Tee mehelikkuse juurde: Ori

        Iga inimene peab seisma silmitsi maailmaga, kuhu ta sünnib. Tema olemus ja maailma kavatsused ei lange kokku. Maailm tahab, et inimene teeniks, oleks ori, keda kasutavad võimulolijad. Loomulikult paneb inimene seda pahaks, sest ta tahab olla tema ise. Maailm ei lase kellelgi olla nii, nagu olemuse poolest määratud. Maailm tahab igaühest vormida tarbeeseme: kasuliku, tõhusa ja kuuleka; mitte mässumeelse ja ennast kehtestava isiksuse, vaid ikka allaheitliku roboti. Maailm ei taha, et oleksite inimesed; maailm tahab tõhusaid masinaid. Mida tõhusamad olete, seda rohkem austatud. Siit ka probleem.

 

Mitte keegi ei sünni masinaks. See on alandav, võtab uhkuse ja väärikuse ning hävitab inimese kui hingelise olevuse, pisendades ta mehaaniliseks objektiks. Nõnda hakkab laps algusest peale end sulgema, kui mõistab ühiskonna, vanemate, pere, haridussüsteemi, riigi ja religiooni kavatsusi. Ta asub ennast kaitsma, sest kardab tema vastas olevat tohutut jõudu. Ta on nii väike ja habras, haavatav ja abitu ning sõltuv neistsamadest inimestest, kelle eest peab end kaitsma.

 

Asi läheb veelgi keerulisemaks, sest ta peab end kaitsma inimeste eest, kes arvavad, et armastavad teda. Võib-olla nad ei valetagi. Neil on head kavatsused, kuid nad pole teadvel, vaid sügavas unes. Nad ei tea, et on marionetid pimeda jõu - ühiskonna, süsteemi - käes.

 

Laps on dilemma ees. Ta peab võitlema nendega, keda armastab ja kes armastavad teda. Kui veider, et need, kes teda armastavad, ei armasta teda sellisena, nagu ta on. Nad ütlevad: "Me armastame sind, aga ainult siis, kui sa käid sama rada nagu meie, järgid sama usku ja oled kuulekas nagu meie."

 

Kui saate selle hiigelmasinavärgi osaks ja elate selles kogu elu, siis on võitlemine mõttetu - teid lömastatakse. Targem on alla anda ja ütlema "jah", meeldib see teile või mitte. Suruge "ei" maha. Teilt oodatakse igal juhul nõustumist. "Ei" on keelatud, see on pärispatt. Allumatus on pärispatt, mille eest ühiskond maksab karmilt kätte. See tekitab lapses suurt hirmu. Kogu tema olemus tahab panna maksma oma potentsiaali. Ta tahab olla tema ise, sest vastasel juhul ei näi elul mingit mõtet. Ta ei saaks kunagi olla õnnelik, rõõmus, teostunud ja rahulolev. Ta pole iialgi rahulik, sest tunneb lõhet. Osaliselt, oma olemuse sisimas on ta alati näljas, janus, teostumata ja ebatäielik. Ent jõud on liiga suured, neile vastu astumine liiga riskantne.

 

Muidugi õpib laps ennast tasapisi kaitsma. Ta sulgeb kõik oma olemuse uksed ega ava end kellelegi, ta lihtsalt teeskleb. Temast saab näitleja ja ta käitub etteantud korralduste järgi. Ta surub alla oma kahtlused ja olemuse. Tema intelligents tahaks öelda! "See pole õige, mida sa teed?" Seega loobub ta intelligentsusest. Kindlam on olla taandarenenud, ebaintelligentne. Kõik, mis viib konfliktini kinnistunud huvigruppidega, on ohtlik. Avada end ka kõige lähedasematele on riskantne. Sellepärast on kõik sulgunud. Keegi ei ava oma kroonlehti kartmatult nagu lill, tantsides tuules, vihmas ja päikesepaistes, nii habras, kuid täiesti vaba hirmust.

 

Me kõik elame õiepungadena, sest kardame, et avanedes muutume haavatavaks. Kõik kasutavad igasuguseid kilpe, isegi sõprust kasutame kilbina. See näib vastuoluline, sest sõbralikkus tähendab üksteisega avatud olemist, saladuste ja südamete jagamist. Kõik elavad niisugustes vastuoludes, kasutavad sõbralikkust, armastust ja palvet kaitsekilbina. Kui on tuju nutta, ei saa nad seda teha; nad naeravad, sest see toimib kilbina. Nad nutavad siis, kui selleks tuju pole. Mõnikord sobivad kilbiks ka pisarad. Naer on kõigest harjutus huultele, mille taga peidame tõde - oma pisaraid.

