Chonyid on rahumeelsete ja raevukate
jumaluste ilmumise periood - see tähendab, subtiilne sfäär ehk sambhogakaya. Kui
kausaalse sfääri Puhtale Valgusele vastu seistakse ja selle ees kokku
tõmbutakse, siis transformeerub see Reaalsus rahumeelsete jumaluste
ürgalgseteks seemnevormideks (subtiilse sfääri ištadeevadeks), need omakorda -
kui nende vastu võidelda ja neid eitada - transformeeruvad raevukateks
jumalusteks.
Rahumeelsed jumalused ilmuvad
esimestena, läbi seitsme järjestikuse alastaadiumi ilmuvad mitmesugused
tathagatade, daakinide ja vidyadharade vormid, mida saadavad pimestavalt erksad
värvid ja aukartustäratavad üleinimlikud helid. Üksteise järel langevad
jumalikud nägemused, valgused ja õhkõrnad helendavad helid kaskaadina läbi
teadvuse. Neid esitatakse, antakse indiviidile avatult, vabalt,
täielikult, kogu täiuses: nad on peaaegu valulikult intensiivsed kiirgavad
Jumala-nägemused.
See, kuidas indiviid neid jumalike
nägemusi ja helisid (nada) käsitleb, on määrava tähtsusega, sest iga
jumaliku stsenaariumiga kaasneb ka hoopis vähem intensiivne nägemus suhtelise
igavuse ja tuhmide valguste vallast. Need kaasnevad igavad tuhmid nägemused on
esimesed välgatused sansaara maailmast, välgatused kuuest egolise püüdlemise
maailmast, välgatused dualistlikust fragmenteerunud primitiivse madala tasandi
tervikluse maailmast.
Thotroli järgi kohkub enamik
indiviide tagasi, kui neid jumalikke ilmutusi kohtab - enamik indiviide
tõmbub vähem intensiivsetesse ja enam kontrollitavatesse
kogemusevormidesse. Jumaliku ilmutuse eest põgenedes libisevad nad killustunud -
ning seega ka vähem intensiivse - dualismi ja paljususe sfääri poole. Kuid asi
ei piirdu ainult jumalikkuse ees tagasi kohkumisega - madalamad sfäärid
köidavad neid, nad tunnevad tõmmet nende poole ning leiavad neist
rahuldust. Thotroli sõnutsi "lummab ebapuhas valgus neid" tegelikult. Nagu meie
oleme sedastanud, on need madalamad sfäärid aseainelised rahuldused.
Indiviid arvab, et need madalamad tihedad sfäärid on just see, mida ta tahab.
Kuid just seetõttu, et need sfäärid ongi tõepoolest hämaramad ja vähem
intensiivsed, osutuvad nad ka maailmadeks, kus ei ole õndsust, kus ei ole
ilmutusi - maailmadeks, mida läbivad valu ja kannatus. Milline iroonia, Jumala
aseainena loovad inimesed endale Põrgu - sansaara, maaja, segaduse - ja haagivad
ennast selle külge. Kristlikus teoloogias öeldakse, et põrgu leegid on
tagasilükatud Jumala arm (agape).
Seda sõnumit korratakse chonyidi
staadiumis üha uuesti ja uuesti: jää püsima Viie Tarkuse ja subtiilse
tathagatade valgusse, ära vaata sansaara - turvaliste illusioonide ja egolise
nüriduse kuue maailma - tuhmima valguse poole. Ainult üks näide:
Siis tunned sa oma halva karma tõttu Dharmadhatu Tarkuse hiilgava sinise
valguse ees hirmu ja õudu
ning soovid selle eest põgeneda. Deevade [üks
madalamatest sfääridest]
pehme valge valgus hakkab sulle aga meeldima.
Selles staadiumis ei tohi sa
jumalikku sinist valgust - mis näib nii kiirgavana -
peljata ega lasta sel
ennast kohutada. See on Tathagata valgus ja seda
kutsutakse Dharmadhatu
Tarkuse Valguseks.
Ära kiindu deevade pehmesse
valgesse valgusse. Ära lase ennast sel ennast
haarata, ära ole nõrk. Kui sa
sellesse kiindud, rändad sa deevade riiki ja jääd
ekslema kuues
maailmas.
