muud, mis välditava teadvusest eemale hoiab. Sagedasema vormina võib esineda enesepiitsutamine, mida tunneme eellõige fanatismi valdkondadest - näiteks flagellantide http://en.wikipedia.org/wiki/Flagellant liikumisest. "Metastaasid", selliste sunduste vohavad siirded, levivad üha enam sellises vallas, mida peab vältima. Juba täiesti süütuid, häälikulisel või mingil muul moel välditavaga assotsieeruvaid sõnu ja mõisteid tunnetatakse siis kahtlastena ja neid tuleb samuti vältida, nagu seda karikeerib nali "kristlikust ükskordühest", milles tuleb loendada "eins - zwei - drei - vier - fünf - sieben", kuna "sechs" meenutab häälduslikult taunitavat seksi ja tuleb seega vahele jätta. Ka siin satutakse samasugusesse olukorda, nagu juhtus tolle inimesega, kes tahtis tuba tolmust absoluutselt puhtaks hoida. Meenub ladina vanasõna: "Naturam expelles furca, tamen usque recurret" - loodus ei lase end vägivallaga kusagile ajada ega alla suruda, mingil moel tuleb ta ikka tagasi.

 

SUNDUSTEGA INIMENE JA ARMASTUS

 

Armastus kui selline, see irratsionaalne, piireületav, transtsendeeriv tundeelamus, mis võib paisuda ohtlikuks kireks, tekitab sellistes inimestes sügavaimat rahutust, sest armastuses on midagi sellist, mis irdub tahtest. Armastus võib nagu mingi haigus inimesele kallale tulla ja on võimalik, et armastuse sunnil hakkab inimene loomuvastaselt käituma. Seda kõike on raske kokku viia sundustega inimestele omase tendentsiga end kindlustada ja olla oma tahte peremees.

 

Seetõttu püüavad sellised inimesed oma tundeid "ohjeldada", enda kontrolli all hoida. Sest tunnete peale ei või iial kindel olla, need on liiga subjektiivsed, liiga ebakindlad ja püsimatud. Seepärast doseerivad nad oma tundeid kokkuhoidlikult, nad ei lase naljalt tunnetel enda üle võimust võtta ega suhtu partneri tunnetesse mõistvalt. Olles asjalikud valel ajal ja vales kohas, võivad nad tundemaailmas mõjuda ülimalt kainestavalt.

 

See-eest on neil partneritevahelistes suhetes vastutustunnet ja nad jäävad oma otsuse kindlaks, kui nad selle kord on langetanud. Sundustega inimestel ei ole kerge tunnistada partneri võrdõiguslikkust. Pigem kalduvad nad määratlema, kes seisab kõrgemal, kes madalamal, kes on haamer, kes on alasi. Suhtest kasvab sageli võimuvõitlus - kes keda? Kui depressiivsed inimesed tahtsid endast sõltuma panna kaotushirmust, siis sundustega inimesed teevad sama vajadusest saada võim enda kätte: nad tahavad partnerit oma tahtmise järgi vormida. Seepärast on neil raske taluda, kui partner on teistsugune, kui nemad tahavad. Väga kergesti haaravad nad partneri oma valdusse, teevad temast enda omandi, kellega võib ümber käia oma äranägemise järgi. Küllalt sageli kohtame selliseid partneritevahelisi suhteid, kus sundustega inimene elab partneri kulul, nõudes temalt liiga palju kohanemist ja alistumist.

 

Teisalt on enda sidumine tema jaoks saatusliku kaaluga sündmus. Ta suudab suuri ja raskeid koormaid oma õlgadele võtta. Truudust pooldab ta juba puhtmajanduslikel põhjustel. Sageli sõlmitakse mõistusabielu, tähtsat rolli mängivad selle juures majanduslikud kaalutlused ja muu kindlustatus. Enne abielu sõlmimist võib ta kaua kõhelda, kihlusajad venivad tihti ülipikaks ja abiellumise aega lükatakse korduvalt edasi. Kui ta lõpuks on abielluda otsustanud, siis käsitab ta abielu lahutamatu liiduna. Tema motiivid on usulised või eetilised, siis piisab ka sellest, et ta lihtsalt ei taha mitte millestki loobuda - ka siis, kui nii partneril kui ka tal endal läheb raskeks edasist kooselu taluda ja partner soovib lahutada.

 

Naine oli juba ammu teinud mehele ettepaneku abielu lahutada, kuna see oli - ka mehe arvates - lausa väljakannatamatuks muutunud. Kui ta mehelt küsis, miks see lahutamisega nõus ei ole, vastas mees väga lühidalt: "kuna me oleme abielus," nagu ei oleks üldse võimalik lahutada. Ta ei öelnud nii usulistel ega ka mingitel muudel mõistetavatel põhjustel, vaid lihtsalt sellepärast, et oli kunagi naise võtnud. Teatud osa oli siin harjumusel, mehe vajadusel oma võimu näidata, lisaks sellele tundus talle parem sellest kinni hoida, mis juba olemas on ja mitte uuesti riskima hakata. Nii võivad tekkida abielud, kus abikaasadel hingepõhjas hõõgub viha, nad hakkavad teineteist piinama ja lõpuks hakkavad nad teineteise surma ootama.

 

Mida tugevamad sunduslikud jooned on, seda enam käsitletakse abielu kui juriidilist lepingut, kus mõlema poole õigused ja kohustused on rangelt kindlaks määratud. Ülimalt tähtsaks saab asja formaalne külg, millele võib alati viidata. Selle vastu poleks midagi, kui kõik jääks "clara pacta - boni amici" (selge leping, head sõbrad) mõistlikesse raamidesse. Kui aga formaalne külg hakkab tunnetel põhineva suhte üle domineerima, siis hakatakse rinnale koputades oma "õigusi" taga nõudma. Juhtub sedagi, et kehtestatakse sadistlikud põhimõtted - korrektsuse taha varjudes elatakse välja oma vaenulikud tunded ja pretensioonid võimule.

 

Abuelukriisi ajal läheb naine advokaadi juurde ja laseb sel koostada lepingu, kus määratakse kindlaks vahekordade sagedus ja temperatuur, mida naine sel ajal toas soovib. Lepingus on ka kirjas, et mees ei tohi magamistoas suitsetada. Kui mees tingimusi ei täida või keelust üle astub, peab ta oma teo lepingus täpselt fikseeritud rahatrahvidega heastama. Kui mees alla kirjutab, on naine nõus abielu jätkama. Naine uskus tõemeeli, et see oli asjalik ja aus ettepanek, mis pidi võimaldama abielu jätkata. - Selle asemel, et tegeleda tegelike probleemidega: teineteisemõistmise puudumine emotsionaalsel tasandil ja naise tahtmine oma soovide täitmist mehelt välja pressida, esitati tingimused.

 

Kriisiolukordades ja vaidlustes ei ole sundustega inimesed kuigi mõistvad, neil on raske järele anda, seda isegi siis, kui nad peaksid oma veast aru saama. Nad klammerduvad mineviku külge ja heidavad partnerile pedantselt, täpseid ajalisi ja muid tõendusi esitades ette, mida too minevikus olla valesti teinud ja milliseid vigu ta olevikus aina kordavat, kui sageli üks või teine eksimus olla ette tulnud. Nende kujutlused sellest, mismoodi võiks abielukriisi vältida, on kummalised, selle tõenduseks on ka eelnev näide. Kuna nad tunnetest eriti ei arva, teevad nad partnerile enda arust mõistlike programmilisi ettepanekuid, püüavad luua reegleid, millest mõlemad peaksid kinni pidama. Kui näiteks naine nuriseb, et mees õiendab pühapäeviti alailma oma müntidega või meisterdab midagi garaažis ja et naisel on igav, ta sooviks rohkem ühiseid ettevõtmisi, siis teeb ta kompromissettepaneku. Ta koostab programmi, mille kohaselt hakkab ta oma huvialadega tegelema üle nädala, ülejäänud pühapäevad jäävad ühiste ettevõtmiste jaoks. Ta täidab programmi, siin on näha tema valmisolekut naise pärast vaeva näha ja talle tähelepanu osutada. Aga see kõik on liialt programmeeritud ja algus tehakse vales kohas, sest ta arvab, et kui ta endale võetud kohustused täidab, on ta oma osa andnud. Kui naine ikkagi rahul ei ole, on ta väga imestunud ja pahane, aga naine ootas temalt ju lõppude lõpuks rohkem tähelepanu, mitte mõnd kohustuslikku nädalalõpu väljasõitu.

 

Selletaolisi näiteid sundustega inimeste käitumisest partneritevaheliste probleemide lahendamisel ei ole vähe. Partner ei saa kunagi seda, mida ta tegelikult tahab: rohkem rõõmu, rohkem spontaansust ja tähelepanu, rohkem head tuju ja vaheldust hallis argielus. Sundustega inimesed on oma kasinuse ja endassesuletuse tõttu sunnitud käsitama taolisi "pretensioone" partneri aplusena. Nii võib juhtuda, et elatakse teineteisest mööda ja probleemid aina teravnevad.

