inimese viis keha

        Inimese hing on puhas teadvus, kui punkt, mis mähib enda ümber viis keha nagu sibulakoore kihid. Sanskriti (vanaindia) keeles nimetatakse neid kihte košaks.(Seda võib ette kujutada ka võngetena, mis tõusevad madalamaist sagedustest kõrgeimani). Need viis kihti on:

      1. füüsiline keha;

      2. peen hingus ehk elujõud (praana);

      3. meel;

      4. ego ja intellekt;

      5. õndsuse keha;

Need viis košat, toimides kooskõlas, tekitavad mina või, täpsemalt öeldes, mina-süsteemi. Me oleme mitmekihilised, sest oleme lahutamatud oma viiest košast. Tõsiasi, et igal košal on oma reeglid, annab meile peentasandi maailma struktuuri. Surmajärgne elu on vaid selles mõttes teekond, nagu unenägu on teekond - mõlemal juhul me eemaldame oma tähelepanu ühelt košalt ja suuname teisele. Meie rännakud jäävad mina-süsteemi sisse.

Me jagame omavahel košasid. Universumil on oma kihid. Ingli või varalahkunud vaimu kogemine on näiteks võimalik vaid tänu loendamatutele põlvkondadele, kes aitasid seda maailma luua. Jagatud reaalsus pole müstiline. Sa kinnitad, et su füüsiline keha on ainuüksi sinu oma, aga tegelikult jagad isegi seda - õhk, mida hetkel sisse hingad, sisaldab miljoneid hapniku aatomeid, mis mõni päev tagasi hingati välja näiteks Hiinas. Koša ei ole isiklik omand. See on maailm oma seaduste ja kogemustega - maailm, kuhu saame minna kas üksi või koos teistega.

1. Annamaya koša (füüsiline keha): füüsiline keha on mina-süsteemi kõige eraldatum osa. Sellel tasandil on esmane teadlikkus bioloogiline. See töötab vaikselt, hääletult, organiseerides keha paljusid funktsioone. Ja siiski, kui vaatame seda, mis toimub rakutasandil, näeme, et teadvus ületab oma piire. Rakud teevad koostööd, suhtlevad, vahetavad funktsioone, ohverdavad ennast, jäävad tasakaalu, säilitavad teadlikkuse oma keskkonnast, kohanevad muutustega ja teavad, et nad säilivad, sest on osa suurest tervikust.

Iga koša ilmutab ühel ja samal ajal nii terviklikkust kui ka eraldatust. Kui me vaatame annamaya košat kui füüsilist maailma, siis on selge, et kehad on üksteisest isoleeritud - see hoiab meid eraldi, luues illusiooni, et peame võitlema ja võistlema iga teise isoleeritud kehaga. Ometi toob see koša meid koostöö kaudu lähemale terviklikkusele, annab füüsilise turvalisuse sotsiaalsetes gruppides ning iha toidu, peavarju, seksi ja füüsilise mugavuse järele.

2. Pranamaya koša (peen hingus ehk elujõud, -energia): praana tähendab vitaalsust. Üksikisikus on praana hingus, mis hoiab alal elu, ühendades meid rütmiliselt loodusega. Me hingame sisse kõike seda, mis on vajalik, et ellu jääda, seejärel hingame selle välja sinna, kus seda järgmisena vaja läheb. Praana, vitalism, ükskõik mis nime me sellele ka ei annaks, see on peen, voolav intelligentsus, mis toidab füüsilist keha.

Sellel tasandil on teadvus siduv jõud, mis hoiab loodust terviklikuna. Me saame aru, et oleme kõige elavaga seotud. Teadvus ei tunnista elu kõrgemaid ega madalamaid tasandeid, vaid liidab erisugususe terviklikkuseks. Kui teadvustad seda uskumatut intelligentsust, mis põimib ühte kogu keha rakud, siis pole enam võimalik ütelda: "See on minu oma." Sa ei saa omada elu, aga sa ei saa ka olla selle keskmes olemata

See koša hoiab meid eraldatuses ja tasakaalutuses  ja samas toob meid terviklikkusele lähemale elujõu, teiste elusolenditega suguluse, ökosüsteemi tasakaalu ja empaatia kaudu.

3. Manomaya koša (meel): meele aluseks on isikupärased ideed ja mõtted. Sa tead, kes oled, tänu sellele, mida mõtled. See on see tasand, kus sa töötled maailma "toorinformatsiooni", et muuta see mõtekaks. Meel koosneb emotsioonidest, aistingutest, mälestustest ja teistest aju funktsioonidest. Meel on koondatud oma nähtamatusse kehasse - isiklike mälestuste ja uskumuste kehasse, mida me kaitseme kahju eest sama tuliselt, nagu kaitseme oma füüsilist keha.

