kaheksa peamist põhjust, mis laostavad tervist

        Tehtud teaduslike uuringute põhjal võib kinnitada, et üldiselt iseloomustab haigestunud inimesi kaheksa peamist tervist laostavat käitumismustrit.

Esimene muster hõlmab lahenduseta jäänud või sügavalt häirivat emotsionaalset, psühholoogilist ja vaimset stressi inimese elus. Stressi allikas võib peituda lapsepõlves, mil tuli taluda äratõukamist või ebaõiglust, kuid tegemist võib olla ka lähimineviku sündmuste, näiteks abikaasa surmaga. Ükskõik millist tüüpi stressiga on tegemist, see ei pea avalduma dramaatiliselt ega isegi märgatavalt, et olla tõeline. Lahenduseta jäänud probleemide või häirivate olukordade mõjul tekkinud stressi esineb suurel määral iga haigestunud inimese elus.

Teine kindel muster on seotud sellega, millises ulatuses valitsevad inimest negatiivsed uskumused ja tõekspidamised. Igaühel meist on oma positiivsete ja negatiivsete uskumuste, hoiakute ja kogemuste süsteem.

See, mida inimene arvab Jumalast, teistest inimestest, saatusest, õnnest ja armastusest, mängib elus väga suurt rolli. Meie uskumused on tihedalt seotud emotsioonidega, mõjutades emotsionaalseid reaktsioone elusündmustele. Jõuduandvad uskumused ja positiivsed hoiakud on kehalise ja vaimse tervise säilitamisel otsustava tähtsusega.

Haigestunud inimestel seevastu on sageli uskumuste süsteem, mis õõnestab nende elujõudu ka mõningatest positiivsetest hoiakutest või arvamustest hoolimata. Näiteks, inimene võib olla haritud ja andekas ning jätta mulje, et kõik tema elus on ideaalses korras, kuigi selle illusoorse välispinna all peitub madal enesehinnang, mis paneb inimese uskuma, et ta ei vääri edu ega armastust. Madalast enesehinnangust saavad alguse läbikukkumised, nendest omakorda kibestumine ja viha ning tulemuseks on haigestumine.

Kolmas muster, mis haigestumisel suurt osa mängib, on võimetus armastust jagada ja vastu võtta. Inimeste elud keerlevad ümber armastuse ja kui lähisuhted on stressirohked, võib füüsiline tervis kergesti üles öelda. Inimene, kes elab oma elu armastuse ja inimliku soojuseta, on esimene, kelle haigused üles leiavad.

Neljandaks haigusi põhjustavaks omaduseks on huumorimeele puudumine ja oskamatus eraldada lihtsaid tühiseid probleeme tõsistest ja olulistest. Kindlasti on elus olukordi, millega kaasnevad tugevad emotsioonid. Siiski ärritume sageli sündmustest, mis ei paiska maailma segi, vaid on üksnes igapäevaelu ebameeldivused. Tasub õppida, kuidas pisematest probleemidest lahti lasta, et vältida selliseid tervisehädasid nagu kõrge vererõhk, migreen ja maohaavad. Naer on ääretult tervendav. Oma hädades millegi naljaka nägemine ei tähenda, et me elu tõsiselt ei võta. Pigem on see märgiks inimese loomuomastest transtsendentsetest omadustest.

Viies tervisele mõju avaldav käitumismuster puudutab otsustusvõimet ja oskust enda tegevust korraldada. “Ma olen oma elu peremees” on tunduvalt elutervem ja loomulikum mõtteviis kui mõte, et sul on oma elus kõigi ja kõige üle kontroll. Inimene võib hoida oma elu kontrolli all ja saada selle käigus südameataki – tänu stressile ja närvipingele, mille tekitasid pingutused välise maailma sündmusi juhtida.

“Ma olen oma elu peremees” tähendab oskust sätestada tingimusi, milles elu möödub, isegi kui need peaksid tähendama esialgsetest plaanidest loobumist või nende muutmist. Enda peremeheks olemine ei tähenda tingimata, et kõik läheb nii, nagu sa tahad. See tähendab oskust osaleda vastastiksuhetes, anda ja vastu võtta, olla paindlik, arvestada teiste vajadusi ja saada seda, mida vajad, tänu oma sisemisele tugevusele ja enesekindlusele. See tähendab oskust kehtestada oma tahet enda jaoks oluliste valikute tegemisel.

Iga inimene peab tundma, et tema otsustab oma elu tähtsate küsimuste üle. Kui valikuvõimalus on pärsitud, tekitab see inimeses emotsioone, mis viivad sageli haigestumiseni. Seda seepärast, et isikliku valikuvabaduse piiramine toob kaasa viha, vaenulikkust, hirmu ja raevu. Haigestunud inimeste lugudest võib sageli kuulda, et nende valikuvabadust piirasid neid käsutanud isikud või et nad tundsid, et nende valikuid ei austata.

Kuues muster on seotud sellega, kuidas inimene oma füüsilise keha vajaduste eest hoolitseb. Toitumine, liikumine, suhe uimastite ja alkoholiga, samuti geneetiline pärand moodustavad tervise vundamendi. See, kui palju tähelepanu inimene pöörab oma emotsionaalsele, füüsilisele ja keemilisele stressile, mõjutab väga suurel määral füüsilise keha elujõudu ja vastupidavust.