 

Eriti tähtsad on sundustega inimestele partneritevahelistes suhetes aeg ja raha, täpsus ja kokkuhoidlikkus, siin avalduvad nende võimujanu, pedantsus ja järeleandmatus kõige ilmekamalt. Toit peab "minutipealt" laual olema, majapidamisraha andmisel nõutakse selle kulutamise kohta absoluutselt täpset aruannet või siis mees peab oma töötasu täpipealt koju naise kätte tooma ja hakkab sellest jaokaupa taskuraha saama jne. Kui tekib vajadus teha suuremaid sisseoste, näiteks osta mööblit jms., siis tuleb tõeline tragöödia. Kõigepealt arutatakse pikalt-laialt, kas ikka tõesti ilma nende uute asjadeta läbi ei saaks. Partnerit peetakse laristajaks või räpakaks, kes ei mõista asju hoida - "juba jälle" tuleb uus osta. Just rahaprobleemid vallandavadki kõige sagedamini taoliste abielude kriise.

 

Priviligeeritud seisuses mehega patriarhaalses ühiskonnas oli naine alati kannataja pool. Üheks näiteks selle kohta on juba "abielukohustus", millega naist tema suguelu madaldades alandati. Patriarhaalses ühiskonnas sõltus kõik mehest, naist käsitas ta otsekui eeskostjat vajavat isikut või paremal juhul nagu väikest last, iseseisvus naisel puudus.

 

Kui sunduslikud jooned esinevad raskel kujul, siis on sellistele inimestele kõige tähtsam, et partner "funktsioneeriks" - täpselt, kõrvalekaldumatult, kindlalt ja tõrgetega nagu korralikult õlitatud mehhanism, millel pole mingeid omapoolseid soove, pretensioonidest rääkimata. Selle asemel, et kõike, muresid ja rõõme teisega jagada, vastastikuse andmise ja võtmise asemel on vaid tingimused ja eeskirjad, mida partner peab järgima. Võime ette kujutada, kui tundekülm selline "programmeeritud" kooselu on, milles sageli ka suguelu on kindlale plaanile allutatud, nagu oleks see mingi kohusetäitmine, mil pole mingit soovide ja tujudega - koos magatakse siis, kui see on plaanis "ette nähtud".

 

Sunduste süvenedes muutub suhtumine seksi nagu üldse kõikidesse elumõnudesse aina problemaatilisemaks. Me juba otsustasime, et ka suguelu "ette kalkuleeritakse". Nii kujuneb kogu armuelu Erosele vaenulikuks, kulgeb kainelt ja selles pole midagi dionüüsilist. Seetõttu võib juba algusest peale kokkupuutes vastassooga kõik viltu minna: mõelgem siin sagedastele katastroofidele pulmaööl. Partneri puudulik mõistmine, erootilise fantaasia puudumine paneb kord alustatud armuelu kulgema mööda kindlat, sissetallatud rada. Sundustega inimese suguelu on sageli sadistliku värvinguga, partnerit tahetakse allutada sundusele, intiimelu seguneb võimuihaga.

 

Aga ka varases lapseeas omandatud seksiga seotud häbi- ja süütunnete püsimajäämine võib põhjustada piinarikka, toore ja fantaasiavaese intiimsuhte, vahekord on lubatud vaid kindlates raamides ja kindlatel tingimustel. See võib viia selleni, et "keelatud" tungide vastu rajatakse kahtluste või vastikuse kaitsevall või mõlgutatakse igasuguseid kahtlustavaid mõtteid.

 

Noormees tutvub tütarlapsega, kes talle väga meeldib. Pärast esimest kohtumist koju jõudes hakkab noormees mõtisklema: "Mida see suhe (mida veel olemaski ei olnud) võib kõik tuua? Mis perekonnast see tütarlaps võib olla? Ei tea, kas tal on juba palju mehi olnud? On ta üldse terve? Milline võiks olla tema ettekujutlus armastusest? Tal on nii himurad huuled, mine tea, võibolla magab ta igaühega, kes aga ette satub? Ja üleüldse, miks peaksin temaga tegemist tegema? Kes garanteerib, et ma omadega sisse ei kuku? Tegelikult ei räägi selle suhte kasuks mitte midagi ... olen ju noor, miks peaksin end siduma?" (Järgmisest kohtumisest ei olnud tüdrukuga mingit juttugi olnud.)

 

Näeme siin tohutut ettevaatust ja muret enda kindlustamise pärast. Kalkuleeritakse ette kõiki negatiivseid võimalusi, heietatakse igasuguseid mõtteid, et end otsustamisest ja tegutsemisest säästa, et mitte riskida. Noormehel oli teisigi sunduslikke jooni - nii kaalus ta juba mitu semestrit, millist lipsu ta peaks riigieksamil kandma ja pani väljavalitud lipsu aegsasti kõrvale. Lisaks sellele oli tal meenutamissundus. Kui ta oli kellegagi kokku saanud, pidi ta pärast alati mälus taastama, mida ta ise ja mida teised olid öelnud, kas ei öelnud ta äkki midagi niisugust, millest keegi võis kinni hakata, kas teiste jutus ei olnud äkki mingit salakavalust, mida tema tähele ei pannud. Sageli kulus tal vestluste rekonstrueerimiseks terveid tunde. Ka see sümptom oli enesekaitseline, nii kindlustas ta end spontaansuse vastu.

 

Sageli teeb sundustega inimene ka suguelust vahendi oma võimete tõestamiseks. Intiimvahekord tõestab tema teovõimet, tema potentsi, partnerist saab objekt, kelle abil oma võimeid kontrollitakse. Saksa keeles kasutatakse nii seksuaalse kui finantsilise võime tähenduses sama sõna - "Vermögen" ja sundustega inimestel täheldame sageli ühesugust suhtumist sugulisse ja rahalisse potentsi: nad kas tahavad näidata, et on "võimelised" või nad koonerdavad oma potentsiga, tundes hirmu, et see võib otsa saada ja seepärast tuleb seda kulutada jaokaupa - nagu rahagi.

 

Erootilistes seksuaalsuhetes võivad paljud asjad neid häirida. Nad vajavad teatud kindlaid tingimusi - kindlaid hääli, teatud lõhnu, teatud kehatüüpi (suured rinnad, pikad jalad), teatud valgust jne. Kui need tingimused ei ole täidetud, näiteks uksed pole küllalt kindlalt lukus, siis võivad välised asjaolud neilt seksimistuju või potentsi röövida. Mõned neist peavad end ettevalmistuseks nii kaua pesema, et kui lõpuks partneriga koos ollakse, ei ole meeled enam nii elevil. Teised jällegi peavad alati enne seksi mingite kohustuslike asjaajamistega tegelema, et enne vahekorda veel tingimata midagi juttu ajada, lõpetada. Meeleldi tuuakse ettekäändeks ka liigne väsimus või liiga suur koormus tööl - on muidugi palju võimalusi, kuidas lähedusest kõrvale hiilida ja partner oodatud tähelepanu osutamisest ilma jätta. Vaevalt nad üldse oskavad pilvitut meelast rõõmu tunda. Kui nad ei suuda vabaneda kujutlusest, et partner on nende omand, kalduvad nad olema armukadedad, kusjuures armukadedus on neile eelkõige võimuküsimus: partner ei tohi nende võimu alt pääseda. Kui too seda siiski üritab, püüavad nad tema vabadust veelgi piirata ja teda kindlamini enda valduses hoida ja see teeb olukorra üha teravamaks. Tõenäoliselt oli see sundustega inimene, kes omal ajal voorusevöö leiutas.

 

Sageli hoiavad ka nemad ühelt poolt armastuse ja suguelu, teiselt poolt õrnuse ja ihaldamise üksteisest selgelt lahus. Kui nad kedagi armastavad, siis ei tohi nad teda ihata ja ainult seal võivad nad iha tunda, kus nad ei armasta - nad ei saa neile räpasena tunduvat seksuaalvahekorda oodata armastavalt naiselt, see oleks naisele alandav. Nii tuleb sundustega inimeste puhul küllalt sageli ette selline olukord, et nad mõnd naist austavad, end aga seksuaalselt lõbutüdrukute juures välja elavad.

 

Terved, kergelt sunduslike joontega isikud ei ole küll üldjuhul kirglikud armastajad, see-eest on aga nende tunded püsivad ja kindlad. Nad suhtuvad partnerisse soojusega, partner võib end tunda turvaliselt, teda toetatakse vastutustundlikult ja ta teab, et on kindlates kätes. Nad kindlustavad pere tulevikku ja perekond jätab sageli "püha liidu" mulje, seda igati heas mõttes, kuna selle liidu aluseks on stabiilne vastastikune lugupidamine, kiindumus, vastutus. 

