Hirmu põhivormid: Skisoidsed isiksused

HIRM SÕLTUVUSE EES

 

Ludwig Timotheus Spittler: "Edasi, saagem teistsuguseks, kui need, kes seal üleüldises massis sebivad."

 

Nüüd käsitleme isikuid, kelle põhiprobleem hirmu seisukohalt on hirm andumuse ees ja kel samas põhiimpulsside seisukohalt on ülitugev "omapöörlemise" impulss, see tähendab psühholoogilises mõttes enesesäilitamine ja teistest eraldumise protsess. Nimetame neid skisoidseteks isikuteks.

 

Igaühel on soov olla ainulaadne indiviid. Selle soovi tugevust näeme näiteks sellest, kui tundlikult me reageerime, kui keegi meie nime segi ajab või moonutab; me ei taha, et meid ükskõik kellega segi aetakse, igaüks soovib enda teadvustamist ainulaadse indiviidina. Meil on kaasasündinud püüd teistest erineda, samuti vastupidine püüd ühiskondliku olendina mingitesse rühmadesse või kollektiividesse kuuluda. Tahame elada oma isiklike huvide järgi, samas olla seotud partneritega, lävida teiste inimestega ja vastutust kanda. Mis siis õieti toimub, kui inimene püüdleb andumust vältides eelkõige enesesäilitamist.

 

Esmajoones püüab ta olla võimalikult iseseisev ja sõltumatu. Talle on see väga oluline, et ta kellestki ei sõltuks, kedagi ei vajaks, et tal ei oleks teiste ees mingeid kohustusi. Seetõttu eraldub ta teistest inimestest, ta vajab distantsi, ei lase kellelgi endale liiga lähedaseks saada, suhtleb vaid teatud piirides. Kui distantsi tema ja teiste vahel rikutakse, tunnetab ta seda oma eluruumi, isiksuse ruumi, sõltumatusvajaduse ja integreerituse ohustamisena ning hakkab end ägedalt kaitsma. Sel moel kujundab ta talle omase hirmu inimliku läheduse ees. Kummatigi ei ole selline lähedus elus välditav, seepärast püüab ta leida kaitsehoiakuid enda varjamiseks.

 

Skisoidne isik väldib esmajärjekorras lähedasi isiklikke kontakte, ta ei lasku kergelt intiimsuhetesse. Ta pelgab kokkupuuteid partneriga, taotleb inimestevahelistes suhetes asjalikkust. Inimeste hulka minnes tunneb ta end kõige paremini rühmades või kollektiivides, kus saab jääda anonüümseks, kuid samas tänu ühistele huvidele siiski juurdekuuluvust tunnetada. Talle oleks ülimalt meelepärane, kui tema valduses oleks muinasjuttudes esinev nähtamatukstegev müts, siis ta võiks äratundmise eest kaitstuna teiste elus osaleda ja saaks end mingil kombel reetmata sellesse sekkuda.

 

Ümbruskonnale jätavad skisoidsed inimesed mulje, et nad seisavad kõigest eemal, on jahedad, eraklikud, ligipääsmatud, endassetõmbunud, isegi külmad. Nad tunduvad iseäralikud, käituvad imelikult, tekitades oma reageeringutega arusaamatust või võõrastust. Täiesti võimalik, et teame nõnda taolist isikut juba tükk aega, ent päriselt me teda ikkagi ei tunne. Meile võib tunduda, et täna saime hea kontakti, homme aga tehakse nägu, nagu poleks meid eales kohatud. Mida lähedasemad nad meile olid, seda järsumalt nad selja pööravad, on ligipääsmatud, sageli solvavad nad meid oma põhjendamatu agressiivsuse või vaenulikkusega.

 

Igasuguse läheduse vältimine, mida põhjustab hirm teise inimese ning enda "mina" ohverdamise ees, muudab skisoidsed inimesed üha isoleeritumaks ja üksikumaks. Hirm valdab neid eriti sellistel puhkudel, kui keegi neile või nad ise kellelegi väga lähedaseks saavad. Kuna sellised tunded nagu poolehoid, sümpaatia, õrnus ja armastus inimesi üksteisele maksimaalselt lähendavad, peavad skisoidsed isikud neid eriti ohtlikeks. Siit selgub, miks nad on taolistes situatsioonides tõrjuvad, isegi vaenulikud, miks nad teise eemale tõikavad. Äkitselt lõpetavad nad kontakti, tõmbuvad endasse ja on jälle endiselt ligipääsmatud.

 

Skisoidse isiku ja ümbritseva maailma vahele tekib aastatega üha laienev, teda teistest ikka enam eraldav lõhe. Selle asjaoluga kaasnevad aina problemaatilisemad tagajärjed. Kuna ta teistest kaugeneb, on tal nende kohta ka liiga vähe teadmisi. Kogemused ümbruskonnaga lävimisel jäävad üha lünklikumaks, sellest sugeneb suhtlemise ebakindlus. Ta peab inimestevahelistes suhetes orienteerumisel läbi ajama vaid oletuste ja fantaasiatega ja nii tekivad sügavad kahtlused, kas muljed ja ettekujutused teistest - ja lõpuks isegi tajud - on vaid enda pettekujutlused ja projektsioon või siiski vastavad nad tegelikkusele.

