"Meelerahu hääl" 8. peatükk

SUHTED

 

Kui kiirelt me kujundame inimesest arvamuse, teeme tema kohta järeldusi. Egomeelele pakub rahuldust kleepida teisele inimolendile silt külge, kujundada mõttes tema isiksuspilt, anda talle õiglane hinnang.

 

Iga inimolend on kujundatud mõtlema ja käituma teatud viisil - kujundatud nii geneetiliselt kui ka lapsepõlvekogemuste ning kultuurikeskkonna poolt.

 

See pole mitte see, kes nad on, vaid see, kes nad näivad olevat. Andes kellelegi hinnangu, ajad sa need tingitud mõttemudelid segamini inimese endaga. Selline käitumine on iseenesest samuti sügavalt tingitud ning alateadlik. Kui kujundad kellestki mõttelise isikupildi, ei muutu see võlts isikupilt vanglaks mitte ainult sellele inimesele, vaid ka sulle endale.

 

Hinnangu andmisest loobumine ei tähenda, et sa ei märka teise inimese tegusid. See tähendab, et saad aru tema käitumise tingitud olemusest, näed seda ning võtad seda sellisena. Sa ei kujunda selle alusel inimese kohta isikupilti.

 

Seeläbi vabanete mõlemad, nii sina kui ka teine inimene, samastumisest sellega, mille on kujundanud tingimused, kujuga, mõttemeelega. Siis ei suuna sinu suhteid enam ego.

 

*  *  *

 

Kuni sinu elu juhib ego, tuleneb enamik su mõtteid, tundeid ning tegusid ihast ja hirmust. Suhete puhul sa seega kas tahad või kardad midagi teise inimesega seoses.

 

Sa võid teiselt oodata näiteks lõbu või materiaalset kasu, tunnustust, kiitust või tähelepanu, või oma enesetaju tugevdamist võrdluse kaudu, mis näitab, et sina oled, omad või tead teisest rohkem. Sa kardad aga, et asi võib olla vastupidi, ning inimene võib mingil moel vähendada sinu enesetaju.

 

Asetades olevikuhetke oma tähelepanu keskpunkti - selle asemel, et seda kasutada vahendina eesmärgi saavutamisel - liigud kaugemale egost ja alateadlikust sundusest kasutada inimesi eesmärgi saavutamise vahendina, edendamaks ennast teiste arvelt. Pöörates suhtluspartnerile kogu oma tähelepanu, eemaldad sa sellest suhtest mineviku ja tuleviku, välja arvatud nii palju kui praktilistel asjaoludel vaja. Kui oled täielikult kohal kõigi puhul, kellega sa kohtud, loobud sa sellest mõttelisest isikupildist, mille oled inimesest loonud - oma tõlgendusest selle kohta, kes ta on ja mida minevikus tegi -, ning suudad suhelda ilma egost tuleneva iha või hirmuta. Tähelepanu, ergas meelerahu on võti.

 

Kui imeline on suhtes tahtmisest ja hirmudest kaugemale liikumine. Armastus ei taha ega karda midagi.

 

*  *  *

 

Kui tema minevik oleks sinu minevik, tema valu sinu valu, tema teadlikkuse tasand sinu teadlikkuse tasand, mõtleksid ja käituksid sa täpselt samuti, nagu teeb seda tema. Seda taibates saabuvad ka andestus, kaastunne, rahu.

 

Egole ei meeldi seda kuulata, sest kui ta ei saa enam vastanduda ega õigust jalule seada, kaotab ta jõu.

 

*  *  *

 

Koheldes kõiki, kes satuvad Praegusesse ruumi, kui kõrgeid külalisi, lastes igal isikul olla tema ise, hakkavad nad muutuma.

 

*  *  *

 

Selleks et tunda teise inimolendi olemust, ei pea sa tegelikult teadma midagi tema kohta - ei tema mineviku, tema ajaloo, tema loo kohta. Me ajame millegi kohta teadmise segamini sügavama, mittekontseptuaalse teadmisega. Millegi kohta teadmine ja lihtsalt teadmine on täiesti eri laadid. Üks tegeleb vormiga, teine vormituga. Üks toimib mõtete, teine meelerahu kaudu.

 

Millegi kohta teadmine on abiks praktilistes asjades. Sel tasandil ei saa me ilma läbi. Kuid kui selline laad on meie suhetes valitsev, muutub see piiravaks, isegi lammutavaks. Mõtted ja mõisted loovad inimeste vahele kunstliku barjääri, lahutavad neid. Inimestevaheline suhtlemine ei tugine siis enam Olemisele, vaid mõttemeelele. Ilma mõttemeelest tulenevate barjäärideta on armastus inimestevahelises suhtlemises alati loomulikul kujul olemas.