 

SUNDUSTEGA INIMENE JA AGRESSIIVSUS

 

Ka sundustega inimestel on oma agressiivsuse ja afektide ehk tundepursetega raskusi. Varases lapseeas on neil tulnud end kontrolli all hoida, nad on õppinud igas olukorras enesevalitsust säilitama. Nagu hiljem eluloolise tausta käsitlemisel näeme, on need spontaansed reaktsioonid täis hirmu, lapsest peale olid nad sunnitud oma raevu, vihkamise, trotslikkuse ja vaenulikkuse endas alla suruma. Kui neid oleks välja näidatud, oleks tulnud karistus või armastusest oleks ilma jäädud. Aga elus on need negatiivsed tunded vältimatud - mis nendega peale hakata? Kuna sundustega inimese "mina" on mõneti juba tugevamaks arenenud kui depressiivsetel, ei tunne nad depressiivsete inimeste kombel kaotushirmu, mille pärast nood afektidest loobusid, vaid peavad agressiivsuse endale ära keelama hirmust karistuse ees. Vaatame nüüd, millised võimalused neile sellises olukorras jäävad.

 

Kõige sagedasem võimalus on selline, et nad käivad oma afektide ja agressiivsusega väga ettevaatlikult ümber. Nad kõhklevad ja kahtlevad, kas tohivad mõnes situatsioonis agressiivsed olla ja kui nad on agressiivsed olnud, siis kalduvad nad oma agressiivsuse avaldust tagantjärele pehmendama ja heaks tegema, nõrgendama ja nullima. Kui üks patsient pillas kord ravil olles oma naise pihta agressiivse märkuse - ta oli õigusega naise peale pahane - lisas ta otsekohe pehmemas toonis: "Nüüd ma küll liialdasin, päris nii ma ei mõelnudki, sattusin hoogu. Palun ärge minust valesti aru saage, teil võis nüüd tõepoolest vale mulje jääda. Üldiselt saame me naisega väga hästi läbi." Siit on hästi näha, millise hirmu ja süütundega see läbi elatakse, kui oma agressiivsust on väljendatud. Mahendamistendents võib viia oma süü heastamisele või enesepiitsutamisele.

 

Selle konflikti lahendamiseks, mis tekib konfliktide olemasolu ja nende väljaelamise keelatuse vahel, võivad sundustega inimesed luua oma ideoloogia. Afektide väljaelamisest loobumine enamasti enesevalitsemise ja vaoshoituse idealiseerimise kaudu. Afektide väljendamine on märk sellest, et inimene end ei valitse, ei suuda end talitseda - ja see on vääritu. Kui terve selline arusaam iseenesest ka ei ole, kui sellega liiale ei minda, tekib sundustega inimeste puhul oht, et nad hakkavad esitama endale ülejõukäivaid nõudmisi, afektide pärssimisega hakkavad need kuhjuma, nende läbimurde ärahoidmiseks läheb vaja üha tugevamat enesekontrolli. Sellest võivad välja kujuneda sunduste sümptomid, nagu see näiteks juhtus ühe naisega, kes kunagi ei väljendanud oma vaenulikke tundeid mehe vastu, see-eest tekkis tal hirm nugade ja muude teravate esemete ees. Kui need tema silma alla sattusid, pidi ta nad jalamaid ära koristama. Kui teravad esemed kauemaks tema vaatevälja oleksid jäänud, oleksid need võinud vallandada naise agressiivsuse ja kes teab, mis ta siis oleks võinud kord saata. Kui ta mehega kõik selgeks oleks rääkinud, ei oleks tema agressiivsus nii ohtlikuks muutunud, nagu see nüüd agressiivsuse kuhjumise tõttu oli juhtunud.

 

Sundustega inimeste teine võimalus dilemma ees seistes on otsida oma agressiivsuse väljendamiseks mõnd legitiimset teed. Siis otsivad nad põhjusi ja võimalusi, mis mitte ainult ei lase neil oma agressiivsust väljendada, vaid mille taustal agressiivsuse avaldused paistavad koguni omaette väärtused olevat - mõnede elukutsete juures on see täiesti mõeldav. Siis võitlevad nad igal pool, kus aga saavad, selle vastu, mille nad endale on pidanud ära keelama. Nii võib mis tahes valdkonnas esile kerkida fanaatikuid, kes kõigest väest, halastamatult ja kompromissitult millegi vastu võitlevad - olgu siis näiteks tegemist instinktide, maailmavaate, ideoloogia, moraali või usuga. Nii ei pööra nad oma agressiivsust mitte enam iseenda vastu, nagu seda tegid depressiivsed isikud, vaid kellegi või millegi "minast" väljaspool oleva vastu, kusjuures nad teevad seda mingeid süümepindu tundmata, kuna on veendunud oma seisukoha õigsuses. Võime endale ette kujutada, kui ohtlik see on, sest kui kõigest hingest oma agressiivsusele ventiili otsitakse, siis leitakse küllap igalt poolt isik või isikud, keda "oma veendumuse kohaselt" rünnata. Eesmärk pühitseb abinõu - lubatud on ülim agressiivsus.

 

Ka siin on piir tervise ja haiguse vahel väga kitsas, sest agressiivsus seondub normidega, mis kujutavad või vähemalt näivad endast kujutavat väärtusi. Milliste katastroofiliste tagajärgedeni see viib, kui ajendatakse mõnd kollektiivi oma agressiivsust mingi ideoloogia teenistusse rakendama, seda nägime juutide tagakiusamisel Kolmandas Riigis, seda näeme kõikides sõdades, kui kus vaenlase hävitamine kuulutatakse, pahatihti religioosse idee sanktsioneerimisel, vooruseks, kangelasteoks.

 

Kirjeldatud "legitimeeritud" agressiivsuse üks pehmem vorm on ülemäärane korrektsus, mis on allasurutud agressiivsuse kõrval sundustega inimeste agressiivsuse kõige sagedasem vorm, kusjuures nad seda ise tavaliselt ei teadvusta. Sundustega inimeste võimalused oma afekte sellise korrektsuse kaudu välja elada on ülimalt arvukad: ametnik, kes kassaluugi minutipealt kinni lööb, kuigi ta võiks veel mõne inimese teenindada; õpetaja, kes kõige väiksemadki hooletusvead ja patustamised kirjavahemärkide kasutamisel rangelt täieks veaks loeb; eksaminaator, kes peab ainuõigeks vaid sellist vastust, mis täpipealt tema ootustele vastab - taoliste agressiivsuse ekvivalentide kohta võiks veel palju näiteid tuua. Kõik need isikud elavad oma agressiivsuse ülikorrektsuse kaudu näiliselt legitiimsel viisil välja, nad kuritarvitavad oma võimu ja mätsivad oma käitumise isegi iseenda eest kinni - nad talitavad ju järjekindlalt õigesti ja väärtustavad õigeid asju. Just selles peitubki sundustega inimeste agressiivsuse ohtlikus, et nad väga sageli viitavad väärtustele, seetõttu on raske selgusele jõuda, mis on tõepoolest vajalik ja mis on omaette eesmärk. Loomulikult, "kord peab olema" - kord küll, aga mitte pedantsus, ja kombekus on väärtus, aga ülemäärane korrektsus ja moraal seda ei ole.

 

Liikudes siit mööda sirgjoont edasi, jõuame dressuurini, drillini, nagu seda sõjanduses nimetatakse. Nagu eespool nägime, on sundustega inimeste agressiivsusele üldiselt iseloomulik toetumine normidele, reeglitele ja põhimõtetele, seda väljendatakse eelistades formuleeringut "... nimel" ja tavaliselt on see tihedasti seotud võimuihaga. Seetõttu on neile raske tõestada, et tegemist on agressiivsusega, nende agressiivsus saab nagu millekski isikuga seostumatuks, anonüümseks, mille taga on isiku mõnutunne oma agressiivsuse väljaelamisest.

 

Sundustega inimeste agressiivsuse järgmine tunnusjoon on seos võimuihaga. See ei ole mitte vaid hirmu eemalepeletamiseks, enesekaitseks, hirmu mahareageerimiseks, nagu täheldasime skisoidsete inimeste puhul, vaid küsimus võimus endas. Sundustega inimeste agressiivsus aitab suurendada nende võimu, võim omakorda suurendab agressiivsust. Seepärast kohtame neid sageli võimuga seotud elualadel, mis annavad võimaluse agressiivsuse legaalseks väljaelamiseks - korra, seaduse, autoriteedi jne. nimel. On täiesti loomulik, et paljud poliitikud suuremal või väiksemal määral isiksuse seda struktuuritüüpi esindavad. Sundustega inimesi on palju sõjaväelaste, politseinike, riigiametnike, kohtunike, vaimulike, pedagoogide ja prokuröride hulgas. See, kuidas keegi võimu ja agressiivsust käsitab, oleneb vastava isiksuse küpsusest ja integreeritusest. Nagu iga ühiskond, nii pakub ka meie ühiskond oma hierarhiaga sundustega inimestele rikkalikult võimalusi heade põhimõtete taha varjudes oma agressiivsust ja viha legitiimselt välja elada. Vanematekodu ja kool on esimesed kasvatuslikud keskkonnad või institutsioonid, mis loovad drilli, dressuuri, kuivade kasvatusmeetoditega, süütunde äratamise ja karistamisega soodsad eeldused, et lastest kujunevad hiljem isiksused, kelle struktuurile on iseloomulikud sundustega jooned. Järgmine peatükk annab sellest veel selgema ettekujutuse.

