Tee mehelikkuse juurde: Meister

        Läänemaailma jaoks on mõisted "vabadus ja "meister" peaaegu et teineteist välistavad. Need, kes teiega on kohtunud, teavad, et see pole üldse nii. Kuidas te defineeriksite "vabaduse" ja "meistri", nii et läänes seda mõistetaks.

 

Läänemaailm ei tunne seda tohutut reaalsust, mis leiab aset meistri ja õpilase kohtumisel. See pole muidugi nähtav. See on nagu armastus, aga palju suurem ja sügavam ja müstilisem.

 

Lääs tunneb pühakuid ja järgijaid. Pühakud nõuavad alistumist ja truudust. Kui olete truu, siis teid pole enam, kogu individuaalsus on kustutatud. Siis olete kristlane või juut, aga mitte teie ise. Õpetaja ja jüngri nähtus algas idas kuldsel ajastul, kui elasid inimesed nagu Laozi, Zarathustra ja Gautama Buddha. Nad lõid täiesti uut tüüpi suhte.

 

Kõik ei oska maalida nagu Picasso, kõik ei saa olla Michelangelod. Läänes puudub Gautama Buddha; Jeesus pole temaga võrreldav. Jeesus oli lihtsalt juut, kes uskus kõiki juudi dogmasid. Ta oli truu, isegi liiga. Gautama Buddha oli mässaja, ta ei järginud kedagi, nagu ka Laozi. Neil polnud pühakirju ega ususüsteeme. Nad otsisid ise, üksi, võttes riske, sest nad eraldusid rahvamassist, läksid üksildasele teele, mille lõpp polnud teada. Nad usaldasid oma südant, kogesid väikseid märke kasvavast rahust, õitsvast armastusest, uuest hõngust nende elus. Silmades polnud enam mineviku tolmu. Tohutu selgus ja läbipaistvus... ja nad teadsid, et on õigel teel.

 

Giidi pole ja teel ei kohta kedagi, kellelt küsida, kui kaugel on sihtkoht. See on lend üksindusest üksindusse. Kui aga inimene leiab iseseisvalt tõe, siis loomulikult saab ta aru, et organiseeritud religiooni pole tarvis - see takistab. Pole vaja ühtegi preestrit ega vahendajat, sest nemad ei lase jõuda tõeni. Inimene, kes on leidnud tõe, saab meistriks.

 

Siin on peen erinevus, mida peab mõistma. Jünger ei ole sama kes järgija; jünger on lihtsalt armunud. Armastajaid ei nimetata järgijateks. Jüngri olemuses on kellegi juuresolekul miski paika loksunud. Asi ei ole veendumuste jagamises ega usku pööramises. See on transformatsioon. Kui otsija saab kontakti inimesega, kes on leidnud, toimub sünkroniseerimine. Nad vaatavad teineteisele silma, ei lausu sõnagi ja järsku juhtub see, millest kumbki pole osanud unistada.

 

Asi pole usus, sest usk on alati seotud filosoofia või ideoloogiaga. Usk on väljamõeldistes, millele pole ühtegi põhjendust ega tõendit. Asi on usalduses. Meistrit ja õpilast seob usaldus; see on armastuse ülim õitsemine. Ja kuidas võiks armastus teha kellestki orja? Juba ainuüksi fakt, et meistrit ja õpilast seob armastus, on piisav märk sellest, et meister proovib igal võimalikul viisil kindlustada õpilase vabaduse. Vastasel juhul reedaks ta armastuse ja seda ei või ükski meister.

 

Armastus on ülim reaalsus. Meister peab armastuse täide viima oma tegude, sõnade, suhete ja vaikimisega. Ükskõik, mida ta teeb, ta peab saatma korda ainult üht: armastama. Kui inimene kobab pimeduses, õpilane on tema juurde jõudnud... Ainult preester või poliitik võib sellist inimest ära kasutada, sest nemad otsivad järgijaid. Nad on ühel meelel, et vajavad järgijaid, sest ainult siis saab preester või poliitik olla keegi. Nad on territooriumi omavahel ära jaganud: poliitikule igapäevane elu ja preestrile hingeline. Kahe peale on nad kogu inimkonna orjastanud ja hävitanud kõigi vabaduse.

 

Suurima heateo on teinud vähesed meistrid, kes on saavutanud mitte ainult vabaduse, vaid vabastanud ka inimesed, kes neid armastavad. On ju mõeldamatu orjastada inimest, keda te armastate? Kui te mind armastate, siis rõõmustab mind teie vabadus. Minu rõõm on see, kui näen teid sirutamas tiibu ja suundumas tundmatusse, müstilisse kaugusesse, mitte see, et olete köidetud teatud dogma, usutunnistuse, kultuse, religiooni või filosoofia külge. Need on erinevad nimetused ahelatele, mida toodavad erinevad inimesed, aga otstarve on sama.

 

Läänes pole olnud meistreid. On küll paavstid, prohvetid, päästjad ja pühakud, aga läänel pole aimugi, et on jäänud ilma kõige väärtuslikumast mõõtmest. Sellest on tekkinud ka suur arusaamatus. Teate ja Aisopose toredat valmi.

 

Rebane püüab kõigest väest ulatuda ilusate küpsete viinamarjadeni, mis ripuvad tema pea kohal. Ent tema hüpe jääb liiga madalaks. Rebane on väsinud, higistab, ta on mitu korda kukkunud. Ta vaatab ringi, ega keegi ei näe.

 

Väike jänes on põõsakese all peidus ja vaatab. Asi on ohtlik: jänes võib tervele metsale uudise ette kanda. Rebane jalutab viinamarjadest eemale. Jänes järgneb talle ja küsib: "Onu, ainult üks küsimus. Mis juhtus? Kas sa ei ulatanud viinamarjadeni?"