 

*  *  *

 

Suurem osa inimestevahelisest suhtlemisest piirdub sõnadevahetamisega - mõttemaailmaga. On äärmiselt oluline lisada veidi meelerahu, eriti lähisuhetesse.

 

Ükski suhe ei õitseda ilma selle avarustundeta, mis käib kaasas meelerahuga. Mõtisklege või veetke koos aega looduses. Minnes jalutuskäigule või istudes kodus või autos, tundke end mugavalt meelerahu seisundit jagades. Meelerahu ei saa ega pea looma. Võtke lihtsalt vastu see meelerahu, mis on juba olemas, kuid mida tavaliselt ähmastab mõttemüra.

 

Kui puudub avar meeletahu, kipub suhtes valitsema mõttemeel ning probleemid ja vastuolud võivad kergesti võimust võtta. Kui meelerahu on olemas, võib see sisaldada kõike.

 

*  *  *

 

Teiseks viisiks, kuidas tuua suhtesse meelerahu, on tõeline kuulamine. Kui sa tõeliselt kedagi kuulad, kerkib esile meelerahu mõõde ja saab selle suhte oluliseks osaks. Kuid tõelise kuulamise oskust kohtab harva. Tavaliselt võtab suurema osa inimese tähelepanust mõtlemine. Paremal juhul kaalub teine sinu sõnu või valmistab ette järgmist lauset, mida öelda. Või ei kuula ta üldse, olles vajunud oma mõtteisse.

 

Tõeline kuulamine on kaugelt enam kui vastuvõtt kuulmismeele abil. Tekib ergas tähelepanu, avar kohalolek, mis sõnad vastu võtab. Nüüd muutuvad sõnad teisejärguliseks. Nad võivad olla tähenduslikud või neis võib puududa mõte. Palju olulisem sellest, mida sa kuulad, on kuulamistoiming ise, teadlik avar kohalolek, mis sinus kuulamise kestel tekib. See avarus on ühendav teadvusväli, kus kohtud teise inimesega ilma lahutavate barjäärideta, mida tekitab kontseptuaalne mõtlemine. Ning nüüd pole teine inimene enam "teine". Selles avaruses moodustate te ühe teadvuse, ühe teadlikkuse.

 

*  *  *

 

Kui koged oma lähisuhetes sagedasi ja korduvaid ületamisi? Kas suhteliselt tähtsusetud lahkarvamused põhjustavad sageli vihaseid vaidlusi ja emotsionaalset valu?

 

Sellised kogemused tulenevad peamistest egoga seotud mudelitest: vajadusest, et sinul õigus oleks ja loomulikult keegi teine ei eksiks. Teisisõnu, samastumisest mõttemeelel põhinevate positsioonidega. Egol on ka vajadus aeg-ajalt kellegagi või millegagi vastuolus olla, et tugevdada lahusolekut "minu" ja "teie" vahel, milleta ego ei saa püsida.

 

Lisaks sellele on ka minevikus kogunenud emotsionaalne valu, mida sina ja kõik teised inimesed oma sisimas kaasas kannavad, ning mis tuleneb ajas kaugele-kaugele tagasi ulatuvast nii sinu isiklikust minevikust kui ka inimkonna kollektiivsest valust. See "valukeha" on sinu sisemine energiaväli, mis ajuti võimule pääseb, sest tahab kogeda veel emotsionaalset valu, millest toituda ja end täiendada. See väli püüab kontrollida sinu mõtlemist ning muuta seda sügavalt negatiivseks. "Valukehale" meeldivad sinu negatiivsed mõtted, sest ta haakub nendega ja saab neist toitu. Ühtlasi kutsub see väli esile negatiivseid tundeid sinu lähedastes inimestes, eriti sinu kaaslases, et toituda järgnevatest üleelamistest ja emotsionaalsest valust.

 

Kuidas saaksid sa end vabastada sellest sügavalt juurdunud alateadlikust samastumisest valuga, mis sinu elus nii palju viletsust põhjustab?

 

Teadvusta seda. Mõista, et see pole see, kes sa oled, ning saa aru, mis see tegelikult on: mineviku valu. Märka, kui see juhtub sinu kaaslasega või sinu endaga. Kui murrad oma alateadliku samastumise valuga, kui oled suuteline jälgima seda endas, ei toida sa seda enam, ning selle välja energia kaob vähehaaval.

 

*  *  *

 

Inimestevaheline suhtlemine võib olla põrgulik. See võib olla ka suur vaimne kogemus.