 

Üks sundustega isikute agressiivsuse vorm on riukalikkus, varjatud salakaval ja arg agressiivsus, millega lüüakse teisele nuga selga. Seda esineb inimestel, keda on lapsepõlves agressiivsuse väljendamise eest rängalt karistatud, nad ei tohtinud oma jonni, afekte jne, mitte kunagi avalikult välja elada, see sai toimida ainult salaja, seljataga. Kui nad julgesid oma negatiivseid emotsioone välja näidata, siis neist eemalduti, jäeti nad sõna otseses mõttes "selja taha". Siit on väga lühike tee minna salakavalaks, riukalikuks, saada "hundiks lambanahas".

 

Nende lapse motoorse, ekspansiivse ja afektiivse, agressiivse käitumise eest saadud karistuste tagajärjeks on ka see, et lapsel ei arene välja võime oma keha normaalselt tunnetada. Ta ei õpi oma keha õigesti käsitama, ei tunne ennast oma kehas "kodus". Sest selleks, et oma kehast rõõmu tunda, peab olema võimalus kehale vabalt tegevust anda, võimalus liikumisvabadust ja liikumisrõõmu tunda. Kui aga selle asemel tuleb pidevalt hoolas olla, et oma käitumisega mitte kuidagi silma hakata, siis tekib motoorne, agressiivne tõkestatus, lisaks sellele tuntakse end oma keha liigutades üpris ebakindlalt; kui see on selgelt välja kujunenud, nimetatakse seda tavaliselt kohmakuseks, rasketel juhtudel saab kohmakusest tölplus. Siis võib agressiivsus läbi murda juba eespool mainitud ebaõnnestumistes, äpardumistes. Kohmaka ja koperdava tölplasega juhtub nii, et ta elab oma agressiivsuse välja "juhuslikult, tahtmatult", ta nagu ei kavatsegi seda. Ta elab oma allasurutud agressiivsuse ja afektid välja näiteks nii, et tal oli "kogemata" hinnaline vaas, kuhu ta tahtis vett valada, käest maha kukkunud, siis ta komistas millegi otsa ja ajas põrandalambi ümber jms. Temaga võib küll pahandada, aga teda ei saa selle eest vastutusele võtta, millega ta hakkama sai. Tema naudib oma karistamatust, vabadust teha asju, mida teistele niisama andeks ei anta: nemad selliseid asju teha ei tohi. Võibolla tuntakse tema suhtes isegi mingit heatahtliku ja kaasundlikku üleolekut - nii peenelt juhib ta oma kättemaksu ümbruskonnale, kes on primaarselt selles süüdi, et ta lapsena aina "näpu pihta" sai. Sageli saab ta veel ka teistmoodi kasu: kõik tehakse tema eest ära, kuna temast pole lootagi, et ta midagi õigesti ja hästi ära teeks - nii pääseb ta paljudest tülikatest asjadest.

 

Mainigem veel, et pidev vajadus end kokku võtta ja ülirangelt kontrollida võib muuhulgas panna aluse ka hüpohondrilisele enesejälgimisele. Sedagi võib omakorda agressiivsuse ekvivalendina kasutada: teistele lakkamatult oma hüpohondrilisi hirme ja sümptomeid ette leierdades rikutakse nende tuju. Siis võib näiteks tõelisest või ka üksnes kujutletavast kõhukinnisusest tulla katastroof kogu perekonnale jne.

 

Sundustega inimestel esineb agressiivsuse ekvivalendina veel kahesugust käitumist, milles nende allasurutud agressiivsus ja afektid - jällegi teadvustamatult ja seega ilmsüütult - välja löövad. Üks käitumisviis seisneb kõigi asjadega venitamises, laialivalguvuses, otsustusvõimetuses, mis on ümbruskonnale üsnagi koormav ja tülikas - see on agressiivsus varjatud, väga rafineeritud vormis. Siia alla käivad naised, kes iga teatri- või kontserdikülastuse eel lõputult kaua oma tualetiga jändavad ja partneri vihast vahutama võivad panna, samuti mehed, kes kõige lihtsama asja seletamiseks niiöelda iidamast-aadamast peale hakkavad, nagu järgnevas näites: sundustega patsient tahtis mulle selgitada, mis ta psühhoteraapiale tulles ükspäev "peaaegu kaks minutit" (!) hilines: "Tulin büroost ära täpselt kell 18.15 nagu alati. Kõndisin tavalises tempos bussipeatusesse. Buss jäi ligi 3 minutit hiljaks, sõidu ajal tegi ta kaotatud ajast umbes 1 minuti tasa. Nii jõudsin sinna peatusesse hilinemisega, kus ma teie teie juurde tulles pean väljuma. Üritasin siis kiire kõnniga kaotatud ajast veel natuke tasa teha, siis aga pidas üks naine mind kinni. Ta küsis mult üht tänavat ja loomulikult pidin ma talle vastama; ega ei olnudki lihtne selgitada, kuidas sinna tänavale minna. Viimased meetrid tulin lausa joostes." Seda võinuks ta - kui need kaks minutit hilinemist üldse mainimisväärsed oleksid olnud - kokku võtta ühe lausega: "Vabandage, ma jäin natuke hiljaks." Tema oli ka üks nendest patsientidest, kes ravile tulles minutilise täpsusega kellanupule vajutavad. Nii demonstreerivad nad oma neutraalsust, et mitte mingeid etteheiteid põhjustada. Nad ei tule kunagi varem, sest seda võiks tõlgendada pealetükkivusena või märgina sellest, et võibolla tulevad nad nii suure õhinaga, sest et ei malda kuidagi õiget aega ära oodata. Nad ei jää ka hiljaks, siis võiks arvata, et nad on ebaviisakad või neil on mingid kurjad kavatsused. 

 

Üks käsitletava nähtuse variant on endalehoidmine, teistele mitte kätteandmine - ilma igasuguse mõistliku põhjenduseta. Sedagi kasutavad sundustega inimesed agressiivsuse ventiilina, otsekui kaudset agressiivsust. Abielumees, kes laseb endalt iga rahasummat paluda, kui tühine see ka poleks, ja trotslik tappev vaikimine, millest teine tagasi põrkub, oleksid sellise kaudse agressiivsuse näited. Avalikult agressiivne ei olda, siis ei saa teine midagi ette heita, kuigi teist inimest võib niimoodi kibedalt solvata. Üldiselt võime öelda, et sundustega inimesed patustavad rohkem tegematajätmisega kui millegi tegemisega - tegematajätmisi on raskem tõestada.

 

Selle vastandiks on pealetükkivus, distantsi puudumine, mis võib avalduda ka lakkamatus "mulisemises", nagu rahvasuus öeldakse. Teine inimene hõivatakse pausideta, "punktide ja komadeta" vadistamisega. Ja lõpuks tuleb sundustega inimestele tüüpilistest agressiivsuse vormidest nimetada veel norimist.

 

Kui agressiivsete impulssidega seonduv hirm karistuse ja süümepiinade ees on selleks liiga suur, et sundustega inimesed saaksid kasutada ülalkirjeldatud võimalusi või agressiivsuse ekvivalente, siis löövad neil välja kehalised sümptomid. Südametegevuse ja vereringe häired, normist kõrvalekalduv vererõhk (eelkõige kõrgvererõhk, mille progresseerumisel võib tulla ajurabandus), migreenini ulatuvad peavalud, unehäired, ägedad valud mao- ja sooltepiirkonnas (koolikud jt.) võivad olla allasurutud afektide ja agressiivsuse väljendusteks keha keeles. Neis valudes toimib lahendamata konflikt: ühelt poolt sundida püüdlev võim, teiselt poolt julguse puudumine järeleandmiseks, julgusetus lasta endaga midagi juhtuda. Afektide kuhjumine ja seejuures kõrgenev siserõhk võivad viia allasurutu läbimurdeni, väljapääs leitakse vihapursetes, amokijooksus, püüdes kõike purustada. Sellist motoorset läbimurret kirjeldab nauditavalt Rainer Maria Rilke http://et.wikipedia.org/wiki/Rainer_Maria_Rilke romaanis "Malte Laurids Brigge ülestähendused" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?14080 . - Edasi toome ühe näite afektide ja agressiivsuse somatiseerumisest.

