Sigmund Freudi elu ja töö

TUNGID

Freudi kujutluses on organism kahesuguse mõjudetulva all. Välismaailm avaldab mõju läbi inimese meelte. Samal ajal tuleb teine mõjutustevoog inimese organismist endast, mis sarnaselt välisele tulvale avaldab mõju inimese psüühikale ja nõuab sellega toimetulemist. Seda inimese kehast tulenevat ärrituste tulva nimetabki Freud tungideks (Trieb). Nii nagu meeleelamused (aistingud) on vahepealseks suuruseks vaimse ja füüsilise maailma vahel, on ka tungid kahepaikses rollis: nad asuvad vaimse ja füüsilise maailma vahelisel piiril. Inimene ei tunne oma keha, kuna tal on tegemist vaid selle saadikutega, tungidega, mis on keha poolt delegeeritud inimese teadvusesse.

Nagu mitmel teiselgi juhul, muutis Freud mitmel korral oma arvamust tungide arvu ja iseloomu kohta. Ta alustas dualistina, lähtudes romantikute skeemist, et maailma juhib armastus ja vihkamine. ‘Psühholoogia visandis’ kõneleb ta oma õpetaja Exneri eeskujul naudingust ja valust (ebameeldivusest), mis on närvisüsteemi peamisteks käskijateks. Oidipuse kompleksi sõnastamisega 1898. aastal muutus Freud aga monistiks, hakates pidama sugutungi (libiidot) ainsaks psüühilise energia vormiks. Oma teoses ‘Tungid ja tungisaatused’ (1915) kirjutab Freud, et kõik tungid on kvalitatiivselt ühesugused ja nende toimet võib hinnata vaid erutuse hulga järgi, mida nad endas kannavad. Mõni aasta hiljem ilmunud ‘Sealpool naudinguprintsiipi’ (1920) tähendas aga tagasipöördumist tungide kahese jaotuse juurde: inimese käitumist valitsevad Eros ja Thanatos, kusjuures armastus on pandud surmatungi teenistusse. Juba mõnda aega varem avaldas Freud arvamust, et agressiivsed tungid, mille otstarve on enesesäilitamine, ei saa tuleneda sugutungist. See mõningane rabelemine annab tunnistust, et Freud ei jäänudki oma tungide käsitlusega lõpuni rahule. Traktaadis ‘Uued sissejuhatavad loengud psühhoanalüüsi’ (1933) kirjutas ta, et tungide teooria on tema jaoks kodune mütoloogia. Tungid on “müütilised suurused, suurepärased oma määratlematuses”).

Kuigi sugutung mängis olulist osa ka Freudi varasemates töödes, eriti muidugi seksuaalse ahistamise teoorias, võttis tungide käsitlus oma süstemaatilise kuju alles tema essees ‘Kolm seksuaalteooria käsitlust’ (1905). Kui peale ahistamise teooria kokkukukkumist oli Freud sunnitud endale tunnistama, et ahistamine ei ole enamasti reaalne sündmus, vaid patsiendi fantaasia vili, siis kadus käest ka hüsteeria tekitaja, millesse Freud oli uskunud. Otsides hüsteeria tekitajat langes Freudi valik fantaasiale või õigemini selle liikumapanijale sugutungile. Ettekujutus instinktiivsetest tungidest (Trieb) polnud mingil juhul originaalne ega erandlik ei eelmise sajandi lõpul ega ka selle sajandi algul. Kogu selleaegse psühholoogia ja psühhiaatria tavaline vaade inimesele oli energeetiline, et mitte ütelda hüdrauliline. Inimene on nagu pidevalt köetav aurukatel (seemnepõis), milles on pidev surve, mis otsib surveklapi kaudu väljapääsu. Matkides oma suure eeskuju Hermann von Helmholtzi energia jäävuse seadust oli lihtne spekuleerida, et psüühilise energia hulk on püsiv suurus: psüühiline energia ei kao kuhugi, see saab vaid ühest vormist teise üle minna. Freud arvas, et sugutung ei kao kuhugi, vaid muudab ainult oma vormi. See tähendab, et hüsteeriku sümptomid ei ole midagi muud kui see, mis oli kunagi varem sugutung. Kuna mingi osa sugulisest energiast on läinud hüsteerilistesse sümptomitesse (neurootiline köha, astma, kõnesulg jne.), siis peaks ühendatud anumate seaduse põhjal kahanema patsiendi seksuaalne aktiivsus. Seda ideed väljendabki Freudi teose ‘Kolm seksuaalteooria käsitlust’ üks enamtsiteeritud mõtteid: “sümptomid kujunevad osaliselt ebanormaalse seksuaalsuse arvelt; neuroosid on nii ütelda perversiooni negatiiviks”. Seega ei ole neuroos midagi muud kui allasurutud sugutung, mis teisel kujul taas teadvuse pinnale kerkib.