 

Kogu ühiskond rajaneb põhimõtteliselt silmakirjalikul ideel. Peab olema selline, nagu teised ootavad, mitte sina ise. Sellepärast on kõik muutunud valeks ja võltsiks. Isegi sõpruses hoitakse distantsi. Lubatakse teisi ainult teatud piirini. Äkki ta näeb väga lähedalt maski taha ja saab aru, et see on hoopis mask ja teie nägu on selle taga. Kõik inimesed siin maailmas on ebatõelised ja võltsid.

 

Minu nägemuses on uus inimene mässaja, kes otsib tõeliselt iseennast, oma tegelikku nägu. Inimene, kes on valmis heitma kõik maskid, teesklused ja silmakirjalikkuse ning näitama maailmale oma tõelist palet. Pole tähtis, kas teda armastatakse või põlatakse, austatakse või häbistatakse, kroonitakse või lüüakse risti, sest suurim õnnistus on olla sina ise. Isegi risti löömise korral oled siis võrratus rahulolus.

 

Tõe ja siiruse inimene, kes tunneb armastust ja kaastunnet ning mõistab, et inimesed on pimedad, teadmatud ja hingelises unes... Nad elavad justkui unes. Nii kaua, nii palju aastaid on teid töödeldud, et sellest vabanemine võtab nüüd samuti aega. Teid on koormatud kõiksugu valede ja pseudotõdedega. Läheb natuke aega, et need hüljata ja mõista, et kõik on vale. Tegelikult pole raske millestki loobuda, kui olete taibanud, et see on vale. Kui tunnete vale ära, hajub see kohe iseenesest. Piisab äratundmisest. Teie side on lõhutud, identiteet kadunud. Kui vale kaob, tuleb esile tõelus kogu oma uudsuses ja ilus, sest siirus, ausus ja tõde on kaunid. Olla sina ise tähendab olla ilus.

 

Teadvelolek, mõistmine ja julgus otsustada, et pühenduda enese leidmisele, teevad olematuks teistelt saadud võltsid näod. Ka nemad, vanemad ja õpetajad on ohvrid nagu teie. Isad, õpetajad ja preestrid on neid samamoodi ära rikkunud. Te pole iialgi mõelnud, et armastavate vanemate, õpetajate ja preestrite õpetused võiksid olla valed. Kuid see on nii ja nüüd on kogu maailm vale, viimanegi sentimeeter. Tõestust leiab ajaloost igal sammul: kõik sõjad, kuritööd, vägistamised...

 

Miljonid inimesed on usu, jumala, vabaduse, demokraatia, kommunismi nimel mõrvatud, maha löödud, elusalt põletatud. Nende ilusate inimeste taga peituvad sellised õudused, et ühel päeval vaatab inimene ajaloole ja leiab, et see on hullumeelse, mitte tervemõistusliku inimkonna minevik

 

* * *

 

Religioonid on elu igal võimalikul viisil hukka mõistnud. Kui kogu maailm on täis elu halvustajaid, siis mida saab teha väike laps? Hukkamõist avaldab talle muljet. Vaadake või maailma loomise lugu. Jumal ütles Aadamale ja Eevale: "Ärge sööge hea ja kurja tundmise puust ega igavese elu puust." Ta keelas süüa kahest puust, mis kõige tähtsamad - tarkus ja elu - ning jumal keelas need mõlemad. Võite süüa igasugust heina ja muud, mida tahate. Ta ei keela kanepit või alkoholi, see teda ei huvita. Aadam ja Eeva võivad kanepit suitsetada ja viinamarjadest veini teha. Vaid kaks asja pole lubatud: neist ei või saada teadjaid ning nad ei tohi elada, nad peavad elu edasi lükkama. Nad ei kuulanud sõna ja sõid hea ja kurja tundmise puu vilja... Teisest puust nad ei jõudnudki süüa, sest jäid enne vahele. Pärast esimese puu vilja söömist kiirustasid nad teise puu poole, aga nad peeti enne kinni. See on loomulik: teadvelolev tark inimene tahab kohe sukelduda sügavamale ellu, seda maitsta ja olla ühenduses selle keskmega, uppuda elu müsteeriumi.

