keha kui teejuht

        Iga mõte või tunne vallandab kehas teatud keemilise protsessi, mille käigus tekivad mõtte või tunde iseloomuga kooskõlas olevad ained. Need võivad olla tervendavad ained, mis tugevdavad  immuunsussüsteemi, või mürgid, mis põhjustavad viimaks haigestumise. Siin peituva võtme nimetus on

mõttedistsipliin.

Kes tegeleb vaid sümptomitega, lülitades välja signalisatsiooni ilma haiguse põhjust kõrvaldamata, see käitub vastutustundetult. Ja kes soovib aidata oma kehal mürkidest vabaneda, see ei peaks sinna uusi mürke lisama.

Paastumine on looduslik ravivõte mürkidest vabanemiseks ja iga loom paastub, kui tal tervis korras pole, sest loomulikud instinktid sunnivad teda selleks. Paastumise ajal pöördub osmoos soolestikus ümber, enam ei imendu toitained sooltest verre, vaid mürkained verest soolde. Paastudes väljuvad jääkained ka naha kaudu: see lõhnab halvasti isegi siis, kui end mitu korda päevas pesta.

Ent vabaneda tuleb ka vaimsetest mürkainetest. Need tekivad väärate vaimsete hoiakute või vähese usu tagajärjel. Juba Carl Gustav Jung ütles: "Olen ravinud sadu patsiente ja nende seas pole olnud ühtki, kelle probleem poleks viimaks seisnenud vajaduses leida elus religioosne aspekt."

Seega võite te valida väikese või suure teraapia vahel. Väike teraapia seisneb probleemi teadvustamises ja lahendamises, haiguse põhjuse väljaselgitamises ja tervendamises.

Suur teraapia seisneb vaimsete väärhoiakute väljaselgitamises, blokeeringute kõrvaldamises, õige tee äratundmises, jõu rakendamises ja võimete arendamises. Ühe sõnaga: teadvustamises. Siia hulka kuulub ka näilisuse taga tegelikkuse nägemine, ülesannete täitmine ja enda kaudu loomise teoks tegemine.

Siis ei ole meil enam haiguste pärast muretseda - me muudame need tarbetuks.

Meie elu ülesandeks on näha endas tegutsejat, põhjust, ja võtta selle eest vastutus. Sest kui me ise enda kallal tööd ei tee, siis tehakse seda meie kallal.

Selleks on meil vaja usku, mitte religiooni konfessiooni mõttes. Tervenemine ilma usuta ei ole võimalik!

Evolutsioon on loomisülesanne ja elu evolutsiooni teostamine. Alles siis oleme me üks, harmoonias looduga ja elame rikast elu.

Kui me ei näe elu enam piiratud perspektiivist, vaid tervikuna, siis näeme me ka haiguste mõtet. Alles siis, kui oleme elu jaoks küpsed, võime me tõeliselt terveks saada. Seni, kuni asi pole veel nii kaugel, jookseme me ikka arstide vahet ja laseme sümptomeid tavalisel viisil ravida, ja kui meil ei vea, siis osutub ravi edukaks, sümptom kaob ja peame end terveks. Me ei ole probleemi lahendanud, vaid probleemi eest põgenenud ja sunnime niiviisi saatust sama õppetundi selgemalt kordama.

Eelduseks on muidugi see, et ma pean olema valmis tegelikkust tajuma. Paljud kaitsevad end osavalt selle tajumise eest, öeldes: "See võib ju mõnede puhul paika pidada, aga minu puhul on asi hoopis teisiti - järelikult on see vale!" Selline hoiak on igati mõistetav, sest kui tal oleks arusaamine, siis oleks ta juba haigused ülearuseks muutnud. Sest ainult see, mis paika peab, jahmatab, sest see osutub õigeks. Meil on kombeks keskenduda pilk pigem välistele asjadele, nagu see naine, kellele arst ütles, et valud tema jalas on tingitud vanusest ja naine vastas: "Jama, minu teine jalg on sama vana ega valuta üldse!"