 

Väga korrektne ja täieliku enesevalitsemisega mees, kel oli kõrge ja vastutusrikas positsioon, oli oma suhted teiste inimestega sedavõrd ametlikeks muutnud ja neutraliseerinud, et neis ei olnud enam peaaegu mitte mingeid emotsioone, eelkõige afekte. Ta ei näidanud välja ei leina ega rõõmu, ei viha ega kannatuse katkemist. Mitte miski ei saanud tema stoilist rahu kõigutada. Ta ei vihastanud kellegi ega millegi peale ja oli oma enesevalitsemise üle uhke: ükski asi ei läinud talle hinge, ta oli kõigest üle. Ent temalgi oli oma nõrk koht. Olukordades, kus ta tegelikult pidanuks pahandama ja vihastuma, keelas ta sellised asjad endale ära. - prestiiži pärast ja sellepärast, et see oleks vastuolus ideaaliga, mis tal enda suhtes oli. Ta pani tähele, et pulss on sageli liiga kiire ja tundis üha sagedamini südames valu: nähtavasti polnud tal õnnestunud end täielikult soomusrüüga katta. Kui tal tööalases kriisiolukorras tuli vastu panna arvukatele rünnakutele ja rivaalitsemistele, siis haigusnähud ägenesid ja ta läks arsti juurde. Arst diagnoosis infarktieelse seisundi. Infarkti vältimiseks andis arst nõu koormust vähendada ja lõdvestuda. Selle mehe puhul ei olnud määrava tähtsusega mitte tema tööalane koormus, vaid tohutu, ebaloomulik enesevalitsemine ja hoiak, mis ei võimaldanud afektidele mingit ventiili. 

 

Bismarcki kohta on teada, et tal oli afektide kuhjumise tõttu nutukrambid ja ta näris vaipu. Sageli on selles oma traagika, et tugevate afektidega inimesed peavad selliseid ameteid, kus nende arvates - nende imidži või endale loodud ideaalkuju tõttu - mingeid afekte olla ei tohi.

 

Toon veel ühe võimaluse agressiivsuse peletamiseks, mis on eriti iseloomulik just sundustega inimestele. Nad võivad kaitsta end agressiivsuse eest ka nii, et idealiseerivad seda isikut, kelle vastu agressiivsus oleks suunatud. Nii saab sellest inimesest puutumatu isik. Pärast lapsepõlve kohtame seda suhet uuesti õpilase ja meistri vahel - lõppude-lõpuks jäädakse ju aga alati natuke pojaks või tütreks, see kehtib ka usu vallas.

 

SUNDUSTEGA INIMESE ELULOOLINE TAUST

 

Esitame jällegi küsimuse: millised konstitutsionaalsed faktorid ja ümbritseva keskkonna mõjustused soodustavad sundustega isiksusestruktuuride kujunemist? Ilmselt on siin konstitutsionaalses mõttes teatud osa eriti elaval, motoorselt agressiivsel, seksuaalsel ja üldiselt ekspansiivsel sättumusel, samuti sättumuslikult väga isemeelsel, põikpäisel iseloomul. Seega on siin tegemist sättumusega, mille esinemisel laps keskmisest rohkem halvas mõttes silma hakkab, vanematele tülikas on ja seetõttu tõkestatakse ja pärsitakse tema käitumist rohkem, kui seda tehakse vaikse ja "tubli" lapse puhul. Ent oma roll võib olla ka sättumuslikul õrnusel ja kohanemisvalmidusel, millega kaasneb kalduvus järeleandlikkusele ja kuulekusele, kuna siis lubab laps endale liiga vähe spontaanseid reaktsioone ja lepib rahulikumalt kõigega, kui see talle kasuks tuleb.

 

Edasi tulevad arvesse kaasasündinud kalduvused järelemõtlemisele, põhjalikule täpsusele, samuti emotsionaalne mineviku küljes rippumine, mistõttu kõik muljed on sügavamad ja püsivamad. Jällegi jääb lahtiseks, kas ja millisel määral on sellised tunnused sättumus või reaktsioonid väliskeskkonna mõjudele ja kasvatusele, millises ulatuses on taoline käitumine rohkem tagajärg kui põhjus. Selle üle on raske otsustada, lõplikku, täielikult rahuldavat vastust on võimatu leida - siis peaks üks ja sama laps üheaegselt erinevates ümbruskondades üles kasvama. Kindlalt saame jaatada sättumusliku faktori olemasolu. Kui huvitutakse peamiselt ümbritseva keskkonna uurimusest, kipub see faktor tähelepanuta jääma, analoogselt sellega, nagu varem esmajoones pärilikule faktorile suunatud huvi korral ümbritseva keskkonna tähtsust alahinnati. Millised aga on need väliskeskkonna mõjud, mille kaudu kasvavad ülemäära suureks üheltpoolt vajadus kindluse ja kestvuse järele, teisalt hirm kaduvuse ja muutumise ees.

 

Et seda mõista, tuleb meil nüüd lähemalt vaadelda eespool kirjeldatud kahele arengufaasile järgnevat faasi. See faas hõlmab 2. kuni 4. eluaastat, mil laps esmakordselt hakkab väliskeskkonna käskude ja keeldudega kokku põrkuma. "Süütu" varase lapsepõlve paradiislik aeg, mil temalt veel mitte midagi ei nõutud, mil ükski asi polnud keelatud, mil kõik tema vajadused said rahuldatud, ilma et ta ise oleks pidanud lillegi liigutama, jääb nüüd seljataha. Nüüd satub ta esmakordselt olukorda, kus võivad tekkida konfliktid ümbruskonnaga, konfliktid tema enda soovide ja impulsside, tema enda tahte ning kasvatajate tahtmiste ja nõudmiste vahel. Ta on jõudnud sellisesse ikka, kus temalt võib juba midagi nõuda, ent ta on juba niipalju oma endaolemist, oma "mina", oma liikumistungi ja väljendumisvõimet arendanud, et tahab omalt poolt maailmale vastu minna, maailmaga midagi ette võtta, kusjuures eelnevates faasides pidi talle kõik kätte toodama. Ta õpib oma soove ja afekte üha paremini ja selgemini väljendama, seda ka keelelises mõttes, võidab endale eluruumi, paneb oma jõud proovile, püüab takistustele vaatamata oma tahtmist läbi suruda.

 

Varem sõltus ta täielikult emast, nüüd elab ta läbi eraldumisfaasi, kaldub rohkem iseseisvuma. See on aeg, mil ta ütleb esmakordselt "mina", väljendades sellega, et tunnetab enda eristumist emast, sellest sümbioosist emaga, kus "mina" ja "sina" moodustasid veel ühtse "meie". Samal ajal üha paremini omandatud võimega käsitleda oma keha suundub lapse motoorika, tema vallutamis- või ekspansioonitung ja tema enese tahe aina enam ümbritsevale maailmale. "Mateeriaga" kokkupõrkumisel õpib ta tundma selle vastupanu, samuti ümbruskonna reaktsioone enda käitumisele. Nii saab ta teadlikuks sellest, mida ta suudab, oma võimust ja selle piiridest. Kõige muu hulgas on selles arengufaasis väga oluline ka see, et laps hakkab esmakordselt orienteeruma selles, mis on lubatud ja mis lubamatu - need on hea ja kurja kategooria eelvormid. Iga laps peab leidma oma individuaalse tee oma tahte ja kuuletumissunni vahel, enda maksmapaneku ja kohanemise vahel. Laps püüab leida lahendust, selle püüde tulemus on alati sõltuvuses tema sättumusest ja ümbritsevast maailmast, millega ta kokku puutub.

 

Esimesed olulised, teatud käitumisviise suuras osas kindlaksmääravad võimalused omaenese tahte või siis kuuletumissunni läbielamiseks annab korra ja puhtuse kasvatamine. Sellega võidakse panna alus nii lapse loomulikule enesemääramisele kui ka trotslikele hoiakutele või järeleandlikule alistumisele - vastavalt sellele, kuidas last korra ja puhtuse kasvatamisel koheldakse, kas talle antakse piisavalt aega see samm rahulikult ja kiirustamata läbi teha, kas konstelleeritakse forsseeritud dressuuriga lapse trotsi või kas murtakse sundimiste ja karistamistega tema enese tahe. Aga eelpoolkirjeldatud aina kasvavate võimetega ja vajadustega midagi maailmaga ette võtta, temaga midagi teha, kaasneb üha rohkem olukordi, kus laps maailmaga kokku põrkub, kus ümbritsevat keskkonda häirib, ümbruskonna reaktsioonide tõttu hakkab ta tunnetama end "halva" ja "sõnakuulmatuna". Umbes 2. kuni 4. eluaastal määratakse primaarselt kindlaks tema ekspansiiv-motoorsete ja agressiivsete tungide esimesed alged, samuti enese tahte kujunemine. Lapse 2. kuni 4. eluaastal omandatud seedimisviisidest saavad isiksuse arengu mudelid.