Seitsmendaks haigestumist mõjutavaks teguriks on “eksistentsiaalne tühjus” ehk kannatus, mis käib kaasas elumõtte puudumise või kaotamisega. Kadunud hing või sihitult ekslev inimene on haigustele väga vastuvõtlik, sest elumõtte puudumine viib meeleheite, depressiooni ja enese väärtusetuse tundeni. Füüsilist keha mõjutavad tühjusetundega kaasnevad kannatus ja emotsioonid tugevalt. See on haigestunud inimeste sagedane kaebus.

Kaheksas muster, mis sageli haigestumiseni viib, on kalduvus eitada. Tihti on stressi allikaks oma intuitsiooni ja teadlikkuse blokeerimine ning teatud olukorral jätkuda laskmine, tegelemata probleemiga sügavuti.

Igaühe elus võib esile kerkida probleeme, mida on raske tunnistada – näiteks lapse uimastisõltuvus või halvad abielusuhted. Probleemi teadvustamine, mis tähendab sellest rääkimist, muudab valuküsimuse reaalseks ja seda pole võimalik enam eitada. Raskuste eitamine ja nende arutamisest keeldumine ei tee neid veel olematuks. Eitusega loodud stress võib inimkehale äärmiselt laastavalt mõjuda.

Paljud patsiendid on haigusest tervenedes öelnud, et nad lihtsalt ei suutnud silmitsi seista mõne eriti närvesööva probleemiga oma elus. Haiguse avaldudes on probleemi edasine eitamine võimatu ja valuküsimusega silmitsi seismine toob rahu, mida pole seni kogetud.

Need haigestumise seaduspärasused on viinud järeldusteni, et iga inimene osaleb otseselt, kas teadlikult või alateadlikult, isikliku reaalsuse loomisel, kaasa arvatud tema tervis. Vahendid, mida selles loomeprotsessis kasutame, peituvad meis endis. Nendeks on meie hoiakud, emotsioonid ja uskumused ning oma vaimse mina teadvustamine.

Kui hakkame oma sisemist jõudu paremini mõistma, toimub meiega kaks asja. Esiteks saame aru, kuidas emotsioonid, hoiakud ja uskumused meie  tervisele või haigestumisele kaasa aitavad. Teiseks omandame oskuse end tervena hoida, mõistes, et negatiivsed hoiakud vallandavad füüsilises kehas negatiivseid reaktsioone. Kui see teadlikkuse tasand on saavutatud, ei saa negatiivsus enam nii kergesti meie üle võimust võtta, sest me oleme teadlikud, et negatiivsed emotsioonid viivad suure tõenäosusega haigestumiseni.

Uurides emotsionaalseid, psühholoogilisi ja vaimseid tegureid, mis aitavad tervist luua, ning destruktiivseid tegureid, mis viivad haigestumiseni, olen jõudnud arusaamisele, et kõik negatiivsed tegurid kuuluvad nelja peamisse inimelu valdkonda, milleks on võim, vastutus, tarkus ja armastus. 

Olenemata täpsetest asjaoludest, tekitab inimesele kõige rohkem ahastust ja valu ebakindlus ühes neist neljast valdkonnast: võim, vastutus, tarkus või armastus. 

Terminite definitsioonid:

VÕIM

Iga inimene peab leidma viisi, kuidas ennast kehtestada. Igaühel tuleb võidelda oma õiguste eest. Võitluse vorm võib erineda, kuid ajend jääb samaks. Oma arengutee alguses õpime võimu seostama väliste sümbolitega: raha, poliitiline või sotsiaalne staatus, kontroll kaasinimeste üle, tunnustuse ja tähelepanu iha, materiaalsed hüved, ametialased ja akadeemilised tiitlid. Me rühime nende eesmärkide poole, sest need annavad maailmale võimsa signaali: me oleme haavamatud; meist ei saa ohvreid; me oleme edukad; me kontrollime oma elu.

Maise võimu poole püüdlemine on seotud sooviga omada ja kindlustada kontrolli elu kõikide aspektide üle. Arenenud inimvaimule, kelle tugevus põhineb eneseväärikusel, vaimsetel põhimõtetel ja enesearmastusel, on see pigem võimu aseaineks. Eneseväärikusel tuginevat võimu ei saa osta. See teenitakse ära sisemise tugevuse ja vaimsete võimete arendamisega.

Kui üksikisik on keskendunud välise võimu saavutamisele, osutab see tema sisemistele puudujääkidele. Mida tugevam on tema võimujanu, seda nõrgemaks jääb tegelik võim.

Võimuvõitlus leiab aset pidevalt ja sel on lugematu hulk vorme. Alates mehe-naise tasakaalustamata suhetest ja kontoris toimuvatest võimumängudest kuni vajaduseni olla esimene kas või järjekorras – need on vaid mõned näited võimuvõitlusest igapäevaelus. Soov oma tahet peale suruda ja alati eksimatu olla, teiste arvamuste halvustamine ja kritiseerimisvajadus on omadused, mis iseloomustavad inimesi, kellel napib reaalset isiklikku võimu.

Maohaavad ja kõrge vererõhk annavad alati tunnistust, et inimene otsib väliseid võimuatribuute, kuid ei suuda nendest rahuldust leida. Migreenihood viitavad sageli allasurutud raevule ja frustratsioonile, mida kogetakse, kui ei suudeta kontrollida teist inimest või olukorda, mida peetakse ähvardavaks.

Kartus ärakasutamise ja ohvristaatuse ees võtab võimust, kui inimesel on vähe või pole üldse isiklikku võimu. Maailmast saab ähvardav paik ja kõikide emotsioonidega kaasneb hirmutunne. Sellist tüüpi stress võib äärmuslikel juhtudel tekitada vähktõbe.

