vastuolu ja konflikt

          Me näeme vastuolusid enda sees ja ümber; kuna me oleme vastuolus, puudub rahu meie sisemuses ja seetõttu ka meist väljaspool. Me oleme lakkamatu salgamise ja enesekehtestamise seisundis - mis me tahame olla ja mis me oleme. Vastuoluseisund loob konflikti ja see konflikt ei too rahu - mis on lihtne, ilmselge tõsiasi. Sisemist vastuolu ei tohiks tõlgendada mingit laadi filosoofilise dualismina, sest see on väga lihtne põgenemine. Kui me ütleme, et vastuolu on dualistlik, siis arvame, et oleme selle lahendanud - mis on ilmselgelt pelk mugandumine, veel üks põgenemistee tõelusest.

Niisiis, mida me mõtleme konflikti, vastuolu all? Mispärast minus on vastuolu - see lakkamatu võitlus olla midagi muud kui see, mis ma olen. Ma olen see ja ma tahan olla too. See vastuolu meis on tõsiasi, mitte metafüüsiline dualism. Metafüüsikal pole mingit tähtsust selle, mis o n, mõistmisel. Me võime dualismist rääkida, arutada, mis see on, kas see on olemas ja nii edasi; aga mis tähtsust sel on, kui me ei teadvusta meis olevaid vastuolusid, vastanduvaid tahtmisi, huvisid ja taotlusi? Ma tahan olla hea ja ma ei suuda seda olla. Seda meis peituvat vastuolu, vastandumist on vaja mõista, sest see tekitab konflikte; ja konfliktis olles või võideldes ei saa me üksikisikuna luua. Meil peab olema selge, mis seisundis me oleme. Kui on vastuolu, siis peab olema ka võitlus; ning võitlus on häving, raiskamine. Selles seisundis ei saa me toota mitte midagi muud peale antagonismi, võitluse, üha uue kibestumise ja kurbuse. Kui me seda täielikult mõistame ja seeläbi vastuolust vabaneme, siis saab võimalikuks sisemine rahu, mis toob üksteisemõistmise.

Probleem on järgmine. Kui me näeme, et see konflikt on hävitav, asjatu, siis mispärast on meis igaühes vastuolud? Sellest arusaamiseks peame minema veidi kaugemale. Mispärast on meis vastandlikud tahtmised. Ma ei tea, kas me teadvustame selle olemasolu iseendas - seda vastuolu, seda tahtmist ja mittetahtmist, millegi mäletamist ja püüet seda unustada, et leida midagi uut. Ainult jälgige seda. See on väga lihtne ja väga normaalne. See pole midagi erakordset. Vastuolu olemasolu on tõsiasi. Ent mispärast selline vastuolu tekib?

Mida me mõtleme vastuolu all? Kas see ei viita püsitule seisundile, millele vastandatakse teist püsitut seisundit? Ma arvan, et mul on püsiv tahtmine, ma eeldan, et minus on püsiv tahtmine, aga siis tärkab teine tahtmine, mis on sellega vastuolus, see vastuolu tekitab konflikti, mis on mõttetu. See tähendab, et lakkamatult toimub ühe tahtmise ümberlükkamine teise tahtmise poolt, üks püüdlus ületamas teist püüdlust. Niisiis, kas on olemas sellist asja nagu lakkamatu tahtmine? Kindlapeale on kõik tahtmised ebapüsivad - mitte metafüüsiliselt, vaid tegelikult. Ma tahan uut töökohta. See tähendab, et ma otsin teatavat töökohta kui õnne valemit; ja kui ma selle saan, siis olen varsti jälle rahulolematu, sest loodetud õnn ja rahulolu jäi leidmata. Ma tahan saada juhatajaks, siis omanikuks ja nii edasi ja nii edasi, mitte ainult selles maailmas, vaid ka niinimetatud vaimses maailmas - õpetajast saab koolijuhataja, preestrist saab piiskop.

See lakkamatu millekski saamine, jõudmine üha järgmisesse seisundisse, tekitab vastuolu. Seepärast, miks mitte näha elu ühe lakkamatu tahtmise asemel üksteisele järgnevate mööduvate ja muutuvate tahtmiste jadana, milles puudub vastuolu? Järelikult on olemas seisund, kus meel ei pea olema vastuoluseisundis. Kui ma ei pea elu lakkamatuks tahtmiseks, vaid ajutiste tahtmiste jadaks, mis pidevalt muutuvad, siis vastuolu puudub.

Vastuolu tekib ainult siis, kui meel on teatavas tahtmises kinni; see tähendab, et kui meel ei pea kõiki tahtmisi liikuvaks, mööduvaks, vaid klammerdub ühe tahtmise külge ja teeb sellest püsiva tahtmise, on tegemist vastuoluga. Aga kõik tahtmised on lakkamatus liikumises, tahtmised pole kinnistunud. Tahtmisel puudub kinnituspunkt, aga meel loob selle, sest suhtub kõigesse kui kuhugi jõudmise, millegi saavutamise vahendisse; mistõttu vastuolu ja konflikt on paratamatud senikaua, kuni ollakse kuhugi jõudmas.

Te tahate saabuda, te tahate õnne, te tahate leida ülima Jumala või tõe, mis annab teile püsiva rahulduse. Seetõttu te ei otsi tõde, te ei otsi jumalat. Te otsite püsivat meelehead; ning selle meelehea te rüütate ideega, auväärse kõlaga sõnaga nagu Jumal või tõde; aga tegelikult me kõik otsime meelehead ning me asetame meelehea ehk rahulduse kõige kõrgemale kohale, nimetades seda ülimal astmel Jumalaks ja madalamal astmel napsitamiseks. Senikaua, kuni meel otsib meelehead, pole Jumalal ja alkoholil eriti palju vahet. Sotsiaalses mõttes võib joomine olla halb, aga sisim tahtmine meelehea, saavutuse järele on isegi veel kahjulikum. Kui te tahate tõepoolest tõde leida, siis peate olema erakordselt aus, mitte ainult sõnade tasandil, vaid üleüldse, te peate olema erakordselt selge ning te ei saa olla selge, kui te pole nõus tõsiasjadele näkku vaatama.

Mis tekitab meis kõigis ikkagi selle vastuolu? Kindlasti tahtmine saada millekski. Me kõik tahame millekski saada: saavutada maailmas edu ja sisimas enesekindlust. Senikaua, kuni mõtleme ajamõõtmes, saavutuste ja positsiooni raames, on vastuolu vältimatu. Lõppude lõppuks on meel aja saadus. Mõte põhineb eilsel, minevikul; ja senikaua, kuni mõte toimib ajaväljas, mõtleb tuleviku, saamise, saavutamise, millekski saamise raames, on vastuolu paratamatu, sest sel juhul pole me võimelised seisma silmitsi sellega, mis tegelikult o n. Ainult mõistes, taibates, teadvustades valimata seda, mis o n, on võimalik vabaneda sellest hävitavast tegurist, milleks on vastuolu.