Sümptomeid hinnates tuleb meil meeles pidada, et konkreetne probleem või mürk võib end väljendada erinevates organites või erinevates projektsioonipindadel. Milline projektsioonipind valitakse, see sõltub ennekõike individuaalsest suhtest probleemi.

Kui keegi on surve all, siis võib see väljenduda näiteks järgnevalt:

a)   Agressiivne käitumine kaasinimeste vastu. Sel juhul maandatakse sisemine pinge väljapoole, kaasinimestele.

b)   Kõrge vererõhk (hüpertoonia). Näitab, et meil on kavatsus tegutseda, kuid seda ei tehta teoks ja rõhk ei alane.

c)   Kõrgenenud silma siserõhk (glaukoom). Kui sisemise surve väljundiks valitakse see projektsioonipind, annab see märku, et surve põhjuseks on vaade asjadele, omaenda vaated.

d)   Survetunne peas annab märku, et pinged tekivad mõtteliste konfliktide tagajärjel, et probleemile ei ole veel lahendust leitud.

e)   Pinges lihased, mis võib viia koguni lihaste jäigastumiseni. Märk puudulikust valmisolekust hingeliselt konfliktiga rinda pista ja seda lahendada. Nii "külmuvad" pinged lihastesse.

f)   Surve kõhus annab märku, et olukorda ei ole võimalik "seedida". On tekkinud suutmatus või soovimats midagi aktsepteerida, võtta seda nii, nagu see on.

g)   Mädakolle. See projektsioonipind näitab, et sisemine pinge otsib väljapääsu mingis kindlas punktis ja seepärast ilmneb see ka meie kontaktpinnal, nahal, ühes kindlas punktis. Lahenduse leidmisel tuleks keskenduda sellele konkreetsele punktile.

h)   Surve põiele näitab, et tuleb aegunud asjadest vabaneda. See võib olla hingelis-vaimne hoiak, millest tuleb vabaneda. Kui me ei suuda end hingelis-vaimsest survest vabastada, siis püüab keha vähemalt oma tasandil survet leevendada.

Meie ülesandeks on neid sümptomeid märgata, seal peituvast teabest aru saada ja vastavalt käituda, näiteks vajalikke järeldusi tehes. Seni kui seda ei juhtu, sunnime me organismi üha uutel projektsioonipindadel probleemist teada andma. Alles õppetunni mõistmine ja selle kohaselt talitamine vabastab meid tõeliselt - teeb terveks.

Õppetunni kordamine toimub tavaliselt kasvava intensiivsusega. Mida tugevam on vastupanu, seda suurem on sümptomite surve.

Enne, kui probleem ilmutab end sümptomi vormis, annab ta endast teada idee, soovi, unenäo või fantaasiana. Mida avatum inimene sel kommunikatsioonitasandil on, seda vähem kehalisi sümptomeid üldse vaja läheb.

Ent kes sellisele informatsiooni edastamise vormile avatud ei ole, seda sunnib organism juba järgmist sammu astuma. Talle saab osaks kergekujuline funktsionaalne häire - ebameeldiv, kuid ei midagi hirmsat. Kui inimene ka nüüd seesmist probleemi märgata ei taha, siis näidatakse seda talle väliselt. Kui ta ka seda märgata ei soovi ja õpib sellega elama, siis jõuab asi järgmisele tasandile.

Nüüd jõutakse akuutsete kehaliste vaevusteni nagu väikesed põletikud, vigastused või kerge õnnetus. Nüüdsest alates palub organism juba tungivaid muutusi ja esitab oma palvet valuliselt. Kui ma ka nüüd üksnes valusid vaigistan ega võta ette hädavajalikku teadvuse muutust, jõuab asi juba järgmisele tasandile. 

Akuutne põletikuline protsess muutub krooniliseks. Organism saadab püsihoiatusi. Ta ei taha enam niimoodi elada ja see samm toob kaasa degeneratiivse protsessi ühes pöördumatute kahjustustega.

