Tee mehelikkuse juurde: Aadam

        Aadam oli esimene inimene, kuid mitte sellepärast, et ta oligi esimene inimene - enne teda võis olla veel palju teisi, kuid keegi neist ei öelnud "ei". Seega ei saa ajalugu neist rääkida, neil puudus ego. Mina arvan, et enne Aadamat võis olla miljoneid, ent keegi neist ei öelnud "ei". Neist ei saanud inimesi, egosid.

 

Aadam ütles "ei". Muidugi ta kannatas selle tõttu, sest ta visati Eedeni aiast välja.

 

* * *

 

Aadam on inimene ja iga inimene on Aadama sarnane. Kõik lapsepõlved mööduvad Eedeni aias. Laps on õnnelik nagu loomad ja puud. Kas olete näinud last jooksmas rannas või puude vahel? Ta ei ole veel inimene. Tema silmad on veel selged ja teadvuseta. Ta peab Eedeni aiast lahkuma. Seda tähendabki Aadama väljasaatmine Eedeni aiast - ta pole enam teadvuseta õndsuses. Süües hea ja kurja tundmise puu vilja, tuleb ta teadvele. Temast saab inimene.

 

Aadamat ei saadetud välja vaid üks kord, iga Aadamat tuleb uuesti ja uuesti välja ajada. Iga laps tuleb jumala aiast välja tõugata, see on osa kasvamisest. See on kasvuvalu. Inimene peab midagi kaotama, selleks et see uuesti, juba teadlikult tagasi võtta. See on inimese koorem ja saatus, ahastus ja vabadus, mure ja hiilgus.

 

* * *

 

Miks ma pole kunagi päriselt rahul sellega, kes ma olen ja mida olemine on mulle andnud? Otsin alati parimat tegevust, tahan olla keegi teine ja tahan alati seda, mida teistele on minust rohkem antud. Öeldakse, et naabri muru on alati rohelisem. Miks nii?

 

Sest teid on õigelt teelt kõrvale juhitud. Teid on juhitud sinna, kuhu loodus teid iialgi ei asetaks. Te ei liigu oma potentsiaali suunas. Püüate olla niisugune, nagu teised teid näha tahavad, aga see ei paku rahuldust. Kui pole rahuldust, siis ütleb loogika: "Sellest vist ei piisa - pinguta rohkem." Te püüate veel rohkem, siis hakkate ümberringi vaatama. Kõik kannavad naeratavaid, õnneliku näoga maske, nii et kõik petavad kõiki. Ka teie panete ette maski, et teised arvaksid, et olete õnnelikum, aga ise mõtlete, et teised on õnnelikumad.

 

Muru näib rohelisem mõlemalt poolt aeda. Teile tundub, et naabri oma on rohelisem, naaber leiab, et asi on just vastupidi: hoopis teil on rohelisem, tihedam ja parem. Vahemaa loob petliku mulje. Lähemale tulles näete, et asi pole nii. Ent inimesed hoiavad distantsi. Isegi sõbrad, isegi armastajad hoiavad üksteisest eemale, sest liigne lähedus on ohtlik - äkki nähakse teie tõelist palet.

 

Teid on algusest peale eksitatud, nii et olete igal juhul õnnetu. Loodus ei tea midagi rahast, vastasel juhul kasvaksid dollarid puu otsas. Raha on puhtalt inimese väljamõeldis - kasulik, ent ka ohtlik. Te näete rikast inimest ja mõtlete, et äkki toob raha õnne. Ta paistab ju nii rõõmsameelne. Ja te jooksete raha kannul. Keegi on hästi terve ja te hakkate tervist taga ajama. Keegi kolmas teeb veel midagi muud ja näib rahul olevat ning teie järgite teda.

 

Kuid teised on teised ja ühiskond on korraldatud nii, et te ei mõtleks kunagi omaenda võimekuse peale. Suurim õnnetus on see, et te pole teie ise. Olge teie ise ja siis kaovad viletsus, võistlus ja mure, et teistel on rohkem kui teil.

 

Kui tahate rohelisemat muru, siis pole vaja üle aia vaadata. Tehke oma rohi roheliseks, see on niivõrd lihtne. Ent teie vaatate igale poole mujale ja kõik muruplatsid on nii kaunid, välja arvatud teie oma.

 

Inimene peab tuginema omaenda võimetele, ükskõik missugused need on. Keegi ei tohiks teda juhtida ega suunata, vaid teda tuleb tema valitud teel aidata, siis on maailm uskumatult rahul.

