Tee mehelikkuse juurde: Ohver

        Miks te ei tunne iseennast? See peaks olema maailma lihtsaim asi, kuid on osutunud kõige raskemaks. Iseenese tundmine on muutunud peaaegu võimatuks. Mis on valesti? Mina olen, on võime tunda ja teada. Mis on siis valesti läinud? Miks ei saa seda võimet iseendale suunata?

 

Valesti on vaid üks asi ja vea parandamiseni ei ole võimalik ennast tunda. Teisse on löödud lõhe. Olete kaotanud terviklikkuse. Ühiskond on teid lõhestanud ja iseenda vastu pööranud.

 

Meetod on lihtne ning kui sellest aru saada, võib sellest vabaneda. Meetod seisneb selles, et kui ühiskond on andnud ette ideaalid, missugune peaksite olema. Ideaalid on teisse nii sügavale istutatud, et mõtlete aina, missugune "peaksite" olema ideaalis, olles unustanud, kes te olete.

 

Tulevikuideaal on teie kinnisidee, mille tõttu unustate oleviku tegelikkuse.

 

Teie pilk on suunatud kaugele tulevikku, seetõttu ei saa seda pöörata sissepoole. Mõtlete pidevalt, mida teha, kuidas seda teha ja kuidas olla. Keel räägib sellest, mida võiks ja peaks, tegelikkus aga sinult on. Tegelikkus ei tunne sõnu "võiks" ja "peaks".

 

Roos on roos, pole mingit kahtlust, - nagu ka lootos on lootos. Roos ei püüa kunagi saada lootoseks ja vastupidi. Nad ei ole neurootikud ega vaja psühhiaatrit või psühhoanalüüsi. Roos on terve, sest elab oma tegelikkuses. Nii on kõigega peale inimese. Vaid inimesel on ideaalid. "Sa peaksid olema see ja teine" - nii olete oma on'i vastu. Peaks ja on on vaenlased.

 

Te ei saa olla midagi peale iseenda. Laske sel teadmisel vajuda sügavale südamesse: saate olla vaid see, kes te olete, ei iialgi keegi teine. Kui võtate omaks tõsiasja, et saate olla vaid teie ise, kaovad kõik ideaalid. Need heidetakse automaatselt kõrvale. Kui pole ideaale, kohtute tõelusega. Siis on teie silmad siinpraegu, olete kohal iseendas. Lõhe on kadunud. Olete üks.

 

Esimene samm on olla üks iseendaga. See on raske, kuna teid on pidevalt töödeldud, haritud ja tsiviliseerida üritatud. Kui olete teinud esimese sammu ja endaga leppinud, armastate end sellisena, nagu olete, hetkest hetkesse. Näiteks, olete praegu kurb. Teisse sisendatud mõtteviis ütleb: "Sa ei tohi olla kurb, see on halb ja sa pead olema õnnelik." Siin tekib jagunemine ja probleem. Olete kurb: see on praeguse hetke tõde. Töödeldud mõistus ütleb: "Sa ei tohiks nii olla, pead olema õnnelik. Naerata! Mida inimesed muidu mõtlevad?" Võib-olla jätab naine teid maha, kui olete nii kurb, sõbrad hülgavad teid, äri läheb põhja. Peate naerma ja naeratama, vähemasti teesklema, et olete õnnelik. Kui olete arst, siis patsientidele ei meeldi, kui olete kurb. Nad tahavad õnnelikku, rõõmsat ja tervet arsti, aga teie olete kurb. Naeratage - kui te ei suuda tõeliselt naeratada, siis vähemasti teeselge, näidelge.

 

See ongi probleem: teesklemine, näitlemine. Võite naeratuse esile manada, aga siis olete kahestunud. Olete tõe alla surunud ja muutunud võltsiks.

 

Ühiskond hindab teesklejaid, neist tehakse pühakud, suured juhid. Ja kõik asuvad neid järgima. Võlts on ideaal.