Kui inimene ka sellele olukorrale reageerida ei oska ega soovi, lõpeb see varem või hiljem surmaga. Ka surm on sümptom ja sunnib meid lahti laskma väärhoiakust, mis on antud olukorra põhjuseks. Olend peab nüüd mõnel teisel olemise tasandil olukorda nö teiste silmadega nägema ja viimaks vajaliku muutuse teoks tegema.

Kes aga ka selle viimase võimaluse käest laseb, sellele saab osaks uus inkarnatsioon ilma vajaliku muutuseta. Kui võtame järgmisse inkarnatsiooni kaasa lahendamata probleemi, siis sünnime siia kaasasündinud puude, hälbe või väärarenguna. Järgneb uus ringkäik uutes (halvenenud) tingimustes. Meid manitsetakse tõsisemalt viimaks aru pähe võtma ja vajalikke järeldusi tegema. Täpselt sama vähe, kui on võimalik ühel hommikul ärgata vabana saatusest, on võimalik alustada uut inkarnatsiooni nullist. Juba mõte reinkarnatsioonist avardab vaatevälja ja laseb kokkusattumusi selgemalt näha. Me saame küll uue keha, kuid pöördume maailma tagasi vana teadvusega.

Selles kontekstis näeme, et suured saatuselöögid ei taba inimest ootamatult, vaid alles siis, kui väiksemad hoiatused ja manitsused on kõrvust mööda lastud. Kes ei loo endale pettekujutlusi, see ei saa ka pettuda. Aga paljud ei soovi näha või näevad ainult varju, ilma et hoomaksid selle taga peituvat tegelikkust. Sageli öeldakse, et see kõik võib ju paika pidada, kuid mitte ütleja puhul. Ent loomine ei tunne erandeid. Me kõik allume samadele seadustele. Kui seoseid ei märgata, on tegu pimedusega või soovimatusega näha. Võib-olla oleme probleemi hoopis alateadvusesse ära sokutanud.

      

algavate häirete märgid

Millal me aru saame, et haigus teeb meile seda, mida me ise ei taha?

Enamik inimesi peab end terveks seni, kuni neil pole kehalisi haigussümptomeid, ja arstid jagavad seda seisukohta, kui analüüside tulemused jäävad normi piiridesse. Ent algavate häirete märgiks on ka see, kui oleme närvilised ja pinges, suitsetame või joome liiga palju ega liiguta end piisavalt, kui me elust õieti rõõmu ei tunne, oleme tusased ega näe elul enam mingit mõtet.

Ent juba ka see, et tunneme lihtsalt igavust, rahulolematust või rahutust, näitab, et meie olulised vajadused ei ole piisavalt rahuldatud, mis omakorda toob mõne aja pärast kaasa kehalised sümptomid. Parem on see vajak endale otsekohe teadvustada ja kõrvaldada. Seejuures ei peitu vajak kunagi väljaspool, vaid ikka meie sees, meie suhtumises.

Inimeste psühhosomaatilised haigused viitavad just selle tõdemuse eiramisele. Nad ei suuda või ei taha keha esmaseid signaale mõista ning sunnivad niiviisi organismi tõhusamaid sõnumeid saatma.

Ükskõik millises staadiumis haigus praegu on - alati peitub selle taga lahendamata probleem, suutmatus või soovimatus elu teatud üleskutsele reageerida. Seega juhivad sümptomid meie tähelepanu teatud vääratele hoiakutele ja nõuavad nende korrigeerimist. Iga haigus näitab, et me ei tegutse eluga kooskõlas, et meie käitumine on vale vastutus elule.

Oluline on silmas pidada, mis tekitab meis heaolutunde, ja negatiivseid muljeid võimalikult palju vältida. Nendest on vaja vabaneda, enne kui ilmnevad tagajärjed!

Psühhohügeen

Õhtune vaatlus - hommikune häälestus

           Mentaalne ümberkujundamine

Meie rakud talletavad kõik välisest maailmast vastu võetud haigeks tegevad mõjud, kuni mõõt saab täis ning negatiivsete muljete haigekstegevad võnked saavad ülekaalu tervislike elushoidvate võngete üle. Siis vallandub haigus.