Sugutungi olemasolus ja jõus ei olnud ka enne Freudi mingit kahtlust, kuid keegi ei ole andnud talle sellist suurt osa inimtegevuste näitelaval. Nagu me teame, vannutas Freud Jungi mitte kunagi loobuda seksuaalsuse teooriast pidades seda kõikidest asjadest kõige olulisemaks. Jung meenutab, et Freud ütles seda suure emotsionaalsusega nagu isa, kes manitseb oma poega pühapäeviti kirikus käima. Paljud Freudi heatahtlikud pooldajad on kahetsenud selle kõikehõlmava tungi nime seostamist seksuaalsega. Freudi enda arvates kaotaks libiido küll palju oma skandaalsusest, kuid oleks kindlasti täpsem, kui seda nimetada “armastuseks” (Liebe). Tõepoolest, ka eesti keeles armastatakse mitte ainult oma ainsat väljavalitut, vaid kõike seda, mida on eriti hea süüa, juua, vaadata ja omada. Freud on nimetanud oma seksuaalsuse käsitlust tsivilisatsiooni suurimaks alanduseks. 

 

Peale mitmeid sisemisi heitlemisi võttis Freud omaks mõtte, et sugutung on olemas ja ilmutab ennast juba imikueas, kusjuures tungi rahuldamiseks ja väljaelamiseks kõlbavad erinevad keha piirkonnad. Need kehaosad, mis pakuvad sugulist rahuldust, kandsid meditsiinilises kirjanduses erotogeensete alade nimetust. Seda mõistet (zones érogènes) kasutas juba 1881. aastal Charcot’ õpilane E. Chambard, kes märkas, et somnambuulses hüpnoosis olevatel hüsteerikutel on võimalik kutsuda esile orgasmi puudutades reit, rindu või käsivart. Ta nimetas neid eriti tundlikke kehaosi erotogeenseteks aladeks, analoogia põhjal Charcot hüsterogeensete aladega. Erotogeense ala mõistet kasutasid nii Krafft-Ebing kui ka Moll, kuid eriti viimane oma 1897. aasta raamatus ‘Uurimusi Libido sexualis’e kohta’, kus ta toob nende alade iseloomulikuks jooneks selle, et nende puudutamine kutsub esile seksuaalse erutuse ka ilma otsese psühholoogilise aktiivsuseta. Peale seda, kui Freud oli hakanud uskuma varakult ilmnevasse sugutungi, hakkas ta nägema selles jõudu, mis võiks asendada ahistamist kui hüsteeria ja neuroosi tekitajat. Peamiseks võtteks oli jällegi sarnasus. Ungari pediaatri Lindneri tähelepanekute põhjal sõrme imemise kohta, jõudis Freud järeldusele, et sellega kaasneb tihti motoorne reaktsioon, mille iseloom on sarnane orgasmile. Freud üritab oma lugejaid veelgi enam veenda kirjutades, et “ükski vaatleja ei ole kahelnud sellise teo seksuaalses iseloomus”. Kuna sõrmeimemine ei ole suunatud teisele inimesele, vaid imiku enda kehale, siis on tegemist autoerootilisusega, kusjuures sugulist rahuldust pakuvad mitte genitaalid, vaid suu. Suu erotogeensus ilmneb ka rinna imemises. Freud väljendas arvamust, et “mitte keegi, kes on näinud, kuidas küllastunud beebi naaldub tagasi rinnast ja jääb magama punetavate põskede ja õndsa naeratusega, ei suuda vältida mõtet, et see pilt püsib seksuaalse rahulduse prototüübina hilisemas elus”. Veenvate argumentide puudumisel jääb Freudi retoorikast siiski väheseks. Wolff (1967) kirjutab, et näilik sarnasus täiskasvanu seksuaalse tegevuse ja lapse kiindumuse vahel teatud tegevustesse ja kehaõõnsustesse ei ole veel mingiks tõenduseks laste seksuaalelu kohta. Väline sarnasus pole midagi muud kui juhuslik analoogia, mille põhjal ei ole võimalik midagi järeldada laste hingeelu erootilise sisu ja tähenduse kohta.

