Freudi psühhoseksuaalse arengu faasid

        Arengulooliselt kujuneb isiksus välja läbi järjestikuste astmete. Freudi jaoks oli oluline psühhoseksuaalne areng, milles eristuvad arenguastmed vastavalt naudinguallikaks olevatele kehapiirkondadele. Igal arenguastmel peab laps lahendama konfliktid, mis tekivad naudingu soovi ja piirangute vahel. Kui rahuldust või piiranguid on liiga palju, tekib fiksatsioon sellesse arengustaadiumisse ning see võib põhjustada probleeme täiskasvanuna.

 

Freud eristas järgmisi psühhoseksuaalse arengu astmeid:

 

Oraalne faas (alates sünnist umbes 18 kuud): Algab sünnist, mil nii vajadused kui ka rahuldus hõlmavad ennekõike huuli, keelt ja hiljem ka hambaid. Baas-tung on võtta vastu toitu ja hoolitsust, selleks et leevendada nälja, janu ja väsimuse pingeid. Toitmise ja magamamineku ajal on laps rahustatud, hoitud ja kiigutatud. Laps seostab nii naudingut kui ka pinge vähenemist nende sündmustega. Suu on esimene piirkond, mida beebi saab kontrollida; enamus kättesaadavast libiido energiast on algselt suunatud või keskendunud sellele piirkonnale. Lapse küpsedes arenevad ka teised keha osad ning muutuvad tähtsaks rahulduse kohtadeks. Siiski jääb osa energiast püsivalt kinni või panusena oraalse rahulduse vahendina. Täiskasvanutel on hästi arenenud oraalsed kombed ja jätkuv huvi oraalsete naudingute jätkamiseks. Söömine, imemine, mälumine, suitsetamine, näksimine ja limpsimine või ma huulte matsutamine on nende huvide füüsilised väljendused. 

 

Pidevad näksijad, suitsetajad ja need, kes tihti üle söövad, võivad olla osaliselt kinni oraalses faasis. Hilisemas oraalses faasis, pärast hammaste tekkimist, sisaldab rahuldus agressiivseid instinkte. Rinna hammustamine, mis põhjustab emale valu ja viib tegeliku rinna kadumiseni, on näide sellisest käitumisest. Täiskasvanulikku sarkasmi, toidu sisse kühveldamist ja kuulujutte on peetud selle arengu faasiga seonduvaks. On loomulik säilitada mõningast huvi oraalsete naudingute suhtes. Oraalset rahuldust võib vaadelda kui patoloogilist vaid siis, kui see on dominantne rahulduse moodus, kui inimene on näiteks liigselt sõltuv oraalsetest harjumustest, leevendamaks ärevust või pingest, mis ei ole seotud nälja või januga. 

 

Oraalne faas algab sünnist, kus oraalne avaus on libiido-energia fookuses. Laps on muidugi väga hõivatud hoolitsusega, koos imemise naudinguga ja aktsepteerides asju oma suhu. Oraalne karakter, kes selles faasis frustreeritud on, kelle ema keeldus tema eest hoolitsemast või kes kärpis hooldamise aega lühemaks, kirjeldab pessimism, kadedus, kahtlustamine ja sarkasm. Üle-hoolitsetud oraalne karakter, kelle hooldamise tungid olid alati ja tihti liigselt rahuldatud, on optimistlik, kergeusklik ja on täis imetlust nende suhtes, kes teda ümbritsevad. Faas kulmineerub primaarse konfliktiga rinnast võõrutamisel, mis jätab lapse ilma nii hoolitsemise sensoorsest naudingust kui ka psühholoogilisest naudingust saada hoolitsust, nunnutamist ja hoidmist. Faas kestab ligikaudu 1 kuni 1,5 aastat. 