Arusaam, et psühhohügeen on inimese vaimse tervise säilitamiseks sama vajalik kui kehaline hügeen kehalise tervise säilitamiseks, ei kujuta endast midagi uut. Juba 20 sajandi algul ilmusid mõned kirjutised, kuid ei pälvinud tõsisemat huvi, sest seal nappis kasutamiskõlblikke nõuandeid hingelise tervise säilitamiseks ja tasakaalustamiseks.

Ka kehalisest hügeenist lugupidamine hakkas laialt levima alles siis, kui inimeste teadvusse juurdusid kindlad reeglid, nagu seda on regulaarne käte pesemine, kümblemine ja hammaste pesemine. Aga ka eemale hoidmine nakkushaigustesse nakatunud inimestest, et mitte ise nakatuda.

Aga ka hingelis-vaimses valdkonnas leidub nakkushaigusi ja taude, mis levivad üha laiemalt, kui regulaarne psühhohügeen ei muutu kindlaks harjumuseks. Psühhohügeen on tõelise hingelis-vaimse tervise eeldus.

Sellised hingelis-vaimsed nakkushaigused on: viha, hirm, stress, mure, vihkamine, süütunne, agressioonid. Igaüks meist põrkub ikka ja jälle neist mõne või koguni kõikidega, kuni ta hakkab regulaarselt psühhohügeenist lugu pidama. Sinna hulka kuulub ennekõike õhtune mentaalne ümberkujundamine, mille käigus vabastatakse nakatunud energia ja muudetakse see vastandmärgilisteks enne, kui see jõuab kahju teha. Sinna juurde kuulub kõikide inimeste võtmine sellistena, nagu nad on, ja püüd soovida kõikidele head, võib-olla koguni armastada.

Alles siis, kui psühhohügeen muutub kindlaks reeglipäraseks harjumuseks, ei ole hingelis-vaimsetel nakkustel enam võimalust. Tulemuseks on hingeline harmoonia ja kõigutamatu kergus, millega me rõõmsalt läbi elu kulgeme.

Mõelge sellele, et meil kui tervikul on üle 200 miljardi raku, millel igaühel on oma individuaalne teadvus! Me oleme hiigelriigi valitsejad!

Haigus on niisiis hingelis-vaimse ebakõla kehaline väljendus ning seda ei ole võimalik kõrvaldada tablettide, süstide ega operatsiooni abil, vaid üksnes enda mõtlemist muutes.

Ka kurtmine ja hädaldamine ei aita. Kes nõnda toimib, see võtab endale uuesti lapse rolli. Täiskasvanu, kes end sõna otseses mõttes valitseb, tunnistab oma vigu ja muudab enda käitumist. Meie käitumine vermib meie suhteid, kuid vaid väga vähesed saavad elus täiskasvanuks - tavaliselt saadakse üksnes vanaks.

Võib öelda, et inimesel on leping loodusega. Seni, kuni inimene peab seadustest kinni, täidab ka loodus oma osa. Ent kui me lepingut rikume, siis rakendab ka loodus oma meetmed.

Haigus võib olla minu ebakõla sümptom või sõber, kes aitab teha arenguteel järgmist sammu. Kas haigus teeb midagi tagasiulatuvalt korda või on see võimalus teha uus samm tuleviku suunas, juhatades sisse arengu, mis ilma selleta oleks toimumata jäänud? Võib-olla vajan ma haigust hinge kogemusena teel täiusele, sest täiuslikkuse juurde kuulub mitte üksnes kogemuste omamine, vaid nende juures täielikult iseendaks jäämine. Seega aitab näiline ebatäiuslikkus meil tegelikult täiuslikumaks saada.

kõik, mis minuga toimub on sõnum

        Kujutleme korraks, et ei ole olemas meie tehniliselt arenenud meditsiini ega ravimeid, seega ka valuvaigisteid ja unerohtusid. See tooks kaasa suure segaduse. Samas näitab see, millises alalises vales me elame. Me saame kogu aeg kehalt sõnumeid, kuid keeldume neid järjekindlalt kuulda võtmast, rääkimata siis järgmistest. Iga sümptomi raviga valetame me endale edasi. Pole siis ime, et üha rohkemad inimesed maailmas on pidevalt haiged.