Sugulist rahuldust ei paku mitte üksnes imemine, vaid ka fekaalide kinnihoidmine. Freudi arvates on defekatsiooni tagasihoidmine mitte üksnes piinarikas, vaid pakub ka sugulist naudingut. Seega on pärakas samuti erotogeenne ala, mille stimuleerimine kutsub esile sugulise rahulduse. Genitaalide puhastamine ja hooldamine viib kiiresti selle avastamiseni, et suurimad naudingud peituvad just siin. Freudi arvates hakkavad kõik lapsed juba varakult masturbeerima kuni selle hetkeni, millal tähelepanelike vanemate ja guvernantide keelud selle tegevuse lõpetavad või peidavad sügavale teki alla.

Freud arendas välja tungide kontseptsiooni selleks, et täita teoreetilist tühimikku, mis tekkis ahistamise teooria kokkuvarisemise tagajärjel. Uue hüpoteesi kohaselt ei olnud hüsteeria põhjustajaks enam mitte reaalne suguakti meenutav toiming, vaid patsiendi fantaasia. Materialismi vaimus kasvanud Freud ei suutnud ilmselt seda taluda, et haigust mille ihulisi avaldusi põhjustaks eranditult vaid mentaalne sündmus, see mida inimene on oma peas välja mõelnud. Tungide teooria andis Oidipuse kompleksile orgaanilise aluse. Tungid on Freudi arvates selleks ammendamatuks allikaks, mis varustab teadvust ja inimese Mina vaimse energiaga. Vaimse energia hulk püsib organismis ühel kindlal tasemel ja seda saab konverteerida ühest vormist teise. Tungid, mille prototüübiks on libiido, on ainsaks kütuseks, millest toituvad unenäod, sõnavääratused ja neuroosid.

 

TEADVUSE STRUKTUUR

Inimese Mina ei ole omas majas peremees see oli Freudi arvates suurim hoop, mille ta suutis anda inimkonna eneseimetlusele. Kui Mina ei ole teadvuse peremees, kes siis on? Esialgu pakkus Freud peremehe rolli tungidele, mida ta ei pidanud vajalikuks personifitseerida. Tungid on tingitud vaimsest energiast, mis koguneb närvirakkudesse ja otsib sealt väljapääsu. Hiljem, alates teosest ‘Mina ja Miski’, taipas Freud, et hea dramaturgia nõuete kohaselt peab näidendi keskne liin tõeline peremees inimese enda majas sisaldama personifitseeritud kangelast. Kuna selle kangelase nägu on varjus ja teda pole laval näha, siis on tema õige nimi Miski. Miski hääl kostab lava tagant. Koos Miskiga juhatas Freud sisse ka veel kolmanda persooni: Ülimina, kes kehastab südametunnistust ja süütunnet.

Tavaliselt jagataksegi Freudi isiksusekäsitlus kahte perioodi. Esimest neist nimetatakse isiksuse topoloogiliseks käsitluseks, mis jagab inimese teadvuse kaheks territooriumiks, millest ruumilt piiratum on see, kus asub teadvus ja suuremas osas kõik see, mis jääb teadvustamatuks. Ilmselt surmatungi mängutoomise järel Freudi teoses ‘Sealpool naudinguprintsiipi’, jäi topoloogiline teadvuse jaotus kaheks suureks alaks liiga kitsaks kahe tungi jaoks.