 

Selgituseks toome näite, mida kasutas skisoidse isiku hingelise seisundi selle aspekti kirjeldamisel esimesena Harald Schultz-Hencke http://en.wikipedia.org/wiki/Harald_Schultz-Hencke . Me kõik oleme raudteejaamas rongis istunud. Ka kõrvalteel seisab rong. Äkki märkame, et üks rongidest liigub. Kuna tänapäeva rongid hakkavad liikuma väga sujuvalt, peaaegu märkamatult, siis ei tundnud me mingit rappumist ega nõksatust ja otsustame liikumahakkamise üle üksnes nägemismulje põhjal. Meil ei õnnestu kohe selgusele jõuda, kumb rong sõidab. Alles mõne paigalseisva objekti abil teeme kindlaks, et näiteks meie rong alles seisab ja teine ring alustas sõitu või asi on vastupidi.

 

See pilt iseloomustab väga tabavalt skisoidse inimese seisundit. Ta ei tea kunagi täpselt - kahtlus ületab kaugelt terve inimese võimalikud kõhklused - kas see, mida ta tunneb, tajub, mõtleb või kujutleb, eksisteerib ainult temas endas või ka väljaspool. Kuna tema kontaktid teiste inimestega on üsna lõdvad, on tal võimatu selgusele jõuda ja nii kõhkleb ta pidevalt oma elamuste ja muljete hindamisel, teadmata, kas neid võib välismaailma reaalsusega seostada või on tegemist tema enda sisemaailma kuuluvate "pettekujutlustega". Kas see inimene seal vaatab mind pilkavalt või on see minu pettekujutlus? Kas ülemus oli täna tõepoolest eriliselt jahe, kas tal on midagi minu vastu, oli ta teistsugune kui tavaliselt - või ma ainult arvan nii? Kas mu välimuses on midagi silmahakkavat, kas midagi on korrast ära või arvan ekslikult, et kõik mind nii imelikult vaatavad.

 

Selline ebakindlus võib olla väiksem või suurem, ulatudes lakkamatust umbusust ja kõige haiglaslikust seostamisest oma isikuga tõeliselt hullumeelsete pettekujutluste ja petlike tajudeni, milles sisemine ja välimine tõepoolest segi aetakse: ise sellest teadmata peetakse oma projektsioone reaalsuseks. Võime endale ette kujutada, kui piinav ja sügavat rahutust põhjustav kindlustunde pidev puudumine võib olla, kus juures lähedaste kontaktide puudumise tõttu midagi muuta ei saa. Asjakohaste küsimuste esitamine, ebakindlusest ja hirmust rääkimine eeldaks lähedast, usalduslikku vahekorda; selle puudumisel kiputakse arvama, et teistelt on karta mõistmatust, väljanaermist või isegi hullukspidamist.

 

Täis umbusku ning taganttõugatuna kindlustunde puudumisest arendab skisoidne isik endas selle tunde nimel eriti selliseid funktsioone ja võimeid, millest võib loota, et need tulevad kasuks maailmas orienteerumisel: meelelist tunnetust, intellekti, teadvust, mõistust. Nagu hiljem näeme, kindlusetus võib olla nii lõdva kontakti põhjus kui ka selle tagajärg. Kuna ebakindlust tekitab eriti kõik tunnete, emotsioonidega seonduv, siis püüdleb skisoidne isik tunnetest eraldiseisva "puhta" mõtlemise poole, millest ta loodab saada usaldusväärseid tulemusi. On mõistetav, et skisoidne isik eelistab tegeleda täppisteadustega, mis annavad talle kindlustunnet ja tagavad eraldatuse subjektiivsetest seikadest.

 

Isiksuse tundeelu areng jääb ratsionaalse külgede arendamisest tunduvalt maha, sest selleks oleks vaja partnerit, suhtlust emotsioonide tasandil. Sageli on skisoidsele isikule iseloomulik keskmiselt kõrgem intelligents ning emotsionaalne mahajäämus, tema tundeelu jääb sageli välja arendamata, mõnikord isegi kängunuks. Sellest sugenebki suur ebakindlus igasuguste kontaktide loomisel, mis võib igapäevases elus tohutul hulgal raskusi põhjustada. Isiku lävimises teistega puuduvad "vahepealsed toonid", nüansid, nii võib juba lihtsamate kontaktide loomine probleeme tuua. Ka täiesti banaalsetes ja igapäevastes olukordades satuvad nad üha uutele raskustele, mõistmata, et need raskused on suhtluse, mitte võimete tasandil.

 

Skisoidne inimene ja armastus

Nagu juba öeldud, skisoidsele inimesele kujunevad eriti problemaatiliseks need arenguetapid, mille puhul on tegemist inimestevaheliste kontaktide loomisega: lasteaeda- ja kooliminek, puberteet ja kokkupuuted vastassoo esindajatega, suhted partneriga ja igasugused inimestevahelised kontaktid üldse. Kuna mistahes lähedus vallandab hirmu, püüab ta seda enam eemale tõmbuda, mida lähedasemaks ta kellelegi saab, mida enam ta satub erilisse ohtu kedagi armastama hakata või kellegi armastuse osaliseks saada. Ta kujutleb seda üksnes enese reetmise ja oma sõltumatuse kaotusena.