 

Loos seda ei öelda, kuid see lugu on poolik. Mina ütlen, et nad tormasid pärast teadmise puust söömist kohe elu puu suunas. Sellepärast oli jumalal nii lihtne neid kätte saada, sest kuulis, et nad sõid teadmise puu vilja. Ta kiirustas kohe igavese elu puu juurde ja ootas, teades, et nad on tulemas. Aristotelest pole siin vaja. Ja muidugi jäid nad vahele. Jooksid kahekesi paljalt ja rõõmustades, sest esimest korda elus olid nende silmad avanenud. Nad olid esimest korda inimesed, varem olid nad lihtsalt ühed loomad paljude teiste seas... Sellest ajast peale on inimene igatsenud elu, rohkem elu. Ent preestrid, paavstid, imaamid ja rabid esindavad kõik sedasama tegelast, kes teid Eedeni aiast minema ajas. 

 

Kummalisel kombel ei ütle keegi, et see tüüp on teie esimene vaenlane. Vastupidi, räägitakse, et vaene siug veenis Eevat: "Rumal oled, et ei söö hea ja kurja tundmise puust. Jumal on kade, ta kardab, et kui sellest puust sööte, saate tarkadeks. Ta kardab, et kui sööte igavese elu puust, olete samasugused nagu tema. Kes teda siis kummardab? Ta on kade ja hirmul, sellepärast ta teid takistabki."

 

Tõeliselt religioosse inimese aluseks on allumatus: allumatus preestritele, poliitikutele, kõigile kallutatud jõududele. Ainult siis saab teisse töödeldu kõrvale heita. Kui see on kadunud, ei küsi te enam elu eesmärgi järele. Teie küsimus pöördub teiseks ja teid hakkab huvitama, kuidas elada täielikumalt - kuidas saaks elusse täielikult uppuda? Elu on kõige eesmärk ja sellepärast ei saa elul endal olla eesmärki. Teie aga olete näljas ja ümberringi paistab vaid surm, elu libiseb käest ja surm tuleb iga hetkega lähemale. Teie elu on lihtsalt aeglane surm.

 

Kes on süüdi? Kõiksugu "heategijad": prohvetid, messiad, jumala kehastused. Nemad on väga kavalalt teinud teie elust aeglase surma. Seda väga lihtsal viisil: öeldes, et elu on karistus.

 

Kristlased usuvad, et inimesed sünnivad pärispatuga. Mis elu saab teil siis olla, kui te olete lihtne patune? Seega jõuab päris eluni veel siis, kui lõpetada elu, mis on ainult patt. Kes on teie pühakud? Need, kes elavad minimaalselt: mida vähem elavad, seda pühamad on. Kõik teie targad elavad õudusunenäos ja kutsuvad oma eeskuju järgima. Nende ainus eesmärk on teie elu võimalikult palju kärpida, mõistes hukka elu, seksi, soovi mõnusalt ja nautida ükskõik mida. See on elu kärpimine. Elu võetakse teilt tükkhaaval. 

 

Kristlike, džainistide, budistlike ja hindu kloostrite ajalugu on hämmastav: uskumatu, et inimesi on niivõrd ebainimlikult koheldud, ja seda usu nimel! Igasugu rumalusi ka tehakse...

 

Poliitikutel on lihtsam, kui olete vähem elus, sest siis olete vähem mässumeelne, kuulekam, konventsionaalsem ja traditsioonilisem - te ei kujuta endast ohtu. Ka preestritel on nõnda lihtsam. Kui olete tõeliselt elus, olete ohtlik kõigile, kes üritavad teid ära kasutada ja teie arvel ära elada. Võitle küünte ja hammastega; pigem surete, kui olete ori, sest täiesti elavale inimesele pole isegi surm mitte surm, vaid elu kulminatsioon. Isegi surres elab ta täiel rinnal. Ta ei karda surma, ta ei karda mitte midagi.

 

Sellepärast kardavadki kinnistunud huvigrupid elavat inimest. Nende väga peen kavalus on anda teile ette elueesmärk: peate kellekski saama.

 

Te juba oletegi see, kelleks olemine teid lõi. Te ei pea saama kellekski teiseks.

 

Aga teile öeldakse, et peate saama Jeesus Kristuseks. Miks? Kui Jeesus ei pidanud saama minuks, miks siis mina pean saama temaks? Las Jeesus olla Jeesus ja mina olen mina. Ent mida üritavad kõik kristlased teha - imiteerida Jeesus Kristust, kuidagi temaks saada. Hindud püüavad saada Krišnaks, budistid Buddhaks. Imelik! Keegi ei muretse enese pärast, kõik tahavad saada kellekski teiseks. See kärbib elu ja sellepärast ütlen mina, et elul ei ole muud eesmärki kui elu ise.

 

Heitke kõrvale kõik eesmärgid, jätke üldse tuleviku idee.

 

Unustage, et on homme. Koguge end igast suunast kokku, keskenduge siinpraegule ja tundke selles hetkes elu selle lõpmatuses.