 

Füüsiline fookus: suu, huuled, keel (imemine). Imemine on vastsündinule peamine naudingu allikas. Kõik läheb suust sisse. Imemine = toit. Psühholoogiline teema: sõltuvus. Beebi on väga sõltuv ja suudab ise väga vähe teha. Kui beebi vajadused on korralikult täidetud, siis suudab ta järgmisesse faasi liikuda. Kuid kui neid vajadusi ei täideta, siis beebi muutub usaldamatuks või liigselt-rahuldatud beebi leiab, et on raske toime tulla maailmaga, mis ta vajadusi ei täida. Täiskasvanu karakter: tugevalt sõltuv/tugevalt sõltumatu. Kui beebi selles faasis fikseerub, siis Freud tundis, et laps kasvab oraalseks karakteriks. Enamus neist inimestest on äärmiselt sõltuvad ja passiivsed, kes tahavad, et kõik nende jaoks ära tehakse. Ka Freud arvab, et teist tüüpi oraalne karakter on inimene, kes on tugevalt iseseisev ja stressi all võib oraalselt fikseerunud inimene hüpata ühest tüübist teise. See toob näite ka Freud`i õpetusest vastandite kohta.

 

Anaalne faas (umbes 18 kuud - 3,5 aastat): Kui laps kasvab, siis tulevad teadlikkusse uued pinge ja rahulduse piirkonnad. Vanuses 2-4 eluaastat õpivad lapsed üldiselt kontrollima sulgurlihast ja põit. Laps pöörab erilist tähelepanu urineerimisele ja jääkide väljutamisele. Potil käimine viitab loomulikule enese-avastamise huvile. Psühholoogilise kontrolli tekkimist saadab arusaamine, et selline kontroll on uus naudingu viis. Lisaks õpivad lapsed kiiresti, et sulgurlihase ja kontrolli kontrolli kasvav tase toob neile tähelepanu ja kiitust vanematelt. 

 

Vastupidine on samuti tõene: vanemate kontroll potil käimise üle võimaldab lapsel nõuda tähelepanu nii eduka kontrolli kui tehtud vigade osas. Täiskasvanut iseloomustavad omadused, mis on seotud osaliste sundmõtetega anaalses faasis, on liigne korra-armastus, kokkuhoidlikkus (kitsi) ja kangekaelsus. Freud leidis, et need kolm omadust on tavaliselt koos. Ta räägib “anaalsetest omadustest”, kelle käitumine võib olla seotud raskete kannatavate kogemustega sellel lapsepõlve perioodil. Osa segadusest, mis võib saata anaalset faasi, tekib ühest küljest ilmsest vastuolust pillava kiituse ja tunnustuse vahel, ja mõttest, et potil käimine on “räpane” ning teisest küljest tuleks seda saladuses hoida. Laps ei mõista esialgu, kuidas tema soolestiku liikumist ja uriini ei väärtustata. Väikestele lastele meeldib vaadata, kuidas potist vesi alla läheb, tihti oma kakale hüvastijätuks lehvitades. Lapse jaoks pole ebatavaline pakkuda vanemale oma osa soolestiku liikumisel nagu kingitust. Olles saanud kiitust selle tootmise eest, võib laps olla üllatunud ja segaduses, kui vanemad tülgastuse või vastikustundega reageerivad. Ükski teine kaasaegne eluala pole seatud keeldude ja tabudega kui seda on potil käimine, ja anaalsele faasile tüüpiline käitumine. 

 

Vanuses 1 kuni 1,5 aastat läheb laps anaalsesse faasi. Potil käimise õpetusega tuleb ka lapse kinnisidee päraku kui erogeense tsooni osas ning jääkide kinnihoidmise või väljutamisega. See esindab ka klassikalist konflikti id`i, mis ammutab naudingut keha-jääkide väljutamisest, ning ego ja superego vahel, mis esindavad praktilisi ja ühiskondlikke surveid keha-funktsioonide kontrollimiseks. Laps kohtub konfliktiga vanemlike nõudmiste vahel, ning lapse ihade ja füüsiliste võimetega ühel või teisel moel: ta kas asub võitlusse või lihtsalt keeldub minemast. Laps, kes tahab võidelda, naudib väljutamist pahatahtlikult, võib-olla just enne või pärast potile minemist. Kui vanemad on liiga leebed ja lapsel õnnestub naudingut edukalt väljutamisest saada, siis on tulemuseks anaalse väljutava karakteri moodustumine. See karakter on üldiselt räpakas, korrapäratu, hooletu, hoolimatu ja põlglik. Vastupidiselt võib laps valida jääke kinni hoida, seega vanemate soovi vastaselt, nautides nauditavat survet soolestikus tekkivast jääkide kogumisest. Kui see taktika õnnestub ja laps on üle-hoolitsetud, siis areneb tal välja anaalne püsiv karakter. See karakter on korraarmastaja, täpne, korralik, solvav, kinnine, jonnakas, põhjalik ja passiiv-agressiivne. 