 

*  *  *

 

Kui vaatad teist inimest ja tunned tema vastu suurt armastust, või kui vaatled looduse ilu ja miski sinus vastab sellele sügavalt, sule hetkeks silmad ning tunne armastuse või ilu olemust eneses, lahutamatuna sellest, kes oled, sinu tõelisest olemusest. Väliskuju peegeldab ajutiselt sinu sisemist olemust. Seepärast ei saa armastus ega ilu sinust kunagi lahkuda, kuigi kõik välised vormid seda teevad.

 

*  *  *

 

Milline on sinu suhe asjade maailma, sind ümbritsevate loendamatute esemetega, mida iga päev kasutad? Tooliga, millel istud, sulepea, autoga, tassiga? Kas need on pelgalt eesmärkide saavutamise vahendid, või tunnistad sa vahel, ükskõik kui põgusalt, nende olemasolu, nende olemist, märgates neid ja pühendades neile oma tähelepanu?

 

Kui kiindud esemetesse, kui suurendad nendega oma väärtust nii enese kui ka teiste silmis, võib mure asjade pärast kergesti kogu sinu elus võimust võtta. Kui samastud asjadega, ei hinda sa neid enam selle pärast, mis nad on, sest otsid nendes iseennast.

 

Kui hindad eset sellisena, mis see on, kui tunnistad selle olemist ilma vaimse projektsioonita, ei saa sa mitte tunda tänulikust selle olemasolu eest. Võid ka tajuda, et see pole hingetu, vaid ainult näib selline meeltele. Füüsikud võivad kinnitada, et molekulaartasandil on see tõepoolest pulseeriv energiaväli. 

 

Asjade maailma isetu tunnistamise kaudu muutub sind ümbritsev maailm elavaks sellisel viisil, mille mõistmine mõttemeeltega pole ligilähedaseltki võimalik.

 

*  *  *

 

Kui kohtad kedagi, ükskõik kui põgusalt, kas tunnustad siis tema olemist, pöörates talle kogu oma tähelepanu? Või taandad sa ta eesmärgi saavutamise vahendiks, mingiks ülesandeks või rolliks?

 

Millisel tasemel on sinu suhe toidupoe kassapidajaga, parkla teenindajaga, remondimehe, "kliendiga"?

 

Hetkelisest tähelepanust piisab. Kui vaatad või kuulad neid, tekib ergas meelerahu - võib-olla vaid paar-kolm sekundit, võib-olla kauem. Sellest piisab, et saaks tekkida midagi tõelisemat kui need rollid, mida me tavaliselt mängime ja millega samastume. Igasugused rollid on osa tingitud teadvusest, milleks on inimese mõttemeel. See, mis kerkib esile tähelepanu osutamise kaudu, on tingimatu - see, kes sa oma olemuses oled, oma nime ja kuju taga. Sa ei tegutse enam stsenaariumi järgi: sa muutud tõeliseks. Kui see mõõde sinus esile kerkib, kutsub see esile sama ka teises inimeses.

 

Lõppkokkuvõttes pole muidugi teist inimest ning sa kohtud alati iseendaga.

 

 

"Meelerahu hääl" 7. peatükk

LOODUS

 

Loodusest ei sõltu mitte ainult meie füüsiline ellujäämine. Me vajame ka, et loodus näitaks kätte kodutee, raja, mis viiks meid välja meie oma mõttemeele vangistusest. Me eksime ära tegutsedes, mõeldes, mäletades, eeldades - eksime keerukuse labürinti ja probleemide maailma.

 

Me oleme unustanud selle, mida kivid, taimed ja loomad veel teavad. Oleme unustanud, kuidas olla - olla tüüne, olla me ise, olla seal, kus on elu: Siin ja Praegu.

 

*  *  *

 

Iga kord, kui suunad oma tähelepanu millelegi looduslikule, millelegi, mis on tekkinud ilma inimese vahelesekkumiseta, astud sa välja kontseptuaalse mõtlemise vangistusest ning saad teatud määral osa Olemisega seotuse seisundist, milles ikka veel eksisteerib kõik looduslik.

 

Tähelepanu suunamine kivile, puule või loomale ei tähenda, et sa sellest mõtled, sa lihtsalt tajud seda, hoiad seda oma teadvuses.

 

Nii kandub sulle üle midagi selle olemusest. Sa tunnetad selle tüünet olekut, ning seeläbi võtab ka sinus maad sama meelerahu. Sa tajud, kui sügavalt see tugineb Olemisele - olla täiesti üks sellega, mis ja kus see on. Seda mõistes peatud ka sina ning tugined sügavalt iseendale.