Aga me saame pidevalt sõnumeid edasi. Mitte ainult keha sõnumeid sümptomite keeles, vaid ka elus ettetulevate olukordade kaudu. Põhimõtteliselt on kõik, mis minuga toimub, sõnum, sest kõik peegeldab minu olemust ja nõuab, et elaksin kooskõlas iseendaga (hoolimata vihast, stressist, süütundest ja/või kadedusest).

Suurem osa inimesi peab haigusi vaid takistuseks, mis tuleb võimalikult kiiresti kõrvaldada, et seejärel sama vääriti edasi elada. See muudab "järelaitamistunnid" möödapääsmatuks.

Meil on kombeks raskes olukorras oma pingutusi suurendada - aga ikka tuttavas suunas. Selle asemel, et teha ainuõiget asja, võtame pigem kangemaid rohtusid ja vajadusel laseme end opereerida. Selline hoiak tuleb ilmsiks ka võitluses nakkushaigustega. Tänapäeval esineb aga hoopis teistsuguseid haigusi, mida püütakse ravida ilma tegelikke tulemusi saavutamata.

Paljudel haigustel puudub üldse ravi või on leitud ainult osalised lahendused. Nii ei ole 25 aasta jooksul tehtud edusamme vähi ravimisel, kusjuures vähk on Läänes surmapõhjuste hulgas teisel kohal.

Ravimeid pole maksatsirroosi edukaks ravimiseks ja me ei suuda pidurdada veresoonte lupjumist (ateroskleroos), mida ei suudeta isegi tagasi pöörata, kuigi see on sagedasim infarkti, ajurabanduse ja vereringehäirete põhjus. Samuti ootavad reumahaiged tänaseni tõhusat ravi.

Ja isegi antibiootikumid, mis esmapilgul annavad võitluses viiruste ja bakteritega muljetavaldavaid tulemusi, nõrgestavad seejuures patsiendi immuunsüsteemi. Lisaks sellele tekivad mõne aja pärast resistentsed haigustekitajad, millega võitlemiseks on vaja veelgi kangemaid  ravimeid, mis muudavad immuunsüsteemi veelgi nõrgemaks.

Sel viisil kaitsesüsteem nõrgeneb ja saab kahjustada, kuid probleem tegelikult lahendust ei leia. Meie immuunsüsteem ei pea rünnakuid tõrjuma, seda ei treenita enam ja nii jääb see üha nõrgemaks. Seetõttu suureneb tänapäeval plahvatuslikult krooniliste ja degeneratiivsete haiguste hulk. Just seepärast ei ole tänapäevasel meditsiinil põhjust rääkida suurtest edusammudest.

Teine kitsaskoht on suhe arsti ja patsiendi vahel. Arstil pole peaaegu üldse aega haige probleeme kuulata ja neis selgusele jõuda. Patsient tunneb, et ta on jäetud ilma inimlikust abist ning antud aparaatide ja diagnostikakompuutrite hoolde - ta tunneb end üksijäetuna. Aga just siin peitub võimalus midagi enda heaks ära teha: mõtestada lahti tõelised seosed ja teha neist vajalikud järeldused.

Haigus on võimalus ja mitte kohustus. Kui ma võimalust ei kasuta, sest ei mõista selle ülesannet, siis sunnin ma saatuse seda selgemas vormis kordama. See, et sümptom on midagi erilist, mõistan ma juba selle tõttu, et keegi ei suuda sellist sümptomit ise tekitada. Tekitage õige ükskord kopsupõletik või halvatus! Võimalik on muidugi vajalikke eeldusi luua ja seda me teeme oma teadmatuses sageli. Me loome eeldused täiesti soovimatu tulemuse saavutamiseks, sest me ei tea mida teeme.