 

See on määrava tähtsusega, millal ja mismoodi need käsud ja keelud lapseni jõuavad. "Pattulangemine" saab võimalikuks alles siis, kui eelnevalt on mingilgi määral head ja kurja kogetud. Kui lapsele selles eas öeldakse: "sa pead", "sa ei tohi", "nüüd sa ei tohi" - siis kogeb ta õige pea, et kui ta sõna kuulab, siis peetakse seda heaks, kui mitte, siis halvaks. Kas need nõudmised esitatakse lapsele liiga vara, kas neid käsitatakse ülirangelt ja printsipiaalselt või liiga lõdvalt ja põhimõttelagedalt, kas trotsi ja sõnakuulmatuse alged tehakse maatasa või suunatakse laps hellusega käskude ja keeldude täitmisele - see kõik mõjutab põhimõtteliselt seda, kuidas laps oma tahet, spontaansust, see tähendab vastavaid impulsse, käsitama hakkab. Seega tekib selles arengufaasis baas, millest oleneb, kas inimesel on hilisemas elus tervet enesekindlust, tervet enda tahet ja kodanikujulgust, kas ta tõstab trotslikult autoriteetide vastu mässu või mugandub allaheitlikult ja omandab esimesed alged enda isiksuse - sundustega struktuuri kujunemiseks.

 

Kogemustega, mis saadakse tahtmise esimestest kokkupõrgetest pidamise ja kohustatud olemisega, tohtimise ja mittetohtimisega, paigaldatakse lapsed rööpmed, mis viivad tema tahteimpulsside vabadustele või pärsitusele, tema "superego"*, moraalse südametunnistuse karmusele või leebusele - "superegost" nimetatakse psühhoanalüüsis üht lapsepõlves omandatud instantsi, see on keskkonnast tingitud üleulatuva südametunnistuse osalus - samuti asetatakse rööpmed lapse vaba spontaansuse määrale või ülisuurest enesekontrollist tulenevale pärsitusele. Laps võtab ümbritseva keskkonna reaktsioonid oma käitumisele ka nüüd oma sisemusse vastu, ent nüüd on need kohtuniku rollis, kes esindab primaarselt väljaspool antud käske ja keelde, nii jätkab laps õppimist etteantud radadel. 

 

Nende lapsepõlvele, kellest hiljem kujunevad sundustega isiksusestruktuuriga inimesed, on iseloomulik, et nende elavaid, agressiivseid ja afektiivseid, millegi kujundamisele ja muutmisele suunatud terve enesetahte mis tahes avaldust, sageli kogu nende spontaansust, on reeglina liiga varases eas ja liiga paindumatut pidurdatud, pärsitud ja alla surutud, nende ebasoovitavate nähtuste ilmnemisel on lapsi karistatud. Ja see toimub sellises arengufaasis, kus on vajalik nende eakohaselt juurdeõpitavate võimete ja käitumisviiside arendamine, mis viivad suuremale iseseisvumisele ja sõltumatusele. Nagu elusolendite vallas üldiselt täheldada võime - mõelgem näiteks käitumise uurimise tulemustele - on esmamuljetel ja -kogemustel siis eriti suur isiksust kujundav mõju, kui nad seonduvad vastavatel arenguetappidel õpitavaga, peamiselt sellisel juhul omandavad nad kergesti saatusliku tähenduse ja kujundavad algusest peale kategoorilisi käitumisviise alal, mida õpitakse.

 

See algab sellega, et kõik lapse ümbruskonnas tohib toimuda mingil kindlal viisil, kõrvalekaldumisi sellest normist kogeb laps ohtlikuna või tunneb, et ta ise on halb. Ümbritseva keskkonna reaktsioonid tema "väärale käitumisele": noomitused, hoiatused, ähvardused, armastusest ilmajäämine ja karistused assotsieeruvad nüüdsest peale impulssidega, mis on ümbruskonnale ilmselt vastumeelsed. Nii näiteks kogeb laps, et kui ta kisab, midagi maha ajab või lõhub, siis vaatab ema talle etteheitvalt või hukkamõistvalt otsa, võibolla ka karistab. Selliste kogemuste kordudes läheb laps kindlasti vähemalt ettevaatlikumaks, kõhklevamaks, kontrollitumaks, võibolla ka juba kindlusetumaks, pärsitumaks; tugevate hirmude korral kujuneb aja jooksul niisugune olukord, et mingi ohtliku impulsi tekkimisel hakatakse seda reflektoorselt pidurdama ja alla suruma.

 

Nüüd mõistame paremini eelpool mainitud sundustega isiksusestruktuuride arenemiseks olulist ümbritseva keskkonna ja konstitutsionaalselt soodsa sättumuse vahelist seost: elavaid, impulsiivseid, motoorselt vitaalseid, agressiivseid ja ekspansiivseid (tagasihoidmatu, tormakalt reageeriv) lapsi noomitakse, pidurdatakse ja ohjeldatakse loomulikult rangemalt ja sagedamini kui vaikseid lapsi. Kui ei piirduta üksnes noomimisega, on tagajärjed muidugi vastavalt rangemad.

 

Selles vanuses seisnevad ülejõukäivad nõudmised näiteks selles, et lapselt hakatakse liiga vara puhtust ja korda nõudma, söögilauas peab ta "kombekalt" istuma ja sööma, ei tohi midagi katki teha, ei tohi väljendada ühtki - ka mitte õigustatud - afekti. Üks grotesksete näidete hulgast on selline. Ühes perekonnas pidid lapsed söögi ajal münti kaenlaaugus hoidma, et nad laua ääres ei laiutaks ja "häid kombeid" õpiksid: mündid ei tohtinud maha kukkuda. Hästi funktsioneeriv, dresseeritud laps on vanematele muidugi meelepärasem. Teda võib kõigile näidata, sellise lapse pärast ei pea häbenema. Samuti saavad lapse vanemad uhkusega oma kasvatusmeetodite tulemuslikkust demonstreerida. Pealegi on lapsed suurlinnades - kahjuks peaaegu reeglina - kitsastes korterioludes, kus korter on lapsele nagu vangla, kus tal liikumisvabadus puudub. Laps tõepoolest ei tea, mis oma eluliste vajadustega peale hakata. Kui laps õpib liiga vara ja liiga suure hoolega iga oma sammu jälgima, end "kokku võtma", siis toimub see tema loomulikkuse ja spontaansuse arvel, kuid mitte ainult seda - pannakse alus ülisuurele hirmule ja valmidusele end süüdi tunda.

 

Selles vanuses on raske seedida õe või venna sündi, kuna Kaini ja Aabeli (Aadama ja Eeva pojad) probleemistikku konstelleeritakse selles eas, kui laps on juba enese tahet ja agressiivsust arendanud ja nooremaid õdesid-vendi teadlikult rivaalidena tunnetab, eriti järsult. Kui vanemad sellest aru ei saa ja lapse olukorda ei kergenda, võivad tekkida situatsioonid, mis on lapsele tõsiseks katsumuseks. Oma vaenulike tunnete ja õdede-vendade vastu suunatud agressiivsusele peab ta paratamatult reageerima süütundega, mis varakult sundustega inimestele iseloomulikule enesekaitse positsioonile asumist soodustab.

 

Migreenihoogude tõttu eriti kergesti ärrituva ja ülitundliku ema ainuke laps pidi alati aiast või tänavalt mängimast tuppa tulles kingad korteri ukse taga jalast võtma, et tema tulekut kuulda ei oleks ja ta mustust sisse ei tooks. Kui tal toas mängides oli kord impulss midagi emale näidata ja ta ema tuppa jooksis, ajas ta kiiruga ema toas vaiba narmad sassi. Emale oli tähtis üksnes see, et vaip oli segi aetud, ta pragas ja hädaldas, et laps ei pane mitte kunagi mitte midagi tähele. Ema tõi kammi ja silus narmad jälle "akuraatselt" (see oli tema lemmiksõna) korda. See, mille pärast laps tema juurde oli tulnud, jäigi näitamata. Laps pidi üldse alalõpmata kuulma: pead sa mind siis tõesti just praegu segama, sa ju näed, et mul on peavalu, et ma loen, et mul on töö pooleli, et mul pole aega. Võime endale ette kujutada, millist mõju sellised pikaajalised kogemused emaga lapsele avaldavad.

 

Ehk sellest näitest piisab selgitamaks, et selline laps peab hästi varasest east peale õppima oma impulsse paugupealt pidurdama ja lämmatama, et ta ei segaks ja et teda minema ei aetaks. Aja jooksul saab see talle omaseks, kujuneb tema "teiseks iseloomuks", tekivad refleksid, mis muutuvad lõpuks täiesti automaatseks. Hiljem hakkab ta iga impulssi ja selle teokstegemise vahele lükkama endale-hoidmist, nagu mingit hoiatust, katkestust, sest kõigepealt peab järele mõtlema, kas üldse võib impulsile järele anda või parem mitte seda teha. Selline katkestus ja järelemõtlemine nõrgestab impulssi sedavõrd, et see enam läbimurdeni ei jõuagi, see jääb - kõhklustest, kas ikka tohib või ei tohi - nagu poolel teel pidama. Sellest kõhklusest võib välja kasvada kõhklemissundus, mis hakkab kõiki ohtlikuna tunduvaid impulsse annulleerima.