 

*  *  *

 

Looduses jalutades või puhates austa seda maailma oma täieliku kohalolekuga. Ole tüüne. Vaata. Kuulata. Taju, kuidas iga loom ja iga taim on täiesti tema ise. Erinevalt inimesest pole nad kahestunud. Nad ei ela enda mõtteliste kujutluste kaudu, nii pole neil vaja olla mures nende kujutluspiltide kaitsmise ja edendamise pärast.

 

Hirv on tema ise. Nartsiss on tema ise.

 

Kõik looduses pole üks mitte ainult endaga, vaid üks ka üleüldisega. Nad pole eemaldunud terviku koest, nõudes endale eraldiseisvat olemasolu: "mina" ja ülejäänud universum.

 

Looduse vaatlemine võib su vabastada sellest "minast", suurest tüliallikast.

 

*  *  *

 

Teadvusta endale lugematuid õrnu loodushääli - lehtede kahin tuules, vihmapiiskade langemine. putuka sumin, esimene linnulaul koidikul. Andu täielikult kuulamistegevusele. Helide taga peitub midagi suuremat: pühadus, mida ei saa mõista mõtte abil.

 

*  *  *

 

Sa pole oma keha ise loonud ega suuda ka kontrollida keha funktsioone. Tegutseb inimese mõttemeelest suurem arukus. Seesama arukus hoiab ülal kogu loodust. Kõige lähemale sellele arukusele pääsed sa oma sisemist energiavälja teadvustades - tundes oma kehas elu, hingestavat kohalolekut.

 

*  *  *

 

Koera mängulust ja rõõm, tema tingimusteta armastus ja valmidus tähistada elu igal hetkel on sageli teravas vastuolus koeraomaniku sisemise seisundiga - masendunud, ärevil, muredest koormatud, mõtteisse vajunud, eemal sellest ainsast kohast ja sellest ainsast asjast, mis on Siin ja Praegu. Võib imestada, kuidas suudab koer sellise inimesega jääda nii eluterveks, nii rõõmsaks?

 

*  *  *

 

Kui tajud loodust vaid mõttemeelega, ei tunneta sa tema erksust, tema olemust. Näed ainult kuju ega ole teadlik elust selle kuju sees - pühast imest. Mõte taandub looduse kaubaartikliks, mida tarvitada tulu või teadmiste või muude kasust lähtuvate eesmärkide saavutamiseks. Iidne mets muutub puiduks, lind uurimistööks, mägi kohaks, kus kaevandada või mida vallutada.

 

Tajudes loodust, jäta ruumi, kus puuduvad meel ja mõtted. Kui lähened loodusele selliselt, siis vastab ta sulle ning osaleb inimteadvuse ja kogu planeedi teadvuse arengus.

 

*  *  *

 

Pane tähele, kuivõrd kohal on lill, kui andunud elule.

 

*  *  *

 

Sul on kodus toataim - oled sa seda kunagi tegelikult vaadanud? Oled sa lasknud sel tuttaval, kui salapärasel olendil, keda me kutsume taimeks, õpetada sulle oma saladusi? Oled sa märganud tema sügavat rahu? Kuidas teda ümbritseb meelerahu väli? Niipea kui teadvustad endale taimest kiirgavat rahu ja tüünet olekut, muutub see taim sinu õpetajaks.

 

*  *  *

Silmitse looma, lille või puud ning märka, kuidas ta tugineb Olemisele. Ta on tema ise. Tema väärikus, süütus ja pühadus on tohutu. Kuid selle märkamiseks pead liikuma edasi mõttemeele harjumusest asju nimetada ja neile silte külge kleepida. Niipea kui vaatad mõttelistest siltidest kaugemale, tunned seda sõnades väljendamatut looduse mõõdet, mida ei saa mõista mõtete kaudu ega tajuda meelte abil. See on harmoonia, pühadus, mis mitte ainult ei läbi kogu loodust, vaid on olemas ka sinus.

 

*  *  *

 

Õhk, mida hingad, on loodus, samuti kui hingamisprotsess ise.

 

Pööra oma tähelepanu hingamisele ja mõista, et mitte sina ei hinga. See on looduse hingus. Kui peaksid hingamist meeles pidama, sureksid varsti, ning kui püüaksid lakata hingamast, jääks loodus peale.

 

Muutudes teadlikuks oma hingamisest ning õppides hoidma sellel oma tähelepanu, taasühined sa loodusega kõige intiimsemal ja võimsamal moel. Selle mõju on tervendav ja sügavalt võimendatud. Teadvuses toimub nihe kontseptuaalselt mõttemaailmalt tingimatu teadvuse siseilmale.

 

*  *  *

 

Sa vajad loodust õpetajaks, kes aitaks sul taasühineda Olemisega. Kuid mitte üksnes sina ei vaja loodust, vaid loodus vajab ka sind.