Lühidalt kokku võttes: "Kui Tarkuse
puhas kiirgus sind hirmutab ja kuue ilma [madalama sfääri] ebapuhas valgus sind
köidab, siis sünnid sa ühes kuuest ilmast füüsilisse kehasse ning koged sansaara
viletsust; sa ei pääse enam kunagi sellest Sansaara Ookeanist, kus sind ühest
paigast teise pillutakse, et sa selle viletsusi maitsta saaksid."
Mis tegelikult toimub? Me näeme siin
põhimõtteliselt ürgset ja algset Atmani projekti selle negatiivses ja
kokkutõmbuvates aspektides. Mainitud teises staadiumis (chonyid) on
teadvelolekusse tekkinud juba teatav piir, algse Chikhai Dharmakaya
Terviklikkusse ja Üksolu asemele on juba tekkinud teatav subjekti-objekti
dualism. Niisiis, juba eksisteerib piir - kus iganes on aga piir, seal on ka
Atmani projekt. Indiviid on erose ja kokkutõmbumise abil lõhestanud oma ülima
mitteduaalse Teadvuse kaheks peamiseks fragmendiks: 1) subjektiivseks minaks,
kes vaatleb, ja 2) ilmutuste objektiivseks paraadiks, mida vaadeldakse (tõsi
need on küll jumalikud ilmutused, kuid sellele vaatamata "objektiivsed ja
välised"). Bardo seisundi alguses - kui hing oli päris "tipus" -
moodustas hing ise kõik selle, ta ei vaadelnud seda eemalt. Chikhai
staadiumis avanenud ürgses Tervikluse seisundis hing lihtsalt oli
Ühtsus, ilma mingi subjekti-objekti lõheta. Praegu aga on ta selle Ühtsuse juba
lõhestanud - ühelt poolt subjektiivsaks minaks, teiselt poolt objektiivseteks
ilminguteks. Nüüd on olemas piir, on olemas Atmani projekt, on olemas eros ja
thanatos. Kõik see tekib automaatselt koos kõige esimese Piiriga.
Kuna hing ei ole enam Kõik, tunneb ta
esimest korda puudutust, seega ka soovi (eros). Ainus viis,
kuidas hing saab sellest puudutuse-tundest vabaneda, on taastada Algne
Ühtsus brahmani-atmani kujul. Seega ihkab hing oma elamise sügavikes seda
Ühtsuseseisundit - ta ei rahuldu millegi vähemaga. See moodustabki algse
Atmani soovi ja Atmani telose. Dante nägi seda selgelt: "Soov täiuslikkuse
järele on see soov, mis laseb kõigil rõõmudel paista ebatäielikena, sest meie
elus ei ole ühtegi nii suurt rõõmu või lõbu, mis suudaks kustutada janu meie
Hinges." Isegi Freud tunnetas seda, kuigi ta sidus selle - mis pole muidugi
mingi üllatus - oma seksuaalsete sundmõtetega: "seda, mis näib olevat ...
lakkamatu püüdlus täiuslikkuse poole, võib kergesti mõista kui instinktide
allasurumiste tulemust; sellel põhinevad kõik inimtsivilisatsiooni
väärtuslikumad saavutused. Allasurutud instinkt [tegelikult allasurutud
Atmani-teadvus] püüdleb lakkamatult [eros] täieliku rahulduse [ananda-õndsuse]
poole, mis sisaldaks primaarse rahuldustpakkuva kogemuse [terviklus-teadvus Ühe
kujul] pidevaid kordusi [satori]. Selleks et allasurutud instinkti tekitatud
pidevat pinget kõrvaldada, ei piisa ühestki aseainest, kaitsemehhanismist ega
sublimatsioonist." See on ka Püha Augustiniuse corr irrequitum, samuti
Platoni Sümpoosiumi sõnum: "Kahe asemel üheks saamine oli inimkonna
ürgse vajaduse kõige esimeseks väljenduseks. Põhjuseks on see, et inimese loomus
oli algselt Üks, me olime algselt tervik; terviku soovimist ja otsimist
nimetatakse aga armastuseks."
Ainus viis, kuidas hingel - mis on
nüüd subtiilses chonyidi staadiumis - on võimalik seda Ühtsust taastada, on
taasühendada subjektiivne mina selle objektiivse jumaliku ilmutuse paraadiga,
mis tema ees toimub. Just seda soovitab Thotrol selles staadiumis ikka ja jälle,
ta lausa anub hinge: "Kui saadakse aru, et kõik
objektiivsed nähtused ei voola välja kusagilt mujalt kui omaenese Teadvusest,
siis saavutatakse sellel äratundmishetkel koheselt buda-olek."