 

Kui lapsel on suhtlemisraskusi, peaksid vanemad ja kasvatajad nägema selles lapse skisoidsete probleemide algust, lapseeas saab ehk veel probleemistiku väljaarenemist peatada, selle süvenemist ennetada, probleeme ennetada. Kui lapsel on raske lasteaia- või klassikaaslastega kontakti saada, kui ta ei leia endale sõpru, kui ta on nii enda kui teiste arvates nohik ja individualist, kui nooruk väldib murdeeas kokkupuuteid vastassooga, kui ta teistega läbikäimise asemel end vaid raamatutesse matab, kui ta kontaktide eest põgeneb, omaette meisterdab või mistahes muud tegevust otsib, et vaid üksi olla, kui ta selles vanuses elab läbi ränki maailmavahelisi kriise, kui ta ihuüksi murrab pead elu mõtte üle, siis on vanematel põhjust muret tunda ning spetsialistilt nõu küsida.

 

Tavaliselt toob partnerluse poole püüdlev järelpuberteet skisoidsele noorele hulganisti uusi probleeme, sest armastus lähendab inimesi maksimaalselt nii hingeliselt kui kehaliselt. Kahe armastaja kohtumine otsekui ohustaks "ise-olemist" ja sõltumatust, oht on seda suurem, mida enam keegi end teisele avab ja samas enda "mina" säilitada tahab. Sellepärast osutuvadki taolised kohtumised sageli komistuskivideks, mis toovad skisoidse inimese seni veel teadvustamata, varjatud probleemistiku tema teadvusse. Mismoodi peaks ta oma kasvavast igatsusest vastastikuse läheduse, armastuse ja õrnuse järele, saati soovist seksuaalvahekorda astuda rääkima? Eespool kirjeldatud kontaktilünkade ja "vahepealsete toonide" puudumise tõttu inimestevahelises läbikäimises on skisoidsel isikul eriti raske suguelu integreerida - selles vanuses on tal juba välja kujunenud suhtlemisraskused. Ka selles osas puuduvad tal käitumise "vahepealsed toonid", nii kellegi armastust võita püüdev, vallutav kui ka ahvatlev ja anduv nüanss. Õrnuseavaldused, sümpaatia väljanäitamine või emotsioonidega on talle võõrad ning tal tuleb olulisel määral puudu võimest end teise olukorda asetada.

 

Konflikt tugeva iha ja läheduse ees tuntava hirmu vahel üritatakse lahendada mitmel erineval moel. Sageli tehakse seda nii, et laskutakse vaid mitte millekski kohustavaisse, kergelt katkestavaisse või puhtseksuaalseisse suhetesse, suguelu otsekui eraldatakse seinaga tundeelust. Partner on üksnes seksuaalobjekt, mis mingit muud huvi ei paku. Ka emotsionaalne osavõtmatus soodustab partnerite kergekäelist väljavahetamist. Nii kaitstakse end selle eest, et suhete süvenemisel võiks kogu tundeeluline abitus ja kogenematus päevavalgele tulla. Samal põhjusel suhtutakse ka partneri sümpaatiaavaldustesse tõrjuvalt, teadmata, kuidas neile vastata ja piinlikkust tundes.

 

Seega on partner ainult "seksuaalobjekt" ja kogu armuelu võib piirduda teatud funktsionaalse aktiga. Õrnutsev eelmäng, erootika puudub. Partneri vajadusi ignoreerides asutakse kohe asja kallale. Jäme kohtlemine teeb partnerile valu, seda nii hingelises kui kehalises mõttes. Võibolla peitub selle taga alateadlik soov näha, kuidas partner reageerib. Kui rahuldus käes, püütakse partnerist võimalikult ruttu lahti saada. "Pärast seda oleksin ma ta kõige meelsamini välja visanud" - selline on skisoidse mehe tüüpiline väljendus, mis näitab tema hirmu, et partner võib oodata tundeavaldusi.

 

Kui skisoidne isik tahab partneri varal selgusele jõuda oma ambivalentsuses, üheaegselt armastavas ja vihkavas suhtumises, samuti sügavas kahtluses, kas teda ennast ikka üldse armastatakse, on situatsioon tõsisem. Ta hakkab partnerit proovile panema, nõuab oma kahtluste hajutamiseks aina uusi tõendusi, et teda tõepoolest armastatakse. See võib viia psüühilise piinamise ning tõelise sadismini. Tema käitumine võib muutuda selgelt destruktiivseks. Ta võib partneri kinnitusi armastusest ja kiindumusest analüüsides hakata pidama neid ebapiisavaks, tühiseks, kahtlaseks või neid saatanlikku osavust üles näidates tendentslikult tõlgendada.

 

Tihti tuleb ette, et skisoidne partner teeb enda ja oma partneri kõik õrnad hingeliigutused maatasa, et need teda oma võimusesse ei saaks. Kui partner on tema vastu eriti südamlik, ründab ironiseeriv skisoidne isik tema hinge kõige hellemat kohta, naeruvääristab tema käitumist, näoilmet või sõnu: "Ära vahi mind nagu truu koer", "Kui sa vaid teaksid, kui naljakas sa oled" või "Jäta ometi need tobedad armuavaldused" jne.

 

Loomulikult hävitab ta sellise käitumisega süstemaatiliselt partneri armastuse, kui tollel pole just erakordset võimet armastada või kui ta pole skisoidsele vastanduv masohhistlik tüüp, kes süütundest, kaotushirmust või mingil muul põhjusel arvab, et peab kõigega leppima või piinamisest naudingut tunneb. Muudel juhtudel kas partner tõmbub tagasi või armastusest saab vihkamine. Siis skisoidne isik triumfeerib: "Nüüd tuleb su tõeline pale lagedale!" Ta ei adu, et on ise partneri niikaugele viinud.

