ego kaitsemehhanismid

        Et paremini mõista ego kaitse olemust, läheb kindlasti vaja teoreetilisi teadmisi, aga ka oskust jälgida nii ennast kui teisi. See aitab parandada suhtlemis- ja eneseregulatsiooni oskust ning mõjutab sedakaudu ka meie stressitaset. Ego kaitsemehhanismide tähtsust ei tohiks niisiis kunagi alahinnata.

 

Ego kaitsemehhanismidega on tegelenud mitmed silmapaistvad teadlased, nagu Sigmund Freud, tema tütar Anna Freud, Ameerika psühhiaater George Vaillant ja paljud teised. Isiksust käsitledes kasutas Sigmund Freud mõistet kaitse esimest korda 1894. aastal. Freudi määratluste kohaselt on ego kaitsemehhanismid alateadlikud psühholoogilised protsessid, mis võimaldavad inimesel kohaneda ennast psüühiliselt kahjustamata. Tekib ju elus ikka stressisituatsioone - konflikte, kus enesehinnang lööb kõikuma ja inimene hakkab tundma ärevust. Kuigi kohanemisprotsessiga kaasneb mitmesuguseid emotsioone, ongi just ärevus neist üks olulisemaid, sest ärevus on seotud ebastabiilsuse tekkega egos. Et mitte tunda liigselt negatiivseid emotsioone, mis on seotud oma egoga, lülituvadki tööle ego kaitsemehhanismid.

 

Kiirelt ja märkamatult

 

Ego kaitsemehhanisme rakendatakse tugevate tundepuhangute ehk afektide ohjamiseks äkiliste elukriiside korral, nagu näiteks lähedase surm. Ent ego kaitse aitab ka taastada emotsionaalset tasakaalu bioloogiliste impulsside muutuse, olgu siis suurenemise või vähenemise korral, nagu juhtub näiteks puberteedieas või menopausi ajal. Ego kaitsemehhanismid aitavad säilitada enesekujutlust, näiteks pärast operatsiooni või kallaletungi, kui mingi kehaosa kuju on oluliselt muutunud. Ja sama mehhanism toimib ka igapäevaselt, aidates toime tulla konfliktidega, millel näib puuduvat lahendus.

 

Ego psühholoogilistes kaitseprotsessides osalevad mitmesugused psüühilised funktsioonid, nagu tähelepanu, taju, mõtlemine, emotsioonid. Ego kaitsete aktiveerumisel võib inimese juures sageli täheldada ka enesekindlusetust, umbusklikkust, kartlikkust, mitmesuguseid psühhosomaatilisi ilminguid, nagu higistamist, lihaspinget, südamerütmihäireid jms. Selle tagajärjel muutub inimese psüühiline tegevus ja käitumine. Aga mõni ego kaitse võib käivituda ka ilma nende tundemärkideta.

 

Samas tuleb rõhutada, et inimene ei hakka mitte kunagi endale teadvustama - nüüd rakendan ego kaitset, et paremini end tunda. Ego kaitsemehhanisme kasutame kiirelt ja iseendale märkamatult. Mõistagi, sest igale inimesele on väga tähtis, et ta säilitaks väärikuse nii iseenda kui kaaslaste silmis. Mida nõrgemaks muutub ego, seda intensiivsemalt ja rohkem me ego kaitseid rakendame. Psüühiline pinge ja ärevus soodustavad ka ego kaitsete arengut ja nende kasutamist. Näiteks hirm karistuse ees ("Mida nüüd minuga tehakse?"), häbi ("Mida teised inimesed minust mõtlevad?") ning süütunne ("Mida peaksin iseendast mõtlema?") käivitavad ja arendavad ego kaitseprotsesse spetsiifilisel viisil.

 

Mõte muudab emotsiooni

 

Tänapäeval defineeritakse ego kaitsemehhanisme kui automaatseid psühholoogilisi protsesse, mis kaitsevad isiksust ärevuse ning sisemiste ja väliste ohtude ehk stressorite teadvustamise eest. Ego kaitsemehhanismid kujutavad endast kognitiivseid strateegiaid konflikti või mis tahes muu stressiolukorra lahendamiseks.

 

Kognitiivses psühholoogias ja teraapias on tuntud tõde, et muutes tunnetust ja mõtlemist, muudame ka oma emotsioone. Oluline on see, millise tähenduse me stressorile omistame. Ego kaitsemehhanismid aitavad psühhotraumat ületada mitmel viisil. Näiteks vähendavad nad traumeeriva faktori tähtsust ("Ma vaatan sellele hoopis uut moodi!"); tõstavad enesehinnangut ("Minu jaoks ei oma see mingit tähendust!"); vähendavad ebaedukate tegevuste hinda ("Ega ma seda eriti ei tahtnudki!").

 

Emotsionaalse stressi vältimiseks ja vähendamiseks käivituva alateadliku ego-kaitse käigus muutub ka reaalsuse tunnetamine - inimene hakkab iseend ja ümbritsevat tajuma moonutatuna. Ja seda just selles suunas, et tema ego säilitaks oma tähtsuse või selle väärtus veelgi tõuseks. Mida küpsem on ego kaitse, seda väiksem on reaalsuse moonutus.

 

Tähtis on jälgida ka ego kaitsete kasutamise konteksti. Näiteks kui vähihaige eitab oma rasket haigust, aitab selline suhtumine tal säilitada positiivset meeleolu ja soodustab seega immuunsüsteemi tegevust. Juhul kui me aga eitame oma ebaedu tööl, ei võimalda selline käitumine meil oma vigu parandada ja võib viia töökoha kaotuseni. Seega - ühtegi ego kaitset ei ole õige hinnata arvestamata olukorda, kus seda kasutatakse.

 

Väga tähtis on veel ka tähele panna, kui kaua üht või teist ego kaitset kasutatakse. Aktiviseerides eituse vahetult pärast teadet katastroofilisest sündmusest, aitab see meil traumeeriva olukorraga alguses kergemini kohaneda ja omab positiivset tähendust. Kui aga selle negatiivse sündmuse eitus venib liiga pikaks - mitmele nädalale või isegi kuule - põhjustab selline ego kaitse juba objektiivsest reaalsusest eemaldumist. See aga takistab kohanemisprotsessi.

 

Ego ja iseloom

 

Orienteerumine ego kaitsemehhanismide valdkonnas ei ole lihtne ja vajab mõningate psühhoanalüütiliste põhitõdede tundmaõppimist. Kindlasti on aga iga keerulist nähtust võimalik ka lihtsustatult kirjeldada. Tänapäeval on uuritud seoseid iseloomu ja ego kaitsemehhanismide kasutamise vahel. Teadlased on leidnud, et projektsiooni ilmneb sageli inimestel, kes kaaslasi ja ühiskonda kergesti süüdistavad. Tugev kärsitus, impulsiivsus, kontrollimatus käitumises on seotud eelkõige regressiooni kasutamisega. Eitust esineb isiksustel, kes on vähekriitilised, usaldavad, sisendatavad, romantilised ja kergesti petetavad. Eluliste probleemide ja takistuste korral ei taju eitust eelistavad inimesed eriti ohtu ning sotsiaalsetes suhetes püüavad hoiduda konfliktidest. Vastandreaktsiooni esilekerkimisega seostuvad karakterijooned on altruism, kohusetundlikkus, täpsus, usuline ja kõlbeline karmus. Asendamise kui ego kaitsemehhanismiga seostuvad karakterijooned on aga agressiivsus, küünilisus, provokatiivsus. Järeldatakse, et hüsteerilisel inimesel esineb sageli asendamist ja dissotsiatsiooni. Kõige dramaatilisemaks ego kaitseks peetaksegi dissotsiatsiooni, mis tähendab, et stressist vabanemiseks kasutab inimene oma karakteri ja identsuse tahtlikku muutmist. Siia alla kuuluvad erinevad religioossed riitused ja ekstaasid, lühiajaline keeldumine oma tegude eest vastutada jne. Sageli eitavad dissotsiatiivsete häiretega inimesed probleeme ja raskusi, mille olemasolu on kõrvaltvaatajale ilmselge.

 

Psühholoogias on teada, et ego kaitsemehhanismid arenevad aastate jooksul. Järk-järgult kujunevad lapsel psühholoogilised kaitsed, mis võimaldavad tal psühhotraumeerivate olukordadega paremini kohaneda. On ju selge, et juba väikelapsel tuleb kogeda, et kõiki tema soove ei rahuldata. See tekitab temas ärevust, aga soodustab ühtlasi ego kaitsete arengut ja nende kasutamist. Uuringud on näidanud, et isegi juba esimesel eluaastal ilmneb väikesel lapsel eitamist, mis kõige algsemas ja lihtsamas vormis seisneb silmade sulgemises - eesmärgiga, et väline maailm lakkaks eksisteerimast. Eitamine võib esineda ka protesti, äraütlemise või opositsioonina, mis on seotud eneseteadvuse arenguga. Mõistagi, kõik see toimub alateadlikult. Ka regressioon kui tagasilangus varasemale arenguetapile võimaldab väikelapsel saada oma vanematelt suuremat hoolitsust ja tähelepanu. Väiksemat last hellitatakse ju tunduvalt rohkem kui suuremat. Sirgudes hakkavad lapsel arenema mälu, mõtlemise ja kujutlusega seotud kaitsemehhanismid. Samas ei tohiks kunagi alahinnata lähedaste inimeste ja kogu sotsiaalse keskkonna mõju lapse iseloomu ja tema ego kaitsemehhanismide kujunemisele. Mida vanemaks saab laps, seda keerulisemaid ego kaitsemehhanisme ta kasutama hakkab. Näiteks nooremas koolieas kasutatakse sageli identifikatsiooni, mis tähendab, et matkitakse kuulsaid inimesi (filminäitlejaid, lauljaid), püütakse olla nende sarnane. Mõistagi tõstab see kõik noore inimese enesehinnangut.

 

Ego kaitsete tasandid

 

Ego kaitsemehhanisme on küpsuse poolest jaotatud väga mitmeti. Tabelis toodud põhjalik ja ülevaatlik jaotus, kus on tegemist seitsme tasandiga, on vaid üks võimalikke. Tuleb märkida, et kõige patoloogilisem neist on esimene ehk düsregulatiivne tasand, kus eitatakse ja moonutatakse tugevalt välist reaalsust. Nii kaitsevad oma ego tavaliselt lapsed, aga ka inimesed, kes kalduvad elama illusoorsetes unistustes või kellel esineb psühhoose. Ka teise, kolmanda ja neljanda ehk tegutsemise, kujutluse olulise moonutamise ning mittetunnistamise tasandil rakenduvad ebaküpsed kaitsemehhanismid, mida kasutavad enamasti noorukid ja isiksushäiretega inimesed. Viienda ja kuuenda ehk kujutluse kerge moonutatuse ja kompromissi tasandi kaitsemehhanisme eelistavad ärevushäirete all kannatavad inimesed. Ka mitmesuguste argielu psühhopatoloogiate, näiteks hüsteeriliste reaktsioonide korral kasutatakse sageli viimati mainitud kaitseid. Tuleb märkida, et need psühholoogilised kaitsed tekitavad kannatusi rohkem inimesele endale kui kaaslastele.