 

Anaalse faasi lahendus, korralik potil käimine, mõjutab valdavaid individuaalseid omadusi ja suhtumisi autoriteedi suhtes. See faas kestab 1 kuni 1,5 aastat. Füüsiline fookus: pärak (elimineerimine). Kuni praeguseni on lapsel üsna lihtsalt läinud. Nüüd peaks beebi kontrollima oma soolestikku. Freud uskus, et beebi seksuaalne nauding keskendub sel ajal päraku piirkonnale. Psühholoogiline teema: enesekontroll/ kuulekus. Need pole seotud vaid potil käimise õpetamisega, vaid beebi peab ka kontrollima tunge ja käitumisi (terrible twos – kaks kohutavat). Mis siin võib viltu minna – kas vanemad on liiga kontrollivad või mitte piisavalt kontrollivad (Freud uskus kõvasti piiramisse). Täiskasvanu karakter: anaalselt kinnihoidev (jäik, liigselt organiseeritud, autoriteedile alluv) vs. anaalselt väljutav (vähe enesekontrolli, organiseerimatu, põlglik, vaenulik).

 

Falliline faas (umbes 3,5 - 6 aastat): Alustades 3. eluaastast liigub laps edasi fallilisse faasi, mis keskendub genitaalidele. Freud väidab, et seda vanust iseloomustab kõige paremini falliline, kuna see on periood, mil laps saab teadlikuks kas peenise omamisest või selle puudumisest. See on esimene faas, kus lapsed muutuvad teadlikuks seksuaalsetest erinevustest. Freud püüdis mõista pingeid, mida laps kogeb seksuaalse erutuse ajal – see tähendab, et naudingut genitaalse piirkonna stimuleerimisest. Erutus on seotud lapse meeles, vanemate lähedase füüsilise juuresolekuga. Igatsus selle kontakti järele muutub aina rohkem keerulisemaks lapse jaoks rahuldada; laps võitleb intiimsuse nimel, mida vanemad omavahel jagavad. Seda faasi iseloomustab lapse tahtmine minna koos vanematega voodisse ning armukadedaks muutumine tähelepanu üle, mida vanemad üksteisele jagavad. 

 

Freud jõudis oma vaatluste alusel järeldusele, et selle perioodi jooksul arenevad nii naistel kui meestel seksuaalsed küsimused. Freud nägi lapsi fallilises faasis oma vanematele reageerimas kui potentsiaalsele ohule oma vajaduste rahuldamisel. Seega poisi jaoks, kes soovib oma emaga lähedasem olla, võtab isa mõningaid rivaali omadusi. Samal ajal soovib poiss oma isa armastust ja kiindumust, milles näeb oma ema kui rivaali. Laps on elamiskõlbmatus olukorras tahes ja kartes oma vanemaid. Poiste puhul kutsus Freud seda konflikti Oidipuse kompleksiks, ja seda Kreeka tragöödia kangelase loo järgi. Müüdi kõige levinumas versioonis tapab Oidipus oma isa ning hiljem abiellub oma emaga (kumbagi vanemat teadmata). Kui ta lõpuks saab teadlikuks, kelle ta tapis ja kellega abiellus, Oidipus moonutab end, torgates välja oma mõlemad silmad. Freud uskus, et iga meessoost laps taasetendab sarnase sisemise draama. Ta soovib omada oma ema ja tappa oma eesmärgi saavutamiseks oma isa. Ta ka kardab oma isa ja kardab, et tema, laps, saab isa poolt kastreeritud. Ärevus kastreerimise ümber, isa kartmine ja armastus isa suhtes, ning seksuaalne iha ema suhtes ei saa kunagi täielikult lahendatud. Lapsepõlves on kogu kompleks represseeritud. Üks esimesi ülesandeid superego arenemisel on hoida see häiriv konflikt teadlikkusest väljas ja kaitsta last selle osa esitamise eest. 