 

Kuna skisoidsetel isikutel on raske partnerile läheneda, teda üldse leidagi, püüavad nad sageli üksi toime tulla ja justkui ise endale partneriks olles end ise rahuldada. Või nad otsivad aseobjekte, nagu näiteks fetišismi puhul. Loomulikult ei saa nende tundeelu taoliste objektide puhul edasi areneda, kuigi ka armastuse väärastunud vormides avaldub nende igatsus ja soovi armastada. Skisoidsete inimeste juures täheldatakse sageli seksuaalsuse infantiilset taset, kuigi igas muus suhtes võib tegemist olla kõigiti arenenud isiksusega.

 

Tuleb ette, et allasurutud armastuse- ja andumuseihalus tekitab äärmiselt tugeva, lausa hullumiseni küündiva armukadeduse. Tuntakse, et ei peeta end just armastusväärselt ülal, samas ollakse teadlik oma võimetusest armastada ja on selge, et nii kedagi kuigi kaua kinni hoida ei saa. Siis hakatakse kõikjal nägema rivaale, keda - sageli õigusega - peetakse paremaks, enam armastust väärivaks. Armukadeduse üks - enamasti teadvustamata - aspekt on partneri proovilepanek: kui ta mind mu käitumisele vaatamata ikkagi armastab, siis on see tõeline armastus. Skisoidsel inimesel on alati väga raske uskuda, et keegi võib teda armastada.

 

Hirm andumuse ees jõuab skisoidse isiku teadvusesse enamasti hirmuna end siduda. Inimese olemuslik andumusihalus hakkab allasurutuse tõttu kuhjuma ja tugevdab hirmu, nii et andumust kujutletakse iseenda täieliku reetmisena, "minast" loobumisena, "mina" allakugistamisena teise inimese poolt. Partneris hakatakse nägema deemonit. See tugevdab veelgi hirmu ja seletab nii mõnegi skisoidse isiku reaktsiooni, näiteks äkkviha. See tekib ohutundest ülivõimsa teise isiku ees, adumata, et see ülivõimsus on skisoidse isiku enda projektsioon.

 

Kokkuvõtteks võime nentida, et skisoidsel inimesel on kõige raskem arendada endas võimet armastada. Miks see nii on, seda käsitleme hiljem põhjalikult. Ta on tohutult tundlik kõige suhtes, mis ähvardab tema vabadust ja sõltumatust piirata. Tunnete väljendamisel on ta sõnakehv. Ta on väga tänulik, kui partneri kiindumus ei ole pealetükkiv, kui ta saab kodu- ja turvalisustunde. Kes temaga oskab olla, võib loota sügavat kiindumist, mida küll õieti välja ei näidata.

 

Skisoidne inimene ja agressiivsus

Agressiivsust käsitledes eelistan siinkohal ja edaspidi rääkida mitte vihast, vaid just agressiivsusest, kuna viha väljendub kõige sagedamini agressiivsusena, mille avaldumise erinevaid vorme saab hõlpsamini mõistetavalt kirjeldada. Hirm ja agressiivsus on tihedalt seotud, tõenäoliselt vallandub agressiivsus alles eelneva ebameeldivustunde ja hirmu taustal, kusjuures ebameeldivus on ilmselt varase lapseea hirmu arhailine vorm, selle hirmu eelvorm. Varases lapseeas oleme ebameeldivuse ja hirmu ees täiesti abitud, võimalused ebameeldivuse seedimiseks ja hirmust jagusaamiseks tulevad hiljem. Neid vallandavad varases lapseeas intensiivsed stressorid nagu nälg, külm, valu, elurütmi ja eluruumi integreerituse häirimine, meeleorganite ülekoormamine, liikumisvabaduse piiramine, iseolemise võõrandamine teiste pealetükkiva läheduse ja sekkumisega, üksindus. Seega on hirm selles eas kõigepealt intensiivselt tunnetatud ebamugavus, loetletud situatsioonides langevad väikelapse hirm ja agressiivsus ajaliselt praktiliselt veel kokku: see, mis vallandab ebameeldivustunde ja hirmu, vallandab samaaegselt ka agressiivsuse, raevu.

 

Mismoodi saab väikelaps hirmu ületada ja ebameeldivust eemale tõrjuda? Esialgu ainult jõuetu vihaga, mis väljendub karjumises, hiljem jalgade trampimises ja kätega vehkimises, motoorses pinge langetamises ja väljaelamises. Kuna kõige varasemas eas enda ja teiste vahel vahet ei tehta, ei ole needa agressiivsuse avaldused veel mitte kellelegi suunatud, mitte millegagi seostatud, tegemist on lihtsalt ebamugavuse ja ebameeldivuse väljaelamisega enda psüühilise seisundi ning organismi pingest vabastamiseks. Niisiis võime siin rääkida agressiivsuse arhailisest vormist. Selline agressiivsus väljendub elementaarselt, spontaanselt, kontrollimatult ning kuna inimesega seostamatult, siis halastamatult ja igasugusest süütundest vabana.

 

Arhailine hirm on tohutult intensiivne, kuna väikelaps oma täielikus abituses elab seda läbi ohuna elule, kogu oma eksistentsile. Sama totaalselt valdavad teda agressiivsus ja raev - laps on vastavates olukordades "maruvihane" või "hirmu täis", teda lausa põletab tung need välja elada, neist vabaneda. Refleksiivne võpatamine, maailmast tagasitõmbumine ja ja liikumistung on ilmselt teistegi elusolendite hirmule ning ebameeldivusele reageerimise algvormid: põgenemine tahapoole, maailmast tagasitõmbumine kuni teesklemiseni, nagu oldaks surnud; põgenemine ettepoole, liikumistung, rünnak.