VASTUTUS

Õppida enese eest vastutama on suur väljakutse. Väga ahvatlev ja lihtne on otsida mõni tugevam isik, kellele toetuda ja kes võtaks kanda vastutuse, mis ilmas elamisega kaasas käib. Reaalsus on mõistagi see, et me oleme ise vastutavad enda, oma elukvaliteedi, hoiakute, läbikukkumiste, edu ja tervise eest. Sellest reaalsusest pole võimalik mööda hiilida.

Sellegipoolest soovime sageli, et keegi teine meie lahtisi otsi sõlmiks, või süüdistame oma ebaõnnestumistes teisi. Kui midagi seoses haiguste ravimisega peaks puust ja punaseks tegema, siis on see tõik, et iga inimene vastutab täiel määral ise oma elukvaliteedi eest.

Kui hirm sunnib meid tekitama olukordasid, kus me püüame vastutust teiste kaela veeretada või märkame, et teised tunnevad ennast ohustatuna meie soovist võtta rohkem vastutust oma elu eest, on stressi tagajärjeks haigused. Diabeet on otseseks näiteks haigusest, mis areneb sellelt pinnalt.

TARKUS

Tarkus on võime kõigist elusündmustest õppida. See on võime ja oskus leppida asjadega, mida me ei suuda muuta, ning julgus muuta seda, mida peame muutma.

Elu on õppimiskogemus. Ei ole olukorda, olgu see nii valulik kui tahes, mis ei sisaldaks võimalust õppida. Vahel on seda raske aktsepteerida, eriti kui me ootame, et elu oleks õiglane. Me eeldame, et kui teeme kõike õigesti, siis ei saa meil midagi valesti minna. Elus lihtsalt ei käi asjad nii, mitte kellelgi meist.

Me kõik seisame silmitsi olukordadega, mis ei tundu õiglased ega ausad ja teevad sageli mõttetult valu. Sellised sündmused võivad korduma jääda, nagu juhtub sageli probleemsete suhete puhul. On suureks väljakutseks end sellisest ebaõnnestumiste tsüklist välja murda või muuta enda jaoks ebaõiglasi olukordi. Vihaseks jäämine või klammerdumine tunde külge, et miski on ebaõiglane, pole mitte ainult kasutu, vaid ka tervisele kahjulik. Ainuke viis end “ebaõiglasest” või “piinarikkast” olukorrast vabaks kiskuda on võtta vastu võimalus sellest midagi õppida. Need, kes seda suudavad, lähevad oma eluga edasi. Need, kes seda ei suuda, kibestuvad. Ja see on tunne, mis on toitvaks pinnaseks paljudele kroonilistele haigustele.

ARMASTUS

Me kõik vajame armastust. Me puhkeme armastades õitsele ja närbume ilma armastuseta. Kahjuks täidame oma elu paljude armastuse aseainetega. Me loome suhteid, lootes leida sealt armastust, kuid pettume; me manipuleerime inimestega armastuse pärast. Me oleme võimelised haigusi esile kutsuma, et saada kübetki armastavat tähelepanu. Lühidalt, meil on äärmiselt raske lähisuhetes kindlustunnet ja emotsionaalset rahuldust leida.

Stressi allikad on sageli seotud armastusega. Nendeks võivad olla üksildus, hirm äratõukamise ees, hirm olla armastatud või hirm mitte olla armastatud, pettumused lähisuhetes ja süütunne, kui kaaslase ootusi pole täidetud. Südamehaigused on alati seotud lähisuhetest tekkinud stressiga.

Hoolimata haigusest või selle vallandanud emotsionaalsest stressorist, esitab elu väljakutseid alati nii, et meil oleks võimalik tänu neile tugevamateks isiksusteks kasvada. See on elu olemuseks, tervislikku seisundit on võimatu lahutada oskusest toime tulla elu esitatud väljakutsetega.

mõtle ennast terveks

        Negatiivne mõtlemine võtab inimeselt võimaluse elada tervena ja harmooniliselt, sest seda, mida kardame ja millele oma teadvuse suuname, me ka ligi tõmbame. Juba 2000 aasta eest võis Rooma Antoniuse termide seinalt lugeda mõttetera: "Non hic curatur, qui curat" (Ei saa siin terveks see, kes muretseb).

Vanas Testamendis kurdab Iiob: "See, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle kätte, ja mida kartsin, see tabas mind" (Ii 3:25). See ütlus peab tänapäeval paika samuti nagu noil päevil.

Me ei saa muuta minevikku. Enesehaletsus ei aita, kuid tulevik on meie kätes. Seal on veel kõik võimalik, seepärast ei tohiks me kunagi raisata oma jõudu enesehaletsusele.

Enesehaletsus on täiesti ülearune, sest me võime kurtmist väärt olukordi ise muuta. Ainult nii saame me muutuda, samas kui enesehaletsus ei muuda midagi - me raiskame vaid jõudu, aega ja teeme kahju tervisele. Niipea, kui leiame endas mõne enesehaletsuse idu, tuleb meil sellega tegeleda ja see välja juurida enne, kui ta meid oma võimusesse haarab.

Enda haletsemine röövib jõudu, inimene  muutub väärtusetuks, endale koormaks ja muudab end destruktiivse hoiakuga ebapopulaarseks. Viimaks toob see kaasa depressiooni, kus inimene aina end haletseb ning ennast, oma lähedasi ja kaasinimesi kurnab.