 

Sa ei eksisteeri loodusest lahus. Me kõik oleme osa sellest Ühest Elust, mis väljendab end loendamatute vormidega kogu universumis, vormidena, mis on kõik täielikult omavahel seotud. Kui saad aru sellest pühadusest, ilust, uskumatust meelerahust ja väärikusest, milles eksisteerib lill või puu, lisad sa sellele lillele või puule omalt poolt midagi. Sinu arusaamise, sinu teadlikkuse kaudu õpib ka loodus end tundma. Ta õpib sinu kaudu tundma oma ilu ja pühadust.

 

*  *  *

 

Suur vaikne avarus hoiab kogu loodust oma embuses. Hoiab ka sind.

 

*  *  *

 

Vaid sisemise rahu seisundis on sul juurdepääs sellesse meelerahu maailma, milles elavad kivid, taimed ja loomad. Vaid siis, kui su lärmakas mõttemeel raugeb, võid sa ühineda loodusega sügaval tasandil ning ületada üleliigsest mõtlemisest tekkinud lahusolekutunde.

 

Mõtlemine on elu arengu üks etapp. Loodus eksisteerib süütus meelerahus, mis eelneb mõtete esilekerkimisele. Puu, lill, lind ega kivi ei ole teadlikud oma ilust ja pühadusest. Kui inimolendid jõuavad meelerahu seisundisse, liiguvad nad mõtetest kaugemale. Meelerahus, mis on mõtetest kaugemal, lisandub teadmine, teadlikkuse täiendav mõõde.

 

Loodus võib su juhtida meelerahu juurde. See on tema kingitus sulle. Kui tajud loodust ning ühined temaga meelerahu seisundis, imbub sinu teadlikkus sellesse seisundisse. See on sinu kingitus loodusele.

 

Sinu kaudu teadvustab loodus ennast. Loodus on sind oodanud miljoneid aastaid.

 

 

"Meelerahu hääl" 6. peatükk

LEPPIMINE JA ALISTUMINE

 

Vaata enda sisse alati, kui on võimalik, et näha, ega sa ei tekita alateadlikult konflikti sisemise ja välimise vahel, oma väliste asjaolude vahel sel hetkel - kus oled, kellega, mida teed - ning oma mõtete ja tunnete vahel. Kas tunned, kui piinav on seista sisemiselt vastu sellele, mis on?

 

Kui tunnistad seda, saad ka aru, et oled nüüd valmis loobuma kasutust konfliktist, sellest sisemisest sõjaseisukorrast.

 

*  *  *

 

Kui peaksid oma sisemise tegelikkuse sõnadesse panema, siis kui sageli tuleks sul iga päev öelda: "Ma ei taha olla siin, kus ma olen"? Mis tunne on olla seal, kus sa olla ei taha - liiklusummikus, töökohal, lennujaama ootesaalis, inimestega, kellega oled koos?

 

On muidugi tõsi, et mõnest paigast minema kõndimine on hea - ning teinekord võib see olla kõige kohasem lahendus. Kuid paljudel juhtudel pole minema kõndimine võimalik. Neil juhtudel on "ma ei taha siin olla" ühtlasi kasutu ning mittetoimiv. See muudab nii sind ennast kui ka teisi õnnetuks.

 

On öeldud: ükskõik kuhu lähed, seal sa oled. Teisisõnu, sa oled siin. Alati. On sellega nii raske leppida?

 

*  *  *

 

Pead sa tõesti mõttes panema sildi külge kõigele, mida tajud ja koged. Pead sa tõesti elule reageerima meeldib- / ei meeldi-suhtega, olles peaaegu pidevas konfliktis olukordade ja inimestega? Või on see vaid sügavalt juurdunud vaimne harjumus, millest saab vabaneda? Mitte tehes midagi, vaid lastes olevikuhetkel olla nii, nagu on.

 

*  *  *

 

Harjumuspärane ja reaktiivne "ei" tugevdab egot. "Jah" nõrgestab seda. Sinu vormiline identiteet, ego, ei ela alistumist üle.

 

*  *  *

 

"Mul on nii palju teha." Seda küll, kuid milline on sinu tegemiste kvaliteet? Töölesõit, suhtlemine klientidega, töötamine arvutiga, asjaajamised, tegelemine lugematute asjadega, mis moodustavad sinu igapäevase elu - kui täielikult pühendud sa sellele, mida teed? Kas tegutsed alistumise või alistamatusega? Just sellest sõltub elus sinu edukus, mitte aga sellest, kui palju sa pingutad. Pingutusega kaasneb stress ja vaevanägemine, vajadus jõuda teatud tulevikupunkti või saavutada mingi tulemus. Kas täheldad endas kas või väiksematki soovimatust teha seda, mida teed? See on elu eitamine, seega pole tõeliselt edukas tulemus võimalik.

