eneseanalüüs ja teadlikkus

          On küsitud, mis vahe on eneseanalüüsil ja teadlikkusel? Selleks peame kõigepealt uurima, mida me mõtleme eneseanalüüsi all. Me mõtleme eneseanalüüsi all iseenda sisse vaatamist, iseenda uurimist. Mispärast iseennast uuritakse? Selleks et parandada, selleks et muuta, selleks et teiseneda. Te teete eneseanalüüsi sellepärast, et saada millekski, vastasel juhul te ei pühenduks eneseanalüüsile. Te ei uuriks ennast, kui puuduks soov teiseneda, muuta, saada kellekski teiseks, kui te olete. See on ilmselge eneseanalüüsi põhjus. Ma olen vihane ja ma vaatlen, uurin ennast, et vihast vabaneda või viha teisendada või muuta reageeringuid, Mina reaktsioone; alati peetakse silmas mingit eesmärki ja kui seda eesmärki ei saavutata, järgneb tusk, depressioon. Seetõttu käib eneseanalüüs eranditult käsikäes depressiooniga.

Ma ei tea, kas te olete märganud, et kui te teete eneseanalüüsi, kui te vaatate endasse selleks, et ennast muuta, siis tekib alati depressioonihoog. Alati kaasneb sellega tusahoog, mille vastu peate võitlema; te peate ennast taas uurima, et sellest tujust üle saada ja nii edasi. Eneseanalüüsi protsess ei too vabanemist, sest tegemist on selle, mis o n, muutmisprotsessiga millekski, mis see pole. Ilmselgelt just see toimubki, kui me tegeleme eneseanalüüsiga, kui me pühendume sellele konkreetsele tegevusele. Eneseanalüüsiga on alati seotud kogumisprotsess, kus Mina uurib midagi selleks, et seda muuta, järelikult on selle puhul alati tegemist dualistliku konfliktiga ja seetõttu pettumisprotsessiga. See ei too vabanemist ja sellest tekkiva pettumuse mõistmine tekitab depressiooni.

Teadlikkus on täiesti erinev asi. Teadlikkus on jälgimine ilma hukkamõistuta. Teadlikkus toob mõistmise, sest puudub hukkamõistmine või samastamine, on vaid vaikne tähelepanek. Kui ma tahan midagi mõista, siis on vaja jälgida, ma ei tohi kritiseerida, ma ei tohi hukka mõista, ma ei tohi seda teha meelehea pärast või vältima seda kui mittemeelepärast. Peab olema lihtsalt tõsiasja vaikne tähelepanek. Silmas ei peeta mingit eesmärki, on ainult teadlikkus kõigest, nii nagu asjad esile tekivad. Selline jälgimine ja jälgitava mõistmine lakkavad, kui tegemist on hukkamõistmise, samastamise või õigustamisega. Eneseanalüüs on enda paremaks muutmine ja seetõttu on eneseanalüüsi puhul tegemist enesekesksusega. Teadlikkus ei ole enese paremaks muutmine. Vastupidi, see on Mina, ego lõpp, kõigi selle eripäraste omaduste, mälestuste, nõudmiste ja pürgimustega. Eneseanalüüsi puhul on tegemist samastamise ja hukkamõistmisega. Teadlikkusel puudub hukkamõistmine või samastumine, see tõttu puudub ka enese paremaks muutmine. Neil kahel on määratu vahe.

Inimene, kes tahab ennast parandada, ei saa kunagi olla teadlik, sest parandamine tähendab hukkamõistmist ja tulemuse saavutamist. Samas kui teadlikkuse puhul on tegemist jälgimisega ilma hukkamõistmiseta, ilma mahasalgamise või omaksvõtmisega. Teadlikkus algab välistest asjadest, objektide, looduse teadvustamisest ja nendega kontaktis olemisest. Kõigepealt on teadlikkus end ümbritsevatest asjadest, tundlikkus objektide, looduse ja siis inimeste suhtes, mis tähendab suhteid; seejärel on teadlikkus ideedest. Teadlikkus asjadest, loodusest, inimestest, ideedest, neisse empaatiline suhtumine ei koosne eraldi protsessist, vaid on üks ühtne protsess. See on kõige - iga mõtte, tunde ja teo lakkamatu märkamine, nii nagu need sisimas tärkavad. Kuna teadlikkus ei ole hukkamõistev, puudub akumuleerimine. 

Te mõistate hukka ainult siis, kui teil on standard, mis tähendab, et toimub akumuleerimine ja seetõttu Mina paremaks muutmine. Teadlikkus on Mina ja Mina tegevuse mõistmine suhetes inimeste, ideede ja asjadega. Teadlikkus on olemas hetkest hetkesse ja seetõttu ei saa seda harjutada. Kui te praktiseerite asja, siis muutub see harjumuseks, ent teadlikkus pole harjumus. Harjumuses kinniolev meel on tuim, kindlates tegevusrööbastes talitlev meel on tuim ja paindumatu, samas kui teadlikkus nõuab lakkamatut paindlikkust ja ärksust. See pole raske. Te olete teadlik tegelikult siis, kui olete millestki huvitatud, kui te olete huvitatud oma lapse, oma naise ,oma taimede, puude, lindude vaatamisest. Te vaatlete ilma hukkamõistuta, ilma identifitseerimata; seetõttu on sellistes tähelepanekutes täiuslik osadus; vaatleja ja vaadeldav on täielikus osaduses. See toimib tegelikult siis, kui te olete millestki sügavalt ja jäägitult huvitatud.

Teadlikkusel ja eneseanalüüsil on määratu vahe. Eneseanalüüs viib pettumusteni, järgmiste ja suuremate konfliktideni; samas kui teadlikkus on Mina tegevusest vabanemise protsess; see tähendab teadlikkust oma igapäevastest liikumistest, oma mõtetest ja tegudest, ning teadlikkus teistest, teise vaatlemisest. Seda on võimalik teha ainult siis, kui armastate kedagi, kui olete millestki sügavalt huvitatud; kui ma tahan iseennast tunda - kogu oma olemust, kogu oma sisu, mitte ainult ühte või kahte kihti -, siis ilmselgelt ei tohi siin olla hukkamõistu. Siis ma pean olema avatud igale mõttele, igale tundele, kõikidele meeleoludele, igale allasurumisele; ja kuna teadlikkus avardub üha enam ja enam, ollakse üha enam ja enam teadlik mõtete, motiivide ja püüdluste kõigist varjatud liikumistest. Teadlikkus on vabadus, see toob vabaduse, see annab vabaduse, samas kui eneseanalüüs tekitab konflikti, on endassesulgumise protsess, seetõttu on sellega alati seotud pettumus ja hirm.