Õige mõtlemise kaudu on võimalik kõike muuta. Mõtlemine on vaimse energia liigutamine. Ma annan sellele vormi ja lasen niiviisi nähtavaks saada. Kõigest olevast on mõeldud ja see kehtib nii suurte kui ka väikeste asjade puhul.

Positiivne mõtlemine on esimene samm positiivseks saamise teel, mis tähendab õiget mõtlemist ning teadlikult ja visalt sellest kinni hoidmist. Siis ei jää ka edu tulemata.

Siia juurde kuulub ka oskus öelda "ei". Seda tuleb osata öelda autoriteedile, ebasoovitavale rollile, mida meile püütakse peale suruda, või ka omaenda soovidele.

"Ei" ütlemine tähendab tegelikult "jah" ütlemist enda identiteedile. Seega tähendab ei ütlemine teisel tasandil jah ütlemist.

Kui me oleme aru saanud, mida me tegelikult tahame, siis peab meil jaguma julgust selle eest seista. Julgust tõde ära tunda ja tunnistada. Julgust midagi alustada ja vajadusel ka kasutada. Julgust end siduda ja vahel ka lahti öelda. Öeldakse, et julgus võidab.

Lisaks julgusele on vaja ka püsivust. Alles siis, kui me end enam eksitada ei lase, kindlalt eesmärgi poole püüdleme ja kahe jalaga maa peal seisame, hakkab positiivne mõtlemine vilja kandma. Ent kui meil vajalike omadusi ei ole, siis saame end aidata sihiteadliku mõtlemisega.

Te saate, mida igatsete, kui asute asja kallale ilma enesehaletsuseta, positiivselt, julgelt ja kindlameelselt. Aga ühekordsest julguse näitamisest ei piisa, sest vaevalt saab üks probleem lahendatud, kui ilmub uus. Positiivsus tähendab ennekõike lõpuni vastu pidamist. Tõeliselt positiivset mõtlemist ei suuda miski väärata. Kiiduväärt pole mitte alustamine, vaid üksnes järjekindlus ja see, et iga vale mõtet võib kasutada päästikuna, et teadlikult teadvusesse õigeid mõtteid lisada ja neid seal hoida.

Valede negatiivsete mõtetega me üksnes karistame end. Muutume närviliseks, vererõhk tõuseb, seedimine läheb korrast ära ja see võib tuua kaasa maovaevusi, süda lööb ebakorrapäraselt ning lihased on pinges. Tagajärjeks on peavalu, väsimus, halb tuju ja unehäired ning me muutume enne õiget aega närtsinuks, vanaks ja haigeks.

See peaks olema piisav põhjendus, miks negatiivseid mõtteid vältida või vähemalt positiivseteks ümber vormida. Kindlasti tuleks vältida järgnevaid laialt levinud "haigeks tegijaid":

1)  Ettekujutus, et on tingimata vajalik, et kõik ümbritsevad inimesed mind armastaksid ja aktsepteeriksid.

2)  Usk, et minevik mõjutab jätkuvalt minu elu ja ma ei saa midagi muuta.

3)  Usk, et ebaõnn sõltub juhusest ja selle vastu ei saa tegelikult midagi teha.

4)  Arvamus, et on katastroof, kui asjad ei lähe nii, nagu mulle meeldiks.

5)  Ettekujutus, et on vaja kedagi, kes oleks tugev ja kellele saaks toetuda, sest üksi ei ole võimalik hakkama saada.

6)  Usk, et mõtted tekivad iseenesest ja seda ei saa kuidagi mõjutada.

7)  Ettekujutus, et kogu aeg tuleb mõelda sellele, mis võib juhtuda ja pidevalt arvestada, et see lähebki nii.

8)  Ettekujutus, et ebameeldivaid olukordi tuleb kannatlikult taluda ja neid ei tasu üritada muuta.

9)  Usk, et igaüks jääb ükskord haigeks ja selle vastu ei aita miski.

10)  Ettekujutus, et mõned inimesed on kurjad ja halvad ja neid tuleb selle eest, võimalusel minu kaudu, karistada.

Asendage need ja teised sarnased mõtted tõdemusega, et keharakkudel on oma teadvus ja nad reageerivad teie mõtetele. Mentaalne magnetism ja bioelekter voogavad läbi teie keha ja kujundavad iga raku arusaama sellest, mida te oma tervisest ja elujõust arvate. Seepärast koondage oma vaimne loomejõud positiivsetele ja meeldivatele ettekujutlustele tervisest, harmooniast ja rõõmust. Võtke harjumuseks asendada negatiivsed ja ebasoovitavad mõtted otsekohe positiivsetega.

Positiivne mõtlemine ei tähenda negatiivsete mõtete tõrjumist, nende eest põgenemist. Positiivne mõtlemine on pigem see, kui mõistate, et kõik, eriti ebameeldiv ja valus tahab mind aidata, kui olen valmis seda abi vastu võtma. Positiivne mõtlemine tähendab arusaamist, et negatiivset ei ole tegelikult olemas, vaid on ainult ebameeldiv hüve, mille ma ise olen muutnud hädavajalikuks, et minu sisemised vead parandatud saaksid.

Positiivne mõtlemine tähendab tunnistamist, et minu saatus on rätsepatööna valmiv ülikond, mis on õmmeldud just mulle ja arvestab minu jõu ja võimetega, mis mul parasjagu on. Seega ei saa minult nõuda liiga palju ja raske ülesanne on lihtsalt kompliment minu võimetele sellega toime tulla.

Selle juures aitab mind iga haigus, sest ta juhatab, mille kallal tuleks veel töötada ja mis on vaja veel ära teha.

