eksistentsi kolm alusmüüri

        Meie eksistentsi alusmüüriks on kolm põhiomadust: sat chit ananda. Neid tõlgitakse tavaliselt ühe fraasina - igavene õndsuse teadvus, või ka eraldi: sat (eksistents, tõde, tegelikkus), chit (meel, teadlikkus), ananda (õndsus). Aga sellised määratlused ei aita meid eriti, sest need eeldavad mõistmist, mida me mõtleme tegelikkuse, tõe, õndsuse ja eksistentsi all. Need mõisted pole kaugeltki ühesed.

Neid sõnu võib kokku võtta järgmiselt: iga mõte, mis sul on, ja iga asi, mida sa maailmas näed, on universumi vibratsioon. Vibratsioon loob valguse, heli, puudutuse, maitse ja teised omadused. ka unenägudes sa sa näed, kuuled, puudutad, maitsed ja haistad, kuid need võnked on peenemad. Nendega ei kaasne sama tunnet mis tegelikkuses. Kui liigud meele peentest omadustest väljapoole, siis muutub vibratsioon nii nõrgaks, et meel ei taju välist reaalsust, kaovad isegi varjutaolised mäluviirud. Lõpuks kogeb meel ainult iseennast ja võnked puuduvad. Sa oled lättes, sa oled allikal.

Allika läveks on vaikus. Aga sa pead astuma üle läve tuppa, kus tegelikkus sünnib. Sa leiad, et toorained on kolmesed. Loodu tärkab eksistentsist (sat), teadvusest (chit) ja võngete tekkimise potentsiaalist (ananda). Need kolm on kõige reaalsemad asjad universumis, sest kõik muu, mida me nimetame reaalseteks, tuleneb nendest. See on kõikide väljade väli  ehk teadvuseväli, mis meid kõiki ühendab. Selle välja omadused toimivad siin ja praegu:

     Väli toimib nagu tervik.

     See seob silmapilkselt kauged sündmused.

     See talletab kõik sündmused.

     See eksisteerib väljaspool aega ja ruumi.

     See loob täielikult enda sees.

     See loodu kasvab ja laieneb evolutsiooni suunas.

     See on teadlik. 

Teadvuseväli on igale loodusnähtusele oluline selle tühimiku tõttu, mis eksisteerib kõikide elektronide, mõtete, ajahetkede vahel. See tühimik on lähtepunkt, vaikus südames, kus universum seob kõik sündmused.

Meil on vaja mõista, et oleme haaratud ühte ja samasse tegelikkusse. Eraldatus on igal rindel iganenud - ökoloogiast internetini. Me peame meeles pidama oma ühist allikat. Kui piirame end praeguse lühikese eluajaga ja ühe füüsilise kehaga, siis alandame inimvaimu. Me oleme meel ja vaim ning see asetab meie kodu sinnapoole tähti.

Teadmine, et ühel päeval ma naasen sellesse välja leidmaks oma allikat, annab mulle mõõtmatu veendumuse elu eesmärgis. Minu usk sellesse väljavaatesse on sama sügav nagu igal pühendunul uskujal. Minu usk uueneb igal vaatlushetkel, kui saan puudutada oma olemise vaikust. Siis ma ei karda surma - tõesti, ma puudutan surma ka praegu ja teen seda rõõmuga.

Surmata ei saaks olla ühtki praegust hetke, sest eelmine hetk peab surema, et võimaldada järgmist. Ei saaks olla ka praegust armastust, sest eelmine emotsioon peab surema, et võimaldada uut. Ei saaks olla praegust elu, sest keha vanad rakud peavad surema, et võimaldada uusi kudesid. Iga sekund on loomise ime - elu ja surm on ühinenud igaveseks tantsuks. Oleks katastroof jätta surm sellest tantsust välja. See jätaks universumi ilma ühegi uuenemisvõimaluseta. Õnneks pole kõiksus selliselt seatud. Me elame lõputult taasloodavas universumis. Hirmudest ja kartustest üle saanud, ei peaks me oma hardaimat palvet pühendama elule, mida on külluses. See peaks olema palve juhtida kosmilist tantsu, et inglitel ja jumalatel oleks keegi, kellele järgneda. 

Iga mõte, mis sul on, ja iga asi, mida sa maailmas näed, on vaid universumi vibratsioon.