Seetõttu on eluliselt tähtis mõista kogu mõtlemisprotsessi, sest vastuolu peitub seal. Mõte ise on muutunud vastuoluks, sest me pole mõistnud iseendas toimuvaid protsesse terviklikult; ja seda on võimalik mõista ainult siis, kui me teadvustame täielikult oma mõtteid mitte kui jälgija, kes lahkab oma mõtteid, vaid üheselt ja ilma valikuta - mis on erakordselt vaevarikas. Ainult siis hajub vastuolu, mis on nii hävitav, nii valulik.

Senikaua, kuni me püüame saavutada psühholoogilist tulemust, senikaua, kuni me tahame sisemist kindlust, on vastuolu meie elus paratamatu. Ma ei usu, et enamik meist on sellest vastuolust teadlik; või kui on, siis ei taipa me selle tõelist tähendust. Vastupidi, vastuolu annab meile indu elada; lahkheli element iseenesest tekitab meis tunde, et me oleme elus. Vastuolust tingitud pingutus, võitlus annab meile elujõu. Sellepärast me armastamegi võitlusi ja sõdu, sellepärast me naudimegi pettumuste lahingut. Senikaua, kuni on olemas tahtmine saavutada tulemust, mis on tahtmine olla psühholoogiliselt kindlustatud, on vastuolu paratamatu; ja kus on vastuolu, seal pole meelerahu võimalik. Meelerahu on eluliselt tähtis, et mõista kogu elu tähendust. Mõte ei saa kunagi olla rahulik; mõte, mis on aja saadus, ei saa mitte kunagi leida seda, mis on ajatu, ei saa kunagi tunda seda, mis on väljaspool aega. Meie mõtlemise olemus iseenesest on vastuolu, sest me mõtleme alati mineviku või tuleviku kontekstis; seetõttu ei suuda me mitte kunagi olevikku täielikult tunnetada, täielikult teadvustada.

Olevikust täielikult teadlik olla on erakordselt raske ülesanne, sest meel pole tõsiasjaga vahetult, ilma eksituseta silmitsi seisma. Mõte on mineviku saadus ning seetõttu on mõtlemine võimalik ainult mineviku või tuleviku kontekstis; see ei ole võimeline teadvustama tõsiasja jäägitult olevikus. Senikaua, kuni mõte, mis on mineviku saadus, püüab kõrvaldada vastuolu ja kõiki sellest tekkinud probleeme, taotleb see pidevalt pelgalt tulemust, püüab saavutada eesmärki, ning selline mõtlemine ainult kasvatab vastuolu ning järelikult konflikte, häda ja segadust meie sees ning seetõttu ka meie ümber.

Et olla vastuoludest vaba, on vaja olevikku valikuta teadvustada. Kuidas on võimalik valida, kui seisate silmitsi tõsiasjaga? Kahtlemata on tõsiasja mõistmine võimatu senikaua, kuni mõte püüab tõsiasjaga manipuleerida saamise, muutumise, teisenemise raames. Seetõttu algab mõistmine enese tundma õppimisest; ilma enese tundmaõppimiseta kestavad vastuolu ja konflikt edasi. Iseenda täielikuks mõistmiseks tervikuna pole vaja ühtegi asjatundjat, ühtegi autoriteeti. Autoriteedi järgimine sünnitab ainult tahtmist. Mitte ükski asjatundja, mitte ükski spetsialist ei saa meile näidata, kuidas mõista Mina toimimist. Seda on vaja ise uurida. Teie ja mina saame üksteist aidata sellest rääkimisega, ent mitte keegi ei saa seda meie eest uurida. Me saame olla sellest teadlikud ainult oma suhetes - oma suhtumises asjadesse, omandisse, inimestesse ja ideedesse. Suhetes me avastame, et vastuolu tekib siis, kui tegutsemine samastub ideega. Idee on pelgalt mõte kui sümboli kristallisatsioon, ja pingutus selle sümboli vääriliselt elada tekitab vastuolu. 

Niisiis, senikaua, kuni on olemas mõttemudel, vastuolud kestavad; mudeli ja seega ka vastuolu lõpetamiseks on vaja iseennast tunda. Mina mõistmine ei ole vähestele väljavalitutele mõeldud protsess. Iseennast, oma Mina hakatakse mõistma igapäevase kõne kaudu, selle läbi, mismoodi me mõtleme ja tunneme, mismoodi me teistesse suhtume. Kui me suudame teadvustada iga mõtet, iga tunnet hetkest hetkesse, siis näeme, et mõistame Mina toimimist suhetes. Ainult siis on võimalik selline meelerahu, milles ainsana saab ilmsiks tulla tõelus.

Idee on pelgalt mõte kui sümboli kristallisatsioon, ja pingutus selle sümboli vääriliselt elada tekitab vastuolu.

     

pingutus ja tahe

        Enamiku inimeste elu põhineb pingutusel, mingit laadi tahteaktil. Me ei suuda ette kujutada tegevust ilma tahteaktita, ilma pingutuseta; meie elu põhineb sellel. Meie sotsiaalne, majanduslik ja niinimetatud vaimne elu on pingutuste jada, mis kulmineerub alati teatava tulemusega. Ja me ise arvame, et pingutus on oluline ja vajalik.

Mispärast me pingutame? Kas mitte selleks, et saavutada tulemust, saada kellekski, jõuda eesmärgini? Arvame, et kui me ei pinguta, siis stagneerume. Meil on kujutlus eesmärgist, mille poole me lakkamatult pürgime ja sellest pürgimisest on saanud meie elu põhiosa. Kui me tahame ennast muuta, kui me tahame endas esile kutsuda radikaalset teisenemist, teeme tohutu pingutuse, et lahti saada vanadest harjumustest, ümbritsevatest mõjudest ja muust sarnasest. Niisiis oleme harjunud lakkamatute pingutustega midagi leida või saavutada, et üldse elada.

Kas pole kõik sellised pingutused Mina toimimine? Kas pingutus pole enesekeskne tegevus? Kui me teeme jõupingutusi oma Mina keskmest, siis toodab see vältimatult uusi konflikte, uusi segadusi, uusi hädasid. Ometi jätkame jõupingutusi üks teise järel. Väga vähesed meist mõistavad, et enesekesksest pingutamisest lähtuv tegevus ei lahenda ühtegi meie probleemi. Vastupidi, see suurendab meie segadust, hädasid ja kannatusi. Me teame seda, ometi loodame jätkuvalt sellest enesekesksest pingutamisest ja tahteponnistustest mingil moel läbi murda.

Elu tähendusest hakkame aru saama, kui me mõistame, mida tähendab pingutamine. Kas õnn tuleb jõupingutuste kaudu? Kas te olete kunagi proovinud olla õnnelik? See on võimatu, on nii? Te püüate õnnelik olla, ent õnne ei ole. Rõõm ei tule allasurumise, enesekontrolli või naudisklemise kaudu. Võite naudiskleda, ent lõpuks tekib ikkagi kibestumine. Võite alla suruda või ennast kontrollida, aga varjatud võitlus jääb ikka. Seetõttu pole õnne võimalik saavutada pingutusega ega enesekontrolli või allasurumise teel saavutatud rõõmu kaudu. Sellegipoolest on kogu meie elu allasurumise, kontrollimise, kahetsusväärsete naudisklemiste jada. Samuti toimub lakkamatu eneseületamine, lakkamatu heitlus oma kire, ahnuse ja rumalusega. Niisiis, kas me ei pürgi, ei heitle, ei tee pingutusi lootuses leida õnne, leida midagi, mis annab meile rahu ja armastuse? Ent kas armastus või mõistmine saavad tulla võitlusega? Seda on oluline mõista. 