 

Kui skisoidne inimene jääb ka edaspidi mitteseotuks, tunnetab ta edaspidigi, et on saatuse meelevallas, ilma turvalisusest, kaitstusest, ohutusest; tõelisi või ekslikult selliseks peetavaid rünnakuid tunnetab ta ka edaspidi kogu oma eksistentsi ohustavaina. Sellele vastavalt on tema reageeringud eelpool kirjeldatud mõttes läbinisti arhailised. Need seisnevad äkilises halastamatus agressiivsuses, mis peab hirmu või selle vallandaja kõrvaldama, psüühilise seisundi pingest vabastama.

 

Võime endale ette kujutada, kui ohtlikud sellised arhailised, eksistentsiaalse ohustatuse tundest tekkivad agressiivsed reaktsioonid end vaevalt kellegagi siduvate skisoidsete inimeste puhul võivad olla. Ei ole olemas mitte midagi, mis taoliste inimeste agressiivsust peataks, seda millegagi seoks, see ei ole neil isiksusse kui tervikusse integreeritud. Nende agressiivsus jääb hoolimatuks, primitiivseks, instinktiivseks väljaelamiseks. Nagu juba seksuaalsuse käsitlemisel nägime, on ka siin tegemist integreerimatusega terviklikku emotsionaalsesse ellu; ka nende agressiivsus ja afektid jäävad tundemaailmast kui tervikust isoleeritud, puhtinstinktiivseteks väljaelamisteks. Kuna neil tuleb suuresti puudu ka võimest end teise olukorda asetada, siis pidurdavad jõud praktiliselt puuduvad. Nii on agressiivsus vaid pingetest vabanemise teenistuses, see elatakse välja kontrollimatult ning mingit süüd tundmata. Sellele lisandub asjaolu, et skisoidsetel inimestel, kuna neil sidemed teiste inimestega puuduvad, ei ole ettekujutust, kuidas nende agressiivsus ja afektid teistele mõjuvad - nemad lihtsalt "ainult" elasid end välja, teisi inimesi seejuures tähelepanemata. Seetõttu on nad sageli ülearu teravad, salvavad või äkilised, ise seda teadmata.

 

Turvalisuse ja seotuse puudumise ning sellest tuleneva umbusu tõttu tunnetab skisoidne inimene teise inimese lähenemist enda ohustamisena, tema esimene reaktsioon on hirm, millele peagi järgneb agressiivsus. Kui teame seda skisoidsete inimeste põhilist tunnet, saavad meile nende mõnedki sageli muidu arusaamatud reaktsioonid mõistetavaks. Arhailine integreerimata, eraldiseisev agressiivsus võib viia vägivalla kasutamiseni ja kui skisoidsele inimesele tundub, et teine teda ahistab, kõrvaldab ta selle nagu tüütu putuka. Nagu kõik seostamata, tundeelust eraldiseisvad tungid võib ka agressiivsus iseseisvuda ning siis ohtliku asotsiaalse või kriminaalse käitumiseni viia.

 

Kui sellised äärmuslikud näited ka kõrvale jätta, on skisoidsetel inimestel üldiselt raske oma agressiivset käitumist kontrolli all hoida. Ise nad oma agressiivsuse pärast ei kannata, seda enam peab kannatama ümbruskond. Sellest, mis esialgu oli olemas hirmu eemaletõrjumiseks, võib tulla naudingut pakkuv agressiivsus, mida teostatakse lihtsalt tema enda pärast - julmuse ja sadismi kõikvõimalike vormideni välja. Nende agressiivsuse kõige sagedasemad avaldumisvormid on järskus, äkiline solvav teravus, jäine külmus, kontakteerumatus, küünilisus ja poolehoiu silmapilkne muutumine vaenulikuks vastumeelsuseks. Neil puuduvad ka siin agressiivsuse oskuslikud, vaoshoitud, olukorrale vastavad "vahepealsed toonid" - seda küll vaid kõrvaltvaataja seisukohalt, sest nad ise leiavad, et käituvad igas olukorras täiesti adekvaatselt.

 

Skisoidse isiku agressiivsusel on peale tõrje ja kaitse veel tainegi funktsioon. Agressiivsus võib tema puhul olla poolehoiu võitmise viis, mis meenutab näiteks murdeeale iseloomulikke katseid vastassugupoolele läheneda. Nii murdeealistel kui skisoidsetel inimestel esineb samasugune hirmu ja iha segunemine, tunnete varjamine, ollakse pealetükkiv ja agressiivne, kuna puudub kas julgus või oskus olla õrn, kardetakse end blameerida, ollakse valmis otsekohe taganema, sümpaatia muutub kiiresti antipaatiaks, korvi saamisel - olgu siis tegemist tegeliku fakti või väärkujutlusega - ollakse küüniline.

 

Skisoidse inimesega lävides on oluline teada, et nende agressiivsuse mõte võib olla ka kontakti loomine. Neil on kergem olla agressiivne kui väljendada oma poolehoidu ja teisi positiivseid tundeid. Suurte kontaktilünkade tõttu inimestevahelistes suhetes on nad üsnagi ebakindlad. Kui neile kontaktilünkade ületamiseks piisavalt aega anda, õnnestub neil kõige paremini oma agressiivsust integreerida ning seda adekvaatselt tunnetada.