Sellel tasandil leiab teadvus end kosmoses piirangutega mängimas, sest meel suudab lennata ükskõik kuhu, kujutleda ükskõik mida. Su meel on vaba tõlgendama maailma nii, nagu tahab, kuid kahjuks on mõnikord tegemist ka mina-rumalusega. Meelt kitsendada on võimatu, aga siiski kardavad paljud inimesed meele annet olla vaba. Sellel tasandil põrkame vastu uskumuste, hirmu ja eelarvamuste piire, mis on meie enda loodud. Meele sepistatud "käerauad" loovad eraldatuse ja allasurutuse tunde seal, kus seda ei peaks olema.

See koša toob meid terviklikkusele lähemale ühiste uskumuste, sotsiaalse tingituse, religiooni, omaksvõetud arvamuste ja ühisväärtuste kaudu.

See koša hoiab meid eraldatuses poliitika ja religiooni lahknevate uskumuste, eelarvamuste, "meie nende mina" mõtlemise, natsionalismi ning hirmu ja viha tekitatud suvaliste mentaalsete piiride kaudu.

4. Vigyanmaya koša (ego ja intellekt): see on identiteedi tasand, kus valitseb "mina, mind ja minu". Ühiskond peab väga väärtuslikuks inimest, kes on väga minakeskne ja soovib edu saavutada, kuid vaimsetes ringkondades on ego väärtus madal.

Identiteet ei ole kaua "tühi leht". See täitub kiindumuste ja seostega sõltuvalt sellest, mida me samastumiseks valime. Vigyanmaya koša on tasand, kus on koha leidnud müüt ja arhetüübid, andes meile lugusid ja mudeleid, millega samastuda. Jumalad mängivad välja meie ürgsed soovid, taotlused, sõjad ja armastused. Ego annab meile ka teadmise identiteedist, sellest, mida tähendab olla inimene: ilma perekonna ja ühiskonnata ei saa ma aru, kes olen.

Sellel tasandil on teadvus minakeskne, koondatud minale. Miski pole universaalsem, ometi sunnib ego meid lõhestuma, kui ühe isiku soovid põrkuvad teiste omadega. See põrkumine areneb meeles, mitte egos. Kui me kasutame sõna "ego", siis mõtleme selle all tavaliselt ego-isiksust, kes on täis individuaalseid soove, unistusi, uskumusi, meeldumusi ja vastumeelsusi. See koša on ühtsusele siiski lähemal kui see kõik. Sellel tasandil valitseb terviklikkus eraldatuse üle, nagu nähtub maailma ühistest arhetüüpidest ja müütidest.

See koša toob meid terviklikkusele lähemale inimsoo ühtsustunde, kangelaslike püüdluste ja müütiliste vägitegude kaudu, ka vajaduse kaudu austada ennast, olla väärikas ja sisemiselt väärtuslik.

See koša hoiab meid eraldatuses isikliku võõrandumise, eraldatusest tingitud murelikkuse, üksinduse ning häbi- ja süütunnet tekitavate mahasurutud emotsioonide kaudu.

5. Anandamaya koša (õndsuse keha): inimesele on õndsus enam kui ekstaas. See on universumi põhiline vibratsioon ehk sumin - algseisund, millest tärkab kogu mitmekesisus. On võimalik kujutleda surmajärgset elu, kus inimesel ei ole enam keha, kus pole enam vaja hingata, kus meel ei töötle enam teavet. Aga seal peab olema nii ego kui õndsuse hõrk tunne. "See toimub minuga", ütleb õndsuse keha, "ma tunnen loomise sädet." Ananda on loodu võimalus ennast ilmutada. Seni kui elame õndsuse kehas, on õndsus tugev, dünaamiline kogemus, mitte ainult üks võimalikkus.

Sellel tasandil on teadvus olemise rõõm. Selle asemel et keskenduda millelegi välises maailmas, jääb meie tähelepanu puhkama jumalikule ligiolekule, mida on kirjeldatud kuldse valgusena ja mis täidab looduse iga osakest. Õndsuses tajume, et eraldatus on vaid õhuke loor. Loori taga aga särab puhta teadvuse valgus. Pühendumuslikud tegevused, mis suurendavad inimese rõõmutunnet, võivad jõuda isegi ekstaasini. Aga õndsus ise on kaugel sellest, et olla õnnetunne või isegi rõõm, ehkki lahjendatud vormis võib õndsust kogeda nende mõlemana. Võnkuv ühendus on see, mis lubab puhtal teadvusel loodusse siseneda.

See koša ilmutab terviklikkust nii täielikult - armastuse, rõõmu ja ekstaasi kaudu - , et eraldatusel pole mingit külgetõmmet. See on puhas olemine, milles on õige natuke individuaalsust, just nii palju, et inimene saaks elada füüsilisel kujul ja kujul, mille ta võtab surmajärgses elus. Ilma selle imepeene katteta lahustuksime olemisse ja muutuksime õndsuseks, siis polekski enam kogejat.

    

Sa kinnitad, et su füüsiline keha on ainuüksi sinu oma, aga tegelikult jagad isegi seda!