Kas pingutus ei tähenda mitte püüdlust muuta see, mis o n, selleks, mis see pole või mis see peaks olema või milleks see peaks saama? See tähendab, et me pidevalt heitleme, et vältida silmitsi olemist sellega, mis o n, või me püüame selle eest põgeneda ehk siis muuta või teisendada seda, mis o n. Tõeliselt rahul on see inimene, kes mõistab, mis o n, annab õige tähenduse, sellele, mis o n. See on tõeline rahulolu, selles puudub mure väheste või paljude asjade omamise pärast, on vaid huvi mõista, selle, mis o n, kogu tähendust, ning see saab tekkida ainult siis, kui te mõistate, mis o n, kui olete sellest teadlik, mitte kui te püüdsite seda teisendada või muuta. 

Niisiis me näeme, et pingutus on võitlus või heitlus muuta see, mis o n, millekski selliseks, mis te soovite, et see oleks. Ma räägin ainult psühholoogilisest heitlusest, mitte füüsilisest, näiteks rakendusalastest probleemidest, ega millegi puhtalt tehnilise leiutamisest või arendamisest. Ma räägin ainult sellest heitlusest, mis on psühholoogiline ja mis alati ületab tehnilise. Võite ehitada võrratu linna, kasutades lõputuid teadmisi, mis teadus on meile andnud. Aga senikaua, kuni ei mõisteta psühholoogilist võitlust ja heitlust ega ületata psühholoogilisi alatoone ja hoovusi, on ühiskondlik struktuur - kui tahes suurepäraselt see ka ehitatud pole - kokkuvarisemisele määratud, nii nagu ikka ja jälle ongi juhtunud.

Pingutus on tähelepanu kõrvalejuhtimine sellelt, mis o n. Niipea kui ma aktsepteerin seda, mis o n, võitlus kaob. Igat liiki võitlus või heitlus on märk kõrvalekaldumisest; ning kõrvalekaldumine, mis on pingutus, eksisteerib paratamatult senikaua, kuni mul on psühholoogiline soov muuta see, mis o n, selleks, mis see ei ole.

Kõigepealt peame olema vabad nägemaks, et rõõm ja õnn ei tule pingutuse läbi. Kas loomine toimub pingutusega või toimub loomine ainult siis, kui pingutamine lakkab? Millal te kirjutate, maalite või laulate? Millal te loote? Kahtlemata siis, kui puudub pingutus, kui te olete täielikult avatud, kui olete kõigil tasanditel täielikus ühenduses, täielikult lõimunud. Siis valdab teid rõõm ja te hakkate laulma, luuletama, maalima või midagi vormima. Loomishetk ei sünni heitlusest. Muidugi võib ka mingit laadi loomine toimuda kurbuses, aga siis on see pingutuse, sisemise võitluse või heitluse, tulemus.

Loovuse teemat mõistes oleme võib-olla võimelised mõistma ka seda, mida me mõtleme pingutuse all. Kas loovus on pingutuse tulemus ning kas me oleme neil hetkedel, mil me oleme loovad, üldse teadlikud? Või on loovus seotud täieliku unustusega, selle tundega, kus puudub igasugune rahutus, kus ollakse täielikult mitteteadlik mõtte liikumisest, kus on ainult täielik, täiuslik, küllane olemine? Ma ei tea, kas te olete kunagi tähele pannud, et kui te teete midagi kiiresti, kergelt, siis puudub selles pingutus, selles puudub täielikult heitlus, aga kuna meie elu seisneb enamjaolt lahingute, konfliktide ja heitluste jadas, siis me ei suuda ette kujutada elu, olemisseisundit, kus võitlus oleks täielikult lakanud.

Selleks et mõista võitlusvaba olemisseisundit, loova eksistentsi seisundit, on kahtlemata vaja uurida pingutuse olemust tervikuna. Me mõtleme pingutamise all pürgimist saavutada rahulolu, saada kellekski. Ma olen see ja tahan saada tolleks; ma pole see ja ma pean selleks saama. "Selleks" saamine on võitlus, lahing, konflikt, heitlus. Heitluses on meie vältimatuks mureks jõuda eesmärgi saavutamise kaudu rahuloluni, me otsime eneseteostust objektis, isikus, idees, ning see nõuab lakkamatut heitlust, pingutust saada, täituda. Niisiis oleme pidanud pingutamist vältimatuks; ja mind huvitab, kas see on vältimatu - see heitlus saada millekski? Mispärast selline heitlus käib? Kus iganes on rahuloluiha, mis tahes astmel ja mis tahes tasemel, seal käib vältimatult ka heitlus. Rahulolu on motiiv, tung pingutuste taga; ükskõik kas on tegemist ministri, koduperenaise või kehvikuga, ikka käib lahing, et saada, kogeda rahulolu.

Niisiis, mis on sellise rahuloluiha põhjus? Saavutamisiha, soov olla keegi tärkab kahtlemata siis, kui teadvustatakse oma tühisust. Kuna ma pole mitte keegi, kuna ma olen ebatäiuslik, tühine, sisemiselt vaene, siis ma heitlen, et olla keegi; ma heitlen välisel või sisemisel tasandil, et leida eneseteostust mingis isikus, asjas, idees. Selle tühjuse täitmise nimel toimib kogu meie oleluse protsess. Olles teadlikud, et oleme tühjad, sisemiselt vaesed, püüame välisel tasandil koguda asju või arendada sisemisi rikkusi. Jõupingutust on vaja ainult siis, kui on tegemist põgenemisega sisemise tühjuse eest tegutsemise, kontemplatsiooni, omandamise, saavutuse, võimu ja muu säärase kaudu. See on meie igapäevane elu. Ma olen teadlik oma küündimatusest, oma sisemisest vaesusest, ning ma püüan selle eest põgeneda või seda täita. Põgenemine, vältimine või tühjuse varjamine toovad kaasa heitluse, võitluse, pingutamise.

Ent mis juhtub siis, kui me ei püüa eest ära põgeneda? Kui oma üksilduse ja tühjusega elada ning selle tühjusega leppida, siis selgub, et tekib loov seisund, millel pole midagi tegemist jõupingutusega, püüdlemisega. Jõupingutus eksisteerib ainult senikaua, kuni me püüame sisemist üksildust ja tühjust vältida, aga kui me seda vaatleme ja jälgime, kui me aktsepteerime seda, mis o n, püüdmata seda vältida, siis leiame end olemisseisundis, kus võitlus lakkab. See olemisseisund on loovus ja see pole võitluse tulemus.

Aga kui mõista seda, mis o n - tühjust, sisemist küündimatust -, kui elada selle küündimatusega ning mõista seda täielikult, siis ilmneb loov tõelus, loov arukus, mis ainsana toob õnne.

