mõtlemine ja probleemid

          Mõtlemine pole meie probleeme lahendanud ja vaevalt ta ka seda kunagi tulevikus teeb. Me oleme tuginenud mõistusele, et see juhataks meile teed meie keerdkäikudest välja. Mida kavalam, seda koletum, seda peenem mõistus on, seda suurem on süsteemide, teooriate, ideede mitmekesisus. Ja ideed ei lahenda ühtegi meie inimlikest probleemidest, seda pole need kunagi teinud, ega tee ka tulevikus. Meel pole lahendus; ilmselgelt ei vii mõtteviis meid raskustest välja. Sellepärast peaksime kõigepealt mõistma mõtlemisprotsessi, ja olema võimeline minema sellest kaugemale - sest kui mõte lakkab, siis võib-olla oleme võimelised leidma tee, mis aitab meil lahendada meie probleemid mitte ainult individuaalsel, vaid ka kollektiivsel tasandil.

Paljud targad inimesed - filosoofid, õpetlased, poliitilised juhid - pole tegelikult lahendanud meie inimlikke probleeme, mis on suhted teie ja teiste vahel, teie ja minu vahel. Siiani oleme probleemi uurimiseks kasutanud meelt, mõistust, ja selle abil me loodame leida lahenduse. Kas mõte saab iialgi meie probleeme hajutada? Kas pole mõte, kui seda ei rakendata just laboratooriumis või joonestuslaual, alati ennast kaitsev, ennast jäädvustav, tingitud? Kas selle tegevus pole enesekeskne? Ja kas mõte saab iialgi lahendada ühtegi probleemi, mille mõte on ise loonud? Kas meel, mis on loonud probleemid, lahendab need asjad, mis ta on ise esile toonud?

Kahtlemata on mõtlemine reageering. Kui ma esitan teile küsimuse, siis te vastate sellele - te vastate tuginedes oma mälule, oma eelarvamustele, oma kasvatusele, kliimale, kogu oma tingituse taustale; te vastate sellekohaselt, te mõtlete sellekohaselt. Selle taustsüsteemi keskmeks on tegevuse protsessis olev "mina". Senikaua, kuni taustsüsteemi ei mõisteta, senikaua, kuni mõtteprotsessi, seda Mina, mis probleemi loob, ei mõisteta ega lõpetata, on meie konfliktid paratamatud sisimas ja väliselt, mõtetes, emotsioonides ja tegudes. Mitte mingisugunegi lahendus, ükskõik kui tark, ükskõik kui hästi välja mõeldud, ei saa iialgi teha lõppu konfliktile inimese ja inimeste, teie ja minu vahel. Mõistes seda teadvustades, kuidas mõte tärkab ja millisest allikast, me küsime: "Kas mõtlemine võib iialgi lõppeda?"

Kas te olete probleemi selle üle mõtlemisega lahendanud? Kas on kunagi ükskõik mis laadi probleemi - majanduslikku, sotsiaalset, religioosset - tõepoolest lahendatud mõtlemisega? On ainult kokkulepped riikide, huvigruppide, klannide, teie ja minu vahel, aga probleemid jäävad. Mida rohkem te oma igapäevaelus probleemi üle mõtlete, seda keerukamaks, seda nõutumaks, seda ebamäärasemaks see muutub. Kas meie tegelikus, igapäevases elus pole nii? Te võite teatavate probleemi tahkude üle mõeldes näha selgemini teise inimese vaatenurka, aga mõte ei suuda näha probleemi täies ulatuses - see suudab näha ainult osaliselt, ent osaline vastus ei ole täielik vastus, seetõttu pole see lahendus.

Mida rohkem me probleemi üle mõtleme, mida rohkem me seda uurime, analüüsime, arutame, seda keerukamaks see muutub. Niisiis, kas on võimalik vaadelda probleemi kõikehõlmavalt, täielikult? Kuidas see on võimalik? See ongi meie jaoks kõige raskem. Meie probleemid ainult paljunevad - rahandus- ja majanduskriisid, laienev terrorism, meie suhetes on igat liiki ebakõlasid. Kas me saame seda mõista kõikehõlmavalt, tervikuna? Ilmselt seda saab lahendada ainult siis, kui me suudame seda vaadata tervikuna - mitte lahterdatuna, mitte jagatuna. Millal on see võimalik? Kindlasti on see ainult võimalik ainult siis, kui mõtlemisprotsess - mille allikas on Minas, egos, traditsiooni, tingituse, eelarvamuse, lootuse, meeleheite taustsüsteemis - on lõppenud. Kas me suudame Mina mõista - mitte analüüsides, vaid nähes asja nii, nagu see on, olles teadlik sellest kui faktist, mitte kui teooriast? Mitte püüdes lahustada Mina selleks, et saavutada tulemust, vaid nähes Mina toimimist, pidevat tegevust? Kas meil on võimalik seda vaadata ilma mingi soovita hävitada või julgustada? Kas pole probleem selles? Kui meis kõigis puuduks Mina kese tahtmiseta võimu, positsiooni, autoriteedi, edasikestmise, enesealalhoiu järele, siis kahtlemata meie probleemid lõppeksid!