Nagu juba mainitud, peetakse teadvustamatuse käsitlust Freudi kõige originaalsemaks leiutiseks. Teadvustamatus on Freudi käsitlustes fundamentaalne termin, õigemini psüühilise maailma alusprintsiip. See on psüühilise universumi substraat, mis jääb ise inimese kogemusele kättesaamatuks, kuid oma märkamatu olemasoluga tingib kõik inimese vaimse elu ilmingud. Mingis mõttes meenutab teadvustamata osa psüühikast ürgset looduslikku kaost, millest tekib inimese teadvus. Teadvustamatus on Freudi jaoks nagu pime valgus, milles erinevused asjade vahel kaovad ja kõik asjad muutuvad ühesuguseks. Rieffi sõnade järgi on teadvustamatus Freudi süsteemis varjatud Jumal ükskõikne, isikupäratu ja hoolimatu selle suhtes, mida ta on loonud. Teadvustamatuse kohta saab ütelda vaid seda, mida ta ei ole. Kui teadlik osa psüühikast on valiv ja eristav, siis teadvustamatu Miski ei suuda kunagi ütelda “ei”. Teadlikult võib inimene ennast tagasi hoida ja viivitada rahulduse saamisega. Teadvustamata osa temas on aga kannatamatu ja pime, soovides kohe kõike saada. Teadvustatud soove võib muuta, samal ajal kui teadvustamata ihad on hävimatud. Tungid täidavad psüühika energiaga, mille olemasolust inimene ise ei ole teadlik, kuid sellel energial puudub korrastatus, ühendav tahe ja loogika. Vastuolude seadus siin lihtsalt ei toimi. Teadvustamata osa inimese psüühikast ei oma väärtusi, ei tee vahet hea ja kurja vahel, tal pole moraali. Territoorium, mille teadvustamatus enda alla võtab on tohutu suur, sisaldades endas vaid väikest teadvuse saarekest. Teadvustatu ja teadvustamatuse kokkupuute piiril tekib midagi, mis kuulub üheaegselt mõlemale vaimsele territooriumile. Selleks piirialaks on eelteadvus. Eelteadvus on oma loomult teadvustamata, kuid teatud pingutuse tulemusel võib selle sisu jõuda inimese teadvusesse. Eelteadvus on vahemees teadvustatu ja teadvustamatuse vahel, kontrollides seda, mis satub inimese teadvusesse. Freud paigutas tsensuuri eelteadvuse ja teadvustamatuse piirile, kuigi täiendav tsenseerimine võib aset leida ka eelteadvuse ja teadvuse piiril. Eelteadvus asub motoorse süsteemi vahetus läheduses, mis osutab võimalusele, et teadvustamata tungid võivad leida hõlpsa tee sõnavääratustesse ja igapäevaelus juhtuvatesse äpardustesse.