Vaid 30% kehalistest vaevustest on saatusest tingitud, see tähendab meile vajalikud õppetunnid. Ülejäänud 70% on põhjustatud teadmatusest, mõtlematusest ja mugavusest.

igal haigusel on põhjus

          Vanasti olid haiguste põhjuseks vaesus, alatoitumine ja nakkushaigused, seevastu tänapäeval panevad inimesi põdema vale toitumine, stress ja suur hingeline koormus. Selle tagajärjeks on hingelis-vaimne tasakaalutus. Meie keha reageerib sellele väliste valuliste sõnumitega: haigused manitsevad meid oma mõtlemist ja käitumist muutma.

Kogu loodu on läbi imbunud ja kantud korrast justkui sümfoonia. Ja nagu orkestris, nii kannab ka iga loodu osa kohustusest seda ühtsust hoida. Kui ühtluspüüdlustes ilmnevad tõrked, siis tekib disharmoonia ja selle väljenduseks ongi haigused. Haigus tähendab alati disharmooniat.

Kui meie ülesandeks on püüelda ühtsuse poole, siis peab meis võime seda teha. Sõna inimene (sks Mensch) annab meile keele kaudu selleks olulise vihje. Sõna Mensch pärineb sanskriti (vanaindia) keelsest sõnast menuschia - hääldatakse menschia.

Juursõnad        Man        - Mõtlemine

                      Manus     - Vaim

                      I a           - Seadus

Kuna nimi kannab endas alati olemust, siis tähendab eeltoodu järgmist: "Mõtlev vaim, kes suudab mõista seadusi."

Seaduste vastu eksimine toob kaasa ebakõla, mille nähtavaks märgiks on haigused. Seega peitub kõikide haiguste põhjus mõtlemises. Meie keha seisund on üksnes nähtav teave meie mõtlemise laadi ja viisi kohta.

Meil kõigil on oma saatus, mida me kanname rohkem või vähem kannatlikult, kuid väga vähesed küsivad, miks nad elavad just sellises olukorras. Mis on selle põhjus ning kas ja kuidas oleks seda võimalik muuta. Niipea kui oleme seda teinud, mõistame, et meie saatus on meie endi kätes ja me võime seda igal hetkel muuta. Ent pingutama ei pea me mitte niivõrd väliselt, kui sisemiselt. Saatust saab muuta vaid seal, kus seda luuakse, meie mõttemaailmas. Elusündmused justkui peegeldavad meie mõtlemist. Seega võime haigust pidada õnnistuseks ja tervenemist eesmärgiks.

Kehakeelt võib pidada küll maailma enimkõneldavaks keeleks, sest meie keha kõneleb meiega kogu aeg, olgu meie emakeel milline tahes. Ent paraku ei saa me sellest keelest aru, kuigi keha mõistmine on meis uinuv iidne teadmine, mis tuleb uuesti aktiivseks muuta. Alles siis, kui me sellest keelest aru saame, oskame me selle taga peituvaid eluülesandeid mõtestada ja lahendada. Sest on ju haigus ülesanne, mitte karistus. Selles on alati varjul mõni kink või and ja sümptomid on üksnes pakend. See on meie kink iseendale, mis pakub võimalust individuaalses arengus endale samm lähemale astuda. "Elukoolis" kuuluvad haigused õppekavasse, sest tänu neile õpime me tegema uusi samme enese leidmise teel. Haigus lausa sunnib meid neid samme astuma. Eeldusel muidugi, et me neid sõnumeid mõistame.

Inimesed kaebavad pidevalt oma haiguste üle ja nõuavad kohest või vähemalt kiiret ravi ravimite ja teraapiatega, kuid loobuvad samas ainsast ja õigest sammust, enda mõtlemise, tunnete ja käitumise muutmisest, sest see on ebamugav ja nõuab pingutust. Nad usuvad, et on arstivisiidi eest tasudes teinud kõik, mis vaja.