Kõige küpsemad on seitsmenda ehk kõrge adaptiivsuse tasandi kaitsemehhanismid. Nende rakendamisel on inimene ise kõige teadlikum, tunnetades adekvaatselt nii ennast kui ümbritsevat. Kuna selle tasandi kaitsed on enam teadvustatud, on nad ka kõige lähedasemad toimetulekumehhanismidele.

Ego ja toimetulek

 

Niisiis eristatakse lisaks ego kaitsemehhanismidele tänapäeval veel adaptatsiooni- ja toimetulekumehhanisme, sest ego funktsioneerimise eesmärgiks ongi ju paremini kohaneda ümbritsevaga. Toimetulekuprobleemidega on hakatud tegelema üha intensiivsemalt ning on leitud, et toimetulekumehhanismidele on eelkõige iseloomulik teadvustatus, kuigi sedagi ei saa väita absoluutselt. Tuleb ka rõhutada, et toimetulekumehhanismide tundmaõppimisele eelnesid just ego kaitsemehhanismide uuringud.

Toimetulekut on defineeritud kui isiksuse kognitiivset, afektiivset ja käitumuslikku püüet ületada vastuolu olukorra nõuete ja isiksuse võimete, kompetentsuse vahel. Kõige üldisemalt võib toimetulekuprotsessid jagada emotsioonile ja probleemile suunatuks. Toimetulekuviisidena nimetatakse sagedamini vältimist (hoidumine probleemi tekitavast inimesest või situatsioonist), minimiseerimist (püüd lahendada probleem eeldusel, et see ei olegi nii tähtis, kui seda teised arvavad), asendust (probleemi lahendades püütakse kasutada psüühilisi pingeid vähendavaid, lõõgastavaid tegevusi, nagu meditatsioon, võimlemine, alkohol), abi ootust (juhendamise ja abi palumine kaaslastelt), korvamist (jõu ja oskuste arendamine ühes valdkonnas, et tasakaalustada reaalset või kujutletavat defitsiiti teises valdkonnas), planeerimist (enne otsustamist või tegutsemist kogutakse maksimaalselt informatsiooni), süüdistamist (probleemi korral teiste inimeste ja "süsteemi" süüdistamine), tegutsemist vastupidiselt sellele, mida tuntakse (näiteks naeratatakse, kui teine inimene on väga vihane). 

Ego kaitsete ja toimetulekuprotsesside selge piiritlemine on üldiselt siiski väga raske, sest näiteks allasurumine kui ego kaitse ei ole ainult alateadlik protsess, vaid sisaldab ka teadlikkust. Ja kui ego kaitsed võivad moonutada reaalsust, siis ka teatud toimetulekuprotsesside, näiteks kas või süüdistamise rakendamine võib tekitada probleeme.

Isiksused, kellel toimetulekuprotsessid domineerivad psühholoogiliste kaitsemehhanismide üle, on uurijate arvates üldiselt paindlikud, avatud muutustele, orienteeritud olevikule. Sellise inimese soovide ning afektide vahel leiab tavaliselt aset realistlik kompromiss.

Ego kaitsemehhanismide tundmisest oleneb inimese elukvaliteet - mida enam on meil teadmisi selles sfääris, seda vähem on ka vääritimõistmist sotsiaalses keskkonnas ja meie tervist ei koorma liigne stress. Iseenese tundmine ei ole sugugi lihtne. Lisaks teadmistele läheb vaja head tahet ja julgust, et analüüsida süvitsi ja kriitiliselt oma psühholoogilist palet.

Ego kaitsemehhanismid ja toimetulekuprotsessid

 

Psühholoogilised kaitsemehhanismid	Toimetulekuprotsessid
Alateadlikud Kasutatakse mittetahtlikult Rõhutatakse eelsoodumust Hierarhilised Seostuvad enam patoloogia kui normaalsusega	Teadlikud Kasutatakse tahtlikult Ei rõhutata eelsoodumust Mittehierarhilised Seostuvad enam normaalsuse kui patoloogiaga

 

 

Ego kaitsemehhanismide seitse tasandit

Ego-kaitse tasand	Kaitsemehhanism ja iseloomulik käitumine
1. Düsregulatiivne tasand	välise reaalsuse psühhootiline eitus, psühhootiline moonutus, luulud, hallutsinatsioonid, meelepetteline projektsioon
2. Tegutsemise tasand	passiivne agressioon, väljareageerimine, apaatne eemalehoidmine, enesehaletsus
3. Kujutluse olulise moonutatuse tasand	autistlik fantaasia ja lõhestumine
4. Mittetunnistamise tasand	eitus, projektsioon, ratsionaliseerimine
5. Kujutluse kerge moonutatuse tasand	idealiseerimine, omnipotentsus, alahindamine
6. Vaimse pidurdatuse (kompromissi) tasand	asendamine, vastandreaktsioon, dissotsiatsioon, intellektualiseerimine, afekti isolatsioon, väljatõrjumine, tühistamine
7. Kõrge adaptiivsuse tasand	ettearvamine, afiliatsioon, altruism, huumor, enesekehtestamine, enesejälgimine, sublimatsioon, allasurumine

 

Ego kaitsemehhanismid

 

Järgnevalt on toodud ülevaade tänapäeval enam esiletoodavaist ego kaitsemehhanismidest. 

Allasurumine - inimene hoidub tahtlikult mõtlemast häirivatele soovidele, tunnetele ja kogemustele ning suunab oma tähelepanu mõneks ajaks millelegi, mis ei ole seotud emotsionaalset konflikti tekitava probleemiga. Seda nimetatakse ka edasilükatud mõtlemiseks. Näiteks häirivad inimest tööl üles kerkinud probleemid, kuid neile mõtlemise asemel läheb ta hoopiski õue jalutama. 

Altruism - kaaslastele pühendumine või nende vajaduste rahuldamine emotsionaalse konflikti vähendamise eesmärgil. Näiteks hakkab inimene stressi vähendamiseks abistama teisi. See aitab tal tunnetada oma ego tugevust. 

Asendamine - inimene kannab sisemistest või välistest stressoritest tekitatud tunde üle teisele, enamasti vähem ohtlikule objektile. Selle teguviisi alateadlik eesmärk on vähendada emotsionaalset konflikti.

Autistlik fantaasia - selle asemel, et efektiivselt tegutseda ja probleeme lahendada, hakkab inimene emotsionaalse konflikti korral ülemääraselt unelema. See on sulgumine iseendasse sel määral, et kaaslastega suhtlemine väheneb märgatavalt ja inimene ei arvesta enam reaalsusega.

Devalveerimine - liialdatud negatiivsete omaduste omistamine kaaslastele või iseendale. Näiteks oma vihavaenlase mustamise, see tähendab tema omaduste, oskuste ja võimete liigse ja ebaadekvaatse kritiseerimise käigus tunnetab inimene oma ego otsekui kõrgemas staatuses. 

Dissotsiatsioon - häirub inimese tavapärane integratsioon teadvuse, mälu, enesetaju või keskkonna ja sensoorse või motoorse käitumise vahel. Stressist vabanemiseks kasutab inimene sel juhul enda karakteri ja identsuse tahtlikku muutmist. Siia alla kuuluvad näiteks läbi pisarate naermine, ebaadekvaatne üleolekutunne, psühhoaktiivsete ainete tarvitamine jms, kus inimene vastavalt oma soovile muudab oma psüühilist seisundit.

Eitamine - inimene ei tunnista emotsionaalset konflikti tekitavaid reaalseid fakte ja subjektiivseid kogemusi. Näiteks halba uudist: "Ei, see ei saa võimalik olla!" Nõnda ei teki emotsionaalset reageeringut ja ego ebastabiilsust. 

Ettearvamine - ettearvestamine tulevikusündmustega, emotsionaalses konfliktis tekkivate võimalike reageeringute ja lahenduste realistlik ettenägemine. Reaalelu psühhotraumade, nagu näiteks surm, operatsioon, lahutamine, ning nendega kaasnevate afektide ettenägemine ja tunnetamine vähendab teatud määral stressi, kui sündmus tõesti aset leiab. 

Huumor - emotsionaalset konflikti tekitanud stressori ja olukorra üle naljatlemine. Inimene naljatleb alati temale oluliste sündmuste korral, et kaitsta oma ego. Koomilisuse tajumine stressi tekitavas olukorras tõstab enesehinnangut ja vähendab psüühilist ebastabiilsust.

Idealiseerimine - liialdatud, positiivsete joonte omistamine kaaslastele ja iseendale. Näiteks inimene, keda me armastame, võib muutuda idealiseerimise tagajärjel veelgi targemaks, paremaks, ilusamaks. Mõistagi on ju siis ka meie rõõm suurem, kui oleme koos ideaalse inimesega. 

Identifikatsioon - matkimine ehk imitatsioon tõstavad ego tugevust ja määratletust. Näiteks kaunist filminäitlejat matkides tunnetab inimene ennastki ilusamana ja tähelepanuväärsemana.

Intellektualiseerimine - inimene kontrollib abstraktse mõtlemise ja üldistuste tegemise abil häirivaid tundeid ja vähendab nii nende rolli emotsionaalses konfliktis. 

Introjektsioon - tähelepanu suunamine välisobjektidele, mille käigus toimub maailma "endasse võtmine" ning sageli kogetakse selle käigus ka naudingut. Introjektsioon on välismaailma - teatud inimeste, objektide, arvamuste jms - vastuvõtt iseendasse n-ö töötlemata, seedimata kujul. Näiteks armumine kujutab endast teise inimese "võtmist" iseendasse ja seda idealiseeritud kujul.

Isolatsioon - kaob ühendus emotsionaalse konfliktiga seotud mõtete ja tunnete vahel, kusjuures teadvusse jäävad vaid kognitiivsed elemendid, nagu faktid, teadmine psühhotraumast. Näiteks: "Ma mõtlen, kuidas ta pettis mind, kuid ei tunne seejuures sugugi viha." 