Seetõttu on tegevus sellisena, nagu me seda tunneme, tegelikult reageering, see on lakkamatu millekski saamine, salgamine, selle, mis o n, vältimine, aga kui tühjust teadvustatakse ilma vahet tegemata, süüdi mõistmata või õigustamata, siis selle, mis o n, mõistmises on tegevus, ning see tegevus on loovus. Te mõistate seda, kui olete teadlik iseendast tegevuses. Jälgige iseennast mitte ainult välises tegevuses, vaid vaadelge ka oma mõtete ja tunnete liikumist. Kui te olete nende liikumisest teadlik, siis näete, et mõtteprotsess, mis on samuti tunne ja tegevus, põhineb millekski saamise ideel. Millekski saamise idee tärkab ainult siis, kui ollakse ebakindel, ja ebakindlus tekib siis, kui ollakse teadlik sisemisest tühjusest. Kui olete mõtete ja tunnete protsessist teadlik, siis näete, et käib lakkamatu lahing, pingutus muutuda, teiseneda, ümber kujundada seda, mis o n. See on millekski saamise pingutus, ja saamine on selle, mis o n, otsene vältimine. Enda tundmaõppimise, pideva teadvustamise kaudu leiate, et millekski saamise võitlus, lahing, konflikt viib valu, mure ja teadmatuseni. Ainult siis, kui te olete teadlik sisemisest küündimatusest ning elate sellega - põgenemata selle eest, aktsepteerides seda täielikult -, avastate erakordse rahu, mis pole kokku klopsitud ega kunstlik, vaid rahu, mis tuleb selle mõistmisest, mis o n. Ainult sellises rahuseisundis on tegemist loovusega. 

"Selleks" saamine on võitlus, lahing, konflikt, heitlus.

usk ja teadmine

        Enamik meist võtab innukalt omaks ja peab endastmõistetavaks usku. Ma ei ründa uskumusi. Meie eesmärk on teada saada, mispärast me võtame uskumusi omaks; ja kui me saame aru motiividest ning omaksvõtmise põhjustest, siis võib-olla oleme võimelised mitte ainult mõistma, mispärast me nii teeme, vaid sellest ka vabanema. Võib näha, kuidas poliitilised ja religioossed uskumused, rahvuslikud ja mitmesugused muud liiki uskumused eraldavad inimesi, loovad konflikte, segadust, vastuolusid - see on ilmselge tõsiasi; ja ometi ei nõustu me neist loobuma. Kõik usundid ja poliitilised ideoloogiad võistlevad üksteisega, püüdes üksteist enda poole pöörata. On ilmselge, et usk eraldab inimest, sünnitab sallimatust; ent kas on võimalik elada ilma usuta? Seda on võimalik teada saada ainult siis, kui inimene uurib iseenda vahekorda usuga. Kas selles maailmas on võimalik elada ilma usuta - mitte usku vahetades, mitte asendades üht usku teisega, vaid täielikult vabana igasugustest uskumustest, nii et elu tajutaks iga minut uudsena? Lõppude lõpuks seisneb tõde võimes näha kõike uudsena, hetkest hetkesse, ilma mineviku tingitud reageeringuta, nõnda et puudub kumulatiivne efekt, mis toimiks tõkkena enda ja selle vahel, mis on.

Üks usu omaksvõtmise soovi põhjusi on hirm. Kui meil poleks usku, siis mis meiega juhtub? Kas me ei peaks olema väga hirmul selle pärast, mis võib juhtuda? Kas me ei peaks end ilma tegevusmudelita, mis põhineb usul - olgu Jumalasse, sotsialismi, kapitalismi või mingit laadi religioossesse dogmasse, mis on kujundanud meie tingituse - tundma end täiesti eksinuna? Ja kas usu omaksvõtmine pole tolle hirmu varjamine - eimiski olemise, tühjuse hirm? Lõppude lõpuks on kruusist kasu ainult tühjana, ja meel, mis on täis uskumusi, dogmasid, väiteid ja tsitaate on tegelikult loovuseta meel, see on lihtsalt kordav meel. Ja kas pole üks põhjusi, mispärast me nii innukalt ja aplalt uskumusi omaks võtame, põgenemine hirmu eest - tühisuse, üksilduse, päralejõudmatuse, ebaõnnestumise, mittesaavutamise, eimiski olemise ja mitte millekski saamise hirmu eest? Ja kas usu omaksvõtmine aitab meil iseendast aru saada? Vastupidi, Uskumus, olgu religioosne või poliitiline, pärsib ilmselgelt iseendast arusaamist. See toimib filtrina, läbi mille me ennast vaatame. Ja kas me oleme võimelised vaatama ennast ilma uskumuseta? Kui me need uskumused kõrvaldame - need arvukad uskumused, mis meil on -, kas siis jääb midagi järele, mida vaadata. Kui meil puuduvad uskumused, millega meel saaks ennast samastada, siis kas see ilma identiteedita meel on võimeline iseennast vaatama sellisena, nagu see on - ja kahtlemata algab sellest iseenda mõistmine. 

Mida intellektuaalsem, mida kultuursem, mida vaimsem - kui ma tohin seda sõna kasutada - inimene on, seda väiksem on tema mõistmisvõime. Primitiivrahvastel on arvutul hulgal eelarvamusi isegi tänapäeva maailmas. Kõige mõttesügavamad, teadlikumad ja ärksamad on võib-olla need, kes usuvad kõige vähem. See on nii sellepärast, et usk seob, usk isoleerib; ja me näeme, et see on nõnda kogu maailmas: nii majanduslikus kui poliitilises, aga samuti niinimetatud vaimses sfääris. Teie usute, et Jumal on olemas, ja mina usun võib olla, et Jumalat pole; või te usute täielikku riiklikku kontrolli ja mina jälle usun eraettevõtlusse; teie usute, et on olemas ainult üks Lunastaja, ja mina ei usu. Ja nii kehtestame me iseendid, teie oma usuga ja mina enda omaga. Ometi räägime mõlemad armastusest, rahust, inimkonna ühtsusest, ühisest elust - mis kõik on absoluutselt tähenduseta, sest tegelikult on nimelt usk isoleerimise protsess. Teie olete kristlane ja mina ei ole kristlane; teie olete budist, mina olen moslem jne. Teie räägite vendlusest, armastusest ja rahust; aga tegelikult oleme eraldatud, me lahutame end teineteisest. Inimene, kes soovib rahu ja tahab luua uue, õnneliku maailma, ei saa ju ometi ennast isoleerida mis tahes laadis usuga.