Ometi - selleks et subjekti ja
objekti taasühendada, on vaja lasta objektil surra; teisisõnu,
lõdvendada teadvuse muud välistavat kokkutõmbumist eraldioleva minatunde ümber.
Subjekt aga, see eraldiolev minatunne, kardab seda surma, seda thanatost, seda
sunyatat. Just seepärast tunduvad jumalikud ilmutused subjektile niivõrd
hirmutavad, just seepärast kardab ta nii kohutavalt Jumalaga taasühineda: see
tähendab surma. Puhtad kiirgused ähvardavad sõna otseses mõttes surma ja
lahustumisena - nad on Šiva ja sunyata ilmutused.
Siit pärineb niisiis see põhimine
dilemma, mida ma korduvalt olen maininud: mina tohutu dünaamika tugineb püüdele
algset Ühtsust taas kinni püüda, sellesse tagasi pöörduda. Tegelik
tagasipöördumine Ühtsusesse tähendab mina surma ja lahustumist, see surm on aga
just see, millest tahetakse hoiduda, mille vastu võideldakse. Siin see dilemma
peitubki: mina tahab Terviklust, kuid otsib seda
viisidel, mis välistavad täielikult selle saavutamise.
Sel momendil tulebki mängu Atmani
projekt. Kuna tegelik, vahetu, lahjendamata Terviklus ei ole eraldioleva
minatunde jaoks nüüd võimalik (sest see nõuab surma), peab hing selle kaotatud
Tervikluse asemele otsima mingit aseainet. Aga selleks, et see aseaine
tõhus oleks, peab ta jätma mulje, et rahuldab soovi ülima Tervikluse
järele. Kuna on ilmne, et see aseaine ei ole tegelik, tõeline Terviklus, et ta
ei ole tegelik Atman, siis saab ta olla ainult sümboolne, järgitehtud või
suhteline - ta on pooltõde, ta nimi on Atmani projekt. Iga selle
spektri tasand laotakse kaotatud tervikluse sümboolsest aseainest, seega on kõik
tasandid (enne valgustumist) Atmani-teadvuse aseained.
Pidage meeles, et me vaatleme praegu
involutsiooni, mitte evolutsiooni. Atmani projekt toimib mõlemas, sest
mõlemas puututakse kokku aseainega - nende suund on aga muidugi vastupidine. Me
oleme näinud, et evolutsioon koosneb reast aseainelistest rahuldustest,
aseainelistest minadest ja aseainelistest terviklustest - evolutsiooni puhul on
aga tegemist järjest kõrgema astme aseainetega, mis üha liginevad Allikale,
muutuvad üha Tõelisemaks või, kui soovite, muutuvad järjest vähem aseaineliseks.
See "ülespoole liikumine" ehk ülespoole transformatsioon toimub just seetõttu,
et mina aktsepteerib madalamate tervikluste surma ja thanatost selleks,
et kõrgemad terviklused saaksid teadvusse kerkida. Evolutsioon jätkub senikaua,
kuni mina suudab (lõppkokkuvõttes) aktsepteerida oma hetke tasandi surma, selle
tasandiga disidentifitseeruda ning kõrgemate, terviklikumate, vähem aseaineliste
struktuurideni tõusta. Ning seda kõrgema astme tervikluse esilekerkimist tõukab
tagant algne Atmani telos - kristliku terminoloogia järgi agape.
Involutsiooni
puhul aga kirjeldab eelnev täpselt seda, mida ei toimu. Mina ei
aktsepteeri surma ja thanatost ühelgi tasandil, ta ei opereeri mitte agape, vaid
kokkutõmbumise abil, mitte Atmani telose vaid Atmani piirangu abil.
Involutsiooni puhul toimub asi täpselt vastupidi: eros ja kokkutõmbumine
saavutavad võidu agape ja thanatose üle. Iga aseaineline mina kuulub seega
järjest madalamale astmele, iga põrkega kaotab pall üha enam ja enam
kõrgust.