 

Täiendavad tähelepanekud

 

Skisoidsel, "lõhestunud" inimesel on psüühiliste muljete, impulsside ja reaktsioonide läbielamise terviklik seos suuremal või vähemal määral lõhutud, eeskätt vitaalimpulsid on isoleeritud, tundeelust eraldatud. Teiste sõnadega öeldes, mitmesuguste läbielamis- või isiksusekihtide integreerimine kokkusulandava tunde abil ei õnnestu. Kõigepealt tuleb märkida, et mõistuse ja tunde, ratsionaalsuse ja emotsionaalsuse küpsusaste on suuresti erinev. Tunde- ja mõtteprotsessid kulgevad üksteisest eraldatult ja ei sulandu ühtseks läbielamiseks. Skisoidne inimene tunneb peaasjalikult tunde primitiivseid eelvorme, afekte, sellega on nii, nagu oleksid vahepealsed värvitoonid väljendusvõimaluste paletilt puudu, seal on vaid ekstreemsed toonid: must ja valge. See kõik on selle tagajärg, et tal puuduvad inimestevahelised emotsionaalsed lähisuhted.

 

Otsides kaitset hirmu eest, mida ta läheduse ees tunneb, püüab skisoidne inimene saavutada võimalikult suurt sõltumatust. Sellise autarkiakalduvustega (enesega rahuldumine), eemalehoidmisega lähisuhetest on aga vältimatult seotud tiirlemine iseenda ümber, kasvav egotsentrism, mis viib üha suurema isoleerituseni. Võime mõista, et sellised inimesed elavad läbi kõige suuremaid hirme üldse, sest üksindus ja isoleeritus toimivad hirmu tugevdavalt. Hirm võib muutuda väljakannatamatuks; ka selles hirmus peegeldub selle läbielamine, et ollakse teistsugune kui teised ja tuntakse end maailmas mitteturvaliselt. Üks taoline patsient ütles kord nii: "Hirm on ainus reaalsus, mida ma tunnen." On iseloomulik, et ta ei suutnud kirjeldada oma hirmu millegi kindla, konkreetse asja ees, vaid elas seda läbi totaalselt.

 

Kuna skisoidsed inimesed on labiilsed ning kaitsetult sise- ja välismaailma meelevallas, on arusaadav, et nad püüavad välja arendada elutehnika, millega nad endale midagi tõeliselt lähedale ei lase, mis võimaldab neil jääda puutumatuks, alati asjalikuks, distantseerituks ja võimalikult üleolevaks, end mitte millegagi tasakaalust välja viia lasta, mitte mingil moel tõeliselt ligipääsetav olla. See võib ulatuda jahedast distantsihoidmisest, arrogantsist ja ligipääsmatusest jäise külmuse ja kalkuseni või, kui need kaitsehoiakud ebapiisavaks osutuvad, viia ka äkiliste teravusteni ja plahvatusliku agressiivsuseni, nagu eelpool kirjeldasime. Siin saab ümbruskond tõepoolest aidata, kui see isiku käitumise seostest rohkem teab ja mõistab, millisest sisemisest hädast tema käitumine tuleneb.

 

Religiooni suhtuvad nad enamasti skeptiliselt, sageli küüniliselt, teravmeelselt paljastavad nad usu "mõttetust", on kriitilised riituse, traditsioonide ja formaalsuste suhtes. Nad vabastavad end üldse meelsasti lummusest, vaatavad asju kaine pilguga ja jõuavad seletamatu aukartusetu "äraseletamiseni" - eelarvamustest vaba ja peamiselt loodusteadusliku orientatsiooniga aeg annab selleks piisavalt võimalusi. Nii on nad sageli ratsionalistid, kel puudub organ teatud elamusvaldkondade jaoks, mille üle nendega seetõttu ka diskuteerida ei saa.

 

Aga sageli juhtub, et selline suhtumine religiooni või usku on ka teadvustamata profülaktika pettumuse vastu. Nad ei julge uskuda, kardavad pettumuse osaliseks saada ja samas ootavad siiski veenvat "tõendust". Mõnel juhul on nad nihilistlikud ja destruktiivsed, tunnevad kuratlikku naudingut, kui neil õnnestub kellegi teise usk maatasa teha. Nende püüdluses pöörata teisi uskmatuks nagu nad ise on siiski märgata ka oma suhtumise küsitavust, võibolla nad lihtsalt ei taha oma uskumatusega üksi jääda. Kel on raskeid arenguhäireid, need ei saa sellepärast usklikud olla, et nad pole eales kogenud turvalisust ja armastust, nad kalduvad ateismi. Sel juhul võtavad nad sageli iseennast kõigi asjade mõõdupuuks.

 

Tundub, et maailmale suunatud huvi tagasitõmbumine ja selle üha täielikum ülekandmine iseendale annab sellisele isikule võimu ja tähtsuse, mis täidab ajapikku kogu teadvuse. Mõned aga otsivad usuvallast senikogematut turvalisust ja nad võivad selle sealt ka leida, kuid nende usk ei ole lapsemeelne, see ei ole ka usk isikustatud armastavasse Jumalasse. Nende usk on pigem midagi inimesest kõrgemalseisvat, mida ei saa teaduslikult põhjendada. Nad võrdlevad seda tinglikult vaba indiviidi väärikuse ja inimese kui sellise teadvustatud, kohustusliku ülesandega.

