mõtlemise salapära

       Tänapäeva inimene tegeleb peamiselt mõistuse (intellekt) tasandil, mille tahteavalduseks on isekus (egoism). Seetõttu on enamik inimesi ainult intellektuaalsed loomad, täis himusid ja kirgi. Inimese tegelik loomus ei koosne arutlevast, juurdlevast ja spekulatiivsest mõistusest.

Inimesed austavad ja kummardavad tänapäeval mõistust. Moodne kooliharidus tegeleb peamiselt isekusele keskendunud mõistuse arendamisega. Möödub veel palju aega, kuni kannatuse läbi arenenud inimkond isekast mõtlemisest loobub ja vaimse arukuse teele asub.

Kogu mõtlemine, mis ei lähtu Kõiksuse jagamatusest, on alati isekas ja sellega kaasnevad püüdlused kehaliste naudingute, raha, au, ja võimu järele. Seesugune mõtlemine aga, mis tegeleb tõese, hea, ja ilusaga, on vaba ihalemisest ja kuulub surematu inimese pärisossa.

Me ei tohi mõtlemist ja mõtteid teineteisega ära vahetada. Mõtleja ei sõltu mõtlemisest ja mõtetest. Ta võib mõelda, aga selle tegevuse ka katkestada. Mõtleja on tõeline surematu inimene, kuid ta pole oma praegusel arengutasemel mõtlemises veel vaba, sest ta on seotud oma mõtete ja harjumustega. Niikaua kui inimene on isekas, pole ta oma mõtlemises vaba.

Ta mõtleb sääraselt, nagu teda selleks sunnivad tema väljakujunenud mõttemustrite harjumused. Harjumused aga tulevad inimese isekusest, kes ennast peab isiksuseks, kelle ta ometi ise on loonud. 

Mõtleja, keda juhivad tema harjumused, tegutseb kolmel erineval viisil. Ta toimib kas teadmatusest, ihadest või kirgedest aetuna, või headusest. On olemas seega kaks ajendit: isekus (egoism) ja omakasupüüdmatus (altruism). Sellest tulenevalt siis ka kahte laadi mõtted: isekad ja isetud. Iga mõttekogum kuulub erinevale teadvustasemele: isekad mõtted hingestavad inimese astraalset loomust ja isetud mentaalsfääri. Mõlemad piirkonnad on teineteisest rangelt eraldatud nagu vesi ja õhk. 

Inimese jõu ja teadvuse keskus on mina (ego). Too iseteadlik mina pendeldab pidevalt ülesse ja alla. Kord tõmbab isekus ta alla madalasse (astraal)-regiooni, teinekord kannab isetu armastus ta üles taeva. Minateadvust  mõjutavad seega vastandlikud külgetõmbejõud. Ilmingute maailm äratab temas iha ja kire, armastuse maailm täidab ta vaimustusega kõige tõese, hea ja ilusa vastu. 

Mõtlemine on pidev loominguline töö. Iseka mõistuse loodud varikujundid on pahed ja isetu armastuse lapsed on voorused. Mõlemad, nii voorused kui pahed on variolendid, kes inimese sees ja ümber elavad. Neil kummagil on oma kuju. Need mõtteolendid ja kujundid on jõud (teatud liiki energia), mida inimene endas loob ja pidevalt oma mõttejõuga toidab. Neil on tugev enesealalhoiuinstinkt. Nad astuvad aegajalt enda ellukutsuja teadvusesse, et sealt elujõudu saada.

Kui tahame mõjutada mõtete kvaliteeti ja kulgu tänapäeva ühiskonnas, peame nende loomust ja jõudu tundma õppima, sest lõpptulemusena kujundavad ju mõtted inimese iseloomu. 

On olemas omakasupüüdmatuid ja isekaid iseloome. Isetud mõtted on vabad soovidest ja nõudmistest. Nad ei ahelda inimest olemasolu külge.

Mõtted ei määra mitte ainult inimese iseloomu, vaid ka tema toimimise. Neil on kalduvus väljendada ennast madalamas maailmas, seepärast mõjutavad nad peaasjalikult keelt ja kätt. Neid mõlemaid on raske vaos hoida, kui me pole oma mõtete peremehed.

Inimene pole vaba oma oma tegudes, vaid teda juhivad ja piiritlevad mõtted. Inimese peamine tegevus on mõtlemine; tema soovid ja teod, sõnad ja looming on mõtete tulemus. Paljud inimesed püüavad halbu väliseid tegevusi vältida, kuid niikaua kui nad oma mõtteid ei kontrolli ega valitse, ei saa nad seda edukalt teha.

Inimese vaimsed mõtteolendid on tema nõrkuse ja teadmatuse põhjustajad. Mõtteolendid elavad inimese energiast, nad toimivad vampiiridena. Nad sunnivad inimest oma teadvust ja tahet neile keskendama. Nad tõmbavad tema vaimu kõrgusest alla ja sunnivad teda näilisusega tegelema. Astraalvaimud loovad inimese ümber materiaalse katte, mis takistab vaimse valguse läbitungi ja on seega inimese teadmatuse ja tunnetusepuuduse otsesed põhjustajad. Inimese saatus oleneb tema mõtlemisest ja on seetõttu absoluutselt õiglane.

Mõtted tekitavad energiakiirgust, mis levib kõikjale. See kiirgus mõjub teistele inimestele ja asetab nad samasse hingelisse seisundisse. Vihane inimene teeb ka teised kohalolijad vihaseks. Kade teeb kadedaks. Enamus inimesi pole olevaid madalaid jõudusi ületanud ja seepärast on nad liikumatus seisundis ning väljast tulev kiirgus võib nad tööle panna. Enne sõda jätsid paljud inimesed mulje, et nad pole millekski halvaks võimelised, kuid sõda äratas neis uinuvad kired. Tasub ainult Jugoslaavia sõda meenutada. 

Inimene pole ainult oma saatuse looja, vaid ka selle ori, kui ta saatuse seadust (karmat) ei tunne ega järgi. Inimese maise elu eesmärgiks on teha ennast oma saatuse isandaks. Äratada teadlikult oma hinges see mõttejõud ja seda toita.

Vaba on vaid see, kes on oma mõtlemisvõime täielikult välja arendanud, mis annab talle oskuse, võime - mitte mõelda. Kes pole võimeline oma mõtlemist välja lülitama,  see pole peremees oma mõtete üle, vaid on alles võõraste mõtete ori, keda mõtted suvaliselt külastavad ja käsutavad. Kes aga ennast kõikidest mõtte-kujunditest vaba suudab hoida, selle hing on vaimsele tarkusele avatud. Kes suudab tõusta kõrgemale kogu mõtete loomingust, saab ühenduse Kõiksusega ja tunnetab eksimatult kogu olemuse jagamatust.

Eetilis-moraalne mõtteelu pole veel tõdemus, vaid on alles eelaste. Mõtlemine tuleb asendada tunnetusega. Mõtlemine kuulub veel inimese juurde, tunnetus aga tõstab meid Absoluudi tasemele.

Inimese saatus oleneb tema mõtlemisest ja on seetõttu absoluutselt õiglane.