Mina on probleem, mida mõte ei suuda lahendada. On vaja teadlikkust, mis pole mõte. Olla hukka mõistmata või õigustamata teadlik Mina tegevusest - lihtsalt olla teadlik - on piisav. Kui te teadvustate vaid selleks, et välja selgitada, kuidas probleemi lahendada, seda muuta, saavutada tulemust, siis jääb see ikkagi Mina-välja. Senikaua, kuni me taotleme tulemust, olgu analüüsi, teadlikkuse, iga mõtte pideva uurimise kaudu, oleme ikkagi mõtteväljas, mis asub Mina-, ego- või mis-teile-meeldib-väljas.

Senikaua, kuni eksisteerib meele tegevus, ei ole armastus kindlasti võimalik. Kui on olemas armastus, siis pole meil enam sotsiaalseid probleeme. Aga armastus pole midagi sellist, mida on võimalik omandada. Meel võib püüda seda omandada kui uut mõtet, uut tunnet, uut moodi mõtlemist; ent meel ei saa olla armastusseisundis senikaua, kuni mõte omandab armastust. Senikaua, kuni meel püüab saavutada ahnusetust, on see ikkagi ahne! Samamoodi, senikaua, kuni meel soovib, tahab ja harjutab selleks, et olla seisundis, mis kätkeb endas armastust, see kahtlemata eitab seda seisundit.

Nähes seda probleemi, seda keerukat elamisprobleemi, ning olles teadlik oma mõtlemisprotsessist ning taibates, et tegelikult ei vii see mitte kuhugi - kui me mõistame seda sügavalt, siis kahtlemata on tegemist arukusseisundiga, mis pole individuaalne ega kollektiivne. Siis lakkab suhteprobleem üksikisiku ja ühiskonna, üksikisiku ja kogukonna, üksikisiku ja tõeluse vahel; sest siis jääb järele ainult arukus, mis pole ei isiklik ega ebaisikuline. Ainult selline arukus suudab lahendada meie tohutud probleemid. See ei või olla tulemus; see saab sündida ainult siis, kui me mõistame kogu mõtlemisprotsessi täielikult, mitte ainult teadlikul tasandil, vaid ka teadvuse sügavamatel, varjatumatel tasanditel.

Selleks et mõista mõnda neist probleemidest, peab meel olema väga vaikne, väga rahulik, et see saaks vaadata probleemi ilma ideid või teooriaid esitamata, ilma ühegi hälbeta. Selles seisnebki üks meie raskusi - sest mõte on muutunud hälvitajaks. Kui ma tahan midagi mõista, vaadata, siis ma ei pea sellest mõtlema - ma vaatan seda. Niipea kui ma hakkan mõtlema, kui mul tekivad asja kohta ideed, arvamused, olen ma juba hälbinud seisundis ja vaatan asjast, mida ma peaksin mõistma, mööda. Niisiis, kui teil on probleem, hakkab mõtlemine segama - see on idee, arvamus, hinnang, võrdlus - ega lase meil probleemi vaadata tõeselt ja seeläbi seda mõista ning lahendada. Kahjuks ütlete: "Kuidas ma saan elada, olla ilma mõtlemata? Kuidas ma saan olla mõttetühi?" Mõttetühjus tähendab poolteadvusetuse, idiootsuse - või kuidas iganes te seda nimetate - seisundit, ning te hülgate selle instinktiivselt. Ent kahtlemata võib meel, mis on väga vaikne, mida ei hälvita selle enda mõtted, mis on avatud, vaadata probleemi väga vahetult ja lihtsalt. Ja võime vaadelda probleeme ilma kuhugi hälbimata on ainus lahendus. Selleks peab meel olema vaikne, rahulik.

Selline meel pole millegi tulemus, pole harjutamise, mediteerimise, enesekontrolli lõppsaadus. See tekib ilma ühegi distsipliini, sunduse või vaoshoidmiseta, ilma "mina", mõtte ühegi pingutuseta; see tekib siis, kui ma mõistan kogu mõtlemisprotsessi - kui ma suudan näha tõsiasja kuhugi hälbimata. Selles meelerahuseisundis, kus valitseb tõeline vaikus, on armastus. Ja ainuüksi armastus suudab lahendada kõik meie inimlikud probleemid.

Senikaua, kuni eksisteerib meele tegevus, ei ole armastus kindlasti võimalik.

Luizi juhtum

        Eriti huvipakkuvad on äärmiselt vastuolulikest allikatest - spiritismist ning mentaalsest ja transiseisundis meediumlusest - pärinevad pooleksperimentaalsed tõendid teadvuse surmajärgse säilimise kohta. Parimad meediumid suudavad täpselt reprodutseerida surnu häält, kõnemustreid, žeste, maneere ja teisi iseloomulike tunnuseid.

Mõnikord on saadud informatsioon kõigile juuresviibivatele inimestele või koguni kõigile elusolevatele inimestele tundmatu. Mõnikord on "küllatulnud" olendid kogemustesse ootamatult sisse murdnud ning mõnel juhul on õnnestunud ka nende isik hiljem välja selgitada. Osadel juhtudel on õnnestunud hankida olulisi teateid "puhvri kaudu" - sel juhul on võõras ja teemaga mitte kursis olev osapool otsinud informatsiooni surnu lähisugulase või sõbra asemel. "Ristsuhtluse" puhul on terviklik sõnum edastatud jupphaaval mitme meediumi kaudu. Terve rida lääne teadlasi eesotsas Walter Pahnke http://en.wikipedia.org/wiki/Walter_Pahnke , Stanley Kippneri http://en.wikipedia.org/wiki/Stanley_Krippner ja Andrija Puharichiga http://en.wikipedia.org/wiki/Andrija_Puharich on sedasorti sündmusi korduvalt uurinud ja filminud.

Minul ja mu naisel Christinal avanes harukordne võimalus näha Brasiilia psühholoogi ja Spiritistliku kiriku liikme Luiz Gasparetto http://www.youtube.com/watch?v=PaxKCdmd7-o tähelepanuväärset sooritust ajal, mil ta viibis külalisõppejõuna meie kuuajalisel seminaril Esaleni instituudis http://en.wikipedia.org/wiki/Esalen_Institute . Luiz oli kuulus oskuse poolest "kanaldada" suurte kunstnike vaimusid ja maalida nende stiilis. Ta suutis maalida isegi pilkases pimeduses. Esalenis oli ruum tema etteaste ajal osaliselt hämara punase valgusega valgustatud. Valgust oli piisavalt, et pealtvaatajad saaksid vaadata, kuidas ta töötab, kuid mitte piisavalt selleks, et Luiz suudaks värve tavapäraseid tajukanaleid kasutades eristada.

Luiz, kes kuulas kogu seansi vältel Vivaldi "Nelja aastaaega" (pidades seda eriti inspireerivaks), valmistas hämmastava kiirusega ühe tähelepanuväärse maali teise järel, igaüks neist mõne kuulsa kunstniku - van Goghi, Picasso, Gauguini, Rembrandti, Monet', Manet' või mõne teise stiilis. Ta kasutas mõlemat kätt, maalides vahepeal kahte pilti samaaegselt, kummagi käega ühte. Suure osa ajast ta isegi ei vaadanud paberile. Ühe Manet' portree maalis ta tagurpidi laua all olles parema jalaga, ilma paberile kordagi heitmata. Luizi rabav etteaste kestis natuke üle tunni. Kui ta maalimise lõpetas, oli põrand tema ümber kaetud suurte maalidega, mida oli kokku 26. Vaatamata sellele, et ruumis oli punane valgus, mis muutis värvide eristamise võimatuks, suutis Luiz valida kõigi maalide jaoks sobivad toonid.

Ruumis viibivad inimesed hakkasid nihelema, sest tahtsid minna maale lähemalt uurima. Oli selgesti näha, et Luiz ei olnud veel lõpetanud. Ta istus mõnda aega vaikselt mediteerides ja teatas seejärel: "Siin on üks vaim, kes ütleb oma nimeks Fritz Perls;  http://www.fritzperls.com/ ta tahab, et Toulouse-Lautrec temast portree maaliks." Seejärel tegi ta maali legendaarsest Lõuna-Aafrika terapeudist ja geštaltteraapia rajajast, kes oli veetnud oma elu viimased aastad Esalenis. Tulemus ei olnud mitte ainult Fritzi väga täpne portree, vaid oli lisaks maalitud eksimatult äratuntavas Toulouse-Lautreci stiilis.

Luiz lõpetas maali, kuid ei andnud mingil viisil märku, et etteaste on läbi. Ta mõtiskles hetke ja ütles siis: "Siin on veel üks vaim. Tema nimi on Ida Rolf;  http://www.rolfguild.org/idarolf.html ta tahab, et temast ka portree tehtaks, aga mitte selline, nagu ta oli surres, vaid selline, kus on ta kujutatud 40-aastasena." Ida Rolf oli teine Esaleni legend ja iidol. Ta oli saksa biokeemik, kes töötas välja kuulsa endanimelise kehatöö tehnika. Ta elas palju aastaid umbes kahe kilomeetri kaugusel. Kui Ida Esalenist lahkus, asusime meie sinna elama.

Fritzi portree nägi välja täpselt selline, nagu inimesed teda mäletasid või piltide järgi tundsid. Seevastu Ida portree oli kunstiliselt väga huvitav, kujutades keskealist naist, kuid selle täpsust ei olnud võimalik mingil moel hinnata. Mitte kellegi Esaleni kogukonnast ei olnud aimugi, milline Ida 40-aastasena välja nägi, sest Saksamaalt Esalenisse saabudes oli ta juba üpris eakas. Esaleni instituudi asutajaliige Dick Price http://en.wikipedia.org/wiki/Dick_Price oli Luizi etteastest vaimustuses, eriti kahest portreest, mis kujutasid inimesi Esaleni ajaloost, keda Luiz ei tundnud. Dick nägi hiljem hulk vaeva, et hankida Saksamaalt foto Idast, kus too on 40-aastane. Foto, mis viimaks saabus, oli Ida "portreega teispoolsusest" erakordselt sarnane ning seega väga veenev tõend Luizi erakordsete ülemeeleliste annete kohta.

tahtmine ja sümbolid

“Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus,” ütles isa.
Sina oled teind ja minu ema tegi teda ka, ega muidu nii vara surnud; aga armastus ei tulnd, teda pole tänini Vargamäel.” // Aga mis siis on? Küsib Andres endalt, ega tea vastust.” 

Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus V"

 

         
 Me tahame vara, positsiooni, võimu, mugavust, surematust, edasikestmist, me tahame olla armastatud, omada midagi püsivat, kestvat, midagi, mis ületab ajalikkuse. Niisiis, mis on tahtmine? Mis on see asi, mis meid tagant kihutab, sunnib? Ma ei taha väita, et peaksime olema rahul sellega, mis meil on või millised me olme, mis on pelgalt vastand sellele, mida me soovime. Me püüame näha, mis asi tahtmine on, ja kui me suudame sellesse süveneda ettevaatlikult, siis ma arvan, et me kutsume esile muutuse, mis pole pelk ühe tahtmisobjekti vahetamine teise vastu. Seda me üldjuhul mõtleme "muutuse" all, olemata rahul ühe konkreetse tahtmise objektiga, otsime sellele aseaine. Oleme lõputus liikumises ühelt tahtmise objektilt teisele, mida me peame kõrgemaks, ülevamaks, peenemaks; aga kui tahes peen, tahtmine on ikkagi tahtmine, ning tahtmisega käib kaasas lõputu võitlus, vastandite konflikt.

Kas pole seetõttu tähtis välja selgitada, mis tahtmine on ja kas seda on võimalik muuta? Mis asi on tahtmine? Kas pole see sümbol ja tunne, mille sümbol tekitab? Tahtmine on tunne koos selle saavutamise objektiga. Kas tahtmine on võimalik ilma sümboli ja sellest tekkiva tundeta? Ilmselgelt mitte. Sümbol võib olla pilt, isik, sõna, nimi, kujutis, idee, mis äratab minus tunde, et see mulle meeldib või mitte; kui see tunne on naudinguline, siis ma tahan vastavat sümbolit kätte saada, omada, hoida, et nauding kestaks. Aeg-ajalt, vastavalt minu kalduvustele ja pingutustele, ma vahetan pilti, objekti, kujutist. Olen ühest naudinguvormist küllastunud, tüdinud, väsinud, pettunud, seega otsin uut tunnet, uut ideed, uut sümbolit. Ma hülgan vana tundmuse ja võtan uue, uute sõnade, uute tähenduste, uute kogemustega. Ma hülgan vana ja annan voli uuele, mida ma pean kõrgemaks, ülevamaks, rahuldustpakkuvamaks. Niisiis on tahtmises vastupanu ja järeleandmine, millega käib kaasas ahvatlus; ja muidugi, andes järele teatavale tahtmisele, kaasneb sellega alati pettumishirm.

Kui ma vaatan minus toimuvat tahtmise protsessi tervikuna, siis ma näen, et alati on objekt, mille poole minu meel on suunatud uusi tundeid saama, ja et selle protsessiga on seotud vastupanu, ahvatlus ja distsipliin. On taju, tunne, kontakt ja tahtmine ning meel muutub selle protsessi mehhaaniliseks instrumendiks, kus sümbolid, sõnad ja objektid moodustavad keskme, mille ümber on rajatud kõik tahtmised, püüdlused, ambitsioonid; see kese on Mina. Kas on mul võimalik tahtmise keset hajutada - mitte ühte kindlat tahtmist, ühte kindlat himu või igatsust, vaid kõigi tahtmiste, igatsuste, lootuste võrgustikku, millega kaasneb alati pettumushirm? Mida rohkem ma olen pettunud, seda rohkem jõudu annan Minale. Senikaua, kuni on olemas lootus ja igatsus, on selle taustal alati hirm, mis omakorda tugevdab keset. Ja revolutsioon on võimalik ainult keskmes, mitte pealispinnal, mis on pelgalt tähelepanu kõrvalejuhtimine, pinnapealne muutus, mis viib pahatahtliku tegevuseni.

Kui ma olen kogu tahtmiste võrgustikust teadlik, siis ma näen, kuidas mu meel on muutunud surnud keskmeks, mehhaaniliseks mäluprotsessiks. Väsinud ühest tahtmisest, soovin automaatselt leida täitumust teises. Minu meel kogeb lakkamatult tundeid, see on tunnete instrument. Olles tüdinud teatavast tundest, otsin ma uut tunnet, milleks võib olla ka niinimetatud jumalikkuse tunnetamine; aga see on ikkagi tunne. Mul on saanud sellest maailmast ja maistest vaevadest küllalt ning ma tahan rahu, mis kestaks igavesti; niisiis ma mediteerin, talitsen ennast, vormin enda meelt, selleks et kogeda rahu. Selle rahu kogemine on ikkagi tunne. Niisiis on minu meel tunde, mälu mehhaaniline instrument, surnud kese, millest ma oma tegevuses ja mõtlemises lähtun.

Objektid, mida me järgime, pole muud kui meele projektsioonid, sümbolid, millest see ammutab tundeid. Sõnad nagu "Jumal", "armastus", "demokraatia", "rahvuslus" - on kõik sümbolid, mis äratavad meeles tundeid ja seetõttu meel klammerdub neisse. Nagu me teame, saab iga tunne otsa, ja nii me kulgeme ühelt tundelt teisele ning iga tunne tugevdab harjumust otsida uusi tundeid. Seega muutub meel pelgalt tunde ja mälu instrumendiks, ning me oleme selle protsessi lõksus. Senikaua, kuni meel otsib uusi kogemusi, on see võimeline mõtlema ainult tunnete raames. Iga spontaanne kogemus, mis võib olla loov, vitaalne, rabavalt uus, taandub otsekohe tundeks ja järgib seda ning seejärel muutub mälestuseks. Seetõttu on kogemus surnud ja meel muutub pelgalt seiskunud minevikuklombiks.

Niisiis seisneb meie probleem tahtmise mõistmises - mitte selles, kui kaugele see peaks minema või kus see peaks lõppema, vaid kogu tahtmisprotsessi, igatsuste, ihaluste, põletavate himude terviklikus mõistmises. Teie ja minu probleem on näha, kuivõrd meel on üldse võimeline olema vaba tahtmisest, tunnetest.

Kahtlemata pole loomisel mitte midagi tegemist tundega; tõelus, Jumal või mida iganes soovite, pole seisund, mida on võimalik kogeda tundena. Kui te kogete midagi, mis siis toimub? See on andnud teile teatava tunde, ülevuse või depressiivsuse. Loomulikult te püüate depressiivset tunnet vältida, kõrvale heita, aga kui see on rõõm, ülev meeleolu, siis püüdlete seda. Teie kogemus on andnud naudingulise tunde ja te tahate seda veel; ja see "veel" tugevdab meele surnud keset, mis igatseb lõputult veel kogemusi. Järelikult ei saa meel kogeda midagi uut, see on võimetu kogema midagi uut, sest see läheneb alati mälu kaudu, äratundmise kaudu; ja see mida tuntakse ära mälu kaudu, pole tõde, looming, tõelus. Selline meel ei saa kogeda tõelust, see saab kogeda ainult tunnet, ja looming ei ole tunne, see on midagi igavesti uut hetkest hetkesse.

Nüüd ma mõistan oma meeleseisundit; ma näen, et see on ainult tunnete ja tahtmiste instrument, või pigem, et see on tunne ja tahtmine, ja see on mehhaaniliselt takerdunud rutiini. Selline meel pole võimeline uut vastu võtma või tajuma; sest uus peab ilmselgelt olema midagi valjapool tunnet, mis on alati vana. Ma arvan, et siis te hakkate mõistma, et tõeliselt otsiva inimese elus on tahtmisel väga vähe tähtsust. Kahtlemata on olemas teatavad füüsilised vajadused nagu toit, riided, peavari ja muu sarnane. Aga neist ei saa kunagi psühholoogilised hirmud, asjad, mille najal meel ehitab end üles tahtmise keskmena. Väljapool füüsilisi vajadusi muutuvad igat liiki tahtmised - vägevuse, tõe, vooruse järele - psühholoogiliseks protsessiks, millega meel ehitab üles idee "minast" ja tugevdab ennast selle keskmena.

Kui te seda protsessi näete - mõistma hakkate - kui olete sellest tõepoolest teadlik ilma vastandamiseta, ilma ahvatlust tundmata, ilma vastupanuta, ilma seda õigustamata või arvustamata, siis te avastate, et meel on võimeline vastu võtma uut ja uus pole kunagi tunne; seetõttu ei saa seda kunagi ära tunda, uuesti kogeda. See on olemisseisund, kus loovus ilmneb ilma kutsumata, ilma mälestusteta.

Senikaua, kuni meel otsib uusi kogemusi,

on see võimeline mõtlema ainult tunnete raames.

28. august 2011, Inglismaal

mis on armastus?

        Mis on armastus? Mida me mõtleme armastuse all? Me selgitame selle välja mõistmise kaudu, mis armastus ei ole, sest kuna armastus on tundmatu, peame selleni jõudma teadaoleva kõrvaleheitmise kaudu. Tundmatut ei saa avastada meel, mis on teadaolevat täis. Niisiis selgitame välja teadaoleva väärtused, vaatame teadaolevat, ja kui seda vaadata puhtalt, ilma hukkamõistuta, vabaneb meel teadaolevast; siis me saame teada, mis on armastus. Niisiis peame lähenema armastusele senist mitte jaatades, vaid eitades.

Mis on armastus meist enamiku jaoks? Kui me ütleme, et armastame kedagi, siis mida me sellega mõtleme? Me mõtleme, et see inimene on meie oma. Omanditundest tärkab armukadedus, sest kui me ta kaotame, siis mis juhtub? Tunnen tühjust, kaotust; seetõttu ma legaliseerin omandi; ma hoian teda kinni. Inimese kinnihoidmisest, omamisest tekivad armukadedus, hirm ja lugematud omandiga seotud konfliktid. Kahtlemata pole selline omamine armastus.

Ilmselgelt pole armastus tundmus. Tundelisuse, emotsionaalsuse puhul pole tegemist armastusega, sest tundelisus ja emotsionaalsus on pelgalt tundmused. Usklik, kes halab Jeesuse või Krishna, oma guru või kellegi teise pärast, on lihtsalt sentimentaalne, emotsionaalne. Ta püherdab tundmuses, mis on mõtteprotsess, ent mõte pole armastus. Mõte on tundmuse tagajärg, niisiis ei saa sentimentaalne, emotsionaalne inimene teada, mis on armastus. Jällegi, kas me pole emotsionaalsed ja tundelised?

Sentimentaalsus, emotsionaalsus on lihtsalt üks Mina laiendamise vorme. Emotsioonidest tulvil olemine pole ilmselgelt armastus, sest tundeline inimene võib olla julm, kui tema tunnetele ei vastata, kui tema tunded ei leia väljundit. Emotsionaalset inimest on võimalik õhutada vihale, sõtta, tapatalgutele. Tundeline inimene, kes valab pisaraid oma religiooni pärast, kahtlemata ei tunne armastust.

Kas andestamine on armastus? Mida mõeldakse andestamise all? Te solvate mind ja mina panen seda pahaks, jätan meelde; seejärel, ükskõik kas sunni või kahetsuse ajel ma ütlen: "Ma andestan sulle". Kõigepealt ma pean meeles ja siis luban unustada. Mida see tähendab? Ma olen endiselt keskne tegelane. Ma olen endiselt tähtis, see olen mina, kes andestab kellelegi. Senikaua, kuni on tegemist andestava hoiakuga, olen mina see tähtis, mitte see, kes mind arvatavalt solvas. Niisiis, kui ma kogun vimma ja seejärel salgan vimma maha, mida te nimetate andestamiseks, siis see pole armastus. Armastavas inimeses puudub endastmõistetavalt igasugune vaenulikkus ja ta on kõigi sääraste asjade suhtes ükskõikne. Sümpaatia, andestamine ning omastamise, armukadeduse ja hirmuga seotud suhted - kõik need asjad ei ole armastus. Need on seotud meelega. Senikaua, kuni meel on vahetalitaja, armastus puudub, sest meel vahendab ainult omastamise kaudu ning vahetalitamine on pelgalt omanikuinstinkt erinevas vormis. Meel on võimeline ainult armastust rikkuma, see pole võimeline armastust sünnitama, see pole võimeline ilu andma. Te võite kirjutada armastusest luuletuse, ent see pole armastus.

Endastmõistetavalt pole armastus võimalik, kui puudub tõeline lugupidamine, kui te üksteisest lugu ei pea, olgu tegemist teie alluvuses oleva töötaja või sõbraga. Kas te pole märganud, et te ei suhtu lugupidavalt, lahkelt, heldelt oma alluvatesse, inimestesse, kes on niinimetatud teist "madalamad"? Te tunnete lugupidamist nende vastu, kes on teist kõrgemal, oma ülemuse, miljonäri, suurema maja ja kõrgema tiitliga inimese vastu, selle vastu, kelle võimuses on anda teile parem positsioon, parem töökoht, kellelt teil on võimalik midagi saada. Aga te lajatate neile, kas on teist madalamal, kellel on vähem haridust, mõistmist, arukust, nende jaoks on teil teine sõnavara. Seetõttu, kui puudub lugupidamine, puudub ka armastus; kui pole halastust, kaastunnet, andestust, pole ka armastust. Ja kuna enamik meist on sellises seisundis, siis pole meis armastust. Me pole ei lugupidavad, halastavad ega helded. Me oleme omandihimulised, tulvil tundmusi ja emotsioone, mida on võimalik suunata emmale-kummale poole: kas sõtta tapma või ühinema mõne rumala, võhikliku eesmärgi, idee nimel. Siis kuidas on seal armastus võimalik?

Armastust on võimalik tunda ainult siis, kui kõik need emotsioonid on lakanud, lõppenud, ainult siis, kui te ei omasta, kui te pole objektile pühendumisest lihtsalt emotsionaalsed. Kui selline pühendumine on palumine, millegi taotlemine, ainult teises vormis. Inimene, kes palub, ei tunne armastust. Kuna teis on omandihimu, kuna te taotlete eesmärki, tulemust pühendumise kaudu, palve kaudu, mis muudab teid tundeliseks, emotsionaalseks, siis pole loomulikult tegemist armastusega. Endastmõistetavalt puudub armastus seal, kus puudub lugupidamine. Te võite väita, et tunnete lugupidamist, aga te peate lugu kõrgemalseisvaist, mis tõttu see on pelgalt austus, mis tuleb millegi tahtmisest, aukartusest. Kui te tunnete tõepoolest lugupidamist, siis oleksite lugupidav nii kõige madalama kui kõige kõrgema vastu; kuna te seda ei ole, siis puudub teis armastus. Kui vähesed meist on helded, andestavad, halastavad! Te olete helded siis, kui see tasub ennast teile ära, te olete haavatavad, kui loodate midagi vastutasuks. Kui selline suhtumine kaob, kui see ei hõiva teie meelt ja kui meelega seotud asjad ei täida teie südant, siis on olemas armastus; ja ainuüksi armastus saab muuta praeguse maailma hullust ja meeletust - mitte süsteemid, mitte teooriad, olgu vasak- või parempoolsed. Te tõepoolest armastate ainult siis, kui te enam ei oma, kui te pole kade ega ahne, kui te olete lugupidav, kui teis on halastust ja kaastunnet, kui te suhtute hoolivalt oma naisesse, mehesse, lastesse, naabritesse, oma alluvatesse.

Armastusest pole võimalik mõelda, armastust ei saa arendada, armastust ei saa harjutada. Armastuse või vennalikkuse harjutamine on ikkagi meele valdkond, seetõttu pole see armastus. Kui see kõik on lakanud, siis ilmub armastus, siis teate, mida tähendab armastus. Siis ei ole armastus kvantitatiivne, vaid kvalitatiivne. Te ei ütle: "Ma armastan kogu maailma", ent kui te teate, kuidas armastada ühte, siis teate, kuidas armastada kõike. Kuna me ei tea, kuidas armastada ühte, siis on meie armastus maailma vastu väljamõeldis. Kui te armastate, siis pole ühte või paljusid - on ainult armastus. Ainult siis, kui on armastus, on võimalik lahendada kõik meie probleemid, ja siis me tunneme õndsust ja õnne.

Kui te teate, kuidas armastada ühte,

siis teate, kuidas armastada kõike.

29. august 2011, Inglismaal

suhe ja osadus

        Olemine tähendab suhteid ja ilma suheteta pole elu. Suhe on kahe inimese, teie ja minu vaheline vastastikku seotud väljakutse ja reageering - väljakutse, mille teie esitate ja mille mina vastu võtan või millele reageerin, samuti väljakutse, mille mina teile esitan. Kahe inimese vaheline suhe loob ühiskonna; ühiskond pole teist ja minust sõltumatu, mass pole eraldi üksus, vaid teie ja mina omavahelistes suhetes moodustame massi, grupi, ühiskonna. Suhe on teadlikkus vastastikusest seostest kahe inimese vahel. Millel suhe üldjuhul põhineb? Kas ei põhine see nii-öelda vastastikusel sõltuvusel, vastastikusel toetusel? Vähemalt ütleme, et see on vastastikune abi, toetus ja nii edasi, aga millel see tegelikult põhineb, kui mitte arvestada sõnu, emotsionaalset filtrit, mille me üksteise vahele üles seame? Vastastikusel meeleheal. Kui ma teile meelepärast pole, siis te tahate minust lahti saada; kui ma olen teile meelepärane, siis te aktsepteerite mind kas oma abikaasa, naabri või sõbrana.

Mida te nimetate perekonnaks? Ilmselgelt on see lähedane ühtekuuluvus- ja osadussuhe. Kas teie perekonnas, teie suhetes oma mehega, oma naisega, valitseb osadus? Kahtlemata mõtleme suhete all nimelt seda. Suhe tähendab hirmuvaba osadust, vabadust mõista teineteist, vahetut suhtlemist. Ilmselgelt tähendab suhe seda - olla teineteisega osaduses. Kas teie olete? Kas teie olete osaduses oma abikaasaga? Võib-olla te füüsiliselt kuulute ühte, ent see pole suhe. Teie ja teie abikaasa elate teine teisel pool vahemüüri. Enamikel juhtudel on see nii. Teil on omad püüdlused, omad ambitsioonid, ja temal on omad. Te elate teine teisel pool müüri ja aeg-ajalt piidlete üle selle - ja seda ta nimetate suhteks. See on tõsiasi. Te võite müüri laiendada, pehmendada, kirjeldada seda uute sõnadega, ent see on fakt - et teie ja tema elate eraldatuna, ja seda eraldatud elu te nimetate suhteks.

Kui kahe inimese vahel on tõeline suhe, mis tähendab, et nende vahel on tõeline osadus, siis on selle mõju tohutu. Siis eraldatust pole, valitseb armastus, mitte vastutus ja kohustus. Kohustusest ja vastutusest räägivad inimesed, kes on oma müüri taga eristuses. Inimene, kes armastab, ei räägi vastutustundest - ta armastab - jagades teisega oma siirust, oma rõõmu, kurbust, raha. Kas teie pere on selline? Kas teil on osadus oma abikaasa, oma lastega? Ilmselt mitte. Paljudel meist on perekond pelgalt ettekääne jätkata oma nime ja traditsiooni, et anda teile seda, mida te tahate, olgu seksuaalselt või psühholoogiliselt, nii et perekond muutub enda põlistamise, nime edasikandmise vahendiks. See on teatavat liiki surematus, teatavat liiki püsivus. Ka perekonda kasutatakse meelehea vahendina.

Väljaspool - äri- või poliitikamaailmas või seltskonnas - ma kasutan teisi halastamatult ära, aga kodus ma püüan olla lahke ja helde. Kui absurdne! Või on maailm minu jaoks liig mis liig, ma tahan rahu saada ja lähen koju. Maailm valmistab mulle kannatusi ja ma lähen koju ning püüan saada lohutust. Niisiis kasutan ma suhet meelehea vahendina, mis tähendab, et ma ei taha, et suhe mind häiriks.

Suhet otsitakse selleks, et saada turvalisust, et te kui üksikisik võiksite elada turvalisuses, rahulolus ja teadmatuses - mis kõik sünnitavad alati konflikti. Kui ma otsin rahuldust ja te ei rahulda mind, siis tekib sellest konflikt, sest me mõlemad otsime teineteisest turvalisust; kui turvalisus muutub ebakindlaks, muutute te armukadedaks, vägivaldseks, omandihimuliseks ja nii edasi. Niisiis on suhte lõpptulemiseks eranditult omandihimu, süüdistamine, ennast kehtestavad nõudmised kindlustunde, lohutuse ja meelehea järele, ning loomulikult puudub sealt armastus.

Me räägime armastusest, me räägime kohusetundest, vastutusest, ent tegelikult puudub sealt armastus, suhe põhineb meeleheal, mille tagajärgi me näeme käesolevas tsivilisatsioonis. See, kuidas me oma abikaasat, lapsi, naabreid, sõpru kohtleme, näitab, et meie suhetes puudub tegelikult igasugune armastus. See on pelgalt vastastikune meelehea otsimine. Kuna see on nii, siis mis on tegelikult suhete eesmärk? Mis on nende tõeline tähendus? Kui te jälgite end suhetes teistega, kas te ei leia, et suhe on enesepaljastuse protsess? Kui ma olen piisavalt teadlik ja ärgas, et teadvustada oma reageeringuid suhtes, siis kas minu kontakt teiega ei too ilmsiks minu olemisseisundit? Suhe on tegelikult enesepaljastamise protsess, mis on enese tundmaõppimise protsess; paljastamise käigus tuleb esile palju ebameeldivaid asju, rahutukstegevaid, ebamugavaid mõtteid ja tegevusi. Kuna mulle ei meeldi see, mida ma avastan, siis ma põgenen ebameeldivaks osutunud suhtest meeldivasse suhtesse. Seetõttu on suhetel väga vähe tähendust; ent need muutuvad erakordselt tähendusrikkaks, kui need on enesepaljastuse ja iseenda tundmaõppimise vahendiks.

Kui te armastate, kui selline armastus on olemas, siis on see midagi võrratut. Sellises armastuses puuduvad vastuolud, selles pole tegemist ühe ega teisega, vaid valitseb täielik ühtsus. See on ühtesulamise, täieliku olemise seisund. Selliseid haruldasi, õnnelikke ja rõõmsaid hetki esineb siis, kui on olemas täiuslik armastus, täiuslik osadus. Üldjuhul läheb asi nii, et tähtis pole mitte armastus, vaid teine isik, armastuse objekt; tähtsaks muutub see, kellele armastust antakse, mitte armastus. Seejärel see muutub erinevatel põhjustel - olgu bioloogilisel või verbaalsel ehk siis naudinguihast, lohutuse pärast ja nii edasi - tähtsaks muutub armastuse objekt, ning armastus ise taandub. Seejärel tekivad omanditunne, armukadedus ja palju teisi nõudmisi ning armastus taandub üha enam ja enam; mida kaugemale see taandub, seda rohkem kaotavad suhted tähenduse, väärtuse ja mõtte. Seetõttu on armastuse mõistmine üks kõige raskemaid asju meie elus. See ei saa tulla mõistusliku hädavajaduse kaudu, seda ei saa toota erinevate meetodite ja vahendite ning distsipliiniga. See on selline olemisseisund, kus Mina tegevused on lakanud; ent need ei lakka, kui te lihtsalt surute need alla, väldite neid või hoiate vaos. Te peate mõistma Mina tegevusi kõikidel erinevatel teadvuse tasanditel. Me kogume armastusehetki, kus puuduvad mõtted ja motiivid, ent need hetked on väga harvad. Kuna need on harvad, klammerdume nende külge mälestustes ja loome nõnda barjääri elava tegelikkuse ja oma igapäevase elu vahele.

Selleks et mõista suhet, on tähtis mõista kõigepealt seda, mis o n, mis toimub meie elus tegelikult, kõigis erinevates peentes vormides; ja samuti seda, mida tähendab suhe tegelikult. Suhe on enesepaljastus; kuna me ei taha end paljastada, varjume mugavusse, ja siis kaotab suhe oma erakordse sügavuse, tähenduse ja ilu. Tõeline suhe saab olla ainult siis, kui on armastus, ent armastus ei ole meelehea otsing. Armastus eksisteerib ainult siis, kui on eneseunustus, kui on täielik osadus, mitte ühe või kahe vahel, vaid osadus kõige kõrgemaga, ja see saab toimuda ainult siis, kui Mina ununeb.

Armastuse mõistmine on üks kõige raskemaid asju meie elus.

25. august 2011, Inglismaal