 

Ma pole lapsepõlvest saadik iialgi tundnud rahulolematust sel lihtsal põhjusel, et ma pole lasknud teistel end teelt kõrvale juhtida. See aitas mind tohutult. Oli raske ning aina raskemaks läks, ja nüüd on kogu maailm minu vastu. Ent see ei häiri mind, olen täiesti rahul ja õnnelik. Mõeldamatu, et võiksin olla teistsugune. Mis tahes muus olukorras oleksin õnnetu.

 

Maailm on individuaalsuse vastu, loomuliku ise-olemise vastu.

 

Maailm tahab, et te oleksite robot ja sellega nõustudes olete sattunud hätta. Te pole robot. Loodus ei planeerinud teha teist robotit. Kuna te pole see, kelleks te pidite saama, siis vaatate pidevalt ringi ja mõtlete, mis on puudu - võib-olla parem mööbel, maja, naine, töö...? Kogu elu püüate ja tormate ühest kohast teise. Ühiskond on teid algusest peale eksitanud.

 

Mina üritan tuua teid tagasi teie enda juurde, siis leiate ühtäkki, et kogu rahulolematus on kadunud. Pole vaja olla midagi enamat - te olete piisav. Igaüks on piisav.

 

* * *

 

Miks on nõnda raske iseennast armastada?

 

Iga laps sünnib tohutu enesearmastusega. Ühiskond ja religioon hävitavad selle, sest kui laps kasvaks iseennast armastades, kes siis armastaks Jeesus Kristust? Kes armastaks presidenti? Kes armastaks vanemaid? Lapse armastust iseenda vastu tuleb takistada. Teda tuleb harjutada armastama alati kedagi väljaspool ennast. See teeb aga inimese vaeseks, sest armastades kedagi endavälist - olgu selleks jumal, paavst, isa, abikaasa, lapsed - muutute neist sõltuvaks, iseenda silmis teisejärguliseks, kerjuseks.

 

Te sünnite kuningana, täielikus rahulolus iseendaga. Ent isa ja ema tahavad teie armastust; kõik ümbritsevad inimesed soovivad olla teie armastuse objektiks. Kedagi ei huvita tõsiasi, et inimene, kes ei armasta ennast, pole võimeline ka kedagi teist armastama. Nõnda luuakse arutu ühiskond, kus kõik püüavad kedagi armastada, aga neil pole midagi anda. Ka teisel pole midagi vastu anda. Miks armastajad lõputult kaklevad, näägutavad ja kiusavad teineteist? Lihtne seletus on, et nad pole saanud seda, mida ootasid. Mõlemad on tühjad kerjused.

 

Õigesti kasvatatud lapsel lubatakse sirguda iseennast armastades, nii et ta täitub armastusega sedavõrd, et selle jagamine muutub lausa vajalikuks. Ta on armastuse kandam ja ta tahab seda kellegagi jagada. Sel juhul ei tee armastus kellestki sõltuvaks. Olete andja ja andja pole kunagi kerjus. Ka teine pool on andja. Kui kohtuvad kaks kuningat, oma südame peremeest, valitseb suur rõõm. Keegi ei sõltu kellestki, igaüks on iseseisev indiviid, sisemiselt tasakaalus ja kindel. Inimene on sügavalt juurdunud oma olemusse, sinna, kust voolab välja armastuseks nimetatud mahl, mis puhkeb õide tuhande roosina.

 

Seda tüüpi inimene on siiani olnud välistatud kõiksugu prohvetite, messiate, jumala kehastuste ja muude idiootide tõttu. Nad on teid oma hiilguse ja ego nimel hävitanud. Nad on teid täielikult purustanud.

 

Näete ju loogikat: kui teie armastuse objektiks on messias või päästja, siis olete talle pimesi järgnevad varjud, aga kui te olete täielikus rahulolus, pulbitsete armastusest ja õitsete tuhandete roosidena, siis keda huvitab pääsemine? Te olete juba päästetud. Keda huvitab paradiis? Te olete juba seal.

 

Kui õpite ennast armastama, siis preester hukkub, poliitikul pole järgijaid, kõik ühiskonnas kinnistunud huvigrupid lendavad vastu taevast. Nad saavad vohada, kuna ekspluateerivad teid psühholoogiliselt.

 

Enese armastama õppimine pole sugugi raske, see on loomulik. Kui olete saanud hakkama ebaloomulikuga - armastanud teisi armastamata iseennast -, siis on see väga lihtne. Olete juba teinud peaaegu võimatut. Vaja on vaid mõista järgmist: "Ma pean ennast armastama, vastasel juhul jään ma ilma elu mõttest. Ma ei sirgu kunagi suureks, jään lihtsalt vanaks. Mul puudub isikupära. Ma ei ole tõeliselt inimlik, väärikas ega terviklik."