Veel tekib küsimus, kes on siis teadlikkuse puhul teadlik? Kui teil on mingit laadi sügav kogemus, siis mis toimub? Kui on selline kogemus, siis kas te olete teadlik, et te kogete? Kui olete vihane, siis kas te olete viha-, kadeduse või rõõmuhetkedel teadlik, et olete vihane või rõõmus? Alles siis, kui kogemus on läbi, eristub kogeja ja kogetu. Siis kogeja jälgib kogetut, kogemuse objekti. Kogemishetkel pole ei jälgijat ega jälgitavat: on ainult kogemine. Enamik meist ei koge. Me oleme alati kogemisseisundist eemaldunud ja seetõttu me küsime, kes on jälgija - kes see on, kes on teadlik? See küsimus on kahtlemata vale. Niipea kui on kogemine, pole isikut, kes on teadlik, ega ka objekti, millest ta on teadlik. Pole ei täheldajat ega täheldatavat, on vaid kogemisseisund.

Meist enamikul on erakordselt raske elada kogemisseisundis, sest see nõuab erakordset paindlikkust, kiirust, suurt tundlikkust; mistõttu see tõrjutakse kõrvale, kui me ajame taga tulemust, kui me tahame olla edukad, kui me peame silmas eesmärki, kui me kalkuleerime - mis kõik toob kaasa pettumuse. Inimene, kes ei nõua midagi, kes ei otsi tulemust ega eesmärki kõige sellega kaasnevaga, on pidevas kogemisseisundis. Siis on kõigel tähendus, kõik on liikumises, mitte miski pole vana, mitte miski pole söestunud, mitte miski pole korduv, sest see, mis o n, pole kunagi vana. Väljakutse on alati uus. Ainult reageering väljakutsele on vana; vana tekitab üha uusi jäänukeid, millest moodustub mälu, ning jälgija, kes eraldab enda jälgitavast, väljakutsest, kogemusest.

Seda on väga lihtne ja kerge katsetada. Järgmine kord, kui olete vihane, armukade, ahne, vägivaldne või mida iganes, jälgige ennast. Selles seisundis teid kui Mina ei ole. On ainult kogemisseisund. Hetk, sekund pärast seda te annate sellele nime, määratluse, te nimetate seda armukadeduseks, vihaks, ahnuseks; sellega olete otsekohe tekitanud jälgija ja jälgitava, kogeja ja kogetu, siis püüab kogeja kogemust teisendada, muuta seda, pidada selle kohta asju meeles ja nii edasi, ja seetõttu säilib eraldatus enda ja kogetu vahel. Kui te ei anna sellele tundele nime - mis tähendab, et te ei taotle tulemust, te ei mõista hukka, te lihtsalt olete tundest vaikselt teadlik -, siis te näete, et selles kogemisseisundis pole jälgijat ja jälgitavat, sest jälgija ja jälgitav on ühendnähtus ja nõnda on ainult kogemine.

Seetõttu on eneseanalüüs ja teadlikkus täiesti erinevad asjad. Eneseanalüüs viib pettumuseni, jälgimine konfliktini, sest see tähendab soovi muutuda ja muutus on pelk teisendatud edasikestmine. Teadlikkus on seisund, kus puudub hukkamõist, õigustamine või identifitseerimine, ja seetõttu on selles mõistmine; selles passiivse, ärksa teadlikkuse seisundis pole ei kogejat ega kogejat.

Eneseanalüüs, mis on enese parandamise, Mina tugevdamise vorm, ei saa kunagi viia tõeni, sest see on alati endassesulgumise protsess; samas kui teadlikkusseisundis saab ilmneda tõde - tõde olevast, igapäevase eksistentsi lihtne tõde. Ainult siis, kui mõistame igapäevase eksistentsi tõde, saame minna kaugemale. Selleks et kaugele jõuda, peate alustama lähedalt, ent enamik meist tahab hüpata, alustada kaugelt, mõistmata, mis on lähedal. Kui mõistame lähedast, leiame, et vahemaa lähedase ja kauge vahel on olematu. Vahemaad pole - algus ja lõpp on üks.

Teadlikkus on jälgimine ilma hukkamõistuta --

teadlikkus toob mõistmise.

23. august 2011, Inglismaal

teadlikkus ja mõistmine

        Tunda iseennast tähendab tunda oma suhteid maailmaga - mitte ainult ideede ja inimeste maailmaga, vaid ka looduse ja asjadega, mida me omane. Kuidas olla teadlik? Kuidas teadlikkuseni jõuda, andmata sellele spetsiaalset tähendust? Kuidas olla võimeline võtma elu tervikuna - mõeldes selle all mitte ainult isiklikke suhteid lähedaste inimestega, vaid ka nende asjadega, mida meel toodab illusioonide, tahtmiste ja muu sellisega. Kuidas olla teadlik kogu suhete tervikprotsessist. Selles seisneb meie probleem.

Kas te olete teadlik oma reaktsioonidest, nii meele pinnapealsetest kui ka alateadlikest reageeringutest? Kõigepealt me teadvustame reageeringut ilmselgele stiimulile; ma näen ilusaid lilli ja sellele järgneb reageering, siis tunne, kokkupuude, identifitseerimine ja tahtmine. See on tavapärane protsess, mida me võime jälgida, mis tegelikult toimub, ilma mingeid raamatuid uurimata.

Identifitseerimise kaudu tunnete naudingut ja valu. Ja meie "võimekus" piirdub huviga naudingu vastu ja valu vältimisega. Kui te olete millestki huvitatud, kui see pakub teile naudingut, siis on teil silmapilkselt "võime"; olete silmapilkselt tõsiasjast teadlik; ja kui tegemist on valuga, siis arendatakse "võimet" seda vältida. Senikaua, kuni me otsime iseenda mõistmiseks "võimet", ei lähe see meil korda, sest iseenda mõistmine ei sõltu võimekusest. See pole võte, mida te arendate, lihvite ja aja jooksul kasvatate, seda pidevalt ihudes. Teadlikkust iseendast on võimalik katsetada muidugi suhete toimimises; seda on võimalik katsetada selle kaudu, kuidas me räägime, kuidas me käitume. Jälgige iseennast ilma ühegi identiteedita, ilma ühegi võrdluseta; lihtsalt jälgige, ja te näete toimumas erakordset asja. Te mitte ainult ei tee lõppu alateadlikule tegevusele - sest enamik meie tegevusi on alateadlikud - te mitte ainult ei tee sellele lõppu, vaid veelgi enam, te olete teadlikud selle tegevuse motivatsioonidest, ilma seda uurimata, ilma sellesse kaevumata.

Kui te olete teadlik, siis näete kogu oma mõtlemise ja tegutsemise protsessi; aga see saab toimuda ainult siis, kui puudub hukkamõistmine. Kui ma midagi hukka mõistan, siis ma ei mõista seda, ja see on üks viis igasugust mõistmist vältida, aga enamik meist teeb seda sihilikult; me mõistame otsekohe hukka ja arvame, et oleme aru saanud. Kui me ei mõista hukka, vaid vaatleme seda, oleme sellest teadlikud, siis selle teo sisu, selle tähendus hakkab avanema. Katsetage seda, olge lihtsalt teadvel - ilma mingi õigustamisvajaduseta -, mis võib paista negatiivne, aga pole seda. Vastupidi, see on passiivne, vahetu tegevus; ja te avastate selle katsetamise teel.

Lõppude lõpuks, kui te tahate midagi mõista, siis peab teie hoiak olema passiivne. Te ei saa sellest edasi mõelda, selle üle targutada või seda küsitavaks teha. Te peate olema piisavalt tundlik, et selle sisu vastu võtta. Kui ma tahan teist aru saada, siis pean olema passiivselt teadlik; siis te hakkate mulle oma lugu rääkima. Kahtlemata pole siin küsimus võimekuses või spetsialiseerumises. Selles protsessis me hakkame endast aru saama - mitte ainult teadvuse pindmisel tasanditel, vaid sügavamal, mis on palju tähtsam; sest seal on kõik meie motiivid ja kavatsused, meie varjatud, segased nõudmised, ärevused, hirmud, himud. Väliselt võivad need kõik meil kontrolli all olla, aga meie sisemuses need pulbitsevad. Kuni neid teadlikkuse kaudu täielikult ei mõisteta, ei ole ilmselgelt võimalik olla vaba, ei ole võimalik õnn, puudub arukus.

Kas arukuse puhul on tegemist spetsialiseerumisega. Arukus on täielik teadlikkus meis toimuvast protsessist. Ja kas arukust arendatakse mingil moel spetsialiseerumise kaudu? Kahjuks just see nii toimubki! Preester, arst, insener, tööstur, professor - meie vaimulaad lähtub sarnasest spetsialiseerumisest.

Selleks, et teostada kõige kõrgemat arukuse vormi - mis on tõde, mis on Jumal, tõelus, mida pole võimalik kirjeldada - me arvame, et selle teostamiseks peame hakkama spetsialistideks. Me õpime, me kompame, loeme piiblit, uurime pühakirju; ja spetsialisti mentaliteediga või spetsialisti poole pöördudes me uurime ennast, et arendada võimet, mis aitab paljastada meie konfliktid, meie hädad.

Meie probleem seisneb selles, kuivõrd me üldse oleme teadlikud, kuivõrd saab keegi teine lahendada meie igapäevase elu konflikte, hädasid ja muresid; ja kui nemad ei suuda, siis kuidas on meil võimalik ise nendega tegeleda? Meie probleemi mõistmine nõuab ilmselgelt teatavat arukust, ja arukust ei saa esile kutsuda või arendada spetsialiseerumisega. See tekib ainult siis, kui me oleme passiivselt teadlikud oma teadvuse protsessist tervikuna, mis tähendab teadlikkust iseendast ilma valikuta, ilma õige ja vale vahel valimata. Kui te olete passiivselt teadlik, siis te näete, et selle passiivsuse kaudu - mis pole jõudeolek, mis pole magamine, vaid äärmine ärksus - omandab probleem üsna erineva tähenduse; mis tähendab, et enam pole probleemiga samastumist ja seetõttu pole arvustamist ning seetõttu hakkab probleem oma sisu avaldama. Kui olete võimeline seda järjepidevalt, kestvalt tegema, siis on võimalik lahendada iga probleem olemuslikult, mitte pindmiselt.

Kogu meie raskus selles seisnebki, sest enamik meist on võimetu olema passiivselt teadlik, laskmata probleemil rääkida oma lugu seda tõlgendamata. Me ei oska vaadelda probleemi kiretult. Me pole selleks kahjuks võimelised, sest me tahame probleemile lahendust, me tahame vastust, me otsime lõppu; või me püüame probleemi tõlgendada vastavalt oma tingitusele - naudingule või valule; või on meil juba valmis vastus, kuidas probleemiga tegeleda. Seetõttu me läheneme probleemile, mis on alati uus, vana malli järgi. Väljakutse on alati uus, ent meie reageering on alati vana; ja meie raskus seisneb väljakutse adekvaatses, see tähendab täielikus vastuvõtmises. Probleemiks on alati suhted - asjade, inimeste või ideedega, muid probleeme pole. 

Selleks, et suhteprobleemide ja nende lakkamatult vahelduvate nõudmistega õigesti, adekvaatselt silmitsi seista - on vaja olla passiivselt teadvel. Passiivsus pole otsusekindluse, tahtejõu või distsipliini küsimus; see algab teadvelolekust, et me tahame teatavale probleemile teatavat vastust: me tahame tunda enda osa probleemis ja sellega tegelemise viisis. Sedamööda, kuidas me hakkame tundma iseenda suhet probleemiga - kuidas me reageerime, millised on meie mitmesugused eelarvamused, nõudmised, püüdlused selle probleemiga silmitsi seistes - paljastab teadlikkus meie mõtlemisprotsessi, meie enda sisemise olemuse; ja selles ongi vabanemine.

Tähtis olla teadlik ilma valimata, sest valik tekitab konflikti. Valija on segaduses, seetõttu on ta valib; kui ta poleks segaduses, siis poleks valikut. Ainult segaduses olev inimene valib, mida ta teeb või mida ta ei tee. Selge ja lihtne inimene ei vali; mis on, see o n. Ideel põhinev tegevus on ilmselgelt valitud tegevus ja selline tegevus ei ole vabastav; vastupidi, see loob ainult veel rohkem vastupanu, veel rohkem konflikte, vastavalt tingitud mõtlemisele. Seetõttu on oluline olla teadlik hetkest hetkesse, kogumata kogemusi, mida teadlikkus loob; sest niipea, kui te kogute, olete teadlik ainult selle kogumi, selle mustri, selle kogemuse põhjal. See tähendab, et teie teadlikkus on tingitud teie kogumist, ja seetõttu pole see enam vaatlemine, vaid pelk tõlgendus. Seal, kus on tõlgendus, seal on valik, ning valik tekitab konflikti; ent konfliktis ei saa olla mõistmist.

Elu seisneb suhetes, ja et mõista suhteid, mis pole staatilised, on vaja teadlikkust, mis on paindlik, mis on ärksalt passiivne, mitte agressiivselt passiivne. Passiivne teadlikus ei tule mitte kunagi mingit laadi distsipliini kaudu, mingit laadi harjutamise kaudu. See on lihtsalt oma mõtetest ja tunnetest teadlik olemine hetkest hetkesse, mitte ainult ärkveloleku ajal, sest kui me läheme sügavamale, siis märkame, et hakkame pinnale tooma mingisuguseid sümboleid, mida me tõlgendame unenägudena. Seega me avame ukse varjatusse, mis muutub teadaolevaks; aga selleks et leida tundmatut, peame minema ukse taha - kahtlemata seisneb selles meie raskus. Tõelus ei ole asi, mida meel saab tunda, sest meel on teadaoleva, mineviku tulemus, seetõttu peab meel mõistma iseennast ja oma toimimist, tõde, ja ainult siis on võimalik tundmatul olla.



Senikaua, kuni me otsime iseenda mõistmiseks "võimet", ei lähe see meil korda, 

sest iseenda mõistmine ei sõltu võimekusest.



22. august 2011, Inglismaal

lihtsus ja tundlikkus

          Me paistame arvavat, et lihtsus on pelgalt välispidine ilming, tagasitõmbumine: omandi puudumine, kasinus, napp riietus, väike pangaarve. Kindlasti pole see lihtsus. See on pelgalt väline demonstratsioon. Mulle tundub, et lihtsus on põhimõttelise tähtsusega; ent lihtsus saab tekkida ainult siis, kui me hakkame mõistma iseenda tundmise tähendust.

Lihtsus pole pelk malli järgi kohanemine. On vaja väga suurt arukust, et olla lihtne ja mitte lihtsalt muganduda teatava malli järgi, ükskõik kui auväärne see väliselt ka pole. Kahjuks alustab enamik meist välisest lihtsusest, väliste asjade lihtsuse kaudu. Aga pelk lihtsuse väline avaldumine asjades, omandis, ei tähenda kahtlemata sisemise olemise lihtsust. Sest praeguses maailmas surutakse meile peale üha rohkem ja rohkem asju pinnapealselt. Elu on muutumas üha keerulisemaks. Selle eest põgenemiseks püüame loobuda või lahti öelda asjadest - autodest, majadest, organisatsioonidest, kinodest ja lugematutest asjaoludest, mida meile väljapoolt peale surutakse. Me mõtleme, et oleme lihtsad, kui tõmbume tagasi. Mulle tundub, et sarnase loobumisega ei lahenda keegi meist probleemi. Lihtsus, mis on olemuslik, tõeline, saab tulla ainult sisemusest, ja sellest tuleneb ka väline väljendus. Niisiis on probleem selles kuidas olla lihtne, sest lihtsus muudab inimese üha tundlikumaks. Tundlik meel, tundlik süda on olemuslikult tähtis, sest siis ollakse võimeline kiirelt tajuma, kiirelt vastu võtma.

Kahtlemata võib olla sisemiselt lihtne, pelgalt mõistes lugematuid tõkkeid, kiindumusi, hirme, mille kütkes inimene on. Aga enamikule meist meeldib olla kütkes - inimeste, omandi, idee kütkes. Meile meeldib olla vang. Sisemiselt me olemegi vangid, ehkki väliselt paistame väga lihtsad. Sisemiselt oleme oma tahtmiste, oma soovide, oma ideede, lugematute motivatsioonide vangid. Pole võimalik saavutada lihtsust, olemata seesmiselt vaba. Seetõttu on vaja alustada sisemisest, mitte välisest.

Kui mõista kogu uskumise protsessi, seda, mispärast meel klammerdub usu külge, on selles erakordne vabadus. Kui on olemas vabadus uskumustest, on ka lihtsus. Ent see lihtsus vajab arukust, ja et olla arukas, on vaja olla teadlik oma tõketest. Selleks et olla teadlik, on vaja olla lakkamatult valvel, olemata kinni mingis kindlas rööpas, kindlas mõtte- või tegevusmudelis. Lõppude lõpuks mõjutab sisemine olemus alati välist. Ühiskond või ükskõik mis laadi tegevus on meie endi projektsioon, ja ilma sisemise muutuseta on pelgal seadusandlusel välises plaanis väga vähe tähendust; see võib teha teatavaid reforme, teatavaid mugandusi, aga see, mis ollakse sisemiselt, ilmutab end alati välises.

Seetõttu on vaja alustada sisimast - mitte välistavalt, mitte välist kõrvale heites. Kahtlemata jõuate sisemiseni välise mõistmise kaudu, selgitades välja, kuidas konflikt, võitlus ja valu eksisteerivad väliselt; seda üha enam uurides jõutakse loomulikult välja nende psühholoogiliste seisunditeni, mis tekitavad väliseid konflikte ja hädasid. Väline ilming annab ainult märku meie vaimsest seisundist, aga selleks et mõista sisemist seisundit, on vaja läheneda välise kaudu. Enamik meist teeb seda. Sisemist mõistes - mitte välistavalt, mitte välist kõrvale jättes, vaid mõistes välist ja seeläbi jõudes sisemiseni - me leiame, et mida enam me uurime oma olemuse keerdkäike, seda tundlikumaks, seda vabamaks me muutume. Sisemine lihtsus on sedavõrd oluline sellepärast, et see lihtsus toob tundlikkuse. Meel, mis pole tundlik, pole ärgas, pole teadlik, ei ole võimeline vastuvõtlikkuseks, mitte mingisugusekski loovakas tegevuseks. Kohandumine lihtsuse saavutamise vahendina muudab tegelikult meele ja südame tuimaks, tundetuks. Mis tahes vormis autoritaarne sundus, mille on kehtestanud valitsus, meie ise, ideaali saavutamise kujutlus või muu sarnane mis tahes laadi mugandumine soodustab tundetust, sisemise lihtsuse puudumist. Väliselt te võite muganeda ja jätta lihtsuse mulje, nii nagu väga paljud usklikud inimesed. Nad praktiseerivad mitmesuguseid distsipliine, ühinevad mitmesugustesse organisatsioonidesse, mediteerivad teatava meetodi järgi ja nii edasi - mis kõik jätab lihtsuse mulje, ent selline muganemine ei soodusta lihtsust. Ükskõik mis laadi sundus ei vii lihtsuseni. Vastupidi, mida enam te alla surute, seda enam te asendate, seda enam te vaos hoiate, seda vähem on lihtsust, ent mida paremini te mõistate vaoshoidmise protsessi, seda suurem on võimalus olla lihtne.

Oleme erudeeritud ja targad, meie meeled on tulvil lõputuid faktiteadmisi, mida teised on öelnud ja õpetanud, et me ei suuda enam olla lihtne ja ennast vahetult kogeda. Need probleemid nõuavad uut lähenemist; ja neile saab uudselt läheneda ainult siis, kui oleme lihtsad, seesmiselt tõeliselt lihtsad. See lihtsus tuleb iseenda tundmisega, mõistes iseennast, oma mõtlemise ja tundmise viise, mõtete liikumist ja reageeringuid; mõistes seda kuidas me mugandume hirmu kaudu avaliku arvamusega, sellega, mis teised ütlevad, mida suured pühakud on öelnud - mis kõik näitab meie loomuomadust muganduda, olla kaitstud, olla turvatud. Kui otsitakse turvalisust, siis on ilmselgelt tegemist hirmuseisundiga ja seetõttu puudub lihtsus.

Lihtsuseta pole võimalik olla tundlik kõigi asjade suhtes, mis maailmas, ja meie ümber toimuvad; kui inimene pole lihtne, siis puudub tal empaatia mõista asjade tegelikku olemust. Enamik meist elab väga pinnapealselt, teadvuse kõige ülemisel tasandil; seal me püüame olla mõtlik või intelligentne, mis on sama mis olla usklik; seal me püüame muuta oma meele lihtsaks sunduse, distsipliini abil. Aga see pole lihtsus. Kui me sunnime pinnapealselt meelt olema lihtne, siis selline sundus ainult kägistab meelt, see ei muuda meelt paindlikuks, selgeks, kiireks. 

Kõik teadvuse protsesse tervikuna hõlmavat lihtsust on erakordselt vaevarikas üles leida, sest sisimas ei tohi mitte midagi tagasi hoida; on vaja innukust teada saada, uurida oma olemuse toimimist, mis tähendab ärkvelolekut igale mõistaandmisele, igale vihjele; teadlikkust oma hirmudest ja lootustest, ning neid uurida ja seetõttu olla neist üha vabam ja vabam. Ainult siis, kui meel ja süda on tõeliselt lihtsad, koorikuta katmata, oleme võimelised lahendame meie ees seisvad arvukad probleemid.

Teadmine ei lahenda meie probleeme. On vaja võimet uurida kõiki asju uudsena; sest ainult vahetu kogemuse kaudu on võimalik meie probleeme lahendada, ning selleks et saada vahetut kogemust, on vaja lihtsust, mis tähendab, et on vaja tundlikkust. Meele muudab tuimaks teadmistekoorem. Meele muudab tuimaks minevik, tulevik. Ainult selline meel, mis on võimeline pidevalt, hetkest hetkesse kohanema olevikuga, suudab vastu seista võimsatele mõjutustele ja survele, mida keskkond meile lakkamatult avaldab.

Niisiis pole usklik inimene tegelikult mitte see, kes tõmbab üll vaimulikurüü, kes elab ühe söögikorraga päevas või kes on andnud lugematuid tõotusi olla niisugune ja mitte olla naasugune, vaid see, kes on sisemiselt lihtne, kes ei püüa millekski saada. Selline meel on võimeline erakordseks tundlikkuseks, sest puudub barjäär, puudub hirm, pole minemist millegi poole; seetõttu on see võimeline vastu võtma õnnistust, Jumalat, tõde, mida iganes soovite. Aga tõelust püüdlev meel pole lihtne. Otsiv, uuriv, kobav, ärritunud meel ei ole lihtne. Mis tahes sisemise või välise autoriteedi malli järgi muganduv meel ei saa olla tundlik. Ja alles siis, kui meel on tõepoolest tundlik, ärgas, teadlik kõigest, mis temas toimub, oma reageeringutest, mõtetest, kui see ei püüa enam millekski saada, ei kujunda ennast enam keegi olema - ainult siis on see võimeline vastu võtma tõde. Ainult siis on võimalik õnn, sest õnn pole lõpp - see on tõeluse tulemus. Kui meel ja süda on muutunud lihtsaks ja seetõttu tundlikuks - mitte mingisugust laadi sunduse, juhatuse või kohustuse tõttu -, siis me näeme, et probleeme on väga lihtne lahendada, ükskõik kui keerukad meie probleemid ka poleks.

Tõelust püüdlev meel pole lihtne.

        

hirm ja valu

          Meis olev hirm saab eksisteerida ainult millegi suhtes, mitte eraldatuna. Kuidas ma saan karta surma, kuidas ma saan karta midagi, mida ma ei tunne? Ma saan karta ainult seda, mida ma tunnen. Kui ma ütlen, et ma kardan surma, siis kas ma tegelikult kardan tundmatut, mis on surm, või kardan kaotada seda, mida ma olen tundnud? Ma ei karda mitte surma, vaid oma seoste kaotamist asjade ja inimestega, mis mulle kuuluvad ja keda pean omaks. Minu hirm on alati seotud tuntuga, mitte tundmatuga.

Niisiis ma uurin, kuidas olla vaba hirmust tuntu ees, milleks on hirm kaotada oma perekonda, oma mainet, oma iseloomu, oma pangaarvet, oma tahtmisi ja soove. Te võite väita, et hirm tekib sisetundest, ent sisetunne on kujunenud teie tingitusest, niisiis on sisetunne siiski tuntu tulemus. Mida ma tean? Teadmised on ideed, arvamused asjade kohta, tuntu järjepidevus, ja ei midagi enamat. Ideed on mälestused, kogemuste tagajärg, mis on reageering väljakutsele. Ma kardan tundmatut, mis tähendab, et ma kardan kaotada inimesi, asju või ideid, ma kardan teada saada, mis ma olen, kardan olla teadmatuses, kardan valu, mis võib tekkida siis, kui ma olen kaotanud või pole saavutanud või ei tunne enam rohkem naudingut.

Füüsiline valu on närvide reaktsioon, aga psühholoogiline valu tekib siis, kui ma klammerdun asjade ja inimeste külge, mis annavad mulle rahulduse, sest siis kardan ma kõiki või kõike, mis võivad need mult ära võtta. Psühholoogilised kogumid hoiavad ära psühholoogilise valu senikaua, kuni neid ei häirita; see tähendab, ma olen kimp kogumeid, kogemusi, mis hoiavad ära igasuguse tõsisema häirimise - ja ma ei taha olla häiritud. Seetõttu ma kardan igaühte, kes neid häirib. Niisiis on mul hirm kaotada tuntud kogumeid, olgu füüsilisi või psühholoogilisi, mis ma olen talletanud valu eemalhoidmiseks või kurbuse vältimiseks. Aga kurbus ongi selles samas kogumise protsessis, millega ma tahan hoida eemal psühholoogilist valu.

Ka teadmised aitavad vältida valu. Nii nagu meditsiinialased teadmised aitavad vältida füüsilist valu, nii aitavad uskumused vältida psühholoogilist valu, ja seepärast ma kardangi kaotada oma uskumusi, ehkki mul pole täiuslikke teadmisi ega konkreetseid tõendeid oma uskumuste tõesuse kohta. Ma võin hüljata mõningaid traditsioonilisi uskumusi, mida mulle on peale sunnitud, sest minu oma kogemused annavad mulle jõudu, enesekindlust, arusaamist; ent minu enda omandatud uskumused ja teadmised on põhimõtteliselt samad - valu eemalhoidmise vahendid.

Hirm eksisteerib senikaua, kuni kogutakse teadaolevat, mis tekitab kaotushirmu. Seetõttu on hirm teadmatuse ees tegelikult hirm kaotada kogutud teadaolevat. Kogumine tähendab vältimatult hirmu, mis omakorda tähendab valu; ja niipea kui ma ütlen: "Ma ei tohi kaotada", tekib hirm. Ehkki ma kogun eesmärgiga hoida eemal valu, on valu kogumisprotsessi loomulik osa. Needsamad asjad, mis mul on, tekitavad hirmu, mis ongi valu.

Kaitseseeme paneb kasvama rünnaku. Ma soovin füüsilist turvalisust; niisiis loon ma iseseisva valitsuse, milleks on vaja paratamatult relvajõude, mis tähendab sõda, mis hävitab turvalisuse. Kus iganes soovitakse enesekaitset, seal on tegemist hirmuga. Kui ma näen turvalisuse taotlemise petlikkust, ei kogu ma enam rohkem. Kui te ütlete, et mõistate seda, ent ei saa sinna midagi parata, siis on asi selles, et te tegelikult ei saa aru, et kogumisele on valu sisemiselt sarnane.

Hirm eksisteerib kogumise protsessis ning usk millessegi on osa kogumisprotsessist. Mu poeg sureb ja ma usun ümbersündi, et säästa ennast psühholoogiliselt veel suuremast valust; aga uskumise protsess iseenesest kätkeb endas alati kahtlust. Väliselt ma kogun asju ja tekitan sõda; sisemiselt ma kogun uskumusi ja tekitan valu. Senikaua, kuni ma tahan kindel olla, pangaarvet omada, naudinguid kogeda ja nii edasi, senikaua, kuni ma tahan millekski saada, olgu füüsiliselt või psühholoogiliselt, on valu paratamatu. Needsamad asjad, mida ma teen valu ärahoidmiseks, tekitavad minus hirmu ja valu.

Hirm tekib siis, kui ma tahan elada teatava mudeli raames. Ilma hirmuta elamine tähendab elamist ilma kindla mudelita. Kui ma nõuan teatavat eluviisi, on see iseenesest hirmu allikas. Minu raskus peitub minu tahtmises elada teatavas raamistikus. Kas ma ei saa raami lõhkuda? Ma saan seda ainult siis, kui ma näen tõde: et raam tekitab hirmu ja see hirm tugevdab raami. Kui ma ütlen, et ma pean raami lõhkuma, sest ma tahan hirmust vabaneda, siis ma lihtsalt jälgin teist mudelit, mis tekitab uut hirmu. Igasugune minupoolne tegevus, mis põhineb tahtmisel murda raam, loob ainult uue mudeli ja järelikult ka hirmu. Kuidas purustada raami ilma hirmu tekitamata, mis tähendab ilma igasuguse minupoolse teadliku või ebateadliku tegevuseta selle suhtes? See tähendab, et ma ei tohi tegutseda, ma ei tohi teha mingit liigutust raami purustamiseks. Mis minuga toimub, kui ma lihtsalt silmitsen raami midagi sellega tegemata? Ma näen, et meel ise ongi raam, mudel; see elab harjumuspärase mudeli järgi, mille see on ise loonud. Seetõttu meel ise ongi hirm. Kõik mida meel teeb, tugevdab vana mudelit veelgi või loob juba uut. See tähendab, et mida iganes meel teeb, et hirmust vabaneda, põhjustabki hirmu.

Hirm leiab mitmesuguseid põgenemisteid. Tavapärane variant on samastumine - samastumine riigiga, ühiskonnaga, ideega. Kas te pole märganud , kuidas te reageerite, kui näete rongkäiku - sõjaväeparaadi või usulist protsessiooni -, või kui maa on vallutamisohus? Siis te samastate end riigiga, keegi olemisega, ideoloogiaga. On teisi aegu, mil te samastate end oma lapsega, oma abikaasaga, teatavat laadi tegevuse või tegevusetusega. Samastumine on eneseunustamise protsess. Senikaua, kuni ma olen teadlik "minast", tean ma, et on valu, võitlus, lakkamatu hirm. Aga kui ma võin ennast samastada millegi suuremaga, millegi väärtuslikuga, iluga, eluga, tõega, usuga, teadmistega, kas või ajutiselt, on selles Mina jaoks põgenemistee. Kui ma räägin "oma kodumaast", unustan ajutiselt iseenda; kui ma saan öelda midagi Jumala kohta, unustan enese. Kui ma võin end samastada oma perekonnaga, grupiga, konkreetse parteiga, teatava ideoloogiaga, siis on see ajutine põgenemine.

Niisiis on samastumise näol tegemist teatavat laadi põgenemisega Mina eest. Inimene, kes järgib voorust, põgeneb Mina eest ja on kitsarinnaline. Selline meel pole vooruslik, sest voorus on midagi sellist, mida ei saa järgida. Mida enam te püüate vooruslikuks saada, seda rohkem te Mina tugevdate. Hirm, mis on erineval moel omane meile kõigile, peab alati leidma aseaine ja seepärast võitleme üha rohkem. Mida enam te samastate ennast aseainega, seda suurem on jõud klammerduda sellesse, mille eest te olete valmis võitlema, surema, sest selle taga on hirm.

Kas me teame, mis on hirm? Kas hirm pole selle, mis o n, mittetunnistamine? Me peame mõistma sõna "tunnistamine". Ma ei mõtle selle sõna tähendusena pingutust, püüdu tunnistada. Kui ma tajun, mis o n, siis ma toon sisse tunnistamise protsessi. Seetõttu on hirm selle, mis o n, mittetunnistamine. Kuidas ma saan minna teispoole, kui ma olen kõigi oma reageeringute, reaktsioonide, mälestuste, lootuste, depressioonide, pettumuste pundar, kui ma olen teadvuse liikumise blokeeringu tagajärg? Kas selliste blokeeringute ja takistustega meel saab olla teadlik? Me teame, millise erakordse rõõmuga on tegemist, kui puuduvad takistused. Te ju teate, et kui keha on täiesti terve, kaasneb sellega teatav rõõm, rahulolu; ning te ju teate, kui meel on täiesti vaba, ilma ühegi blokeeringuta, kui minakeskus puudub, siis kogete teatavat rõõmu? Kas te pole kogenud seda seisundit, kus Mina puudub? Kindlasti me kõik oleme.

Mina mõistmine ja sellest vabanemine on võimalik ainult siis, kui ma suudan seda vaadata täielikult ja lahutamatu tervikuna; ja ma saan seda teha ainult siis, kui ma mõistan ilma õigustamata, süüdi mõistmata, alla surumata kõigi tegude kogu protsessi, mis on sündinud tahtmisest, mis on mõtte väljendus - sest mõte ei erine tahtmisest; kui ma suudan seda mõista, siis ma tean, kas on võimalik minna teispoole Mina piiranguid.

Hirm on selle, mis o n, mittetunnistamine.

mis on Mina?

          Mida me mõtleme Mina all? Kas teame seda? Mina mõtlen selle all ideed, mälu, järeldusi, kogemusi, sõnastatud ja sõnastamata kavatsuste erinevaid vorme, teadlikku püüdlust olla või mitte olla, alateadvuse, rassi, grupi, üksikisiku koondmälu, ja kõike seda tervikuna, olgu siis projitseerituna väljapoole tegudena või vaimselt voorustena; kõige selle poole püüdlemine ongi Mina. See hõlmab endas võistlust, tahtmist olla. Kogu see protsess on Mina; ja kui me sellega silmitsi seisame, siis teame, et tegelikult on see halb asi. Ma kasutan sõna "halb" sihilikult, sest Mina on lahutav. Mina on iseendasse sulguv: selle toimimine, ükskõik kui üllas, on eraldav ja isoleeriv. Me kõik teame seda. Me teame ka neid erakordseid hetki, mil Mina pole, kui puudub taotlus, pingutamine, ja see juhtub siis, kui on tegemist armastusega.

Minu arvates on oluline mõista, kuidas kogemused Mina tugevdavad. Kui me oleme siirad, peaksime kogemuste olemusest aru saama. Niisiis, mida me mõtleme kogemuse all? Me saame kogu aeg kogemusi, muljeid; ja me tõlgendame neid muljeid ning reageerime vastavalt neile; me oleme arvestavad, kavalad ja nii edasi. Toimub lakkamatu vastasmõju teadvuse ja alateadvuse mälestuste vahel.

Kõigele, mida ma näen ja tunnen, reageerin ma oma mälestuste põhjal. Kogemine toimub reageerides sellele, mida ma näen ja tunnen, tean ja usun. Nähtule reageerimine, sellele vastamine on kogemus. Kui ma teid näen, siis ma reageerin; selle reageeringu sõnastamine on kogemus. Kui ma ei nimeta seda reageeringut, siis see pole kogemus. Jälgige oma reageeringuid ja mis teiega toimub. Kogemust pole, kui samaaegselt ei toimu nimetamisprotsessi. Kui ma ei tunne teid ära, kuidas ma saan kogeda teiega kohtumist? See kõlab lihtne ja õige. Kas see pole tõsi? See tähendab, et kui ma ei reageeri vastavalt oma mälestustele, vastavalt oma tingitusele, vastavalt oma eelarvamustele, kuidas ma saan teada, et mul on olnud kogemus?

Siis on veel erinevate tahtmiste projitseerimine. Ma tahan olla kaitstud, sisemiselt kindlustatud; või ma tahan, et mul oleks Meister, guru, õpetaja, Jumal; ja ma olen projitseerinud tahtmise, mis on võtnud kuju, millele ma olen andnud nime, ja sellele ma reageerin. See on minu projektsioon. See on minu antud nimetus. Tahtmine, mille kaudu ma saan kogemuse, paneb mind ütlema "Mul on kogemus", "Ma olen kohanud Meistrit" või "Ma pole kohanud Meistrit". Te tunnete kogu nimetamise ja kogemuse protsessi. Tahtmine on see, mida te nimetate kogemuseks.

Kui ma tahan meelerahu, siis mis toimub? Mis juhtub? Ma tean meelerahu, meelevaikuse tähtsust erinevatel põhjustel: sest nii on öeldud pühakirjades, nii on öelnud pühakud, ja aeg-ajalt tunnen ma ise ka, kui hea on olla vakka, sest mu meel on kogu päeva olnud nii jutukas. Aeg-ajalt ma tunnen, kui meeldiv, kui nauditav on meelerahu, meelevaikus. On tahtmine kogeda vaikust. Ma tahan saavutada meelerahu, ja nii ma küsin: "Kuidas ma võiksin seda saada?" Ma tean, mida see või teine raamat meditatsioonist räägib, ning tunnen erinevaid distsipliine. Niisiis püüan ma distsipliini kaudu saavutada vaikusekogemust. Seetõttu on Mina end kehtestanud vaikuse kogemise kaudu.

Ma tahan mõista, mis on tõde; see on minu tahtmine, minu igatsus; niisiis järgneb sellele minu projektsioon sellest, mida ma pean tõeks, sest olen selle kohta nii palju lugenud; ma olen kuulnud palju inimesi sellest rääkivat; erinevad raamatud ja pühakirjad on seda kirjeldanud. Ma tahan seda kõike. Mis toimub? Projitseeritakse oma tahtmist ennast, soovi ennast, ning ma kogen sellepärast, et ma tunnen ära projitseeritud seisundi. Kui ma seda seisundit ära ei tunneks, ei nimetaks ma seda tõeks. Ma tunnen selle ära ja kogen seda; ning see kogemus tugevdab Mina. Niisiis Mina kindlustab ennast selle kogemusega. Seepeale te ütlete: "Ma tean", "Jumal on olemas" või "Jumalat pole olemas"; te ütlete, et teatav poliitiline süsteem on õige ja teised ei ole.

Igasugune kogemus on alati Mina tugevdamine. Mida rohkem te oma kogemustesse kinnistunud olete, seda enam Mina tugevneb. Selle tagajärjel omandate teatava iseloomukindluse, teadmistekindluse, kindla usu, mida te demonstreerite teistele inimestele, sest teate, et nad pole niisama targad nagu teie, ning kuna teil on kirjutamis- või kõneandi ja te olete võimekas. Kuna Mina on endiselt tegevuses, siis toovad teie uskumused, teie Meistrid, teie õpetajad, teie majandussüsteem kõik kaasa isolatsiooniprotsessi ning seetõttu ka lahkhelid. Seetõttu ongi meil vaja kogemise protsessi mõista.

Kas on võimalik olukord, kus meel, Mina, ei projitseeri, ei taha, ei koge? Me näeme, et kõik Mina kogemused on eitus, häving, ometi nimetame neid positiivseteks tegevusteks. Me nimetame seda positiivseks eluviisiks. Kogu selle protsessi lõpetamist käsitate te eitusena. Kas teil on selles osas õigus? Kas meil - teil ja minul - kui üksikisikutel on võimalik asja tuumani minna ja mõista Mina toimimisprotsessi? Niisiis, mis kutsub esile Mina lahustumise? Religioossed ja teised rühmitused on pakkunud samastamist, on nii? "Samasta ennast suuremaga ja Mina kaob", väidavad nad. Ent samastamine on kahtlemata ikkagi Mina avaldumisprotsess; suurem on lihtsalt Mina projektsioon, mida ma kogen ja seetõttu tugevdab Mina.

Kõik erinevad distsipliini, usu ja teadmiste vormid kahtlemata ainult tugevdavad Mina. Kas meil on võimalik leida elementi, mis lahustaks Mina? Või on see vale küsimus? Seda me põhimõtteliselt ju soovime. Me soovime leida midagi, mis lahutaks Mina. Me arvame, et selleks on mitmesuguseid vahendeid, nimelt: samastumine, usk jne; ent need kõik on samal tasandil; üks pole teisest kõrgem, sest nad kõik tugevdavad Mina ühtviisi. Niisiis, kas mul on võimalik näha Mina toimimist ning taibata selle hävitavaid jõude ja energiat? Mis iganes nime me ka sellele ei pane, on see eristav jõud, destruktiivne jõud, ning ma tahan leida meetodit selle lahustamiseks. Kindlasti olete ise ka nii küsinud: "Ma näen, kuidas Mina lakkamatult toimib ja tekitab alatasa ärevust, hirmu, nördimust, meeleheidet, häda mitte ainult mulle, vaid kõigile minu ümber. Kas on võimalik seda Mina lahustada - mitte osaliselt, vaid täielikult?" Kas me saame minna selle juurteni ja selle hävitada? See on ainus viis tõeliselt toimida. Ma ei taha olla osaliselt arukas, vaid terviklikult arukas. Enamik meist on arukad eri tasanditel, teie arvatavasti ühtviisi ja mina mingil teisel moel. Mõni on teist arukas oma äritegevuses, teine kontoritöös ja nii edasi; inimesed on arukad erineval moel; ent me pole terviklikult arukad. Terviklikult arukas olemine tähendab ilma "minata" olemist. 

Kas on võimalik, et Mina oleks nüüdsama täiesti olematu? Te teate, et see on võimalik. Mida selleks vaja on? Milline on see element, mis selle esile kutsub? Kas ma suudan selle leida? Kui ma esitan küsimuse: "Kas ma suudan seda leida?", siis kahtlemata ma olen veendunud, et see on võimalik; niisiis olen ma juba loonud kogemuse, millega Mina tugevdatakse. Mina mõistmine nõuab suurt arukust, suurt valvsust, ärksust, lakkamatut jälgimist, et see minema ei lipsaks. Mina, kes ma olen väga siiras, tahan Mina lahustada. Kui ma seda ütlen, siis ma tean, et Mina on võimalik lahustada. Niipea kui ma ütlen: "Ma tahan selle lahustada", kätkeb see ikkagi Mina kogemist ja nõnda Mina hoopis tugevdatakse. Niisiis, kuidas on võimalik, et mina ei kogeks? On näha, et loomisseisund pole mitte sugugi minakogemus? Loomine toimub siis, kui puudub Mina, sest loomine pole mitte intellektuaalne, pole meelest lähtuv, pole Mina projitseeritud, vaid väljaspool igasugust kogemust. Niisiis, kas meel on võimeline olema täiesti vagusi, mitteäratundmise, mittekogemise seisundis, sellises seisundis, kus saab toimuda loomine, mis tähendab, et Mina pole, Mina puudub? Selles ongi probleem. Meele iga liikumine - olgu positiivne või negatiivne - on kogemus, mis tegelikult tugevdab Mina. Kas meel on võimeline mitte ära tundma? See saab toimuda ainult siis, kui valitseb täielik vaikus, aga mitte selline vaikus, mis on Mina kogemus ja mis seetõttu tugevdab Mina.

Kas on olemas "minast" eraldiolevat olemust, mis vaatleb Mina ja lahustab selle? Kas on olemas vaimset olemust, mis muudab Mina tarbetuks ja hävitab selle, mis lükkab selle kõrvale?  Enamik usklikke arvab, et selline element on olemas. Materialist ütleb: "Mina pole võimalik hävitada; seda saab ainult mõjutada ja ohjeldada - poliitiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt; me võime seda kindlalt teatavas raamistikus hoida ja me võime selle murda; ja seetõttu saab seda panna elama ülevalt alla valitsedes, moraalset elu ja hoida sekkumast millessegi, ning järgima ühiskondlikku mudelit ja toimima pelga masinana". Seda me teame. On teisi inimesi, niinimetatud usklikke - nad pole tõeliselt usklikud, ehkki me neid nõnda nimetame -, kes ütlevad: "Põhimõtteliselt on selline element olemas. Kui me suudame sellega ühendust saada, siis see lahustab Mina."

Kas on olemas sellist elementi, mis Mina lahustaks? Teile meeldiks, et oleks olemas ajatu element, mis pole Mina ning milles me loodame, et see tuleb ja kostab meie eest ning hävitab Mina - ja seda me nimetame Jumalaks. Niisiis, kas on olemas midagi sellist, mida meel suudaks kujutleda? Võib-olla on, võib-olla ei ole; küsimus pole selles. Aga kui meel otsib ajatut vaimset seisundit, milles Mina hävineks, siis kas pole see teist liiki kogemus, mis tugevdab Mina? Kui te usute, siis kas tegelikult ei toimu just see? Kui te usute, et on olemas tõde, Jumal, ajatu seisund, surematus, siis kas see pole Mina tugevdamise protsess? Mina on projitseerinud selle asja, mis teie tundmuse ja uskumuse kohaselt tuleb ja hävitab Mina. Niisiis, kujutlenud ajatut kestvust vaimse olendina, saate te kogemuse, ning selline kogemus ainult tugevdab Mina; seetõttu, mida te olete teinud? Te pole Mina tegelikult hävitanud, vaid omistanud sellele teistsuguse nime, teistsuguse omaduse; Mina on endiselt olemas, sest te olete seda kogenud. Niisiis on meie tegevus algusest lõpuni seesama tegevus, sinult me arvame, et see areneb, kasvab, muutub üha ilusamaks ja ilusamaks; aga kui te selle olemust uurite, siis on tegemist sama tegevuse jätkumisega, sama Mina toimimisega erinevatel tasanditel erinevate siltide, erinevate nimede all.

Kui te näete kogu protsessi, kavalust, erakordseid leiutisi, Mina taibukust, kuidas see varjab end identiteetide, vooruste, kogemuste, uskumuste, teadmiste taga; kui te näete, et meel liigub ringiratast enda loodud puuris, siis mis toimub? Kui te olete sellest teadlik, tunnete seda täielikult, siis kas te pole erakordselt vaikne - mitte sunniviisiliselt, mitte mingi tasu lootuses, mitte mingi hirmu pärast? Kui te märkate, et iga liikumine meeles on pelgalt Mina tugevdamise vorm, kui te seda jälgite, kui olete taielikult teadlik selle toimimisest, kui te jõuate sinnamaani - mitte ideoloogiliselt, sõnades, mitte projitseeritud kogemuse kaudu, vaid kui te tegelikult olete selles seisundis -, siis te näete, et meelel, olles täielikult paigal, pole loomisjõudu. Mida iganes meel loob, käib Mina välja piires ringiratast. Kui meel ei loo, on võimalik loovus, sest see pole äratundmise protsess.

Tõelust, tõde ei ole võimalik ära tunda. Selleks et saaks ilmneda tõde, peavad uskumused, teadmised, kogemused, vooruste püüdlemine - kõik need peavad kaduma. Vooruslik inimene, kes on vooruse taotlemisest teadlik, ei saa mitte kunagi tegelikkust leida. Ta võib olla väga kena inimene, aga see on hoopis muu kui olla tõelust tundev inimene, inimene, kes mõistab. Tõeluseinimese jaoks on tõde saanud olemiseks. Vooruslik inimene on õiglane inimene, ja õiglane inimene ei suuda kunagi mõista, mis on tõde, sest voorus on tema jaoks Mina varjamine, Mina tugevdamine, kuna ta püüdleb vooruse poole. Kui ta ütleb: "Ma ei tohi olla ahne", siis on see ahnusetus, mida ta kogeb, ainult tugevdab Mina. 

Seepärast ongi nii tähtis olla vaene mitte ainult maailma asjades, vaid ka usu ja teadmiste poolest. Maiste rikkustega, rikkalike teadmistega või usklik inimene ei saa kunagi tunda midagi muud peale pimeduse ning on kõige kurja ja hädade kese. Aga kui teie ja mina kui üksikisikud suudame tervikuna näha Mina toimimist, siis me teame, mis on armastus. See on ainus reformatsioon, mis on võimeline muutma maailma. Armastus ei ole Mina. Mina ei suuda armastust ära tunda. Te ütlete: "Ma armastan", aga seda öeldes, seda kogedes armastust pole. Ent kui te teate, mis on armastus, siis Mina puudub. Kui on armastus, siis Mina puudub.

Loomine toimub siis, kui puudub Mina, sest loomine pole mitte intellektuaalne, pole meelest lähtuv, pole Mina projitseeritud, vaid väljaspool igasugust kogemust.