 

Sellepärast polegi te võimeline ennast tundma. Kuidas võikski ennast tunda, kui enesega ei lepi? Surute kogu aeg oma olemuse maha. Mis siis teha? Kui olete kurb, siis leppige kurbusega: see olete teie. Ärge öelge: "Ma olen kurb." Ärge öelge, et kurbus on teist eraldi. Öelge: "Ma olen praegu kurbus." Elage oma kurbus tõeliselt välja. Teie üllatuseks avaneb imeline uks teie olemusse. Kui suudate elada kurbuses, ilma mingi kujutluseta õnnest, saate hoobilt õnnelikuks, sest kahestumine kaob. Enam pole lõhet. "Mina olen kurbus" ja ei teki mingit küsimust ideaalist olla midagi muud. Seega pole mingit pingutust ega konflikti. "Ma olen lihtsalt see" ja toimub lõdvestumine.

 

Selles lõdvestumises on arm ja rõõm.

 

Psühholoogiline valu esineb ainult sellepärast, et olete jagunenud. Valu tähendab jagunemist ja õndsus jagamatust. See näib paradoksaalne: kuidas võib saada rõõmsaks leppides oma kurbusega? Näib paradoksaalne, aga nii see on. Proovige.

 

Ma ei ütle, et proovige õnnelik olla; et tuleb leppida kurbusega, et saaksite õnnelikuks - ma ei ütle seda. Kui see on teie motivatsioon, siis ei juhtu midagi; te ikka pingutate. Vaatate silmanurgast ja mõtlete: "Nii palju aega on mööda läinud, leppisin kurbusega ja ütlesin endale, et olen kurbus, aga rõõm ei tule ikka." Niimoodi see ei tulegi.

 

Rõõm ei ole mitte eesmärk, vaid kõrvalsaadus. See on ühtsuse ja terviklikkuse loomulik tagajärg. Ühinege kurbusega ilma motivatsiooni või konkreetse eesmärgita. Küsimus ei ole otstarbes. Asi on selles, kuidas te olete selles hetkes, mis on teie tõde selles hetkes. Järgmisel hetkel võite olla vihane - võtke see omaks. Järgmisel hetkel võite olla juba midagi muud - võtke ka see omaks.

 

Elage hetkest hetkesse, tohutus leppimises, tekitamata jagunemist, ja olete teel enesetundmise suunas. Jätke kahestumine: see ongi kogu teie probleem. Olete enda vastu. Jätke kõik ideaalid, mis teis seda vastuseisu tekitavad. Olete nii, nagu olete - võtke see rõõmu ja tänutundega omaks. Siis tunnete järsku harmooniat. Kaks mina teie sees, ideaalne ja tõeline, ei võitle enam omavahel. Nad kohtuvad ja saavad üheks.

 

Tegelikult ei põhjusta teie valu kurbus, seda teeb arusaam, et kurbus on vale, sellest tekib psühholoogiline probleem. Valu ei tee viha, hoopis arusaam, et viha on vale, põhjustab psühholoogilist ärevust. Asi on tõlgenduses, mitte faktis. Fakt on alati vabastav.

 

Jeesus ütleb, et tõde teeb vabaks. See on äärmiselt oluline. Jah, tõde teeb vabaks, aga mitte tõe teadmine. Olge tõde ja see vabastab. Te ei pea ootama, vabanemine toimub otsekohe.

 

Kuidas olla tõde? Te juba oletegi. Kannate lihtsalt kaasas valesid ideaale, mis põhjustavad probleeme. Loobuge ideaalidest ka olge paar päeva loomulik olend. Nagu puud, loomad ja linnud; leppige endaga nii, nagu olete. Tekib suur vaikus. Kuidas võikski olla teisiti? Kui pole tõlgendusi, on kurbus kaunis, sel on sügavus. Ka viha on kaunis, selles on elu ja vitaalsust. Ka seks on kaunis, sest selles on loovus. Kui pole tõlgendusi, on kõik ilus. Kui kõik on ilus, olete rahulik. Selles rahus jõuate te oma allikani, mis toob enesetundmine. Enda allikani jõudmine ongi see, mida tähendab Sokratese ütlus: "Tunne iseennast." Asi pole mitte teadmises, vaid sisemises muutuses. Mis muutusest ma räägin? Ma ei anna ette ühtegi ideaali, mille sarnane olla. Ma ei ütle, et peate ennast muutma ja saama kellekski teiseks. Peate lihtsalt rahulduma sellena, kes olete, ja siis näete.

