"Edu seitse vaimset seadust"

       "Edu seitse vaimset seadust" võiks olla ka "Elu seitse vaimset seadust", sest need on needsamad printsiibid, mida kasutab loodus kõige loomisel materiaalses olemises - kõige, mida võime näha, kuulda, nuusutada, maitsta või puudutada.

Edu meie elus võiks defineerida kui õnne jätkuvat avardumist ja inimvääriliste eesmärkide edenevat saavutamist. Edu on võime, mis täidab su soove pingutusetu kergusega. Ja ometi on edu saavutamist ja rikkuse loomisakti alati peetud rasket tööd nõudvaks protsessiks, ning tihti peetakse seda teiste arvel toimuvaks. Meil on vaja vaimsemalt läheneda oma elus edule ja küllusele - kõikide heade asjade külluslikule voolamisele sinu juurde. Vaimsete seaduste teadmise ja praktikasse rakendamisega harmoniseerime ennast loodusega ja loome muretult, rõõmsalt ja armastades.

Edul on palju aspekte, materiaalne rikkus on ainult üks selle komponentidest. Pealegi on edu rännak, mitte sihtpunkt. Materiaalne küllus on juhtumisi üks nendest asjadest, mis muudavad rännaku nauditavamaks. Edu aga sisaldab endas veel head tervist, energiat ja elurõõmu, täiustavaid suhteid, loovat vabadust, emotsionaalset ja psüühilist stabiilsust, heaolutunnet ja meelerahu.

Ja isegi kõiki neid kogedes, võime jääda teostumata, kui me ei hoolitse jumalikkuse seemnete eest meis endis. Tegelikult oleme jumalikud, ehkki kanname maske, ja embroseisundis olevad jumalad ja jumalannad meie sees tahavad täielikult materialiseeruda. Seepärast tähendab tõeline edu imepärase kogemist. See tähendab meis oleva jumalikkuse avanemist. See tähendab jumalikkuse tajumist kõikjal, kuhu läheme ja mida tajume lapsesilmades, õieilus, linnulaulus. Hakates kogema oma elu jumalikkuse imepärase väljendumisega - ja seda mitte aeg-ajalt, vaid pidevalt - tunneme ära elu tõelise tähenduse.

__________________________________________

Enne seitsme vaimse seaduse defineerimist, saagem aru seaduse mõistest. Seadus on protsess, milles avaldamatu saab avaldunuks; see on protsess, milles vaatleja saab vaadeldavaks; see on protsess, milles nägija saab maastikuks; see on protsess, mille kaudu unistaja avaldab unistuse. 

Kogu loodav, kõik olemasolev füüsilises maailmas on selle tulemus. Kõik, mida näeme, on pärit tundmatust. Meie füüsiline keha, füüsiline universum - ükskõik mis, s.o. kõik see, mida suudame tajuda oma meelte kaudu - on avaldunuks, tuntuks ja nähtavaks muundunud avaldamatu, tundmatu ja nähtamatu.

Füüsiline universum pole midagi muud kui Mina, kes kummardub Iseendas tagasi, et kogeda Ennast vaimuna, meelena ja füüsilise mateeriana. Või teiste sõnadega, kõik loomisprotsessid on protsess, mille kaudu Mina ehk jumalikkus väljendab Ennast. Liikumises olev teadvus väljendab ennast universumi objektidena igaveses elutantsus.

Kogu loomise allikas on jumalikkus (ehk vaim); loomisprotsess on liikumises olev jumalikkus (ehk meel); ja loomise objekt on füüsiline universum (mis sisaldab endas füüsilise keha). Need on tegelikkuse kolm osa - vaim, meel ja keha, ehk vaatleja, vaatlemisprotsess ja vaadeldav - on põhiolemuses üks ja seesama. Nad kõik tulevad ühest ja sellesamast kohast: puhta potentsiaalsuse väljast, mis on täiesti avaldamatu.

Universumi füüsilised seadused on tegelikult kogu see liikuva jumalikkuse ehk liikuva teadvuse protsess. Kui mõistame neid seadusi ja rakendame neid oma elus, siis saame luua kõike, mida tahame, sest needsamad seadused, mida kasutab loodus metsa või tähe või galaktika või inimkeha loomiseks, saavad kutsuda esile meiegi sügavamate soovide täitumise.

Edu saavutamist ja rikkuse loomisakti on alati peetud rasket tööd nõudvaks protsessiks, ning tihti peetakse seda teiste arvel toimuvaks.