Haigus ei ole seega meie vaenlane, vaid sõber ja partner, kes näitab, mis hädavajalikus õppeprotsessis vajaka jääb, kus oleme õigelt teelt hälbinud ja samuti seda, mida korra taastamiseks ette võtta.

Tegelikult on küsimus selles, et teadlikuks saamise kaudu võime muuta haigussümptomid ülearuseks.

Igal haigusel on seega vaimne põhjus. See, mida meie põhjuseks peame, on vaid haiguse vallandaja. Terveks saamiseks on vaja kõrvaldada vaimsed väärhoiakud ja haigus aitab meil neid ära tunda. Me jääme haigeks, sest me ei kuula enam oma keha ega soovi seda mõista. Me käitume vääralt, ebapiisavalt hingates, valesti toitudes, liiga vähe liigutades, korraga liiga palju ära teha püüdes ja endal stressi tekitades. Me hoolime osadest asjadest liiga palju ja teistest liiga vähe. Kokkuvõtteks: väära tegevuskavaga blokeerime me ise loomuliku tervenemismehhanismi ja pärsime tasakaalu teket. Tarvis on:

"Kasvada tervise poole."

Ka parim arst ja kalleimad ravimid ei suuda ravida, vaid üksnes meis peituv ravivägi. Medikamendid või raviprotseduurid suudavad parimal juhul keha funktsioone vaid ergutada.

Me oleme oma elu arhitektid, kusjuures loome iga hetke nii, nagu oleme siin ja praegu. Alles siis saame kogeda meie tõelisele olemusele vastavat elu. Iga planeerimine muutub ülearuseks, sest elu järgib iseenda plaani ja ühtlasi ka loomise plaani. Elust saab seiklus ja retk tõelise mina poole.

Mina ise olen siht ja tee. Mina ise olen oma soovide ja igatsuste täitumine. Mina olen oma probleemide lahendus. Mina ise olen kõige parem ravim. Mina ise olen elu - ja elu on jumal.

___________________________________________________________

UUS TEHNOLOOGIA VÕIMALDAB MÕTTEJÕUL ROBOTKÄSI LIIGUTADA

18.05.2012 BNS 

USAs neurotehnoloogilises eksperimendis osalenud halvatud patsiendid suutsid aju välispinnale siirdatud sensori abil teostada nende külge kinnitatud robotkäega erinevaid lihtsamaid liigutusi.

Braingate 2 nimelise 96 elektroodiga sensor aitab halvatud või jäseme kaotanud patsientidel suunata läbi tegevusele mõtlemise robotkäe liikumist, kirjutab CNET.

Uus tehnoloogiline lahendus on küll veel arengujärgus, kuid erinevad tehtud katsed on juba häid tulemusi näidanud.

Eksperimendis osalenud patsiendid suutsid üle 60 protsendil kordadest panna tegevusele mõeldes nende külge kinnitatud robotkätt mingit eset puudutama.

«Neurotehnoloogias on astutud suur samm edasi. Tulevikus on ehk võimalik taastada halvatud või jäseme kaotanud inimeste liikuvus ja iseseisvus täielikult,» ütles eksperimentaalprojekti aastaid vedanud neuroloog John Donoghue. http://donoghue.neuro.brown.edu/

      

iga haiguse varjus on probleem

        Haigus pole midagi muud kui mingi probleemi väljendusvorm. See on vaid üks võimalus, kuidas elu annab teada, et midagi on viltu, et pole nii, nagu peaksime olema.

Kui me ei mõista keha keelt ega sõnumeid või ei reageeri neile, siis on elul meie jaoks varuks veel teistsuguseid probleeme, mida ta meie äratamise jaoks ellu kutsub, et võiksime uurida, ärgata ja otsida elu mõtet ning niimoodi alustada teekonda iseenda poole.

Ent haigeks ei pruugi jääda mitte ainult keha, vaid haigus võib tabada ka elukutset, lähisuhet, perekonda, majanduslikku olukorda või religioosseid tõekspidamisi. Haige võib olla eri tasandeil, kuid alati näitab haigus, et elu ei saa mingis valdkonnas harmooniliselt voolata, et kusagil on vajakajäämine.

Kui sageli olete te öelnud: "Selline ma kord juba olen" või "On, nagu on, mina ei saa siin midagi muuta"?  Sageli on see, mida me ütleme, mitte meie enda, vaid hoopis teiste poolt öeldud arvamus. See hakkab meie elu juhtima, kui me selle omaks võtame ja enda arvamuseks teeme.

Kui meid on hoiatatud: "Ära usalda võõraid" või "Inimesed tahavad sind tüssata" või kasvatatud muude sarnaste õpetussõnadega, siis kujuneb ka meie elu seesuguseks. Me leiame kõikjalt oma usule kinnitust. Kui meile on õpetatud: "Inimesed on loomult head" või "Kõikjal võib kohata armastust", siis leiame ka kõigele sellele oma elus kinnitust. Elu ja sündmused pole mitte nii- ja naasugused, vaid sellised, nagu usume neid olevat. Juba Jeesus ütles, et igaühe üle mõistetakse kohut tema usu järgi. See vana tõde pole oma päevakajalisust minetanud. Tänapäeval öeldaks vahest nii: "Teadmine tuvastab tõsiasju, aga usk loob neid."