 

Kui täheldad seda endas, siis kas suudad ka sellest loobuda ning pühenduda täielikult sellele, mida teed?

 

*  *  *

 

"Ühe asja tegemine korraga," sellisena kirjeldas üks zen'i õpetaja zen'i olemust. Ühe asja tegemine korraga tähendabki täielikku pühendumist, kogu oma tähelepanu suunamist sellele. See on tegutsemine alistumise kaudu - võimendatud tegutsemine.

 

*  *  *

 

Leppimine sellega, mis on, viib sind sügavamale tasandile, kus sinu sisemine seisund ega ka enesetaju ei sõltu enam mõttelisest otsusest "hea" ja "halva" üle.

 

Kui ütled "jah" sellele, milline elu on, kui lepid olevikuhetkega sellisena, nagu see on, tunned endas sügavat rahu tulvil sisemist avarust.

 

Pinnapealselt võid ikka olla õnnelik, kui päike paistab, ning vähem õnnelik, kui vihma sajab; võid olla õnnelik, võites miljoni, ja õnnetu, kaotades kogu oma vara. Kuid ei õnn ega õnnetus ulatu enam nii sügavale. Kõige taustal olev rahu sinus jääb häirimatuks, sõltumata välise olukorra iseloomust.

 

Olemasolevale "jah" ütlemises väljendub sinu sisemise sügavuse mõõde, mis ei sõltu ei välistest tingimustest ega pidevalt kõikuvate mõtete ja tunnetega seotud sisemistest tingimustest.

 

*  *  *

 

Alistumine kujuneb palju lihtsamaks, kui mõistad kõige kogetava ajutist iseloomu, ning maailm ei saa sulle anda midagi püsiväärtuslikku. Seejärel kohtud endiselt inimestega, koged asju, osaled tegemistes, kuid ilma egost tulenevate soovide ja hirmudeta. Tähendab, sa ei nõua enam, et mingi olukord, inimene, koht või sündmus sulle rahuldust pakuks või rõõmu valmistaks. Sa lased selle mööduval ja ebatäiuslikul olemusel olla.

 

Ning ime peitub selles, et kui sa loobud esitamast võimatuid nõudmisi, ei muutu iga olukord, inimene, koht ega sündmus mitte ainult rahuldust pakkuvaks, vaid ka harmoonilisemaks, rahulikumaks.

 

*  *  *

 

Kui lepid täielikult olevikuhetkega, kui sa enam ei vaidle sellega, mis on, väheneb sundus mõelda ja asendub erksa meelerahuga. Oled täiesti teadlik, kuid mõttemeel ei anna olevikuhetkele mingit hinnangut. Selline sisemise vastupanuta seisund avab sind tingimatule teadvusele, mis on lõputult suurem inimese mõttemeelest. Selline avar arukus saab end siis sinu kaudu väljendada ning sind abistada, nii seest- kui ka väljastpoolt. Seetõttu märkadki sisemisest vastupanust loobudes sageli olukordade paranemist.

 

*  *  *

 

Kas ma ütlen: "Naudi seda hetke. Ole õnnelik!" Ei.

 

Lase olevikuhetke üldisel ja põhilisel olemusel olla. Sellest piisab.

 

*  *  *

 

Alistumine on alistumine olevikuhetkele, mitte mingile loole, mille kaudu seda hetke tõlgendad ning püüad siis ennast sellele allutada.

 

Sul võib näiteks olla puue ja sa ei saa enam kõndida. Olukord on, nagu on.

 

Nüüd võib mõttemeel luua loo, mis ütleb: "Selleni siis olen ma oma eluga jõudnud. Olen lõpetanud ratastoolis. Elu on mind kohelnud karmilt ja ebaõiglaselt. Ma ei ole seda ära teeninud."

 

Kas suudad selle hetke olemisega leppida ning mitte ajada seda segamini looga, mille mõttemeel on selle ümber tekitanud?

 

*  *  *

 

Alistumine saabub siis, kui sa enam ei küsi: "Miks juhtub see minuga?"

 

*  *  *

 

Isegi näiliselt kõige vastuvõetavamas ja valulisemas olukorras peitub sügaval midagi head ning igas katastroofis sisaldub armuseeme.

 

Kogu ajaloo kestel on leidunud naisi ja mehi, kes suure kaotuse, haiguse, vangistuse või ähvardava surmaga silmitsi seistes on näiliselt vastuvõetamatuga leppinud ning sel moel leidnud "rahu, mis ületab igasuguse mõistmise".