Kas teadmised on tõe mõistmiseks vajalikud? Kui ma ütlen: "Ma tean", siis järelikult on olemas teadmised. Kas selline meel on võimeline uurima ja välja selgitama, mis on tõelus? Ja pealegi, mis see on, mida me teame, mille üle me oleme nii uhked? Mis see õigupoolest on, mida me teame? Me teame informatsiooni; me oleme täis teavet ja kogemusi, mis põhinevad meie tingitusel, meie mälestustel ja võimetel. Kui te ütlete: "Ma tean", siis mida te sellega mõtlete? Emba-kumba, kas seda, et oma teadmiste kinnitamine on fakti, teatava informatsiooni omamise tõdemine, või on see kogemus, mis te olete saanud. Lakkamatu informatsiooni kogumine, mitmesuguste teadmiste omandamine päädib kõik kokku väitega "ma tean" ja te hakkate loetud tõlgendama, lähtudes oma taustast, oma tahtmisest, oma kogemusest. Ent kui te süvenete ja analüüsite, vaatate asja arukamalt ja hoolikamalt, siis leiate, et kinnitus "ma tean" on järjekordne müür, mis teid ja mind lahutab. Selle müüri taga otsite varju, kindlustunnet, lohutust. Seetõttu, mida suurema teadmiste hulgaga on meel koormatud, seda vähem on see võimeline mõistma.

Ma ei tea, kas te olete kunagi mõelnud teadmiste omandamise sisu üle - kas need teadmised aitavad meil lõppkokkuvõttes armastada, olla vabad neist omadustest, mis tekitavad konflikti meis endis ja naabritega, ning kas teadmised vabastavad meid ambitsioonidest. Sest tegelikult on ambitsioonikus just üks neid omadusi, mis rikub suhteid, mis õhutab inimesi üksteise vastu. Kui me elame üksteisega rahujalal, siis peab ambitsioonikus kahtlemata täielikult kaduma - mitte ainult poliitiline, majanduslik või sotsiaalne ambitsioonikus, vaid ka peenem ja hukutavam ambitsioonikus - vaimne ambitsioonikus olla keegi. Kas saab meel iialgi vabaneda teadmiste kogumiste protsessist, teadmisteihast?

On väga huvitav jälgida, kuidas need kaks, teadmine ja usk, mängivad meie elus erakordselt mõjukat rolli. Vaadake, kuidas me austame neid, kellel on tohutud teadmised ja eruditsioon! Kas te suudate mõista selle tähendust? Selleks et leida midagi uut, kogeda midagi, mis pole ettekujutuse projektsioon, peaks meel olema vaba, see peab olema võimeline nägema midagi uut. Paraku, iga kord, kui näete midagi uut, kaasate kogu informatsiooni, mida juba teate, kõik oma teadmised ja minevikumälestused, ning ilmselgelt kaotate võime näha, kaotate võime vastu võtta midagi uut, mis pole seotud vanaga. Ma räägin nendest teadmistest, mille abil tagatakse endale kindlustunne, psühholoogiline ja sisemine veendumus, tahtmine olla keegi. Mida te teadmistest saate? Autoriteedi, kaalukuse, tähtsusetunde, väärikuse, elujõu ja kes teab mille veel? Inimene, kes ütleb: "Ma tean", "Nii on" või "Nii ei ole", on kahtlemata lakanud mõtlemast, lakanud jälgimast kogu tahtmise protsessi.

Igasugused uskumused ja teadmised seovad meid ning suruvad maha; ja kas meel saab olla vaba eilsest ning uskumustest, mis on omandatud eilse protsessi kaudu? Kas minul kui üksikisikul ja teil kui üksikisikul on võimalik elada selles ühiskonnas ja sellegipoolest olla vaba uskumustest, millega meid on üles kasvatatud? Kas meel saab olla vaba kõigist neist teadmistest, nende autoriteedist? Me loeme mitmesuguseid pühakirju, religioosseid raamatuid. Neis on väga täpselt kirjas, mida teha ja mida mitte teha, kuidas saavutada eesmärki, milline on eesmärk ja kes on Jumal. Te kõik teate seda peast ja olete seda järginud. Need on teie teadmised, mida te olete omandanud ja õppinud, seda rada te järgite. On selge, et seda, mida te järgite ja otsite, seda te ka leiate. Ent kas see on tõelus? Kas see pole teie enda teadmiste projektsioon? See pole tõelus. Kas on võimalik midagi taibata nüüd - mitte homme, vaid nüüdsama - ning öelda: "Ma mõistan seda tõde", ning lasta sel minna, nii et teie meelt ei jää kammitsema kujutlemis-, projitseerimisprotsess?

Kas meel on võimeline usust vabanema? Usust on võimalik vaba olla ainult siis, kui mõistate kõige sügavamaid olemuslikke põhjuseid, mis panevad teid uskumustest kinni hoidma; mitte ainult teadvustatud, vaid ka alateadlikke motiive, mis panevad teid uskuma. Lõppude lõpuks, me pole ainult teadlikul tasandil toimivad pealiskaudsed olendid. Sügavamaid teadvuse ja alateadvuse tegevusi on võimalik teada saada seeläbi, et anname alateadvusele võimaluse, sest selle reageeringud on kiiremad kui teadliku meele omad. Sel ajal kui teie teadlik meel vaikselt mõtleb, kuulab ja jälgib, on alateadlik meel palju aktiivsem, palju ärksam ja palju vastuvõtlikum, seetõttu võib ta osata vastata. Kas selline meel, mida on allutatud, alandatud, sunnitud uskuma - kas selline meel saab olla vaba, et mõelda? Kas selline meel suudab vaadata uudse pilguga ning kõrvaldada eristumisprotsessi teie ja teiste vahelt?

Kui me näeme selle maailma valskust, kõike seda valet, siis on meel võimeline nägema tõde - võib-olla ainult põgusa silmapilgu; ehkki, kui tõde tundub meele jaoks liig, langeb meel endisesse olekusse tagasi. Aga hetkelisest nägemisest piisab; kui näete seda kas või põgusa sekundi, on sellest küll, sest siis te näete, kuidas toimub midagi väga erakordset. Alateadvus on töös, ehkki teadvus võib seda tõrjuda. See pole edasiviiv sekund, aga see sekund on ainus asi, ja sel on omad tulemused hoolimata sellest, et teadvustatud meel selle vastu võitleb.

Meile nähtav maailm pole midagi muud kui lihtsalt üks poliitiline ja religioosne mäng, kus valitseb tahtmine saavutada ja ambitsioonikus. Inimene, kes on tark, rahumeelne ja tõeliselt siiras, kes tahab avastada, peab näkku vaatama teadmis- ja usuprobleemidele; ta peab minema nende taha, avastama kogu kindlus- ja turvatunde ihalemise protsessi toimimise. Ainult sellises seisundis meel, mis on valmis uue ilmnemiseks - olgu see tõde, olgu see Jumal või mida iganes soovite -, peab kindlasti olema lõpetanud omandamise, kogumise; see peab kõrvale heitma kõik teadmised. Teadmistega koormatud meel ei ole kindlasti võimeline mõistma seda, mis on tõelus, mis pole mõõdetav.

Kõige mõttesügavamad, teadlikumad ja ärksamad on võib-olla need, kes usuvad kõige vähem.

idee ja tegutsemine

          Meist enamiku elu seisneb pealtnäha seostamatute ja eraldiseisvate tegude jadas, mis viivad lõpuks lagunemise ja nurjumiseni. See probleem puudutab meist igaüht, sest me elame tegevuses ja ilma tegevuseta pole elu, kogemust, mõtlemist. Mõte on tegevus; ning pelk tegevuse järgimine ainult ühel kindlal teadvuse tasandil - välisel tasandil -, ja ainult välise tegevusega piirdumine ilma tegevuse tervikprotsessi mõistmata viib meid paratamatult nurjumise ja hädadeni.