Eros ja thanatos on oma põhiolemuselt
translatsiooni - nad raevutsevad läbi mis tahes valitseva tasandi, nende võitlus
hinge saatuse eest on horisontaalne. Agapet ja kokkutõmbumist on aga parim
vaadelda kui transformatsioonijõudusid - nende tõmme on vastassuunaline, nad
tõmbavad mina tasandit vahetama. Senikaua kui antud tasandi eros on thanatosest
tugevam, toimuvad selle tasandi translatsioonid enam-vähem häirimatult. Kui aga
thanatos erose üles kaalub, siis transleerimine ebaõnnestub ning mina-süsteem
hakkab transformeeruma, vertikaalset tasandit vahetama. Ning kui agape
ületab kokkutõmbumist, siis transformeerutakse ülespoole. Atmani projekt
liigub Atmanile järjest lähemale ja lähemale - see tähendab, et toimub
evolutsioon. Kui aga kokkutõmbumine ületab agapet, siis transformeerutakse
allapoole. Atmani projekt liigub Atmanist järjest kaugemale ja kaugemale -
see tähendab, et toimub involutsioon. Atmani projekt on seotud mõlemaga, sest
aseained on seotud mõlemaga; suunad on aga mõlemad erinevad, sest
transformatsioonijõud on vastupidised.
Kui me nüüd pöördume tagasi
subtiilses sfääris - chonyidi staadiumis - paikneva hinge juurde, saab asi
arvatavasti palju selgemaks. Chonyidi staadiumis on hing lõplikust kausaalsest
sfäärist (chikhaist) väljunud, ta on sisenenud jumalike arhetüüpsete ilmutuste
subtiilsesse sfääri (chonyid). Kuid eelmise staadiumi ülimat Üksolu ei jätnud
hing niisama maha - lihtsalt nii, et jätan ja kõik! Nagu juba mainisime -
selleks, et suuta seda erakorralist Üksolu kaotust taluda, tuleb hingel seda
mitmel viisil kompenseerida. Kuna aga Üksolu (illusoorselt) kaotati -
sest ta varjutati subjekti-objekti dualismiga -, saab neid kompensatsioone ja
aseaineid läbi mängida nii teadveloleku subjektiivse kui ka objektiivse
fragmendi kaudu (see tähendab, Atmani projekti kahe tiiva kaudu).
Vaadelgem esmalt objektiivset poolt:
kuna hing ei ole enam Üks, siis omab ta sellest Üksolust vaid nägemusi
või pilte; need "objektiivsed nägemused" on ainsana jäänud alles teadvelolekust,
mis oli kunagi ise see Üks. Otsese, vormitu ja vahetu ühenduse vormid
Ühest; need arhetüüpsed vormid toimivadki tegelikult kui hinge lahutajad
Üksolust endast. Nad hoiavad subjekti ja objekti vahelist lõhet avali. Kuid
pange tähele: need subtiilsed vormid on osa hinge aseainelistest rahuldustest;
hing seob ennast nendega, selle asemel, et siduda ennast Tõelise Ühega, Temaga
terviklus moodustada. Selle asemel, et olla Kõik (kausaalses chikhais), laseb
hing ennast (subtiilses chonyidis) Kõige vormidel toita. Thotroli järgi
ei ole need (arhetüüpsed) vormid ja nägemused midagi muud kui rahumeelsed
jumalused, ištadeevad, subtiilsed ilmutused ja helid, mis nüüd kaskaadina läbi
teadveloleku langevad. Selle asemel et olla Jumal, kuulab ja tajub indiviid
Jumala vähendatud visioone, mida nimetatakse nada'ks, ištadeevaks,
subtiilseks heliks ja valguseks. Nagu Thotrol ütleb, transformeerub
lõplik Üks (allapoole) subtiilseks jumalikkuseks; see arhetüüpsete ürgalgsete
nägemuste tants täidab nüüd aseainelise mina jaoks aseaineliste rahulduste
rolli, see on lohutus Kaotatud Paradiisi hüvede eest. Need on aseainelised
objektid. Hing ei ole enam Jumal, tal on pelgalt nägemus
Jumalast.