 

Vastuvõetamatuga leppimine on armu suurim allikas siin ilmas.

 

*  *  *

 

Esineb olukordi, kus igasuguse vastutuse andmine ja selgitamine ebaõnnestub. Elu ei ole enam mõistuspärane. Või pöördub keegi hädas abipalvega sinu poole, kuid sa ei tea, mida öelda või teha.

 

Kui tunnistad täielikult, et sa ei tea, lakkad sa pingutamast, et leida vastuseid piiratud mõttemeele abil, ning siis saab sinu kaudu tegutseda suurem arukus. Sellest võivad kasu saada isegi mõtted, sest suurem arukus saab neisse voolata ja neid inspireerida.

 

Mõnikord tähendab alistumine seda, et loobutakse arusaamise püüdest ning tuntakse end mugavalt teadmatuses.

 

*  *  *

 

Kas tead kedagi, kelle elu peamine tegevus näib olevat iseenda ja teiste kannatama panemine, õnnetu olemise levitamine? Andesta neile, sest ka nemad on osa inimkonna ärkamisest. Nende roll väljendab egoteadvuse luupainaja tugevnemist, alistamatuse seisundit. Selles pole midagi isiklikku. See pole see, kes nad on.

 

*  *  *

 

Võib öelda, et alistumine on sisemine üleminek vastupanult leppimisele, "ei" ütlemiselt jaatusele.

 

Kui alistud, nihkub sinu enesetaju reaktsiooniga või mõttelise hinnanguga samastumiselt reaktsiooni või hinnangut ümbritsevaks avaruseks olemisele. See on nihe vormiga (mõtte või tundega) samastumiselt sellele, et oled ja tunned end olevat miski, millel pole vormi - avar teadvus.

 

*  *  *

 

Täielik leppimine ükskõik millega toob sulle rahu, ka arusaam, et sa ei suuda leppida, et sa oled vastu.

 

*  *  *

 

Jäta Elu rahule. Lase sel olla.

 

 

"Meelerahu hääl" 5. peatükk

KES SA PÄRISELT OLED?

 

Praegu on lahutamatu sellest, kes sa sügavamal tasandil oled.

 

*   *   *

 

Sinu elus on palju tähtsaid asjaolusid, kuid vaid ühel neist on absoluutne tähtsus.

 

On tähtis, kas sa oled maailma silmis edukas või edutu.

On tähtis, kas oled terve või haige, haritud või harimatu.

On tähtis, kas oled rikas või vaene - see tõepoolest muudab sinu elu. Tõsi, kõik need asjaolud on suhteliselt tähtsad, kuid nad pole absoluutse tähtsusega.

 

On aga miski, millel on suurem tähtsus kui ühelgi loetletud asjaolul - sellest lühiajalisest olemisvormist, lühiajalisest isikustatud enesetajust kaugemale ulatuva oma olemuse leidmine.

 

Sa ei leia rahu mitte oma elu asjaolusid ümber korraldades, vaid aru saades, kes sa sügavamal tasandil oled.

 

*   *   *

 

Taassünd ei aita sind, kui sa oma järgmises kehastuses ikkagi ei tea, kes oled.

 

*   *   *

 

Meie planeedi kogu viletsus tuleneb isikustatud "minu"- või "meie"-tunnetusest. See varjutab sinu olemust. Sisemisest olemusest teadmatuna põhjustad sa lõpuks alati viletsust. Nii lihtne see ongi. Kui sa ei tea, kes oled, lood sa mõttemeelel põhineva mina, mis asendab sinu ilusat jumalikku olemust, ning klammerdud selle hirmunud ja januneva olemise külge.

 

Seeläbi muutub sinu peamiseks edasiviivaks jõuks võltsi enesetaju kaitsmine ja edendamine.

 

*   *   *

 

Paljud üldkasutatavad väljendid ning vahel ka keele enda ülesehitus peegeldavad seda, et inimesed ei tea, kes nad on. Öeldakse: "Ta kaotas elu" või "minu elu", justkui oleks elu miski, mida võib omada või kaotada. Tõde on see: sa ei saa elu omada, sa oled elu. Üksainus Elu, üksainus teadvus, mis läbib kogu universumit ning ajutise vormina kogeb end kivina, rohuliblena, loomana, inimesena, tähena või galaktikana.

 

Kas tunnetad sügaval sisimas, et sa juba tead seda? Kas tunnetad, et sa juba oled See?

 

*   *   *

 

Enamik siin elus nõuab sult aega: uue oskuse omandamine, maja ehitamine, asjatundjaks saamine, tassi tee tegemine ... Kuid kõige olulisema puhul elus, tõepoolest tähtsa puhul, on aeg siiski kasutu. Eneseteostuse puhul, mis tähendab, et sa tead, kes oled pealispinna all - oma nime, füüsilise vormi, ajaloo, oma loo all.

 

Sa ei leia end ei minevikust ega tulevikust. Ainus paik, kust võid end leida, on Praegu.

 

Vaimsuse poole püüdlejad otsivad eneseteostust või valgustust tulevikus. Püüdlemine tähendab, et vajad tulevikku. Kui usud sellesse, saab see sinu jaoks tõeks: sa jääd vajama aega, kuni mõistad, et ei vaja aega, olemaks see, kes sa oled.

 

*   *   *

 

Kui vaatad puud, oled sa puust teadlik. Kui sul on mingigi mõte või tunne, oled sa teadlik mõttest või tundest. Meeldiv või piinarikas kogemus teeb sind teadlikuks sellest kogemusest.

 

Need väited olevat tõesed ja iseenesest mõistetavad, kuid neid hästi lähedalt vaadates avastad, et nende ülesehituses on peidus peen põhimõtteline pettekujutlus, pettekujutlus, mis on vältimatu, kui kasutad keelt. Mõtted ja keel loovad näilise kahesuse ja eraldi isiku seal, kus seda pole. Tõde on: sa pole keegi, kes on teadlik puust, mõttest, tundest, kogemusest. Sa oled see teadvus või teadlikkus, milles või mille kaudu need asjad ilmnevad.

 

Kas suudad oma elu elades olla teadlik endast kui teadvusest, milles avaldub kogu sinu elu sisu.

 

*   *   *

 

Sa ütled: "Mina tahan ennast tunda." Sina oled see "mina". Sa oled Tundmine. Sa oled teadvus, mille kaudu kõike tuntakse. Ning see teadvus ei saa ennast tunda, ta saab olla tema ise.

 

Peale selle pole midagi teadmisväärset, ning ühtlasi tuleneb sellest kogu teadmine. "Mina" ei saa muuta end teadmise, teadvuse objektiks.

 

Nii ei saa sa muutuda iseenda objektiks. Just sel põhjusel kerkis esile pettekujutlus isikustatud egost - vaimselt muutsid sa end objektiks. "See olen mina," ütled sa. Ning siis kujuneb sul endaga suhe ning sa jutustad oma lugu nii teistele kui ka iseendale.

 

*   *   *

 

Tundes end teadvusena, milles leiab aset harukordne elu, muutud sa sõltumatuks harukordsusest ja eneseotsinguist eri olukordades, kohtades ning oludes. Teisisõnu: see, mis leiab aset või ei leia, pole enam nii oluline. Asjade kaalukus, nende tõsidus kaob. Sinu ellu tuleb mingi mängulisus. Tajud seda maailma ei rohkem ega vähem kui kosmilise tantsuna, vormi tantsuna.

 

*   *   *

 

Kui tead, kes sa tegelikult oled, saadab sind alaline elav rahutunne. Võid kutsuda seda rõõmuks, sest just see ongi rõõm: ärksalt elav rahutunne. See on rõõm, mida tunned, kui tajud end elu tegeliku olemusena, enne kui elu omandab mingi vormi. See ongi Olemisrõõm - rõõm, et oled see, kes sa tegelikult oled.

 

*   *   *

 

Nagu vesi võib olla tahke, vedel või gaasiline, nii võib ka teadvust vaadelda kui "külmunud" füüsilist ainest, meele ning mõttena "vedelat" või puhta teadvusena vormitut.

 

Elu on puhas teadvus enne oma väljendust, ning see Elu vaatab vormide maailma sinu silmade läbi, sest sina oledki teadvus. Kui tunned end Sellena, tunned end ära kõiges. See taju on täieliku selguse seisund. Sa pole enam keerulise ajalooga iseseisev olemusvorm, mis muutub mõistete filtriks, mille kaudu tõlgendatakse igat kogemust.

 

Kui tajud ilma tõlgendamata, tunnetad seda, mis tajub. Enim, mida suudame keeles väljendada, on vaikse meelerahu välja olemasolu, milles toimub tajumine.

 

"Sinu" kaudu on vormitu teadvus saanud iseendast teadlikuks.

 

*   *   *

 

Enamiku inimeste elu juhivad iha ja hirm.

 

Iha on vajadus lisada endale midagi, et olla täielikumalt sina ise. Igasugune hirm on hirm kaotada midagi ning muutuda seeläbi vähemaks ning olla vähem.

 

Need kaks suundumust ähmastavad tõsiasja, et Olemist ei saa anda ega ära võtta. Olemine kogu oma täiuses on juba sinuga. Praegu.