 

Rebane on väga vihane ja ütleb: "Kohe, kui ma sind nägin, sain ma aru, et hakkad minu kohta kuulujutte levitama. Ma otsustasin viinamarju mitte süüa, sest need on hapud. Kui ma kuulen kedagi viinamarjadest rääkimas, tapan su maha, sest sina oled ainus tunnistaja."

 

Lühike valm, aga sellel on suur tähendus: seda, milleni ei ulatuta, hakatakse halvustama - viinamarjad on hapud.

 

Nüüd teise küsimuse juurde. Sõna "meister" tekitab segadust. Näib, et kui on meister, siis peab olema ka keegi sell, kes on justkui tema ori. Idas kasutatakse sõna "meister" tähenduses iseenda peremees; see, kes on saavutanud vabaduse, kes pole enam millegi ori. Erinevused keelte vahel, mis on kujunenud eri kliimades, eri inimeste ja kogemuste kaudu, põhjustavad siin loomulikult segadust.

 

Lääne teadvuses pole kunagi olnud eesmärki saada iseenda peremeheks; alati on mõeldud, kuidas teisi vallutada ja olla nende peremees. Paljusid ida sõnu on raske tõlkida lääne keeltesse. Probleem tekib täpselt samuti siis, kui hakata tõlkima kvantfüüsikat ida keeltesse: te ei leia õigeid sõnu, sest enne keeles sõnadeni jõudmist peab olema kogemus. Kogemus loob keele. Väga naljakaid asju võib juhtuda. Idas öeldakse meistri kohta atšārja - see, kes elab ehtsalt oma teadvuse ja teadlikkuse järgi. Mida võib selline inimene teile anda? Temaga koos olles õpite, kuidas elada vabalt, sügava terviklikkuse ja väärikusega. Atšārja kohta kasutame sõna "meister".

 

Sõnaga "jünger" on paremini läinud, sest idamaine sõna šišja tähendab täpselt sama, kuigi erinevatel põhjustel. Jünger on see, kes püüab midagi õppida. Sel on sama päritolu nagu sõnal "distsipliin", mis tähendab õppimiseks ja mõistmiseks valmistumist. Seda sõna võib väga hästi kasutada.

 

Jünger on just meistrisse armunud ja tahab samasugust vabadust, siirust, ausust ja kõrget teadvust. Ei teki küsimust mingist allumisest ega uskumisest. Meistri kohalolu paneb jüngri kasvama uutes mõõtmetes, mille potentsiaalist enda sees tal enne aimugi polnud. Meister ei anna midagi peale oma armastuse - tegelikult ei saa öelda, et ta sedagi just nimelt annaks. See on lihtsalt üle külvamine, nagu päike laseb oma kiirtel paista kõigi lillede, lindude ja loomade peale. 

 

Kui otsid ja oled valmis õppima, kui sa pole veel õpetatud, ei oma eelarvamusi, ei ole müünud oma hinge mõnele teoloogiale, religioonile või ideoloogiale, siis piisab vaid meistri lähedusest, et midagi hakkaks toimuma. See on ülekanne, nagu lambi puhul. Nii tuntakse seda idas: valguse ülekanne ühest südamest, mis on põlema läinud, teise südamesse, mis kobab pimeduses. Nad lähenevad teineteisele; mõelge näiteks kahest küünlast, mis teineteisele lähenevad - üks põleb, teine mitte. Ühel hetkel märkate: mõlemad küünlad põlevad. Leek on hüpanud teisele küünlale. Vaid teatud lähedus, mille loob armastus, ja leek hüppab ühest südamest teise. Keegi ei pea kellelegi alla andma ega midagi uskuma.

 

Teie küsimus on oluline, sest ka idast ei leia tavaliselt meistrit, keda kirjeldan. Ida on uinunud pimedusse. Gautama Buddha päevad pole enam reaalsus, vaid mälestus - unistus, mis võib-olla toimus, aga võib-olla nägi keegi seda unes.

 

Tänapäeval on raske meistrit leida, paljud teesklevad seda. Teesklejad tunneb kohe ära. Kui nad tahavad, et te midagi usuksite, kui nad käsivad järgida teatud eeskirju, kui nad käsivad neisse uskuda, mitte kordagi kahelda, siis need märgid viitavad petisele. Kui niisuguseid kohtate, siis põgenege võimalikult kiiresti.

 

Selliseid inimesi on kogu maailmas, mitte ainult läänes, vaid ka idas. Harva kohtab meistrit, kes annab väärikuse, armastuse, vabaduse ega seo teid kuidagi, ei paku lepingut ega taha, et oleksite tema vari. Ta tahab, et oleksite teie ise. Kui leiate sellise inimese, siis on see teie elu tähtsaim hetk. Ärge magage seda maha. Teesklejaid on palju, aga ehtsaid meistreid on väga vähe.

 

Kahju, et meie ajal on üks mõõde sootuks unustatud. Läänes pole seda leitudki, idas leiti ja kaotati. Kui pole oma ülima potentsiaalini jõudnud meistreid, kes on saanud jumalaks iseeneses, siis on pimeduses kobavatel jüngritel väga raske leida iseennast ja oma väärikust.

 

Ma ei ürita luua jüngreid, nemad on kõigest sissejuhatus. Mina tahan luua võimalikult palju meistreid. Maailmal on hädasti vaja hulka teadvel olevaid inimesi, kes oskavad armastada, olla vabad ja siirad. Ainult nemad saavad luua teatud hingelise atmosfääri, mis takistavad enesetapulikel jõududel maailma hävitamise. Need jõud on tugevad, aga mitte tugevamad kui armastus.