See ei ole aga ainus aseaineline
rahuldus, sest Atmani projektil on ka subjektiivne pool. Kuna hing ei
ole enam mitteduaalne Üksolu Dharmakaya, siis transformeerub ta
vaatleja-printsiibiks, subjektiivseks tendentsiks, piiratud
teeadvelolekuviisiks, mis ei ole enam Kõik, mis on kõiksusest ära lõigatud, mis
astub sammu tagasi, et vaadelda kõiksuse aspekte nii, nagu need
objektiivselt ilmuvad. Atmani Mina asemel rahuldub hing
eraldioleva minaga, mis sissepoole enese ümber kokku tõmbudes näib
olevat ümbritsevast subtiilsest sfäärist lahutatud. Kuid tuletage meelde, mis
olukorras on aseaineline mina - ta peab teesklema, et täidab soovi
Atmani-teadvuse järele, et ta täidab soovi olla kosmotsentriline, olla
"vastutav" terve universumi eest või vähemalt olla universumi keskpunkt. Hing
teeb selle teoks, keskendades oma ülima Terviklus-teadvuse iseenesele ning
asendades sel viisil keskendatud mina tolle mina keskendatud universumi
keskmesse. Selle asemel et olla terve Universum, näib hing
nüüd pelgalt olevat terve Universumi keskmes.
Just seda peame me silmas, kui
ütleme, et aseaineline mina jätab mulje, nagu oleks täitunud soov olla
kosmotsentriline, olla Atman, olla Allikas. See on mina, mis näivalt asendab
kaduma läinud Atmanit ja teeskleb iseenda ees sümboolsel kujul, et ongi ise see
kaotatud Atman. Kuna 1) mina soovib Atmani-teadvust taassaavutada, kuid 2) teda
hirmutavad sellega vältimatult kaasnevad surm ja ületamine, siis 3) võtab ta
kasutusele kompensatsiooni ja aseaine: ta võtab hetkest hetke pidevalt
intuitiivselt tunnetatava Atmani-teadvuse ja omistab selle enesele. Ta
otsib Atmanit viiseidel, mis takistavad selle saavutamist ja
suruvad peale sümboolsed aseained. Mäletate tsitaati Hubert Benoit'lt?
Kuidas suudab hing ilma Atmanita elada? "Ta jõuab selleni
põhimõtteliselt omaenese kujutlusvõime kaudu, tänu oma mõttemaailma võimele
luua subjektiivne maailm, mille unikaalseks liikumapanevaks printsiibiks on
parasjagu ta ise. Inimene ei lepiks kunagi sellega, kui tal ei oleks
lohutavat võimet luua ise omaenda universum, universum, mille loob ainult tema
ise, päris üksi."
Ometi lisab Benoit: "Inimene püüab
ennast ajalises sfääris jumalikustada ainult selle tõttu, et ta ei ole teadlik
tõelisest jumalikust olemisest. Tal on mälukaotus, ta kannatab illusoorse tunde
all, et Jumal on ta hüljanud (kuigi ta ise on tegelikult Jumal), ta askeldab
ringi ajalises maailmas, otsides kinnitust ja toetust oma jumalikkusele - aga ta
ei leia seda sealt."
Seega, Atmani-teadvuse asemel, mis
jääb alati inimese tõeliseks ja ülimaks omandiks - kuigi omandiks, mille ta on
näivalt hüljanud -, "askeldab" ta ringi, otsides aseaineid, mis jätaksid
(veenva) mulje, et ta on kosmotsentriline, jumalik, unikaalne, surematu, üks ja
ainus. See otsing põhineb omaenese Tegeliku Mina
ülimuslikul intuitiivsel tunnetamisel - Tõeline Mina on tõepoolest lõputu ja
igavene, kuid kuna need omadused omistatakse eraldiolevale minale, mis on lõplik
ja surelik, on see kaemus moonutatud. Terviklus-teadvuse asemel loob indiviid
ühelt poolt aseainelise mina, mis põhineb omaenese subjektiivsel sisemaailmal,
teiselt poolt aga aseainelise objekti - maailma-seal-väljas - ning
asetab oma aseainelise mina täpselt selle aseainelise maailma keskmesse (et
näida kosmotsentrilisena). Sisemine mina ja väline maailm mõlemad sümboolseks
aseaineks kaotatud Terviklusele, mis ei olnud ei subjektiivne ega objektiivne,
vaid lihtsalt Tervik. Need on aseainelised rahuldused, millega ta lohutab ennast
Üksolu kaotamise puhul ning mille kaudu ta osaleb oma eraldioleva mina-tunde
draamas, oma soovide mängus, oma isiksusega sobivate Atmani aseainete
otsingutes.