 

Isiksusestruktuurist johtuvalt eelistavad nad elukutseid, mis ei nõua lähedasi suhteid teistega. Nad eelistavad teoreetilisi ja abstraktseid valdkondi. Eriti sageli kohtame nende hulgas täppisteaduste esindajaid. Kui nad uurivad teaduslikult inimest, toimub see kaudseid teid pidi, psühholoogiliste testide, mikroskoopide ja röntgeniaparaatide abil või patoloogias laipade kaudu. Hinge kalduvad nad käsitlema psüühiliste reflekside kogumina ja nad võiksid väljenduda Schopenhaueri sõnadega: "Armas Jumal, kui sa olemas oled, päästa mu hing, kui see mul olemas on." Nende psüühikale on iseloomulik joon midagi päevavalgele tuua, paljastada.

 

Kunstis on neile omasem abstraktne, üldistav suund, nad püüavad kujutada oma keerukaid siseelamusi, väljendades neid šifreeritult ja sümbolistlikult, või nad on teravad kriitikud, satiirikuid ja karikaturistid. Nende stiil on valdavalt isemeelne, ebakonventsionaalne, igal juhul originaalne, mõnikord avangardistlik. Kui nad ei pöördu oma kontaktituses mingi kindla publiku poole,  vaid kujutavad oma elamuste kõrval üldinimlikku ja põhimõttelist, võivad nad panna aluse uutele arenguprotsessidele. Sageli mõistavad nad hästi psühholoogilise õhkkonnaga seonduvat, vihjavad asjadele, mida otse välja ei öelda ja jõuavad asjadeni, mida teised ei näe või ei taha näha. Sellepärast võivad nende teosed süvendada meie teadmisi inimestest. Oma eluajal on nad harva populaarsed.

 

Skisoidse inimese positiivsed jooned avalduvad eelkõige suveräänses iseseisvuses ja sõltumatuses, julguses olla tema ise, olla autonoomne isiksus. Tema tugevamate külgede hulka kuuluvad terav tähelepanuvõime, afektivaba, kaine asjalikus, kriitiline, äraostmatu suhtumine faktisesse, julgus näha asju nagu nad on, midagi ilustamata. Skisoidseid isikuid ahistavad traditsioonid ja dogmad kõige vähemal määral, nad ei hakka millestki sõltuma, ei võta enne põhjaliku uurimist ja järelemõtlemist ühtki asja enda peale. Nad ei lasku sentimentaalsustesse, vihkavad ülevoolavaid tundeid ja ebaselgust. Nad järgivad täpselt oma veendumusi ega lähe kompromissidele, kõige kohta on neil oma arvamus. Enamus neist on iroonilised ja satiirilised, neil on terav pilk teiste nõrkuste suhtes, seetõttu on neid raske eksiteele viia. Inimestevahelistes suhetes tekitavad nad sageli "ebamugavust", kuna ei salli teesklust ja ilustatud fassaade.

 

Tuleb veel mainida neid isikuid, kel on tugev skisoidne struktuur, aga kellele see mingit muret ei tee, nad tunnevad ennast tervena. Nad väärtustavad oma autarkiat ja kontaktitust ning elavad need mingit halastust tundmata teiste kulul välja. Siia kuuluvad paljud valitsejad, üldse inimesed, kel on teiste üle mingi võim ja kes neid kõhklematult oma huvides ära kasutavad.

 

Kui siin ja edaspidi kirjeldatakse üksikute struktuuritüüpide "positiivseid" esindajaid üsna napilt, siis tuleb see sellest, et seda, mis on nelja struktuuritüübi juures põhimõttelise tähtsusega, saab selgemini esile tuua just äärmuslikke avaldumisvorme käsitledes. Loodan, et keegi ei näe siin midagi hinnangulist: iga struktuuri puhul on olemas võimalused jõuda kõrgele arenguastmele.

 

_________________________________

 

1. Hirm saada ainulaadseks indiviidiks.
2. Enesesäilitamine, teistest eraldi olek.
3. Elab isiklike huvide järgi.
4. Hirm inimliku läheduse ees.
5. Seisavad kõigest eemal, on jahedad, eraklikud, ligipääsmatud, endassetõmbunud, isegi külmad.
6. Agressiivsus või vaenulikkus.
7. Poolehoid, sümpaatia, õrnus, armastus vähearenenud.
8. Kindel ettekujutlus teistest.
9. Ebakindlad.
10. Tundeelu areng maha jäänud.
11. Õrnuseavaldused, sümpaatia väljanäitamine sõnade või emotsioonidega on võõrad.
12. Seksuaalsus on tundemaailmast eraldatud.
13. Õrnutsemine, eelmäng, erootika puudub.
14. Partneri proovile panek.
15. Teevad õrnad hingeliigutused maatasa.
16. Raskesti usuvad, et teda armastakse.
17. Partneris nähakse deemonit.
18. Ausus, kodanikujulgus, tundlikus.
19. Tunnete väljanäitamisel sõnakehvad.
20. Hirm ja agressiivsus.
21. End teiste olukorda asendada on raske.
22. Agressiivsus mõjutab.
23. Teravad, salvavad, äkilised.
24. Turvalise ja seotuse puudumine.
25. Tunnete varjamine, pealetükkiv ja agressiivne, kuna puudub julgus või oskus olla õrn.
26. Agressiivsuse mõte/võte on kontakti loomine.
27. Piisavalt vaja aega, enne kui kontakt tekib.
28. Kardab siis kui muutub sõltuvaks.
29. Projitseerib enda halvad omadused teiste peale.
30. Tunneb puudust hellusest ja mõistmist vähe.
31. Vähe kokkupuuteid.
32. Ebapiisavad võimalused tundeelu ja usaldusvõime arendamiseks.
33. Puudulik elutehnika.
34. Üksindusest teeb vooruse, selle taga peitub igatsus olla lähedane, usaldatav, armastada ja armastatud olla.
35. Naha verevarustus nõrk.
36. Lõhestatud inimene.
37. Puuduvad vahepealsed toonid, kuna pole emotsionaalseid lähisuhteid.
38. Otsib suurt sõltumatust.
39. Maailma peavad nad mitteturvaliseks.
40. Egokeskne.
41. Kardetakse teistele oma nõrkust ja kaitsetust näidata.
42. Kaotab huvi maailma vastu.
43. Tagasitõmbumine ja sulgumine võib viia maailma kaotamiseni.
44. Suur hirm, kukkumine olematusse, absoluutsesse tühjusesse.
45. Haistavad igal pool pidevalt ohtu.
46. Meeleline tunnetus hea (haistmismeel, maitsmismeel, kuulmismeel).
47. Tunneb keskkonna kõige väiksemaid muutusi.
48. Tajutav seostakse iseendaga.
49. Ettevaatlikult sirutatakse tundlad teo kombel välja, kui oht siis kohe tõmbab tagasi.
50. Alaväärsustundega mittetoimetulek.
51. Eelarvamuste juurde jäämine.
52. Teiste hulgas olles isoleeritus, turvalisustunde puudumine.
53. Sise- ja välismeele vallas labiilsed ja kaitsetud.
54. Näeb inimese eksistentsi ohustatust.