 

Armastamata iseennast, ei suuda te ka kedagi teist armastada. Iseendast kõrvalekaldumine on põhjustanud väga palju psühholoogilisi probleeme. Te "pole midagi väärt", pole see, kes peaksite olema, teie teod tuleb parandada. Teid tuleb teatud isikuks vormida.

 

Jaapanis on kasvatatud 400-aastaseid puid, mis on vaid viisteist sentimeetrit kõrged. Seda peetakse kunstivormiks, kui tegu on sulaselge mõrvaga! Puu näib põlisena, aga on vaid viisteist sentimeetrit kõrge, kuigi oleks võinud olla mitmekümnemeetrine ja küünitada tähtede poole. Mida nad tegid? Mis meetodit kasutasid? Sedasama, mida on kasutatud inimkonna ja inimolendite vastu. Puu istutati ilma põhjata potti ja selle juuri lõigati pidevalt ära. Kui juured ei pääse sügavale, ei saa ka puu kõrgemaks kasvada. Vanus kasvab, kuid puu ei kasva kunagi suureks. Inimesega on tehtud täpselt sama.

 

Armastus iseenda vastu on üks kasvamise peamisi eeldusi. Niisiis õpetan mina isekust - mis on täiesti loomulik.

 

* * *

 

Kõik religioonid õpetavad altruismi. Ohverdage ükskõik ükskõik millise idiootliku idee eest: lipp - tavaline riideräbal, riik - kõigest fantaasia, sest maailm ei jagune riikideks. Maailma jagamine kaardil on poliitikute kavalus. Te ohverdate end kaardile tõmmatud joone pärast! Surge usu - kristluse, hinduismi, budismi, muhameedluse - nimel. Ja see on korraldatud nii, et inimene on lõksus. Kui sured rahva eest, nimetatakse sind märtriks. Lihtsalt teed enesetapu ja veel rumalal põhjusel. Kui sured usu nimel, saad paradiisi ja oled igavesti õnnistatud. Teiega manipuleeritakse ühel põhjusel: ära armasta iseennast, vihka iseennast, sest sa pole midagi väärt.

 

Kõik vihkavad iseennast. Kas usute, et leiate kellegi, kes teid armastaks, kui te ise ennast vihkate? Isegi teie ise pole valmis ennast armastama, mis siis veel teistest rääkida. Olete nõustunud väitega, et olete väärtusetu, kui ei järgi teatud reegleid, usudogmasid, poliitilist ideoloogiat.

 

Sündides polnud te ei kristlane, katoliiklane ega kommunist. Laps sünnib tabula rasa'na, täiesti puhtana. Talle pole peale kirjutatud ei "Piibel", "Koraan", "Bhagavadgītā" ega "Kapital" - mitte midagi. Ta ei sünni pühakirjaga, ta on täiesti süütu. Ent süütus on suurim probleem, sest ümberringi on hundid, peidus poliitikutes, preestrites, vanemates ja õpetajates. Nad kõik kargavad teie süütuse kallale. Nad kirjutavad teie peale asju, mida hakkate hiljem pidama enda pärisosaks. Nad hävitavad teie tõelise pärandi ja siis saavad nad teid orjastada ja panna tegema seda, mis neile meeldib. Kui nad tahavad, et te tapaks süütuid inimesi...

 

On usulised ja poliitilised maffiad, mis teid ära kasutavad. Nad võivad olla omavahel vaenujalal, kuid ühes on nad sama meelt: inimene ei tohi ennast armastada. Siis on ta äralõigatud oma olemusest, on abitu ja juurteta, nagu ajupuu, nii et temaga võib teha ükskõik mida.

 

Ameerika Ühendriikide kodanikud tapsid süütuid vaeseid Vietnami inimesi. Mis see neisse puutus? Ja tapmine polnud ühepoolne. Oma inimesi, kes polnud elu maitsenudki, saadeti demokraatia nimel tapma ja surema. Aga miks peaks end millegi nimel ohverdama? Moslemid ja kristlased on jumala nimel sõdinud ja vastastikku üksteist tapnud. Mõlemad jumala nimel - oleme loonud veidra maailma!

 

Põhimõte on aga väga lihtne: tuleb hävitada inimese loomulik enesearmastus. Siis on ta enda silmis tühine, et on kuldmedali nimel kõigeks valmis. Et tunda end pisutki väärtuslikuna, et ka tema on keegi. Kas näete kindralite mundritel värvilisi triipe? Mis lollus see on? Triipe tuleb aina juurde ja kindral aina tapab ja hävitab end.