Suurem osa inimesi usub ikka veel, et haigus on kehaline hälve, mis juhuste tahtel ühtesid tabab, kuid teistest niisama juhuslikult mööda läheb. Haiguse muudab möödapääsmatuks meie enda käitumine ja sellel on oma mõte, milleks on teavitada meid väärast käitumisest ja panna meid tegema muutusi vääras ja disharmoonilises eluviisis ning vajadusel meid selleks sundida. Aga enne, kui me sellest lõpuks aru saame, on haigus meid lõplikult hävitanud.

Me oleme loomkatsete vastu, kuid mängime iga päev ise katseloomi. Testime enda peal rämpstoidu, nikotiini, alkoholi ja uimastite mõju. 

Peame mõistma, et enne kehalist haigestumist oleme me haiged märka sügavamas mõistes. See, mida me haiguseks nimetame, pole tegelikult üldse haigus, vaid selle sümptom, kehaline väljendus. Tegelik "haigus" on ennekõike inimese teadvuse ebakõla, inimese eemaldumine loomulikust korrast - seega on tegu kogu inimese häiritusega ja mitte ainult tema keha vaevusega. Samal ajal on haigus üleskutse eksiteelt kõrvale astuda ja kord taastada. Lisaks sellele on haigused, aga ka õnnetusjuhtumid, üleskutse teadvust avardada.

Haiguste sügavam eesmärk on sundida mõistust pähe võtma, kuulama südame häält, enne kui hilja on.  Tervenemine ei tähenda mitte sümptomite kadumist, vaid arusaamist korrast kõrvale kaldumisest ja korra taastamist. Seega ei piisa tablettidest või süstidest, isegi mitte loodusravi vahenditest, vaid me peame mõistma, mida meie keha meile öelda soovib.

Selleks tuleb meil esmalt õppida keha sõnumitest aru saama. Haigus ei ole meie vaenlane, vaid sõber ja abiline arenguteel. Pealegi on haigus loomulik viis terveks saada. Meil tuleb lihtsalt see keel ära õppida. Organite keel on lihtne ja reeglipärane. Niipea, kui me sellest aru saame, on meie võimuses teha vajalikud sammud tervenemise suunas, sest vastasel korral kordab saatus oma õppetunde veel valusamas vormis, sest esimene õppetund ei toonud kaasa soovitud tulemust - käitumise muutust. 

Iga füüsiline tervenemine on lõplik vaid siis, kui sellega kaasneb hingelis-vaimne muutus.

Varem või hiljem otsib iga inimene võimalust elu ja iseennast paremini mõista. Selleks on elu saatnud meile imelise sõnumitooja, kes on lahkelt valmis meile omas keeles kõike näitama ja selgitama. Tavaliselt me ei märkagi teda, sest ta on meile nii lähedal. See on meie keha! Teda mõistma õppides õpime me mõistma ennast, elu, kogu loodut ja viimaks ka jumalat.

See imeline sõnumitooja, meie keha, ei ütle meile ainult seda, kus me valesti käitume, vaid ka seda, mida tuleb teha eluga harmoonias olemiseks. Ta saadab meile pidevalt erinevate haigussümptomite abil sõnumeid. Keha ei valeta, ta võimaldab meil näha seda, mida me muidu ei näe. Meie keha universumi kaudu peegeldab elu selle tegelikkust. Meil tuleb vaid õppida tema keelt mõistma ja soovitusi järgima ning me saavutame kooskõla eluga, harmoonia kogu loodu ja kõiksusega.

Iga haiguse eesmärgiks on terveks teha, vabastada keha puhastusvõtete abil mürkidest või põhjustada hingelisi kannatusi, et inimene hakkaks olukorrast väljapääsu otsima. Ükskõik milline tee ka valitakse, eesmärk on ikka üks: juhatada inimene iseenda juurde. Kui suuri kannatusi seejuures kogeda tuleb, sõltub meie taipamise kiirusest.

Haigus muutub hädavajalikuks vaid siis, kui ma eluenergiat täielikult ligi ei lase, vabalt voolata ei lase või ettekujutluste, ideaalide ja käitumis- ja mõtlemismallidega piiran.