Lõhestumine - võimetus näha nii endas kui ka kaaslastes koos häid ja halbu omadusi, mistõttu inimesi ja olukordi tajutakse väga positiivsetena või väga negatiivsetena. Lõhestumise korral, kus inimene hoiab lahus vastandlikud tunded, ei koge ta ambivalentsust, s.o kaheliväärtust, kus ühte ja samasse objekti suhtutakse vastandlike tunnetega. 

Vältimaks realistliku tajuga sageli kaasnevat ebamäärasust (sõber võib paljudes asjades olla hea, kuid mõnes olukorras ka ootustele mittevastav), saavutab inimene seda kaitset kasutades suhtumise, kus ta tajub sõpra täiesti positiivsena, mittesõpra aga absoluutselt negatiivsena. Nõnda vabanetakse psüühilisest pingest, mida tekitab ebamäärasus.

Meelepetteline projektsioon, psühhootiline eitamine ja psühhootilised moonutused - ümbritseva tajumine ja mõtlemine on tugevalt häirunud, inimene ei suuda arvestada objektiivse reaalsusega, kuid saab samas kujutlustest ja mõtetest jõudu oma nõrgenenud ego-tundele. Näiteks võib inimesele anda enesekindlust ja lohutust väärarvamus, et teine inimene teda armastab. 

Passiivne agressioon - kaudne agressiooni väljendus teiste inimeste suhtes. Passiivne agressioon on maskeerunud vastupanu, pahameel ja vaenulikkus, mida esineb sageli reaktsioonina ebameeldivate nõudmiste suhtes eriti alluval positsioonil olevate inimeste hulgas, kellel ei ole võimalik enesekehtestamist teostada otseselt. Passiivse agressiooni olemasolu näitavad kaaslaste soovide täitmise edasilükkamine, klouni mängiv käitumine, lapse kodust ära jooksmine räbaldunud riietes, et karistada sellega vanemaid, oma haiguse esiletoomine, eesmärgiga piinata lähedasi, ja muud seesugused asjaolud.

Projektiivne identifikatsioon - inimene kannab oma vastuvõetamatud tunded ja mõtted õigustamatult üle teisele inimesele. Projektiivses identifikatsioonis ei salga inimene oma emotsioone ega mõtteid ning püüab ülekantud tundeid esile kutsuda kaaslases. See on ego kaitse, mis ei ole ainult oma "halbade" joonte projitseerimine teisele, vaid ühtlasi tähendab see ka tundmust, nagu asuks inimene teises inimeses ja kontrolliks, juhiks teda seestpoolt. 

Projektsioon - isiklike ebameeldivate tundmuste, soovide ja püüete ülekandmine kaaslasele, kusjuures blokeerub enesevaatlus ja oma viga tavaliselt ei tunnistata. Näiteks, mida nõrgemaks muutub inimese minatunne, seda tõenäolisem on, et ta hakkab projitseerima oma kahtlusi kaaslastele. Projektsioonides väljenduvad ka meie huvid, kalduvused ja soovid. Nii võib öösel taevas kuud vaadates maadeuurija näha seal mägesid, pastor kellatorne.

Ratsionaliseerimine - õigustuse leidmine oma mõtetele, tunnetele ja käitumisele. Näiteks inimene, kelle toodangus esineb lohakuse tõttu praaki, püüab seda õigustada ja toob esile mitmesuguseid töötingimusi, kaaslasi, mitte ei süüdista iseennast. 

Regressioon - käitumise langus, tagasiminek madalamale arenguastmele nii mõtlemises, suhtlemises kui ka käitumises, mis võimaldab tunda end vabamalt. Näiteks inimene võib psüühilises pinges hakata käituma nagu laps: lalisema, siplema, väljendama oma abitust. Selle eesmärk on alateadlikult minna tagasi lapsepõlve, kus polnud ebameeldivaid sündmusi ja inimene tunnetas vanemate kaitset. Seegi annab tuge egole. 

Sublimatsioon - kohanemine oma tunnetega ja energia suunamine sotsiaalselt tunnustatud käitumiseks. Näiteks inimene, kelle suhtlemissfäär jääb konfliktide tõttu piiratuks, võib energia suunata erialasesse töösse ja loomingusse. Loomingulise andekuse puudumise korral esineb ka antisublimatsiooni, mis tähendab, et analoogse konflikti korral muutub inimene agressiivseks, hakkab tarvitama alkoholi või narkootikume.

Tühistamine - püüe sümboolselt parandada juba toimunut situatsioonis, mis on emotsionaalset konflikti tekitav. See on maagiline mõtlemine, kus rituaalide abil püütakse "parandada" juba toimunut. Näiteks sülitamine üle õla, et kõige halvemat ei juhtuks. 

Vastandreaktsioon - vastupidiste mõtete, tunnete ja käitumise teke oma aktsepteerimatute, emotsionaalset stressi põhjustavate mõtete või tunnete osas. See tähendab, et üks äärmuslik emotsioon või käitumine asendub teisega. Näiteks kui kallis inimene on meid maha jätnud, võib armastus muutuda vihkamiseks, ja nõnda väheneb ka hingevalu.

Väljareageerimine - alateadlike tunnete ja soovide impulsiivne väljendumine käitumises. Näiteks taldrikute puruks loopimine sõnavahetuses, karjumine teineteise peale jms.

Väljatõrjumine - häirivate soovide, mõtete ja kogemuste väljaheitmine teadvusest, kusjuures soovimatutest mõtetest jääb selle tagajärjel teadvusse ainult tundmuslik komponent. Väljatõrjumisega on seotud ka psühhosomaatilised häired. Näiteks tööline, kes peab ülemuse käsul toimima ebaeetiliselt ja see tegevus on vastuolus tema põhimõtetega, hakkab kannatama kõrgvererõhu all ning pikapeale tekkivad tal sellest psüühilisest pingest maohaavad.

inimese energeetiline mudel

        Ken Wilber: "Integraalse lähenemise varaseid teerajajaid on palju; nimetada võiks Goethet, Schellingit, Hegelit, Fechnerit ja James'i. Nende varaste pioneeride kätte sattus üha enam teaduslikke andmeid evolutsiooni kohta ja võimaldas neil mõista Suure Ahela kohta midagi, mida premodernistlikud teerajajad ei taibanud: evolutsiooniline areng ei toimu mitte ainult indiviidides, vaid ka liikides, mitte ainult ontogeneetiliselt, vaid ka fülogeneetiliselt. Kuigi käesoleval sajandil on palju teerajajaid, Steinerist Whiteheadi ja Gebserini, sooviksin ma eriti mainida James Mark Baldwini, Jürgen Habermasi, Sri Aurobindot ja Abraham Maslow'd."

________________________________________________

INIMESE ENERGEETILINE MUDEL 

1. HOLISTLIK PARADIGMA

Inimese ja maailma energeetiline käsitlus oli tuntud juba 5000 aastat tagasi nii Indias kui Hiinas. Lääne maailmas muutusid idamaised käsitlused populaarseteks XIX saj lõpul. M. Blavatskaja poolt loodi esoteerilne õpetus teosoofia. XX sajandi alguses arendas vaimuteadlane Rudolf Steiner (25.02.1861 - 30.03.1925), kes oli Austria esoteerik ja filosoof, kirjandusteadlane, õpetaja, kunstnik, kirjanik, sotsiaalne mõtleja, antroposoofia, waldorfpedagoogika, antroposoofilise ravipedagoogika, antroposoofilise meditsiini, antroposoofilise arhitektuuri ja biodünaamilise (mahe-) põllumajanduse rajaja.

Tänapäeval tegeleb energeetilise käsitlusega holistika, mis baseerub nii füüsika seadustel kui vaimsetel uurimustel. Holistlik käsitlus erineb oluliselt klassikalisest pakkudes seejuures mittetraditsioonilisi võimalusi inimese olemuse selgitamiseks.

Holistlik käsitlusviis eeldab, et maailma nähtav osa ei koosne ainult ainest, vaid tema põhielemendiks on energia. Jämemateriaalsel tasandil on esemed püsivad, kindla kujuga ja üksteisest eraldi olevad. Peenematel tasanditel, nagu näiteks aatomid ja elementaarosakesed koosneb aine järjest väiksematest ja liikuvamatest osakestest, mis lõpuks osutuvad puhtaks energiaks. Maailma peenemaks struktuuriks peetakse teatud energiavälja, millele on antud erinevaid nimetusi, nagu ühendväli, ühisväli, fundamentaalväli, ühtne energiaväli, vms. Seda oletatavat ühtset energiavälja mõistetakse erinevalt. Teda on kirjeldatud kui materiaalse ja vaimse maailma ühist alust, mis on igavene ja millega on seotud maailma kõik ülejäänud tasemed, energialiigid ja struktuuriüksused. Siia kuuluvad nii füüsikaliselt tuntud kui “peenemad” energiaväljad, mida füüsikalises mõttes ei saakski ehk energiaks nimetada. Samuti tulenevad ühtse energiavälja omadustest loodusseadused ning siin asub informatsioon kõikide universumis toimuvate sündmuste kohta. Kvantfüüsika kirjeldab ühendvälja supergravitatsiooniteooria kaudu kui supersümmeetrilist vastasmõju.

Holistlikus käsitluses on seega kõik olemasolev energia (ka aine on energia – selle tihendatud ja väheliikuv vorm). Ühtne energiaväli eksisteerib kogu ruumis, kaasa arvatud elus ja eluta aine, ning arvatavasti eksisteerib ta enamas kui kolmes ruumimõõtmes. Kui kujutada energiat võnkumisena, siis võib oletada, et ka sellel algsel energial ja tema osakestele (kui neid üldse on) on lõpmatult palju erinevaid kvaliteedi ja kvantiteedi näitajaid – sageduskõverate kujud, võnkesagedused, lainepikkused, liikumiskiirused, liikumisesuunad, esinemissagedused, polaarsus jms, mida me ette ei kujuta, mis annavad arvutult eritasemelisi energiaid. Nii tuntakse peale füüsikaliste energiate selliseid energialiike nagu eeterenergia, astraalenergia, mentaalenergia, vaimne energia, eluenergia. Energeetilisest seisukohast vaadatuna on kogu maailm elav organism. Kuna kõik energialiigid on pidevas liikumises, muutumises (looduses puudub paigalseis) ja vastastikustes seostes, siis isegi mineraalid ja tavamõistes elutud ained on elavad objektid, kes muutuvad, arenevad ja suhtlevad omavahel, salvestavad ja vahetavad informatsiooni ning reageerivad väliskeskkonna mõjutustele erinevatel energeetilistel tasanditel.