Alates Descartes’ist on eneseteadvusele antud eriline staatus, võrreldes teiste teadvuse seisunditega. Kartesiaanliku vaate kohaselt on inimesel priviligeeritud võime teadvustada iseennast ja oma vaimu seisundeid, võrreldes sellega, kuidas teadvustatakse asju, mis asuvad väljaspool teadvust ennast. Inimene on oma eksistentsis rohkem kindel, kui ükskõik millises teises asjas, mida ta suudab teadvuses kujutada. Filosoofide seas tekitas sellise eelisseisundis oleva võime olemasolu kahtlusi ka enne Freudi, kuid keegi teine pole diskrediteerinud rohkem kui Freud inimese Mina võimet iseenda kohta midagi usaldusväärset teada saada. Inimese Mina ei ole endast teadlik. Inimese Mina tuum jääb inimesele endale alatiseks kättesaamatuks ja tundmatuks. Inimese Mina on nagu valitseja, kes valitseb riiki, mida ta pole ise kunagi näinud. Iga uudis, mis riigis toimuva kohta “teadvusesse jõuab on puudulik ja sageli ebausaldusväärne. Samuti juhtub küllalt sageli, et uudised jõuavad kohale alles siis, kui sündmused on juba läbi ja pole enam midagi võimalik muuta. Isegi kui te ei ole haiged, kes kinnitab teile, et kõik see, mis teie mõistust erutab, ei ole see, millest te midagi ei tea või on võltsitud? Te käitute nagu absoluutne valitseja, kes on rahul selle informatsiooniga, mida pakuvad teile kõrged ametnikud ja kes ei lähe kunagi inimeste sekka, et kuulda nende häält”. Seega piirdub eneseteadvus vaid väikese osaga teadvusest. Järelikult peab seal olema veel teisi osasid, mille kohta inimene ise ei tea midagi. Inimese Mina kõrval peab olema veel Miski. Kuigi Miski (das Es) mõistet kasutas juba Friedrich Nietzsche, väidab Freud selle laenanud olevat arsti ja literaadi Georg Groddecki ‘Miski raamatust’ (Das Buch vom Es), kes omakorda jäljendas selles sõnakasutuses oma õpetajat Ernst Schweningeri.

Isiksuse struktuur, nagu seda Freud kujutab ‘Minas ja Miskis’, koosneb kolmest osast, õigemini küll kolmest tegelasest või persoonist, kellele on teadvuse näitelaval ette kirjutatud erinevad tegutsemise stsenaariumid. Seega on inimese psüühiline struktuur Freudi käsitluses antropomorfne, mis kriitikute arvates viitab sellele, et tegemist on pigem metafoori, kui reaalsete mehhanismidega. Kokkuvõtvalt võiks Mina, Ülimina ja Miskit iseloomustada järgmiselt:

1) Mina (das Ich "ego") kontrollib tajude ja liigutusaparaadi tööd, jätab maha mälujälgi, võtab vastu otsustusi ja planeerib tulevikku. Ainult Minas tekib teadvus ja ainult Mina saab tunda hirmu. Mina võimuses on samuti midagi teadvusest välja tõrjuda või siis viivitada mõne tungi rahuldamisega, kuni selle rahuldamiseks leidub mingi realistlik viis. Mina juhindub oma tegevustest reaalsuse printsiibist ja tegutseb vastavalt teiseste (sekundaarsete) protsesside põhimõtetele. Kuigi see alati ei õnnestu, üritab Mina olla moraalne.

2) Ülimina (das Über-Ich "superego") on vahend, mida kasutab Mina-ideaal inimese eeskujude, väärtuste, normide ja põhimõtete hoidla selleks, et seirata inimese käitumist ja võrrelda seda ideaalse standardiga ning lahknevuste avastamise korral karistada seda, kes seda standardit rikub. Ülimina on ülimoraalne ja seepärast väga karm kõigi suhtes, kes seda ei suuda olla.

3) Miski (das Es "Id") on inimese psüühilise energia reservuaar, millest pärinevad kaks peamist tungi: surmatung (Thanatos) ja elutung (Eros). Kui topoloogilises teadvusekäsitluses oli Miski eelkõige teadvusest väljatõrjutu hoidla, siis struktuurses käsitluses muutus ta peamiselt kirgede pärusmaaks. Miski juhindub oma tegudes esmastest protsessidest tendentsist rahuldada nii kiiresti kui võimalik tungidest tingitud vajadusi, vajaduse korral tihendada kuhjunud vajadusi või suunata neid teistesse kanalitesse. Miskil pole ajataju ja ta ei tea midagi loogikast, vastuoludest ja eitusest. Miskil pole aru ega tervet mõistust, ta on kõike seda, mis ei ole Mina. Kui Mina üritab olla moraalne ja Ülimina on ülimoraalne, siis Miski on lihtsalt amoraalne.

