magu

        Magu võtab vastu väljast tulevad muljeid. Ta peab esmaseid muljeid seedima. Harmooniliseks eluks vajame me lisaks ainelisele toidule ka vaimutoitu - muljeid elust. Selleks, et muljeid optimaalselt töödelda, on vaja avatust, valmisolekut ja loobumisvalmidust.

Vaimne küllastus väljendub ka kehaliselt. Seda väljendavad ka kõnekäänud nagu "see uudis on mul nagu kivi kõhus" või "see uudis röövis minult söögiisu". Magu reageerib lahendamata konfliktidele täiskõhutundega. Ta mässab, ei taha kõike alla neelata, kõike seedida, olgu selleks siis ebaõiglane käitumine, alandus, suutmatus end kaitsta jne. 

Maohaigel on vastumeelsus uute muljete vastu, sest ta ei saa juba olemasolevategagi hakkama. Seejuures peavad uued muljed jõudma tema sügavaima minani, vastasel korral muutuvad need talumatuks koormaks.

Kõige olulisem on vabaneda suutmatusest kriitikat taluda, töödelda ja seedida. Maovaevustes on süüdi ka usk maailma ebaõiglusesse või sellesse, et teid ei armastata ega tunnustata piisavalt. Kes sellist tunnet vaimselt seedida ei suuda, see peab seda kõhus töötlema.

Magu on ka hindamisvõime, mis on üks 12 hingeväest, asupaik ja kõhuvaevused viitavad selle võime väärkasutamisele. Samal põhjusel võib meil ärritusest või jälestusest paha hakata.

Maovaevustega inimesed on enamasti vaikivad kannatajad. Sellised inimesed ei suuda oma konfliktide, probleemidega ja agressiivsusega rinda pista, neid töödelda ja lahendada. Maohaige surub oma tundevõime teadvusest välja ja nii peab magu lisaks toidule ka tundeid töötlema ning viimaks võtavad kroonilised konfliktid maolimaskesta muutuste näol gastriidi kuju ja viivad endaseedimiseni. 

Tüüpiline maohaige on auahne, vähenõudlik, püüdleb kõrgete eesmärkide poole, kuid tunneb samas, et teda ei armastata ja kompenseerib oma oraalseid vajadusi pideva suitsetamisega.

Tegelikult peituvad temas sügavalt juurdunud agressioonid keskkonna vastu, mida ta enamasti välja ei näita või millest ta enam teadlikki pole. Kui keegi oma agressiivsust välja ei ela, siis muutub see kehalisel tasandil ülehappesuseks. Selline haige vajab oma tunnete väljaelamiseks hingelist turvalisust, sest muidu ta seda ei julge, kartes armastusest ilma jääda.

Maohaige ei luba endale ühtki konflikti. Ta tahaks pigem laps olla, kes saab oma pudru, söögi, mis on käinud läbi vaid kergeid osakesi läbi laskvast sõelast. Sellise dieettoiduga püütakse üksnes tegelikkuse eest põgeneda, sest põgenemises nähakse väljapääsu karmist tegelikkusest. 

Maohaigel on allasurutud soov olla armastatud, kuid ta ei suuda muljeid õigesti seedida. Kui tundeid või agressioone ei suudeta välja elada, toob see lõpuks kaasa maovaevused. Seejuures suunab haige agressiooni enda vastu. Maohaige peab õppima endale oma tundeid teadvustama ja konflikte teadlikult läbi töötama.

nägemine

LÜHINÄGELIKKUS

Lühinägelikkus on hirm välise maailma avalduste ees. Kes elu tõsiasjadele silma ei taha vaadata. Lühinägelikkus võib tabada ka seda, kes ei õpi elu ülesandeid lahendama. Lühinägelikkus esineb eriti tihti nooruses, sest noortel napib veel haaret ja avarat pilku. Noortel on huvid sageli ainult olevikus ja seepärast puudub neil kaugelenägev pilk. Ent lühinägelikkus võib kahekümnendates eluaastates tunduvalt väheneda sedamööda, kuidas avardub pilk.

Silmi, nagu ka muid organeid, mõjutavad sümpaatiline ja parasümpaatiline närvisüsteem (sümpaatiline = autonoomne närvisüsteem; parasümpaatiline = vegetatiivsele närvisüsteemile vastupidist mõju avaldav närvisüsteem). Lühinägelikud inimesed on sageli "parasümpaatilised" ja seega vähem emotsionaalselt ärrituvad, kannatlikumad ja korralikumad. Neil on kalduvus välistest asjadest eemale tõmbuda, et keskenduda sisemisele arengule.

Lühinägelik inimene võib lähedalasuvaid asju päris hästi näha, samal ajal kui kauged häguseks jäävad. Oma osa mängivad stress ja sisemine saavutussurve. 

Sageli on lühinägelikel inimestel selgelt ahas vaimne hoiak, hirm tuleviku ees, hirm või soovimatus võtta täielik vastutus enda elu eest. Enamasti on see seotud häbelikkuse või sissepoole pööratusega.

Lühinägelikke on arvukamalt just haritlaste hulgas. Sellest võib järeldada, et lühinägelikkus on seotud elu eriti pingsa uurimisega. Ent võib olla ka vastupidi, nimelt loeb endassetõmbunud inimene rohkem ja on seetõttu haritum, kusjuures rõhutatult täpne uurimine vaid süvendab lühinägelikkust.

Lühinägeliku inimese keha puhul võib täheldada, et varem sageli kogetuga, nagu hirm, ehmatus jpt tunded, pole toime tuldud ning need on lihastesse talletatud ja sinna sisse jäänud. 

Selliste inimeste rinnak takistab sissehingamist enne, kui tugevad tunded sisemusse jõuavad. Seega pole lühinägeliku peamine lihasblokeering mitte silmades, vaid kehas ja pärsib energiavoo enne silmadesse jõudmist. Kui kokkutõmbumisfaas jääb püsima ja retseptiivne (vastuvõtmine) pärsituks, siis võib tagajärjeks olla lühinägelikkus.

Võib öelda, et lühinägelikkus väljendab alati tugevat subjektiivsust. Inimene kaldub nägema kõike oma mätta otsast. Seejuures sunnib lühinägelikkus viimaks ennast vaatama, et lähedalasuvat selgelt näha ja seepärast sunnivad sümptomid teda endaga tegelema, et võiks viimaks jõuda enesetunnetuseni. See ei tähenda, et ta keskenduks endale, seaks ennast kõige keskpunktiks ja muutuks egotsentriliseks ilma end tegelikult tajumata, sest tõde ja tegelikkus on ebamugavad. Lühinägelikkus on alati üleskutse endale tõeliselt otsa vaadata ja ennast tajuda ning teha sellest hädavajalikud järeldused.

Lühinägelik enamasti ei mõista seda üleskutset ja tõmbub endasse ilma end mõistmata. Nii muutub ta pelglikuks, emotsionaalselt pärsituks ja hingetuks. Teda on raske ärritada ja ta kontrollib oma tundeid teistest tugevamini. Sotsiaalses plaanis on ta viisakas ja hinnatud kui normaalne inimene. Ta kas väldib ebakõlasid või talub neid kurtmata ja kannatlikult, märksa kauem, kui on normaalne.

Eri rahvaste võrdlemine näitab, et Hiinas on lühinägelikke kolm korda rohkem kui kaugelenägelikke, samal ajal kui Jaapanis on lühinägelikke koguni kuus korda kaugelenägelikest enam. Täpsemalt öeldes on üle 50% jaapanlastest lühinägelikud. See on kõrgem näitaja, mida ühe rahva juures on täheldatud, kuid see muutub mõistetavaks, kui mõelda, et jaapanlaste kasvatuse juurde kuulub enda tunnete varjamine naeratuse taha, teistele mitte vastu vaidlemine ja alistumine rühmale või ühiskonnale.

Kes aga õpib vallandavat tegurit võtma nii, nagu see on, selle puhul peaks faktori kõrvaldamine või vähemalt nõrgenemine tooma lühinägelikkuse vähenemise või lausa selle kadumise.

Mitmed nägemisterapeudid kasutavad oma praksises hingamisteraapiat ja erilisi kujutlusvorme. Oma praktikas olen kasutanud peamiselt reinkarnatsioonitehnikaid, sest alati pärast minevikku süüvimise seanssi, kus nägemisprobleemidest polnud juttugi, sümptomid kas kadusid või vähemalt leevenesid. Muidugi tekkis ka uus vaatenurk asjadele, mis mõjutavad otseselt silmi.

Neil teraapiatel on üks viga: neid saab kasutada vaid siis, kui vale suhtumine on juba tekkinud. Märksa olulisem oleks hingelis-vaimset hoiakut õigeaegselt mõjutada, et takistada väärarusaamade kujunemist. Seda võib saavutada hirmudevaba elu või tekkinud hirmude silmapilkse lahendamise ja kõrvaldamisega.

KAUGELENÄGEVUS

Kaugelenägev inimene näeb kaugeid asju paremini kui lähedalasuvaid, kuid ei näe neid selgelt. Sel on kaks põhjust:

1.  silmamuna lühenemine;

2.  läätse kõvastumine.

Teisel juhul räägime vanadusega kaasnevast kaugelenägevusest, sest suuremal osal inimestest muutub silmalääts neljakümnenda ja viiekümnenda eluaasta vahel jäigemaks ning nende võime lähedale näha halveneb. Kes on nooruses lühinägelik, sel võib toimuda korrektsioon ja kaheksakümneselt võib ta hõlpsalt väikest kirja lugeda.

Üldise kaugelenägevuse puhul tuleb silmas pidada, et keha muutub allasurutud solvumisest jäigaks ja see häirib või blokeerib väljahingamisfaasi. Tal on tugev ekstravertne hoiak, millel kasvatus, välismõjud ja ühiskondlikud tavad ei lase esile tulla ning see ladestub teatud määral lihastesse.

Kaugelenägevus näitab, et inimene on vajaliku avarapilgulisuse saavutanud oma elukogemuste põhjal ja sellega seonduv tarkus on realiseeritud vaid kehalisel tasandil, seega on avarapilgulisus arenenud ilma vastava avara maailmanägemiseta. 

Selline jäikus hingelis-vaimsetes hoiakutes väljendub east tingitud kaugelenägevuses ja näitab, mida tegelikult vajaka jääb. Elus tõeliselt olulised asjad peavad seisma teadvuse keskpunktis. Inimene peab säilitama oma hingelise ja visuaalse liikuvuse ning vältima paindumatute hoiakute ja harjumuste teket, sest see mõjutab tema silmi.

madal vererõhk

        Madala vererõhuga inimestel on raske keskenduda, pea hakkab kergesti ringi käima ja vahel nad lausa minestavad, sest elutähtsad organid, eelkõige aju, ei saa piisavalt verd.

 

Selline teadvusetus on samaaegselt märk sellest, mis tegelikult puudu on. Madala vererõhuga inimene püüab konflikte vältida, ta ei püüa end maksma panna, vaid püüab konfliktist pääseda ja tõmbab ka oma vererõhu alla. See toob sageli kaasa perifeersed vereringehäired, mis väljendavad soovimatust millegi ebameeldivaga kokku puutuda. Tekib vastuolu, mis äärmuslikul juhul võib viia teadvuse kaotuseni, et nii vastutusest vabaneda. Madala vererõhuga inimene pole kindlameelne, ei taha probleemidega ise tegeleda ega lahendada esilekerkivaid probleeme.

 

Ta ei taha tegeleda ega kindlat seisukohta võtta, pehmendades ülesandeid ja sageli ka seksuaalsust, mis omakorda on tihedalt vererõhuga seotud. Madala vererõhuga inimene tõmbub tagasi teadvustamatusse.

 

Madala vererõhu puhul tuleks pöörata tähelepanu kehalisele aktiivsusele. Seejuures tuleks eelistada jooksmisele jõutreeningut, sest küsimus pole mitte niivõrd aktiivsuses kui just soorituses. Iga päev peab pulss vähemalt kümne minuti vältel olema 130. Vahelduv külm ja soe dušš, massaaž harjaga südame suunas ja toekas soolane hommikusöök on samuti abiks.

 

Vereringele mõjuvad viis kerget söögikorda paremini kui kolm toekat. Väike kogus alkoholi ei tee paha, kuid suurem kogus alkoholi teeb kahju, sest see avardab veresooni ja veri voolab veelgi loiumalt. Tihtipeale on abi mustast kohvist, kuid mitte kõik ei talu seda ja stressi korral teeb kohv mitte reipamaks, vaid uimasemaks. Samuti tuleb rohkelt juua, sest sageli on vedelikutarbimine nii madal, et see hakkab vereringet pärssima.

 

Kuid tõeliselt abiks on suhtumise muutmine. Madala vererõhuga inimene peab õppima kõige ebameeldiva eest mitte põgenema, sest iga puudujääk on ka terendav võimalus ja ülesanne. Meie ülesandeks on aga igast puudujäägist õppida. 

 

Tuleb tunnistada, et madala kui ka kõrge vererõhu puhul napib meil baasusaldust. Selline baasusaldus tekib enne inimese sündi ja seda on hiljem väga raske omandada, kuid just see ongi antud juhul meie ülesanne. Me peame mõistma, et elu püstitab meie arenguks vajaliku ülesande ja saatuse eest põgenemine sunnib sama õppetundi karmimalt kordama, kuni me ei saa enam pageda ja peame elu ülesande täitma.

 

_____________________________________________________________________________

 

Jüri Kaik MD, PhD, FESC, professor, TTÜ Tehnomeedikumi kardioloogiakeskuse direktor.

 

Madal vererõhk pole haigus, nagu seda on kõrge vererõhk. Alanenud vererõhk on inimese omapära, mis üldjuhul arstiabi ei vaja.

Pole olemas ideaalset vererõhku, see on kas kõrgenenud või mitte, ütleb kardioloogiakeskuse direktor Jüri Kaik. Kõrgest vererõhust saab rääkida, kui ülemine rõhk on rohkem kui 145 mm ja alumine üle 90–95 mm. Alanenud vererõhu puhul seesuguseid kriitilisi piire pole. Kui kõrge vererõhk vajab pidevat jälgimist ning vahel ka regulaarset ravi, siis madala vererõhu korral aitab aktiivne eluviis. Alanenud vererõhuga harjub inimene ära ja tunneb end tavaliselt hästi.

 

Madala vererõhu puhul tuleb ette verevarustushäireid. Need annavad kõige sagedamini tunda külmetavate käte ja jalgadena, aga ka seedimisprobleemidena. Häiritud võib olla ka naha verevarustus: ärritudes nägu kas kahvatub või lööb punetama, võivad esineda kuumahood. See on tingitud asjaolust, et madala vererõhu korral piirab organism verevarustust talle eluliselt vähem tähtsatena tunduvates kohtades – üldjuhul jäsemetes ja seedetraktis. Eluliselt tähtsaid kohti võib aga organism samas vahetevahel koguni üle varustada – tekib näoõhetus, otsmik higistab jne. 

 

Ebameeldivustest aitab üle sportimine, enese liigutamine. Ka soovitatakse madala vererõhu puhul rohkem vedelikku juua, süüa võib keskmisest soolasemat toitu. Vere paneb käima paar-kolm tassi filtrikohvi päevas (kannukohv tõstab liialt vere kolesteroolitaset).

Kroonilise väsimuse sündroom
 
Alates 1988. aastast on eraldi haigusena diagnoositud CFSi ehk kroonilise väsimuse sündroomi, millega sageli kaasneb madal vererõhk. Haigus esineb umbes 400 inimesel sajast tuhandest. Seega peaks Eestis olema ligi 6000 CFSi põdejat. Kahjuks jääb aga see haigus tihti diagnoosimata ning ravimata.

Kroonilise väsimuse sündroomi sümptomid on peale madala vererõhu ka pidev väsimus, unisus, peapööritus ja lihasevalud. Miks CFS tekib, seda veel täpselt ei teata. See võib olla põhjustatud kas viirusest, bakteritest, geneetilisest eelsoodumusest või keskkonna mõjutustest. Uurimuste käigus on selgunud, et näiteks antidepressandid ja B12-vitamiin sel puhul abi ei anna, kuid näiteks rosmariinipreparaadid on suutnud CFSi sümptomeid leevendada. 

II tüübi diabeet

        See on nn vanadusdiabeet. Ilmneb reeglina pärast 40. eluaastat ja selle all kannatab 90% diabeetikutest. Vanadusdiabeedi puhul mängivad olulist rolli eeldused. Selle vallandajaks on reeglina ülekaal. Keha toodab küll insuliini, kuid seda mitte piisavalt.

Diabetes mellitus ehk melliitdiabeedi puhul ei omasta keha toidust suhkrut ega suuda seda töödelda. Suhkur on armastuse ja poolehoiu sümbol. Vanavanemad väljendavad oma armastust lapselaste vastu maiustustega, ülekaalulised lohutavad end maiustustega ja peletavad üksindust. Suhkur on seega positiivsete tunnete, armastuse ja poolehoiu sünonüüm!

Suhkruhaige kehaline reaktsioon näitab, et ta suudab poolehoidu ja armastust (selle materiaalne vorm on suhkur) vastu võtta, kuid mitte omastada. Ta ei suuda ümbritsevate poolehoidu ära seedida. Kuigi tema veresuhkru näitaja on kõrge ja ta kannab endas piisavalt armastust, ei oska ta sellega midagi peale hakata ja annab selle puutumatult jälle ära. Maiustustega püüab ta asendada seda, mis tal tegelikult puudu on, ta suunab oma elu ja tegevuse asendustasandile. Aga nagu ka maiustuste puhul, jääb sellest kibe kõrvalmaitse.

Suhkruhaige tõrjub poolehoidu ja armastust, kuid samal ajal ta vajab seda. Ta loobub sellest kas teadlikult või alateadlikult, keeldudes seda vajadust tunnistamast. Nii kaotab ta võime armastust vastu võtta ja viimaks seda ka ise ilmutada. Kes elu "magusast poolest" sel viisil eemale tõmbub, muutub paratamatult "hapuks".

Melliitdiabeedi vallandajaks on sageli kriis, šokk või mõni olukord, mis nõuab kogu isiksuse uut korraldust ja organiseerimist, kus inimene peab endaga rinda pistma. Individuaalsed diabeedi vallandavad tegurid võivad olla sama mitmekesised nagu elu ise.

Näiteks võib töötuks jäämine tekitada mehes tunde, et perekond ei hinda teda enam. Enda arvates polegi ta enam ümbritsevate poolehoidu väärt, sest ta on perekonna toitjana ebaõnnestunud. See olukord võib mõjuda nii, et ta ei taha tõepoolest enam oma perekonna armastust ja poolehoidu vastu võtta ja hiljem ei pruugi ta seda suhkru kujul enam suutagi.

Teine näide minu praktikast. Viieteistkümneaastane nooruk haigestus ootamatult diabeeti. Vanematega rääkides sain teada, et noorukit ümbritsevad pidevalt vanavanemad ja arvukad sugulased. Ent suguseltsis valitsesid vastuolud ja peagi ei teadnud nooruk enam, kuidas "paha" tädi hellitustesse suhtuda või kelle korraldusi täita. Tal olid sõna otseses mõttes armastuse hindamise häired.

Diabeet näitab, et ma ei suuda elu magusamat poolt, armastust ja naudinguid, vastu võtta, sest arvan, et pole poolehoidu ara teeninud. Arvan, et ma pole armastust ära teeninud, sest see ei tundu minuga kokku kuuluvat. Mul napib armastamisvõimet (sageli on selle põhjuseks analüüsimata pettumus) ja nüüd ei julge ma oma armastust või soove tunnistada. Ma olen asendustoidul.

Ülekaal näitab, et ma vean endaga kaasas midagi ülearust või üritan olla midagi enamat või teistsugune, kui ma tegelikult olen. Nii omandan ma teistsuguse vormi, sest ma olen oma tegelikust vormist lahti öelnud.

Teil tuleks endalt küsida, kuidas on lood enesehinnanguga, kui armastamist väärivaks te end peate. Kontrollige, kui armastamisvõimeline te olete. Vallandajaks on sageli hirm seksuaalsuse ees või pettumus partnerlussuhetes. Kui olete reaktsiooni põhjusele jälile saanud, siis saate ka käitumist samm-sammult muuta. Siin peituv üleskutse on aga alati ennast armastada ja mõista, kui armastamist väärt ja ainukordne te olete. 

Iga inimene on ainukordne olend, kellel on tähtis ülesanne ja eesmärk. Kes võtab omaks enda olemuse, see saab omaks võtta ka armastuse ja rõõmu. Tal pole enam enda vastu välja astuda ja ta võib lubada endale luksust enda elu nautida.

rasvumus ja ülekaal

        Keha ja hinge vastastikune seos kajastub eriti selgelt söömisharjumuste puhul. Juba imikule pole toitumine mitte üksnes ühe põhivajaduse rahuldamine, vaid ka armastuse ja hoolitsuse tunnetamise mõõdupuu. See seos säilib tugevamal või nõrgemal kujul kogu elu vältel.

 

Kui tunneme hilisemas elus, et meid ei armastata piisavalt või napib meil turvalisust, siis sunnib meid ürgne instinkt meid rohkem sööma, et võiksime taas kogeda algset turvalisust. Muidugi ei vaigista söömine armastusenälga. Pärast sööki oleme küll täissöönud, kuid mitte rahuldatud. Sisemine tühimik jääb püsima. Selle mehhanismi käivitavad ka igavus ja rahulolematus. Tegelikult januneme armastuse, tunnustuse ja turvalisuse järele.

 

Igatsus helluse ja läheduse järele väljendub kehaliselt näljana ja nälja vaigistamise käigus suureneb keha kontaktpind, mis tagab suurema võimaluse, et meist on suurenenud kehamassi arvel võimatu mööda vaadata.

 

Söömistungi varjus peitub alati nõrk mina, mida on vaja väliste vahenditega kompenseerida, kuid mis loomulikult ei paku mingit lahendust. Inimene õgib oma hirmu ja pettumuse enda sisse ning püüab oma sisemist tühjust söögi abil täita. Sagedamini toimub see siis, kui juba vanemad käitusid samal viisil. Süües kogetakse rahulolematust, hirmu, pettumust, kurbust, ebakindlust, frustratsiooni, üksindust, pinget, depressiooni ja armastuse vähesust. Tegelikult otsib inimene aga hoopis kontakti, turvalisust, hellust, edu, tunnustust ja armastust.

 

Ülekaaluline kannab endaga kaasas asju, mis muudavad ta elu raskeks - ennekõike on see vale minapilt. Sügavamal sisimas ta muidugi teab, et tegelikult pole ta selline. Ta tõrjub oma tegeliku olemuse eemale. Seetõttu ei saa eluenergia vabalt voolata, lahendamata probleemid kuhjuvad välise kehamassina ja teevad elu kahekordselt raskeks. Tuleb õppida fassaadi maha lammutama, blokeeringuid kõrvaldama, rollide mängimist lõpetama ja kaitsemüüre kõrvaldama.

 

Ülekaalulisel pole vaja püüda teistsugune olla või ümbritsevat muuta, vaid olla lihtsalt tema ise. Kui ma olen täiesti mina ise, siis pole mul vaja olla tähelepanu keskpunktis, sest kõik ei tiirle enam minu väikse mina ümber, vaid ma elan oma olemuse keskmes, puhkan iseendas, olen oma elu keskpunkt ja lasen teistel olla nii, nagu nemad seda on.

 

Samuti tuleb loobuda mis tahes mõõdupuudest ja püüda mitte olla teistsugune või tähtsam, vaid lasta endal viimaks olla mina ise. Ennast tuleb võtta sellisena, nagu te olete ja selle üle rõõmustada. Endale ei tohi survet avaldada, sest see häirib sisemist harmooniat.

 

Ärge võtke elu enam nii raskelt ja tunnistage, et elu tahab olevikku tõepoolest heaks muuta. Mõelge sellele, et teil pole hea olemiseks vaja midagi teha, te juba oletegi seda.