Teaduse arenedes kasutatakse üha täiuslikumaid seadmeid, aparaate ja metoodikaid, mis võimaldavad uurida üha peenemaid energialiike (“peenenergiaid”), mis on seni tundmatud. Ka mõte ja intellekt on peened energiavormid, nad muutuvad kiiresti ja kergesti. Tänapäeval suudetakse juba fotografeerida mõtte ja tundevälju.

Kõik energiavormid on omavahel seotud ja mõjutavad üksteist. Holistilises käsitluses on inimesel keerukas energeetiline struktuur, mille kohta esitatakse erinevaid kirjeldusi. Enamlevinud käsitlustes vaadeldakse inimest seitsmetasemelisena nimetades neid kas struktuuriüksusteks, tasemeteks, kehadeks, kihtideks, tasanditeks vms. Need tasandid jaotuvad kolme suurde gruppi, - keha, hing ja vaim. Öeldakse, et inimene on kolme maailma kodanik. Oma keha kaudu kuulub ta maailma, mida ta ka oma meelte kaudu tajub; oma hinge kaudu ehitab ta enesele omaenda maailma (sisemaailma); oma vaimu kaudu avaldub talle maailma see osa, mis meelte ja mõistuse eest on varjatud.

Oluline on teada, et erinevates käsitlustes kasutatakse erinevaid termineid ja sama terminit erineva taseme nimetusena. Alljärgnevalt on esitatud inimese energeetiline mudel tabelina.

INIMESE ENERGEETILINE MUDEL

TASEMED			KEHAD	ENERGIA	STRUKTUURI- ÜKSUS
1.	KEHA	Aineline tase	Füüsiline keha	Aine	FÜÜSILINE STRUKTUUR
2.		Eetertase	Eeterkeha	Eeterenergia
3.	HING	Astraaltase	Astraalkeha Emotsioonikeha	Astraalenergia	“EGO”
4.		Mentaaltase Intellekt	Mentaalkeha	Mentaalenergia	“MINA”
5.	VAIM	Vaimne mõistus  Intuitiivne mõistus	Kausaalkeha	Vaimne energia	VAIMNE MINA
6.		Eluvaimu tase	Valgustatud keha  Taevalik keha		ISIKSUSEVAIM
7.	JUMALIK TASE	Vaiminimene	Vaimkeha	Jumalik energia	INIMVAIM

2. AINELINE KEHA

Energeetiline käsitlus algab tavaliselt ainelise keha, kui madalama sagedusega energiavormi kirjeldamisest (NB! aine on tihenenud energia). Struktuuri, mis koosneks ainult füüsilisest ainest, nimetatakse paljudes käsitlustes mineraaliks. Terminit “mineraal” tuleb siiski võtta sümbolina, kuna sellega tähistatakse tavaliselt bioloogiliselt eluta ainet. Bioloogilise olendi keha koosneb keerulise ehitusega rakkudest, mida mineraalidel ei ole. Nende ühine tegevus moodustab keha füüsilise osa struktuuri. Rakkudest moodustuvad täiuslikud grupid keerukama organisatsiooniga – koed, elundid, organid. Rakulist tegevust iseloomustab ainevahetus, paljunemine, kasvamine jms, mis sellisel kujul mineraalidel puudub.

Bioloogias peetakse väiksemaks elusosakeseks rakku, kuid elutegevus algab juba DNA, geenide ja valkude tasemel. Geneetilise informatsiooniülekande ja elujõu olemuse uurimisel on selgunud, et ridastikku lükitud aminohapped ei ole veel valk - kokku pandud ahel peab peale sarnase keemilise koostise omama ka kindlat ruumilist struktuuri. Paljud katseklaasis sünteesitud ensüümimolekulid ei hakka lihtsat tööle, mis näitab, et valgu vajaliku ruumilise struktuuri tekkes on osaline veel mingi jõud, mis annab nõutava aktiivsuse. Sellele seletamatule jõule on antud erinevaid nimetusi, nagu entelehhia, elustav energia, jumalik säde vms, käesoleval juhul kasutame terminit elujõud. Seega elujõud on teatud osa informatsioonist, mis ei ole otseselt kodeeritud geenide poolt, kuid on mingil viisil nendega seotud. Bioloogilise elu protsessid ei põhine ainult geenidel, vaid on ka midagi muud, mis on sama oluline kui geenides talletatud teave. Senikaua kui ei õnnestu elusrakku katseklaasis sünteesida, ei mõista me täielikult elujõu ega ka bioloogilise elu olemust.

Seega bioloogiline elu tekib ainult elust ehk, iga rakk tekib rakust. Järglane järgneb oma esivanematele elavas reas. DNA vanuseks Maal arvatakse olevat 4 miljardit aastat. Bioloogiline elu koosneb lõpmatust liikide hulgast, kuid geeni olemus on kõikjal sama ja samasugune, kui 4 miljardit aastat tagasi. Elujõu vabanemisel kehast lakkab bioloogiline elutegevus ja rakud lagunevad neid moodustunud aineteks. Keha ilma elujõuta on laip. Surm tähendab seda, et koostöö elavate struktuuriüksuste vahel lakkab.

3. EETERKEHA

Teine struktuuriüksus on eeterkeha. See kujutab endast eluenergiaga täidetud iseseisvat reaalset olemust, mis füüsilise keha aineid ja jõude elustab. Eeterkeha on energia ja aine vahepealne olek ja koosneb peenikestest energianiitidest või- joontest, mis on nagu sädelev valguskiirte võrk. Tal on samasugune struktuur kui füüsilisel kehal, kaasaarvatud kõik anatoomilised kehaosad ja elundid. Eeterkeha on esmane, ta ei ole tekitatud füüsilise keha poolt, vaid füüsilised koed eksisteerivad nende aluseks oleva eeterkeha tõttu. Seda kinnitavad taimede kasvu vaatlused – enne lehe kasvamist loob taim lehe maatriksi energiavälja kujul ja leht kasvab sellesse kui olemasolevasse vormi. Äralõigatud leheosal säilib eeterkeha. Kui inimese füüsiline keha või organ on vigastatud või eemaldatud, jääb ka tema eeterkeha puutumatuks. Sellest on tehtud julge oletus, et tulevikus suudetakse kasvatada eemaldatud elundi asemele uus. Potentsiaal selleks on olemas. Eeterkeha võrgutaoline struktuur on pidevas liikumises ja pulseerimises, toimub energia vastuvõtmine ümbruskonnast ja kasutatud energia vabastamine.

Eeterkeha ulatub kehapinnast väljapoole moodustades 7 – 10 cm ulatuses eeteraura, mis selgeltnägijale paistab uduloorina, mille värvus muutub hallikast siniseni. Eeterkeha pinnalt lähtuvad energiakiud, mille kaudu toimub eeterenergia vastuvõtt ümbruskonnast ja väljakiirgus kehast. Eeterenergia vahetamine ümbruskonnaga toimub inimesel läbi kopsude hingamise kaudu ja läbi naha eeteraura energiakiudude kaudu. Eeteraurat saab jälgida Kirliani fotograafia abil – kõrgsagedusväljas eeteraura helendub ja jäädvustub fotoplaadile.

R. Steiner nimetab eetertaset taime tasemeks (vegetaartaseks tasemeks) – võrreldes mineraaliga lisanduvad taimele bioloogilised protsessid nagu metabolism, fotosüntees, suguline paljunemine, kasvamine, füüsiline reageerimine välismõjutustele jms, mis eeldava eeterkeha aktiivset funktsioneerimist ja energeetilise maatriksi edasiandmist seemnete kaudu järglastele. Holistlikus käsitluses on loodus ühtne terviklik energiavõrgustik, mis tõttu on loomulik, et ka inimese energiastruktuuris on taimne tase.

4. ASTRAALKEHA

Inimese energeetilise mudeli kolmas tase on astraalkeha. Seda nimetatakse ka emotsioonikehaks, tundekehaks, tundehingeks, loomahingeks vms. Astraalkeha koosneb astraalenergiast, mis on kõrgema sagedusega kui eeterenergia. Astraalkehal on analoogselt eeterkehaga kõik anatoomilistele kehaosadele ja elunditele vastavad astraalsed elundid ja kehaosad. Astraalkeha ulatub kehapinnast väljapoole moodustades nn munakujulise astraalaura, mida selgeltnägijad kirjeldavad pulseerivate, vibreerivate ja sillerdavate värviliste valguskiirte ja laikudena. Aura värvus sõltub teda tekitavatest emotsioonidest omades kõiki vikerkaarevärve ja heledust briljantsetest selgetest värvidest kuni tumedateni.

Astraaltasemel asuvad instinktid, refleksid, emotsioonid, ihad ja madalamad nn emotsioonidega seotud mõtted. Siin asub alateadvus ja instinktiivne mõistus, mis juhib organismi füsioloogilisi protsesse. Kui eeterkeha iseloomustas tajumisvõime ja füüsiline reageerimine välismõjudele, siis astraalkeha iseloomustab teadvus. Instinktid ja ihad, kui teadvuse elemendid, on käitumist motiveerivaks ja suunavaks jõuks.

Selle taseme iseloomustamiseks kasutatakse terminit “EGO”. Kõikidel inimestel on väljaarenenud oma “EGO”. Sellel tasemel sünnivad ka kõlbelised otsused, mille aluseks on püüd rahuldada oma ihasid ja suurendada naudinguid.

Astraaltase omab olulist tähtsust loomariigis – ta tagab maksimaalse jõu ja osavuse olelusvõitluses, kiiruse ja kavaluse põgenemisel, armastuse poegade eest hoolitsemisel. R. Steiner kasutab selle taseme iseloomustamiseks mõistet loomahing, millest tuleneb terminin animaalne tase. Inimesi, kes oma tegudes ja otsustes lähtuvad põhiliselt ihadest, instinktidest, omakasust, emotsioonidest, kutsutakse egoistideks või astraalikuteks. Lapse arengu käigus lisandub instinktiivsele mõistusele üha rohkem teadlikku mõistust.

Tänapäeval suudetakse aurat fotografeerida. Aura jäädvustamiseks pakuvad paljud lääne firmad seadet aura kaamera 6000. See kujutab endast elektroonilist aparaati (arvutit), mis on seotud polaroidkaameraga. Klient võtab kummasegi kätte anduri, mis väljastab teatud käepunktidest elektrilised signaalid arvutisse. Fotografeerimise momendil fikseeritakse elektrilised näidud ning arvuti konstrueerib nende põhjal aura värvilise pildi ja lisab selle fotole.

Aura-fotograafia kriitikud väidavad, et aura tegelik pilt erineb oluliselt. Peopesast saab tõepoolest suunata elektrilisi signaale kompuutrisse, kuid see, mida kompuuter välja joonistab sõltub programmeerijast.