Freudi jõuab süsteemi üksikasjalise analüüsi tulemusel järeldusele, et Mina, Ülimina ja Miski on sisuliselt ja teoreetiliselt tühjad struktuurid. Parimal juhul on tegu mugavate kujunditega, mis aitavad materjali muuta piltlikumaks. Macmillan arvab, et kui olekski võimalik leida midagi rohkemat nende kolme agendi üldistest ja metafoorsetest funktsioonidest, on ikkagi täiesti võimatu anda mingit mõistlikku seletust selle kohta, kuidas need kolm tegelast funktsioneerivad inimese teadvuses. Freud ei suuda isegi ligikaudu ja ilma sisemiste vastuoludeta seletada seda, kuidas Mina tekib Miski rüpest, kuidas ta täidab neid funktsioone, millised tal väidetavalt on ja kuidas ta tuleb toime ohtlike tungidega, millega Miski teda pidevalt ähvardab.

Inimese vaimne konstitutsioon ei ole ühesugune läbi kogu inimese elu. Evolutsionistina arvas Freud, ning sellele on raske midagi vastu väita, et inimese iseloom läbib arengu, mis võib kulgeda mitmel eri viisil. Nii nagu närvirakud võivad poolel teel pidama jääda, võib ka isiksuse areng jääda peatuma mingile arengustaadiumile või võtta ebanormaalse suuna. Isiksuse areng toimub üsna jäiga stsenaariumi järgi. Laps ei kasva metsas vaid perekonna keskel. Vanematega ühte kolmnurka sattunud lapse sugutung on nende ihade ja vihkamiste vormida, mis selles kolmnurgas paratamatult välja kujunevad. Algselt ei ole lapsel adekvaatseid vahendeid oma sugutungi väljaelamiseks. Järelikult saab sugutungi esmane avaldumine olla ainult perversne. Freudi arvates on lapse seksuaalne käitumine mitte lihtsalt perversne, vaid mitmekülgselt perversne ja seda eelkõige seepärast, et kõik lapsele kättesaadavad seksuaalse rahuldamise viisid on autoerootilised. Selle all mõtles Freud, et seksuaalsed impulsid lähtuvad lapse kehast endast ja seega on sooviks ärritada keha erotogeenseid piirkondi. Enne kui suguline rahuldamine jõuab genitaalideni, täidavad suguorganite funktsiooni teised kehaosad, mida laps õpib varakult kasutama naudingu saamiseks. Lapse seksuaalne areng läbib kindlaid staadiume: oraalse staadiumi vahetab välja anaalne, millele omakorda järgneb falloslik staadium. Need kolm erootilise rahuldamise viisi on aluseks inimese iseloomu kujunemisele. On kolm viisi, kuidas inimene võib reageerida oma erootilistele tendentsidele: ta võib neid jätkata, hakata neile vastu töötama (reaktsiooni kujundamine) või sublimeerida nad mingiks sotsiaalselt aktsepteeritud ja õilsaks tegevuseks.

1) Oraalses staadiumis saab inimene sugulise rahulduse suu kaudu. Freudile avaldas sügavat muljet Karl Abrahami poolt kirjeldatud skisofreenik, kes ärkas hommikuti tugeva seksuaalse erutusega, mida sai kustutada kehasoojaks kuumutatud piimaga, mida ta jõi imedes. Freudi arvates saab laps esimese orgasmi ema rinna või oma sõrme imemisest. Kuid lisaks rahumeelsele imemisele võib oraalne seksuaalsus pöörduda sadistlikule rajale, mille avalduseks on hammustamine. Kui iseloomu areng jääb sellesse arengufaasi peatuma või langeb sinna taandarengu teel tagasi, siis võib selle inimese ära tunda selle järgi, kuivõrd ta armastab pikalt süüa, juua, suitsetada ja praktiseerida oraalset seksi. Oraalse infantiilsuse sublimeerimisest kõneleb inimese kiindumus näiteks veinide degusteerimisse ja puhkpilli mängimisse. Kui tegemist on inimesega, kes tunneb vastumeelsust toidu ja jookide suhtes või kes on haiglaselt hoolitsev suu hügieeni pärast, siis viitab see samuti peatumisele oraalse erootika tasemel, kuna tegemist on vastupanuga oraalsetele impulssidele. Fikseerumine oraalsele tasemele võib põhjustada skisofreeniat ja depressiivset psühhoosi.

