Psühhedeelilised palved Daodejing’i järgi

        Timothy Leary http://en.wikipedia.org/wiki/Timothy_Leary (22.10.1920 - 31.05.1996) oli ameerika psühholoog, kirjanik, mõtleja ja psühhonaut.

 

Ta oli tuntud oma psühhotroopsete ainete alaste uuringute ja propageerimise tõttu ning oma tohutu mõju tõttu popkultuurile. Ajal, mil uimastid, näiteks LSD ja psilotsübiin olid USAs seaduslikud, viis Leary Harvardi ülikoolis Harvardi Psilotsübiini Projekti (Harvard Psilocybin Project) raames läbi eksperimente, mille tulemuseks olid Concordi vangla eksperiment (Concord Prison Experiment) ja Marshi kiriku eksperiment (Marsh Chapel Experiment). Mõlemad uuringud andsid kasulikku teavet, kuid sellegipoolest vallandati Leary ja tema partner Richard Alpert ülikooli poolt.

 

Leary arvas, et LSD'l on psühhiaatrias ravipotentsiaali. Ta kirjutas ja pidas loenguid transhumanistlikest ideedest, mis hõlmasid kosmosemigratsiooni, intelligentsuse kasvu ja elu pikendamist (SMI ² LE) ja arendas oma raamatus Exo-Psychology (1977) välja 8-ringilise teadvusemudeli. Ta arreteeriti 1960ndatel ja 1970ndatel pidevalt eri maades, mille tõttu ta nägi seestpoolt 29 vanglat üle maailma. 

 

Leary on üle 20 raamatu autoriks ja kaasautoriks ning temast on rohkem kui tosin helisalvestust. Tema näitlejakarjääri hulka kuuluvad üle tosina esinemise filmides ja telesaadetes, üle 30 esinemise endana teiste toodetud filmides, ta produtseeris ja/või osales nii multimeedia esitlustel kui arvutimängudes. New York Times teatas 2011. aasta juunis, et New Yorgi avalik raamatukogu omandas Leary isiklikud arhiivid, kaasa arvatud paberid, videokassetid, fotod ja muud Leary arhiivimaterjalid, sealhulgas kirjavahetuse ja dokumendid, mis on seotud Allen Ginsbergi, Aldous Huxley, William Burroughsi, Jack Kerouaci, Ken Kesey, Arthur Koestleri, G. Gordon Liddy ja teiste tuntud kultuuritegelastega.

 

1966. aastal keelati Ühendriikides nii LSD omamine ja tarbimine kui ka kõik kemikaaliga seotud teadusuuringud. Nii on ajalugu tõestanud, et mehe ideed „psühhedeelsest revolutsioonist” ei saanud tõeks - LSD-d on võtnud miljonid, aga sõdade lõppu ega valgustatud ajajärku ei paista kuskilt. USA president Richard Nixon on nimetanud Leary't "kõige ohtlikumaks meheks Ameerikas".

 

 

"PSÜHHEDEELILISED PALVED DAODEJING’I JÄRGI"

 

Timothy Leary 

 

I OSA
PALVED ETTEVALMISTUSEKS

AUSTUSAVALDUS LAO-ZI’le

 

I – 1
Teejuht

 

Parimatel istumistel
teejuht jääb märkamatuks

Paremuselt järgmistel
teda kiidetakse

 

Kehvematel istumistel
teejuhti kardetakse

 

Halvimatel juhtudel
talle makstakse

 

Kui teejuht ei usalda inimesi
siis inimeste usaldus puudub

 

Tark teejuht on sõnadega ettevaatlik
istub häirimatult

 

Parimate istumiste järel
inimesed rääkigu:
“Kõik see juhtus loomulikult”
“See oli nii lihtne, tegime seda ise”

 

I – 2
Kui kooskõla on kadunud

 

Kooskõla kadudes
tekivad vaimukad arutelud
ilmuvad “targad”

 

Üksmeele kadudes
tulevad “sõbrad”

 

Istumine on kandunud
korratusse
kohe platsis “arstid”

 

I – 3
Loodus, lapsed, lembehetk
Seeme, soojus, suvetuul
Draakon, džungel, dna

 

Pea ikka au sees
Suurt Muutumise Sümbolit
ja kogu maailm tuleb su juurde

 

Tuleb kahju toomata
elab ühtsuses
koos Taeva ja Maaga

 

Paku muusikat … toitu … veini …
ja mööduv külaline peatub viivuks

 

Kuid molekulaarne sõnum
oma teekonnal läbi suu
On maitseta

 

Ei saa näha
Ei saa kuulda
Ei ammendu kasutades

 

Alles jääb

 

I – 4
Istumise ajal eelista lihtsat, loomulikku

 

Olgu lihtsad, loomulikud asjad
istumise ajal ümberringi

 

käsitsi kootud kangas
tahumata puit
lilled – kasvavad taimed
muistne muusika
põlev tuli
maapinna hõng
vee solin
puuviljad … hea leib … juust
vein
püha suits
küünlad
templiviiruk
soe käsi
kõik, mis on vanem kui viissada aastat

 

Muidugi on alati parim
olla üksildases paigas looduse keskel

 

I – 5
Kõik möödub

 

Kõik möödub
Päiksetõus ei kesta hommik otsa
Kõik möödub
Paduvihm ei kogu päeva
Kõik möödub
Ega loojang kogu õhtu

 

Aga Maa … Taevas … kõu …
tuul … tuli … järv …
mägi … vesi …
Need muutuvad

 

Ja kui need ei püsi
Kas siis püsib inimese nägemus?
Kas inimese unelmad?

 

Istumise ajal
Võta kõike nagu see tuleb

 

Kõik möödub

 

I – 6
Olukorra sõnum

 

Istumise ajal
pane tähele keha
kõiksuse mandalat

 

Pane tähele keha
selle iidset kuju
teadvuse püha tempel
ürgseima näitemängu tegevuspaik

 

Pane tähele imesid, millest see kokku on seatud
nahk … juuksed … koestik
luud … sooned … lihased
närvide võrgustik

 

Pane tähele selle sõnumit
Kas lõdvestunud või pinguldunud?
Kas puhkab häirimatult pühal pinnal
või on kiivas, toeks traat ja toikad?

 

Ei saa varbail kaua seista
pinge tõkestab voolamise

 

Ülearune kära, liigne tegevus
Ikka ja alati – korralik, kõrk, kitsameelne

Vastuolus kooskõlaga

 

Pane tähele keha mandalat

 

II OSA
ELEMENTIDE ENERGIA KOGEMINE 

 AUSTUSAVALDUS AATOMILE

 

II – 1
Nimetatav kulg on püsitu kulg

Energia voolamine …
Siin … see … on …

 

Nimetu
Ajatu
Valguse kiirus

 

Hõljub … teisel pool hirmu …
Hõljub … teisel pool ihkamist …
Sellesse Saladuste Saladusse
Läbi selle Kõikide Imede Värava

 

II – 2
Põhjatu taevalik ühendus

 

Sädeluse tühi karikas
Täis kõiksust ja tähti
Hääletu tühjus
Helklev
Musttuhandete esivanem

 

Siin
Kogu teravus ümardatud
Kõik rattad liuglevad kaasa

Pehmed valguse jäljed

 

Põhjatu taevalik ühendus

 

Sissejuhatus ellu

II – 3
Sätendav häirimatus

 

Galaktiline mäng
Kihutav sädelus
Tappev spekter
Väsimatu teemantsilm

 

Päikeseline
Nii kaua
Kui kaua?

 

Sätendav häirimatus
Kus on kodu?
Sätendav häirimatus
Kus ma olen?
Sätendav häirimatus
Tahan tagasi!
Sätendav häirimatus
Appi! Ma ei saa aru!
Sätendav häirimatus
Kas kõik see on uni?

 

ETTEVAATUST!
PÄIKESELINE SULGEB AVAUSE
VÄLDI TAPVA ARMASTUSE KIIRGUST
HUKUTAVA ÜHTSUSE ÕNDSUS SULANDAB

 

Hüva. Kes on järgmine?
“Õnnis peab mööduvaid põlvkondi õlekoeraks”

 

Head teed nüüd
Liugle sulandumisse
Väsimatu teemantsilm

 

Seal
me
läheme

 

Head
Teed

 

II – 4
Vaba langemine

 

Raskustungi seadus … vaba langemine
Vaba langemine … kerguse juur

 

Puhkus … liikumise algus
Vaikus … rahutuse pea

 

Raskustung … vaba langemine

 

II – 5
Mina varjamine

 

Energiamäng kestab
Väljaspool püüdlust

 

Energiamäng kestab
Väljaspool keha

 

Energiamäng kestab
Väljaspool elu

 

Seal väljas
Hõljub ajatuna
Väljaspool püüdlust

 

II – 6
Saladuse ilmumine

 

Tahame teda näha, kuid ei näe
ütleme tühi koht

 

Tahame teda kuulda, kuid ei kuule
ütleme vaikus

 

Tahame teda puudutada, kuid ei saa
ütleme tajumatu

 

Aga siin … me tiirleme selles
Võbelev, vaikne, õrn

 

II – 7
Ära haara härmavõrku

 

Kõikjal taevas
ja
all maa peal
Kristalne kudum
Püha härmavõrk

 

Haaravad käed purustavad selle
Vaata hoolega seda helklevat mosaiiki

 

Vaikne …
Liugleb
kooskõlas

 

II – 8
Hoia kinni tühjusest

 

Hingus …
Pane tähele, kuidas see ruum seal
Taeva ja Maa vahemik
on kui lõõts

 

Hingus …
Ikka täis, ikka tühi

Ikka täis, ikka tühi

 

Hingus …
Tule siia, mine ära
Tule siia, mine ära

 

Hingus …

Vaikus

 

Hingus …

See pole aeg rääkimiseks
Parem hoia kinni tühjusest

 

Hingus

 

II – 9
Võta vastu – anna minna

 

Et sisse hingata
Tuleb esmalt välja hingata
anna minna

 

Et hoida
Tuleb esmalt käsi avada
anna minna

 

Et olla kuum
Tuleb esmalt olla alasti
Anna minna

 

III OSA
BIOLOOGILISE ENERGIA KOGEMINE

 AUSTUSAVALDUS DNA’le

 

III – 1
DNA siugjas keerd

Kohtame teda kõikjal
nägu ei näe

 

Järgneme talle kõikjale
selga ei näe

 

Võttes omaks muistse siugja keeru
oleme hetke isandad
ega tunne mingit katkestust
rulludes tagasi ürgse alguse juurde

 

Võib öelda
kulgemise side

 

III – 2
DNA eelajalooline saamislugu

 

Pealt pole hele
Alt pole tume

 

Püsiv, kestev
Hargneb loendamatute juurtena
Levitades lakkamatult
elusolendite siugjat keerdu

 

Salapärane nagu kujutu olemine
millesse alati naaseb

 

Keerdub uuesti kokku
Teiselpool meelt

 

Ütleme vaid
Vorm vormitusest
Elu spiraalsest tühjusest

 

III – 3
Selge vesi

 

Saladuse tuum
Peidus mudases vees

 

Kuidas mõista seda mudasust?
Vesi selgib rahulikult seistes

 

Kuidas saame tüüneks?
Liikudes koos hoovusega

 

III – 4
Naasmine lättesse – rahu

 

Saa tühjaks
Jälgi vaikselt musttuhandete tekkimist
eluvoolu sukeldumist ja lättesse naasmist

 

Püsi toimimata
Naase lättesse

 

Sügav rahu annab märku
oled jõudnud seatud eesmärgile

 

Lättesse naasmine tähendab
mõistad väge püsivalt

 

kui mõistad püsivalt siis valgustatud
kui valgustatud siis häirimatu
kui häirimatu siis avameelne
kui avameelne siis üle seltskonna mängudest
kui üle seltskonna mängudest siis kooskõlas väega
kooskõlas väega siis kestev

 

keha häving pole hukk

 

III – 5
Lao-zi meel süveneb väga keerulisse teemasse,
kirjeldamaks kuidas kulgemine tekitab
materiaalseid vorme

 

On see uni?
Ähmane
Tabamatu
Nähtamatu

 

Asjad, kujundid liiguvad aeglaselt
helkivates võrgustikes

 

Siin püsib olemus
Siit tekivad kõik vormid
Muistsest algusest
praeguse hetkeni

 

III – 6
Muundumisharjutused

 

Mis oli loid … liigub
Mis oli surnud … elab
Mis oli tuhm … särab

 

Galaktiline ruum on pingutanud, et luua
seda hetke
oivalist

 

Näe kuidas iga osa ühineb tervikuga

 

Muistne ütlus
Eraldatud osa saab tervikuks
Targasti öeldud

 

Vägi tulvab
Kõik vormid ergavad

 

Püsi vaiksena …
Tuksle
Kooskõlas

 

III – 7
Kolm ülal – kolm all

 