 

Siit saab selgeks, et sundustega inimeste puhul on suur tähtsus kahtlusel selle kõikides variatsioonides. Kahtlus kaitseb ohtliku spontaansuse eest, selle eest, et ei lastaks end millessegi kaasa haarata, mida peaks hiljem kahetsema. Nii võib kahtlus üha enam absolutiseeruda, sellest saab omaette eesmärk ja siis hakkab see aktiivset tegevust asendama. Biograafiliselt saab kõik need kahtlused ja kõhklused üheks alg vormiks teisendada: kas ma tohin olla mina ise ja teha, mida mina tahan või pean ma sõna kuulama ja oma impulssidest loobuma. Teisiti öeldes: kas pean olema "hea" või ma tohin olla "halb" või ka see, mida mina teha tahaksin, on hea või halb. Sellise kahtlemise tõttu sundustega inimestel iseloomulik kalduvus kõhklemisele, otsustusvõimetusele, edasilükkamisele ja enda kaelast ärasaamisele. Sundustega inimene on nagu eesel kahe heinakuhja vahel. Valiku tegemist raskendab konflikt primaarse kalduvuse ja selle kalduvuse realiseerimist tõkestava külgedresseeritud hirmu vahel. Skemaatiliselt väljendades võib öelda, et nende sunduste tugevus oleneb sellest, milline oli tegutsemistungi ja karistuse ees tuntava hirmu vahekord lapsepõlves.

 

Kõhklemine, viivitamine ja otsustusvõimetus saavad veel paremini mõistetavaks, kui võtame arvesse, et kord tehtud otsused on nendele inimestele lõplikud, muuta enam midagi ei saa. Otsused peavad tingimata olema "absoluutselt" õiged, sest muidu tuleb karistus. Sellepärast võivad probleemiks olla juba täiesti tühisedki otsustamised - nad peavad igal juhul leidma õige lahenduse, muidu tuleb hirm.

 

Mida suuremad on sundused, seda enam tõrjuvad sellised sundkõhklused inimese mõtestatud tegevusest eemale. Sundused võivad kasvada haiguslikuks ja sedavõrd reflektoorseks, et iga mõtet hakkab pareerima vastandliku sisuga mõte. Kui vastuimpulss järgneb impulsile üha kiiremini, siis hakkavad nad lõpuks ilmnema peaaegu samaaegselt, esialgu on impulsi ja vastuimpulsi vaheline paus, ülemineku vorm pikem, siis jääb ta aina lühemaks, tekib kiiresti vahelduv jah - ei - jah - ei. Somaatilise ülekande korral korral võib see põhjustada värisemist või kogelemist, olenevalt sellest, kas tegemist on millegi teha tahtmise ja mittetohtimisega või millegi ütelda tahtmise ja mittetohtimisega. Lõpuks võivad need kaks vastandlikku impulssi ajaliselt praktiliselt kokku langeda ning teineteist totaalse blokeerimise ja kangestumisega täielikult paralüseerida. Sest kui tahetakse samaaegselt rääkida ja mitte rääkida, aktiivselt tegutseda ja passiivses tegevusetuses olla, siis viib see möödapääsmatult paralüüsini. Väga tugevate sunduste esinemisel ärritusi ja impulsse lõpuks enam ei tajutagi, nad ei saa teadvusse jõudagi, kuna tõrjumine on sedavõrd reflektoorne, et iga impulss lämmatatakse juba eos.

 

Sundustega inimene on seega saanud liiga varases lapsepõlves kogemuse, et paljusid asju siin maailmas tohib teha ainult ühel kindlal moel ja et paljud asjad, mida ta oleks hea meelega teinud, olid keelatud. Nii tekkis tal selline kujutlus, et alati peab ilmselt olemas olema midagi absoluutselt õiget, sellest areneb tema perfektsionismitendents. Ta ülendab selle perfektsionismi printsiibiks, tema tahaks esitada kõigele elavale tingimused, milline see tema arvates peaks olema.

 

Aga ka kaootilises miljöös üles kasvanud lapsel võivad hakata arenema sunduslikud jooned, ent sel juhul on nende kujunemine reaktiivne ja kompensatoorne. Selline inimene ei leia ümbritsevast keskkonnast mingit orientiiri, ei mingit pidepunkti, mille järgi orienteeruda. Vabadus, mida tema kogeb, ajab talle hirmu nahka, sest selles on kõikvõimalikku omavoli. Kuna ta välismaailmast orientiiri ei leia, otsib ta seda iseendast ja püüab ise oma jõududega luua korrastusi ja kindlaid põhimõtteid, millele saab tugineda ja mis loovad turvatunde. Need põhimõtted kujunevad sunduste sarnaseks, kuna ümbruskond neid pidevalt ohustab, tuleb neid seda vankumatult järgida.

 

_____________________________________________

 

ISIKSUSE STRUKTUUR SIGMUND FREUDI KÄSITLUSES

 

1) ID (miski) - alateadlike soovide, vajaduste, instinktide, emotsioonide tasand. On sündides olemas. Id on loomalik osa inimesest ja lähtub naudinguprintsiibist.

Freudi järgi on inimesel 3 põhilist instinkti, mis on ühtlasi käitumiseks vajaliku energia allikaks:

 

      libido e sugutung/seksuaalinstinkt,
      eros e eluinstinkt, suunatud elu säilitamisele ja jätkamisele (nt söömine, joomine, mugavuste taotlemine),
      thanatos e surmainstinkt (agressiivsus, destruktiivsus). 

 

2) *SUPEREGO (ülimina) - ideaalide, väärtuste, sotsiaalse kontrolli (reeglid, normid, seadused) tasand, lähtub ideaalsusprintsiibist. Tekib peale Oidipuse kompleksi (alates 5-6. eluaastast, kujuneb välja 10-11. eluaastaks).

Superego tasandil on inimese südametunnistus (moraal, eetika, normid) ja ideaalmina (milline inimene tahaks olla ja/või milliseks saada). Superego kujuneb vanematelt saadud kiituste (ideaalmina) ja karistuste (südametunnistus) tulemusel ja toimib sisemise tsensorina, mille tõttu instinktid ei saa otseselt avalduda. Freud leidis, et superego ei tohi liiga vara lapsele peale suruda, see võib tekitada alaväärsuskompleksi ja neuroosi (kui laps ei ole reeglite/normide täitmiseks veel valmis).

 

3) EGO (mina) - mõistuse tasand, mis lähtub reaalsusprintsiibist (tasakaalustav). Ego püüab leida kompromissi id-i ja superego vahel. Ego peab arvestama tegelikkust, kulutab palju energiat id-i impulsside ja tungide kontrollimisele ning arvestab ka superego reeglitega. Ego tekib, kui laps avastab erinevuse kujuteldava ja reaalse maailma vahel (hakkab arenema 6-8. elukuul ja kujuneb välja 2-3. eluaastaks). Kui ego ei suuda tasakaalustada id-i ja superegot, võib olla tagajärjeks psüühiline häire.

Freud leidis, et murdeealistel pole ego piisavalt arenenud, et id-iga hakkama saada. Sellest tulenevad paljud murdeea probleemid (emotsionaalne kõikumine, ebakindlus, ebastabiilsus jne). Probleemid murdeeas on loomulikud. Mida armastatakse, seda ka vihatakse (nt vanemaid). Mõlemad tunded on nende objektide suhtes, kellesse ollakse kiindunud. 