 

Tüdrukute jaoks on sarnane probleem, kuid selle väljendus ja lahendus võtavad teise pöörde. Tüdruk soovib oma isa omada, ning näeb oma ema peamise rivaalina. Poisid represseerivad oma tundeid osalt hirmust kastreerimise ees. Tüdrukute jaoks on oma ihade represseerimine vähem äärmuslik, vähem totaalne. Freud`i vaated naiste ja nende psühholoogilise arengu kohta jäävad väga vastuoluliseks. Falliline faas on tegevuspaik kõige võimsamale; Freud`i arengu mudeli kõige üliolulisem seksuaalne konflikt. Selles faasis on lapse erogeenseks tsooniks suguorganite piirkond. Kuna laps muutub aina rohkem huvitatuks oma genitaalidest, ja ka teiste genitaalidest, tekib konflikt. Konflikt, mida nimetatakse Oidipuse konfliktiks, (naistel Electra kompleks), tähendab lapse alateadlikku iha omada vastas-soost vanemat ja elimineerida samasooline vanem. Noores mehes, tekib Oidipuse kompleks loomulikust armastusest oma ema vastu; armastus, mis muutub seksuaalseks kuna poisi libiidne energia kandub pärakust genitaalide piirkonda. Kahjuks poisi jaoks seisab isa selle armastuse teel ees. Seega poiss tunneb agressiooni ja armukadedust oma rivaali – oma isa - suhtes, ja tunneb ka hirmu, et isa streigib talle vastu. Kuna poiss on märganud, et naistel, eriti tema emal, puudub peenis, on ta jahmunud hirmust, et ta isa eemaldab ka tema peenise. Ärevust raskendavad ähvardused ja distsipliin, mida ta esile kutsub, kui ta vanemad teda masturbeerimast tabavad. Selline kastreerimise ärevus edestab tema iha oma ema järele, seega surub ta iha alla. Ja kuigi poiss näeb, et kuigi ta oma ema omada ei saa, kuna seda teeb ta isa, saab poiss omada ema asendamisega, identifitseerides end isaga ja muutudes isa sarnaseks nii palju kui võimalik: selline identifikatsioon teeb poisile selgeks põhialused elu seksuaalsest rollist. Oidipuse konflikti kestvuse jäljeks on superego, isa hääl poja sees. Lahendades seega verepilastuslikku mõistatust, liigub poiss edasi latentsesse faasi, libiido jõudeoleku perioodi. 

 

Elektra kompleksi puhul on Freud ebamäärasem. Kompleksi juured on väikese tüdruku avastuses, et temal, koos ema ja teiste naistega, puudub peenis, mida omavad tema isa ja teised mehed. Tüdruku armastus oma isa suhtes muutub siis erootiliseks ja armukadedaks, kuna ta igatseb endale oma peenist. Tüdruk hakkab süüdistama oma ema, kuna tajub kastratsiooni, ning teda tabab peenise kadedus, ilmselge vastand poiste kastratsiooni ärevusele. Elektra kompleksi lahenduseks on vähem selge maha-lõikamine, kui Oidipuse kompleksi puhul meestel; Freud väitis, et lahendus saabub palju hiljem ja ei kunagi tõeliselt lõplik. Nii nagu poiss õppis oma seksuaalset rolli end oma isaga identifitseerides, õpib ka tüdruk oma rolli, identifitseerides end oma emaga, püüdega oma isa asendusena omada. Konflikti sündmuslik lahendusena liigub tüdruk edasi latentsesse faasi, kuigi Freud viitab, et tüdruk jääb ikka alati kergelt fallilisse faasi fikseerituks. 

 

Fallilisse faasi fikseerituna areneb välja falliline karakter, kes on hoolimatu, resoluutne, enesekindel, ja nartsissistlik – liigselt edev ja uhke. Ebaõnnestumine konflikti lahendamisel võib põhjustada selle, et inimene kartlik või võimetu lähedase armastuse suhtes; Freud arvas ka, et fiksatsioon võib olla homo-seksuaalsuse alus-põhjus. Füüsiline fookus: peenis. Freud uskus, et poisid ja tüdrukud on mõlemad keskendunud peenisele. Poisid: miks tüdrukul seda pole? Tüdrukud: mispärast mul seda pole? Lapsed muutuvad eriti huvitatuks selles faasis oma genitaalidega mängimises. 