 

Kõik need värvid võivad teie särgil olla. Ükski seadus seda vist ei kontrolli, aga te näete lihtsalt tobe välja. Kas need kindralid ei näe tobedad välja? Neid austatakse, nad on suured kangelased. Aga mida nad on teinud - mõrvanud teie ja teiste riikide elanikke. Mõrvareid autasustatakse. Kas olete näinud, et mõni ühiskond premeeriks armastajaid? Ei, nemad mõistetakse hukka. Ükski ühiskond ei austa armastajaid; armastus on ühiskonna põlu all. Seega peab teid kõigepealt juhtima kõrvale armastusest ja siiani on see õnnestunud.

 

Miljoneid aastaid... ja inimene on ikka ori, kes tunneb sügavat alaväärsuskompleksi, väärtusetust, sest ta ei suuda teha kõike, mis temalt oodatakse. Tegelikult oodatakse temalt niivõrd ebaloomulike asju, et neid ei saagi teha. Teie tühisuse kõrval muutuvad messiad aina suuremaks ja suuremaks, sest nad lubavad teid päästa. Ise ennast päästa ei saa. Ujuma õppida ei tohi, aga üksi upute.

 

* * *

 

Tahan, et te oleksite täiesti isekad. Armastage ennast, olge teie ise. Ärge laske end segada ei usuinimestel, poliitikutel, sotsiaal- ega haridustegelastel. Te ei vastuta kõigepealt mitte usu ega riigi ees, vaid iseenda ees. Vaadake, kui kõik armastavad ennast, hoolivad endast, siis nende intelligentsus tipneb ja nende armastus on ülevoolav. Minu meelest teeb isekuse filosoofia tõeliseks altruistiks, sest siis on inimesel palju anda ja jagada, et andmisest saab rõõm. Altruism võib olla vaid iseenda armastuse kõrvalprodukt.

 

Te olete nõrk, sest ei armasta iseennast - armastus on toit ja jõud. Muidugi ei tunne te vastutust, sest lükkate selle kellegi teise õlgadele. Vastutavad jumal, saatus, Aadam ja Eeva või see madu, kes meelitas Eevat jumala käsust üle astuma. Kas näete, kui rumal on veeretada vastutus teistele? Mingi madu miljoneid aastaid tagasi...

 

Mina tunnistan oma vastutust ja rõõmustan selle üle. Ma pole iialgi veeretanud vastutust kellelegi teisele, sest see tähendab vabaduse kaotust, orjastatust ja teiste armul elamist. Kes ma ka poleks, olen täielikult ja ainukesena enda eest vastutav. See annab mulle jõu, juured ja tasakaalu. Vastutuse allikas on minu armastus iseenese vastu. Ka mina olen teinud läbi samasuguse massiekspluatatsiooni, aga ma tegin algusest peale selgeks, et kui mind hakatakse vägisi paradiisi lükkama, siis ma keeldun. Omast tahtest olen valmis ka põrgusse minema, vähemasti jäävad mulle valik ja iseseisvus.

 

Vanemad, õpetajad ja õppejõud nägid minuga vaeva, aga ma ütlesin: "Üks on kindel: ma ei hakka ühegi meelehea peale orjaks. Pigem kannatan terve igaviku põrguleekides, aga olen mina ise. Mulle jääb vähemasti rõõm, et valik on minu, keegi pole mind sundinud."

 

Kas te naudiksite vangina paradiisi viimist? Lähete Jeesuse, Moosese, Buddha või Krišna järel paradiisi - mis paradiis see on, kus peaksite pimesi uskuma ega tohi midagi küsida? See paradiis oleks hullem kui põrgu. Kuid inimesed on oma tõelisest allikast kõrvale juhitud.

 

Tulge koju tagasi. Austage ennast. Tundke rõõmu ja uhkust, et olemine vajab teid. Vastasel juhul poleks te siin. Rõõmustage selle üle, et olemine ei saa läbi teieta. Sellepärast te siin oletegi: olemine andis teile võimaluse, elu, mille kestel teis on peidus võrratud aarded - ilu, ekstaas, vabadus.

 

Aga te ei võta ennast olemuslikult! Peate ennast kristlaseks, budistiks, hinduks. Ma tahan, et usuksite vaid üht: olemist! Pole vaja minna sünagoogi või kirikusse. Kui te ei saa kogeda taevast, tähti, päikeseloojangut ja -tõusu, puhkevaid lilli, laulvaid linde... Kogu olemine on jutlus! See on kõikjal ja pole mingi rumala preestri looming.