Mis ülal see all
Mis väljas see sees
Mis tulemas see möödunud

 

kõrge … sügav … puu … roheline … harunev … leht
juur … ülal … all … esiletükkiv … keerduv
taevas … maa … tüvi … juur
leht … haljas … mahl
muld … õhk
tuum
muld … nähtav
varjus … hingav … imev
pung … nõre … päike … niiskus
hele … tume … elav … kõdunev … naer
pisar … meeleolu … vihm … pori … oks … juur

 

Mis ülal see all
Mis väljas see sees
Mis tulemas see möödunud

 

Puunikerdused ootavad
Igas lõikamata oksas
Nikerdaja nuga

 

III – 8
Saladuse neljaosaline kuvand

 

Enne taevasmaad
oli miski
ähmane … tüüne … taotluseta

 

Kõikjal liigub väsimata
Pöörleb hääletult
Sulandub

 

Võib pidada
kõikide elusolendite emaks

 

Nimi pole teada
seepärast öeldakse kulg

 

Muistsed targad ütlesid “suur”
Suur Kulg

 

Suur tähendab kooskõlas
Kooskõlas tähendab häälestunud
Häälestunud tähendab jõuab kaugele
Jõuab kaugele tähendab naaseb

Kooskõlla

 

Nõnda siis on neli suurt

 

Kulg on suur
Elukeerd on suur

Keha on suur
Inimene on kavandatud olema suur

 

On olemas neli suurt
Inimene on loodud olema üks neist

 

Viies end kooskõlla kehaga

Keha häälestub elu aeglasele lahti rullumisele
Elu voolab kooskõlas kulgemisega

 

Kõik edeneb
loomulikult
häälestunult

 

III – 9
Väe valgus

 

Väe valgus paistab kõikjale
paremale ja vasakule
Kõik saavad temalt elu

 

Loob kehad
ei omasta

 

Katab ja toidab musttuhandeid
ei häiri nende unistusi

 

Saladuslik heeliks … väikseim vorm
Kõikide vormide ema

 

Olendid sünnivad, edenevad, kaovad
teadmata oma algset loojat
valguse heeliksit

 

Kogu loodusest teada
targem, vanem, suurem
paikneb väikeses

 

III – 10
Nii see on

 

Vägi liigub aeglaselt ja häirimatult
Hetkest hetke
Paistab toimimatu

 

Aed päikesetõusu hõngus
Videviku vaikne hingus
Hetkest hetke, hetkest hetke

 

Kui oleme häälestunud sellele õndsalikule rütmile
Musttuhanded edenevad
pingutuseta

 

Tõepoolest!

 

Kõik see on nii lihtne
Iga järgmine hetk …
Nii see on!

 

III – 11
Leebe Saladuse värav

 

Elu org
Leebe Saladuse värav
Algus madalaimas kohas
Leebe Saladuse värav
Ürgema värav
Leebe Saladuse värav
Kogu elava vägi
Leebe Saladuse värav
Kestab püsivalt
Leebe Saladuse värav
Sisene
Tasakesi …

 

III – 12
Väe õpetus

 

Pehme saab jagu kõvast
Väike saab jagu suurest
Õrn elab üle tugeva
Nähtamatu elab üle nähtava

 

Ära võta kala välja voolust
Ära näita terariistu inimestele
Väel tuleb lasta vabalt
elu rütmis kasvada

 

IV OSA
NÄRVIENERGIA KOGEMINE

 AUSTUSAVALDUS VÄLISTELE AISTINGUTELE

 

IV – 1
Nägemine

 

Paljas avatud silm

 

Aiii!
Valgus … sädelev … tukslev …
“Ma olen kogu elu selle sädeluse suhtes pime olnud”

 

Võrkkesta mandala
Kepikeste ja kolvikeste soine mosaiik
Valguskiired vuhisevad võrkkesta kiirusega 186.000 miili sekundis
Piiratud silmaring
Võrkkesta mandala

 

Pimestatut
kohutab välklev energia
umbisikuline lummav helk
pilkav, narritav
Pelgalt illusioonid olukorra kontrollimisest
“Liiga ere! Lülita välja!
Too tagasi tuttav ja hall varjude maailm”

 

Nägija silm
Võngub koos võbeleva valguse võrgustikuga
Seguneb nähtuga
Seguneb vaatepildiga
Libiseb naeratades optilisse keerisesse
läbi selle tillukese keskpunkti

 

IV – 2
Kuulmine

 

Paljasta lootosekelme
heli lained heli lained heli lained
Kaastundlike vibratsioonide võbisev trummipõrin
hõljub mööda vedelikuga täidetud kanaleid

 

Üksik klaveriheli
bbbbbbbbiiiiiiiinnnnnnnngggggggg

 

Naudingu meteoor
põrkab vastu värelevat kelmet
Keerleb
Sulandub
Aeglaselt

 

Selge lõputu heli
kõlamas kõrva kanalites
piki vibreerivat keelt

 

Kelle kõrv
Sa oled

 

Vibratsioon … pillikeel … solisti sõrm

 

IV – 3
Kompimine

 

Siruta välja
oma vabad närvilõpmed
nahka põimitud kenad võbelevad väädid

 

Tunne mu sõrmede puudutust
õrnalt langemas sinu pragulisele pinnale

 

Saada aistingumull hõljudes üles
keereldes läbi nahakoe
viiskümmend miili siidist atmosfääri

 

Elektriliselt erutav kontakt

 

Liugle vabalt läbi marrasnaha avaruse
miljon miili sinist suhkruvatti
Närvikiudude habras võrgustik
hingematva naudingu judisev villak

 

IV – 4
Haistmine

 

Aistingute maastik
Lõhnasõnumite õhuline võrgustik
Aroomide sasipundar
Südametuksete kiire vool
Sõõm elueliksiiri

 

Ruumi vastasküljel naine
Joobnud
Jalgade maine aroom
Näärmete muskus
Seksuaalne parfüüm
Pööritust tekitav seep ja šampoon
Pähe hakkav segu toidust ja joogist
Sisemiste vabrikute heitmed ja jäätmed
hõljuvad välja haihtuvate gaaside pahvakutena

 

Segune temaga

 

IV – 5
Maitsmine

 

Õhuke pleksiklaasi kiht
mis katab keelt
Sulab…

 

Pahvatavad maitsepungad
Värelev käsnjas punane kude
Suu lilled

 

V OSA
TŠAKRATE KOGEMINE 

AUSTUSAVALDUS SISEMISTELE AISTINGUTELE

V – 1
Juurtšakra

 

Kollakaspruun

 

Kas suudad hõljuda läbi oma keha kõiksuse
ja mitte eksida teelt?
Kas suudad pehmelt lahustuda?
Laguneda?
Kas suudad toetuda
niiske mullaga määrdunud
uinuva idu valgusele?
Kas suudad triivida
üherakulisena
pehmes koestiku soos?
Kas suudad vajuda
oma tumedasse
viljakasse lammisoosse?
Kas suudad aeglaselt keerelda
mööda suurt jõge allavoolu?

 

Kollakaspruun

 

V – 2
Seksuaaltšakra

 

Vikerkaar

 

Kas suudad hõljuda läbi oma keha kõiksuse
ja mitte eksida teelt?
Kas suudad lebada vaikselt
haaratuna
mehe ja naise
libedasse ühendusse?
Põlvkondade kuuma ja niiskesse tantsu?
Armastajate lõputusse joovastusse?
Kas suudad annetada oma aasal väreleva tolmuka
õietolmu elektrilisele läbimurdele
siis kui linnud laulavad?
Püherdada koos jõekaldal
siis kui linnud laulavad?
Oodata pehmete sulgedega kaetult, väriseda, tihnikus
siis kui linnud laulavad?
Kas suudad keerduda siugjalt
siis kui linnud laulavad?

 

Muutuda kaheks kokku sulavaks rakuks?
Liuelda kokku molekulaarses embuses?
Kas suudad, ümisedes,
Kaotada kõik
Sulanduda

 

Vikerkaar

 

V – 3
Südametšakra

Helepunane

 

Kas suudad hõljuda
läbi oma keha kõiksuse
ja mitte eksida teelt?

 

Kas suudad voolata
koos tulise verega
läbi kõikide siidjate koridoride?
Tukselda…
elu pulsis?

 

Kas suudad lasta südamel
pumbata end
läbi pikkade punaste tunnelite?
Kiirata … paisuda … läbi tungida …
rappuvas rütmis?

 

Kas suudad voolata
rakukambritesse?
Kas suudad keskenduda
südame armastuse tulele?

 

Kas suudad lasta südamel
saada keskpumbajaamaks
kõikidele inimlikele tunnetele?
Tuksuda kogu armastuse pärast?
Pekselda kogu kurbuse pärast?
Tuigata kogu valu pärast?
Müdistada kogu rõõmu pärast?

 

Kas suudad sel lasta
kloppida kogu inimkonna pärast?
Pursata … verd joosta … sügavas kaastundes
voolata … voolata … tuksuda
välja … välja … välja?

 

Verest tühjaks joosta
Elu …
Veri

 

Helepunane

 

V – 4
Kõritšakra

 

Taevassinine

 

Kas suudad hõljuda läbi oma keha kõiksuse
ja mitte eksida teelt?

 

Hingamine … hingamine

 

Kas suudad triivida vabasse õhku?
Hingamine
Elu hingus
Taevalik õndsus
Inspiratsioon

 

Kas suudad kerkida kõrgustesse
sissehingamise ja väljahingamise
võbelevatel vibratsioonidel

 

Hingamine … hingamine

 

Elu hingus

 

Kas suudad ronida elu habrast lõnga mööda
üles pilvede sinavasse õndsusesse?

 

Kas suudad liuelda keereldes üles
läbi maheda atmosfääri

 

Hingamine … hingamine

 

Tabada seda täpset hetke
sissehingamise ja väljahingamise vahel?
Just seal …

 

Kas suudad hõljuda teiselpool elu ja surma?

 

Taevassinine

 

Täpselt sellel hetkel

Nüüd

 

V – 5
Kroontšakra

 

Valgus

 

Kas suudad hõljuda läbi oma keha kõiksuse
ja mitte eksida teelt?

 

Kas suudad keskenduda
oma lülisambale
keha iga keskuse energiale?

 

Maa tuum

Seksuaalne sulandumine
Südame tuli
Algav hingetõmme
Võrkkesta sädelus
Hääle võnkumine
Puudutuse värin
Haihtuv gaas
Keele pahvatus

 

Nüüd
Tõmba need aistinguvood endale ajusse
Lülita sisse miljardirakuline teemantvõrgustik
Valgus … valgus … valgus …
Hõõgus
Päikeseloit
Igast sinu keha rakust vuhiseb energia
Valgus … elu … armastus … helendus
Tuhandekroonleheline valguselootos

 

V – 6
Tšakrad kerkivas järjekorras

 

Hingamine
Triivi mööda oma keha pehmet sood
samas kui soe kollane muda sind aeglaselt endasse imeb

 

Hingamine
Tunne, kuidas sinu keha kõik rakud kokku põimuvad
sulandudes niiskes vikerkaarevärvi siugjalt keerduvas orgasmis

 

Hingamine
Tunne seda müdisevat ajamootorit
mis elu mööda punast võrgustikku tuksutab

 

Hinga
kuni oled niisama soe ja pehme
nagu väike laps

 

Hingamine
Pane tuline veri voolama
oma aju valgetesse ruumidesse

 

Hingamine
Kiirga kuldset valgust
loodu neljasse kaarde

 

VI OSA
TAASSISENEMINE:
ETTE ANTUD MAAILMA KOGEMINE

AUSTUSAVALDUS SÜMBOLISTLIKULE MEELELE

 

VI – 1
Täitumuse hetk

 

Kahma kinni kõvasti
Lase lahti kergelt

 

Täis tass ei saa rohkem mahutada
Küünlad põlevad lõpuni
Pinguldatud vibu tuleb valla lasta
Liigselt teritatud tera ei saa kaua kesta

 

Ega praegust hetke uuesti läbi elada

 

Niisiis nüüd …
Kahma kinni kõvasti
Nüüd …
Lase lahti kergelt

 

VI – 2
Kuidas pageda ilu ja headuse lõksust

 

Tagasi pöördudes
Pea meeles

 

Eelistades ilusat, määratled inetu
Valides hea, lood kurja
Eelistades oma rõõmu, kujundad oma kurbust

 

Mündil mida praegu vormid on kaks külge

 

Parem naasta kulgemise voolu

 

Sest tõepoolest
Vastandid on olemas ainult sinu jaoks
Teiselpool kulli ja kirja
Tantsiskleb ühtsus

 

Kõik helid omavahel kooskõlastuvad
Kõik mängud lõppevad viigiga

 

Jumal seisab pallilööja künkal
noogutab püüdjale
võtab hoogu ja viskab
õlakõrguse kiire palli

 

Otse Kurivaimu kindasse

 

VI – 3
Jumala eest – tunne ennast hästi

 