 

Kas te kuulete, mis ma räägin? Saage lihtsalt aru tuumast: see on vabastav. Siis tunnete harmooniat ja kuulete muusikat. See on enesetundmise muusika. Ja teie elu hakkab muutuma, sest teil on salavõti, mis avab kõik uksed.

 

* * *

 

Mis on allasurumine?

 

Allasurumine tähendab elada elu, mis pole teile määratud. Allasurumine tähendab nende asjade tegemist, mida te pole kunagi teha tahtnud. Allasurumine tähendab enda hävitamist ja keegi teine olemist. Allasurumine on enesetapp - muidugi väga aeglane, kuid väga kindel ja aeglane mürgitamine. Väljendus on elu, allasurumine enesetapp.

 

See on tantra sõnum: kui elate mahasurutud elu, siis ei ela te üldse. Elu on väljendus, loovus, rõõm. Elage nii, nagu olemine (jumal) juhatab, elage loomulikult. Ärge kartke preestreid.

 

Kuulake oma instinkte, kuulake oma keha, südant, intelligentsi. Toetuge iseendale, minge kuhu iganes spontaansus teid juhib, ja te ei eksi kunagi. Minnes spontaanselt kaasa loomuliku eluga, leiate end ühel päeval jumalikkuse lävelt.

 

Allasurumine on riski vältimise viis, totaalne hirm. Näiteks on teile õpetatud, et ei tohi vihastada, ja te arvate, et inimene, kes pole iialgi vihane, on kindlasti väga armastav. Eksite. Inimene, kes pole kunagi vihane, ei suuda ka armastada. Need kaks kuuluvad kokku, on ühes pakis.

 

Tõeliselt armastav inimene saab mõnikord tõeliselt vihaseks. Ent see viha on kaunis - see tuleb armastusest! Tema energia on kuum ja tema viha ei tee teile haiget. Te olete talle viha eest hoopis tänulik. Kas olete seda näinud? Kui te kedagi armastate ja teete midagi, mis teda tõeliselt vihastab, siis olete tänulik, et ta armastab teid nii palju, et võib teie tarvis vihastada. Milleks see muidu? Kui te ei taha anda teisele inimesel oma viha, siis jääte viisakaks. Kui te ei taha midagi anda, riske võtta, siis aina naeratate.

 

Kas suudate mitte vihastada, kui näete oma last kuristikku hüppamas? Kas te ei tõsta häält? Kas teie energia ei kee? Kas te aina naeratate? See pole võimalik!

 

Kui armastate, võite ka vihastada. Kui armastate, saate seda endale lubada. Kui armastate ennast - ja see on hädavajalik või muidu läheb elu teist mööda -, siis ei hakka te oma tundeid alla suruma, väljendate kõike, mis elu annab. Väljendate elu, selle rõõmu, kurbust, tippe, madalseise, päevi ja öid.

 

Aga teid on kasvatatud võltsiks ja silmakirjalikuks. Naeratate kunstlikult ka siis, kui tunnete viha. Kui olete raevus, surute selle raevu maha. Te ei ole kunagi oma sisemuse suhtes aus.

 

Juhtus nii...

 

      Joe viis oma väikese tütre lõbustusparki. Teel sinna sõid nad tugeva lõuna.

      Lõbustuspargis jõudsid nad hot dog'i kioski juurde ja tütar seletas isale: "Issi ma tahan..."

      Joe ei lasknud tal lõpetada ja söötis talle popkorni.

      Kui nad jõudsid jäätisemüüjani, hüüdis väike tüdruk jälle: "Issi ma tahan..."