 

____________________

1. Igatsus kestma jääda.
2. Püüdlemine kestvuse poole on meile olemuslik.
3. Hirm kaduvuse, ajalikkuse ees.
4. Kalduvus kõik vanaviisi jätta.
5. Muutused häirivad teda (püüab muutusi takistada või peatada).
6. Raudselt hoitakse kinni oma arvamustest, kogemustest, hinnangutest, põhimõtetest ja harjumustest (neid tahetakse alati sama hoida).
7. Uusi kogemusi ei taheta vastu võtta (niimoodi püütakse ennetada ebameeldivaid üllatusi).
8. Oht olla uutele (kogemustele, sündmustele, inimestele) liiga vähe avatud.
9. Põhiprobleemiks on ülemäära suur vajadus end kindlustada.
10. Sellega seonduvat ettevaatlikkus, ettenägelikkus, sihikindel pikaajaline planeerimine, üldine häälestus kestvusele.
11. Hirm riski ees.
12. Kestvuse ja surematuse soov.
13. Tahame traditsioonide säilitamist, mis tahes alal (perekondlikud, seltskondlikud, moraalsed, poliitilised, teaduslikud, religioossed).
14. Mida enam me püüame vanast kinni hoida, seda suuremat hirmu peame paratamatult kaduvuse ees tundma.
15. Nad püüavad suruda elu rangetesse skeemidesse, lasta elul kulgeda kindlate reeglite järgi.
16. Tahetakse ise kõik ära määrata.
17. Neil on raske uskuda, et pole olemas muutumatuid printsiipe.
18. Teevad inimestele ettekirjutisi, et milline peab keegi olema.
19. Hirm, et kõik võib iga silmapilk muutuda.
20. Neil on hirm, et teha esimene samm (nt muutumise poole).
21. Üks võimalus end sündmuste voolust kõrvale hoida on kõhklemine, viivitamine, kahtlemine.
22. Otsustusvõimetus.
23. Enesekaitse läbielamise eest.
24. Kitsapiirilisteks ja põikpäisteks, põhimõttelisteks ja sallimatuks.
25. Korralikkusest saab jäik pedantsus, kõrvalekaldumatus, mõistlikust kokkuhoiust ihnus, põikpäisus.
26. Elust saab rütmiline ja monotoonne liikumine - paindlikkuse puudumine.
27. Vahel tunnevad, et on võõra võimu all.
28. Armastus kui selline, see irratsionaalne, piireületav, transtsendeeriv tundeelamus, mis võib paisuda ohtlikuks kireks, tekitab sellistes inimestes sügavaimat rahutust.
29. Olla oma tahte peremehed.
30. Oma tundeid ohjata ja neid kontrolli all hoida.
31. Vastutuse tunne ja jäävad kindlaks oma langetatud otsustele.
32. Nad püüavad ära määrata inimesi - kes on kõrgemal, kes on madalamal.
33. Nad tahavad partnerit ise vormida ja hoida võim enda käes.
34. Teevad partnerist enda omandi, kellega võib ümber käia oma äranägemise järgi.
35. Truudust pooldab.
36. Abielu käsitleb lahutamatu liiduna.
37. Juriidilisust tahavad (kindlad dokumendid).
38. Vaidlustes ei ole kuigi mõistvad inimesed, neil on raske järele anda.
39. Nad klammerduvad mineviku külge.
40. Püüavad luua reegleid.
41. Sundusega isikud jäävad ilma: rohkem rõõmust, rohkem spontaansusest ja tähelepanust, rohkemast heast tujust ja vaheldusest hallist argielust.
42. Eriti tähtis on aeg, raha, täpsus ja kokkuhoidlikkus.
43. Vanu asju ei raatsita välja vahetada/visata.
44. Sundusega isikud tahavad, et partner oleks täpne, kõrvalekaldumatu, kindel ja tõrgeteta nagu õlitatud masinavärk, kel puuduksid oma soovid, pretensioonidest rääkimata.
45. Programmeeritud abielu.
46. Partneri puudulik mõistmine, erootilise fantaasia puudumine paneb kord alustatud armuelu kulgema mööda kindlat, sissetallatud rada.
47. Nad vajavad kindlaid tingimusi.
48. Armukadedus on eelkõige võimu küsimus.
49. Kui partner püüab kindlatest reeglitest vabaneda siis hakkavad sundusega isikud neid tugevamini kinni hoidma.
50. Ei ole üldjuhul kirglikud armastajad, see-eest on tunded püsivad ja kindlad.
51. Stabiilne lugupidamine, kiindumus ja vastutus.
52. Nad on õppinud igas olukorras enesevalitsust säilitama.
53. Vaid peavad agressiivsuse endale ära keelama - hirmust karistuse eest.
54. Peale agressiivsuse väljendamist tunnevad süütunnet ja proovivad seda pehmendada.
55. Kõigest väest, halastamatult ja kompromissitult, millegi vastu võitlevad.
56. Loomulik kord peab olema - kord küll, aga mitte pedantsus ja kombekus on väärtus.
57. Nende agressiivsus saab nagu millekski isikuga seostumatuks, anonüümseks, mille taga on isiku mõnutunne oma agressiivsuse väljaelamiseks.
58. Järgmine agressiivsuse tunnusjoon on võimuiha.
59. Tuntakse end oma keha liigutades üpris ebakindlalt.
60. Ta naudib oma karistamatust, vabadust teha asju, mida teistele niisama andeks ei anta.
61. Kõik tehakse tema eest ära, kuna pole lootagi, et ta midagi õigesti ja hästi ära teeks - nii pääseb paljudest tülikatest asjadest.
62. Enesejälgimisele pööravad tähelepanu.
63. Täpset kellaaega.
64. Patustavad rohkem tegematajätmisega, kuna tegematajätmist on raskem tõestada.
65. Norimine.
66. Südametegevuse ja vereringehäired, normist kõrvalekalduv vererõhk, migreeni ulatuvad peavalud, unehäired, ägedad valud maos ja sooltepiirkonnas - võivad olla allasurutud agressiivsuse väljendusteks keha keeles.
67. Julgusetus lasta endaga midagi juhtuda.
68. Väljapääsuks leitakse vihapursetes, püüdes kõik purustada.
69. Autoritaarne, tingimusteta kuuletumist nõudev kasvatus on ohtlik.
70. Sõltuvad ühiskondlikust arvamusest, sellest, mis inimesed ütlevad.
71. Kui ilma põhjenduseta nõutakse käskude ja keeldude täitmist, ei ole laps aldis neid täitma.
72. Teatud mõttes on harjumused sunduste alged (nii hoiavad jõudu ja aega kokku).

73. Liiga paindumatud kasvatusmeetodid, vanemate ja kasvatajate liialt autoritaarsed ja printsipiaalsed võivad vallandada sunduslike joonte kujunemise.
74. Perfektsionismile, tolerantsuse puudumisele iseenda ja teiste suhtes.
75. Mõistame nende kerget irriteeritavust ja tundlikkust, millega nad pisiasjadele reageerivad - neile võib juba pisiasigi tähendada lõpu algust.
76. Loominguline mõtlemine on takistatud.
77. Sundus veelkord järgi vaadata.
78. Abi saab siis kui püüab mõned väikesed muutused teha (liigutab mööblit või proovib vahetada riietusstiili).
79. Sundustega isikute kindlustavad hoiakud seostuvad eelkõige aja ja raha kasutamisega (kuidas ma oma aja ja rahaga ümber käin, sõltub ainuüksi minu tahtest).
80. Nõuavad sõnakuulelikkust.
81. Kriisid tekivad siis kui nende vankumatud printsiibid, arvamused/teooriad põrkuvad kokku uute arenguprotsesside, teadmiste, edusammudega.
82. Lapsevanematena on nad usaldusväärsed ja järjekindlad, kuid jätavad neile vähe mänguruumi.
83. Sageli on nad pika vihaga.
84. Väiksest asjast teevad tohutu numbri.
85. Nad tegelevad rohkem laste dresseerimisega.
86. Sundustega lastevanematel on raske anda oma lastele vabadust, millest ise on ilma jäänud.
87. Selliseid kutsealasid, kus on vaja olla täpne, ustav, kindel, usaldusväärne, hoolikas, vastutustundlik, vastupidav, põhjalik ja kannatlik, omada kõigest täpset ülevaadet, kus ei nõuta omaalgatust, paindlikku mõtlemist ega loomingulist vabadust (nt liinitöö).
88. Improviseerimine neile ei sobi.
89. Tunneb huvi ajaloo vastu.
90. Meeldib poliitika, kuna seal saab võimuiha välja elada.
91. Pooldavad rohkem vanameelsust.
92. Sundhirm tingib olukorra, kus ühtki asja ei saa enam ära visata, kogutakse hunnikute kaupa mittevajalikke asju ja välditakse kõike, mis meenutab kaduvust või lõppu.
93. Iseloomustab stabiilsus, sõnapidamine, vastupidavus, püsivus, vastutustundlikkus. Püüdlikud ja hoolsad, ettevõtmised on plaanipärased ja sihikindlad.
94. Nad ei oska käesolevat aega eriti nautida.
95. Võivad elus kaugele jõuda.
96. Tundeelus on nad tagasihoidlikud.
97. Nad on tõsised, südametunnistusega inimesed ja ei lase teistel oma arvamust kõigutada ning tegutsevad objektiivsuse huvides.
98. Kipuvad ühekülgseteks.
99. Õppima valmistuma elavateks muutusteks, lasta sündmustel vabalt kulgeda.
100. Nad on niiöelda ühiskonna alustalad.
101. Ei salli ootamatuid muutusi.
102. Kardab kaost.
103. Vajab tegevusplaani.
104. Ametlikkus.
105. Kui kiidab, siis asja eest.
106. Oma eesmärk - püüdlik, tubli.
107. Tahab aega saada, et muutustega kohaneda.
108. Viriseja.
109. Fakti mälu.
110. Täpsus ja detaili nägemisoskus.
111. Raamatupidaja; projekti juhid, administraator.
112. Õppida asju vabaks laskma.
113. Motiveerivad materiaalsed hüved/asjad.
114. Muutused tuleb juba varakult neile ette teatada.