Süüvige hetkeks endasse ja jälgige oma mõtteid. Millest te praegu mõtlete ja ennekõike kuidas te mõtlete? Ka praegusel silmapilgul loote tulevikku, teate te seda siis või mitte, teete seda teadlikult või mitte. Ent igal hetkel võite te muuta oma mõtete ja sellega ka kogu elu suunda. Keegi peale teie enda ei mõtle teie peaga ja keegi ei saa teie mõtetesse sekkuda, kui te just ise selleks luba ei anna.

Saage aru, et teil on iga hetk vabadus valida, millal hakata oma elu juhtima ning anda selle kaudu oma tervisele ja saatusele uus suund. Meie vägi on piiratud vaid praeguse hetkega. Eilset me enam muuta ei saa ja homset saab vormida vaid nüüd ja praegu. Eilne on surnud, homne päev pole veel sündinud ja ma elan praegu (ja ainult praegu)! Just praegu on mul kõik võimalused käeulatuses. Mõtted ja teod, mille kasuks ma praegu otsustan, kujundavad minu homse päeva. Ja samamoodi, kui ma ka midagi valesti tegin, siis saan ma seda nüüd muuta. Loobudes hädavajaliku sammu astumisest, sunnin ma elu endale probleemi saatma. Probleemid on alati eluülesanded, millesse on kätketud and või kingitus.

Probleemid on seega ülesanded, mis kutsuvad meid midagi tegema või millestki loobuma! Loobuda on võimalik vaid sellest, mis mulle ei kuulu. Põrkudes probleemile, ükskõik mis kujul või tasemel, peaksin endalt küsima: millest peaksin praegu loobuma või mille minna laskma? Mis see on, mis ei lase mul olla see, kes ma tegelikult olen? Iga probleem, olgu see haigus või midagi muud, ütleb mulle, et ma pole mina ise. Elu nõuab probleemi abil millestki iseendale mitteomasest loobumist, see tähendab tunnetamist, teadlikuks saamist ja otsustamist vana muuta ning sel viisil haiguse põhjus kõrvaldada.

Elu oskab välja mõelda igasuguseid probleeme. Need võivad ilmneda partnerina, sündmusena või haigusena. Aga alati käib sellega kaasas energia, mis aitab meil teha sammu enda suunas. Nii näiteks on partneril teatud omadused, mis meile meeldivad ja kuuluvad meie tegeliku olemuse juurde, kuid mida me pole veel oma ellu lubanud. Tal võib olla ka omadusi, mida me eriti kõrgelt ei hinda, mida me tõrjume, mis meid segavad või mis meid vihastavad. See juhib meie tähelepanu üksnes vajakajäämistele või probleemile meie sees, mida me pole märganud, kuid peaksime üle vaatama, et taastada endas harmoonia. Seega sunnib elu meid probleemide abil avastama iseennast, et olla rohkem meie ise.

Probleem on mõeldud minu, minu tõelise mina jaoks. See aitab mul leida oma mina ja seda teadvustada, et niiviisi astuda sammu enda poole ja olla jälle natuke rohkem mina ise.

Kui probleem leiab lahenduse ja ülesanne saab täidetud, siis tuleb meil probleem jälle lahti lasta. See kehtib ka partneri puhul. Kui partnerlussuhe on ennast ammendanud ja kaaslane ei peegelda enam minu osa, mis mul tuleb lahti lasta või integreerida, siis tuleb mul partner arvatavasti lahti lasta, sest elul on minu jaoks varuks veel sobivam osa või partner. Kui me sellisel puhul ei lase elul vabalt voolata, siis peab elu esile kutsuma vägivaldse lahkumineku ja see võib toimuda ka haiguse vormis.

Me ei saa hoida seda, mis meile ei kuulu. See seadus kehtib alati. Ka haigus on midagi sellist, mis ei kuulu tõelise mina juurde. Kui oleme haige, siis hoiame järelikult ikka veel kinni millestki, mida soovime etendada või mis arvame end olevat, kuigi me tegelikult seda pole. Haiguse liik on märk sellest, millest me ikka veel lahti pole lasknud ja mis ei lase meil olla mina ise.

Haigus kuulub meie juurde seni, kuni lohistame endaga kaasas selliseid olemise aspekte, mis ei kuulu meie juurde. Kui oleme tõepoolest meie ise, siis paistame ka sellisena, nagu tegelikult oleme: terviklikud ja täiuslikud.

Vaid seda, mis ei kuulu tõelise mina juurde, saab ära võta. Sest enda tõelist mina pole võimalik kaotada ja seda ei saa meilt ka ära võtta. Kõik muu on näivus ja illusioon, mis peab ühel päeval kaduma, kui jääb järel tõeline mina.

Tahtmine midagi omada, on kindel märk sellest, et ma ikka otsin veel ja ei seega ei lase elu täielikult enda juurde. Tahtmine seisab minu ja eesmärgile jõudmise vahel.

Seni kuni ma tahan millestki kinni hoida, on minu käed piltlikult öeldes ikka veel seotud. Ma ei suuda tabada olemise täiust, pole avatud elu andidele ega enda mina jaoks valmis.

kuidas haigus tekib

Haigus võib tekkida, kui...

arvan, et olen teinud vea ning mõistan end selle eest hukka ja kahtlen endas. Tegelikult pole vigu olemas, sest me elame selleks, et õppida ja tunnetada enda suurima veana puudulikku mina ise olemist. Hoolitsegem siis selle eest, et me pidevalt oma suurimat viga ei korda. Meie ülesanne ja rahulolu on olla mina ise. Kui elate enesekindlalt, olete rahulolev ega tunne enam millegist puudust, siis ei tee te ka järelikult enam vigu.