2) Anaalses seksuaalsuse astmes on rahulduse saamise prototüübiks defekatsioon. Freudi arvates annab pingutusega fekaalidest vabanemine lapsele sugulise rahulduse. Nagu oraalse staadiumi puhul, võib anaalne erotism avalduda kahel kujul: passiivselt ja aktiivselt. Passiivse vormi taktika on fekaale kinni hoida ja saada rahuldus kinnihoidmisest. Aktiivne taktika seisneb väljaheitmises, mis oma loomuses vastab destruktsiooni soovile. Eriti tüüpiline on naiste tagasilangemine anaalsesse staadiumi peale menopausi. Freudi sõnade kohaselt on “hästi teada”, et suguvõime kaotus teeb naised tülinorivateks, kiuslikeks ja väiklasteks, mis on tüüpilised sadistlikud anaal-erootilised iseloomujooned, mis neil varem puudusid. Anaalsele staadiumile fikseerumise kõige kindlamaks tunnuseks on millegi kogumine, olgu selleks margid, mündid või postkaardid. Huvi raha kogumise või selle tegemise vastu on anaalse erootika sublimatsioonivariant. Oma anaalsetele tungidele vastu seismine ja nende vastu reaktsiooni kujundamine teeb inimesest puhtuse ja korraarmastuse hullu. Anaalne staadium sünnitab paranoiat ja sundneuroose.

3) Fallosliku staadiumi tuletas Freud tähelepanekutest, et nii poistele kui ka tüdrukutele meeldib mängida oma suguelunditega, mis ilmselt pakub neile rahuldust. See staadium sai oma nime fallosest eelkõige sellepärast, et algselt mõtlevad mõlemast soost lapsed, vähemalt Freudi arvates, et neil on fallos. Ilmselt viis Freudi sellele mõttele Väike Hans, kes arvas, et tema õega on midagi tehtud, kuna tal puudus see, mis tal endal oli. Fallosliku seksuaalse aktiivsuse kindlaks tunnuseks on masturbeerimine, mis Freudi ja tema kaasaegsete arvates oli sagedasemaks hüsteeria ja neuroosi põhjustajaks. Fallosliku erotismi õilistamine viib inimese lembeluule ja erootilise kirjanduse juurde. Reaktsiooni kujundamine põhjustab aga erakordset häbelikkust ja pidevat muretsemist käitumise moraalinormide üle. Selle staadiumiga käib lahutamatult kaasas ka kastratsioonihirm. Fikseerumine falloslikule staadiumile põhjustab kõige sagedamini seksuaalhäireid, nagu näiteks nümfomaania, impotentsus, frigiidsus jne.

Infantiilse seksuaalsuse perioodide ja suguküpsuse vahele jääb varjatud periood, mis langeb kokku hilispuberteediga, mille käigus seksuaalsed impulsid vähenevad. Poisid hakkavad ennast identifitseerima oma isaga ja tüdrukud emaga, mis on põhjustatud kastratsioonikompleksist. Juhul kui kõik kulgeb edukalt, siis puberteedi lõpuks kujuneb välja normaalne täiskasvanu heteroseksuaalsus.

Macmillan märgib, et sugulise arengu staadiumid ei ole tuletatud otsestest vaatlustest, vaid on saadud sümptomite keerulise interpreteerimise tulemusel. Freud viitab tavaliselt vaid ühele värvikale faktile või haigusjuhtumile, millele ta annab oma tõlgenduse. Freudi isiksusetüüpe oraalne, anaalne ja falloslik on väga efektne esitada loengus, kuna inimestel on kalduvus ennast, aga eelkõige teisi, nendes kirjeldustes ära tunda. Paraku ei ole siiani, peale suuliselt pärandatud näidete, ühtegi usaldusväärsemat tõestust selle kohta, et inimesed iseloomult sellisesse kolme rühma jagunevad.

 

Jüri Allik, Eesti Teaduste Akadeemia liige, Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor.