esimene tšakra: hõimu jõud

        Esimene ehk hõimutšakra energeetiliseks sisuks on hõimu jõud. Sõna "hõim" ei ole mitte ainult "suguharu" sünonüüm, vaid ka arhetüüp, ja omab lisaks traditsioonilisele tähendusele ka kõrvaltähendusi. Arhetüübina tähendab täiendsõna "hõimu-" grupiidentiteeti, grupi jõudu, grupi tahet ja grupi uskumusi. Kõik need tähendused moodustavadki esimese tšakra energeetilise sisu. Rahvushümni kuulamine, sõjaväeparaadi jälgimine, olümpia vaatamine ja võitude üle rõõmustamine, laulupidu, pulm jne. Kui keskendud valitud elamustele, teadvusta endale, et see osa sinu kehast, mis reageerib on hõimutšakra.

 

Esimene tšakra on aluseks emotsionaalsele ja vaimsele tervisele. Emotsionaalne ja psüühiline stabiilsus pärineb perekonnast ja varasest sotsiaalsest keskkonnast. Mitmed psüühilised haigused, kaasa arvatud isiksuse kahestumine, obsessiiv-kompulsiivsed häired, depressioon ja destruktiivsed käitumismudelid, nt alkoholism, saavad alguse halvastitoimivast perekonnast.

 

Esimese tšakra energia väljendub meie vajaduses loogika, korra ja struktuuri järele. Selle energia abil orienteerume ajas ja ruumis ning kasutame oma viit meelt. Esimese tšakra energial on raskusi meie elu sümboolse tõlgendamisega, sest viis meelt annavad meile vahetud tajusid ning me võtame seetõttu asju nii, nagu need paistavad. Alles vanemaks saades suudame leida sündmuste ja suhete sümboolse tähenduse.

 

Selle tšakra nõrkused on hirm füüsilise ellujäämise pärast, hirm selle ees, et grupp sind hülgab, hirm füüsilise korrapära kaotuse ees. Tugevateks külgedeks on hõimu ja perekonna identiteet, sidemed ja hõimu aukoodeks; tugi ja lojaalsus, mis annavad inimesele turvatunde ja sidemed füüsilise maailmaga.

 

Alustades oma elu osana hõimust, oleme ühenduses hõimuteadvuse ja kollektiivse tahtejõuga, võttes endasse selle tugevaid ja nõrku külgi, tõekspidamisi, uskumusi ja hirme. Hõim tutvustab meile elu "maailmas". Ta õpetab meile, et maailm on kas turvaline või ohtlik, külluslik või vaene, haritud või kultuuritu jne. Me pärime oma hõimult suhtumise teistesse religioonidesse, etnilistesse ja rassilistesse gruppidesse. Meie hõim "aktiviseerib" meie mõtlemisprotsessi.

 

Tõekspidamistes, mis me oleme hõimult pärinud, on kombineeritud tõde ja väljamõeldis. Nende eesmärk on hoida hõim teistest eraldi, kuritarvitades püha tõde "Kõik on üks". Vaimse arengu protsessis peame säilitama hõimu positiivsed mõjutused, kuid ülejäänust vabanema. Meie vaimujõud kasvab, kui suudame näha hõimu õpetuse vastuolulisusest kaugemale ja järgida tõde sügavamal tasandil. Iga kord kui astume sammu sümboolse tegelikkuse poole, mõjutame positiivselt oma energeetilist ja bioloogilist süsteemi. 

 

Energeetilisest seisukohast on oma tõekspidamiste hindamine vaimselt ja bioloogiliselt vajalik ning nende teadvustamine nõuab visadust. Muutumine on elu olemuseks, püsivad on vaid välised ja sisemised muutused. Kui muutume sisemiselt, kasvame teatud uskumustest välja ja tugevdame uusi. Esimesed, millele me väljakutse esitame, on hõimu tõekspidamised, sest meie vaimne areng järgib meie energeetilist struktuuri; me hakkame ideid välja praakima põhjast, alustades kõige varasematega ja põhilisematega.

 

Ükskõik millise hõimu "tõega" on tegemist, suunavad need kõik osa meie energiast tegudesse ja loomingusse. Igal tõekspidamisel, igal teol on otsesed tagajärjed. Kui meil on mingi inimrühmaga ühised tõekspidamised, oleme osalised selle rühma loodud energias ja füüsilistes sündmustes. See on püha tõe "Kõik on üks" loominguline, sümboolne väljendus.

 

Carl Jung on märkinud, et rühmavaim on kõige "madalam" teadvuse vorm, sest inimesed, kes on seotud negatiivse rühmategevusega, tunnistavad vaid harva - kui üldse -, et vastutavad oma osaluse ja tegude eest. Selline on tõe "Kõik on üks" varjukülg. 

 

Enamik natsidest, kes olid Nürnbergi protsessi kohtupingis, väitsid, et nad "täitsid vaid käsku". Tegelikult olid nad seda käsku täites uhked, et suutsid täita oma hõimukohust, kuid nad olid täiesti võimetud kohtuprotsessil isiklikult tagajärgede eest vastutama.