Haigus võib tekkida, kui...

satun vastuollu endaga. Kui ma ei ole selline, nagu tegelikult olen, siis projitseerin oma vead ümbritsevasse keskkonda ja olen ühe või teise asja vastu. Ent selline negatiivne hoiak mõjutab elu. Ma elan disharmoonias - sõjajalal enda ja eluga. Ma võitlen millegi vastu, sest ma pole enda poolt ega ela iseendana.

Haigus võib tekkida, kui...

ma elan disharmoonias. Sest kui ma pole, nagu ma olen, siis mängin ma võõrast viisi ja toon kuuldavale vale tooni, mis pole kooskõlas elu meloodiaga ega minu sees kõlava lauluga. Iga kord, kui etendan mingit rolli, toon ma kuuldavale vale heli.

Haigus võib tekkida, kui...

olen millegi vastu. Ma saan olla millegi vastu vaid siis, kui miski mind enda juures häirib, kui ma olen millegi vastu enda juures või sees. Tegelikult segab mind aga see, et ma ei ole niisugune, nagu ma tegelikult olen. 

Haigus võib tekkida, kui...

elan millestki pidevalt puudust tundes ega ela tervikliku minana. Niipea, kui ma mõnd osa enda isiksusest tõrjun või muudan, mängides seejuures mingit rolli, järgin võõrast programmi või käitumismalli, elan oma minast puudust tundes ja disharmoonias.

Haigus võib tekkida, kui...

ma elan patus. Patus elamine tähendab ühtsuse puudumist, kahestumist. Meie tähenduses on patt illusioon minu ja sinu, hea ja kurja eraldumisest, samuti eraldumine iseendast, kui ma pole mina ise. Iga kord, kui ma end oma tõelisest olemusest distantseerin ehk eraldan, teen ma pattu ja elan disharmoonias. 

Haigus võib tekkida, kui...

ma ei armasta! Kui ma ei armasta, siis ei armasta ma ka ennast, ei võta end sellisena, nagu olen, ütlen "ei". Iga eitamine põhjustab haiguse. Tõeline armastus tähendab "jah" ütlemist, elamist ja vaba olemist. Armastus on jumala kõrgeim käsk ja esimene vaimne seadus.

Haigus võib tekkida, kui...

ma pole rahul. Ma pole rahul, kui mul jääb midagi vajaka, kui ma pole päris nii, nagu ma siin ja praegu olen. Rahulolematus tähendab, et mul jääb midagi enda juures vajaka, ma ei ela oma elu täiuses, sest ma ei lase seda enda juurde. 

Haigus võib tekkida, kui...

elan teisiti, kui tegelikult tahan ja õigeks pean. Ma ei tunnista iseennast, elan näilisuses ja olen seega disharmoonias oma sisemise minaga. Mul peab olema julgust olla mina ise.

Haigus võib tekkida, kui...

ma ei ela nii, et elujõgi võiks minust takistamatult läbi voolata. Kui mul on sisemisi tõkkeid, kui elan mingite programmide järgi, etendan rolle, elan teiste arusaamade ja arvamuste järgi ning eluenergia ei pääse minu sees vabalt voolama, nagu see õige on, siis tuleb mul tunnistada, et tegelikult ma ei ela. Õigesti elamine tähendab täiesti iseendaks olemist, iga kandi pealt ilma piiranguteta.

Haigus võib tekkida, kui...

olen millegagi seoses ebapuhas, see tähendab, ma pole midagi andestanud või teen etteheiteid. Ma ei saa ümbritsevaga läbi. Ebapuhtus on peidus minu sees, need on mustrid, rollid, süütunne ja käitumisviis, mis mulle ei sobi. Minu sees on varjud, kohad, kus ma pole mina ise. Varjud toovad kaasa haiguse. Kui ma olen kellegiga seoses ebapuhas, siis tuleb mul endalt küsida, kus ma endaga ebakõlas olen, kus ma endale etteheiteid teen ja end süüdi tunnen. Mul tuleb endalt küsida: kuhu see mind välja viib? Millises aspektis ei ela ma nii, nagu ma tegelikult olen?

Haigus võib tekkida, kui...

ma pole elurõõmus, kui miski koormab mind. Siia kuuluvad lahendamata probleemid, asjad ja inimesed, millest pole ma suutnud lahti lasta, kuigi need ei kuulu enam minu juurde, rollid, mida etendan, kuid mis ma tegelikult pole, mustrid, mille järgi ma end sean, kuigi need on vananenud ega pea enam paika. Kõik see, mis ei kuulu praegusesse hetke, aga mille järgi ma ikka veel elan, millest kinni hoian, mida täidan või mis olen, koormab mind, sest see seob minu energiat ja takistab niiviisi minus elu vaba voolamist. 

Haigus võib tekkida, kui...

ma püüan olla "normaalne". Sel juhul ei ela ma kooskõlas oma sisemise tegelikkusega, vaid välise ilma reeglite järgi. Väline aga üksnes peegeldab minu sisemust. Ma saan välist vormida ja seepärast pean ennast iseenda järgi seadma, sest muidu elan enda eluga disharmoonias.

Haigus võib tekkida, kui...

ma ei täida ega lahenda elu ülesandeid. Ülesanne on alati midagi, mille elu mulle seab, et astuksin vajaliku sammu. Probleemid ja ebaselgus sunnivad mind omapäi samme astuma. Minu ülesanne on olla mina ise ja endale iga hetkega lähemale liikuda. Kui ma vajalikku sammu ei astu, siis manitseb elu mind haiguste ja kannatustega.