      Joe katkestas teda jälle ja ütles: "Sina tahad, sina tahad! Las ma arvan, mis sa tahad - jäätist?"

      "Ei issi," palus tüdruk, "ma tahan oksendada."

 

Seda tahtis ta algusest peale, aga kes kuulaks?

Allasurumine on oma loomuse mittekuulamine. Allasurumine on nipp, mille abil teid hävitada.

 

      Kaksteist Levi jakkide ja täisvarustusega skinhead'i astuvad pubisse.

      Nad lähevad baarmeni juurde ja ütlevad: "Kolmteist kannu õlut, palun."

      "Aga teid on ainult kaksteist."

      "Kuule, me tahame kolmteist kannu märjukest."

      Baarmen annab neile õlled ja nad istuvad maha.

      Kamba juht läheb nurgas istuva vanamehe juurde ja ütleb: "Ole lahke, papi, siin on sulle kann õlut."

      Väike mehike ütleb: "Aitäh, aitäh, sa oled väga lahke, pojake."

      "Pole tänu väärt, me ikka aitame sante."

      "Aga ma ei ole sant."

      "Kui sa järgmist ringi ei osta, siis oled."

 

See ongi mahasurumine - nipp teie sandistamiseks. See on nipp teie hävitamiseks, nõrgestamiseks. See on nipp, kuidas teid enese vastu ässitada. See on viis tekitada teis sisemine konflikt ja kui inimene on iseendaga vastuolus, on ta loomulikult nõrk.

 

Ühiskonnas käib suur mäng - kõik on aetud iseendaga vastuollu, nii te peate oma sisemuses pidevalt võitlema. Teil pole energiat millegi muuga tegelemiseks. Kas te ei näe, et see teis toimub? Pidev võitlus. Ühiskond on teinud teist lõhestunud inimesed, depressioonis skisofreenikud, neurootikud, ajanud teid segadusse. Teist on saanud ajupuit. Te ei tea, kes olete ja kuhu lähete. Te ei tea, mida tee siin teete ja miks üleüldse siin olete. Olete tõelises segaduses.

 

Ja sellest segadusest sünnivad suured juhid - Adolf Hitler, Mao Zedong, Jossif Stalin. Sellest segadusest sünnivad Rooma paavst ja tuhat muud asja, kuid teie hävite. 

 

Tantra ütleb: väljendage ennast. Aga pidage meeles, et väljendamine ei tähenda vastutustundetust. Väljendage ennast intelligentselt ja teie tõttu ei sünni kellelegi kurja. Inimene, kes ei kahjusta ennast, ei kahjusta eales ka kedagi teist. Kes aga teeb endale kurja ja iseennastki ei armasta, on ohtlik ja võib kellele tahes kurja teha. Ta teebki seda kindlasti.

 

Kui olete kurb ja masendunud, siis muutuvad ka teised teie ümber kurvaks ja masendunuks. Kui olete rõõmus, siis tahaksite luua rõõmsa ühiskonna, sest rõõm saab eksisteerida ainult rõõmsas maailmas. Rõõmsalt elades tahate, et kõik oleksid rõõmsad - see on tõeline religioon. Oma rõõmuga õnnistate kogu olemist.

 

* * *

 

Katoliiklasena on mulle seatud nii palju tingimusi, et olen lootust kaotamas: kas saate mind siiski aidata?

 

Katoliiklane või kommunist, muhameedlane või maoist, džainist või judaist - pole mingit vahet, kõik käib ühtemoodi. Katoliiklased on muidugi süstemaatilisemad ja teadlikuma lähenemisega kui hindud. Nad on eksperdid inimese kontrollimises, aga seda teevad mingil määral kõik religioonid ja ühiskonnad. Kõiki inimesi töödeldakse.

 

Töötlemine algab sünnihetkest, esimesest hingetõmbest; seda ei saa vältida. Vanemad, mängukaaslased, naabruskond, kool, kirik, riik - kõik töötlevad teid. Vähe sellest toimub teadlikult, kuid ise seda teadvustamata kogub laps seda pidevalt endasse. Laps õpib jäljendades.

 

Nii et ärge muretsege, see on maailmas tavaline, kõiki on töödeldud. Ja kõik peavad sellest välja tulema. See on raske: mitte nagu lahtiriietumine, vaid nagu naha maha koorimine. See on raske ja vaevanõudev, sest oleme end töötlemisel sisendatuga samastunud. Teame endid vaid katoliiklaste, kommunistide, hindude, moslemite, kristlastena. Sellest loobumise suurim hirm on langeda identiteedikriisi.

 

Töötluse läbi omandatust on raske loobuda, sest see on kogu minevik, vaim, ego - kõik, mis te olete. Ent kui olete valmis ja julge, kui teil on südikust tulla minuga, on see võimalik. See on juhtunud nii paljudega. Ärge olge paeltvaataja, tulge kaasa ja ühinege tantsuga!

 

Minu kutse kehtib kõigile, tingimusteta.

 

Kõigest sissetöödeldust saab loobuda, sest see on väljast peale surutud ja seetõttu saab seda ka väljast eemaldada.

 

Ma ei saa anda teile jumalat ega tõde, ei saa anda teie sisemist tuuma, kuid ma saan võtta ära kogu rämpsu, mis on teie peale kuhjatud. Kui rämps on läinud, hakkab jumal teie sees ellu ärkama. Kui kõik tõkked on eemaldatud, hakkab eluallikas voolama ja te saate tagasi süütuse.

 

Tagasivõidetud süütus on tagasivõidetud paradiis: sisenete uuesti Eedeni aeda. 

 

* * *

 

Tänapäeva inimene kannatab mineviku tõttu, mitte oma pattude pärast, nagu väidavad niinimetatud usujutlustajad. Te kannatate sajandite pattude pärast, aga nüüd on viimane piir. Inimkond kukub kokku. Siiani oleme suutnud end kuidagi koos koida, kuid nüüd peame täielikult muutuma ja muutma oma arusaama elust või sooritama enesetapu.

 

Kui järgite minevikku, siis olete globaalse enesetapu äärel. Selle poole püüdlevad poliitilised juhid: valmistatakse aatomi- ja vesinikupomme - pommidele kuhjatakse pomme. Neid on juba liiga palju! Juba kümme aastat tagasi oli võimalik tappa inimene seitse korda. Kümme aastat tagasi oldi valmis maailma seitse korda hävitama, kuigi inimene sureb ainult üks kord - teda pole vaja mitu korda tappa. Aga poliitikud peavad olema valmis selleks, äkki keegi jääb ellu - nad planeerivad täiuseni. Nii oli kümme aastat tagasi.

 

Kujutage ette, täna võib maailma hävitada seitsesada korda - iga inimest saaks tappa seitsesada korda! Seda on juba liiga palju. Seitse korda käib küll, sest mõned kavalpead ei pruugi kohe surra. Aga seitsesada?! Ent võitlus läheb edasi. Isegi vaesed riigid ihaldavad võidujooksuga ühineda - ise on näljas, aga tahavad aatomipomme. Nälgivad, aga tahavad tappa ja hävitada!

 

Põgus pilk maailmale näitab, et valmistutakse globaalseks enesetapuks, täielikuks hävinguks, totaalseks sõjaks. Kuid pange tähele, et sel pole midagi pistmist tänapäeva inimesega kui sellisega.

 

Tänapäeva inimene on kõigest mineviku ohver. Preestrid aga ütlevad, et tänapäeva inimesel on midagi viga ja aina kiidavad minevikku.

 

Tänapäeva inimene on mineviku kõrvalsaadus! Kristlus, muhameedlus, hinduism, budism - kõik kultuurid on sellele olukorrale kaasa aidanud. Nemad vastutavad. Inimkond on hukule määratud kui me ei saa neist lahti, kui me ei tee lõppu patoloogilisele minevikule ega alusta otsast, elades hetkes, prefektsionismi ja ideaalideta, peaks'ide ja käsulaudadeta.