Tervenemine nagu ka tervise kaotamine lähtub üksnes teadvusest. Teadvus ei sõltu kehast ega ole ka keha sünnitis. Teadvus on informatsioon, mida keha tõlgib nähtavasse vormi. Keha ei saa elada ilma teadvuseta ega ilma selleta ka haigeks jääda. Teadvus juhib keha toimimist. Teadvusest lähtuvad disharmoonilised takistused toovad kaasa keha erinevate talituste häired, mida me nimetame haigusteks. Keha ei jää haigeks iseenesest, ta peegeldab üksnes teadvuse seisundit.

Me elame alalises valede maailmas. Teadlik keha saadab kogu aeg sõnumeid, kuid me keeldume neid järjekindlalt kuulda võtmast, rääkimata siis järgmistest. Pole siis ime, et üha rohkemad inimesed on pidevalt haiged. Uue arvamusküsitluse kohaselt pidas 6% sakslastest ennast terveks. Kui lähtume sellest, et pooled ei pööra sümptomite sõnumitele tähelepanu, siis on tõepoolest terveid vaid 3%. Õudusttekitav tulemus ja samas täiesti põhjendamata.

Teaduslik meditsiin ütleb meile väga täpselt, mis on haiguse põhjuseks. Põhjus peitub bakterites, geneetilistes defektides ja kehalistes väärtalitustes, mis tuleb kõrvaldada ja seejärel vanaviisi edasi elada. See on mõttetu ja sunnib organismi meile uusi sümptomeid näitama, sest haiguse põhjus pole kuhugi kadunud, vaid me kõrvaldasime üksnes teabe selle haiguse kohta.

mida räägivad sinu organid

        Varasemad teooriad nägid inimest lõhestununa, eristades keha ja hinge/vaimu. Selline jaotus on olnud käibel aastasadu, alates Platoni-päevist kuni nüüdisajani.

Üksnes areneva loomisidee kandjad nägid inimeses tervikut ümbritseva looduse ja teda mõjutava kõiksuse keskel, nende arusaam oli terviklik.

Inimese lõimitus looduse ja kosmosega võimaldab tal eriliselt esile tõusta ja annab samas võimaluse käsitleda inimelu ja olemist hoopis teises võtmes. Nii omandavad inimese vabadus ja arusaamine vastutusest hoopis uue mõõtme. Neist võivad saada kosmilise korra edasiandjad, kuid neist võivad kujuneda ka loomisidee takistajad.

Prantsuse füüsik ja filosoof Jean Émile Charon http://en.wikipedia.org/wiki/Jean_Emile_Charon (1920-1998) väidab põhjendatult seda, mida kinnitavad ka tänapäeva loodusteadused, nimelt peitub ka kõige väiksemas osakeses täielikult kogu loodu. Samal ajal omab iga osake võimalust arendada edasi ja tõusta kõrgemale tasemele, täpselt samuti, nagu teeb seda inimkond evolutsiooni käigus, mille suunda me suudame vaid aimata ja mille lõpp-punkti me veel ei tea.

Seega on iga organi ülesandeks anda edasi kosmilist korda ning sisemisi kindlaid otsustus- ja käitumismustreid - täpselt nagu päikesekiiri koondav tuleklaas. Selles organite läätses peegeldub seos kosmiliste põhistruktuuride ja inimese individuaalse käitumise vahel.

Antud kontekstis mõistetakse keele all inimlikku suhtlemisvahendit ning ühendusliini kosmose ja üksikindiviidi vahel. Näiteks aitavad iga raku, osakese ja organi teated teha meil olulisi järeldusi meie enda kohta. 

See, kes mõistab universaalsete loodusseaduste keelt, ei pea enam pidama haigusi möödapääsmatuteks saatuselöökideks, vaid suudab nende abil teha järeldusi, mis võimaldavad tal tervise täielikult taastada.

Professor dr Hermann Loddenkemper

http://www.kathpedia.com/index.php?title=Hermann_Loddenkemper