5. MENTAALKEHA

Neljas struktuuriüksus on mentaalkeha (intellekt), mille tekitav mentaalenergia on astraalenergiast kõrgema sagedusega. Mentaalkehal on  mentaalenergia tasemel kõik füüsilises kehas olevad elundid, ning tema aura on samuti munakujuline ja värviline, kuid ulatub astraalkeha aurast väljapoole. Siin liiguvad ja pulseerivad värvid märksa aeglasemalt kui astraalauras, meenutades valgeid kohevaid pilvi. Mentaaltaset kutsutakse tavaliselt intellektiks või teadlikuks mõistuseks, kuid ta on tuntud ka termini all “MINA”.

Sellel tasemel asuvad intellektuaalne mõistus, eneseteadvus (R. Steiner – teadvushing) ja loogiline ning kujundlik mõtlemine. Mentaaltasemel siirdub tähelepanu üha rohkem väiliselt maailmalt sisemaailmale, oma mõtetele, tunnetele, lootustele, püüetele, siin sünnivad soovid ja tahe. “MINA” kujunemisel mängib olulist osa mälu, inimene mäletab oma eelmisi kogemusi ja elamusi.

Mentaaltasemel muutub käitumine kõlbelisemaks kui “EGO” tasandil. Loogiline mõistus võimaldab selgitada mis on hea, mis halb. Kuid mõistus on praktiline, pragmaatiline – hea ja halva mõiste lähtub peamiselt ikkagi omakasust ja allub “EGO” mõjutustele. Suurte teadlaste ja humanistide kõrval on olnud arvukalt suure ja avara mõistusega isikuid, kes omakasupüüdliku eesmärgi nimel on olnud aga hoopiski massimõrvarid, sadistid, röövlid. Need inimesed laastavad looduse, hävitavad majanduse ja harmoonia ühiskonnas. “Mentaalinimesel” puudub Jumal – Absoluutne Autoriteet. Ta allub suhteliselt hästi moraalinormidele, kuid mitte südametunnistusele. Ta teab, et välist maailma on alati võimalik petta, tuleb vaid tegutseda osavalt ja kavalalt. Vahele jäävad vaid rumalad. Nii sisendavad nad endasse karistamatuse tunde. Inimese arenedes hakkab mõistus üha vähem alluma “EGO” le ja R. Steineri järgi egoistist saab “Mina”-inimene.

Energeetilistes käsitlustes ühendatakse kolmas (astraal) ja neljas (mentaal) tase termini alla HING. Hing on jällegi mõiste, millel on palju erinevaid tähendusi. Lähtume siinkohal Oxfordi sõnastikust, kus Hing on elu põhiaine, mida harilikult vaadeldakse kui kehast eristatavat, täiuslikku inimese põhiolemust, füüsilisele täielikult vastanduv, vaimne osa.

“MINA” olen vaid mina iseendale. Kõigile teistele olen ma “Sina” ja kõik teised on minule “Sina”. Hinges (“EGO” + “MINA”) loob inimene oma sisemaailma, see kuulub ainult talle, ta võib oma siseelamustest ja kogemustest teistele küll rääkida, kuid oma valu, rõõmu ja muid elamusi ta üle anda ega teistega vahetada ei saa. Kuid ometi mõjutab sisemaailm välismaailma – mõtetele ja mõtteavaldustele järgnevad teod, mis käivitavad sündmustejada välismaailmas, uue põhjus-tagajärg ahela.

6. VAIMSE “MINA” TASE

Viiendat tasandit kutsutakse Vaimseks “MINAKS” ja selle aluseks on vaimne energia, mida füüsikalises mõttes energiaks nimetada ei saa. Vaimse energia olemust ei ole ilmselt kolmemõõtmelises maailmas võimalik mõista (me ei tea ju sedagi, mis on elekter). Kirjanduses võib selle taseme kohta leida mitmeid teisi nimetusi, nagu kausaalkeha, intuitiivne mõistus, vaimne mõistus, ülemeeleline taju, kõrgem Manas jms. Kõik, mis inimese mõistuses on hea, õilis, suursugune, tuleb vaimse “MINA” tasemelt. Vaimne mõistus kandub samm-sammult (projekteerub) intellektuaalsesse mõistusesse – s.o mentaaltasemele, tekitades seal religioosseid tundeid, heasüdamlikkust, halastust, altruismi, sümpaatiat, armastust. Inimese vaimse arengu käigus need tunded suurenevad, toimub liikumine maailma ühtsuse tunnetamise suunas. Intellekt on külm ja kaine mõistus, seal sellised tunded puuduvad. Intellekt võtab vastu otsuseid vaimsete tunnete üle, püüab ühendada neid süsteemi, luua neist religioone ja kultuure. Siit saavad inspiratsiooni kirjanikud, kunstnikud ja teadlased ning teatud võimeid sensitiivid. Kuid kahjuks allub ka see tase veel mingil määral EGO-le, mis annab inimestele võimaluse oma kõrgelt arenenud võimeid kasutada omakasupüüdlikult. Argiinimese mõistusel ei ole püsivat sidet intuitiivse mõistusega. Selle saavutamine eeldab tõsist vaimset arengut, millega tegelevad religioonid ja mitmesugused vaimsed õpetused. Kuid enamik inimesi on kogenud inspiratsioonihetki, saades ootamatult vastuseid oma probleemidele, leides äkki uue idee või tunnetades ette hädaohtu (kõhutunne).

Vaimse “MINA” kaudu ilmneb välismaailm inimesele kõrgemal viisil, talle avalduvad seosed, mis füüsilisel ja hingelisel tasandil ei avaldu. Inimesel, kellel viies energiakeha on nõrk, pole erilisi vaimseid kogemusi ega inspiratsiooni.

7. ELUVAIM

Kuues struktuuriüksus on eluvaim, mille kohta võib leida ka nimetusi Buddha, valgustatud keha, valgustatu, virgunu, vaimne hing, taevalik keha jms. Eluvaimu taset iseloomustab väga kõrge sagedusega ilus sädelev aura, mis helendub kõikides värvides. Selle tasandi saavutanu on vaimsetes suhetes kogu loodusega, oma ümbruskonnaga, taimedega, loomadega. Ta tunnetab oma vaimset ühendust universumiga, näeb kõigis olemasolevas valgust ja armastust. Valgustatu tunnetab, et ta on ka ise see kosmiline valgus, et ta on ühtsuses Jumalaga. See on teadvuse holistilise tase, kus inimesele on kättesaadav kogu info ühtsest energiaväljast, kus tema teadvuse jaoks ei eksisteeri aega ega ruumi.

Kuuendal tasemel olev isik on valgustatuse saavutanud isik. Ta tunnetab täpselt loodusseadusi, näeb ette oma tegude tagajärgi oluliselt kaugemale nii ajas kui ruumis, omab laialdast informatsiooni ja müstilisi (esoteerilisi) võimeid. Inimese vaimne areng toimub väga aeglaselt ja paljudel religioonidel on selleks välja arendatud erinevaid õpetusi ja tehnikaid. Valgustatus on seisund, kus inimene tajub oma vaimu ja Jumala olemasolu. See on sügav religioosne tunne. Valgustatus võib olla pidev või hetkeline. Viimasel juhul jäävad sellest jäljed kogu eluks.

Valgustatust iseloomustab kõikteadvuse tunne, veendumus surematusest, hirmu kadumine, vaimne ühtekuuluvus kogu kosmosega jms. Valgustatu on vaba ihadest, ta ei taotle võimu, kuulsust ega au. Ta on absoluutselt eetiline.

8. VAIMINIMENE

Seitsmes struktuuriüksus on vaiminimene. Vaiminimese tasemel koosneb aura püsiva kuld-hõbedase valgusega peenikestest niitides ja ta haarab endasse kõik madalamate tasemete aurakehad. See on ühtekuuluvus Jumalaga. Hinduismis iseloomustakse jumalikku maailma terminiga Brahman, mis on üldiseim omadusteta substants. Inimvaimu nimetuseks on Atman. Vaiminimese tase tekib siis, kui inimvaim Atman sulab kokku Jumalaga Brahman, see on ühinemine Jumal-Absoluudiga.

Jumaliku taseme saavutanud inimene on niivõrd erinev tavainimesest, et intellekti tasemel ei ole võimalik teda mõista. Öeldakse, et selline inimene on ilma iseloomuta – ta käitub kõikides olukordades ühesuguselt täiuslikus rahus ja armastuses, ülimas tarkuses ja headuses.

       

mina arheoloogia ja erinevad arenguliinid

        Mina patoloogia staadiumite arutelu näitab, et kõrgemad sfäärid ületavad madalamaid ja haaravad need endasse, et kõrgemaid sfääre kogetakse kui madalamate sees asetsevaid ja neist sügavamaid; madalamaid kogetakse omakorda pinnapealsete, mittesügavate ja välistena. Seega , keha kogetakse füüsilise keskkonna sees asetsevana, meelt kogetakse keha sees asetsevana, hinge kogetakse meele sees asetsevana ja sügaval hinges paikneb vaim ise, mis ületab kõike ning haarab kõike (ületades seega nii sisemist kui välist).

Mina pinnapealsemate kihtide ärakoorimisel paljastuvad üha sügavamad ja põhjapanevamad teadvuse lained. Ühtlasi kerkivad esile üha suuremad potentsiaalid, seepärast kujutab see protsess endast edasi-, mitte tagasiliikumist ja näitab meile tulevast evolutsiooni ning kasvamist, mitte mineviku evolutsiooni ja regressiooni. See on kindlasti sügavikku suunatud arheoloogia, kuid selles sügavikus peitub tulevik, mitte minevik, avaram homne, mitte tolmune eilne, see paljastab involutsiooni peidetud aardeid, mitte evolutsiooni käigus tekkinud fossiile. Me kaevame sissepoole selleks, et liikuda edasi, mitte tagasi.

Nagu tavaliselt - mida sügavamale sissepoole me läheme, seda seda enamat me ületame. Selles erakordses Vaimu arheoloogias kehtib reegel: mida sügavam tasand, seda laiem haare - seda laiem sisemus, seda enamat ületatakse. Elav keha on küll materiaalse maailma sees, kuid ületab mateeriat lugematutel viisidel: ta reageerib tunnetega, kuid kivid ei reageeri; ta tajud tunnevad maailma ära, kuid aistmisvõimetu mateeria vaid magab; tema emotsioonid liigutavad keha, kuid mullakübemed üksnes vaikivad.