Haigus võib tekkida, kui...

ma pole maailmaga, enda või teistega rahul. Ma võin mitte rahul olla vaid siis, kui võitlen ühe või mitme oma mina osaga. Rahulolematus ütleb mulle, et ma ei ela nii, nagu ma tegelikult olen. Kui ma olen mina ise, siis elan endaga rahus ja saan seda kiirata ka enda ümber. Rahus olemine tähendab harmooniat ja seega terviklikkust ja tervist.

Haigus võib tekkida, kui...

ma pole vaba seadma samme oma arvamuste, eeskujude ja soovide järgi. Ma ei lase endal olla nii, nagu ma siin ja praegu olen.

Haigus võib tekkida, kui...

ma ei ela siin ja praegu. Elu elatakse vaid olevikus. Kui ma elan minevikus, siis elan surnud minevikus. Aga kui elan juba tulevikus, siis elan ma ajas, mis veel ei ela. Elada saab vaid olevikus, kus on elu, mis voolab ja muutub igal hetkel. Kui ma elan teistes paikades kui see, kus ma praegu olen, seega siin, siis tiirlevad minu mõtted mitte minu, vaid teiste inimeste või asjade ümber, mis ei lase mul olla mina ise. Sellisel juhul ei saa elu minu sees ja läbi minu voolata nii, nagu see on vajalik. Alati, kui ma pole olevikus, pole mul võimalik ennast tõeliselt aduda. Mul puudub võimalus olla nii, nagu ma sel hetkel ja selles paigas olen. Elu peab voolama, muidu tekivad tõkked ja piirangud ning need teevad meid haigeks.

kõige võimsam ravivägi

        Armastus on kõige võimsam ravivägi, mida elu meile pakub. See kes tõeliselt armastab, ei saagi haigeks jääda, sest armastus on kõige puhtam ja tervendavam energia. Kes on tulvil armastust, selle elus pole haigustel kohta.

Siiralt armastada saab alles siis, kui olen õppinud armastama oma egost kõrgemal asuvat tõelist mina. Armastus iseenda vastu ja seega ka enda sees peab saama vabalt voolata, ilma igasuguste mööndusteta. Ma saan ennast kogu hingest ja südamest armastada vaid siis, kui ma olen leidnud üles oma tõelise mina ja tunnen end olevat väärt oma armastust vastu võtma.

Kui armastame tõeliselt ja oleme endaga kooskõlas, siis oleme ka terved ja terviklikud. Seega on tõeline armastus meie elu kõige püham ja täiuslikum ettevõtmine. Alles see, kes endaga lepib ja ennast armastab, see suudab oma armastuse ka teistele suunata.

Tema armastus saab vabalt voolata ilma soovita teisi ära kasutada või omada. Armastus kaasinimese vastu pole seega enam oma sidumine nende iseloomuomadustega, millest me enda puhul puudust tunneme ja mille külge klammerdume, vaid me oleme ennast tulvil ja saame kaasinimestega tingimustega jagada oma tõelist olemust.

Armastus on andmine - enese täielik andmine. Armastus enda vastu on sild tõelise õnne juurde. Kaasinimest armastada tähendab teda enda juurde juhatada, soodustada ta kasvamist, aidata ennast leida ja endaks jääda.

Armastus on kõige tervendavam jõud. Armastus kõrvaldab viha ja hirmu ning annab elurõõmu. Armastus näitab teed, aitab seda teed käia, ongi ise see tee. Kui suhtun armastusega endasse ja tervesse maailma, siis saab elu vabalt minust läbi voolata, sest ma olen oma tõelise olemusega kooskõlas.

Hakakem armastama. Andkem endale võimalus elada, olles mina ise, hakakem olema mina ise ja laskem nii elu endale lähemale. See on terve, tervikliku ja rahuldustpakkuva elu nurgakivi. Alles siis, kui oleme õppinud täielikult elama ja mina ise olema, oleme loonud eelduse tõelise armastuse võimulepääsuks. Sel moel aktiviseerime oma suurima tervendamisväe.

Kui ütleme endale "jah", võngub see "jah" vastu terves meie olemuses, peegeldub meie elusündmustes. Siis pole kehal enam tarvis valusaid sõnumeid saata, et me teda kuulaks ja tähelepanuta ei jätaks. 

Füüsiline või psüühiline valu saab meile osaks siis, kui me ei ela vastavuses enda minaga. Me oleme vabad otsustama, mis meile osaks saab, sest kannatame täit vastutust enda ja oma saatuse eest. Elu, nagu ka meie keha, on peegel, meie oleme selle väljendus. Keha ja elusündmused näitavad, mil määral elame endaga harmoonias, oleme meie ise. Kui ma olen enda vabaks lasknud, andnud endale vabaduse olla nii, nagu ma olen, siis saab elu omakorda minust läbi voolata - ja ma ise olen seejuures terviklik.

Kui elame siin ja praegu kogu südamest, kõigega, mis me oleme, piiritus ulatuses, tulvil armastust, kirge ja rõõmu, siis võib meie osaks saada ka igavene elu. Enda pidev muutmine on transformatsioon, kestev uuenemine igal silmapilgul.

Haigused viitavad alati eksimustele elu vastu. Elu tähendab omakorda pidevat küpsemist ja enda tõelisele minale lähemale jõudmist. Selleks tuleb igal hetkel olla valmis ja avatud üha sügavamale ellu sukelduma. Igal hetkel tuleb olla valmis vanast minast lahti ütlema ja sündima uuesse minasse. Seepärast on otsustava tähtsusega elada siin ja praegu.