Meie elu seisneb erinevatel teadvuse tasanditel toimuvas tegevuste jadas või tegevuste protsessis. Teadvus kogeb, nimetab ja salvestab. See tähendab, et teadvus on väljakutse ja reageering, mis seisneb kogemises, seejärel määratlemises või nimetamises ja seejärel salvestamises, mis on mälu. See protsess on toimimine. Teadvus tähendab tegevust, ning ilma väljakutseta, reageeringuta, kogemiseta, nimetamata või määratlemata, ilma salvestamata, mis on mälu, pole ka tegevust.

Tegevus loob tegija. See tähendab, et tegija tuleb mängu siis kui tegevuse silmapiiril on tulemus, lõpp. Kui tegevusel pole mingit tulemust, siis pole ka tegijat; aga kui silmapiiril on lõpp või tulemus, siis tekitab tegevus tegija. Seetõttu on tegija, tegevus ja lõpp või tulemus üks ühtne protsess, mis tekib siis, kui teo silmapiiril on tulemus. Tegutsemine tulemuse suunas on tahe; vastasel juhul pole ju tahet. Soov saavutada eesmärki tekitab tahtmise, mis tähendab tegijat - mina tahan saavutada, mina tahan kirjutada raamatu, mina tahan olla rikas, mina tahan omada positsiooni, tahan saada kuulsaks.

Need kolm seisundit: tegija, tegutsemine ja eesmärk on meie igapäevane olelus. Vastasel juhul millekski saamist ei ole. Kui pole tegijat ega tegutsemist tulemuse nimel, siis pole millekski saamist; ent elu sellisena nagu me tunneme - meie igapäevane elu - on millekski saamise protsess. Meie tahe olla tähendab tahet millekski saada, erinevatel teadvuse tasanditel, erinevates seisundites, hõlmates endas väljakutset, reageeringut, nimetamist ja salvestamist. Millekski saamine on võitlus, valu, see on pidev heitlus: ma olen see ja ma tahan saada tolleks.

Aga kas on olemas tegevust ilma millekski saamiseta? Kas on olemas tegevust ilma valuta, ilma pideva lahinguta? Kui pole eesmärki, pole ka tegijat, sest silmapiiril olev tulemus toob tegija. Ent kas saab olla tegevust ilma silmapiiril oleva eesmärgita ja seetõttu ilma tegijata - see tähendab, ilma tulemuse tahtmiseta? Selline tegevus pole millekski saamine ja seetõttu ka mitte võitlus. On olemas tegevusseisund, kogemusseisund ilma kogeja ja kogemuseta. See kõlab väga filosoofiliselt, et tegelikult üsna lihtne.

Kogemise hetkel pole te teadlik iseendast kui kogejast eraldiseisvana kogemusest; te olete kogemisseisundis. Võtame väga lihtsa näite: te olete vihane. Vihahoo ajal pole ei kogejat ega kogemust, on ainult kogemine. Ent niipea kui te sellest väljute, sekundi murdosa pärast kogemist, on kogeja ja kogemus, tegevus ja tegija, kelle silmapiiril on eesmärk - milleks on kas vihast vabanemine või viha allasurumine. Oleme kogemisseisundis korduvalt, aga me tuleme alati sellest välja ning määratleme, nimetame ja salvestame selle ning seeläbi anname kestvuse millekski saamisele.

Kui me suudame mõista tegevust selle sügavaimas tähenduses, siis see põhjapanev mõistmine mõjutab ka meie pinnapealseid tegevusi; aga kõigepealt peame mõistma tegevuse sügavaimat olemust. Niisiis, kas tegevuse tekitab idee? Kas teil on kõigepealt idee ja seejärel tegutsete? Või on kõigepealt tegevus ja seejärel, kuna tegevus sünnitab konflikti, te ehitate selle ümber idee? Kas tegevus loob tegija või tuleb tegija esimesena?

On äärmiselt oluline välja selgitada, kumb on esimene. Kui esimene on idee, siis tegevus lihtsalt järgib ideed ning seetõttu pole see enam tegevus, vaid jäljendamine, ideele alluv sundus. Seda on väga oluline mõista, sest kuna meie ühiskond on üles ehitatud valdavalt intellektuaalsel või verbaalsel tasandil, on meil kõigil esmane idee ja sellele järgneb tegevus. Niisiis on tegevus idee kannupoiss ning mõttekonstruktsioonide moodustamise kõrval jääb tegevus teisejärguliseks. Meie ühiskondlik struktuur on vaga intellektuaalne; me arendame intellekti oma kõigi ülejäänud tahkude arvelt ning seetõttu me lämbume ideede all.

Kas ideed üldse viivadki tegevuseni või vormivad ideed lihtsalt mõtlemist ja seetõttu piiravad tegevust? Kui tegevus on idee poolt peale surutud, ei saa tegevus iialgi inimest vabastada. Seda on erakordselt oluline mõista.  Kui idee suunab tegevust, siis ei saa tegevus kunagi meie hädasid lahendada, sest enne kui ideed on võimalik teoks teha, on meil kõigepealt vaja välja selgitada, kuidas ideed tekivad. Need, kes tõepoolest tahavad leida inimlikke lahendusi meie paljudele probleemidele, peavad kõigepealt aru saama mõttekujutluste tekkimise protsessist.

Niisiis, kuidas te saate idee - väga lihtsa idee, see ei tarvitse olla filosoofiline, religioosne ega majandusalane? Kahtlemata on tegemist mõtteprotsessiga ja idee selle tulemus. Ilma mõtteprotsessita ei saa olla ideed. Niisiis on mul vaja mõista mõtlemisprotsessi ennast, enne kui mul on võimalik mõista selle saadust, ideed. Mõte on neuroloogilise või psühholoogilise reageeringu tulemus, see on tajumeelte vahetu reageering tajule või talletatud mälestustest lähtuv psühholoogiline reageering. On olemas närvide vahetu reageering tajule ning on talletatud mälestuste psühholoogiline reageering - rassi, grupi, guru, perekonna, traditsiooni ja nii edasi mõju -, mida kõike te nimetate mõtteks. Minevikust pärit reageeringutest, tegudest, mõjudest, traditsioonidest, kommetest koosnev mälestustevaramu reageering toimuvale ehk väljakutsele tekitab vältimatult mõtteprotsessi. Jälgige mõtteprotsessi toimimist iseendas ja te võite vahetult katsetada selle paikapidavust. Kui keegi on teid solvanud ja see jääb teie mällu, moodustab see killukese taustast. Vastavat isikut kohates - mis on väljakutse - on reageeringuks mälestus solvangust. Niisiis moodustub idee reageeringust mälestusele, see on mõtteprotsess, mistõttu idee on alati tingitud - ja seda on oluline mõista. See tähendab, et idee on mõtlemisprotsessi tulemus ja mõtlemisprotsess on mälestuste tulemus, ning mälu on alati tingitud. Mälu on alati minevikus, ning väljakutse annab mälestusele elu olevikus. Mälestusel pole iseseisvat elu; see sünnib olevikus, seistes silmitsi väljakutsega. Ja kõik mälestused, olgu uinuvas või aktiivses olekus, on tingitud.