Samamoodi eksisteerib meel elava keha sees, kuid ületab keha lugematutel viisidel: kui keha tunneb omaenese tundeid, siis meele tunnetus suudab asetuda teiste inimeste rolli, seega areneb minakeskne teadvus esmalt ühiskonnakeskseks ja seejärel maailmakeskseks; meel sõlmib kokku mineviku ja tuleviku ning tõuseb seega kõrgemale keha instinktide impulsiivsusest; meel tajub maailma sellisena, milline see võiks olla ja peaks olema, kui keha supleb vaid omaenese naiivses olevikus.

Samamoodi, kui vaadata sügavale meele sisse, heita pilk mina kõige seesmisemale osale, kus meel muutub väga-väga vaikseks, ja selles lõputus Vaikuses väga hoolikalt kuulata, hakkab hing sosistama ja tema sulgpehme hääl viib inimese kõrgemale kõigest, mida meel eales suudaks ette kujutada, mida ratsionaalsus eales suudaks välja kannatada, mida loogika eales suudaks taluda. Tema leebed sosinad sisaldavad õhkõrnu vihjeid lõputule armastusele, aja poolt unustatud elu sädelusele, õndsuse välgatusele, millest ei tohiks kõneldagi, lõputule ristumiskohale, kus igaviku müsteeriumid puhuvad elu sisse surelikule ajale, kus kannatus ja valu on unustatud, kuidas hääldada oma nime - see on salajane vaikne ristmik, kus kohtuvad aeg ja ajatus, ristmik, mille nimeks on hing.

Jätkates Mina arheoloogiaga - sügaval personaalse sees laiub transpersonaalne, mis viib inimese palju kõrgemale personaalsest: alati sissepoole, kuid samas kõrgemale. Hing, mida kogeti eelnevalt ainult süvakogemuste ajal või surematuse, ime ja õnnistuse sähvatuste taustana, hakkab nüüd teadvuses püsivamalt esile kerkima. Hing ei ole veel lõputu ja kõikehõlmav, kuid ta ei ole ka enam pelgalt personaalne ja surelik - hing on suur vahemees puhta Vaimu ja individuaalse mina vahel.

Hing võib hõlmata jämedat sfääri loodusmüstitsismi vormis ja sukelduda omaenese sügavustesse jumaliku müstitsismi vormis. Ta suudab anda kogu elule ka surma järel tähenduse ja õnnistada psühhe igat nurgakest. Ta pakub inimesele võimet jääda ka metsikute saatusenoolte keskel rahulikuks erapooletuks vaatlejaks ja õnnistab oma leebe armuga kõike, mis talle teele ette jääb.

Hingehaigus on tõepoolest haigus. Psüühilist ja subtiilset arengut pärssivad patoloogiad on arvukad ja tõesed. Esimesed ja lihtsamad neist tulenevad ootamatutest psüühilistest ja subtiilsetest süvakogemustest ajal, mil psüühiline ja subtiilne ei ole veel püsivalt realiseerunud ega põhilainetena teadvusesse tõusnud. Nagu nägime, võib nii arhailisel, maagilisel, müütilisel, ratsionaalsel kui ka kentaurilikul tasandil olev inimene "piiluda" kõiki kõrgemaid seisundeid (psüühiline, subtiilne, kausaalne, mitteduaalne).

Mõnel juhul võib see mõjuda nii häirivalt, et inimestel, eriti kui see tal esineb, võib vallanduda psühhootiline hoog. Teisel võib tekkida spirituaalne kriis. Kolmandatel kujuneb süvakogemus kasulikuks ja elule uut suunda andvaks tõukeks. Kuid kõigil mainitud juhtudel sõltub kogemuse mõistmine nii selle tasandi mõistmisest, kust kogemus pärineb (psüühiline, subtiilne, kausaalne, mitteduaalne), kuid ka arusaamisest, milliselt tasandilt seda kogemust kogetakse ja tõlgendatakse (arhailine, maagiline, müütiline, ratsionaalne, kentaurilik ehk täpsemalt, milline on mina ja kõigi minaga seotud liinide, sealhulgas moraali, vajaduste, maailmavaadete jne arengutasand.

Nagu nägime, kogetakse ja tõlgendatakse transpersonaalset süvakogemust näiteks eri moraalistaadiumides väga erinevalt ning seega tuleb igasuguse spirituaalse kriisi olemuse ja ravi hindamisel neid erinevaid tasandeid ja liine arvestada.) Teisisõnu, antud juhul ja üldse alati teraapiat rakendades on parimaks teejuhiks inimese integraalne psühhograaf.

Ebaharilike seisundite ja ajutiste süvakogemuste järel saabub püsiv realiseerumine ja teel selleni, hingesfääridega kohanemisel võib areneda arvukalt mitmesuguseid patoloogiaid. Mina võib uppuda valgusesse, kaotada end valulises armastuses, kogeda avarust, mida ta piirid ei suuda endasse mahutada. Teise võimalusena võib ta paisutada oma ego määratult suureks (eriti siis, kui leidub jäänukeid nartsissistlikust-piirialasest faasist). Ülemiste ja alumiste sfääride (eriti hinge ja keha) vahele võib tekkida lõhe. Mina võib hakata hinge ennast alla suruma või selle mõningaid aspekte dissotsieerima (nii tekivad alaisiksused; mitte madalamad impulsid ei ürita üles tõusta, vaid kõrgemad impulsid üritavad alla laskuda). Mina võib jääda hingega seotuks olukorras, kus ta peaks sellest lahti laskma. Ning kõige varasem ja lihtsam patoloogia: omaenese hinge olemasolu eitamine.

Me oleme Mina arheoloogia teel jõudnud punkti, kus hing on meele sügavikest esile kerkinud ja osutab avarama homse suunas. Punktis, kus tunnistaja lõdvendab oma viimase haarde ja lahustub oma igikestvasse alusesse; kui viimane Mina kiht ära kooritakse ja puhtaimasse tühjusesse kaob; kui viimane endassetõmbumise vorm lõputusse ruumi lahti rullub; siis jääb üksi Vaim ise kui igikestev teadvelolek oma vabal tahtel, mida kunagi tegelikult ei kaotatud ja mida seega ka tegelikult ei leitud. Kõik on rabavalt ilmne ning maailm jätkab esilekerkimist täpselt samamoodi, nagu ta seda alati on teinud.

Sügavaimal sisemuses peitub lõputuim avarus. Igikestvas teadvelolekus haarab hing kogu Kosmost, nii et jääb vaid Vaim üksinda - Vaim, mis on lihtsalt kõige oleva maailm. Vihm ei lange enam sinu peale, vaid on sinu sees, päike kiirgab otse su südamest ja valgustab kogu maailma, õnnistades seda oma armuga, supernoovad keerlevad su teadvuses ja kõuekõminat tekitab su omaenda joovastunud süda, ookeanid ja jõed on kõigest su oma veri, mis su hinge rütmi järgi vemmeldab. Lõputult kerkivad valgusemaailmad pöörlevad su ajus, lõputult laskuvad öömaailmad moodustavad mustreid su jalge ümber, pilved sõuavad su segamatu meele taevas ja tuul puhub läbi tühja ruumi, kus kunagi elas su mina.

Katusele langeva vihma heli on ainus mina, mida sul õnnestub siin kristalses, ühemaitselises ning ilmses maailmas leida, sisemine ja välimine on siin vaid rumalad fiktsioonid ning mina ja teine on ropp vale ning igikestev lihtsus on igavene ühe käe meeletu plaksutuse heli. Sügavaimas sügavikus, lihtsaimas, mis olemas ja teekond lõpeb, nagu alati, täpselt samas kohas, kust ta algas. 

MINA ERINEVAD ARENGULIINID 

Kolm suurt sfääri - jäme, subtiilne ja kausaalne - on koduks kolmele mina-liinile, mida ma kutsun üldnimetusega ego, hing ja Mina (ehk frontaalne mina, sügavam psüühiline mina ja Tunnistaja). Täpselt nagu tunnetuse puhul, nii saame ka mainitud kolme mina-viisi käsitleda suhteliselt sõltumatute arenguliinidena, nii et nad ei arene üksteise järel, vaid üksteise kõrval.

Loomulikult võib enamik voogusid areneda ja arenebki üksteisest suhteliselt sõltumatult - vood läbivad põhilaineid sageli omas tempos - ning just seetõttu puudub arengul kui tervikul igasugune lineaarne järgnevus. Ma väidan, nagu tunnetusegi puhul, et see, mida on traditsiooniliselt peetud üheks vooks (praegusel juhul minaks), võib tegelikult koosneda mitmest eri voost, mis kõik arenevad suhteliselt sõltumatult. 

Paljud uurimistulemused, mis on saadud mina järjestikust arengut mõõtes, on sellegipoolest täpsed, kuid see, mida seni on mõõdetud, on frontaalne mina (keha-minast ego ja kentaurini), mitte aga hing ega vaim. Viimased võivad areneda teatud määral frontaalse minaga paralleelselt, järgides oma holarhiaid, millest ükski ei ole frontaalsete terminite abil hästi mõistetav. 

Ego (ehk frontaalne aspekt) on mina, mis kohandub jämeda sfääriga, hing (ehk sügavam psüühiline aspekt) on mina, mis kohandub subtiilse sfääriga ja Mina (ehk Tunnistaja) on mina, mis kohandub kausaalse sfääriga. Frontaalne aspekt hõlmab kõiki mina-staadiume, mis suunavad teadvust jämeda sfääri poole (materiaalne mina, keha-mina, persoon, ego ja kentaur) - kõik need võib mahutada üldnimetuse "ego" alla. Frontaalne aspekt on mina, mis sõltub jämeda tunnetuse liinist, mis vastutab teadvuse suunamise ja integreerimise eest jämedas sfääris.

Nende arengutega paralleelselt võib hing (psüühiline/subtiilne mina) järgida oma trajektoori, rulluda lahti omaenese holarhilise voona. Hing ehk sügavam psüühiline liin hõlmab kõiki mina-voogusid, mis kohanduvad subtiilse sfääri arvukate tahkudega. Hing on mina, mis sõltub subtiilsest tunnetusliinist (mis hõlmab kujutlust, unelust, unistusi, loomingulisi visioone, hüpnagoogilisi seisundeid, eeterlikke seisundeid, nägemuslikke seisundeid, hüpnootilisi seisundeid ja transtsendentaalseid ilmutusi), seega on hing ka mina-voog, mis suunab ja integreerib subtiilse sfääri teadvust. 

Paralleelselt mõlema mainitud üldise sfääri arenguga võib Mina (ehk Tunnistaja) lahtirullumine toimuda eraldi voona. Tunnistaja on mina, mis sõltub kausaalsest tunnetusliinist (tähelepanuvõimest, eraldiseisvaks tunnistajaks olemise oskusest, jämedate ja subtiilsete fluktuatsioonide (ajutise ja korrapäratu väärtuse ümber kõikumine) suhtes neutraalseks olemise oskusest jne), seega on ta ka mina, mis suunab ja integreerib kausaalse sfääri teadvust.

Sama oluline on ka see, et mainitud Mina vastutab kõigi teiste minade, lainete ja voogude üldise ühendamise eest. Ta on just see Mina, mis kumab kõigis staadiumides ja kõigis sfäärides läbi lähimina, ning seega on ta ka Mina, mis tõukab tagant iga lahtirullumise taga seisvat ületa-ja-haara-enesesse Erost. Lisaks on ta ülim Mina, mis takistab kolmel sfääril - jämedal, subtiilsel ja kausaalsel - laiali lendamast, sest kuigi need kolm sfääri võivad areneda suhteliselt sõltumatult, hoiab neid koos ning tõmbab kokku ikkagi kiirgav Mina ehk puhtaim Tühjus, mis suudab kogu manifestset sfääri erapooletult peegeldada ja seega ka hõlmata. 

INTEGRAALNE TERAAPIA 

Mis puudutab integraalset teraapiat, siis see tähendab mitut asja. Esiteks, kuigi üldine areng triivib morfogeensel väljal eksimatult sügavamate sfääride poole (egost hinge ja lõpuks vaimuni), võib terapeut tunnustada ja tugevdada hinge ja vaimu juba siis, kui need veel lapsekingades on ehk, teisisõnu, hoolitseda nende eest mitte ego järel, vaid ego raames, egoga paralleelselt. Integraalne ja transpersonaalne teraapia töötavad samaaegselt nii frontaalse mina, hinge kui ka vaimuga, nii nagu need üksteise kõrval lahti rulluvad, kandes igaüks omaenda tõdesid, arusaamu ja võimalikke patoloogiaid. Nende teadvuse eri dimensioonidele tähelepanu pööramine võib hõlbustada nende sujuvamat lahtirullumist.

Kuid see ei tähenda, nagu saaks tööst jämeda sfääriga (kehatöö, ego tugevdamine) mööda hiilida, asendades selle hinge või vaimu kallal tehtava tööga, sest ilma tugeva ego vundamendita ei saa kõrgemad sfäärid püsivalt, stabiilselt ja integreeritult realiseeruda. Ilma tugeva egota ilmuvad kõrgemad sfäärid pelgalt mööduvate süvakogemuste ja ajutiste ilmutuste kujul ning võivad koguni dissotseeruda spirituaalseteks kriisideks. Indiviid, kes on moraalse arengu frontaalset liini mööda jõudnud teise moraalsesse staadiumisse, võib omal soovil kogeda kõiki transpersonaalseid sfääre. kuid selleks, et need kogemused hakkaksid püsival, moonutamata, postkonventsionaalsel, maailmakesksel, globaalsel viisil aktualiseeruma, peab ta ikkagi arenema enne kolmandasse, neljandasse ja seejärel viiendasse moraalistaadiumisse. 

Tegelikult on isegi nii, et kui terapeut ei järgi (ega soodusta) frontaalse liini arengut ja propageerib pelgalt muudetud teadvuseseisundeid, võib juhtuda, et klient ei suuda kõrgemaid ja madalamaid sfääre püsivalt ühtseks spektriks ühendada. 

Evolutsiooni ja integraalse arengu jätkudes nihkub raskuskese siiski holarhiliselt sügavamate Mina kihtide suunas (egost hinge ja lõpuks vaimuni) ning ka teadvus koondub üha enam sügavamate lainete ümber. Ego probleemid kaovad harva päris ära, kuid nad kaotavad üldiselt oma akuutsuse, kuna hing ilmub sagedamini esiplaanile. Kuid seejärel, viimaks, kui raskuskese nihkub üha enam vaimu suunas, kipub hingki haihtuma, muutudes järjest õhemaks ja läbipaistvamaks. Kõik madalamad minad jäävad funktsionaalsete võimete kujul alles, nad ühendatakse holarhiliselt kõrgemate lainetega, nad kõik täidavad jätkuvalt oma funktsionaalseid ülesandeid, seisavad silmitsi oma probleemidega, reageerivad oma teraapiatele, kuid nad kaotavad üha enam seda jõudu, mis võimaldab neil teadvuse üle valitseda ja seda enda omaks pidada.

_____________ 

Juba Aristoteles märkas, et madalam sisaldub kõrgemas, kuid kogu kõrgem ei sisaldu madalamas. Rakk sisaldab molekule, aga mitte vastupidi. Molekulid sisaldavad aatomeid, aga mitte vastupidi. Laused sisaldavad sõnu, aga mitte vastupidi. Just see “mitte vastupidi” sünnitabki hierarhia, Ken Wilberi terminiga “holarhia”, järjest suureneva terviklikkuse. 

Juri Lotman on näidanud, kuidas retoorikale orienteeritud kultuurides vastab igale kõrgemale astmele semiootiliste korrastustasandite hierarhias tähendusstruktuuriruumi mõõtmete arvu kasv. Nii moodustab Bütsantsi kultuuris hierarhia: argielu ja tavalise kõnekeele maailm – ilmaliku kunsti maailm – kirikliku kunsti maailm – jumalik liturgia – transtsendentaalne jumalariik. 

Toomas Paul 

      

alaisiksused

        Inimese mina sisaldab arvukalt alaisiksusi ning kusagil ei ole see ilmsem ega olulisem kui patoloogia, diagnoosi ja ravi puhul. Alaisiksuste spetsialistid osundavad, et keskmisel inimesel on sageli tosinkond või rohkem alaisiksust, nagu näiteks vanema ego seisund, lapse ego seisund, täiskasvanu ego seisund, rõhuja, rõhutu, südametunnistus, egoideaal, idealiseeritud ego, vale-mina, autentne mina, tõeline mina, karm kriitik, superego, libiidne mina ja nii edasi.

 

Paljusid neist kogeb inimene kui erinevaid kuuldavaid või kuuldamatuid hääli oma sisedialoogis. Vahel üks või mõned alaisiksused peaaegu täielikult dissotsieeruvad ja äärmuslikul juhul võib tulemuseks olla mitmene isiksusehäire. Enamiku inimeste puhul nõuavad need mitmesugused alaisiksused lihtsalt pidevalt tähelepanu ja püüavad domineerida, luues teatava alateadvusliku minade ühiskonna, kusjuures igas staadiumis täidab lepitaja rolli lähimina.

 

Iga alaisiksus võib arenguliinide osas olla erineval arengutasandil. Teisisõnu, alaisiksused võivad moodustada praktiliselt kõigis tugipunktides: võib esineda arhailisi alaisiksusi, maagilisi alaisiksusi, müütilisi alaisiksusi, ratsionaalseid alaisiksusi ja isegi hingelisi alaisiksusi.

 

Niisiis, päris paljud uuringud viitavad sellele, et mitte ainult mitmesugused arenguliinid, vaid ka mitmesugused alaisiksused võivad suhteliselt sõltumatult lahti rulluda. Mõlemal mainitud põhjusel võib inimesel olla seega teadvuse tahke paljudel erinevatel moraali, maailmavaadete, kaitsemehhanismide, patoloogiate, vajaduste jne tasanditel.

 

Näiteks, lapse ego seisund tekib tavaliselt koos prekonventsionaalse moraali, maagilise maailmavaate, hoituse- ja turvalisusevajadustega. See seisund ilmneb selgesti siis, kui inimest tabab lapseliku ego seisund (nt plahvatuslik turtsakuse hoog koos minakesksete nõudmiste ja nartsissistliku maailmavaatega), mis võib tormata nagu tuuleiil läbi isiksuse, võtta selle minutiteks või tundideks oma kontrolli alla ja mööduda sama kiiresti kui saabus, lastes inimesel pöörduda tagasi oma tüüpilise, keskmise mina juurde (mis võib muidu olla üpris kõrgelt arenenud).

 

Siin kirjeldatud üheksa või kümme teadvuse, maailmavaadete, patoloogia, ravi jne üldist tasandit, siis ei tähenda see mingil juhul, nagu oleks inimene lihtsalt ühelainsal tasandil, ühte tüüpi kaitsemehhanismide, ühte tüüpi patoloogia, ühte tüüpi vajaduste ja ühte tüüpi teraapiaga. Tosin või enam alaisiksust võivad olla eri tasanditel, seega on indiviidil arvukalt vajaduste, kaitsete ja patoloogiate tüüpe ning tasandeid (nt piirialasest neurootilise, eksistentsiaalse ja spirituaalsuseni) ja seetõttu reageerib ta tervele reale terapeutilistele võtetele.

 

Oma positiivse külje pealt on alaisiksused lihtsalt funktsionaalsed minavormid, mis juhivad teatud psühhosotsiaalseid situatsioone (isaroll, naiseroll, libiidne mina, saavutaja-mina jne). Alaisiksused muutuvad problemaatilisteks ainult ainult sel määral, mil nad dissotsieeruvad - see võib ulatuda kergest mõõduka ja raskeni. Raskused tekivad, kui mõni neist funktsionaalsetest isiksustest tugevalt dissotsieerub või teadvuslikust minast ära lõigatakse - see võib toimuda korduvate traumade, arengu käigus esinevate häirete, pideva stressi või selektiivse tähelepanematuse tõttu.

 

Need allasurutud isikurollid koos oma dissotsieerunud ja fikseerunud moraali, vajaduste, maailmavaadete ning muuga rajavad keldrisse poe, kust hakkavad edasist kasvamist ja arengut saboteerima. Nad jäävad "peidetud subjektideks", teadvuse tahkudeks, millest mina ei suuda enam disidentifitseeruda, mida mina ei suuda enam ületada, sest nad on pitseeritud psühhe mitteteadvuslikesse kambritesse ja läkitavad sealt üles sümboolseid tuletisi, mis omandavad valuliste sümptomite vormi.

 

Jällegi on tervendavaks katalüsaatoriks nende alaisiksuste teadvustamine, nende objektifitseerimine, nende kaasamine osavõtlikumal viisil. Üldjoontes võib inimese juures täheldada harilikult ühele või kahele alaisiksusele omaseid sümptomeid ja seetõttu nende patoloogiad domineerivad (karm sisemine kriitik, ebaõnnele aldis rõhutu, madala enesehinnanguga ego seisund jne); seepärast kaldub ka teraapia keskenduma just neile nähtavamatele küsimustele. Kui dominantsemad patoloogiad järele annavad (ja nende alaisiksused integreeritakse), kipuvad sageli ning mõnikord jõuliselt esile kerkima seni vähem näha olnud patoloogiad ja loomulikult pöördub ka teraapia tähelepanu sujuvalt nendele. Need alaisiksused võivad hõlmata nii primitiivsemaid minasid (arhailine, maagiline) kui ka esile kerkima hakkavaid transpersonaalseid minasid (hing, vaim).

 

Samuti vallanduvad mitmesugused alaisiksused sageli kontekstist sõltuvalt: ühes olukorras tuleb inimene hästi toime, kuid teine olukord vallandab paanika, depressiooni, ärevuse jne. Ühe valdkonna domineeriva probleemi leevendamine võimaldab sageli esile kerkida vähem märgatavatel patoloogiatel, mille saab seejärel läbi töötada. Terapeutiline faktor - teadvelolekusse toomime - aitab inimesel oma alaisiksusi paremini teadvustada ning muuta peidetud subjektid teadvustatud objektideks. Seejärel saab need objektid minaga taasühendada ning nad saavad ühineda teadvuse evolutsiooni vooga, selle asemel et jääda fikseerunuks madalamatele tasanditele, kus nad algselt dissotsieerusid.

 

Olenemata sellest, kui palju alaisiksusi inimesel on, on just lähimina ülesandeks luua häälte kooris mingisugune liitumine või harmoonia ja võimaldada neil liikuda kindlamalt selle Allika poole, kust nad kõik pärinevad.

 

_____________

 

Dissotsiatsioon - häirub inimese tavapärane integratsioon teadvuse, mälu, enesetaju või keskkonna ja sensoorse või motoorse käitumise vahel. Stressist vabanemiseks kasutab inimene sel juhul enda karakteri ja identsuse tahtlikku muutmist. Siia alla kuuluvad näiteks läbi pisarate naermine, ebaadekvaatne üleolekutunne, psühhoaktiivsete ainete tarvitamine jms, kus inimene vastavalt oma soovile muudab oma psüühilist seisundit. 

 

 

Mina ja mina patoloogiad

        Viimaste aastakümnete süvapsühholoogia üheks peamiseks läbimurdeks on äratundmine, et kõnelda ei tule mitte ainult psühhopatoloogia eri tüüpidest (nt obsessiiv-kompulsiivsed häired, foobiad, ärevus, depressioon), vaid ka psühhopatoloogia eri tasanditest (nt neurootiline, piirialane ja psühhootiline). Need erinevad patoloogia tasandid korreleeruvad osalt varase mina-arengu kolme põhistaadiumiga (sellele viitavad eriti Rene Spitzi, Edith Jakobsoni, Margaret Mahleri ja teiste teedrajavad tööd). Igas staadiumis võib arengu käigus tekkiv tõrge tuua kaasa vastava tasandi patoloogia. Loomulikult ei ole need hoone korrustele sarnanevad jäigad ja selgelt eristuvad tasandid, vaid pigem omavahel osaliselt kattuvad mina-arengu lained ja asjad, mis igas laines võivad viltu minna.

Iga mina-staadium (või tugipunkt) hõlmab ideaaljuhul nii eristumist kui ka ühendumist (ületamist ja endassehaaramist). Mina eristub madalamast (nt kehast), samastub järgmise kõrgema tasandiga (nt meelega) ja ühendab seejärel kontseptuaalse meele kehaliste tunnetega. Kõigis neis punktides kaasneb tõrkega patoloogia - mina väärareng, vigastumine või kitsenemine oma muidu üha laieneval teekonnal. 

Juhul, kui meel kehalistest tunnetest ei eristu, võivad valuliselt tugevad emotsioonid ta üle ujutada (mitte lihtsalt tugevad, vaid lausa halvavad emotsioonid), ka histroonilised (liigne emotsionaalsus) meeleolu kõikumised on tavalised, impulsside kontrollimisega esineb suuri raskusi ja sageli toimub selles punktis arengupeetus. Teisest küljest, kui meel ja keha eristatakse, kuid ei toimu integreerimist, on tulemuseks klassikaline neuroos ehk kehaliste tunnete allasurumine mentaalsete struktuuride (ego, superego, range südametunnistus) poolt. 

Seega, eristamise ja ühendamise protsess võib nurjuda igas mina-staadiumis (ehk tugipunktis) ja tugipunkti tasand aitab määrata patoloogia tasandit. Kui esimeses tugipunktis mina ei eristu korralikult füüsilisest keskkonnast ega integreeri korralikult füüsilise keskkonna kujundeid, võib tulemuseks olla psühhoos (indiviid ei suuda mõista, kus lõpeb tema keha ja kus algab keskkond, ta kannatab ebataju häire tajumises jne).

Kui teises tugipunktis tekib emotsionaalsel keha-minal raskusi enda eristamisega teistest, võivad tulemuseks olla nartsissism (teisi koheldakse mina pikendustena) või piirialased häired (teised häirivad mina hapraid piire ja murravad nendest sisse). Nagu me just nägime, kui tugipunktis 3 eristumine ei õnnestu, on tulemuseks sulandumine labiilse emotsionaalse minaga, integreerimise ebaõnnestumine viib aga emotsionaalse mina allasurumiseni just üles kerkima hakkava mentaalse-egolise mina poolt (klassikaline psühhoneuroos).

Öeldes sama asja teisiti: igal mina arengutasandil on eri tüüpi kaitsemehhanismid. Mina püüab ennast igal tasandil kaitsta valu, moonutuste ja viimaks ka surma eest ning ta kasutab selleks kõiki sellel tasandil tema käsutuses olevaid vahendeid. Kui minal on olemas mõisted, kasutab ta mõisteid; kui minal on reeglid, kasutab ta reegleid; kui tal on visioonloogika, kasutab ta visioonloogikat. 

Tugipunktis 1 on mina käsutuses lisaks varasematele impulssidele ja kujunditele ainult aistingud, tajud ja sensomotoorse tunnetuse varased vormid, seega saab mina end kaitsta vaid kõige algelisemate kaitsemeetodite abil, nagu näiteks sulandumine füüsilisse keskkonda, hallutsinatoorne soovide täitumine (kujundite vormis) ja taju moonutused. 

Tugipunktis 2 on mina käsutusse lisandunud intensiivsemad tunded, emotsioonid ja esile kerkima hakkavad sümbolid, seega saab ta kasutada enda kaitseks keerukamaid viise, nagu näiteks lahkulöömine (mina ja maailma jagamine ainult headeks ja ainult halbadeks representatsioonideks), oma tunnete ja emotsioonide teistele projitseerimine ning enda sulandamine teiste emotsionaalsesse maailma. 

Tugipunktis 3 on mina käsutuses juba keerukamad mõisted ja esimesed reeglid ning neid väga võimsaid mentaalseid tööriistu saab kasutada keha ja tema tunnete jõuliseks allasurumiseks, tema soovide asendamiseks, reaktsioonivormide loomiseks jne.

Lühidalt, kaitsemehhanismide tasand, mina arengutasand ja patoloogia tasand on kõik Olemise Suure Ahela sama järk-järgulise kvalitatiivselt selgelt eristuvate lainete lahtirullumise aspektid.

Samamoodi on leitud, et kõigil neil juhtudel on sobivaimad ravimeetodid pisut erinevad. Alustades tugipunktist 3 ja liikudes spektrit mööda allapoole: tüüpilise neuroosi puhul seisneb ravi repressioonibarjääri lõdvendamises ja kaotamises, allasurutud ehk varitunnetega uuesti kontakti saavutamises ja nende reintegreerimises psühhega, aidates nii teadvuse lahtirullumisel sujuvalt jätkuda.

Neid terapeutilisi lähenemisi tuntakse üldnimetuse väljakaevamistehnikad all, sest nad üritavad varju välja kaevata ja reintegreerida. Selline "regressioon ego huvides" viib teadvuse ajutiselt tagasi varase trauma juurde (või lubab tal lihtsalt võõrandunud tunnete, ajejõudude või impulssidega kontakti saavutada), aitab võõrandunud tunnetega sõbruneda ja neid reintegreerida ning seeläbi taastada psühhe suhtelist harmooniat. Niisugusteks lähenemisteks on muuhulgas klassikaline  psühhoanalüüs, geštaltteraapia mõned aspektid, jungiaanliku teraapia varjule keskenduv osa, Gendlini fokusseerimine ning egopsühholoogia ja mina-psühholoogia aspektid.

(Teraapiates, mis tunnistavad kõrgemate ehk transpersonaalsete tasandite olemasolu, kasutatakse seda regressiivset tervenemisspiraali sageli evolutsioonilise ja progressiivse kõrgematele tasanditele viiva arengu sissejuhatusena. See tervenemisspiraal ei ole mitte regressioon kõrgemale, vaid hoopis madalamale tasandile, et korrastada kindlamaks transtsendeerumiseks vajalikku vundamenti.) 

Liikudes allapoole, piirialase patoloogia juurde - siin ei ole probleemiks mitte see, et tugev mina surub keha alla, vaid hoopis asjaolu, et piisavalt tugevat mina ei ole olemas. Seepärast nimetatakse siinjuures kasutatavaid tehnikaid struktuuri ehitamiseks: nad on suunatud mina piiride ülesehitamisele ja ego tugevdamisele. 

Allasurutud materjali, mida "üles kaevata", on vähe, sest mina on olnud seniajani millegi allasurumiseks liiga jõuetu. Pigem püüab teraapia siinkohal aidata inimesel eraldumise-individuatsiooni staadium lõpule viia, et tal tekiksid tugev mina ja selgelt eristunud-integreeritud emotsionaalsed piirid. Selliste küsimustega tegelevad mitmed objektisuhete teraapia (Winnicott, Faairbairn, Guntrip) psühhoanalüütiliste egopsühholoogia (Mahler, Blanck ja Blanck, Kernberg) ja mina-psühholoogia (Kohut) osad ning mainitud suundade arvukad kombinatsioonid (nagu näiteks John Gedo ja James Mastersoni lähenemine).

Kõige varasemad tugipunktid ei ole kuni viimase ajani ravile (välja arvatud ravimid/rahustamine) hästi allunud just seetõttu, et nad on nii primitiivsed ja raskesti ligipääsetavad. Viimase aja avangardsed (ja äärmiselt vastakaid arvamusi tekitavad) teraapiad Janovi ürgkarje psühhoteraapiast Grofi holotroopilise hingamiseni on aga väidetavalt mitmel viisil edu saavutanud ning jällegi tänu sellele, et "regresseerutakse ajutiselt" sügavate haavadeni ja kogetakse neid täie teadvuse juures uuesti - tänu sellele saab teadvus ühtsemal viisil edasi areneda.