Ning - pöördudes tagasi
bardo-seisundi juurde - nüüd subtiilses sfääris (chonyidis) asuval hingel on nii
aseaineline mina kui ka aseaineline maailm. Aseaineline mina, kes peab ennast
kosmotsentriliseks ja haavamatuks, astub sammu tagasi ning vaatleb seda jumalike
subtiilsete nägemuste, valguse ja arhetüüpsete ekstaaside kaskaadi, mis tema
teadveloleku üle ujutavad. Need aseainelised rahuldused pakuvad tõepoolest
rahuldust. Aga mitte kauaks. Kui tahes jumalik ja arhetüüpne see sfäär ka ei
oleks, ta on ikkagi aseaine ning oma rahustajate õhutusel hakkab hing viimaks
siiski kasvama.
Kui ta suudaks siinkohal surma
aktsepteerida ja eraldioleva mina ületada, pöörduks ta koheselt
tagasi Ühe juurde, saaks Üheks. Bardo Thotrol väljendab seda mõtet väga
selgesti. Hing põgeneb aga surma ja ohverdamise eest, seda hakkavad rahumeelsed
jumalused transformeeruma raevukateks jumalusteks. "Sellepärast," ütleb
Thotrol, "ilmuvad pärast Rahulikke ja Teadmisi Hoidvaid Jumalusi, kes hinge
algul tervitavad, viiskümmend kaheksa leekidest ümbritsetud, raevukat, verd
jooksvat jumalust, kes on aga vaid needsamad Rahulikud Jumalused teisest
aspektist vaadatuna [transformatsioon].
Kuna hing tegutseb nüüd subtiilses
sfääris, muutub ta tänu subtiilsele erosele avatuks ka subtiilsele
kastratsioonile. Thanatos, Šiva, Kuningas Surm - kõik nad sööstavad nüüd
verejanulises raevus areenile - sõna otseses mõttes. See on miski, mida hing ei
olnud soovinud! Hing arvas, et kui ta Ühest loobub ja valib selle aseaineks
vähem intensiivsete jumaluste sfääri, saab talle osaks vaid sulnidus ja
valgus. Kuid - kus iganes on teine, seal on ka hirm;
teine on nüüd olemas aga seetõttu, et nüüd on olemas piir. Jumalik teine on
lihtsalt jumalik hirm.
Evolutsiooni ajal progresseerub mina
ülespoole - kastratsioonihirmu ja eraldumisärevust läbides ning vastava
tasandi surma aktsepteerides ületab ta agape kaudu kõnealuse tasandi.
Involutsiooni puhul on asi teisiti. Mina ei aktsepteeri oma käesoleva
struktuuri surma - ta kaotab üksnes hirmu tõttu meelemärkuse. Bardo Thotrol
ütleb selle kohta, et mina lihtsalt "minestab" ehk "kaotab teadvuse".
Nüüdisaegsemat terminoloogiat kasutades: ta surub kogu subtiilse sfääri -
rahumeelse ja raevuka - tervikuna alla, saadab selle mitteteadvusse. Hing
minestab - kaotab teadvuse -, kukub meelemärkusetult maha - ning "ärkab"
seejärel järgmises madalamas bardos, kuigi korraldas kogu selle draama ise,
dikteerides asjade käiku.
Niisiis, subtiilse tasandi Atmani
projekti lohutav missioon ebaõnnestub lõppkokkuvõttes täielikult: tuleb välja,
et subtiilse sfääri aseaineline mina ei olegi immuunne ei surma ega kõiki
eraldiolevaid minasid ja aseainelisi subjekte ootava leegitseva, raevuka ja
verdhimustava saatuse suhtes. Aseaineline mina ei paku surematust ega
igavest täiuslikkust, ta ei ole ikkagi mina ja teise esmaseks ning ainsaks
tõukejõuks, ta ei ole kosmotsentriline, kangelaslik ega jumalasarnane. Seega,
kui tõeline Surm ja thanatos ähvardavad, tõmbub subtiilne mina kokku, kaotab
suurest hirmust teadvuse ning leiab ärgates end järgmisest bardost.
Translatsioon ebaõnnestub - järgneb transformatsioon. Ning kuna kokkutõmbumine
kaalub agape üles, on transformatsiooni suund allapoole. Involutsioon
jätkub.