 

Peate vaid ennast usaldama, see on sama mis enda armastamine. Kui te ennast usaldate ja armastate, olete võtnud enda eest ka kogu vastutuse. See annab uskumatu olemiskogemuse ja keegi ei saa teid enam orjaks teha.

 

Selline on väärikus. Selline on terviklikkus. Selline peakski inimene olema. Kui kogu maailm oleks täis niisuguseid inimesi, oleks maailm ilus, ekstaatiline ja külluslik kõiges. Aga teis pole isiksust, seega peate iseenda eest vastutama hakkama. See on võimalik vaid siis, kui hakkate ennast armastama sellisena, nagu te olete - nagu olemine teid kavandas. Kui olemine tahtnuks veel üht Jeesus Kristust, oleks ta loodud. Kole on olla kristlane, moslem, hindu.

 

Olge teie ise, ainult teie ise, lihtsalt teie ise. Ja pidage meeles, et võtate suure riski, kui kuulutate, et olete lihtsalt teie ise. Siis ei kuulu te ühtegi rühma ega karja. Hingud, moslemid, kristlased, kommunistid, vasak- ja parempoolsed on kõik karjades. Kuulutate end isiksuseks, teades väga hästi, et see on ohtlik. Võib-olla ei anna mass teile andeks. Nii ilus on võta risk, käia noateral, kus iga samm on ohtlik. Mida ohtlikumalt elate, seda rohkem elate. Ühes hetkes on võimalik läbi elada terve igavik, kui olete valmis elama täiel rinnal, riskides kõiges ja kõigega.

 

Ma ei taha, et oleksite ärimees; tahan, et oleksite mängur. Pange kõik mängu, ärge jätke midagi järgmisesse hetke. Siis on õnnistatud kõik teiega toimuv. Isegi kui teist saab kerjus, on teie olemus palju väärikam kui mõnel valitsejal.

 

* * *

 

Inimene ei saa langeda enam hullemasse seisu. Ta on kukkunud, unustanud naeru, millega sünnib iga laps, kaotanud tervise ja terviklikkuse.

 

Uks avaneb just nüüd - alati siinpraegu, kus kohtuvad elu ja surm. Olete keskendunud surmale, sest see on võimulolijate huvides, ja unustate, et elu läheb mööda sel ajal, kui teie upute kurbusesse.

 

Kord küsis jünger Kong Fuzi'lt http://et.wikipedia.org/wiki/Kong_Fuzi , kuidas olla õnnelik. Kong Fuzi ütles: "Su küsimus on imelik: niisugused asjad on loomulikud. Ükski roos ei küsi, kuidas olla roos." Mis puutub kurbusesse ja viletsusse, siis nende jaoks on hauas piisavalt aega. Siis võite südame rahus õnnetu olla. Aga elavana olge täiesti elus. Sellest totaalsusest ja intensiivsusest kasvab välja õnn ja õnnelik inimene õpib tantsima.

 

Tahame, et kogu inimkond oleks õnnelik, tantsiks ja laulaks. Siis on kogu planeet küps ja selle teadvus areneb. Kurval ja viletsal inimesel ei saa olla kuigi terav teadvus; pigem on see tuhm, nüri, raskepärane ja hämar. Vaid siis, kui naerate kogu südamest, kaob järsku kogu pimedus.

 

Naerus olete tõeliselt teie ise. Kurbuses katate oma õige pale võltsi identiteediga, mida ühiskond teilt ootab. Keegi ei taha, et te oleksite rõõmus, et hakkate tänaval tantsima. Kui te südamest naerate, hakkavad naabrid seinale koputama: "Aitab!" Kurbus sobib, naer häirib. Õnnetud inimesed ei talu õnnelikke. Sokratese* sarnaste inimeste ainus kuritegu oli see, et nad olid erakordselt õnnelikud ja nende õnn tekitas õnnetutes massides tohutut kadedust. Õnnelikke ei sallita, nad tuleb hävitada, sest võivad teistes esile kutsuda sisemise mässu, seda aga kardetakse. Kui inimene armub vastuhakku, on ta õigel teel.

 

*Ateena valitsus mõistis Sokratese üle kohut, sest tema õpetamismeetodid kutsuvat noortes esile skepsise ja lugupidamatuse ning polise poolt tunnustatud jumalate salgamise. Pärast surmamõistmist lükkas Sokrates talle tema pooldajate poolt pakutud põgenemisvõimaluse tagasi ning nõustus surmaga, juues karuputkest valmistatud alkoholiga segatud mürki, mida surmaotsuse täideviimisel kasutati.