Niisiis on vaja täiesti erinevat lähenemist. Te peate ise oma sisimas välja selgitama, kas te tegutsete idee põhjal ja kas on võimalik tegevus ilma mõttekujutlusteta. Selgitame välja, mida tähendab tegevus, mis ei põhine ideel.

Millal te tegutsete ilma mõttekujutluseta? Millal on tegemist tegevusega, mis pole kogemuse tulemus? Nagu juba teame, on kogemusel põhinev tegevus piiratud ning seetõttu takistav. Ideest mittelähtuv tegevus on spontaanne siis, kui seda ei juhi kogemusel põhinev mõtteprotsess; mis tähendab, et on olemas kogemusest sõltumatu tegevus, kus meel ei valitse tegevuse üle. See on ainus seisund, kus on tegemist mõistmisega: kui kogemusel põhinev meel ei juhi tegevust; kui kogemusel põhinev mõte ei kujunda tegevust. Milline on tegevus kui puudub mõtteprotsess? Kas tegevus ilma mõtteprotsessita on üldse võimalik? Kas saab olla tegevust, kui puudub mõttekujutlus.

Kahtlemata on olemas selline tegevus, kus ideed kaovad; ja ideed kaovad ainult siis, kui on armastus. Armastus pole mälestus. Armastus pole kogemus. Armastus pole armastatud inimesest mõtlemine, sest sel juhul on tegemist pelgalt mõttega. Armastusest pole võimalik mõelda. Võite mõelda inimesest, keda armastate või kellele olete pühendunud - oma gurust, oma kuvandist, oma abikaasast; ent mõte, sümbol ei ole tõelus, sest tõelus on armastus. Seetõttu pole armastus kogemus.

Kui on armastus, siis on tegevus, ja kas pole too tegevus vabastav? See pole mõttetöö tulemus ning puudub lõhe armastuse ja tegevuse vahel, nii nagu on lõhe idee ja tegevuse vahel. Idee on alati vana, see heidab varju käesolevale, ning me püüame alatasa ehitada silda tegude ja idee vahele. Kui on olemas armastus - mis pole mõttetöö, mis pole mõttekujutlus või mälestus ega kogemuse, harjutatud distsipliini tulemus - siis seesama armastus ongi tegevus. See on ainus asi, mis vabastab. Senikaua, kuni on mõttetöö, kuni tegevust kujundatakse kogemuste põhjal, ei ole vabanemine võimalik; ja senikaua, kuni too protsess kestab, on igasugune tegevus piiratud. Kui see tõde saab selgeks, siis ilmneb selline armastus, mis pole mõttetöö, millest pole võimalik mõelda.

On vaja olla teadlik kogu protsessist: kuidas tekivad ideed, kuidas ideest tärkab tegevus ning kuidas ideed juhivad ja seetõttu piiravad tegevust. Pole tähtis kelle ideega on tegemist, sest senikaua, kuni me klammerdume ideede külge, oleme seisundis, mis ei võimalda mitte mingisugust kogemist. Siis me elame lihtsalt ajaväljas - minevikus, mis tekitab üha uusi tundeid ja tajusid, või tulevikus, mis on veel üks taju vorme. Alles siis, kui meel on ideedest vaba, saab toimuda kogemine.

Ideed pole tõde; ja tõde on midagi sellist, mida on vaja kogeda vahetult hetkest hetkesse. See pole soovitud kogemus - mis on pelgalt tunne. Ainult siis, kui suudetakse minna edasi ideede puntrast - mis on "mina", mis on meel, mis on osaline või täielik millegi jätkumine - ainult siis, kui suudetakse see ületada, kui mõte jääb täiesti vakka, on võimalik kogemisseisund. Siis selgub, mis on tõde.

Kõik mälestused, olgu uinuvas või aktiivses olekus, on tingitud.

enesetunnetus ja loovus

          Maailmas valitsevate hädade, vihkamise, tohutu vääritimõistmise looja on üksikisik, teie ja mina, mitte maailm, nagu meie arvame. Maailm seisneb meie suhetes teiega. Maailm ei ole midagi teist ja minust eraldiseisvat, maailm on ühiskond, suhtes, mis me loome või püüame oma vahel luua. Probleem seisneb teis ja minus, mitte maailmas, sest maailm on meie projektsioon ning maailma mõistmiseks peame aru saama iseendast. Selleks et maailma muuta, peame alustama iseendast; ja iseendast algust tehes on oluline osa kavatsusel. On vaja kavatsust iseennast mõista ja mitte jääda lootma selle peale, et teised endid muudavad või kutsuvad muutuse esile mingit laadi revolutsiooniga. Oluline on mõista, et see on meie - teie ja minu - kohustus, sest ükskõik kui väike meie maailm ka pole, aga kui me suudame endid muuta, anda oma igapäevaelule otsustavalt erineva vaatenurga, siis võib-olla me mõjutame maailma laiemalt, suhteid teistega ulatuslikumas plaanis.

Õigete suhete puudumine tekitab konflikte, hädasid ja võitlust; ükskõik kui väike meie maailm ka pole, kui me suudame muuta suhteid oma kitsas ringis, siis mõjub see samamoodi nagu ringlained, mis voogavad lakkamatult väljapoole. Oluline on seda mõista. Tõeline revolutsioon ei toimu mingi kindla mudeli - olgu vasak- või parempoolse - järgi, vaid see on väärtuste revolutsioon, mis hõlmab nii tundeväärtusi kui neid, mis pole seotud tunnete ega keskkondlike mõjudega. Selleks et leida tõelisi väärtusi, mis toovad kaasa põhjaliku revolutsiooni, muutuse või uuenemise, on tähtis iseennast mõista. Iseenda tundmisest saab alguse tarkus ning järelikult ka uuenemine või transformatsioon.

Selleks et iseennast tunda, peab olema tahtmine mõista - ja sellest meie raskused tekivad. Ehkki enamik meist on rahulolematud ja me soovime esile kutsuda muutust, on meie rahulolematus kanaliseeritud pelgalt teatava tulemuse saavutamisele. Olles rahulolematud, me kas otsime teistsuguse töö või lihtsalt alistume keskkonnale. Selle tulemusel muutume keskpäraseks, kaotades tungi, intensiivsuse välja selgitada kogu olemasolu tähendust. Oluline on need asjad iseenda jaoks avastada, sest iseenda tundmist ei saa meile keegi anda, seda pole võimalik leida ühestki raamatust. Me peame selle ise avastama, ja senikaua, kuni tahe teada saada ja süvitsi uurida on nõrk või olematu, pole pelgalt deklareerimisel või põgusal soovil ennast tundma õppida mingit erilist tähtsust.