Tagasi pöördudes
pea meeles, et valiksid teadlikult

 

Võim on raske kivi
mis välja kistud sinu helluse aiast

 

Voorus on raske kivi
mis purustab sinu süütuse

 

Mida saab õppida
loodusest on
kooskõla

 

Seega

 

väldi seltsi
hoia kaisus põhilist
väldi nurki, ühine ümaraga
väldi kergesti vormitavat, liitu väega

 

Ei pea tegema head
kuid Jumala eest
Tunne ennast hästi
Ja looduse kord valitseb

 

VI – 4
Uuesti määramine kasutades vett kui elementi

 

Pea meeles
Vee voolamist

 

Ela loomulikult
voolavalt

 

Ela maalähedaselt
voolavalt

 

Ela andes elu
voolavalt

 

Ela vabalt langedes
voolavalt

 

Ela vooluses
voolavalt

 

VI – 5
Vee õpetus

 

Mängu puhul väärtustatakse
mängulisust

 

Kuju puhul väärtustatakse
kujunemist

 

Maja puhul väärtustatakse
selles elamist

 

Südame puhul väärtustatakse
tuksumist

 

Tegevuse puhul väärtustatakse
ajastatust

 

Tõepoolest
Kuna voolad nagu vesi
ei saa võita kaotada

 

VI – 6
Kasu tühjusest

 

Tühjus keset kolmekümne kodaraga ratast …

 

Tühjus savist vaasis …

 

Tühjus nelja seina vahel …

 

Mängu eesmärgiks on mängu ületamine

 

Kaota meel

 

et kasutada pead

 

Kaota meel

 

et kasutada pead

 

VI – 7
Meeleline süütus

Viie värvi nimetamine
varjutab silmad

 

Viie tooni nimetamine
summutab kõrvad

 

Viie maitse nimetamine
katab keele

 

Nimetamine lõpetab voolamise

 

Võidad partii, kaotad mängu

 

Las süütus
juhtida ihkamist

 

VI – 8
Mida ütles meel ajule 

 

Sama mulle kuulsus häbi
Sama mulle kahju kasu
Sama mulle nauding valu
pomises aju

 

Vaadates ülalt alla kaastundliku uudishimuga
kuidas kena naine igavlevalt
uurib tillukest viga
oma pika sileda keha küljel

 

Vaadates ülalt alla kaastundliku uudishimuga
meele välise mängu
väikesele trükitud
malelauale

 

Sama mulle kuulsus häbi …

 

VI – 9

Kuidas ära tunda kulgemise märke

 

Kes naaseb kulgemise voolusesse
saab tagasi saladusliku läbinägelikkuse
nii peene
et raske mõista

 

Väliselt näib
Hoolikas
nagu talvel jõe ületaja
Ettevaatlik
nagu varitseja
Tähelepanelik
nagu külaline
Muutlik
nagu mägioja
Loomulik
nagu tahumata puit
Kõrgel hõljuv
nagu kajakas
Äraarvamatu
nagu mudane tiik

 

Kuidas mõista seda mudasust?
Vesi selgib rahulikult seistes

 

Kuidas saame tüüneks?
Liikudes koos hoovusega

 

VI – 10
Näide kulgemise märgist

 

Seisab omaette
häirimatult
uudishimulikult vaatab

 

Seisab vaikselt
paistab mahajäetuna
nagu laps kes veel ei tea
mille peale naeratada

 

Nähtu pärast veidi kurb

 

Teised omandit naudivad
tema loiult triivib, kodutuna
toimimata, omamata

 

Või siis liigub aeglaselt ja ligi maad

 

Teised toimekad ja korralikud
tema paistab kõhklevat

 

Ei näi leidvat oma teed
maailmas

 

Erinev

 

Tark väikelaps kogu elu rinnast
toitu ammutab

 

Sisimas

 

VI – 11
Temas püsimine

 

Kulg on kõikjal

 

Püsid temas
Oled kodus
Kõikjal

 

Kaotad ühenduse
Oled üksi
Kõikjal

 

Kulgemises püsimine
Öeldakse
Kooskõla

 

VI – 12
Kasuta teadmist looduse seadusest

 

Loodus ei jäta ülejääke
Kõik läheb kasutusse

 

Seetõttu peame kalliks “vähimat inimeste seas”

 

Kõik kuulub kuhugi
Kõik päästetakse
Midagi ei põlata ära

 

Öeldakse Selgusele Jõudmine …
Looduse peen saladus

 

VI – 13
Jõu teadlik rakendamine

Jõud pöördub kasutaja vastu

 

Kuid
Tuleb aeg
Mil pole midagi muud teha
Kui toimida teadlikult
Vapralt

 

VI – 14
Võidu pühitsemine

 

Tähista võitu
pidades peiesid
kaotatud unistuste meenutamiseks

 

Laulatusel kanna midagi musta

 

VI – 15
Pikikiudu

Kulg on püsinimeta
Nagu tahumata puit

 

Niipea kui tahutud
Siis ka nimetused

 

Tahu hoolikalt

Ja pikikiudu

 

VI – 16
Kes teab põhilist, see püsib

Välise tundja nutikas
elu vähem väärtustab

 

Sisima tundja kestev
elab valgustatuses

 

Teiste valitseja ei kontrolli oma jõudu
liigselt võimu tarvitab

 

Sisima poole pöörduja jõud kasvab
on asjasse pühendatud

 

Teadvusesse uskumine on vabadus
Teadvusele lootmine on tugevus
Teadvuse armastamine samaga vastab

 

Väesse uskumine vabastab
Väele lootmine edendab
Väe armastamine kasvatab

 

VI – 17
Ole ettevaatlik nende seas …

 

“Pühad mehed”
“Õiglased teod”
kallutavad kõrvale sisemisest
“Õpetatud mehed”
kallutavad kõrvale loomulikust tarkusest
“Ametialased teadmised ja oskused”
seavad rahva sõltuvusse ebaloomulikust ja välisest

 

Ole aupaklik ja kaastundlik
Kuid ole ettevaatlik nende seas:
õpetatud mehed
pühad mehed
doktorid
valitsusametnikud
reporterid
kirjastajad
professorid
religioossed juhid
psühholoogid
rikkad inimesed
ühiskonnateadlased
ilusate nägudega naised
kunstnikud ja kirjanikud
inimesed, kes küsivad tasu
linnamehed
filmitegijad
inimesed, kes tahavad aidata
inimesed, kes tahavad et neid aidataks
kristlased ja juudid

 

Sest nemad, ükskõik kui heasoovlikud
Panevad su oma malelauale
Seavad sõltuvusse oma välistest sihtidest
Kallutavad kõrvale
Sisemisest kulgemisest

 

Kulgemise õpetust leiab pigem nende seas:
aednikud
üksiklased
mägede inimesed
naeratavad ekstsentrikud
inimesed, kes ehitavad endale ise maja
lapsed
vanemad, kes õpivad oma lastelt
harrastusmuusikud
vaiksed psühhootikud
loomad
need, kes vaatavad päikeseloojanguid
need, kes jalutavad metsades
kaunid naised
kokad
inimesed, kes istuvad lõkke ääres
rändlejad
inimesed, kes küpsetavad leiba
paarid, kes on armastanud teineteist aastaid
töötud
naeratavad mehed, kellel on kahtlane maine

 

* * *

 

PSYCHEDELIC PRAYERS
after the
TAO THE CHING

 

by
Timothy Leary

 

http://psypressuk.files.wordpress.com/2010/02/psychedelic-prayers.jpg

 

 

Vaatemänguühiskond: ühtsus ja jagunemine näivustes

        “Meie maa filosoofilisel rindel on käimas uus elav poleemika seoses kontseptidega ‘üks jaguneb kaheks’ ja ‘kaks sulanduvad üheks’. See debatt on võitlus kahe poole vahel, kus ühed on materialistliku dialektika poolt ja teised selle vastu, võitlus kahe maailma käsitlemise viisi vahel: proletaarse ja kodanliku vahel. Need, kes väidavad, et asjade fundamentaalne seadus on ‘üks jaguneb kaheks’, on materialistliku dialektika poolel; need aga, kes väidavad, et asjade fundamentaalne seadus on ‘kaks sulanduvad üheks’, on materialistliku dialektika vastu. Need kaks poolt on tõmmanud endi vahele selge demarkatsioonijoone ning nende argumendid on diametraalselt vastandlikud. See poleemika on, ideoloogilisel tasandil, peegeldus akuutsest ja komplitseeritud klassivõitlusest, mis toimub nii Hiinas kui ka mujal maailmas.” - 大洋网 Punalipp (Peking), 21. september 1964.

 

54. Sarnaselt kaasaegse ühiskonna endaga on vaatemäng korraga ühtne ja jagunenud. Mõlema ühtsus põhineb vägivaldsetel jaotustel. Aga kui see vastuolu vaatemängus esile kerkib, siis seisab see ise vastamisi oma mõtte tühistamisega: jagunemine, mida see ilmutab, on ühtne, samas kui ühtsus, mida see ilmutab, on jagunenud.

 

55. Kuigi võitlusi erinevate jõudude vahel, mis seda ühte ja sama sotsiaalmajanduslikku süsteemi kontrollida püüavad, esitatakse ametlikult lepitamatute antagonismidena, peegeldavad need tegelikult seda süsteemi fundamentaalset ühtsust, nii rahvusvaheliselt kui ka iga riigi sees.

 

56. Teeseldud vaatemängulised võitlused eraldunud võimu rivaalitsevate vormide vahel on samal ajal reaalsed, selles mõttes, et need väljendavad süsteemi ebavõrdset ja konfliktset arenemist ning nende klasside või klasside sektsioonide rohkem või vähem vastandlikke huvisid, kes seda süsteemi aktsepteerivad ning üritavad endale selle sees rolli välja võidelda. Just samamoodi, nagu kõige edasijõudnumate majanduste areng sisaldab kokkupõrkeid erinevate prioriteetide vahel, nii võib totalitaarse riigi-bürokraatliku majanduskorralduse vormide ning kolonialismi või pool-kolonialismi all olevate maade puhul samuti näha väga erisuguseid tootmise ja võimu tüüpe. Suvalist hulka erinevaid kriteeriume appi võttes saab vaatemäng esitada neid vastaspooli totaalselt erisuguste ühiskondlike süsteemidena. Kuid tegelikkuses ei ole need midagi muud kui spetsiifilised sektorid, mille fundamentaalne olemus on globaalses süsteemis, mis neid sisaldab ja mis on teinud kogu planeedist oma tegutsemisvälja: kapitalismis.

 

57. Vaatemängu kandev ühiskond ei domineeri vähemarenenud piirkondade üle üksnes oma majandusliku hegemoonia abil. See domineerib nende üle ka vaatemängu ühiskonnana. Isegi seal, kus materiaalne baas veel puudub, on modernne ühiskond juba kasutanud vaatemängustamist, et tungida sisse iga kontinendi ühiskondlikku pealiskihti. Ta tekitab tingimused põlismaiste valitsevate klasside formeerumiseks ja suunab nende agendasid. Just nii, nagu ta tutvustab pseudo-hüvesid, mida himustada, nii pakub ta ka võltse revolutsiooni mudeleid kohalikele revolutsionääridele. Teatud industriaalmaades võimul olevatel bürokraatlikel režiimidel on nende enda spetsiifilist tüüpi vaatemäng, kuid see on totaalse vaatemängu lahutamatu osa, toimides kui selle pseudo-opositsioon ja tegelik tugi. Isegi kui vaatemängu kohalikud ilmingud sisaldavad teatud ühiskondliku kommunikatsiooni ja kontrolli totalitaarseid eripärasid, mängivad need eripärad süsteemi üldise funktsioneerimise seisukohalt lihtsalt neile määratud rolli globaalses vaatemänguliste ülesannete jaotuses.

 

58. Kuigi see vaatemänguliste ülesannete jaotus hoiab eksisteerivat korda kui tervikut, on see eelkõige orienteeritud selle domineeriva arengukeskuse kaitsmisele. Vaatemängu juured on küllusemajanduses ning selle majanduse produktidel on lõppkokkuvõttes kalduvus domineerida vaatemängulise turu üle ning tallata jalge alla need ideoloogilised või politseiriigi protektsionistlikud barjäärid, mis on rajatud kohalike vaatemängude poolt iseseisvuse pretensioonidega.

 

59. Vaatemänguliste hulluste sädeluse taga domineerib modernse ühiskonna üle kõikjal maailmas tendents banaliseerumisele ning seda isegi seal, kus kaubatarbimise edasijõudnud vormid on näiliselt kordades suurendanud nende rollide ja objektide mitmekesisust, mille hulgast valida. Jäänukeid religioonist ja perekonnast (viimane neist on siiani tähtsaim mehhanism klassivõimu ühelt põlvkonnalt järgmisele üle kandmiseks) ning jäänukeid moraalsest represseerimisest, mida need kaks institutsiooni peale sundisid, saab suurustlevate maise rahulduse pretensioonidega kokku segada just nimelt seetõttu, et elu seesuguses maailmas jääb repressiivseks ega paku midagi peale pseudo-rahulduste. Enesega rahulolev status quo aktsepteerimine võib ka eksisteerida koos puhtalt vaatemängulise mässulisusega - rahulolematusest endast saab kaup niipea, kui külluse majandus arendab välja võime seda konkreetset toormaterjali töödelda.

 

60. Staarid - elavate inimolendite vaatemängulised representatsioonid - projitseerivad selle üldise banaalsuse lubatavate rollide kujutistesse. Näiliku elu spetsialistidena toimivad staarid pinnapealsete objektidena, kellega inimesed saavad samastuda, selleks et kompenseerida neid tootmisega seotud killustunud spetsialisatsioone, mis on nende tegelikuks eluks. Nende kuulsuste funktsiooniks on mitmesuguseid elustiile või ühiskondlik-poliitilisi vaatepunkte täielikult, totaalselt vabas maneeris välja elada. Nad kehastavad ühiskondliku töö ligipääsmatuid tulemusi, dramatiseerides selle töö kõrvalprodukte, mis projitseeritakse maagiliselt selle kohale kui selle lõplikud eesmärgid: võim ja puhkused - otsustamine ja tarbimine, mis on alguseks ja lõpuks protsessile, mida kunagi kahtluse alla ei seata. Ühest küljest võib valitsusvõim personifitseerida ennast pseudo-staarina; teisest küljest võib tarbimisstaar võidelda selle eest, et saada tunnustust pseudo-võimuna, mis valitseb elu üle. Kuid nende staaride tegevused ei ole tõeliselt vabad ning nad ei paku mingeid tõelisi valikuid.

 

61. Vaatemängu agent, kes staarina lavale pannakse, on indiviidi vastand; ta on omaenda individuaalsuse vaenlane niisama selgelt, nagu ta on ka teiste individuaalsuse vaenlane. Sisenedes vaatemängu kui eeskuju, kellega samastuda, loobub ta kõikidest autonoomsetest kvaliteetidest, selleks et samastada ennast üldise, asjade järjestusele kuuletumise seadusega. Kuigi väliselt esindavad tarbimisstaarid erinevaid isiksusetüüpe, näitavad nad tegelikult, et kõik need tüübid naudivad võrdset ligipääsu kogu tarbimissfäärile ning ammutavad sealt võrdselt õnne. Otsustamise staaridel peab olema terve rida ihaldusväärseid inimlikke omadusi; nende vahelised ametlikud erinevused annulleerib niisiis ametlik sarnasus, millele viitab nende eeldatav suurepärasus kõikides valdkondades. Riigipeana sai Hruštšov tagantjärele kindraliks, et võtta endale au võidu eest Kurski lahingus, kakskümmend aastat pärast selle toimumist. Ning Kennedy elas kõnemehena sinnamaani, et pidas oma enda matusekõne, kuna Theodore Sorenson jätkas kõnede kirjutamist tema järglasele selles samas stiilis, mis oli mõjutanud nii palju lahkunu avaliku persona kujunemist. Imetletud inimesed, kes süsteemi personifitseerivad, on tuntud selle poolest, et nad pole need, kes nad paistavad; nad saavutavad oma suuruse sellega, et laskuvad reaalsuse tasandile, kus pole enam kõige tühisematki märki isiklikust elust, ja kõik teavad seda.

 

62. Vaatemängulise külluse poolt pakutavad võltsid valikud - valikud, mis põhinevad konkureerivate, ent ometi vastastikku üksteist tugevdavate vaatemängude, ning erinevate, ent ometi omavahel seotud rollide (millele annavad tähenduse ja mida kehastavad eelkõige objektid) kõrvutamisel - kujunevad võitlusteks illusoorsete kvaliteetide vahel, mis on kavandatud selleks, et tekitada innukat lojaalsust kvantitatiivsete triviaalsuste suhtes. Taaselustatakse petlikud arhailised vastasseisud - regionalismid ja rassismid, mille ülesandeks on ehtida ilmalikud positsioonid tarbimishierarhiates maagilise ontoloogilise ülimuslikkusega - ning virgutatakse pseudo-mängulisi entusiasme lõputult järgnevate naeruväärsete võistlustega, alates spordist ja lõpetades valimistega. Kõikjal, kus külluslik tarbimine sisse seatakse, on illusoorsete rollide eesliinil alati üks konkreetne vaatemänguline vastasseis: noorte ja täiskasvanute antagonism. Kuid tõelisi täiskasvanuid - inimesi, kes on oma elu isandad - pole faktiliselt kusagilt leida. Ning nooruslik olemasoleva transformeerimine pole mingil moel iseloomulik neile, kes praegu noored on; see sisaldub üksnes majanduslikus süsteemis, kapitalismi dünamismis. Need on asjad, mis valitsevad ja on noored, mis omavahel võistlevad ja pidevalt üksteist välja vahetavad.

 

63. Vaatemängulised vastasseisud varjavad vaesuse ühtsust. Kui ühe ja sama võõrandumise erinevad vormid lepitamatute antagonismide maski all üksteisega võitlevad, siis on see nõnda sellepärast, et nad kõik põhinevad reaalsetel vastuoludel, mis on summutatud. Vaatemäng eksisteerib kontsentreeritud vormis ja hajusas vormis, sõltuvalt selle konkreetse vaesuse staadiumi nõuetest, mida see eitab ja toetab. Mõlemal juhul ei ole see midagi muud kui kujutis õnnelikust harmooniast, mis asub häda tüünes tsentris, ümbritsetuna laastamisest ja õudusest.

 

64. Kontsentreeritud vaatemäng seostub eelkõige bürokraatliku kapitalismiga, ehkki seda võidakse ka importida kui tehnikat, et tugevdada riigivõimu mahajäänumates segamajandustes, või siis koguni rakendada seda edenenud kapitalismi poolt teatud kriisi hetkedel. Bürokraatlik omand on juba iseenesest kontsentreeritud, selles mõttes, et individuaalne bürokraat osaleb kogu majanduse omamises ainult läbi oma liikmeks oleku bürokraatide kogukonnas. Ja kuna kaubatootmine on bürokraatliku kapitalismi all vähem arenenud, siis võtab ka see kontsentreeritud vormi: kaubaks, mida bürokraatia omastab, on kogu ühiskondlik töö, ning see, mida ta ühiskonnale tagasi müüb, on selle ühiskonna elus püsimine tervikuna. Bürokraatliku majanduse diktatuur ei saa jätta ekspluateeritavatele massidele mingit märkimisväärset valikuvaru, kuna ta on pidanud kõik valikud ise tegema ning iga temast sõltumatult tehtud valik, kas see puudutab siis toitu või muusikat või midagi muud, tähendab niisiis tegelikult talle sõja kuulutamist. See diktatuur tuleb kehtestada permanentse vägivallaga. Selle vaatemäng sunnib peale hüve kujutise, mis võtab kokku kõik selle, mis ametlikult eksisteerib, kujutise, mis on harilikult kontsentreeritud ühte ainsasse indiviidi, süsteemi totalitaarse kohesiooni garanteerijasse. Igaüks peab selle absoluutse staariga maagiliselt samastuma või siis kaduma. See kõikide teiste mitte-tarbimise isand on heroiline kujutis, mis maskeerib absoluutset ekspluateerimist, mida sunnib peale terrori abil kiirendatav primitiivse akumulatsiooni süsteem. Kui kogu Hiina elanikkond peab uurima Mao teoseid kuni Maoga samastumiseni, siis on see nõnda sellepärast, et pole olemas midagi muud, mis nad saaksid olla. Kontsentreeritud vaatemängu domineerimine tähendab politseiriiki.

 

65. Hajus vaatemäng seostub kaubaküllusega, modernse kapitalismi häireteta arenguga. Siin õigustatakse igat individuaalset kaupa kogu kaubatootmise toredusega, mille ülistavaks kataloogiks vaatemäng on. Omavahel ühitamatud pretensioonid valivad soodsaid positsioone küllusliku majanduse unifitseeritud vaatemängu laval ning erinevad kuulsad kaubad edendavad samaaegselt vastuolus olevaid ühiskondlikke poliitikaid. Näiteks auto vaatemäng taotleb perfektset liiklusvoogu, mis toob kaasa vanade linnaliste piirkondade hävingu, samas kui kesklinna vaatemängul on vaja säilitada neid piirkondi turistiatraktsioonidena. Sellest juba niigi kahtlase väärtusega rahulolust, mida väidetavalt saadakse terviku tarbimisest, jäädakse niisiis pidevalt ilma, kuna tegelikul tarbijal on võimalik otseselt ligi pääseda ainult reale selle kaubaparadiisi fragmentidele, fragmentidele, millel reeglina puudub tervikule omistatav kvaliteet.

 

66. Iga individuaalne kaup võitleb enda eest, hoidub tunnustamast teisi ja püüab end kõikjal peale suruda, just nagu oleks see ainus, mis on olemas. Vaatemäng on eepiline poeem sellest võitlusest - võitlusest, millele ükski Trooja langemine ei saa lõppu teha. Vaatemäng ei laula mitte inimestest ja nende relvadest, vaid kaupadest ja nende ihadest. Niisuguses pimedas võitluses tekitab iga kaup oma iha järgides alateadvuslikult midagi endast suuremat: kauba globaliseerumise (mis ulatub ühtlasi kogu maailma kaubastumiseni). Niisiis kauba salakavaluse tulemusel, samas kui iga konkreetne kauba manifestatsioon lõpuks lahingus langeb, liigub üldine kauba-vorm edasi oma absoluutse realiseerumise suunas.

 

67. Rahulolu, mida külluslikult toodetavate kaupade kasutamisest enam ei tule, püütakse nüüd saada nende kui kaupade väärtuse tunnustamisest. Täis religioosset innukust seisavad tarbijad kaupade suveräänse vabaduse eest, mille kasutamine on muutunud eesmärgiks iseeneses. Konkreetsete kaupadega seonduvaid entusiasmilaineid propageerib kogu massimeedia. Film süütab moehulluse; ajakiri reklaamib õhtu veetmise paiku, mis omakorda tekitavad erinevaid toodete jadasid. Veidrate vidinate vohamine peegeldab fakti, et kui kaupade mass üha absurdsemaks muutub, saab absurdsusest endast kaup. Nipsasjad, nagu näiteks võtmehoidjad, mis mõne luksustoote ostmisel tasuta boonusena kaasa saadakse, kuid millega lõpuks kaubeldakse kui juba iseenesest hinnaliste kollektsioneerimise esemetega, peegeldavad müstilist andumist kauba transtsendentsusele. Need, kes koguvad üksnes kollektsioneerimise jaoks valmistatud nipsasju, akumuleerivad kauba indulgentse - hiilgavaid märke kauba reaalsest kohalolust tõsiusklike seas. Konkretiseerunud inimesed demonstreerivad uhkelt tõendeid oma lähedastest suhetest kaubaga. Nagu vana religioosne fetišism, koos oma ohjeldamatute õnnejoovastuste ja imeliste tervenemistega, nii tekitab ka kaupade fetišism omaenda lõõmava erutuse hetki. Kõik see on kasulik ainult ühel eesmärgil: harjumusliku alistumise tekitamiseks.

 

68. Modernse konsumerismi poolt kaela määritud pseudo-vajadustele ei saa vastu seada mingeid ehtsaid vajadusi või soove, mis poleks ka ise ühiskonna ja selle ajaloo poolt vormitud. Kuid kauba küllus esindab totaalset murrangut ühiskondlike vajaduste orgaanilises arenemises. Selle mehhaaniline akumulatsioon vallandab piiramatu tehislikkuse, mis surub alla igasuguse elava soovi. Selle autonoomse tehislikkuse kumulatiivne jõud lõpetab sellega, et muudab võltsiks kogu ühiskondliku elu.

 

69. Kujutis õndsast ühiskondlikust unifitseeritusest tarbimise läbi pelgalt lükkab edasi tarbija teadlikkuse tegelikest jaotustest kuni tema järgmise pettekujutlustest vabanemiseni seoses mõne konkreetse kaubaga. Iga uut toodet tervitatakse tseremoniaalsete kiiduavaldustega kui unikaalset meistriteost, mis pakub dramaatilist otseteed totaalse täiuslikkuse tõotatud maale. Kuid nagu juhtub näiliselt aristokraatlike eesnimede moes oleva tarvituselevõtuga, mis antakse lõpuks peaaegu kõikidele sama vanuserühma inimestele, nii saab ka unikaalsust tõotavaid objekte pakkuda masstarbimiseks ainult siis, kui need on masstootmises. Seda sorti keskpäraste objektide prestiižikus tuleneb üksnes asjaolust, et need pannakse kasvõi lühikeseks ajaks ühiskondliku elu tsentrisse ning neid tervitatakse kui tootmise äraarvamatute eesmärkide ilmutust. Kuid objekt, mis oli prestiižne vaatemängus, muutub tavaliseks niipea, kui tarbija - ja kõik teised tarbijad - selle koju on viinud. Liiga hilja paljastab see oma olemusliku kehvuse - kehvuse, mis paratamatult peegeldab selle tootmise viletsust. Samal ajal asub selle asemele juba mõni teine objekt kui süsteemi esindaja ning nõuab oma enda hetke, kus teda kiiduavaldustega tervitatakse.

 

70. Süsteemi poolt pakutavate rahulduste petislikkuse paljastab see pidev toodete ja üldiste tootmistingimuste uutega asendamine. Nii hajusas kui ka kontsentreeritud vaatemängus lähevad entiteedid, mis on jultunult kinnitanud oma lõplikku täiuslikkust, sellele vaatamata lõpuks välja vahetamisele ning ainult süsteem püsib. Nagu iga teist moest läinud kaupa, nii mõistsid ka Stalinit hukka just need samad jõud, kes teda algselt üles kiitsid. Reklaamitööstuse iga uus vale on eelmise vale üles tunnistamine. Ja koos iga totalitaarse võimu personifikatsiooni langemisega tuleb ilmsiks, et illusoorne kogukond, kes oli teda üksmeelselt heaks kiitnud, pole midagi muud kui pelk konglomeratsioon ilma illusioonideta üksiklastest.

 

71. Asjad, mida vaatemäng esitleb igavestena, põhinevad muutusel ja peavad muutuma, kui nende alused muutuvad. Vaatemäng on totaalselt dogmaatiline ja ometi pole see võimeline jõudma mingi tõeliselt ehtsa dogmani. Miski ei seisa selle jaoks paigal. See ebastabiilsus on vaatemängu loomulik olek, mis on samas täiesti vastandlik selle loomulikule kalduvusele.

 

72. Vaatemängu poolt kuulutatav ebatõeline ühtsus maskeerib klassilist jaotust, mis on kapitalistliku tootmisviisi tegeliku ühtsuse aluseks. See, mis sunnib tootjaid osalema maailma üles ehitamises, on ühtlasi see, mis neid sellest välja jätab. See, mis toob inimesed omavahelisse suhtesse, sel teel, et vabastab nad kohalikest ja rahvuslikest piirangutest, on ühtlasi see, mis neid lahus hoiab. See, mis nõuab suuremat ratsionaalsust, on ühtlasi see, mis toidab hierarhilise ekspluateerimise ja represseerimise irratsionaalsust. See, mis tekitab ühiskonna abstraktset võimu, on ühtlasi see, mis tekitab konkreetset vabaduse puudumist.

 

 

Vaatemänguühiskond: kaup kui vaatemäng

        “Kauba olemust selle moonutamata kujul saab mõista ainult siis, kui sellest saab ühiskonna kui terviku universaalne kategooria. Ainult selles kontekstis omandab kaubaliste suhete poolt tekitatud konkretiseerumine otsustava tähtsuse nii ühiskonna objektiivse evolutsiooni jaoks kui ka nende hoiakute jaoks, mida inimesed selle suhtes omaks võtavad, kui see alistab nende teadvuse vormidele, milles see konkretiseerumine oma väljenduse leiab… Kui tööd üha enam ratsionaliseeritakse ja mehhaniseeritakse, siis tugevdab seda alistamist asjaolu, et inimeste tegevus muutub üha vähem ja vähem aktiivseks ning üha enam ja enam kontemplatiivseks.” - György Lukács, History and Class Consciousness.

 

35. Selles vaatemängu põhilises praktikas haarata endasse kõik inimtegevuse voolavad aspektid, selleks et vallata neid hangunud vormis, ning pöörata elavad väärtused puhtalt abstraktseteks väärtusteks, tunneme me ära oma vana vaenlase, kauba, mis paistab esmapilgul nii tavaline ja ilmselge, kuid mis tegelikult on ometi nii keerukas ja täis metafüüsilisi peensusi.

 

36. Kaubafetišism - ühiskonna üle domineerimine “kombatavate ning samuti mitte-kombatavate asjade” abil - saavutab oma lõpliku teostuse vaatemängus, kus reaalne maailm asendatakse kujutiste valikuga, mis projitseeritakse maailma kohale ning milledel õnnestub samal ajal korraldada asjad ometi nii, et neid peetakse reaalsuse epitoomiks.

 

37. Samaaegselt nii kohal olev kui ka puuduv maailm, mida vaatemäng vaatamiseks üleval hoiab, on maailm, kus kaup domineerib kogu elava kogemuse üle. Kaubamaailma näidatakse niisiis sellena, mis see on, kuna selle areng on identne inimeste eemalolekuga üksteisest ja kõigest, mida nad toodavad.

 

38. Kvaliteedi kadu, mis on nii ilmne vaatemängulise keele igal tasandil, alates objektidest, mida see ülistab, kuni käitumiseni, mida see reguleerib, tuleneb reaalsust vältiva tootmissüsteemi põhiloomusest. Kauba vorm taandab kõik asjad kvantitatiivsele ekvivalendile. See arendab ainult kvantitatiivsust ning suudab areneda ainult kvantitatiivsuses.

 

39. Hoolimata asjaolust, et niisugune areng välistab kvalitatiivse, on see ise tingitud kvalitatiivsest muutusest. Vaatemäng kajastab tõsiasja, et mainitud areng on ületanud eneseküllasuse lävepaku. Kuigi niisugune kvalitatiivne muutus on seni toimunud ainult osaliselt, mõnedes lokaalsetes piirkondades, on universaalsel tasandil juba ilmne, mis on olnud kauba algne siht - siht, mida kaup suudab tegelikus elus teoks teha sel teel, et muudab terve planeedi üheks ainsaks maailmaturuks.

 

40. Tootlike jõudude arenemine on teadvustamata ajalugu, mis on tegelikult loonud ja teisendanud inimrühmade elutingimusi - tingimusi, mis võimaldavad neil elus püsida, ning toonud kaasa nende olude laienemise. See on olnud kõikide inimlike ettevõtmiste majanduslik alus. Naturaalmajandustes esindas kaubasektori esile kerkimine elus püsimiseks vajalikust üle jäävat osa. Kaubatootmisel, mis tähendab erinevate toodete vahetamist sõltumatute tootjate vahel, oli pikka aega kalduvus säilitada oma väikese-mastaabilise käsitöö aspekte, olles niisugusena pagendatud marginaalsesse majanduslikku rolli, kus selle kvantitatiivne reaalsus oli veel varjatud. Kuid niipea, kui see puutus kokku suure-mastaabilise kaubanduse ja kapitali akumulatsiooniga kaasnevate ühiskondlike tingimustega, haaras see majanduse üle totaalse kontrolli. Kogu majandus muutus siis selleks, mida kaup oli mainitud vallutuse käigus juba näidanud ennast olevat: kvantitatiivse arenemise protsessiks. Kaupade vormis toimuv majandusliku võimu pidev ekspansioon muutis ka inimtööjõu enda kaubaks, palgatööks, ning tekitas lõppude lõpuks külluse taseme, mis oli piisav, et lahendada algne elus püsimise probleem - kuid ainult nõndaviisi, et seda sama probleemi tekitatakse jätkuvalt uuesti kõrgemal tasandil. Majanduslik kasv on vabastanud ühiskonnad looduslikest survetest, mis sundisid neid kohesele võitlusele elus püsimise eest; kuid nad ei ole veel vabastatud oma vabastajast. Kauba iseseisvus on levinud kogu majandusse, mille üle see nüüd domineerib. See majandus on muutnud maailma, kuid muutnud selle pelgalt maailmaks, mille üle domineerib majandus. Pseudo-loodus, milles inimtööjõud on muutunud võõrandunuks, nõuab, et niisugune tööjõud jääks igavesti tema teenistusse; ning kuna see nõudmine on formuleeritud tema enda poolt ja seda saab täita ainult talle endale, siis lõpetab ta faktiliselt sellega, et suunab kõik ühiskondlikult lubatud kavatsused ja püüdlused iseenda tugevdamisele. Kaupade küllus - see tähendab kaubaliste suhete küllus - ei tähenda tegelikult midagi enamat kui vaid täiustunud elus püsimist.

 

41. Nii kaua, kui majanduse rolli ühiskondliku elu materiaalse alusena tähele ei pandud ning sellest aru ei saadud (see jäi tundmatuks just seetõttu, et oli nii tuttav), avaldus kauba mõju majandusele varjatud moel. Ühiskondades, kus tegelikke kaupu oli vähe ja kus need olid haruldased, oli raha nähtavaks isandaks, toimides selle suurema võimu täievolilise esindajana, mis ise jäi tundmatuks. Koos industriaalrevolutsiooni manufaktuurilise tööjaotuse ja maailmaturule mõeldud masstootmisega muutus kaup lõpuks täielikult nähtavaks kogu ühiskondlikku elu koloniseeriva võimuna. Selles punktis kehtestas poliitiline ökonoomia ennast domineeriva teadusena ja teadusena domineerimisest.

 

42. Vaatemäng on faas, kus kaubal on õnnestunud ühiskondlik elu totaalselt koloniseerida. Kaubastumine pole mitte ainult nähtav, vaid me ei näegi enam midagi muud; maailm, mida me näeme, on kauba-maailm. Kaasaegne majanduslik tootmine laiendab oma diktatuuri nii ekstensiivselt kui ka intensiivselt. Vähem industrialiseerunud piirkondades on selle valitsemine juba nähtav mõnede kuulsate kaupade kohalolust ja imperialistlikust domineerimisest, mis sunnitakse peale industriaalselt rohkem edenenud piirkondade poolt. Viimati mainitutes lämmatatakse ühiskondlikku ruumi üha uute ja uute kaupade kihtidega. Koos “teise industriaalrevolutsiooniga” on võõrandunud tarbimine muutunud masside kohustuseks just niisama palju kui seda on võõrandunud tootmine. Ühiskonna kogu müüdud tööst on saanud totaalne kaup, mille käive tuleb iga hinna eest stabiilsena hoida. Selle saavutamiseks tuleb see totaalne kaup anda killustatud vormis tagasi killustunud indiviididele, kes on tootlike jõudude üldisest toimimisest täielikult ära lõigatud. Sel eesmärgil on spetsialiseerunud domineerimise teadus jaotatud veelgi kitsamateks erialadeks, nagu näiteks sotsioloogia, rakenduspsühholoogia, küberneetika, semiootika jne, mis siis protsessi iga faasi enese-regulatsiooni järele valvavad.

 

43. Kui kapitalistliku akumulatsiooni primitiivsel etapil “käsitleb poliitiline ökonoomia proletaarlast ainult töölisena“, kellele on vaja eraldada ainult hädavajalik miinimum tema tööjõu säilitamiseks, ning teda ei vaadata mitte kunagi “tema jõudeajal ja inimlikkuses”, siis läheb see valitseva klassi vaatenurk revideerimisele kohe, kui kauba küllus jõuab tasemele, mis nõuab tema poolset täiendavat koostööd. Niipea, kui töölise tööpäev läbi saab, pääseb ta ühtäkki sellest tema vastu suunatud totaalsest põlgusest, millele vihjavad nii selgelt kõik tootmise organiseerimise ja järelevalve aspektid, ning ta avastab, et tema uues, tarbija rollis koheldakse teda näiliselt täisealisena ja tema vastu näidatakse üles suurt viisakust. Selles punktis võtab kaubahumanism töölise “jõudeaja ja inimlikkuse” oma hoole alla lihtsalt sellepärast, et nüüd saab ja peab poliitiline ökonoomia nende sfääride üle poliitilise ökonoomiana domineerima. Seega on “täiuslikkuseni viidud inimese eitamine” kogu inimeksistentsi enda hoole alla võtnud.

 

44. Vaatemäng on permanentne oopiumisõda, mis on kavandatud selleks, et sundida inimesi võrdsustama hüved kaupadega ning võrdsustama rahulolu elus püsimisega, mis täiustub vastavalt oma enese seadustele. Tarbiv elus püsimine peab pidevalt täiustuma, sest see jääb alati sisaldama puudust. Et täiustunud elus püsimine ei jõua mitte kunagi tulemuseni, et pole olemas mingit punkti, kus see võiks täiustumise lõpetada, siis on see nõnda sellepärast, et see on ise kinni puuduse sfääris. See võib küll puudust ilustada, kuid ei suuda seda ületada.

 

45. Automatiseerimine, mis on kaasaegse tööstuse kõige edasijõudnum sektor ning samas selle praktika epitoom, sunnib kaubasüsteemi lahendama järgmist vastuolu: Tehnoloogilised arengud, milledel on objektiivne tendents elimineerida tööd, peavad samal ajal säilitama tööjõu kui kauba, kuna tööjõud on ainuke kaupade looja. Ainus viis, kuidas takistada automatiseerimisel (või ükskõik millisel muul vähem ekstreemsel töö tootlikkuse suurendamise meetodil) ühiskonna kogu vajalikku tööaega vähendamast, on luua uusi töökohti. Selle saavutamiseks värvatakse töötute reservarmee kolmandasse ehk “teenindavasse” sektorisse, tugevdades nõnda vägesid, mis vastutavad uusimate kaupade levitamise ja ülistamise eest; ning rahuldades sellega reaalset vajadust, kuna läheb tarvis üha ulatuslikumaid kampaaniaid, et veenda inimesi ostma üha tarbetumaid kaupu.

 

46. Vahetusväärtus sai tekkida ainult kui kasutusväärtuse esindaja, aga võit, mille see lõpuks oma enda relvadega saavutas, lõi tingimused selle enda autonoomseks võimuks. Mobiliseerides kogu inimliku kasutusväärtuse ja monopoliseerides selle täitmise, õnnestus vahetusväärtusel lõpuks kasutamine enda kontrolli alla saada. Kasulikkust on hakatud nägema puhtalt vahetusväärtuse mõttes ning see on nüüd täielikult viimase meelevallas. Alustades palgasõdurite juhina kasutusväärtuse teenistuses on vahetusväärtus jõudnud lõpuks selleni, et peab sõda iseenda huvides.

 

47. Pidev kasutusväärtuse allakäik, mis on kapitalistlikku majandust alati iseloomustanud, on tekitanud uue puuduse vormi täiustunud elus püsimise sfääri sees - kõrvuti vana puudusega, mis üha püsib, kuna valdav enamus inimesi on siiani sunnitud osalema palgatöölistena lõputus püüdluses süsteemi eesmärke täita ning igaüks neist teab, et ta peab kas alistuma või surema. Selle väljapressimise reaalsus - fakt, et isegi oma kõige elementaarsemates vormides (toit, peavari) on kasutusväärtusel nüüd eksistents väljaspool täiustunud ellu jäämise illusoorseid rikkusi - seletab ära kaasaegse kaubatarbimise illusioonide üldlevinud aktsepteerimise. Reaalne tarbija on muutunud illusioonide tarbijaks. Kaup on see materialiseerunud illusioon ja vaatemäng on selle üldine väljendus.

 

48. Kasutusväärtust mõisteti ennemalt vahetusväärtuse endastmõistetava aspektina. Kuid nüüd, pea peale pööratud vaatemängu maailmas, tuleb seda selgesõnaliselt väljendada, nii sellepärast, et ülearenenud kaubamajandus on selle aktuaalset reaalsust murendanud, kui ka sellepärast, et see toimib kui hädavajalik pseudo-õigustus võltsile elule.

 

49. Vaatemäng on raha tagakülg. Ka see on kõikide kaupade abstraktne üldine ekvivalent. Kuna raha on domineerinud ühiskonna üle kui representatsioon universaalsele ekvivalentsusele - erinevate hüvede vahetatavusele, mille kasutatavus jääb omavahel võrreldamatuks - on vaatemäng raha kaasaegne täiendus: kaubamaailma kui terviku representatsioon, mis toimib kui üldine ekvivalent selle jaoks, mida kogu ühiskond saab olla ja teha. Vaatemäng on raha, mida saab ainult vaadata, kuna selles on kogu kasutatavus juba vahetatud abstraktse representatsiooni totaalsuse vastu. Vaatemäng ei ole mitte ainult pseudo-kasutamise teener, see on juba iseenesest elu pseudo-kasutamine.

 

50. Koos majandusliku külluse saavutamisega saab nähtavaks ühiskondliku töö kontsentreeritud resultaat, allutades kogu reaalsuse näivustele, mis on nüüd selle töö tähtsaimaks tooteks. Kapital ei ole enam tootmisprotsessi valitsev nähtamatu tsenter; akumuleerudes levib see kombatavate objektide kujul maailma kõige kaugematesse paikadesse. Kogu ühiskonna laienemine on selle portree.

 

51. Majanduse kui iseseisva võimu triumf tähendab samas selle enda hukatust, kuna selle poolt vallandatud jõud on elimineerinud majandusliku paratamatuse, mis oli varasemate ühiskondade muutumatuks aluseks. Selle paratamatuse asendumine piiritu majandusliku arengu paratamatusega saab tähendada ainult seda, et primaarsete inimlike vajaduste (millega praegusel ajal vaevu arvestatakse) rahuldamine asendatakse lakkamatu pseudo-vajaduste fabritseerimisega, mis kõik taanduvad lõpuks üheks ainsaks pseudo-vajaduseks - säilitada autonoomse majanduse valitsemine. Kuid see majandus kaotab kõik sidemed autentsete vajadustega, niivõrd kuivõrd see tuleneb ühiskondlikust teadvustamatusest, mis enese teadmata sellest sõltub. “Kõik, mis on teadvuslik, see kulub ära. Mis on teadvustamata, see jääb muudetamatuks. Aga niipea, kui see vabastatakse, variseb see samuti kokku” (Freud).

 

52. Kui ühiskond ükskord avastab oma sõltuvuse majandusest, siis sõltub majandus faktiliselt ühiskonnast. Kui majanduse põrandaalune võim kasvab sinnamaani, kus tema domineerimine on nähtav, kaotab majandus oma võimu. Majanduslik Id tuleb asendada Minaga. See subjekt saab tekkida ainult ühiskonnast, see tähendab ühiskonnas toimuvast võitlusest. Tema eksistents sõltub sellest, millise tulemuse annab klassivõitlus, mis on ajaloo majandusliku aluse toode ning ühtlasi selle tootja.

 

53. Soovi teadvustamine ja soov teadvustada on üks ja sama projekt, mis oma negatiivses vormis püüab klasse ära kaotada ja üritab saavutada selle, et töölistel oleks otsene kontroll oma tegevuse kõikide aspektide üle. Selle projekti vastandiks on vaatemängu ühiskond, kus kaup vaatab iseennast enda poolt loodud maailmas.

 

 

Vaatemänguühiskond: eraldatuse kulminatsioon

        Prantsuse marksistliku filosoofi ja kultuuriteoreetiku Guy Debord’i http://en.wikipedia.org/wiki/Guy_Debord (1931–1994) peateose "Vaatemänguühiskond" https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?208361 esmatrükk ilmus 1967. aastal, selle eestindus Anti Saare ladusas tõlkes ligi pool sajandit hiljem. Raamat mõjub peaaegu manifestina: see koosneb 221 ühiskonnakriitilisest teesist, tekst on ligipääsetav, paiguti teravmeelne, retooriliselt kaasakiskuv, suisa poeetiline. Teose aforistlikkus on justkui loodud plakatite ja loosungite jaoks. Autor kirjutab eessõnas: "Seda raamatut lugedes tuleb meeles pidada, et see on kirjutatud teadliku kavatsusega vaatemänguühiskonda kahjustada" (lk 10). Niisiis on teos kantud vaenust käibiva status quo suhtes ning janust muutuste, revolutsiooni järele.
 

Debord sai oma peaaegu-revolutsiooni. 1968. aasta maisündmuste ajal katsid majaseinu Pariisi tänavatel tsitaadid "Vaatemänguühiskonnast" - mida võib pidada irooniliseks, arvestades Debord’i väljendatud antipaatiat tsitaatide kui kontekstist välja rebitud fragmentide vastu -, kusjuures Debord’i juhitud kunsti- ja poliitilist rühmitust Situatsionistlikku Internatsionaali peetakse nende rahutuste üheks peamiseks orkestreerijaks (kuigi selle rolli ulatuse üle vaieldakse tänini).

Arvestades, et Debord’i eesmärk oli kehutada revolutsiooni oma aja kontekstis, võib tekkida küsimus teose võimaliku aegumise kohta. Debord ise ennetas seesuguseid kahtlusi: teose jätkuvale relevantsusele apelleerides keeldus ta elu lõpuni selle uustrükkides muudatusi ja täiendusi tegemast. "Vaatemänguühiskonda" on nimetatud 20. sajandi kõige olulisemaks teoreetiliseks teoseks ja 20. sajandi "Kapitaliks". Seesugused hinnangud on vahest mõnevõrra liialdatud, kui võtta arvesse, et algupärast leidub selles raamatus võrdlemisi napilt: lisaks Marxile ja Hegelile toetub Debord suurel määral ka Lukácsi ja Frankfurdi koolkonna ideedele ning laenab vaatemänguühiskonna enda mõiste Barthes’ilt. ("Ideed muutuvad paremaks. Selles paranemises osaleb sõnade tähendus. Plagiaat on vajalik. Seda eeldab progress," kirjutab Debord oma 207. teesis.) Teose peamine panus seisnebki ehk nende mõtete valamises sütitavasse, kontsentreeritud, löövasse ja loosunglikku vormi. 

Võib küsida, kas 21. sajandi algusel on tollase situatsiooniga ehk midagi ühist, mis seesuguse teose väljaandmise vajalikkust õigustaks. Vihje võib leida eestikeelse väljaande kaanepöördel toodud hinnangust, et "oma täielikus hiilguses ja viletsuses on vaatemänguühiskond tõeks saamas alles nüüd, uue meedia plahvatuslikust arengust kantud hiliskapitalistlikus kultuurilises tegelikkuses". Sellest võib välja lugeda, et Debord’i teos on päevakajalisem kui eales varem: tema kirjeldatud vaatemänguline ühiskond on võtmas üha võimsamaid tuure, samas kui sõnasse "hiliskapitalism" on kätketud ootusärev sosin: kohe-kohe … 

_______________________ 

"VAATEMÄNGUÜHISKOND"

Eraldatuse kulminatsioon 

“Aga et meie praegune aeg … eelistab tähistust tähistatavale, koopiat originaalile, representatsiooni reaalsusele ja näivust olemusele … siis peetakse tõde profaanseks ja püha on ainult illusioon. Õigupoolest usutakse pühadust suurenevat sedamööda, kuidas tõde taandub ja illusioon kasvab, nii et ülimast illusioonist saab ühtlasi ülim pühadus.” – Ludwig Feuerbach, eesõna teose The Essence of Christianity teisele väljaandele. 

1. Ühiskondades, kus domineerivad kaasaegsed tootmissuhted, esineb elu tohutu vaatemängude akumulatsioonina. Kõik, mida enne vahetult läbi elati, on nüüd taandatud representatsiooniks (mitte kohaloleva või esiloleva tegemine kohal- või esilolevaks ettekujutuses). 

2. Kõikidest elu aspektidest lahutatud kujutised sulanduvad üldisesse voolu, kus pole enam võimalik tagasi saada elu ühtsust. Killustunud arusaamad reaalsusest rühmituvad ümber uueks ühtsuseks, mis kujutab endast eraldi olevat pseudo-maailma ja mida saab ainult vaadata. Maailma-kujutiste spetsialiseerumise tulemusel tekib autonomiseerunud kujutiste maailm, kus isegi tüssajaid tüssata saavad. Vaatemäng on konkreetne elu tagurpidi pööramine, mitte-elamise autonoomne liikumine. 

3. Vaatemäng esitleb end samaaegselt ühiskonnana, ühiskonna osana ja unifitseerimise abinõuna. Ühiskonna osana on see kogu nägemise ja kogu teadvuse fookuspunkt. Aga just tänu asjaolule, et antud sektor on eraldunud, on see tegelikult meelepette ja võltsteadvuse sfäär: unifitseeritus, mille see saavutab, pole midagi muud kui üldise eraldatuse ametlik keel. 

4. Vaatemäng ei ole kujutiste kogum; see on inimeste vaheline ühiskondlik suhe, mida kujutised vahendavad. 

5. Vaatemängu ei saa mõista ainult massimeedia tehnoloogiate poolt produtseeritava visuaalse liialdusena. See on maailmavaade, mis on tegelikult materialiseerunud, nägemus maailmast, mis on objektiviseerunud. 

6. Tervikuna mõistetuna on vaatemäng nii domineeriva tootmisviisi tulemus kui ka selle eesmärk. See pole pelk dekoratsioon, mis on lisatud reaalsele maailmale. Tegemist on lausa selle reaalse ühiskonna mittetõelisuse tuumaga. Kõikides oma konkreetsetes manifestatsioonides – uudised, propaganda, reklaam ja meelelahutus – esitab vaatemäng domineerivat elu näidist. See on kõikjalolev kinnitus valikutele, mis on juba tehtud tootmissfääris ja sellest tootmisest tulenevas tarbimises. Nii vaatemängu vorm kui ka sisu toimivad mõlemad eksisteeriva süsteemi tingimuste ja eesmärkide totaalse õigustusena. Samuti esindab vaatemäng selle õigustuse pidevat kohalolu, kuna ta hõivab monopoolselt suurema osa väljaspool tootmisprotsessi veedetavast ajast. 

7. Ka eraldatus ise on lahutamatu osa selle maailma ühtsusest, sellest, kuidas ülemaailmne ühiskondlik praktika on lõhenenud reaalsuseks ja kujutiseks. Ühiskondlik praktika, mis seisab vastamisi autonoomse vaatemänguga, on samal ajal reaalne totaalsus, mis sisaldab seda vaatemängu. Kuid lõhenemine terviku sees sandistab seda niivõrd, et vaatemäng paistab olevat selle eesmärgiks. Vaatemängu keel koosneb domineeriva tootmissüsteemi märkidest – märkidest, mis on ühtlasi selle süsteemi põhilised lõpp-produktid. 

8. Vaatemängu ei saa abstraktselt vastandada konkreetsele ühiskondlikule tegevusele; sellise duaalsuse kumbki pool on ise jagunenud. Reaalsust võltsiv vaatemäng on siiski selle reaalsuse tõeline produkt. Vaatemängu vaatamine tungib omakorda materiaalselt sisse reaalsesse ellu, mis selle lõpuks neelab ja ise selle järgi joondub. Objektiivne reaalsus on kohal mõlemas pooles. Neil näiliselt püsivatel kontseptidel ei ole kummalgi mingit muud alust kui transformeerumine enda vastandiks: reaalsus kerkib esile vaatemängus ja vaatemäng on reaalne. See retsiprookne võõrandumine on eksisteeriva ühiskonna olemus ja tugi. 

9. Maailmas, mis on tõeliselt pea peale pööratud, on tõde vaid hetkeline sähvatus üldises vääruses. 

10. Vaatemängu kontsept seob kokku ja seletab ära terve rea näiliselt omavahel mitte seotud fenomene. Nende fenomenide näiv mitmekesisus ja kontrastsus tuleneb näivuste ühiskondlikust organiseeritusest, mille olemuslik loomus ise on tarvis ära tunda. Vaatemängu enda seisukohalt vaadatuna on see näivuste kinnitus ja kogu inimese ühiskondliku elu samastamine näivustega. Kuid kriitika, mis tabab ära vaatemängu olemusliku iseloomu, näitab, et tegemist on ilmselge elu negatsiooniga – elu negatsiooniga, mis on omandanud nähtava vormi. 

11. Et kirjeldada vaatemängu, selle formeerumist ja funktsioone ning selle vastu töötavaid jõudusid, on hädavajalik teha mõned kunstlikud eristused. Vaatemängu analüüsides oleme me sunnitud teatud määral kasutama vaatemängu enda keelt, selles mõttes, et me peame liikuma läbi selle ühiskonna metodoloogilise maastiku, mis ennast vaatemängus väljendab. Sest vaatemäng on meie konkreetse sotsiaal-majandusliku formatsiooni mõte ja ühtlasi ka ajakava. See on ajalooline hetk, milles me kinni oleme. 

12. Vaatemäng esitleb end määratu ja ligipääsmatu tegelikkusena, mida ei saa iial kahtluse alla seada. Selle ainus sõnum on: “Mis paistab, see on hea; hea on see, mis paistab.” Passiivne aktsepteerimine, mida vaatemäng nõuab, on juba efektiivselt peale sunnitud, tulenevalt selle monopoolsest seisundist näivuste alal ja selle avaldumise laadist, mis ei luba mingeid vastulauseid. 

13. Vaatemängu fundamentaalselt tautoloogiline iseloom tuleneb asjaolust, et selle vahendid ja eesmärgid on identsed. See on päike, mis modernse passiivsuse impeeriumi kohal kunagi ei looju. See katab kogu maakera pinna, peesitades lõputult oma enda aupaistes. 

14. Kaasaegsel tööstusel põhinev ühiskond pole vaatemänguline mitte juhuslikult ja ka mitte pindmiselt, see on fundamentaalselt spektaakelik. Vaatemängus – valitseva majandusliku korra nähtavas peegelduses – ei ole eesmärgid mitte midagi, areng on aga kõik. Vaatemängu eesmärgiks pole midagi muud kui tema ise. 

15. Nüüdisajal toodetavate objektide paratamatult tarviliku ilustusena, süsteemi põhiprintsiipide üldise väljendusena ja edenenud majandussektorina, mis otseselt loob kujutis-objektide pidevalt kasvavat massi, on vaatemäng tänapäeva ühiskonna peamine toodang. 

16. Vaatemäng suudab inimesed endale allutada seetõttu, et majandus on nad juba totaalselt alistanud. Vaatemäng pole midagi muud kui majandus, mis areneb ainult enda pärast. See peegeldab adekvaatselt nii asjade tootmist kui ka deformeerivat tootjate objektistumist. 

17. Majanduse ühiskondliku elu üle domineerimise esimene faas tõi kaasa olemise ilmselge degradeerumise omamiseks – inimese rahulolu ei olnud enam võrdsustatud sellega, kes ta oli, vaid sellega, mida ta omas. Praegune faas, kus ühiskondliku elu üle on hakanud täielikult domineerima majanduse akumuleerunud toodang, toob kaasa üldise nihke omamiselt näimisele – kogu “omamine” peab nüüd tuletama oma hetkel avalduva mõjukuse ja ka lõpliku eesmärgi näimisest. Samal ajal on kogu individuaalne reaalsus muutunud ühiskondlikuks, selles mõttes, et see on ühiskondlike jõudude poolt vormitav ja neist otseselt sõltuv. Individuaalsel reaalsusel on lubatud avalduda ainult siis, kui see ei ole tegelikult reaalne. 

18. Kui reaalne maailm transformeeritakse pelkadeks kujutisteks, siis muutuvad pelgad kujutised reaalseteks olenditeks – dünaamilisteks väljamõeldisteks, mis annavad otsest motivatsiooni hüpnootilisele käitumisele. Kuna vaatemängu ülesandeks on kasutada mitmesuguseid spetsiaalseid vahendusi, et näidata meile maailma, mida ei saa enam vahetult hoomata, siis tõstab see endastmõistetavalt nägemisaistingu sellele erilisele tähelepanuväärsele positsioonile, mille enne oli hõivanud kompimine; nägemine, see kõige abstraktsem ja kergemini tüssatav aisting on kõige hõlpsamini kohandatav tänapäeva ühiskonna üldiseks muudetud abstraktsusele. Kuid vaatemäng ei ole pelgalt kujutised ega isegi mitte kujutised pluss helid. See on kõik see, mis pageb inimeste tegevusulatusest, kõik see, mis pääseb inimeste poolse otstarbeka ümber otsustamise ja korrigeerimise eest. See on dialoogi vastand. Vaatemäng taastekitab end kõikjal, kus representatsioon muutub iseseisvaks. 

19. Vaatemäng on pärijaks Lääne filosoofilise projekti nõrkusele, mis üritas mõista tegevust nägemise kategooriate abil ning põhines antud mõtteviisist välja kasvanud konkreetse tehnilise ratsionaalsuse lakkamatul arengul. Vaatemäng ei realiseeri filosoofiat, vaid muudab reaalsuse filosoofiaks, taandades kõikide inimeste konkreetse elu spekulatiivseks universumiks. 

20. Filosoofia – eraldunud mõtlemise võim ja eraldunud võimu mõtteviis – pole ise kunagi suutnud teoloogiat kõrvale tõrjuda. Vaatemäng on religioosse illusiooni materiaalne rekonstruktsioon. Vaatemänguline tehnoloogia ei ole hajutanud neid religioosseid udupilvi, millesse inimolendid olid projitseerinud omaenda võõrandunud võimed; see on ainult toonud need udupilved maa peale, nõnda et isegi elu kõige ilmalikumad aspektid on muutunud läbitungimatuks ja hingematvaks. Illusoorne paradiis, mis esindas maise elu totaalset eitamist, pole enam projitseeritud taevasse, vaid on sisestatud maisesse elusse endasse. Vaatemäng on tehnoloogiline versioon inimvõimete pagendamisest “teispoolsusesse”; inimkonna sisemise eraldatuse kulminatsioon. 

21. Nii kaua, kui paratamatust ühiskondlikult unes nähakse, jääb unistamine ühiskondlikuks paratamatuseks. Vaatemäng on kaasaegse ahelates ühiskonna halb unenägu ega näita lõppude lõpuks midagi muud kui soovi magada. Vaatemäng on selle une valvaja. 

22. Tõsiasja, et kaasaegse ühiskonna praktiline võim on end sellest ühiskonnast lahutanud ning rajanud iseseisva riigi vaatemängus, saab seletada üksnes täiendava tõsiasjaga, et sellel võimsal praktikal on jätkuvalt puudunud kokkukuuluvus ja see on jäänud iseendaga vastuollu. 

23. Vaatemängu aluseks on vanim kõikidest ühiskondlikest spetsialiseerumistest, võimu spetsialiseerumine. Vaatemäng etendab oma spetsiaalset rolli, milleks on rääkimine kõikide teiste tegevuste nimel. Vaatemäng on hierarhilise ühiskonna suursaadikuks sellele ühiskonnale endale, jagades oma ametlikke sõnumeid õukonnas, kus kellelgi teisel pole lubatud rääkida. Niisiis on vaatemängu kõige modernsem aspekt ühtlasi ka kõige arhailisem. 

24. Vaatemäng on valitseva korra katkematu jutustus iseendast, enesekiituse lõputu monoloog, autoportree etapil, mil see on jõudnud totalitaarse domineerimiseni elu kõikide aspektide üle. Puhta objektiivsuse fetišistlik avaldumine vaatemängulistes suhetes varjab nende tõelist iseloomu inimeste ja klasside vaheliste suhetena: see teine Loodus oma vältimatute seadustega paistab domineerivat meie keskkonna üle. Aga vaatemäng ei ole mingi eeldatavalt loomuliku tehnoloogilise arengu paratamatu tagajärg. Vastupidi, vaatemängu ühiskond on vorm, mis valib ise oma tehnoloogilise sisu. Kuigi vaatemäng, käsitletuna “massimeedia” piiratud tähenduses, mis on selle kõige räigem pindmine manifestatsioon, paistab ühiskonda tungivat pelgalt tehniliste vahendite vormis, tuleks siiski aru saada, et need vahendid ei ole mingil moel neutraalsed ning et need on arenenud kooskõlas vaatemängu sisemiste dünaamikatega. Kui niisuguseid tehnoloogiaid välja arendava ajastu ühiskondlikke vajadusi saab rahuldada ainult nende tehnoloogiate vahendusel, kui selle ühiskonna juhtimine ja kõik inimeste vahelised kontaktid on sattunud totaalsesse sõltuvusse nendest momentaalse kommunikatsiooni vahenditest, siis on see nõnda seetõttu, et niisugune “kommunikatsioon” on oma olemuselt ühepoolne. Nende meediate kontsentreerumine ulatub niisiis sinnamaani, et eksisteeriva süsteemi juhtide kätte on koondunud vahendid, mis võimaldavad neil jätkata antud konkreetse juhtimise vormiga. Vaatemängus peegelduv ühiskondlik eraldatus on lahutamatu kaasaegsest riigist – ühiskondliku tööjaotuse produktist, mis on klassivõimu peamine instrument ja kõikide ühiskondlike jaotuste kontsentreeritud väljendus. 

25. Eraldatus on vaatemängu A ja O. Ühiskondliku tööjaotuse institutsionaliseerumine ja klasside kujunemine oli tekitanud varajase sakraalse kontemplatsiooni: müütilise korra, millega iga võim on end alati maskeerinud. Sakraalsus õigustas kosmilist ja ontoloogilist korda, mis vastas isandate huvidele, seletades ja ilustades kõike, mida nende ühiskonnad ei suutnud pakkuda. Selles mõttes on kogu eraldunud võim olnud vaatemänguline. Kuid see varajane universaalne pühendumine fikseeritud sakraalsele kujutelmale oli vaid ühine kaotuse kinnitamine, kujuteldav kompensatsioon konkreetse ühiskondliku tegevuse viletsusele, mida veel üldiselt kogeti universaalse olukorrana. Seevastu kaasaegne vaatemäng kirjeldab seda, mida ühiskond saaks pakkuda, kuid seejuures eraldab rangelt selle, mis on võimalik, sellest, mis on lubatud. Vaatemäng hoiab inimesed teadvustamatuse seisundis, kui nad läbivad oma eksistentsi tingimuste praktilisi muutusi. Pseudo-sakraalsusena tekitab ta iseennast ja teeb ise oma reeglid. Vaatemäng ilmutab end sellena, mis ta on: autonoomselt areneva eraldiseisva võimuna, põhinedes kasvaval tootlikkusel, mis tuleneb üha rafineeritumast tööjaotusest ehk töö jagunemisest üha väiksemateks žestideks, mille dikteerib masinate iseseisev liikumine, ning töötamisel pidevalt laieneva turu jaoks. Niisuguse arengu käigus on lagunenud igasugune kogukondlikkus ja kriitiline teadlikkus; ning jõud, mis olid suutelised kasvama üksteisest eraldudes, ei ole veel taasühinenud. 

26. Töölise ja toote üldine eraldatus kaldub kõrvaldama kogu vahetu isikliku suhtluse tootjate vahel ja igasuguse avarama arusaamise sellest, mida nad oma tegevusega saavutavad. Eraldi olevate toodete üha kasvava akumulatsiooni ja tootmisprotsessi üha suureneva kontsentratsiooni tulemusel monopoliseeritakse avaram arusaam ja suhtlus süsteemi haldajate poolt. Selle eraldatusel-põhineva majandussüsteemi triumf proletariseerib terve maailma. 

27. Just tänu sellele eraldatuse toote eraldunud tootmise edukusele on fundamentaalne kogemus, mis varasemates ühiskondades seostus inimeste peamise tööga, nüüd protsessis, kus selle asemele tuleb (süsteemi evolutsiooni eesliinil olevates sektorites) elu samastamine mittetöise ajaga, tegevusetusega. Kuid niisugune tegevusetus ei ole mingil moel vabastatud tootlikust tegevusest: see jääb sellest sõltuvaks, murelikus ja imetlevas alistumises tootmissüsteemi nõuetele ja tagajärgedele. See on ise üks selle süsteemi tagajärgedest. Ei saa olla mingit vabadust peale tegevuse ja vaatemängus on tegevus ära nullitud – kuna kogu tõeline tegevus on sunniviisiliselt kanaliseeritud vaatemängu ülemaailmsesse üles ehitamisse. Niisiis see, millele viidatakse kui “tööst vabanemisele” ehk jõudeaja suurenemisele tänapäeval, ei ole ei vabanemine tööst endast ega ka mitte seesuguse töö poolt vormitud maailmast. Ühtegi töö poolt varastatud tegevust ei ole võimalik tagasi saada selle töö tulemusele alistudes. 

28. Isoleeritusel põhinev majandussüsteem kujutab endast ringikujulist isoleerituse tootmist. Selle tehnoloogiad põhinevad isoleeritusel ning toetavad sedasama isoleeritust. Hüved, mida vaatemänguline süsteem suvatseb toota, autodest alates ja televisiooniga lõpetades, teenivad teda ühtlasi relvadena, tugevdades pidevalt tingimusi, mis sigitavad “üksildasi rahvahulki”. Vaatemäng taastekitab oma eeldusi üha suurema konkreetsusega. 

29. Vaatemäng sündis sellest, et maailm kaotas ühtsuse ning modernse vaatemängu tohutu ekspansioon näitab selle kaotuse koletuslikkust. Kogu individuaalse töö abstraktseks muutumine ja toodetava üldine abstraktsus peegeldub perfektselt vaatemängus, mille maneer olla konkreetne on just nimelt abstraktsioon. Vaatemängus maailma osa esitleb iseennast maailmale ja on selle suhtes ülimuslik. Vaatemäng on lihtsalt selle eraldatuse igapäevane keel. Oma üksnes ühesuunalise suhtega on pealtvaatajad ühendatud just selle tsentriga, mis nad üksteisest isoleerituna hoiab. Nõnda taasühendab vaatemäng eraldatud, kuid teeb seda ainult nende eraldatuses. 

30. Pealtvaataja võõrandumine, mis tugevdab vaadatavaid objekte ning mis tuleneb tema enda teadvustamata tegevusest, töötab järgmiselt: Mida rohkem ta vaatab, seda vähem ta elab; mida rohkem ta samastub vajaduse domineerivate kujutistega, seda vähem saab ta aru omaenda elust ja omaenda soovidest. Vaatemängu eemalolekut tegutsevast subjektist väljendab fakt, et indiviidi žestid ei ole enam tema enda omad; need on kellegi teise žestid, kes neid talle esitab. Pealtvaataja ei tunne ennast kusagil kodus, sest kõikjal on vaatemäng. 

31. Töölised ei tooda iseendid, nad toodavad endast sõltumatut võimu. Selle tootmise edukust, küllust, mida see tekitab, kogetakse tootjate poolt riisumise küllusena. Kui nende võõrandunud tooted akumuleeruvad, siis muutub kogu aeg ja ruum nende jaoks võõraks. Vaatemäng on selle uue maailma kaart, mis on identne territooriumiga, mida see kujutab. Väed, mis meid maha on jätnud, ilmutavad ennast meile kogu oma vägevuses. 

32. Vaatemängu ühiskondlik funktsioon on võõrandumise konkreetne valmistamine. Majanduslik paisumine seisneb eelkõige just selle tööstusliku tootmise sektori paisumises. “Kasv”, mida tekitab iseenda pärast arenev majandus, ei saa olla midagi muud, kui just selle võõrandumise kasv, mis oli selle algallikaks. 

33. Kuigi inimolendid on enda poolt toodetavast eraldatud, toodavad nad sellest hoolimata üha kasvava jõuga kõiki oma maailma üksikasju. Nõnda siis avastavad nad ühtlasi, et on ise üha enam sellest maailmast eraldatud. Mida rohkem hakkab nende elu olema nende endi looming, seda rohkem on nad sellest elust välja arvatud. 

34. Vaatemäng on kapital, mis on akumuleerunud sinnamaani, et see muutub kujutisteks.

"Aadama itk" ("Adam’s Lament")

        Los Angeleses läbiviidud muusikaauhindade galal võitis parima kooriesituse kategoorias Grammy dirigent Tõnu Kaljuste ECMi märgi all välja antud heliplaadiga „Aadama itk" („Adam’s Lament”). Plaat on salvestatud aastatel 2009 ja 2011 Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Sinfonietta Rīga, Tallinna Kammerorkestri, Läti Raadio koori ja Vox Clamantise osalusel.

 

 

"Aadama itk" ("Adam's Lament")

https://www.youtube.com/watch?v=UCx-Meklym0

 

 

 Itku, nutulaulu ehk lamentatsiooni all mõistetakse tavapäraselt kirjandus- või muusikateost, mis väljendab leina, kahetsust või kaotusvalu. Kõik mainitud emotsioonid seostuvad intensiivse, ja mis eriti oluline, soovimatu eraldatusetundega. Sellest eraldatusetundest on proovitud üle saada leina väljendamisega, mis võimaldab kaotusevalu kui tunde erinevaid külgi kogedes ja ratsionaliseerides neist teadlikuks saada. Seetõttu võib itkemist vaadelda ka kui erilist maailmaga suhestumise viisi, omamoodi tegevust hinge ja maailma lepitamisel, mille kaudu vaim ennast kogeb.

 

Ka Arvo Pärdi 2009. aastal valminud teost „Aadama itk” võib vaadelda omamoodi hinge enesest teadlikuks saamise loona. Eelkõige väljendub see teose range struktuuri järkjärgulises ilmsikstulekus, mida teose üllatavalt ekspressiivne väljenduslaad ja kohati lausa oratoriaalne retoorika alguses pigem takistab. Ei ole võib-olla ka ülearune öelda, et just teose retoorika võimaldab heliloojal suhestada oma teos (muusika)ajalooga. Seetõttu võib teose retoorilist aspekti seostada ajalikuga, selle taga asuvat ja üldisemalt muutmatutel printsiipidel põhinevat ja kuulajale oluliselt varjatumaks jäävat kompositsioonitehnikat aga ajatuga. 

 

Teose välisilme on tõesti rikkalik. Juba selle algust artikuleerib kontsertlikus (kiriku)muusikas sageli kasutatav võte, kus vastandatakse kaks muusikalist žesti: jõuline, tõusvasuunalisel liikumisel põhinev forte ning lüüriline, intiimne ja laskuvasuunalisel liikumisel põhinev piano. Pole ilmselt juhus, et esimene põhineb vanale prantsuse avamängule omasel punkteeritud rütmil ja hõlmab pigem madalamaid registreid; sellele järgneb rütmiliselt artikuleerimata ja kõrges registris teine kujund. On samuti tähelepanuväärne, et mainitud forte ilmub koos teose algussõnadega „Aadam, kõikide isa” ning sellele vastanduv piano omakorda tekstiga „...sai paradiisis tunda Jumala armastuse sulnidust”. Seega seostatakse sõna Aadam (inimene) pingutuse (tõusvasuunaline liikumine) ja raskepärasusega, paradiis (armastus) aga loomuliku, pingevaba ja lahenenud seisundiga. Teksti ja muusika suhetest rääkimisel on sümptomaatiline ka kohe järgmise lause algus, „Seepärast kannatas ta kibedat valu...”, mis muusikas on artikuleeritud kahest helist koosnevate laskuvasuunaliste, n-ö klassikaliste ohkemotiividega.

 

Samal teemal jätkates võib mainida, et teose esimene olulisem harmooniline murrang leiab aset Aadama äratundmisel (mõttel), et ta on solvanud Jumalat, kusjuures tähelepanuväärne on see, et harmoonia muutub just sõnal „mõte”. Siin viidatakse ilmselt sellele, et sageli on just mõte subjekti-objekti suhte looja ning seega terviku osadeks lammutaja, eraldaja ja eristaja. Ka teose teine analoogiline järsk harmoonia muutus on seotud mõttega, Aadama isikliku äratundmisega sellest, kuidas temast tulevad rahvad saavad paljuks (mõte, mis viis pärispatuni, sünnitab mõtete paljususe), kannatavad (selline paljusus eraldab, põhjustades paratamatult kannatusi) ning elavad vihavaenus (viha, kui mõttest tekkinud, s.o inimlik jõud, millele inimene loodab oma fragmentaarsuse ületamisel). Peatumata teose teksti ja muusika seoste kõigil aspektidel, tuleks aga kindlasti mainida, kuidas on artikuleeritud teose kõige tähtsam sõna - armastus. Viimane on alati seotud dünaamilise vaibumise (piano) ja liikumisega püsivale helile või helidele, s.o sisuliselt kadentsiga. Sellisena on sõna „armastus” ainsana võimeline vaigistama teose retoorilist „tormi” ja muutma nähtavaks teost konstitueeriva struktuuri.

 

Hoolimata rikkalikust kõlapildist oleks ilmselt vale väita, et teose suhe ajalooga väljendub vaid eespool mainitud retoorilistes võtetes. Sellest suhtest rääkides pakub erinevaid tõlgendusvõimalusi ka teose vorm. Ühelt poolt võib teose vormi retooriliselt seostada isegi klassikalise sonaaditsükliga. Aadama esimesele valupurskele, mis sellisel puhul esindaks tinglikult nn peapartiid kogu selle konfliktsuses, järgneb kommentaar: „Tal ei olnudki niivõrd kahju paradiisi [- - -] kaotamsest...”, mis oma distantseerituma ja neutraalsema karakteriga võiks tinglikult esindada kõrvalpartiid. Mõlemad „partiid” kokkuvõetuna esindaksid aga sonaaditsükli esimese osa retoorilist reaalsust. Mainitud „osale” järgnevat alalõiku („Siin maa peal tundis Aadam vaid igatsust...”), mis suuresti põhineb Aadama monoloogil („Mu hing igatseb...”), saaks aga seostada sonaaditsükli teise, aeglase osaga, sest selle sisemine konfliktsus on sellele eelneva lõigu konfliktsusest oluliselt väiksem. Sellele omakorda järgnev lõik („Suur oli Aadama kurbus...”) põhineb instrumentaalpartiides kiirel ja rahutul rütmijoonisel, mis viib mõtted sonaaditsükli kolmandale osale - scherzo’le. „Scherzo” kasvab omakorda üle lõpulõiguks (viimase „osa” saabumine leiab aset hiljemalt Aadama repliigis „Rahvad tulevad minust...”), mis järgib võrdlemisi täpselt esimese lõigu narratiivset loogikat ja toob selle tõttu taas esile teose „põhiprobleemi”. Erinevalt teose alguslõigust leiab see siin aga vähemalt puhtmuusikaliselt mõistetuna teatava lahenduse (teost lõpetav kadents). Seega võib kirjeldatud lõiku retoorilisest seisukohast päris hõlpsasti seostada sonaaditsükli finaaliga. 

 

Teiselt poolt võib „Aadama itku” puhul rääkida ka iseloomulikust sümmeetrilisest vormist, mida on kasutanud näiteks Bach mõnes oma kantaadis. Sellise nurga alt vaadelduna moodustaks teose sümmeetriatelje juba mainitud Aadama monoloog. Sellega piirnevad mõlemalt poolt mõnevõrra liikuvamad lõigud, millest esimene on eespool mainitud „kõrvalpartii” ja teine „scherzo”. Teost raamivaid lõike (st kõrvalpartiile” eelnevat ja „scherzo’le” järgnevat lõiku) ühendavad aga mõlemas sisalduvad ja analoogiliselt artikuleeritud Aadama repliigid.

 

Selline mitmekülgsus pakub teose tõlgendamiseks palju võimalusi, mida Tõnu Kaljuste, praeguseks hetkeks ainuke teost esitanud dirigent, on osanud ka arvestada. 

 

Teater. Muusika. Kino
Oktoober 2010 (№10)

Kerri Kotta