 

Psühholoogiline teema: moraalsus ja seksuaalsuse identifikatsioon ja välja uurimine, mida tähendab olla poiss või tüdruk. Lastel on Freud`i arvates selles faasis seksuaalsed tunded vastassoost vanemate suhtes (ja tegelevad Oidipuse/Electra kompleksidega – põhiliselt erootiline kiindumus vastassoost vanema suhtes, kuid kuna need tunded pole sotsiaalselt aktsepteeritavad, võib see muutuda vaenulikkuseks) ja tunda vaenulikkust samasoolise vanema suhtes. Poisid kogevad kastratsiooni ärevust ja tüdrukud peenise kadedust. Selle aja jooksul lahendatakse emotsionaalseid konflikte lõpuks end samasoolise vanemaga identifitseerides. Täiskasvanu karakter: valimatud sekspartnerid, amoraalsed/aseksuaalsed ja puritaanlikud (jällegi õpetus vastanditest).

 

Latentne faas (umbes 6 aastat kuni puberteedini): Mis iganes vormi võitluse lahendus võtab, enamus lapsi tundub parandavat oma kiindumust oma vanemate suhtes üsna pea pärast 5-aastaseks saamist ning pöördub suhete poole eakaaslaste ja koolitegevuste, spordi ja teiste oskuste poole. Seda faasi vanuses 5-6 kuni puberteedi alguseni nimetatakse latentseks perioodiks. See on aeg, mil fallilise faasi lahendamata seksuaalsed ihad represseerib edukalt superego. Nii vanemate kui laste jaoks on see suhteliselt rahulik ja psühholoogiliselt sündmusetu aeg. Fallilise faasi lahendus viib edasi latentsesse perioodi, mis ei ole psühhoseksuaalse arengu faas, vaid periood, milles seksuaalne tung on uinunud. Freud nägi latentsust kui seksuaalsete ihade ja erogeensete impulsside võrratut repressiooni perioodi. Latentse perioodi jooksul valavad lapsed oma libiidsed energiad aseksuaalsetesse harrastustesse nagu kool, kergejõustik ja samasoolised sõprused. Kuid peagi puhkeb puberteet, ja genitaalid muutuvad jällegi libiidse energia fookuseks. Latentne faas on suhtelise rahu faas. Seksuaalsed ja agressiivsed tungid on vähem aktiivsed ja siin peitub vähe psühhoseksuaalse konflikti mõistes.

 

Genitaalne faas (puberteedijärgne aeg): Bioloogilise ja psühholoogilise arengu viimane periood, genitaalne faas, tekib puberteedi algamisega ning libiido energia naasmisega seksuaalorganitesse. Nüüd on poisid ja tüdrukud tehtud teadlikuks oma eraldi seksuaalsetest identiteetidest ning hakkavad otsima viis, kuidas oma erootilisi ja inimestevahelisi vajadusi rahuldada. Freud arvas, et homoseksuaalsus on selles faasis eakohase arengu puudumise tulemuseks; kuigi paljud arvavad, et see on positsioon, hoolimata tänapäevasest arusaamast terve seksuaalse arengu erinevuste kohta. Genitaalses faasis, kus lapse energia jällegi genitaalidele keskendub, pöördub huvi heteroseksuaalsetele suhetele. Mida vähem energiat laps investeerib lahendamata psühhoseksuaalsesse arengusse, seda suurem on võime arendada normaalseid suhteid vastassugupoolega. Kui ta jääb siiski fikseerituks, ja eriti fallilises faasis, on tema areng häiritud edasiste tõrgetega repressiooni ja kaitsete tõttu. 

 

Füüsiline fookus: genitaalid. Psühholoogiline teema: küpsus ja loovus, ning elu paremaks muutmine. Seega pole see ainult uue elu loomine (paljunemine), aga ka intellektuaalne ja artistlik loovus. Eesmärgiks on õppida, kuidas lisada ellu ja ühiskonda midagi konstruktiivset. Täiskasvanu karakter: Genitaalne karakter ei ole varasemas faasis fikseerunud. See on inimene, kes on kõik läbi töötanud. See inimene on psühholoogiliselt kohanenud ja tasakaalus. Freudi kohaselt on vaja selle faasi saavutamiseks saavutada tasakaal nii armastuses kui töös.

 

Kui sul on olnud mõne psühhoseksuaalse faasiga probleeme, mida sa pole veel ära lahendanud, võid sa muutuda fikseerituks ühel varasematest faasidest ja stressi mõjul võid regresseeruda aina rohkem seda faasi iseloomustavate omaduste järgi.