Et muutust esile kutsuda on vaja tunda ennast sellisena, nagu te olete, mitte sellisena, nagu te soovite olla, mis on pelk ideaal ning seetõttu väljamõeldis, ebareaalne. Muuta on võimalik ainult seda, mis o n, mitte seda, milline kujutlete end olevat. Iseenda tundmine sellisena, nagu olete, nõuab erakordselt ärgast meelt, sest see, mis on, muutub ja muundub lakkamatult ning selle vilkaks jälgimiseks ei tohi meel olla kammitsetud mingi kindla dogma või uskumuse külge, mitte ühegi kindla tegevusmalli külge. Kui tahate midagi järgida, siis pole sugugi hea olla lõa otsas. Iseenda tundmiseks on vaja teadlikkust, ärgast meelt, mis on vaba kõigist uskudest ja idealiseerimistest, sest usud ja ideaalid on ainult maskid, lämmatades eheda taju. Kui soovite teada, mis te olete, ei või teil olla ettekujutust millestki või usku millessegi, mis te ei ole. Kui ma olen ahne, kade, vägivaldne, siis pelk vägivallatuse või helduse ideaal ei oma suurt väärtust. Aga teadmine, et ollakse ahne või vägivaldne, ja selle mõistmine nõuab erakordset tajuvõimet. See nõuab ausust ja mõtteselgust, samas kui ideaali järgimine on põgenemine, eraldumine sellest, mis on; see ei lase teil teada saada ja tegeleda vahetult sellega, missugune te olete.

Enda sügavuti mõistmine ei tule teadmiste või kogemuste kogumise kaudu, mis on pelgalt mälu arendamine. Enda mõistmine toimub hetkest hetkesse; kui me pelgalt kogume Mina kohta teadmisi, siis needsamad teadmised takistavad edasist mõistmist, sest kogutud teadmised ja kogemused muutuvad keskmeks, mille kaudu mõte koondub ning saab oma olemuse. Maailm ei erine meist ja meie tegevusest, sest maailma probleeme põhjustab see, millised me oleme; meist enamikul on see häda, et me ei tunne ennast vahetult, vaid otsime süsteemi, meetodit, tegutsemisviisi, mille abil lahendada lugematud inimlikud probleemid.

Niisiis, kas enese tundmaõppimiseks on olemas vahendit, süsteemi? Iga taibukas inimene, iga filosoof võib välja mõelda süsteemi, meetodi; ent süsteemi järgimine annab ainult sellise tulemuse, mille too süsteem on loonud. Kui ma järgin enda tundmaõppimiseks teatavat meetodit, siis ma saan tulemuse, mida too süsteem eeldab, aga ilmselgelt pole tulemuseks iseenda mõistmine. Niisiis, järgides mingit enese tundmaõppimise meetodit, süsteemi või viisi, kujundan ma oma mõtlemise ja tegevuse vastava malli järgi; ent malli järgimine ei ole iseenda mõistmine.

Seetõttu pole enese tundmaõppimise meetodit olemas. Meetodi otsimine tähendab alati soovi saavutada mingit laadi tulemus - ja just seda me kõik tahamegi. Me järgime autoriteeti - kui mitte isikut, siis süsteemi, ideoloogiat -, sest me tahame tulemust, mis oleks rahuldav, mis annaks meile kindluse. Me tõepoolest ei taha mõista iseennast, oma impulsse ja reageeringuid, kogu oma mõtlemisprotsessi, nii teadlikku kui alateadlikku; meelsamini järgime süsteemi, mis tagab meile tulemuse. Aga süsteemi järgimine lähtub alati meie turvalisus- ja kindlustunde soovist, ning kahtlemata pole tulemuseks iseenda mõistmine. Kui järgime meetodit, peavad meil olema autoriteedid - õpetaja, guru, lunastaja, Meister -, kes tagavad meile selle, mida me ihaldame; ja kahtlemata pole see tee enese tundmaõppimiseks.

Autoriteet takistab meid ennast mõistmast. Autoriteedi või juhi kaitse all võite saada ajutise turvatunde, heaolu, aga see pole iseendas toimuva täielik mõistmine. Autoriteet iseenesest takistab eneseteadvustamist ning seetõttu lõppkokkuvõttes hävitab vabaduse; ent ainuüksi vabaduses saab olla loovus. Loovus on võimalik ainult iseenda tundmise kaudu. Enamik meist ei ole loovad; me oleme kordavad grammofoniplaadid, mis mängivad ikka ja jälle kindlaid lugusid kogemustest, teatavatest järeldustest ja mälestustest, olgu need meie enda või siis kellegi teise omad. Selline kordumine ei ole loovus - ent nimelt seda me tahame. Kuna me tahame olla sisemiselt kindlad, otsime lakkamatult meetodeid ja vahendeid kindlustunde saavutamiseks, ning sellega me loome autoriteedi, aukartuse teiste vastu, mis hävitab arusaamise, spontaanse meelerahu, milles ainsana on võimalik loovusseisund.

Kahtlemata seisneb meie raskus selles, et enamik meist on loovustaju kaotanud. Loovus ei tähenda seda, et me peame maalima või luuletama ja kuulsaks saama. See pole loovus - see on pelgalt võime väljendada iseend, mida publik kiidab heaks või põlgab ära. Võimekust ja loovust ei tohi segamini ajada. Võimekus ei ole loovus. Loovus on täiesti erinev olemisseisund. See on seisund, kus Mina puudub, kus meel ei ole enam meie kogemuste, ambitsioonide, püüdluste ja tahtmiste koondumispunkt. Loovus ei ole püsiv seisund, see on hetkest hetkesse uus, see on liikumine, milles puudub "mina" ja "minu", kus mõte pole koondatud ühelegi kindlale kogemusele, ambitsioonile, saavutusele, eesmärgile ja motiivile. Loovus on ainult siis, kui Mina puudub - ainuüksi selles olemisseisundis saab olla tõelus, kõigi asjade looja. Aga seda seisundit pole võimalik ette kujutada või välja mõelda, seda pole võimalik sõnastada või jäljendada, seda pole võimalik saavutada mitte ühegi süsteemi, filosoofia või distsipliini abil; vastupidi, see ilmneb ainult iseendas toimuvate protsesside täieliku mõistmise kaudu.

Iseenda mõistmine ei ole tulemus, kulminatsioon; see on iseenese nägemine hetkest hetkesse suhete peeglis - oma suhtumises omandisse, asjadesse, inimestesse ja ideedesse. Aga meil on raske olla ärgas ja teadvel ning me eelistame nüristada oma meeli meetodite järgimisega, võttes omaks autoriteete, eelarvamusi ja meelepäraseid teooriaid; niisiis muutub meie meel väsinuks, kurnatuks ja tundetuks. Selline meel ei saa olla loovusseisundis. Loovusseisund tekib ainult siis, kui Mina, mis on äratundmise ja kogumise protsess, lakkab olemast.

Aga me kõik kardame olla eikeegi, sest me kõik tahame keegi olla. Väike inimene tahab olla suur inimene, ebavooruslik tahab olla vooruslik, nõrk ja tähtsusetu igatseb võimu, positsiooni ja autoriteeti. Meel tegeleb sellega lakkamatult. Selline meel ei suuda olla vagusi ja seetõttu ei saa see iialgi mõista loovusseisundit. 

Muuta on võimalik ainult seda, mis o n, mitte seda, milline kujutlete end olevat.