55. Kui suudavad oma kannatuse ja hirmud läbi elada, neist üle saada, siis võivad nad jõuda kõrgema inimlikkuseni.

56. Tugevusaste võib olla erinev.
57. Kui tundeelu pole vaesunud, kui seda vaid pelglikult tagasi hoitakse, siis on nad väga peenekoelised ja tundlikud.
58. Vabastavad end lummusest, vaatavad asju kaine pilguga.
59. Panevad armastusastme, -tugevuse proovile.
60. Võtavad iseennast kõikide asjade mõõdupuuks.
61. Eetika ja moraal oleks nagu kahtlased väärtused.
62. Tugevad isiksused ja elavad oma reeglite järgi (tugev on kõige tugevam üksinda).
63. Mineviku emotsionaalsed vajadused jäid täitmata (ta tundeid ei võetud tõsiselt).
64. Valivad elukutseid, mis ei nõua lähedasi suhteid (teoreetilised ja abstraktsed valdkonnad).
65. Nende psüühikale on iseloomulik joon - midagi päevavalgele tuua, paljastada.
66. Pööravad tähelepanu loomadele, kividele, taimedele.
67. Poliitika ei lähe neile korda.
68. Sageli mõistavad nad hästi psühholoogilise õhkkonnaga seonduvat, vihjavad asjadele, mida otse välja ei öelda ja jõuavad asjadeni, mida teised ei näe või näha ei taha.
69. Oma eluajal on nad harva populaarsed.
70. Elavad läbi sellist põrgut, mida tunnevad oma üksinduses.
71. Taluvad üksijäämist kergemini.
72. Rajavad varakult omaenda maailma.
73. Positiivne külg: suveräänses (võim) iseseisvuses, sõltumatuses, julgus olla tema ise, olla autonoomne isiksus.
74. Terav tähelepanekuvõime, afektivaba, kaine asjalikkus, kriitiline, äraostmatu suhtumine faktidesse, julgus näha asju nagu need on, midagi ilustamata.
75. Neid ahistavad traditsioonid ja nad ei hakka millestki sõltuma.
76. Vihkavad ülevoolavaid tundeid, ebaselgust ja sentimentaalsust.
77. Kõige kohta on neil isiklik arvamus.
78. Terav pilk teiste nõrkuste suhtes, seetõttu on neid raske eksiteele viia.
79. Ei salli teesklust ja ilustatud fassaade.
80. Nad usuvad oma võimetesse ja kujundavad oma saatuse ise.
81. Ei ole hea, et inimene on üksi (kontaktitu inimene võib kergesti ebainimlikuks muutuda).
82. Kalduvus sattuda vastava vastandtüübi (depressiivne isiksus) lummusesse, selles on võimalus end täiustada, ühekülgsusest vabaneda.
83. Abi saame julgusest usaldada. Annab võimaluse tunnetada sümpaatiat ja seotust, vaid ka enda toetamise, elamuste ja arengu ühtsuse ning mina piiratuse avardamisena partneri kaudu.
84. Probleemseteks on meeleorganid, kompimis- ja hingamiselundid, nahk ja hingamisteed.
85. Analüütilised, kahtlevad.
86. Pluss pool: iseseisvus, motiveerivad end ise, muudavad maailma, seoste nägijad, kiired mõtlejad, tuleb eluga toime, edukad üldiselt.
87. Ei taha/salli raame (raamistikku).
88. Raske emotsioonidega kaasa minna.
89. Meeldib vaba ajagraafik.
90. Neile meeldib kui kiidetakse (ise peavad õppima teisi väärtustama ja kiitma).
91. Vajavad konkreetseid fakte, numbrilisi näitajaid (graafikud, tabelid).
92. Skisoidsed isikud ei salli kui nina topitakse nende asjadesse (kontrollimist).
93. Ei talu kritiseerimist.
94. Autoritaarne, tajub tervikut, strateeg.
95. On raskusi depressiivsete isikutega.
96. Huvi puudumine teiste inimeste vastu.